Tänases mõtte kiire saates räägime eesti keelest ja eesti meelest nii, nagu ta paistab. Meie rahvalauludest meele puhul on alati oluline see, kuidas meel on võetud. Kuidas on õpitud see meel. Ja tõepoolest, kõige parem on mõista meelt laulude kaudu. Laul onju keelekontsentraat keel on laulus oma ülimal kujul. Sellepärast on nii, et muinasjuttudes antakse olulised õpetused edasi ikka lauluga ja samuti on ka side kahe, ilma vahel laulu kaudu. Nii võib kõneleda hukkunud vaene laps oma omastega vaid laulu kaudu. Nii võid rääkida naine oma loomariigist pärit abikaasaga laulu kaudu. Setu muinasjutus ussi naine. Ja alati on laul olnud inimese suhtlemise intensiivsemaks vormiks. Kui nüüd püüda laulu lähemalt mõista siis tahakski täna vaadata seda, kuidas laulu õpitakse. Kust saadakse laulmise oskus. Ja vaatame kolme laulu. Need on pärit Järva jaanist Kolga-Jaanist ja Kuusalust. Järva-Jaanilaul ongi selline, mis annab pealkirjas juba vastuse laulud tööl õpitud koos viisiga kõlasta siis nõnda. Kui mina hakkan laule nai laule, May, laske ma ei siis tulebki ülakuula May valda kandavada. Ma ei. Kust see laps need laulud võtnud, hulluke, söna, roosa onu, ene keelooda, ruutaanu, Taeneke lood, haaruda Anu. Ja nüüd tuleb vastus, oletatav vastus, kus ta siis laulud on õppinud? See käin harjuse koti massaa kiirusviisi, vate emassa viirusviisi võt, Massa Järvas jätkamas söönu, ta. Ometigi vaidleb laulik vastu, öeldes nõnda. Kui ta haad ju atan paiga üles, ütlen, annan teada, kus ma õppisin Sõõruda paaninud. Palve ei ta paani, nede palve Ida laude, len laulusi ta kodukangas ta kuududes väljal ees ta saagi käed mulle käisid ja laad käisid su mul seateele, söönu ta su mul seadeeles nõuda, meel, mul mõtlese mõistatusi. Siin on öeldud midagi väga olulist. Kõigepealt on öeldud, et laul käis alati koostööga ja nii on kuni tänapäevani mitmete rahvaste juures andmeid sellest, et laul on olnud töö lahutamatu osa. Nii on Lapimaal saaminaiste Laul tihedalt seotud käsitööga õmblemisega. Öeldakse isegi, et naised küllap ei oskakski õmmelda ilma laulmata kas oma elust või teisi pikki jutustavaid laule lauldes. Ja võib-olla ka vastupidi, et ega nad eriti hästi ei oska laulda ilma tööd tegemata. Ja nõnda töö juures olles tuleb ka laul ja tulevad ka sõnad sellele laulule. Ometigi on natuke kummaline selles laulus veel. Viide harjus õppimisele ja virus viisi võtmisele. See on niisugune värsipaar, mis kordub laulust laulu üle Eesti, ükskõik kuskohas ka pärit oleks. Mida see võiks tähendada? Noh, võiks ju arvata, et ehk on harjus siis olnud mingi lauluõppimise koht virus veel mingi omaette kummaline viisi võtmise koht. On andmeid, et selliseid laulikute õpetamise kohti ja koole on olnud Skandinaaviamaades, muinasajal kus on õpitud kõiki võrdkujusid ja mõistu ütlemisi, mis just Skandinaavia ja Islandi lauludele on iseloomulik. Aga mis on iseloomulikud ka muudegi rahvaste lauludele Siberi rahvaste lauludele, saamilauludele sellega võiks olla seotud ka laulu lõpp. Käed mul käisid, jalad käisid soomul seadele sõnuda, meil mul mõtles mõistatusi. Laul on ka nagu omamoodi mõistatusi täis. Ja siin peaksimegi korraks peatuma. Ilusa laulu ideaalil. Ilusaks. On pidanud laplased saamid