Meie koorikultuurilugu on rikas mainekate taidluskooride, nende traditsioonide järjepidevuse ja kõrge taseme poolest. Kord viie aasta järel lauluväljakule kogunenud Est mõtleme me neid kuulates vähe sellele, kes need on, kes laulukaare all laulul põrgatada lasevad. Nende laulurõõm on nakatav ja me rõõmustame koos nendega. Veidi rohkem on meie tähelepanu väljas siis, kui kuuril mõni täht päev tulemas. Tallinna kuuri elus oli esmaspäeval märkimist vääriv tähtpäev. Jaan Tombi nimelises kultuuripalees tähistati Eesti NSV teenelise kollektiivi Konstantin Türnpu nimelise meeskoori seitsmekümnendat tegevusaastat. 70 aastat. Inimelus on aukartust äratav aeg kollektiivi eksistentsi saga fakt, millest ei saa vaikides mööda minna. Niisiis märgitakse Konstantin Türnpu nimelise meeskoori sündimispäevaks 10. veebruar 1916. See oli päev, mil esimesele harjutusele kogunes Konstantin Türnpu juhatusel paarkümmend meest. Harjutati usinalt ja juba sama aasta esimesel mail anti Estonia teatris Tallinna Eesti meeskoori esimene kontsert. Kaks aastat hiljem nimetati koor Tallinna meestelaulu seltsiks, mis oli tol ajal Eesti meeskoorilaulule samasuguseks teenäitajaks, nagu seda on tänapäeval riiklik akadeemiline meeskoor. 10 aastat oli kuuri eesotsas Türnpu. Pärast tema surma tuli dirigendipulti August Stockmann. Tema oli ka see mees, kes tõi kuurijate noore Gustav Ernesaksa. Sellest on nüüd juba pool sajandit tagasi, kui teie, maestro, Gustav Ernesaks olite seotud Konstantin Türnpu nimelise meeskoori. Ja isegi rohkem kui pool sajandit ma läksin 35. aastal, siis on juba 86, nüüd juba saab varsti-varsti 51 aastat. Sel ajal oli Tallinna meistriselts oliks suurim meeskoor Tallinnas ja väga hea häälematerjaliga. Aga ta oli paisutatud juba siis sellel ajal väga suureks juba tõusis seal mõte nõudlikuma repertuaari järele ja mina sattusin just sellel ajal sinna Topmann tegelikult ta enam vahele ei seganud, mul tuli kohe hakata peale, juba pooleteist kuu pärast oli kontsert ja seal 91.-st kontserdist peale kuni 100. kontserni, siis siis tuli mul teha viimane kontsert, oli huvitaval seal 100. kontsert. Täpselt Türnpu 10 aasta surmapäeva puhul koosnes ainult Türnpu lauludest. No ma ütleksin siiski ka, et et igast selleaegsest ümbo laulust ei saa nii mitugi. Praeguse aja koori väga kergesti üle. Ega Türnpu kõik laulud kerged ei olnud. Ma tahaks näha seda meeskoori, kes laulaks tema põuda täiesti laitmatult. Millised olid tol korral kuuri jaoks pähklid? Kõige raskem laul mis oli õieti kaks raskemat laulus, oli Mart Saare luuleidule tuulest ja Türnpu põud. Põud oli laul, mida isegi Türnpu ei võtnud oma kurikaua. Ja need laulud me esitasime siis kui Tallinnas korraldati korraga meeskooridevaheline võistlus ja seal kaks pearivaali olises taine meestelauluselts mida mina juhatasin, ja Tartu meestelaulu selts, mida juhatas Eduard Tubin. Selleks võistluseks valisin 150-st meest umbes 90 meest välja nii parima häälematerjaliga ja töötasime siis eraldi. Et mõlemad koorid said esimese auhinna Tallinna kuulsailise esimese A ja Tartu meeskoor sai esimese p. Aga siis juba selgus, et maksab niisuguse kooriga ka tulevikus töötada ja võib olla need kogemused, mis ma selle vähema kooriga sain. Võib-olla need ennustasid midagi juba järgnevad ette tähtsaks, ma pean oma elus seda ajajärku veel sellepärast et siis toimus mul esimene matk. Seal järsku tundsin, et on midagi rohkemat olemas kui ma seni olen kogenud. Nii juba häälematerjali poolest ja tõlkituse poolest ja eriti tõlgituse poolest vokaalsest küljest. See kõik avas nagu uued horisondid. Ma olen ikka ütelnud, ma sain siis nagu puuga pähe, aga tegelikult