Epista näärja sarjas läheme täna maailmakuulsa folklorist ja keeleteadlase Kalevala koostaja eelias Lõõnroti kirju kirjad pärinevad, löön Ruti raamatust reisid. Reisi meie maale, eesti keele õppimise ja uurimise eesmärgil tegi ta 1844. aastal. Kirjad sõpradele avavad eelias Leon roti mõttemaailma ja tutvustavad olusid meie maal. 140 aastat tagasi. Katkendeid Elias Lenruti kirjadest esitab Juhan Viiding. Doktor rabelen Tartu, 21. juuli 1844. Armas veli, kui mu käsi siinpool merd oleks käinud halvemini või kui muu Aeg poleks kulunud eesti keele uurimisele, oleksin mõistagi kirjutanud sulle juba mitu nädalat tagasi, mis oleks olnud ka minu kohus. Aga nimetatud keel on andnud mulle sellisel määral tööd, et seesinane kiri siiski on esimene, mille soome saadan. Kuigi Eestis olen olnud juba seitsmendat nädalat. Pärast merereisi viibisin paar päeva Tallinnas, siis suundusin sealt ida poole Kuusallu, pastor aarentsi poole. Tema on selle hiljuti avaldatud eesti keele grammatika autor, selle, mille sai ka Soome Kirjanduse selts. Ta oli lausa hämmastunud, kui märkas minu raamatute hulgas seda oma mõni aeg tagasi meie seltsile kingitud raamatut. Mõni päev pärast minu saabumist sinna pidid minema üldisele kirikumeeste koosolekule Tallinnas mistõttu ka mina sealt lahkusin. Minnes Maarja-Magdaleena kihelkonda, mis asub umbes poolel teel Tallinnast Tartusse. Seal viibisin veidi üle nädala ja jõudsin nõnda pisitasa siia Tartusse, kus olen nüüd elanud neljandat nädalat ühes kohas ilma palju oleksin linnas liikunud. Siin ongi kogu aeg sadanud vihma arvesse võtmata üksikuid vaheaegu ja lisaks sellele on olnud külm, nõnda et olen võinud pidada end õnnelikuks, kuna mul katus pea kohal on. Olen kavatsenud paari päeva pärast minna siit lõuna poole, et ka praktika kaudu süveneda sellesse, mis olen siin teoreetiliselt õppinud. Nagu juba endisest tead, eesti keeles pole mitte ainult kaks murret, vaid ka kaks kirjakeelt Tallinna ja Tartu keel. Ja tahaksin nende mõlemaga lähemalt tutvuda nii hästi, kui see ühe suve jooksul võimalik on. Kuigi mul on veel ligi 200 paberrubla taskus. Pean siiski paluma sind nii lahke olla, et esimese või teise postiga saadaksid mulle 50 rubla hõbedase, sest mu korteri ja söök on maksmata ja peale selle pean ostma veel terve rea raamatuid, mida Helsingis saada pole. Kahe nädala pärast tulen tagasi oma reisilt lõuna poole, sõidan siis siit Pärnusse ja sealt Tallinna, kust septembri lõpul või oktoobri algul tagasi Helsingisse jõuan, nagu ma loodan. Keegi doktor Faehlmann, kes on kirjutanud nood imekaunid, muinasjutud ja ka eesti keele õpetuse õpetatud seltsi väljaannetes on siin peaaegu iga päev mule eesti keelt õpetanud. Tema aeg kulub aga erahaigete ravimisele ja sellest on mul kahju, sest ma ei või nõnda siis temalt sel määral õppust saada, kui seda sooviksin, kuna ta sellega liiga palju vaeva peaks nägema. Tervita oma prouat ja sugulasi. Lektor tsitingile Tartu, 13. august 1844, armas veli. Olen siin. Mitme nädala jooksul püüdnud eesti keele grammatikast aru saada, mis on aga kehvapoolselt korda läinud. Siiski loodan lõpuks selles selgusele jõuda, see on leida need erilised keeleseadused, mille mõjul eesti keel on soome keelest lahku läinud. Keeleõpikuid pole sugugi puudust. Neid on kaks, mis möödunud aastal üheaegselt ja teineteisest sõltumata on ilmunud nimelt Tartus elava doktor Faehlmanni ja Kuusalu