Ajajärgul, millest järgnevalt juttu teeme, see on 1860.-te aastate lõpul ja 1870.-te aastate algul oli kirjavahetusel ja küllap siis ka igal üksikul kirjal meie vanavanemate elus sootuks teistsugune roll mängida, kui see on tänapäeval. Kiri oli ju peaaegu ainus kättesaadav ühenduse pidamise vahend inimeste vahel. Külla sõidud olid haruldased, sest hobuvankrite postid õlgadel, kohati laevadel, olid need Eesti- ning Liivimaal vaevalised ja aeganõudvad. Alles 1870. aastal hakkas Põhja-Eestis liikuma raudtee. Kas me üldse enam kujutame ette elu, milles puuduvad raudteed, bussiliiklus, lennuliinid ja telefon? Ega vist. Aga nii see oli, kõnealusel ajal. Ja siin aitas inimesi lihtne kiri, ükskõik kui pikaldane oli sellegi teekond. Ometigi polnud sisuka kirja paberile panemine tol ajal siiski mitte igaühele jõukohane. Selles mõttes oli kiri noil kaugetel aegadel ikkagi veel omalaadne uunikum väärtus, mida ei või samastada saadetistega praegusest kirjade uputusest. Ja kui lõpuks veel midagi võrrelda, siis kirjade välist laadi. Neil kauge ajakirjadel pole juures masinakirja tehislikust ega meie aja kiirustava inimesel akoonilisust. Kirjad pandi siis paberile, isikupärases käekirjas rahulikult erutamata. Mõttekäikudele ja emotsioonidele anti piisavalt ruumi ja aega. Kirja kirjutamine ja muidugi ka saamine oli isegi nagu pidulik toiming tõsiselt ette võetud jutuajamine sõbra või tuttavaga. Niisiis Eesti rahva rahvusliku ärkamisajakirjad liikusid vallast valda linnast linna kubermangus, kubermangu liikusid küll posthobustega ja valdade postikottides, küll juhuslike teekäijate paunas ja juba ka raudteevagunites. Kirju vahetasid loomulikult ka meie rahvusliku liikumise silmapaistvad tegelased meie ühiskondliku elu ja kultuuri progressi eest võitlejad. Väga palju nende kirjavahetusest on hävinud või kadunud. Säilinud kirjad on tänapäeval seepärast eriti väärtuslikud, olgu teadlasele või lihtsalt kultuurihuvilisele lugejale, sest need võimaldavad sageli jõuda selle huvitava ajastu salajaste mõteteni ja peidetud tõuke vedrudeni. Millest ja kuidas need mehed ja vahel ka naised siis kirjutasid üksteisele. Püüame vastust leida kahest Carl Robert Jakobsoni sule alt tulnud kirjast üks aastast 1868 ja teine aastast 1871. Mõlemad säilitatakse Tartus Kreutzwaldi nimelise kirjandusmuuseumi käsikirjade osakonnas. Eesti rahvusliku liikumise üks keskseid kujusid, Carl Robert Jakobson käis siin esitatava esimese kirja sõnastamisel 20 seitsmendat eluaastat. Tema elu kulminatsioon. Eesti esimese poliitilise ajalehe progressiivse Sakala väljaandmine jäi veel aastakümne kaugusele. Esimese isamaa kõne pidas taga täpselt seitsme kuu pärast. Ometi oli Jakobsoni suur töö juba edukalt alanud ja tegija rahva hulgas tuntuks teinud. Paar aastat olid Eesti Postimehes ilmunud TEMA sisukad artiklid paljudel aktuaalsetel teemadel. Eelmisel, 1867. aastal olid ilmunud Jakobsoni esimesed kooliõpikud, metoodiliselt uudne, uus aabitsaraamat ja kogu eesti koolikirjanduses murranguline lugemik kooli lugemise raamatu esimene osa. Juba oli tal käsil geograafia õpiku koostamine. Esimene kiri on kirjutatud Peterburis, kus Jakobson talvekuudel töötas sealsete ülikute peredes kodu-kooliõpetajana. Kuigi