Kuula. Rändajat rändajad. Tere kuulajatele, rändaja pere. Tänase saatega lõpetame meie küll oma tiibeti teema ära, aga loodame, et kellegi jaoks on see alles algus. Ja ta võib-olla just rändaja saatest sai esimese või siis viimase tõuke minna omapäi seda pöörast maad avastama. Ja ka sellisel puhul on hädavajalik aimu saada Loodusest, mis ongi meie seekordseks teemaks ja see on üllatavalt mitmekesine. Selline lihtne, kuid mõjuv ja omapärane viis kõlas Tiibet tee pika kaelased lautolt, sellele on kuus keelt ja selle nimi, andam jeen. Ja see omamoodi midagi sarnast on ka tiibeti loodusega, et ta on väga vaene ja, ja lihtne. Ja teisest küljest on ta niisugune suurejooneline ja selge. Ja tuleb kuidagi selle muusikapalaga seoses, ilma et selline mällu vajutab, tunud kild. Me olime ühel kurul, see oli veidi rohkem kui viie kilomeetri kõrgusel, selle nimi oli kjad soo la kuru. Ja Me jõudsime sinna päikesetõusuga üks sest seal on sageli niimoodi, et kui seal päiksetõusul kurult üle ei lähe, siis pärast pannakse kuru kinni seal mingid hiina reeglid, seal jälle, nagu need Tiibetis on sageli niuksed ahistavad. Ja, ja nüüd me olime just siis, kui päike hakkas tõusma ja, ja siis me tegime seal kurul niisuguse peatuse. Ja kui välja läksime, siis need esimesed päiksekiired nagu valgustasid üle siukse pruunika ja kollaka maastiku, kus polnud ühtegi puud. Mäed olid niisugused lauge võitu aga silmapiirini välja niisugune väga, väga niisugune, omamoodi elutu maastik, aga kui sa hakkasid lähemalt vaatama, siis silma ees olid näha niuksed, niuksed, kummalised, et nendel niuksed mätas taimed, mis suudavad sellise rohkem kui viie kilomeetrise kõrguse peal kasvada. Sageli nende õied olid väga ilusad, kuse nagu lähemalt hakkasid, Ta on vaja siis ma asusin neid seal kirglikult pildistama ja, ja siis. Ja mõned nendest olid kaetud härmatise ka sellepärast, et kuigi oli juunikuu, siis oli ikkagi öösel seal olnud väga külm ja päiksega hakkas see tasapisi sulama. Ja kui need läksid nagu selle ühe roheka mätta juures teise juurde, siis 10 sammu. Ja sa lõõtsutasid, noh nagu oleks suure munamäest joostes üles läinud siis aru, et, et see on üle viie kilomeetri ja, ja see oli, see oli kummaline tunne, tähendab, pea käib natukene ringi, jalad käivad natukene risti haigus, siis see paljuräägitud, see on lihtsalt see kõrgus viie üle rohkem kui viie kilomeetri kõrguse peal. See on üpriski normaalne, tegelikult saris mäehaigus ei olnud ja ei ela mäehaigus. Aga võib-olla on üsna sarnaste sümptomitega, olen maja haiguse puhul on see, et sul ka ikka pea lõhub õudselt valutada ja sa oled jõuetu, jõuetu ei olnud. Aga lihtsalt selline noh, niisugune omamoodi sihukene, ülev ja kummaline tunne, tegelikult. Peaaegu et pidulik tunne oli. See, see on huvitav ja siis see maastik, niukene, lõputu, too karm tühjus. Vot see ongi klassikaline Tiibeti kiltmaa loodusmaastik ja kui ainult kujutleda, et niisugusi, maastikke on seal siis sadade kilomeetrite ulatuses ja eriti põhja Tiibet praeguse aja nii sisuliselt asustamata seal täpselt sellised maastikud, seal on võib-olla väga üksikud mingid nomaadi pered seal ringi hulguvad, aga ta on niivõrd eluvaenulik, seal on väga vähe vett ja, ja vahel kohutavalt palav, vahel kohutavalt külm, tohutu võimsad tormid. Et seal inimene lihtsalt tänase päevani ei suuda seal elada. Ja teistpidi on see muidugi põnev, see on, see on üks suur ala. Noh, mis on peaaegu sama asustamata pooluste lähised alad, millest me ka väga vähe teame, tegelikult, aga looduseuurijad on näiteks Põhja-Tiibetis küll