selliseid laulmisviisi kus laulik suudab võimalikult täpselt võimalikult suurte laienduste ja üksikasjadega esitada laulus ise. Ja oluline on ka, et nõndamoodi lauldes teata hääl pidevalt esima kirkana ja selgena hääl ei tohi väsida. See laulu ideaal on üsna erinev meie tänapäeva laulmisest. Nii rahvalaulu kui ka ükskõik millise muu laulu puhul me eelistame ikkagi lühemat laulu, meie kannatuse piir on kusagil kahe-kolme minuti juures. Ja siit tekivad tihti vastuolud nii setu laulikute kui ka saamilaulikute või ka handi laulikute lavale kutsumisel. Lavastaja ütleb, et katsuge lühemalt teha, katsuge laul teha parajaks. Ja selle peale on muidugi laulikud, solvunud ja jahmunud. Sest nad pole ühtegi kujundit jõudnud detailselt välja tuua. Juba öeldakse, et aitab küll, lõpetage ära. Laul ilusal kujul võib siis kesta 10 minutit, 15 minutit, võib-olla ka pool tundi. Ja isegi veelgi pikemalt, sest kõik need tööd, mis tahavad teha, onju üsnagi pikad, lõputult pikad, on see siis heinamaal heinariisumine on see riiete õmblemine, puunikerdamine, eks neid töid jätkub ju palju, kus kohale inimene valad Enda mõttes oleva ilu tegelikkuses enda ümber. Vaadates teist laulu Kolga-Jaanist jõuame õige pea jälle nendesamade värssideni. See on nüüd veidi teistmoodi viisiga. Laaliku minu saada Laaliku minu veene sest on lapsest Laalik saanud, kui mina hakkan laule ja, ja siis ei saagi laamaga ta siis ei saagi laamaga ta küla, siis tõusis küünis seal kuulama Amy nõuda, kus laps laulude võtnud hulluke. Aado, saanud see põle tütar, teinud ta ka põlegangasta kudunud see, käin Dariuse õppi Massa viirusviisi võtta. Massa. Nõnda kõlasse laulsin noodist, laulduna, sõnad olid õiged. Noodid olid ka nii, nagu nad raamatus on esitatud. Ometigi ei ole laulmise viis päris õige. Selleks, et teda päris õigel viisil laulda. Peab selle viisi üle võtma elavalt laulikult. Ja ma arvan, et siin me jõuamegi lähedale lahendusele, mida tähendab harjus, õppis olemine ja virus viisi võtmas käimine. Igasugusel õppimisel ja oskusel on alati kaks poolt aga sellele lähemale tulla, kuidas midagi omaks saada, kuidas omale tõesti omandada üks või teine oskus. Tahaksin kõnelda ühe hoopis kaugema esimesel pilgul juhuslikuna näiva paralleeli. Omal ajal tekkis suur huvi India vastu, siin Eestimaal oli mõnikümmend aastat tagasi ja eks ta lainetena on käinud edasigi korra suuremalt korra vähemalt. Ja siis räägiti ka hästi palju pühast silbist, Tom ja samuti sellega seonduvast Talvest ehk mantrast homa. Nii Padme hum pühast silbist, tom öeldi nõnda, et see sisaldab ennast kõike, see on niivõrd püha, et selles on kogu maailmatäius tervikuna seda hääldama, eriti mõttes meditatsioonis sügavalt. Ja mõeldes selle üle tekkis teinekord kiusakas mõte öelda, et noh, see suur ja püha Homsilt pole ju midagi muud, kui meie eestikeelne olema-verb. Samuti võib esineda Lõuna-Eestis kujul Homm kirjakeeles on ta on ja Lääne-Eesti murretes on ta vaid üks täishäälik o. Püüaksimegi teha mõttes naljaka rännaku lõunamaale Indiasse teada, nimelt eestlased on olnud kõvad rännumehed ja kui nüüd kujutleda, et kunagi üks Võrumaa mees läks aina lõuna poole ja jõudis lõpuks siis sinna päris Indiasse välja siis vaata seal