antud momendil oli tööta. Kiri on saadetud sealt juhuslike voorimeestega Viljandimaale Paistu kihelkonda. Adressaadiks oli Holstre valla Pulleritsu kooliõpetaja Jaan Adamson tubli pedagoog. Eesti Aleksandrikooli mõtte üks algatajaid ja selle kooli asutamisliikumise üks suurimaid organisaatoreid. Adamson oli ärkamisaja kristall semaid kujusid, kes tegi määratult enam kui võis nõuda ning loota ühelt külakoolmeistrilt. Jakobson oli eelmisel suvel Holstres külastanud seda endast 17 aastat vanemat meest kellest sai temalegi nõuandja ning virgutaja ja kes siitpeale kuulustena väheste lähedaste sõprade hulka. Sügisest 1867 pärinevad nende esimesed meieni säilinud läkitused teineteisele. Üldse teame praegu Carl Robert Jakobson-ilt 45 kirja Jaan Adamsonile kuulakem neist ühte, niisiis on kevadtalv 1868. Praegu kuulen, et siin mõned voorimehed Viljandi poole minna, kes teid tunda? Selle pärast, saadan siis Seebelmanni pildid teie kätte ja palun teid neid tema poole edasi läkitada. Ühtlasi pean ka tunnistama, et mul suur rõõm oli postimehest lugedes kuidas teie pool terve kihelkond ühes nõus edasi püüab tõtada. Kui lugu igal pool nõnda oleks küll siis kõik meie asjad tõist viise edasi läheks. Kahju, et rahva õnnetuseks veel palju neid koolmeistri nime kandjaid on, kes uue kirjutamise viisi vasta võitlevad. Nemad küll asja jõua ära keelde, aga meie rahvakoolitamine ei või sel viisil mitte nii ruttu edasi jõuda, nagu tarvis oleks. Rahva rumalus on nüüd meie kõige suurem vaenlane, kelle vastu täitsa abil leida selle seltsi ajal sugugi võimalik ei ole. Mis meie, Eesti rahvast, loodame, seda võime üksi tema tulevast sugust loota. Kui aga meie noort sugu ikka veel vana tuimuses üles kasvatatakse, millas algab siis uus aeg. Tehke seepärast igaüks kõigest jõust tööd, et see asi kordio selgeks, et rahvas ära hakkaks tundma, kuidas nendes asjades tarvis on eesti õpetud meestega ühes nõus edasi jõuda. Meie mustakuuekördi kokad on rahva vaimu üle liiga jo maha muljunud. Nõnda sugugi enam palju ei puudu ja terve eesti rahvas on nende pühataigna kätte ära läkastanud. Kalevipoja jõudu on tarvis, rahvas selle mädanud kontsast, keda kokad ise targad küll söömata jätma peasta. Andku jumal, et lugemise raamat õige pea iga eesti lapse käes oleks. See on üks vägev luud, kelle eest pappidel oma taignaga kinnitust ei saa olema. Nende päevades saan ka ühe geograafiateaduse raamatuga valmis, kus 30 kuni 40 ilusat pilti ja kaarti sees on. Nüüd ma ei tea, kuidas teda trükkida, sest Laakman seda kulu oma pealeivata. Kooliraamatus on tal ju seda värki õpetuse raamat ja mis ta sest küsib, et see raamat sitton, kui ta ka raha sisse teenib. Ise mul ka jõudu ei ole, uut raamatut trükkida laske, sest aabitsaraamatu eest pole mul veel rohkem raha sisse tulnud kui 24 rubla. See on 1000 rubla kohta aasta peale natukene vähe. Laakmanni käest ei ole ma veel ka lugemise raamatu piltide hinna kätte saanud ja uued pildid maksavad jälle peale 300 rubla. Minu jõud enam ei kanna. Meie peame üht Literrarry seltsi katsuma asutada nagu soomemaal. Muidu jääb meie kirja varaseks, mis ta olnud ja on. Kas Aleksandrikoolist ikka veel midagi kuulda ei ole? Peaks ometi see asi ükskord korrale saama. Koolitud