kindlad, et seal asuvad viimased metsikute jakkide karjad. Kunagi oli neid miljoneid, metsikuid jakke, aga noh, inimese mõjul ja timise mõjul on praeguseks jäänud neid 14000, mõnele tundub, et seal on palju. Loodusteadlased ütlevad, tähendab et nad on väljasuremise äärel, praegu tegelikult, aga seal on nende pelgupaik, sest seal ei ole inimesi, aga nemad peavad vastu, jaki jaoks on, on see täiesti elukõlbulik maa mõelda, milline ammustel seljas ja, ja kui meeletult hästi ta talub näiteks janu, maastiku, kaamel. Aga, aga ta on veel palju sitkem kui kaamel, ütleme selle külma suhtes. Ja need metsikud jakid on noh, kodu kidega sai Tiibetis palju kokku puututud, no üks keskmine kodujakk väga lihtsalt näeb välja umbes natukene väiksem, kui, kui meie niisugune tavaline Eesti, ütleme lehm. Aga muidugi loomulikult on ta hoopis teistsugune, ta võib olla mitut värvi, hall, must, musta-valgekirju vahel pruunikas, aga metsikud, jakid on alati niuksed mustad ja nad on ligi kaks korda suuremad kui kodujakid, niiet metsiku jaki õlakõrgus võib olla kaks meetrit, et ikka võimas võimas loom. Aga see jakk ei ole ainus niisugune, ütleme selle põhja platoode eriline asukas, seal on mitmesuguseid, aga üks niukene, huvitav loom, kannab nimegi Jiang ja see on tegelikult meie ütleme kodu, eeslit, T1 sugulasi ta siis ulukeesel, metsik eesel seal ta kõnnib, seal ta tuleb toime. No ta on ju samamoodi tohutult vastupidav elu, kas nagu jakk. Ja ta on üks jah, meie kodueesli eellastest ja siis on seal mitmesuguseid, anti lopia, muid loomi, aga üks eriti põne loom. Kui mõelda, et praegu on just aasta 2008 ja räägitakse palju pekingi olümpiamängudest, siis üks pekingi, olümpiamängude maskott Tiibeti anti Lapna, inglise keeles öeldakse niimoodi, Eestis nimetatakse na zooloogid nimetavad teda orongiks. See tegelikult ei ole ainult Tilotan, ta on, kuulub nagu Saigade sugulaste hulka, ta on nagu umbes midagi kitse anti lobi vahepealset sihukene, hästi sale hästi ilusat, pikkade sarvedega sirgete sarvedega loom. Ta teeb igal aastal seal platool ligi 1000 kilomeetrise rännaku, olenevalt siis aastaajast, kus süüa leiab ja ta on võimeline tohutu kiirusega liikuma kuskil 70 ja rohkem kilomeetrit tunnis. Ja ta ka haruldaseks jäänud. Sest ta on just kütitud tema erakordselt külmakindla Villa pärast ainult sellepärast, et saada seda, seda villa ja sellest ja lõnga ja, ja seda siis mustal turul müüa. Ja nüüd noh, hiinlased valisid ta nagu olümpiamängude maskotiks, sellepärast et noh, et ta on nii väga kiire ja ja elegantne ja samas nagu ohustatud ja haruldane. Aga minu meelest pikantseks selle asja see, et tegelikult On ta hoopiski Tiibeti sümbol. Ja ta kuulub Tiibeti põlisloodusesse, Hiinast teda ei ole. Aga hiinlased võtavad seda ju nii, et üks Hiina kõik, eks, just nimelt väga teistpidi võiks võib öelda, et, et see on nagu hoopiski tiibetile ja tiibetlastele ja tiibeti loodusele tähelepanu pööramine võiks seda niimoodi vähemalt tõlgendada, need, kes on tiibeti sõbrad, Heino, haritud ja progressiivsete, nagu öeldakse vaadetega inimesed teevad sellest omad järeldused, see on selge. Et, et seal on niisugune väikene pikantne mäki juures tõus omal ajal hiina ahistab seda tiibeti kultuuri väga mitmest küljest. See põhjaterritoorium ütleme kõike karusem, aga, aga sellel tiibeti hiigelplatool leidub ka hoopis teistsugust maastikku ja ja lääne ja lõuna ja idaosas on päris paljuga niisugusi orge, kus voolab suuri jõgesid ja tegelikult antiibetist saab alguse suur osa Aasia kõige tähtsamatest jõgedest. Nad voolavad erinevatesse