ringi, nägi ilusaid puid, loomi, inimesi, pani kaks kätt kokku ja ütles või nokil Lommiksillo siin ja selle peale India rahvad, kes on ju teadupoolest väga viisakas rahvas, vaatasid sama moodi, et mida see võõramaalane teed panid ka kaks kätt kokku ja ütlesid hom. Selles peale ongi niisugune ilus ja ühine sõna millega kiidetakse olemist ja kõika olevat. Nali naljaks, aga aastaid hiljem sattusin lugema ühte käsitlust soometeadlaselt, kes tõepoolest hom sildi ühendas India põlisrahvaste Traviidide keelega, see tekitas omakorda suuremat huvi. Ja kui oli võimalus saada enda kätte Traviidi keelte etümoloogiline sõnaraamat, siis hakkasin sealt õhinal otsima seda omm, sild, tee või hom sõna, et mida ta siis tegelikult tähendada võiks. Ja leidsingi hoo-tähe alt kohe esimese sõna. See on tamiili keeles esinebki ta sellisel kujul vaid hookusjuures tavalisemad lõpud sufikseid, mis talle liituvad, on T ja T. Tõlkes tähendab sissehoo olema kasutatav, olema sobiv, olema vastav, olema õnnelikus kooskõlas, vastama, võrduma, olema nõnda nagu on. Ja siis on toodud mõned vormid sellest sõnast, näiteks Tatu tähendab tõlkes see mis on mõõdule vastav. See, millel on maailma heakskiit. Ja järgmine sõna-on-hop, puu või opi, mis tõlkes tähendab nõustuma, heaks kiitma olema päri. See, mis on õige, mis on täpne, mis on ilus, see on vastav, heakskiidetav, ühtlane sarnane, analoogne. Ja siit ka järgmised sõnadopantam tähendab nõusolekut, lepingut, vaenu puudumist ja Opam tähendab võrdlemist vastavust kaunistust. Ka allkirja allkirjasõna täiel kujul on kai Opam, kus kai on käsi ja Opam on siis käe võrdlemine ehk käega kiri. Meie keel ja Troviidi keeled on vaid kõige üldisemate seontes sarnased omavahel. Ometigi tasub nii neid keeli kui ka igasuguseid maailma keeli õppida ja uurida, sest sealt võib leida väga huvitavaid mõtte, paralleele ja selle kaudu mõista meie keelt sügavamalt. Ei maksa muidugi uskuda, et kõik need juhuslikult sõna paralleelid, mis maailma erinevate keeltega võivad tekkida, tähendavad kohe keelte vahetut sugulust ja seda, et me oleme nüüd ühe või teise rahvaga väga tihedalt seotud. Aga mõttemänguna on see kõik lubatav. Ja vaadates nüüd neid kahte sõna hopp p ja ta meenub paralleel soome keelest soome keeles oppi tähendab ja õppimist ja otta tähendab võtmist. Miks neid kahte poolt peab eristama ja mis vahe nendel õieti on? Õppimine on siis arusaamisega omaksvõtmine, mulle antakse mingi materjal kätte, kas raamat või nooti ma õpin tema ära, oskan seda jäljendada. Aga mida sa võtmine tähendab, milleks võtmine veel vajalik üldse on? Muidugi tuletasin pähe viisi võtmine, mis nendes mõistatuslikes laulu ridadeski on, et laulik on harjus, õppis olnud ja virus viisi võtmas käinud. Ja natuke sügavamalt selle üle järele mõeldes selgub, et viisivõtmine on sama oluline kui õppimine. Ma võin laulikust õppida, küll noodid ära sõnad ka ära õppida. Aga kui ma pole viisi võtnud, kui ma pole näinud, mis viisi seda laulu lauldakse, millise häälega kuskohal, millise tundega? Ega ma siis seda laulu selgeks ei saa. Ja kui veelgi laiemalt mõelda Tänapäeva üks olulisemaid küsimusi me võime osta välismaa tehnoloogia ära, me võime, kallid aparaadid osta siia, aga kui me temast