pastori aarentsi poolt avaldatud ja need rahuldavad teatud määral praktilises mõttes, kuid keele seismiste seaduspärasuste esitamises on nad puudulikud. Selle selgitamist ongi tublisti raskendanud asjaolu, et Eestis mitte ainult ei räägita, vaid ka kirjutatakse ja trükitakse kahes murdes, nimelt Tallinna keeles ja Tartu keeles, mis tunduvalt teineteisest erinevad nii hästi materjali kui ka vormi poolest. Need murded on juba muistsetel aegadel pikaajaliste sõdade vältel hiljem vaimulikud ja elukoha vahetamise mõjul segunenud. Nii et praegusel ajal võib sageli kohata Ühe murdevorme teises. Kui nendevahelised lahkuminekud oleksid olnud suuremad, siis poleks sellist segamini minekut nii kergesti sündinud. Kuid et nendevaheline erinevus ei ole suurem kui näiteks rootsi keele ja taani keele vahel siis pole see võinud takistada üht murret kõnelevaid lugemast ja arusaamast teises murdes trükitud raamatuid. Et aga Tallinna keelne kirjandus on tartukeelsest võrratult rikkam, siis kasutab iseäranis tartupoolne eestlane seda heal meelel ära, mis ta Tallinna eestlase juures märkab. Harvemini juhtub vastupidist osalt sellepärast, et Tartu murdel vähem pakkuda on osalt ka sel põhjusel, et Tallinna poolne eestlane vaatab teisele murdele niisama põlglikult kui rikkam, vaatab harilikult oma vaesemale naabrile. Tallinna keelt kõnelevaid ongi seitse korda rohkem kui Tartukeelseid sest kõigist 622000-st eestlasest, missuguse määrani kogu rahvaarv mõne aasta eest arvati tõusnud olevat, räägib Tartu murret vaevalt 100000 hinge. Mis puutub eesti kirjandusse, siis selles on filoloogilisi ja ajaloolisi eranditult saksa keeles kirjutatud uurimusi ja eestikeelseid rahvaraamatuid. Kuigi viimati nimetatud niisama nagu meiegi Rahva raamatut on enamalt jaolt usulise sisuga. Siiski leidub nende hulgas ometi ka muid. Isegi seesuguseid väherdustest soome rahval kahjuks puudu on. Olen ostnud endale eranditult kõik ette sattunud eestikeelsed raamatud ja mul on neid nüüd umbes 60 erieksemplari. Kui aega saan, siis igatahes püüan neid Soome rahva tarbeks mugandada. Kõige oskaja rahvaraamatute tegija olid kadunud praost Masing, kes Tartu lähedal. Kuid selle eest, et ta igas reas ei korranud piibli lauseid ega ka muidu silma kirjatsenud ja selle eest, et ta püüdis kirjutada keelt nõnda, nagu seda kõneldakse ja mitte vanade palveraamatute kulunud kombel saida Hernhuutidest õpetajate ja nende kuulutajate poolt kogu oma eluaja tunda ägedat vastutöötamist. Algul nõuti näitama raamatuid vähe, aga siis, kui rahvas mainitud õpetajate vastuseisust hoolimata oli jõudnud sellele äratundmisele, et Masingu kirjutised omas laadis suurepärased olid, hakati neid nii innukalt muretsema, et mitu aastat enam raamatukauplustest ei ole leida neist ainustki eksemplari. Olen siiski teiste isikute käest mõningaid saanud ja doktor Faehlmann ülalnimetatu, kes ühtlasi Tartu õpetatud seltsi esimees on lubanud mulle neid veel juurde muretseda. Eelpool nimetatud mees, kes peale oma esimehe tegevuse ravib ka veel haigeid rohkem kui kõik teised siinsed tohtrid 60 kuni 70 patsienti päevas, lisaks veel rohkesti neid, kes käivad tema juures kodus, on ühtlasi eesti keele lektor ülikoolis ja täidab Dieteetika ja farmakoloogia professori kohuseid. Kuna see koht vakantne on võib siis arvata, kui palju aega ta saab kasutada üle määrasele tegevusele. Kuid sellele vaatamata on ta andnud mulle