ilma kaartesse, aga näiteks sinnasamasse Hiina poolalegi voolavad Hiina suurimad jõed. Jangtse Me kong, Hungee, kollane jõgi, eestlase mõistes võrratult suured jõed ja India poolele voolavat kanges indus, need on meilegi tuttavat kõlalt vähemalt. Ja, ja see jõgi ka väga võimas ja tähtis, mida mina nüüd oma silmaga nägin, oli Brahma putra jõgi. Ja see jõuab ju Tiibetist alla sinna Bengaali madalikule ja siis läheb läbi Bangladeshi. Ja, ja seal all noh, me peaaegu igal aastal tuleb siis, kui algavad mosoonid, meie välisuudistesse teade Bangladeshis toimuvad üle ujutada, ütles, et kümned tuhanded inimesed on peavarjuta. See on seesama draama, putra jõgi seda tekitab. Ja huvitav on see, et, et nüüd seal Tiibetis teda vaadata, kas mõjustu väga idüllilisena seal ta on ta veel suhteliselt niisugune madal, hästi selline laiuv, seal on liivakaldad ilusad, niisugused leetseljakul armas, niisugune mõnus jõekene küll hästi lai, aga hästi madal ja eks ta sealt kogub siis jõuduselt Tiibeti kiltmaalt. Veel on huvitav, et osa Tiibetist ei ole üldsegi lage vaid Ida-Tiibet on, on täitsa metsa on. Ja see nüüd praegusel ajal kuulub ka nii-öelda Hiina ametliku territooriumi hulka aga Hiina peab seda oma väga tähtsaks puiduandjaks. Ja juba 1959. aastal olid nad raiunud pooled nendest metsadest maha seal Ida-Tiibetis. Ja, ja siis see andis põhjust 14 10.-le dalai-laama-le ütelda, et et ma saan aru, hiinlased ei salli Tiibeti vabadusvõitlejad, aga miks nad vihkavad tiibeti puid? Ja, ja see oli omamoodi prohvetlik ütlus, sellepärast et vot needsamad jõed, kui nad saavad need alguse sealtsamast Tiibeti kiltmaalt, et siis nende veetaset hoiab tasakaalus just seal ida pool seesama mets. Ja, ja tegelikult tulemused olid, see on ökoloogia, klassikaline ökoloogia õppetund, mis tuli Nendel rahvastel oma oma naha peal läbi kogeda. Et näiteks Bangladeshis algüleujutused muutusid palju katastroofilise maks selle tõttu, et hiinlased seal kuskil mägedes raiusid tohutul hulgal metsa maha ja jõgede vool suurte vihmade ajal läks täie pahinaga, siis Tiibetis Sa alla sinna bengali madalik. Ja sellest nüüd hiinlased veel eriti välja ei teinud, aga siis kuskil üheksakümnendatel aastatel algasid jaak c jõel tohutut katastroofilised üleujutused. Ja nüüd nad said selle nuhtluse iseenda kaela hiinlased ja, ja see pani nad mõtlema. Nii et nüüd praeguseks hetkeks on, on just need Jangtsee ja Mekongi jõe ülemjooksul on siis need metsade raiumine nagu keelata. Et see on omamoodi selline aasia ütleme võtmeala tegelikult kõigi nende vete suhtes, et ta on nagu selline kuidas öelda noh, siis 85 protsenti aasia elanikest on sõltuvad nendest jõgedest, mis saavad tiibest dist alguse ja omakorda see osa moodustab inimkonnast peaaegu poole. See India, Hiina ja paljud tohutu rahvarikkad, riigid. Nii et, et see on tohutu võtmetähtsusega selline looduslik võti, mis asub Tiibeti kiltmaal. Siis, kui metsa raiumise hoog on sees, siis sellele ei mõelda, ei mõelda, sest selle tagajärjed tulevad ütleme 10 aasta pärast ja 20 aasta pärast ja aga siis enam metsa tagasi ei pane. See on omamoodi, see on noh, võib-olla meie armsa väikse Eestiga võrreldes on muide, meil on Pandivere kõrgustik on umbes sama tähendusega meie vete jaoks selline puhtuse ja veterežiimi võtmeala ja nüüd väga suures mastaabis kogu Aasia jaoks on selline tegelikult Tiibeti kiltmaa. Aga üks asi võib ka Tiibetis ja seal kõrgel mägedes üllatada toda, et ükskord kui me jälle seal ringi rändasime. Me nägime tohutu suurt ala, kus olid liivaluited, nautisid ilusat päikse