aru ei saa, kuidas temaga ümber käia, milline viis on see, mis selle kalli tehnoloogia kallid aparaadid tõesti tulu tooma panevad? Siis polegi Me midagi omandanud. Ja küllap on nõnda igasuguse teadmisega. Siin tuleb meelde ka oluline vastutus, mis on igal õpetajal oma õpilaste ees. Muidugi, ta võib anda edasi õppematerjali, olgu see siis füüsikaõpetaja või ajalooõpetaja, kes ta on, aga ta peab arvestama ka sellega, et ta annab ka viisi edasi lastele, kuidas sellesse materjali suhtuda. Ja nii võib juhtuda, et mõni aine jääbki inimesele kuni elu lõpuni tüütuks ja vastumeelseks selle tõttu, et tema õpetaja seda õpetades on parasjagu pahas tujus olnud, et ta pole osanud sellest vaimustuda. Ja nii kandub paratamatult õpilasele üle ka viis kuidas sellesse ainesse tuleb suhtuda. Ja siit jõuame ühe Ilusa ja olulise asja, nii et niisama tähtis kui maailma tundmaõppimine on maailmaviiside võtmine ja nende viiside vahel valimine kus neid viis ja siis õieti võtta. Need saab võtta vanadelt tarkadelt inimestelt. Neid saab võtta ka loomadelt-lindudelt, isegi kividelt, sest kivimustris on jäädvustanud see viis, mismoodi kivi kunagi on tardunud sest kivid on kunagi sulas olekus olnud. Viisi saad õppida, tuulel saab õppida lainetelt. Ja siit jõuamegi lauliku vastuseni, kus ta ütleb, et ei, Magend harjus õppimas virus viisi võttemassa ära. Ma ütlen selle paiga, kust mõned lood lugesin, luhas loogu võttessaagi harus heina niites saagi. Alati olles metsas, olles lindude keskel, olles looduses on laulik saanud endale õige oleku õige viisi, kuidas olla. Jaa, kõlaliselt sobib sellega ka Meie ilus eestikeelne sõna viisakus. Viisakas on see inimene siis, kellel on õige palju viise, kes iga erineva inimesega oskab tema viisi suhelda, nii et kellelegi ei teki võõristust üksteise suhtes. Mulle tundub, et me oleme oma tänapäeva maailmas liiga palju rõhutanud õppimise vajadust ja liiga vähe mõelnud viisi võtmisele. Küllap sellepärast on ka jõhkrust ja hoolimatust palju. Jõhkuris ja hoolimatus on üks viis, kuidas maailmas käituda ja paratamatult c5 kandub üle, juhul kui see on valitsev. Siiski niisugust jõhkrust ja hoolimatust meie kohta looduses. Sealt võib igast taimest kuni loomade, lindude ja lõpuks Tuulte jõgede ja aastaaegade vaheldumise nii välja kohata põhiliselt üksteise hoidmist ja teineteisega arvestamist. Elu sellise tervikuna nägemine on iseloomulik olnud muusikutele kunstnikele möödunud aegadel. Meie tänapäev on läinud Haraliseks ja äkiliseks, kus kauplemine on oluline olnud ja selle tõttu siis oluline arvestamine, võrdlemine. Ja küllap ehk see ongi eriti toonud esile õppimise arvestamise arupidamise. Ja teine pool viisi hoidmine on tahaplaanile jäänud. Ometi võid juba päris mitmekümne viimase aasta jooksul märgata muusikas, aga samuti ka teistes kultuurivaldkondades riisivõtmise osatähtsuse suurenemist. Ilus mälestus on Viljandi vanamuusikapäevadest kui ansambel Hortus Musicus. Esimestel aastatel õpetas Viljandi laste muusikakooli õpilasi ja teisigi huvilisi. Ja kuidas äkki puhkes õide kõik see, mis oli aastate jooksul õpitud. Siis kui lapsed musitseerisid koos kogenud muusikutega järsku nagu vallandas midagi nendes, nad võtsid üleviisi. Nad said