peaaegu iga päev eesti keele õpetust. See on võimalik ainult siinsete eluviiside tõttu, kus õhtut ei peeta päeva juurde kuulumatuks ajaks, mida võib kasutada ainult kaardimänguks Crocki joomiseks. Kõik need, kes meil hädaldavad, et neil on liiga palju tööd ja liiga väike sissetulek võiksid õppida siin palju uut. Näiteks seda, et ei ole mingeid väikesi sissetulekuid, vaid et see, mida nõnda nimetatakse, on vaid asjatute kulutuste euffemistlik nimetus. Ka väljend liiga palju tööd on niisama silmakirjalik ega tähenda üldiselt midagi muud kui tühist askeldamist. Minu peremees nime nõunik Haagen elab oma naise ja seitsme kaheksa lapsega päris kenasti selle oma tühise palgaga, mida ta ülikooli joonistusõpetajana saab. Ja siiski on enamik toiduainetest siin tunduvalt kallim, kui meil. Näiteks suhkur maksab üks rubla 20 kopikat, kohv üks rubla 50 kopikat. Aga kes meist lepiks siinse päeva korraga. Hommikul tass kohvi ja selle kõrvale paar kuivikut, kaks rooga lõunaks, mis süüakse poole ühe ajal. Selle juurde kuulub klaas õlut. Õhtusööki pole üldse selle asemel ainult kolm, neli tassi teed ning paar võileiba. Mitme nädala jooksul on üksainus kord õhtupoolikul kohvi joodud ja see juhtus erilisel põhjusel, nimelt siis, kui lapsed koju tulid, maalt, kus nad sugulaste juures olid suve veetnud Crocki või muud kangemat kraami ei kasutata üldse. Külas käiakse Narva ega tehta sel puhul mingisuguseid suuremaid ettevalmistusi, kui need mis majas üldiselt kombeks on. Igatsen küll väga koju, kuid veelgi enam seda, et võiksin oma eesti keelekursusega nii kaugele jõuda et mul poleks vaja enam siia tagasi sõita, nagu ma ilmselt pean veel kordama laplaste ja vepslaste juures käima, et saada valmis soome, eesti, vepsa ja lapikeelte võrdlev keele õpetus. Meeleldi oleksin kirjutanud ulatuslikuma kirja, aga eesti keel ei taha mulle aega jätta kirjade jaoks. See siin on kolmas kiri, mille Eestist saada. 1844 armas veli. Selle asemel et juba tund või kaks tagasi alustada, seda kirja sinule. Olen kogu aja kasutanud eesti keelele, nii et ma ei looda enne postitunni lõppemist väga palju ridu valmis saada. Nagu näed, olen ikka veel Tartus. Doktor Faehlmann, õpetatud Eesti seltsi esimees, veenis mind jääma seltsi koosolekule, mis oli üleeile. See kestis kella seitsmest õhtul kuni 12-ni öösel. Kõigepealt andis esimees lühikese ülevaate seltsi kordaminekute kohta, rääkis lootustest ja seltsi olukorrast pärast seltsi viimast koosolekut möödunud juunikuu alguses. Seejärel pandi nimestikudesse kirja mõned kingitud raamatud ja loeti mõningaid seltsielusse puutuvaid kirju. Kogu aeg suitsetati sigareid ja joodi enne teed pärast veini. Crocki. Milline tegevus näib olevat heaks abinõuks, seda jäikust peletada, mis muidu harilikult sellistel seltskondlikke koosviibimistel tahab maad võtta. Seltsi käi koos ülikoolis vaid alati eramajades. Viimase tunni jooksul söödi põhjalik õhtueine, mille järel igaüks oma koju läks peale Faehlmanni, kes küllap veel pidi mõne oma patsiendi juures käima nende eest hoolitsemise üksi, oleks tal tööd küllalt ilma ette ennast vaevata veel õpetatud seltsi esimehe tegevusega õpetada mind ja pidada ülikoolis eesti keele loenguid. Kõige sellega saab ta imekspandavalt kombel hakkama ja kirjutab peale selle veel eestikeelseid lugusid maarahvakalendrisse ja saksakeelseid artikleid seltsi toimetustes. Kõige parem, mis seni on eesti