võib-olla just ärkasin siis õigeks tähelepanekuteks. Türnpu meeskoorimehed räägivad uhkusega oma käesoleva hooaja ühest proovidest, kus ta möödunud aasta septembris käisite ja kinkisid ta nendele. See oli üks ajalooline foto juba veel sellest ajast, kui Türnpu oli koorijuht. See mul oli mul arhiivis, on minu isa vend Johannes Ernesaks oli üks Türnpu mees kooli asutajatest 1916 ja temal oli vana foto, ta ise oli ka seal peal, nii et see pidi enner 1000 927. aastal olema võetud. Aga mul oli see ja ma võtsin selle kaasa isegi minu isa olnud mõnes proovist osa võtnud, nagu ta rääkis, aga tema vist kaua aega seal seal ei olnud, aga siis isa vend oli kauemat aega ja isa vend silma. Täna just avastasin, et ta oli isegi hiljem veel seal toetaks liikmeks. Ta oli muuseas ka esimene kalurite liidu asjaajaja ja niiet tümpoga oli juba varem tuttav. Vahemärkusena olgu öeldud, et muusika tänasesse saatesse on valitud viimasel kahel aastakümnel toimunud kontsertidelt. Kronoloogilise täpsusega võime kuuri kauaaegse kroonikapidaja Herbert Kotkase kogutud materjalide abiga taastada kuuri käekäigu. Kuid jätkem üksikasjad aja loorijaile ja raskeim kõnelda koori staažikamate lauljatel, August turumil ja Ralf näo Kasel. Esimene neist on laulnud kooris 45 ja teine 40 aastat. Mõlema esimeseks dirigendiks oli Alfred Karindi. Jah, mina alustasin oma kooritööd 40. aastal. Ja Karingi läks meilt 49. aastal. Karindi oli üldse toreda iseloomuga, hästi sügav muusik, humoorikas, vaikne ja, ja nõudlik Kons sellistes taotlustes. Talle selle ju tuli variste, need olid meie õnnelikumad aastat. Professor Alfred Karindi on mul jäänud väga hea mulje, too oli hästi tasakaalukas ja üks vähestest koolijuhtidest, kes kohe peale laulu õnnestumist avaldas sellega koorile. Näiteks kontserdi ajal, kui mõni laul läks hästi korda ja ei vajunud. Siis ta avaldas tunnustust sellega, et lõi mõlema pöidlaküüne ühtlasi vastu. See oli nii-öelda mini aplausi. Ja see andis koorile veelgi tunnustust ja innustust juurde. Püüaks järgmise laulu ajal samamoodi hästi laulda seda tunnustust värge. Eelkõnelejad mainisid professor variste nime pikka aega oli tema nimi lahutamatu tüdruku nimelisest meeskoorist. Oleks patt jätta see lehekülg meie saatest vahele. Niisiis võtab jutujärje Jüri variste. Mina läksin selle koori juurde siis, kui koorid oli teatud kriis. Nende kauaaegne juht professor Alfred Karindi pidi kuuri juurest lahkuma ja selle tõttu koorist tekkis teatud tagasiminek nii arvult kui ka ettekande kvaliteedilt. Mina läksin kooli juurde 1950. aasta sügisel ja nende arv oli tagasihoidlik. Aastad olid aga võrdlusi suured kõrged. Mul oli esialgu vaba tunnistama raskusi, sellepärast et nende repertuaar oli ka mõnevõrra juba aegunud. Mina läksin juba 1950, kus siis nõukogudelaulude osatähtsus oli tublisti kasvanud ja ma olin eeskätt sunnitud just hakkama koorile, süstima Nõukogude muusika ning progressiivseid omadusi. Meeskooris oli hea, vaimses mõttes. Saad sa said sellest aru, et on vaja midagi uut ka laulda uut ja huvitavat. Seda tulin siia vallandanud eesti klassik, põhiliselt Miina Härma, Türnpu läte ja teised taolised. Aga ma mäletan, laulsime Eugen Kapi ooperikoore tasapisi lülitasime sisse ja mehed nägid, et need on huvitavad laulud. Minu esimene periood seal oli 13 aastat, ma olin kuue kuni 63. aastani. Selle aja jooksul me jõudsime kaks korda käia eesti mees laulu esindamas Moskva üleliidulisel ülevaatusel 51 ja teist korda 56. Mõlemi korral meil õnnestus ära tuua esikoht. Meeskoorile osta pianiino. Ja see teine esikoht tõi meeskoorile kaasa Eesti NSV teenelise aunimetuse ja teile Eesti NSV rahvakunstniku