aru, kuidas seda muusikat võib esitada ja küllap on nõnda igas elu valdkonnas. Kuidas need avada, silmad viisi võtmisele viisi otsimisele. Kõige rohkem segab meid eelarvamus sest me oleme õppinud ja teame, et meie praegune aeg on maailma kõige parem aeg. Ja kõik varasemad ajad on olnud paremat ja kehvemad ajad. Ja see suhtumine on kandunud üle, sellepärast me ei oska lugu pidada eelmistest põlvkondadest, nende muusikast, nende Ilukriteeriumitest. Kui nendest eelarvamustest üle saame, siis võime äkki maailmas leida väga mitmeid ilusaid ja imelisi viise. Me ehk leiame sellise ilusa viisi omaenda vanaema juurest. Aga võib olla ka teistelt inimestelt, kes on kaua aega elanud ja näinud paljut. Laulugi juures tasub õppida vanaemalt, see ringmängulaul võib-olla ka hällilaul, mille on ta kuulmise järgi õppinud ses kuulmise järgi õpitud laulud on hoopis teistviisi lauldud kui need laulud, mis on klaveri või noodi järgi õpitud. Ja võiksin soovitada hakata otsima viise maailmas erinevaid viise kuidas olla ja peagi leiated. Inimeste viiside rohkus on väga erinev. Mõne inimese käitumine on üsna kitsas, tal on ainult üksainuke viis, kuidas ta toimib. Kütt, teine võib olla ääretult rikas, omaviiside poolest ääretult paindlik ja nõtke. Seal terve omaette teadus. Ei tea, kas võidki, seda nõnda sõnaga teadus teadmine nimetada. Eks ta on rohkem seotud tundmisega ja tunnetega. Kuid head edenemist tunnete valdkonnas ja viiside õppimises. Tahaks küll soovida kõikidele kuulajatele. Ma loodan, et viisivõtmine muutub meie maailmas üha olulisemaks. Nõnda on igal pool mujal ilmas ja enam tekkimas arenduskeskuseid selliseid keskuseid, mille peamine tähelepanu on suunatud sellele, kuidas toimida mitte sellele, mida toota ja kui palju toota, millise hinnaga toota vaid just sellele, et kuidas see, mida toodetakse, kasutatav on, millisel viisil on ta kasutatav ja mida ta selle kasutamise juures teeb kasutajatega ja kõigi muude elusolenditega maa peal. Nii et võime loota, et kogu meie maailm jõuab peale suurt õppimise aega ja arupidamisi arvestamise aega Uuestiga viiside võtmisele. Ja selleks ajaks, kui maailm jõuab viisivõtmise juurde, et siis on veel kedagi olemas siin ilmas, kellelt viisi võtta. Sest meie inimtsivilisatsioon on hoolimatult hävitanud elusolendeid, kellest igalühel oli oma ainulaadne ja omapärane olemise viis. Ja hävitab neid praegugi veel edasi. See on meie kõigi ühine ülesanne, et jõuda sinnamaale, kus me suudame mõista neid teisi olemise viise. Ja suudame neid ka säilitada, mitte õppida nendest, vaid võtta nende viisid omale vähemalt teadmiseks, aga võib olla ka omaks. Ja saate, lõpuks kuulame Kolga-Jaani kihelkonnast sellisel ilusal vanal ja igavesel viisil lauldud laulu laulud tööl õpitud. Oi kuule, mind jaotleb kuulama. Tuuled vaatama riik, kaadre katutel, santi, saanadonnikul, riik, kaadre katud, veel tantsida, söönikul geeneta, vaata nüüd vaadeeveedee seal kaanele. On see põleti troof käinud, ta tahab kanga tagu toonuti, põleteuroop teinud ta põlega, tagutoon ta põne, aru sain nii, no täiega luua luugu ta põneaarude eile nyyd nõudega luua loobuvad. Deegendaarho seal õppimas. Veeruvusly olete, ma ei käinud Arho seal õppimas. Veerud võrdsemad.