Eesti meestest on veel suur puudus, neid aga saksa koolides palju sigineda ei või. Kas Viljandi rahvas ikka veel lugemise raamatu vastu vaidlevad? Kui palju on sellest raamatust Paistu kihelkonnas ära müüdud? Kui teil raha minu aabitsaraamatu eest saab koos olema, siis palun teid seda Seebelmanni kätte anda, sest et mul just 12 rubla temaga võlvkon. Palju terveid kõigile, kes mind tundvad täid südamest tervitades jään teie truu Carl Robert Jakobson Sankt-Peterburgis sel kuuendal märtsil 1868. Meie sooviks Petersoni pärast selgemat teadust. Ma arvan, et seal rumalus, jälle kena tüki teinud mikspärast jäänud Peterson oma kaebduse kirja ise ära. Kas rahvas tema juurde ei lastud? Seda ei võinud ju teised sugugi tema eest teha. Ja kui Peterson pärast ise kirja siis andis, mis ta siis kirjutas? Kas selle sama kirja, mis enne pidi sisse andma? Seda asja meie kõik õige selgest tahaksime teada saada. Adam Peterson oleks ise seda kirja pidanud prokuröri kätte andma, et teda senati kohtule saata ja mitte keisri kätte. Kuulaja võis veenduda, et selles südamlikus usaldusliku avameelses läkituses mõttekaaslasele jõudis Jakobson puudutada praktiliselt kõiki tolle aja olulisi päevaprobleeme Aleksandrikoolist, kirikuõpetajate poliitikani, uue kirja, viisilistest õpikutest kuni eesti rahva tulevikuni. Seebelmann, kellest kirja algul on juttu, oli ilmselt meie esimene helilooja ja Jakobsoni kaasvõitleja Aleksander Seebelmann, kes sellel samal aastal lõpetas Valga õpetajate seminari ja kes just Jakobsonile sai oma helilooja pseudonüümi. Kuni leid. Artikkel, millest Jakobson suurt rõõmu tundis, oli Jaan Adamsoni enda kirjutis Eesti Postimehe kolmandas numbris kooli lugemise raamatu esimese osa hiilgavast levikust Paistu kihelkonnas. Geograafia õpik, mille väljaandmise pärast Jakobson muretses, ilmus järgmise aasta algul siiski Tartu tuntud kirjastaja Heinrich Laakmanni kirjastusel. Mustakuuekördi kokad olid muidugi Luterliku kiriku pastorid Eesti rahvusliku liikumise ägedad vastasrindlased, kellele Jakobsoni poolt siin antud hinnang on üks vihasemaid. Teos, millele kirja kirjutaja nii hullu iseloomustuse andis, oli pastor Schwartzi kooli raamatu viies osa geograafi aastast 1860. Kirjas sisaldub idee ühest Literaari seltsist on peatselt loodava Eesti kirjameeste seltsi üks algimpulsse. Jakobson ise asus innukalt selle asutamistööde kallale. Kirja pos kriptumis arutab Jakobson, nagu me kuulsime murelikult Viljandimaa kuulsa 1864. aasta palvekirja liikumise ühe juhi Adam Petersoni saatust. Sügisel 1867 oli see mees uuesti arreteeritud, kuid vabaneski just senati Tsaari-Venemaa kõrgeima kohtuorgani vahelesegamise tulemusel mais 1868 seega kaks kuud pärast kuuldud kirjaridade paberile panemist. Kuna on säilinud ka Jaan Adamsoni vastuskiri 24.