aunimetuse. Nii see vist oli ja mina vahepeal väsisin ära. Ja Saksa kahel pool olen ma lihtsalt tundsin, et kui ma tulin raadio kooriproovid, siis meeskoori seda ei jaksa, nii palju nii teha nagu vaja oleks. Viis aastat olid ära ja siis tulin tagasi. Ja siis ma pidasin veel 10 aastat vastu. Ja, ja siis väsisin lõpulikult, mina ise jäin vanaks, meediaid vanaks ja see tulemus, mis oli 51 50 600 aastat vedanud, ei saavutanud ja ma tundsin, et koosseisuga ja minu vanuse juures mitu aastat juures ma enam seda kunagi ei tee. Seda vaja nooremad energiliselt meest ja mul oli see olemasolev õpilane Harrilja hilja tuli juba minu juurde, kui ta oli saades lõpetaja ja tegi selle kooriga lõpueksami. Ja tema oli praeguste asja edasi viib, nii et tema on selle kooli juures olnud rohkem aastat, kui mina. Iga kord, kui te olete koori juurde tagasi tulnud, on koor parasjagu mingit kriisiperioodi elanud üle. Aga te ikkagi olete, suutmata jälle üles töötada ja ja kui oli 69. aasta Eesti laulupidude 100. aastapäeva võistulaulmine, siis kuur sai ju seal ka esikoha. Neli pateegie paremat loetakse esikohal kaheks ja ja tagasi läksin 68, ma lähen üks aasta töötada ja ma otsustasin, et ma mitte kedagi välja jätta. Kõik mehed, ükstakõik, kui vanad nad on ja kuidas seda hääle seisukoht on. Kõik palun kaasa laulda ja kõik laulsid kaasa. Üks žürii liige ütles mulle, et meil olevat olnud kõige parem lätte laulust pilvedel. Kuivõrd suur osatähtsus teie ajal oli tüdruku loomingul? Kooris no minu teada me laulsime ikke. Peaaegu kõik tema laulud läbi 23 aasta jooksul teisel perioodil kuva tagasi läksid, siis me avastasime veel laule, mis olid nii-öelda pööningul olnud. Üks laul, mis oli kunagi kirjutatud saksa keeles ja mida oli saksa rehvale liider, tahvel oli laulnud seal see vana Tallinn. Tõime nüüd selle uuesti välja eesti redaktsiooni. Türnpu nimeline meeskoor võlgneb teile tänu veel oma moto eest. Ma mäleta, mitmes aastapäev neil oli. Kui ma kirjutasin koorile laulu ana haavad tekstile meie ja kavatseb seda veel aastapäeva kontserdil, et see oli esiettekanne. Ja siis tuli jutuks juhatuse koosolekud, meil kooril nagu motot ei olegi, igal koolil oli kõva nii-öelda laul, millega ta ennast lahti lava sisse laulab ja nagu häälestab ennast ja kuulajaid. Häälte kesi juhatuse liige hoolitseda, aga meil on olemas laulust, et niisuguseid niisugune tekst ja muusika on ka niisugune, mis meile sobib. Sõnana haava. Me tahame elada ja kirjutada aegade raamatus lõik võetigi. Lõik võetigi sisse koorimatuks. Tüdruku meeskoor on ennast meie aegade raamatusse kirjutanud. Täitsa tavalist. Seitsme aastakümne jooksul juhtub nii mõndagi, ei saa ainult loorbereid lõigata, ei jaksa ükski kuur lõpmatuseni ainult esikohti välja laulda. Siin on põhjusi, palju muutub koosseis, vahelduvad dirigendid viimaste nimistusse Türnpu nimelise meeskoorikroonikas mahuka Arnold Kallikorm nimi. Tema käe all lauldi neli aastat, sellesse ajavahemikku jääb koori 50. sünnipäev ja Türnpu 100. sünniaastapäev. Koorile antakse tema asutaja Konstantin Türnpu nimi. 1968. aastal aga esineb koor Varssavis koorilaulufestivalil kõikidest huvitavatest seikadest. Kuuri ilus ei jõua täna rääkida, see pole ees märgikski. Küll ei saa aga vaikides mööda minna faktist et kuris laulab mehi, kellele laul oli saatjaks rasketel sõja-aastatel. Fjodor Kaljuste on üks nendest. Kui professor Jüri kariste kutsus kokku Sebarkulis mehed, kes laulu armastasid ja mina juhtisin ka nende hulka, võiks ilus, väga ilus metsajärv oli selle järve kaldal, sest põhilised pidasime kooriharjutused. Jaa. Siis oli juba enne Veliki Luki lahinguid. Läksime, sõitsime Colomnas ja