käes sillerdavad helendavad liivaluited, päike paistis, üks meie reisikaaslane küll siin võiks ikka hakata päevitama. Ja tõsi see on, et päike võtab hirmus hästi seal ainult et liiga hästi. Et see on üks asi, et, et noh, UV-kiirguse indeks, me, mille järgi seda päikesed kiirguse tugevust nagu arvestatakse, mis meie nahka nagu mõjutab see see UV-kiirguse indeks Eestis on kõige heledamalt kevadisel päeval kuskil noh, kuni kuni kaheksa ja seal on ta üle 20. Nii et kui see Eesti inimene oleks seal nüüd paar tundi paljalt ringi kõndinud, siis oleks tal kindlalt nahk maas, et, et see on tohutu tohutu jõud seal päikesel, mida siis ikka loobus või suutsitele laugu pähe. Ja me püüdsime, püüdsin talle kirjeldada, kuidas ta õhtul välja näeb, umbes et, et see ei ole nali, see on, see on palju, palju tugevam päikega kuskil troopilistel ookeani randadel. Sest atmosfääri kiht on ju tohutult palju õhem sellel selles kõrguses. Ja aga teine kummaline asi nagu mõelda, et liivaluited siis siis maailma katusel, kuidas nad sinna said. Ja liivaluited saavad tekkida ainult liivakivi lagunemisest. Liivakivi saab olla ainult muistse mere põhi. Ja see ongi tegelikult nii, et see on maailma katus on samal ajal muistne merepõhi. Ja see on nagu selline ilusa nimega ürgmeri teetise meri oli kunagi tegelikult Tsetteide kihte tekitanud aga siis ajalooliselt umbes 100 miljonit aastat tagasi oli niimoodi, et see India osa hiigelsuur lahmakas maad nii-öelda sõitis sisse Laamadena sinna Aasiasse nagu, nagu põhja poole põtkus selle, selle aasiapoolse laamaga sel ajal selle nimi oli Lauraasia muinasmanner. Ja siis ta nagu oleks selle aasiapoolse laama alla ja hakkas seda üles keri. Ja niimoodi tegelikult tekkis nii kiibet kui Himaalaja ütleme siis kümnete miljonite aastate jooksul geoloogilises mastaabis nii väga hirmus pikk aeg ei olegi, see on suhteliselt nagu noored mäed võrreldes mõnede teiste maailmamägedega. Ja, ja see tähendab ka seda, et noh, et kui Himaalaja on ju maailma kõrgeimate tippude piirkond, et siis seega kerkib siiamaani, et seal noh, kuni 10 sentimeetrit aastas, nii et aeglaselt, aga kindlalt see kerkib, see on maailma katus aina kõrgemale. Ja no loomulikult läksime meiegi seal siis selle Himaalaja peaaheliku suunas, sest sa sealkandis oled siis sa ei saa seda mit tegemata jätta. Ja, ja see on küll huvitav nosse Himaalaja ütleme, see suur mäestik, see asub Tiibeti kiltmaa lõunaosas ja nende kõrgetelt gurudelt sinnapoole liikudes juba esimest korda. Me nägime kuskil 100 kilomeetri kaugusel niukesi Valevaid hambaid, mis tõusevad üle pilvepiiri niimoodi üles. Ja siis me seal sellele muudkui lähenesime aina uhkemaks, ta muutus. Ja, ja seal tõesti kummaline, et et maailma 14 kõrgemat tippu puu asuvad kõik selles samas Himaalaja mäestikus. Nii et noh, mingis mõttes on see jällegi kui Eestimaaga võrdluse tooma, siis ju meie Suur Munamägi On on asub ka Haanja kõrgustiku noh, nii-öelda tipus ja sealt omakorda on veel siis üks tippkõrgemale, sellepärast on ta nüüd Eesti ja Baltimaade kõrgeim tipp. Aga Himaalaja on umbes samamoodi ta. Ta on Tiibeti kiltmaa kõige kõrge musa, kiltmaa on ise juba seal neli-viis kilomeetrit, noh siis veel mõned kilomeetrid otsa ja tulevadki need üle kaheksa kilomeetrised kipud seal järjest üksteise kõrval. Ja meie natuke muidugi rühkisime siis ikka selle selle, selle tippude tipu poole ja seal on niimoodi, et, et kui sa lähened siis sellele maailma tipule, ehk siis Mount Everestile siis kuskil üks linnulennult üks, viis kilomeetrit selle jalamist sa jõuad ühe Tiibeti