-st aprillist siis oleks huvitav kuulda tema reageeringuid mõnedele Jakobsoni mõtetele. Kui viimane oli leidnud, et rahva päästmiseks pastorite levitatavast kõntsast on tarvis kalevipoja jõudu siis arvas nii ka Adamson. Muidugi oleks muda ja kõntsast väljatõstmise juures Kalevipoja jõudu tarvis. Aga kes laseb teda põrgust välja? Kui Jakobson oli kurtnud üle jõu käivaid kulusid kooliraamatute väljaandmisel, siis arendas osavõtlik Pulleritsu külakooli õpetaja need muremõtted edasi seisuguseks üldistuseks. Kahju, et need, kes kõige südamega isamaale püüdnud head teha ja oma rahvast muda seest välja kiskuda varanduse poolest kehvad on ja sedagi pisut, mis neil on oma isamaa kasuks ära ohverdavad. Aga mis teevad rikad? Palju neid küll ei ole, nad pole enne teiste heaks midagi ohverdanud, ei saaga vist pärast tegema, raha on nende jumal, keda nad kummardavad. Adamson jagas ka kirjandusliku seltsi asutamise ideed, kirjutades vastuseks. Muidugi oleks hädapärast litter raadiseltsi tarvis, aga kuda viisi tuleb seda asja ette võtta, kuidas seda teha. Ent kuidas seda teha, seda teadis juba noorem mees. Teine Carl Robert Jakobsoni kiri, mida tänases saates kuuleme, on kirjutatud kolm ja pool aastat hiljem. Palju olulist juhtus neil aastail nii eesti kultuuriloos kui ka noore ühiskonnategelase enda elus. Said teoks esimese üldlaulupeovaimustusrikkad. Päevad sündis eesti teater saadi luba raha kogumiseks Eesti Aleksandrikooli asutamise heaks. Anti sisse Eesti kirjameeste seltsi moodustamise taotlus. Jakobson oli pidanud oma sütitavad kolm isamaa kõnet avaldanud teed rajama käsiraamatu põllumeestele. Teadus ja seadus põllul. Luuletuskogu Karl Robert Linnutaja laulud noodivihiku Vanemuine kandle healed esimese osa. Ta oli üle elanud oma esimese ajaleheloa taotluse tagasilükkamise ja üritas nüüd ajalehte asutada Tallinnas. Jakobson oli mais 1871 teinud reisi Soome juunis asunud elama Tallinnas Kadriorus Peterburis sei pöördunudki ta enam tagasi. Juulist 1871 sai ta kolmekümneaastaseks. Kõige selle nähtava ja üldiselt teadaoleva kõrval oli juhtunud aga veel midagi. Kui 1870. aasta juunikuu algul Jakobsoni noorem vend Friedrich abiellus Lihula kihelkonna Kirbla abi kiriku köstri Franz Stahli tütre Mariega siis sõitis Kirblasse pulma muidugi Karl Robert pulmamajas ja seejärelsõidul noorpaari koju Viljandimaale lõha verre armus Karl Robert oma värske vennanaise nooremas õesse. Juuli Emiliasse. Juliaga kohtumise päevale on Jakobson pühendanud allegoorilise luuletuse. Minu kannikene, milles jutustab Une mõtteis huupi õudes läbi vaiksest vaarikust leidsin allikale jõudes sinilille Saarikust. Ja esimeses kirjas Juulijale, pihtis ta. Ütle mulle, sina kelmike, kuidas on sul õnnestunud mind nii ära nõiduda? Varasest poisipõlvest peale ei ole juhtunud, et ma nutaksin hüvastijätul. Sinust lahkumisel pidin nutma nagu väike laps. Karlil Juulial tuli kogu oma peiu ja pruudipõli elada teineteisest lahutatult välja arvatud harvad ja lühiajalised vastastikused külaskäigud. Ainsaks sidemed nende vahel oli kirjavahetus, mille Jakobsoni-poolne osa on üsna täielikult meieni jõudnud. 86 kirja. Need kirjad olid määratud kaugele viibivale armastatud neiule ja on seetõttu tulvil armutundeid igatsemist juuli ja tulevase kooselu ja ühise kodu järele. Pruute kirjutanud nii tihti. Sellest tingitud sõbralikke, noomituse ja kurjustamisi leiame peaaegu igas kirjas. Samal ajal Jakobson täiesti ootuspäraselt ignoreeris kaasaja tavasid ja puudutas oma tehaksegi, ütleme, armastuskirjadest täiesti teadlikult ka aktuaalseid ühiskondlik-poliitilisi probleeme. Teisiti ta ei oleks saanudki, kuid ühtlasi soovis ta oma progressiivsete