Colomnas tuli meil kutse Moskvasse. Sõja jooksul oli see meil elamuseks, mis aastate on siis teie elutee seotud telefoni mailis ja mina olin seekord maal ja tegin remonti ja siis minul oli väike raadiopõrandal, kuulsin tüdruku meestelaulu ja siis ma mõtlesin, et kui ma kunagi nüüd linna lähen, siis ma kindlasti astun sinna koguri. Ja oligi niimoodi, et 62. aastal ma tulin linna, läksin mööbliroobi standardse tööle ja just samal ajal läksin ka koori laulma. Sellest on nüüd 20 ja neli aastat tagasi tulevaste seal 25 aastat Lauratitega sõjaveteranide saamidest, torpeedo ja medal, ma laulan 75.-st aastast alates, nüüd on 12. aasta. Meie oleme alati olnud andjat. Näiteks Theodor Kaljuste on praegust, laulab sõjaveteranide ansamblis, praegust laulavad veel kaks-kolm meest, pääle tema praegused laulavad raadio segakooris veel neli meie endist lauljat riikliku meeskonna loomisega läks meie koorist sinna üle 10 mehe. Praegust küll ühtegi nendest meestest enam ei. Laula kui te olete olnud andja rollis, aga palju olete teie olnud vastuvõtja rollis? Martin Kaur. Noori lauljaid tuli juurde tervelt 10 noort meest. Ja ta oleks muidugi väga loota, et nad jäävad meile pidama mitte üheks hooajaks paljudeks hooaegadeks. Kas noormees jääb meie koori või ei jää, see oleneb meist vanadest lauljatest. Kuidas me neid ühtes ulatame oma kooriga ja missuguse tähelepanuga me neid ümbritsema? Minu kõrval tuli teised Enorisse Sauelt meil üldse saualt on seitse kaheksa noort meest tulid ja see ainult ühe entusiasti eestvõttel kes tõi oma töökaaslasi meile laulma, Nathan, peamiselt autojuhid. Ja see noormees, kork sõidab suure autoga järelvankriga. Ta sõidab hommikul välja. Vändra Türi, teeb suure ringi ära, jõuab õhtul kella kuueks laulma. Meie koori. Ja see, ma pean ütlema, see on tõeline väärtus. Kui me niisuguseid mehi saame endas hoida, siis, siis meie oleme palju võitnud. Alates 1952.-st aastast on koori peadirigendiks olnud Harri Ilja. Praegu tagantjärgi mõeldes on see aeg väga kiiresti läinud. Ma arvan, et vastan laabunud töö vahel paremini, vahel halvemini. Nii nagu aastad on mõned viljakamad, mõned on vähem viljakad. Nii on ka lauluaastad. Teie kooril on väga ilusad märgid mihkel sildusel on üks märk rinnas. Meil on nelja liiki märke. Kooriliikmele antakse koori vastuvõtmisel punase ja valge emailiga märk, mille keskel on siis Meie embleem kannel ja ümberringi kontekst. Konstantin Türnpu nimeline meeskoor. Järgmine märk on veidi suurem läbimõõduga, mis koosneb põhimärgist, millele on siis ümber hõbedane tammepärg. Selline märg on teenelise liikme tunnus. Tehniliseks liikmeks saab laul ja teatud aja vältel, kui ta on koori töös ilmutanud oma aktiivset osavõttu ja on näidanud mitte ainult pideva kohalkäimise jal proovidest osavõtuga, et ta on aktiivne, vaid kellel koori organisatsioonilistes ja muudest tegemistes olnud teeneid. Ja peale selle on veel olemas kõige kõrgem märk. See on siis auliikmemärk. Auliikmeid on meil ainult kolm, professor Jüri variste, Arnold Green ja. Koori juhatus teeb koori üldkoosolekule aastapäeval ettepaneku kõige pikema staažiga lauljale augus, turumile esimesena lauljatest anda auliikme staatus ja siis saab temaga selle märgise. Ma ei ole isegi seda. Ma arvan, et see peaks olema siis teenelise liikmemärk, kusjuures on see hõbedarg on siis juba ülekullatud. Ja viimane märk on meie koori suveniirmärk. Selles kooris on palju järjepidevust. Professor Jüri variste tõi koori ette koori praeguse peadirigendi enda õpilase Harrelia aga Heikki Põhi, kuidas teie siia koori juurde dirigendiks tulid? Ilmselt täpselt samamoodi nagu tuli Harrelia omal ajal. 