kloostri juurde selle nime all rong pukki klooster ja ta on suhteliselt niuke pisikesel tosinkond munka, paarkümmend nunna ei midagi erilist, aga eriliseks teeta just see tasub nüüd viie kilomeetri kõrgusel ja öeldakse niimoodi, et see on maailma kõige kõrgemal asuv klooster. Ja seal ümber polegi neid munki ja nunnusid nähagi, sellepärast et seal on ikkagi nii palju rännumehi, kes sinna kokku kogunevad, sest sealt need tehakse, see tüüpiline retk siis nagu Mount Everesti baaslaagrisse. See on, ütleme väga otse minnes oleks see umbes viis kilomeetrit, et aga teed mööda tuleb umbes 12 kilomeetrit, tee on kõik viie kilomeetri kõrgusel hästi käänuline. Ja siis, kui saaled tavaline rännumees ei ole mingi ekspeditsiooni liige erilubadega, siis on niimoodi, et seal on oma reegel, see ala, kõik Džomolungma rahvuspark ja seal öeldakse niimoodi, et siitpeale sina ei või jala edasi minna, vaid oma lumma, rahvuspark tahab hoida oma loodust ja ühtlasi teeninud aga natuke sinu pealt raha ja seal on niisugused naljakas küll, hobused ja kaarikut. Ja siis pannakse sind sinna kaariku peal. Hinnoo omamoodi, muidugi armas ja, ja ega siis pole kahju toetuda Džomolungma rahvuspark. Ja, ja sissesõit läheb lahti, aga, aga aeg-ajalt lubab küll kaariku mässul siis vähemalt maha astuda, kui sa tahad. Ja jala kõndides on omamoodi võidujooks hobusega, sellepärast et kui hobune teeb oma kaarikuga seda serpentiini niimoodi mäge pidi niimoodi Siksakitades üles siis sina saad jalgrada mööda nagu otse lõigata. Ja, ja kui sa oma jõuvarusid õigesti arvestad ja, ja oled piisavalt võtke, siis jõuad isegi hobusest ette mõelda, kuidas tema vahenevad käima ja algsakiliselt jah, ainult, et võib-olla et tema on seal sündinud. Aga mina tulen kuskilt kaugelt tasaselt eestimaalt, lõpuks on tal neljal, aga ja, ja, aga see oli omamoodi noh, kuidas öelda ka enese proovilepanek, sest viie kilomeetri kõrgusel mäest üles rühkida, et noh, see on ikka väga-väga. Ühesõnaga põhireegel on see, et mine parem aeglaselt, aga ühtlaselt, nii kui sa hakkad niuksed normaalsed, testima tasandiku sammu minema, seal siis on sul hing kinni poole minutiga. Nii et, aga, aga kui sa õigesti lähed, siis, siis võib niimoodi jah hobusest Te jõuda, aga muidugi siis jälle varsti hakkab mäest allaminek siis siis küll hobusega edasi võidu teha viie kilomeetri kõrgusel ja lõpuks evad baaslaagrisse, noh, see on see kuulus koht, kus siis need kõik need Everesti vallutasid põhja poolt alustatakse ka kuskil üle viie kilomeetri kõrgusel. Sihuke karone org, õieti kogu see rong, punki org on olnud tiibetlast telepüha ja see on huvitav, et, et nad on pidanud seda nii pühaks, et et seal ei tohi ühtegi looma ega lindu Bach ja näiteks koduloomi, kes nad seal on karjatanud need ka, kui neil, eks see, ütleme siis nagu lõpuks liha saamiseks tapeti vidinad sealt orust minema, aga siin orus, verd ei tohtinud voolata. See on, see on väga vana põline Tiibet, reegel selles kandis. Aga selles baaslaagris seal on niisugune noh, ütleme niukene muna, katest pinnas on kunagise liustiku taganenud liustiku moreen, mis seal on. Ja kui meie sinna jõudsime, see oli siis noh, nüüd siis praegusest 2006 juuni keskpaiku, umbes siis ei olnud seal enam mägironijaid, sest nende hooaeg on natuke varem. Ja juunikuus võivad ilmad väga Likud all ja on päevi, kus kogu selles orus möllab niisugune torm, Etti isegi üks rännumees ei või mitte kuskile oma nina pista. Aga kuidas juhtub, noh, meil läks õnneks, oli täiesti päikeseline päev. Suhteliselt tuulevaikne. Ja seal baaslaagris sellel