ideede ja seisukohtade järjekindla esitamisega Julie Taali omamoodi kasvatada. Tõsta teda oma maailmavaate kõrgusele. Tänu sellele leiame ka Jakobsoni poolt pruudile läkitatud kirjadest väga huvitavaid ning väärtuslikke mõtteid ja fakte. Veendume veel kord, kui palavalt armastas oma rahvast ja isamaad kui väsimatult ja ennastsalgavalt ta töötas nende heaks. Võib-olla just pruudile saadetud kirjades avaneb kõige siiramalt ja tõetruu maalt Carl Robert Jakobsoni nende aastate rõõmude ja murede maailm avaneb kõige paremini tema tundeskaala, mis hõlmab ühelt poolt Torn armastust kalli inimese vastu. Ja teiselt poolt võitlevat viha oma rahva iga laadi vaenlaste vastu. Kõik siin öeldu peaks paika pidama ka selle ühe kirjakohta, mida kohe kuuleme ja mis on kirjutatud Tallinnas septembris 1871. Juuli ele Kirblasse. Muuseas, nii see kui ka eelmine, Jaan Adamsonile saadetud läkitus on ka originaalis eestikeelsed ning esitletakse siin muutmatul kujul. Minu kallis pääsokele sinu armas sõnumit, mis täna minu kätte jõudis, on kõik pilved jälle ära ajanud, kes ennast ja minu ümber kokku olivad, kogunud. Terve kuu aega on sinu viimase sõnumiku kirjutamisest mööda läinud, sest sinu viimane kiri on 26. augustil kirjutatud. Ja täna on meil 23. september. Mulle tulivad juba kõiksugused mõtted pähe. Lõppeks ma arvasin, et sa Lehovoled sõitnud, kelle pärast maga enam Kirbla ei kirjutanud. Ikka aga tulivad jälle need mõtted uuesti minu juurde võõrsile. Tema mind vist palju ei armasta. Sest muidu võiks ta, mul ei ole haavast kirjutada. Ta ju teab, et puhtast ilma seltsid olen ja kui suurt rõõmu minule tema kirjad teevad. Kui ta mind kõigest südamest armastaks, siis ta hea meelega paar tundi nädalas minu heaks ohverdaks. Seesugused jätised mõtted vaevasid mind ühtepuhku, nõnda et need paar viimast nädalat õige kurvalt minule mööda läinud. Mis ma selle eest võisin parata, et mõtted vägisi, nii sagedasti mulle võõrseks tulivad? Mõtlen ühtepuhku sinu peale. Ja nüüd ma ikka pidin küsima. Mikspärast ei kirjuta. Mikspärast ta nii kaua ei kirjuta. Aga nagu öeldud, sinu armas kirju mind jälle rõõmsaks teinud. Nüüd ma katsun sind igatpidi vabandada. Sinu juures läheb aeg palju rutem mööda kui minu juures. Sinul on vanemad kõrval, kellega iga silmapilgul võid rääkida. Mina olen täitsa üksi. Ei ole mul siin üht tuttavatega sõpra, kelle seltsis nagu kodu võiksin olla. Peale selle on kõik inimesed Kadrintalist ju ära läinud. Nõnda et ma nagu mõnes ära nõiutud maailmas elan. Sellepärast tuleb aeg minule väga pikk, et nõnda, et viimane kuu aeg nagu veerand aastat välja näitab. Sinule aga on see aeg ehk väga lühikene olnud. Ega ehk ei olegi tähele pannud, et terve kuu viimasest kirjast mööda läks? Nõnda ma nüüd sind vabandades mõtlen. Aga kallis silmatera, härra, saada mind jälle kiusatuse sisse sinu pärast, kaksipidi hakkan mõtlema, vaid kirjuta mulle ometi kahegi nädala pärast, kui mitte sagedamaks. Sinu kiri mind ütlemata rõõmustanud, muudkui see mind kurvastas, et sinu pool mitte kõik terved ei ole. Ma tean väga hästi, kui kurb seesugune elu on, kui haigusmajas valitseb. Ja mida armsam haige meil on seda kurvem lugu. Siingi võid ennast õnnelikuks kiita, et oma vanaisa seisugusel