keele õpetuse alalt kirjutatud, on tema tehtud ja see on nendest toimetustes ära trükitud. Ta on meievanune mees, rõõmus, otsekohene, heatahtlik ja abivalmis igas asjas, kus ta vaid aidata saab. Tollel koosolekul lubasin, et järgmiseks istungiks kirjutan, kui vähegi jõuan, eesti ja soome keele võrdleva vormiõpetuse. Palusin luba endale ära kirjutada seltsi sõnaraamatukogud, millega lahkesti nõus oldi ja milleks hiljem sain teisegi õiguse. Olen nimelt unustanud ütelda, et mina olen üks seltsi uutest valitud liikmetest. Kui jõuan tagasi Läti piirilt, kuhu kavatsen nüüd reisida, alustan sõnaraamatumaterjalide ärakirjutamist. Doktor rabele Tartu 14. oktoober 1844 armas veli. Minu rännak Tartumaa eestlaste juurde kestis ligi seitse nädalat, nende kahe asemel, millega olin arvanud hakkama saavad. Üleeile õhtul jõudsin lõpuks siia tagasi. Lugesin kõigepealt sinu üpris teretulnud kirja ja seejärel mõningaid teisigi. Eilse päeva lugesin ajalehti ja küllap tuleb mul sellele veel üks päev kulutada. Üleeile pidas õpetatud seltsi jälle oma igakuist koosolekut. Kõigepealt luges esimees Faehlmann ette oma kirjutise eesti keele pehmete konsonantide kohta, milliseid soome keeles olemaski pole ja mõningad kirjad. Teiseks kõneles pastor kõrber mitmetest sisse müüritud inimestest. Väherdusi oli leitud Riias ja mujal. Kolmandaks andis doktor Hansen ühe vana ajaloolise käsikirjade kogu kohta seletusi. Peale selle peeti nõu tuleva-aastase maarahvakalendri asjus. Selts on nimelt juba oma asutamisest peale hoolitsenud sellenimelise rahvaraamatu toimetamise ja väljaandmise eest. Kui kõik see ilma ülearuste formaalsusteta oli ära otsustatud. Tee ja Crocki joomise ning sigaritõmbamise saatel söödi põhjalik õhtueine, mille järel kõik koju läksid. Kas mitte meiegi selts ei muutuks elavamaks niisuguses vaba vormilises tegevuses? Sellise kalendri nagu eelpool kirjeldatud, võiks meiegi selts igal aastal välja anda. Sõnaraamatu materjalid sai neile ja neid ongi ohtramalt, kui olin oodanud. Nende ärakirjutamisele kulub vahest poolteist kuud, kui õige usin olla. See teeb meele pahaks, sest mul on juba kange tahtmine koju jõuda. Aga mis parata, pool valmi tööga sellel alal ma ei taha koju tulla. Seepärast pean otsustama, et jään siia, kuigi peaksin selle otsuse pärast pool räbalais Peterburi kaudu tagasi tulema. Oma kuus ja pool nädalat kestnud ringreisil mööda Tartu murdelisi alasid käisin isegi lätlaste piiril otse Valga linna lähedal ja tulin sealt Võru linna kaudu tagasi. Kõikjal sai mulle osaks õige külalislahke kohtlemine kirikumõisates ainsa härrasrahva asukohtades, kus käisin, sest kuigi maa on tihedalt täis aadlimõisaid ma nendes ei käinud. Osalt seepärast, et mul sinna minekuks mingit möödapääsmatult vajadust polnud, osalt seepärast, et mulle nende talurahva rõhumine suurt meelepaha tekitas. Pastorid olid eranditult haritud inimesed, neil oli saksakeelse ideoloogilisi ajakirju ja nad jälgisid teraselt aega. Ka paistsid kõik väga jõukad olevat. Siiski tahaksin Parema meelega olla kirikhärra Soomest 1000 rublase palgaga kui siin kümnetuhandelise ka, sest kindlasti sureksin, enne, kui harjuksin osavõtmatult pealt vaatama mõisahärrade poolt rõhutud rahva olukorda. Ühes kõrtsis tuli minu juurde saksakambrisse keegi poolpurjus. Talumees hakkas igasugu juttu ajama. Käskisin tal välja minna üteldes, et ma ei salli enda läheduses joobnud. Siis