lõpuosas on niisugune natukene küngas ronid selle otsa ja siis sa näed seda maailma tipuna nagu peo peal enda ees edasi ei tohi minna, sealt edasiminekuks peab sul olema siis juba määr ronimise luba, määranimise luba, praegusel ajal maksab Eesti rahas kümneid tuhandeid eesti kroone. Miks nii, nagu ta on, sellest on saanud, kuidas öelda Hiina ja, ja Nepaali jaoks omamoodi sissetuleku Alliks. Kogu maailma. Ei, ma mõtlen, et just niisugune summa, no summa on lihtsalt nemad, riik ütleb, nii on riigi otsustada, kui ei taha rõdule, käijaid on palju tegelikult aga siis siis meie käigu ajal olid, olid mägironijad kadunud ja siis kui seda vaatad, seda mäge seal noh, ta oli täpselt nagu peo peal ja siis sa tead, et sinna tippu sellest kohast, sealt baaslaagrist linnulennult nii üks paarkümmend kilo meetrit ja kui sa hakkad seda päriselt ronima, kui sa oled erakordselt treenitud tohutute kogemustega, tohutu varustusega ja nii edasi, hästi aklimatiseerud, siis noh, minimaalselt seitse põrgulik, kui päeva tuleb, tuleb minna, et sinna üles saada, kui sul õudselt veab ilma ja muuga ja sisel alla ka tulla, muidugi eesti keeles on tõu meil raamat Raivo bluumaria, Toivo Sarnet, Teeraamat, Everesti päevik on ilmunud 2005 ja seal nad üksikasjalikult kirjeldavad seda, seda ekspeditsioone, mis oli siis 2003 ja nende ka ma olen ise juttu rääkinud ja ja siis olin niimoodi, noh, seda mäge vaadata, kuidas ma võisin silmas kujutleda, mida see tähendaks, minna? No see on lihtsalt üks mägi, tal on niimoodi, et üleni lumine, siis tema vasakosa on nagu selline ühtlane suhteliselt tasane hari ja paremalt siis tõuseb väikene nagu üles see hari seal vasakul, seda nimetatakse kirde aasta arenguks ja see on kaheksa kilomeetri kõrgusel ja näiteks sellel kõrgusel inimene sisuliselt määratud surmale ta ei ole suuteline seal vastu pidama, tegelikult ta võib-olla kui ta on väga treenitud ja väga sitke, sest ta mõned päevad võib seal olla. Juba alates seitsmest kilomeetrist läheb see inimese pöördumatu organismi allakäik algab pihta. Selle üks põhjus on see, et hapnikupuudus on liiga suur ja teiseks meie organismist hakkab meeletult palju nagu vett välja tulema, üsna veekaotus on nii meeletu, seal juuakse tohutult. Aga ikkagi ühesõnaga veekaotuse tõttu inimene on määratud surmale, kui ta peaks seal pikemat aega olema, aga selle selle kaheksa kilomeetri kõrgusel seal seal näiteks kui sa seal oled siis veel sinna mäe otsa ronimiseks läheb veel paar päevakest aega. Ja muidugi tänapäeval siis on need hapnikumaskid, millega siis sealt edasi liigutakse. Ja kui sealt need binokliga väga hoolega vaadata, siis, siis enne seda päris lõpuni on niisugune ime pisuke niukene, armas nukikene. Ja see on see kuulus hiina redelikoht. See on, et kui sa seal tegelikult sealjuures oled, siis on 4,9 meetri kõrgune nii-öelda negatiivne kalle, et sealt ei saa üles inimesed ja hiinlased ehitasid sinna seitsmekümnendatel aastatel redeli. Selleks et üles saaks. Aga see ehitati seitsmekümnendatel aastatel ja see on siiamaani seal. Rohkem variante pole. See on üsna nadi, üsna kulunud. Nad uut ei taha ehitada ei noh, see nagu pole kellegi asi, see, see ümber selle Everesti mäe, see mägironimine, see on, selle eest võiks omaette saatetehas on niivõrd keeruline miks seal kõik nii on, aga, aga üldiselt ega keegi, ükski riik otseselt ei vastuta mitte millegi eest, kui tahad, roni, kui taha ära roni. Oma asi see oligi, see on jälle selles samas Everesti päevik on ka omamoodi omoristlik, isegi see noh juhtum siis, kui eestlastest ainsana jõudis Alar