kurval ajal võid aidata. Sest üksi need teod võivad meid tõesti õnnelikuks teha, mis meie teiste heaks teeme. Ja nimelt veel sel kombel, et ise sealjuures kannatame. Sellepärast on sul väga õigus, kui nõuks oled võtnud millaski enam pahaseks saada. Seda ei pea mitte meie üksi teiste pärast tegema vaid nimelt ka iseenese pärast. Meie peame iga asja peale ikka kõige parema silmaga vaatama, kui iseennast ja õisi õnnetumaks ei taha teha. Oleks ka siis, kui põllult märg koju tulid mõne naljaga tuppa astunud, siis oleks sul enesel asi palju kergem olnud kanda. Jaga vanematel. Minul on siin praegu nii üksikelu nagu ei kusagil enne. Peterburgis on mul sõbrad ja Tartus sõprade kõrval sugulased olnud. Aga siin mul ei ole nüüd veel inimese hinge. Siiski ma veel millaski ei ole olnud, mis saksa keele Ferstim öeldakse paiku vahel tusk peale tuleb, siis teen kõiksugu hullu tempusi, nii et pea kõik jälle mööda all. Nõnda võtsin ma ühel päeval oma pealiskuue, seadsin ta tooli peale istuma, pandsin talle kübara pähe ja hakkasin temale siis gladerats ette lugema. See asi oli nii naljakas, et ennast lõhki tahtsin naerda ja tusalised mõtted, pea kõik metsa olivad aetud. Need, inimesed, kes hommikust õhtuni muud ei mõista, kui ikka narriseda ja näri seda. Ei ole väärt, et nad selle ilusa maailma sees elavad. Nemad ka muud kasu siin ilmas ei too, kui töisi niisama õnnetumaks teevad, nagu ise on. Oma raamatuga oleme nüüd täitsa valmis saanud. See on üksi seeläbi nii ruttu võimalik olnud, et ma Tallinnas elan, kus mind ükski asi minu töö juures ära ei avatele. Siiski oleme poolteist aastat selle raamatu kallal tööd teinud. Nõnda vahel ööd otsa olen kirjutanud. Teda on 97 täis kirjutatud, poognat saanud ja 241 lugemise tükki. Ma olen väga õnnelik, et see töö tehtud on. Nüüd võin ma rahuliste surra, sest nüüd ma tean, et ma ilmaaegu ei ole elanud. See raamat saab meie rahvale tulevikus palju kasu tooma. Ma olen küll järele pärinud, aga siiamaani ei ole ma kedagi leidnud, kellega sinu raamatu ära võiksin saata. Ma läkitaksin sulle ka veel ühe töise raamatu ühes lugeda, kus ära võid näha, kui palju Richardi preisi, kuninga ja sakslaste võitude austamine väärt on. Seda võivad üksi need teha, kes tõesti Saksamaa, sakslased ja vürstide sulased on ehk seesugused poolharitud inimesed, kellel omal ajusi pääs ei ole vaid Bodrava taga järele, mis teised ees räägivad. Saadetava raamatu sees on ka üks jutt, vanem imalta. Minu süda põles sees, kui seda tükki lugesin, sest sakslased on meie maale sedasama, mis Erich randalis venelased Soomemaale olivad. Mina ei tea, mis nad seal teevad, et enam sugugi kirjuta nõndasama ka Lehowas. Sealjuures on vist noored troonipärijat süüdlased, kes kõik tööle panevad. Peterburgist ma ka veel ühtegi sõnumit ei ole saanud. Sul on väga õigus, kui sa ütled, et sinu vasta, Strenger, pean olema. Kui sa praegu siin oleksid, küll ma seda nõudmist siis õige tublisti täidaksin siis sa mulle ka rohkem oma päevalikust, elust ja juhtumistest võtaksid kirjutada nagu jo viimases sõnumikus peale oled hakanud, kus omast märjaks saamisest põllu peal räägid. Just niisugused asjad teevad mulle palju rõõmu, sest sel kombel võin ma kõik elavalt järele mõtelda, kuidas