hakkas ta nutma ja palus, et ma seda nii väga pahaks ei paneks, kuna joomine siiski veel ainus tee olevat, mille läbi endale rõõmu teha. Sest kui rootsmeid enne oriks tegi. Ja arvatavasti mõtles ta Rootsi all sakslastest rüütleid. Rektor Snelmannile Tartus oktoobri lõpp 1844. Eesti vanasõnad, mõistatused, laulud ja muistendid sarnanevad suurel määral soomlaste omadega, mõned on otse, sõna-sõnalt samad. Neid võiks nüüd veel hulgaliselt koguda, sest arvatavasti järgmise põlvkonna eluajal pole see enam võimalik kuid õpetatud seltsil ei ole raha kogujatele maksmiseks. Kummatigi oleks väga vaja koguda neid just nüüd, sest Hernhuutlased on väga vihased, et säärast loba maailmas veel olemas on. Ja nad sooviksid, et kõik seesugune kaoks põrgupõhja, kuhu see arvatavasti varsti satubki. Eesti- ja Liivimaa talupoegade olukord on kõike muud kui kadedusväärne. Kui mõisnikud vaevalt teavad, mida oma mitmesaja 1000 rubla suuruse aastasissetulekuga peale hakata siis talupoeg ei tea tihtipeale seda, mida homme suhu pista. Talupoegade olukord on selline ja jääbki selliseks, nii kaua kui maaomandiõigus on ainult aadlikel. Õnneks on mul oma keele uurimise kallal nii palju tööd olnud, et ma pole õieti aega saanud vihastada selle rõhumise üle selle olukorra üle, milles härrad oma talupoegi peavad, sest muidu oleksin juba ammugi paljast meelepahast haigeks jäänud või päriselt pillid kotti pannud, nagu sellisel puhul oleks targem teha olnudki ja otsemaid soome tagasi läinud. Doktor rabele Tartu 12. november 1844 armas veli, suur tänukirja ja raha eest, mis tuli tõesti õigel ajal, sest viimasel nädalal on mul ainult veel paar rubla taskupõhjas olnud. Ega mõju hädasse poleks jäänud, kuigi see saadetis oleks mõne nädala veel viibinud, sest Faehlmann ütles juba suvel, et kui juhtuksingi raha hädasse jääma, pruugib mul ainult temale ütelda. Mul pole seda tema lahket abi siiski vaja olnud kasutada ega ole ka nüüd, kuna oled saatnud isegi 100 hõberubla, näidates seega, et tunned minu vajadusi paremini kui mina ise. Nädal tagasi sain Tallinnast kirja pastori meelivuselt, kes arvas, et detsembris võiksin veel otse üle mere tagasi saada. Selle sihiga sõidan siit Tallinna, kuid kibedasti pettun, kui mul seal ikkagi tuleb asuda Peterburi teele, sest Tallinnast arvatakse Peterburis kolm penikoormat rohkem kui siit. Pealegi ei pääseks ma arvatavasti teele ülemäärase postitõllaga, vaid mul tuleks palgata hobused ja see teeks sõidu kahekordselt kallimaks. Saagu mis saab, aga selle rahaga, mis nüüd sain, arvan end välja tulevat, sest mul pole siin aega seda kulutada. Oma tööhulga olen nüüd päevadele ära jaganud ja seega tuleb mul sageli hommikul kella viiest hilisõhtuni istuda, et oma normi valmis saada. Ja kui astun sisse, kas Faehlmanni erren Stolpe või mõne teise poole kipub alati osa tööd järgmiseks päevaks jääma. Sama lugu on siis, kui kirjutan pikemaid kirju mistõttu olen külaskäimisi ja kirjade kirjutamisega eriti kokkuhoidlik. Faehlmann on mind kahel korral kutsunud kalendritoimkonna koosolekule, kus otsustatakse, milliseid kirjatükke järgmise aasta rahvakalendrisse võtta. Minu arvates on toimkond kirjutuste valimises väga tähelepanelik, mis kalendri õnnestumise ja seda välja andva seltsi autoriteedi seisukohalt hea on. Faehlmann ise on kange eestlane, sest eesti keel on olnud ainus keel, mida ta kuni kümneaastaseni on osanud kõnelda. Kuid