Sikk sele redeli juurde, oli särav päev imeilus päev, nii et sai ronida. Neid päevi on tohutult vähe ja see tähendas seda, et redeli ees oli saba. Ja siis ta seisis selle tammus ja muutus närviliseks, sellepärast et õigel ajal redelist üles ei saa. Siis sa ei jõua tippu. Ja, ja noh ma parem ei hakka kirjeldama seda trikki, millega ta siis sealt kuidagi ikkagi õnnestus sinna saba etteotsa saada ja üles ronida. Aga see on seal raamatus kirjas. Ja tegelikult ongi niimoodi, et sealt edasi siis tuleb veel rühkida väga rasket osa. Aga, aga siis jah, Alarsikul läks õnneks. Mis see kuulsusrikas päev? 22. mai 2003 kell viis teist kui siis Alar Sikk sai Eesti lipu sinna maailma tippude tippu, siis nagu nagu panna. Ja mulle tohutult meeldis. Kuidas tema käest küsiti, pärast reporterid küsisid, et kuidas, mis tunne oli? Kõigepealt küsida, et mis hääli te kuulsite? Alar Sikk on niisugune, hästi realistlik, kahe jalaga maa peal. Tasimased. Hirmus kisa oli. Ümberringi oli umbes 30 mägironijad, kes olid sellel päeval jõudnud tippu ja nad hõiskasid rõõmust. Ja et mida te nägite? Ma ei näinud mitte midagi, udu. Selleks oli vaja, see asi ette võtta, ei näinudki, mitte midagi, ta ei näinud, sest see oli udu, aga Ta õudselt vedas, sellepärast et sellel päeval, kui mina näiteks seal oli, siis udu ei olnud, aga selle tipu juures oli sealt 20 kilomeetri kauguselt näha niisugune ilus nisugune lumekardin, mis tuli sealt nagu sellest tipu kõrvalt nagu kõrvale seda nimetada võetakse lumelipuks. Ja see on surma märk. Et seal on nii meeletu orkaan sel ajal, kui see lumelipp näha on, et ükski inimene ei saa ellu jääda sellise sarkaanis. Nii et see oli udu, tähendas, et oli tuulevaikne ja, ja oli väga suur õnn, täiesti lipp sinna. Ja no muidugi oli see uhke päev, kui mõelda, et see on siiski väga elu ohtu ekretk tänase päevani. Või õieti juba aastal 2003 oli nende hukkunute arv seal vallutamisel jõudnud kuskile 70 inimese piirini. Praegu on see kindlasti rohkem. Ja et see vallutamise tung ja see, see soov nagu seda mäge, valu, toda, see, see on olnud tegelikult kuskil praegusest juba 90 aastat või seda maailma tippu üritati vallutada ja ja see oli kuskil 1920.-test aastatest. Need inglased alustasid võidujooksus, kes saab oma maa lipu sinna esimeseks üles, nendest on kirjutatud raamatuid ja, ja ka eesti keeles on isegi paar raamatut sellest ilmunud. Põnevad, väga põnevad lood, aga, aga need enesele proovilepanekud sisse noh, päädis sellega, et siis selle esimest korda tõesti inimene jõudis tippude tippu 1953. aastal. Siis huvitav küll, et 28 Mai siis peaaegu ülitäpselt 50 aastat enne seda, kui Alar Sikk ja need olid siis need legendaarsed Edmund Hillary ja siis šerpa nurga Hayden siig jazz Edmund Hillary ja siis sai panna seda Džomolungma nimetatakse ka maailma kolmandaks boonuseks. Noh, ta on niivõrd raske ja karm vallutada, aga sinna pandi siis inglise Suurbritannia lipp lehvima. Aga pikantne on asja juures see, et Edmund Hillary ise ei olnud üldse inglane, ta oli uusmeremaalane, aga ta siis nagu esines nagu inglaste nii-öelda meeskonnas. Ja see Selpanorgaydensiig temalt on muide eesti keeles ilmunud ka täitsa omaette mälestusteraamat sellel teemal jälle hästi põnev lugeda. Aga kui nüüd see Edmund Hillary pani sinna Inglismaa lipu, siis Norcayden sing palvetas. Ta palvetas mäe jumalatele. Tänas neid, et, et ta oli eluga jõudnud siia välja. Ja see on minu meelest väga tähendusrikas, see näitab, kui erinevalt võib nüüd samasse asjasse suhtuda sellesse tippude tippu. Et noh, ütleme sihukese euroopaliku