sa elad ja oled. Aga ega sinu patud sulle sellegipärast andeks ei ole antud? Küll ma siis kõik ühe korraga ära maksan, kui sind jälle kätte saan, siis peab sulle vanasõna meele tulema, kus palju armu seal palju hirmu. Iga nädala eest, kus sa mulle ei ole kirjutanud, oleks kõige väiksem trahv, sadamusu, vaatanu, pääsakene, küll sinu nokakene siis tunneks, mis häda on? Sellepärast tähendaga aegsaste kõik ära võidetud nädalad üles, et saju ette ära teaksid, mis sind ootab? Palju 1000 tervist armsa vanematele. Ma soovin südamest, et haigus õige pea teie majastele lahkuks. Siiski teeb mulle see niiske korter ka sinu pärast suurt muret. Üks hea raudahi ja ilusad kuivad puud tema sees võiksivad siin minu arvates niisama palju aidata, kui mõni osav tohter. Soo. Nüüd on siis minu poognad jälle otsas, nii palju on veel ruumi, et sinu nokakest natukene omale võin paluda ja siin siis suuandmisega jumalaga jätta. Ka palun sind. Ära lase mind jälle nii kaubama pääsukese laulu peale oodata. Sest sa tead, kuhu pääsukesed lauldes tulevad. Seal on kevade sinu truu Karl Tallinnas seal 23. septembril 1871. Ehk võid mulle tuleva kord oma sõnumikuga eesti keele kirjutada. Meie maa pääsukesed laulavad kõik eesti keele oma laulud. Lisage mõned selgitused. Lehowa on saksakeelne vaste lõha verele, kus elas Jakobsoni vend Friedrich. Julie isa haigus, millest Jakobsoni osavõtlikult kirjutas, lõppes surmaga juba sama aasta detsembris. Gladerats oli saksakeelne huumoriajakiri, mida Jakobson tellis. Raamat, mille käsikirja lõpetamise üle ta nii õnnelik oli, kujutas endast järge kooli lugemise raamatu esimesele osale. Kõnealune käsikiri ilmus mõne aasta pärast lugemiku teise ja kolmanda osana. Richard oli juuli vend, kelle sakslaste võitude austamine tulenes Preisimaal äsjasest võidukest sõjast Prantsusmaa vastu. Jakobsoni halastamatu kommentaar lausa ehmatab, sest see käib ju ikkagi adressaadi venna pihta. Vanem imata on progressiivse baltisaksa publitsist, kirjaniku Karlit Merkeli 1802. aastal ilmunud teos liivlaste võitlusest saksa vallutajatega 13. sajandi algul. Erich randal on aga teine Jakobsoni tol ajal erutanud raamat, see on saksa kirjaniku Theodor müge romaan. Venet sarismi kallaletungist Soomele aastal 1808. Natalja Peeerrna oli Karl Roberti õde, tol ajal Rannu kihelkonnakooli õpetaja abikaasa. Mis puutub saksa keelsetesse sõnadesse, siis Ferstimp tähendab halvas tujus ja Stranger Garmin kirja pos. Kriptumist sisalduv kelmikas vihje eesti keeles laulvat sellel pääsukestele jäi kahjuks ilma mõjuta. Juulia Taal jätkas oma hariduse ning kasvatuse mõjul ikkagi saksa keeles. Küll sai temast kolme aasta pärast Carl Robert Jakobsoni elukaaslane, kelle osaks oli hiljem ligi 60 aastat üksinda vapralt säilitada ning pidada Kurgja talu. Need ühe mehe poolt erinevates tunde toonides sõnastatud kaks kirja on vaid üksikud näited sadade teiste sama väärtuslike hulgast. Ometi peaksid needki meid veenma ühes minevikku suure isiksuse. Iga kiri on väärtus mille säilimise eest ajalootormides peame olema sügavalt tänulikud targale, hoidjale või heale juhusele. Selle saate kaastas meelik kahu. Carl Robert Jakobsoni kirjad luges Toomas Lõhmuste kirjandusteadlase kommentaarid Einar Kraut.