sõelumisele ei tule siin üksnes keel, vaid ka kirjutuste sisu. Need ei tohi olla Pietistlikud, kuid ka mitte ebaPietistlikud. Viimati, kui olime koos pastor Heevee juures otsustati kogu tuleva-aastase kalendri sisu ja see oleks esiteks kirjutus selle kohta, kuidas talupoeg peaks jaotama oma aega. Nimelt milliseid töid tal millisel nädalal aasta jooksul oma majapidamises tuleks ette võtta. Teiseks üleüldine Euroopa riikide kirjeldus, mille on kirjutanud võrutohter, Kreutzwald. Kolmandaks paar vaimulikku luuletust ja mitmesugust muud kõlblus õpetusliku, mitme eriisiku poolt sepitsetud. Neljandaks naljakas jutt, kriibus, kraabus, mis on veel mõni enda tehtud. Kolmas detsember 1844. Selleks, et sa mind Helsingis päris ootamatult ei kohtaks, teatan käesolevaga, et olen täna ostnud endale suure kaubakasti ja hakanud sellesse laduma oma kraami, et saata see siis ühe voorimehega Peterburi. Et mu kukkur ei luba mul lahedasti postivankriga sõita ja pole ka midagi igavamad, kui istuda vooriküüdimehe vankris kaheksa ööpäeva. Missugune aeg kuluks ära hobuse sammu sõites selle veidi üle 30 penikoormuse teekonna läbimiseks Tartu ja Peterburi vahel. Olen otsustanud minna jalgsi. See vabastab mind ühtlasi teisestki kulutusest, mis oleks möödapääsmatu nimelt kasuka ostmisest. Oma sõnaraamatualase kopeerimistööga olen juba nõnda kaugel, et järel on veel ainult kaks väheldast vihku. Et olen kavatsenud need hästi kiiresti valmis saada. Loodan, võivat tuleval laupäeval Tartuga jumalaga jätta. Rõõmustan selle üle juba ette, osalt seepärast, et iga samm ind Helsingile lähemale viib osalt seepärast, et pärast kaheksa nädalat kestnud istumistööd jälle liikuma pääsenud. Ka lõpeb mu passi tähtaeg uue kalendri järgi just tuleval laupäeval. Aga et siin käiakse vana järgi, siis see on veel 12 päeva enda kasuks. Loodan, et Peterburis seda vahet ei märgata ega teki mulle sellest sekeldusi. Õpetatud seltsi sekretär doktor Saksendaal on paari nädala eest reisilt tagasi jõudnud ta noor, väga tore mees, kellega sageli olen käinud seltsi raamatukogu uurimas. Olen saanud juba varem sealt kingiks mõningate haruldasemad raamatute dublette ja täna sain veel kõik 20 vihku Rosemplenteri väitreigesid mille eest ei võetud maksu. Kuigi seda pakkusin. Iseendast oli see muidugi hea, sest muidu oleks mu kukkur hoopis tühjaks jäänud. Rosemplenter ise müüb neid nimelt 60 paberi rubla eest ja ka siin poleks nende hind arvatavasti palju väiksem olnud. Algul oli komplekt maksnud tervelt 100 rubla, iga vihk viis rubla. Varsti kutsutakse mind teed jooma, tahan selle kirja lõpetada, sest pärast lähen seda posti viima. Postiaeg on täna kella kaheksani õhtul. Pastor sireenile kattila kuues detsember 1844. Armas veli. Võtsin endale julguse saata oma asjad Tartust sinu juurde, Peterburi. Ise olen jalgsi järelvantsinud ja praegu olen kattilas pastor Ground Streami juures, kuhu üleeile jõudsin. Eile panin siin kogu päeva vadja eidelt laule kirja ja seda tööd jätkub mulle veel homsekski need alles ülehomme võin jätkata oma teekonda Peterburi, kuhu jõuan arvatavasti tuleval teisipäeval. Kati, 18. detsember 1844 armas veli olen jõudnud oma tagasiteel nüüd nii kaugele, et mul järel on veel vaevalt 10 penikoormat Peterburi-ini, millega igal ajal kahe päeva jooksul valmis saaksin hobusega isegi ühe päevaga. Kuid olen siin kohanud vadjalasi kelledest, ma kuidagi ei saa mööda