mõtteviisi jaoks on muidugi see, et, et ta on saanud fakt geograafiliselt antasti maailma kõrgeim tipp ja kui ta on maailma kõrgeim tipp, siis selle vallutamine on, eks ole, tohutu auk. Tiibetlased oma tuhandete aastate jooksul ei ole kunagi midagi üldse selles suunas mõelnudki, nende jaoks on, on see lihtsalt äärmiselt auväärne mägi seal elavad kindlasti mäe jumalad ja pole vaja sinna trügida nende mõtteviis ja nad ei jõua ära imestada seda huviliste ja nii-öelda fanaatikute karja, kes seda mäge rändavad jah, sest selles ründamises natukene midagi nihkus sportlik ka nisukest vallutamise püüdu, selle asemel, et vaikselt omaette mediteerida. Jah, ja, ja lihtsalt nautida ja, ja austada seda mäger sellisena, nagu ta on tõeline looduse suur looming. Aga juba selle mehe nimi on tähendusrikas just kahe mõtteviisi erinevuse näitamiseks. Noh, üldlevinud nimi on Everest ehk maanteeverest. Kuidas see nimi tuli, see oli loomulikult seal inglaste pandud ja see oli niimoodi, et ta aastal 1847 inglise maamõõtjad jõudsid esimest korda meeletute pingutustega India Nepaali piirile ja neil olid kaasas tohutud mõõteriistad, noh tolle aja kohta siis tippmõõteriistad. Aga deodoliit kaalus näiteks pool tonni. Sellega tuli siis ronida sinna Nepaali piirile. Edasi nad ei pääsenud, sest Nepaal oli eurooplaste jaoks 1847 aastal suletud. Ja nüüd sealt ühest tipust oli Jomolummani 170 kilomeetrit ja siis nad panid selle ülimalt peened ja rasked mõõduriistad üles ja mõõtsid tipud järjest Himaalaja tipud ära ja puu, mida inglased nimetasid niukse kuiva niukse noh, maamõõtja nimetusega tippnumber 15 sellele nad said kõrguseks 8839,8 meetrit. See on fantastiline, kui mõelda, et aasta 1847 kaugus on 170 kilomeetrit. Milline täpsus praeguste hilisemate tohutute mitmekordsete ümber mõõtmiste ja palju paremate riistadega mõttes on jäänud noh, niisuguseks kokku leppeliseks. Et see oma looma ehk maailma kõrgeima tipu kõrgus on 8848 meetrit, siis võrreldes nende inglaste mõõduga kaheksa meetrit vahet väga-väga tühine mõõdu vahe tegelikult. Nii et see oli hiilgav täpsus, mõõt, mis see näide. Ja rast, kui hakati mõtlema, et tegelikult see oligi see number viis teistelegi kõrgem. Nüüd peaks talle panema väärika nime, mõtlesid inglased ja mõtlesid, mis nad välja mõtlesid. Loomulikult kõige väärikam kam nimi maailmas on nende ülemus siis India maamõõduameti juhataja. India maamõõduameti juhataja oli, noh, väga kuulus mees nende jaoks George Everest ja niimoodi saigi mägi niisuguse nime. Ja kõlab väga üleval, jah, oleks võinud arvata, et selle taganes ametnik ja niisugune parimatest parim suur ülemus. Aga milline nimi on siis, eks ole tiibetlaste poolt pandud Džomolungma ja see tähendab tõlkes oleks maaema jumalanna hoopis teine suhtumine. Ja, ja kui praeguse ajani tegelikult nüüd vaieldakse, et kas see, kas see maanteeverest on ikka 8843 meetrit kõrge või on ta 8852, Edgar, kas selle üle vaieldakse siiamaani, Ena mõõdetakse Uuest siis tiibetlaste on ka väga hea kõrgusmõõt selle kohta, nemad ütlevad, et see on nii kõrge, et ükski lind ei jõua üle lennata. Ja minu meelest korras täpne määratlus, täpne määratlus ja, ja nii või teisiti jääb see maailma kõrgeima tipu au igal juhul Džomolungma-le. Ja sellega siis lõpetatakse, kuulaks siia lõppu veel seda vanad tiibeti viisi tiibeti lautor. Sellega oleme oma tiibeti sarjaga ühele poole jõudnud, millest tuleb juttu nädala pärast. Rändame uuele kontinendile Peruusse. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna kuulmiseni. Nädala pärast Kuulo. Rando. Randoja.