minna ilma nende keelega veidi tutvuda püüaksin. Pealegi olen sattunud eriti külalislahkes kiriklasse. Nimelt kroons röömi professor Reini langu juurde, kust oleks väga raske lahkuda ühe ainsa päeva kestnud külastuse järel. Tõsi küll, mu pass, ka vana ajaarvamise järgi kaotab homme Maxcuse, kuid pastor kroonstre on lubanud oma kiriku kantselei nimel anda mulle dokumendi ja panna selle alla kiriku pitsati ning arvab, et sellega varustatuna võin ilma vaevata Peterburi jõuda. Ja kaldun ise sedasama arvama, kuna Venemaal kirikut veel suure au sees peetakse. Eile kirjutasin Vadja eide etteütluse järgi kogu päeva pulmalaule üles. Samad laulud on vist juba küll varem kirja pandud, sest see samane eit oli olnud ka professor Reinil ja vististi ka akadeemik söögreenil. Ka reeglini on lasknud teda endale laulda. Kuid eit kuuldavasti polevat temaga sugugi rahul olnud, vaid olevat teda otse suu sisse rumalaks nimetanud. Kuna tal teadagi eide keelest oli raske aru saada, mureis Tartust siia läks takistusteta, kuigi käisin jala, välja arvatud neli viimast penikoormat Narvast siia, mis sõitsin pastor Heleniuse hobusega, kuna tema, nagu ta ütles, ei tahtnud enda kanda võtta seda häbi, et on lasknud mind enda juurest jalgsi teele minna. Nimenõunik Wonder haagenile Helsingis veebruari lõpp 1845. Minu kohuseks oleks olnud juba ammugi teile teada anda, kuidas läks mul tagasitee Soome ja peale selle avaldada teile mitmekordselt oma tänu kuid olen selle kohustuse siiani hooletusse jätnud, osalt mulle jälle kaela langenud igasuguste ülesannete tõttu, kuid osalt ka sel põhjusel, et saksa keel mulle üha nii hästi kõnes kui kirjas. Raskusi valmistab. Iga kord, kui olen kirjutanud millestki oma soomlastest sõpradele soome või rootsi keeles, olen mõttes soovinud, et võiksin teha seda teilegi, kuid puudulik keeleoskus on mind selle takistanud. Siiski olen iga päev meenutanud seda meeldivat olemist Teie sõbralikus perekonnas. Ja veel nüüdki võin tõsiselt kinnitada, et ma ei ole end kuskil paremini tundnud ega, või loota ka edaspidi millalgi sellest paremat. Kogu minu reis Tartust Helsingisse õnnestus hästi lahkunud teie juurest ja Tartust. 27. novembril jõudsin teisel detsembril Narva kus ma ei peatunud kauem kui ühe päeva. Narvast tulin 40 versta Ingerisse, kus elavad vadjalased ja peatusin seal 12. detsembrini. Rändasin siis edasi ja jõudsin Viieteistkümnendal Peterburi. Seal olin teise jaanuarini, siis reisisin Viiburi, Hamina, Loviisa ja Porvoo kaudu Helsingisse, kus nüüd olen olnud juba neljandat nädalat. Olen siiski otsustanud ülehomme siit linnast lahkuda, et jõuda kord pärale kajani pärast 11 kuud kestnud äraolekut. Et mitte päriselt ära unustada saksa keelt, kirjutan teile edaspidigi. Võtke veel kord vastu minu südamlik tänu kõige mulle üles näidatud helde heatahtlikkuse eest ja andke see tänu edasi ka oma prouale ja kogu perele. Nende meeldivate mälestuste eest Tartus, mis mul on praegu ja kahtlemata veel kaua edaspidigi, olen suurimal määral tänu võlgu teile, teie prouale ja perele. Kui oleksin jäänud Horni juurde elama, siis mäletaksin Tartut võib-olla hoopis teisiti. Kui nüüd. Sulgedes teid ja teie peret meeldivalt oma mälestustesse, pean endale auks õilsat soost härra tohtidega edaspidi olla teie kõige alandlikum teener. Iilias lön, ruut. Siiani keskeldava keppis ta näärja iilias lendroti, kirjad, valise tõlkis Linda Viiding.