1990. aastal, sügisel astusime konservatooriumisse koorijuhtimise eriala tudeng, yks. Ja paar nädalat oli möödas, kume Harri Ilja ütles, et tule mulle appi meeskoori juurde partiisid õpetama. Esialgu istusin ka siis häbelikult baritoni rühma lauljate sekka ja käisin aeg-ajalt klaveri taga, siis neid tagant utsitamas. Ja kui ma ei eksi, siis kuu lõpus. Saimu paberite järgi koori dirigent ja nüüd siis juba kuues aasta. Kaua aega olite te koori pesamuna? Nüüd enam ei ole. On teist nooremaid lauljaid koori tulnud. Kuidas mehed teid vastu võtsid? Sellist noort meest? Üldiselt väga kenasti tunne oli ikka väga hirmus, sellepärast et eriala lima vähe õppinud, see tähendab koorijuhtimist ja sellise suure kogu see inimestega, nagu seda oli meeskoor. Olin ma ka harva kokku puutunud, aga väga soosivalt suhtuti minusse ja ja saadi aru, isegi, kui ma midagi viltu tegin. Nii et selles mõttes aitäh kõigile lauljatele, kes mind abistasid, julgestasid algusaastail ka nüüd muidugi. Kui tihe on üldse teie kontserdielu mihkel Sildosel on kaasas terve pakk kontserdikavu. Meie kontserdielu viimaste aastate kohta, kuna kõige erksam samal ajal ei saa ka öelda, et oleks väga loid. On olemas perioode ja selliseid aastaid, kus me oleme esinenud suurematel esinduslikumatel kontsertitel küll koos teiste kollektiividega, küll iseseisvalt küllaltki tehti. Me oleme käinud mitmete sõpruskooride juures esinemas, nii oleme me mitmelgi korral viimaste aastate jooksul käinud Kohtla-Järvel oma sõpruskoori kaja koos andnud kontserte. Siis oleme käinud ja laulnud Märjamaal, kus on meil ka meeskooriga sidemed. Ülemöödunud aastal 84. aasta detsembris Saaremaal, see oli üks viimaste aastate huvitavamaid momente, kuna Meil oli veidi aega, meil olime paaripäevasel reisil. Esinesime Kingissepas kahe kontserdiga Orissaares, peale selle, siis oli meil väikene tutvumine Kuressaare uue restaureeritava linnusega. Laulsime isegi ühe klassikapala lassi saalis, mis kõlas väga toredasti ja mis meile väga palju andisele, mõtteid, kasvõi selleks, et mõned huvitavad kontserdikohad leida. Ja järgmisel aastal juba esinesimegi Haapsalu lossi saalis kontserdiga. Näiteks yks Narva reis, kus me käisime, seal oli üks nõukogude muusika festival. Oli Vene föderatsioonist, koor oli Lätist, oli Eestist koore ja seal oli jälle üle pika aja niisugune nagu nõelatorge oleks meeskoorist läbi käinud, kõik tuli, kõik tuli välja suure rõõmuga ja, ja kõik tuli hästi välja, see jälle andis meestele innustust juurde. Meie saame kõige rohkem opereerida suurele laulurõõmule ja laululustile ja seda on veel siiamaani jätkunud. Mehed tahavad koos käia, käivad ja, ja laulame ja ja aeg-ajalt tuleb ka õnnestumisi. Ja jälle stimuleerib. Milliseid kontserte te peate ise veel lisaks sellele, mida siin juba räägiti? Nii koorielu? Kõige paremateks ideega toredateks sündmusteks. Mulle tundub, et need sõidundvast Bulgaaria Soome ja viimane, mis nii kaugem sõit oli Moldaavia. Nendest jäi väga hea mulje. Meestelaulu õieti seal kyll väga kenasti vastu. Viimase 10 aasta jooksul on peaaegu igal kontserdil vähemalt üks laul, märkega kõlab esiettekandes, see tähendab seda, et heliloojad on koorile võrdlemisi palju laule kirjutanud. Palju nendest on aga püsivalt põhirepertuaari jäänud. Missuguseid laule nendest mehed ise tahavad kõige rohkem laulda? Praegu on Ratasepa oktoober rannal, juubelikontserdi puhuks on ka mitu laulu tehtud näiteks ööseks kaks laulu, varriski ühe laulu ja Harri Otsa ühe laulu. Kui on juba helilooja poolt pühendatud mõni laul, mis meie koorile ja kui ta on tõesti tõsine laulja ja kooriliige, siis kindlasti seeniustab sellest koolitööst osa võtta. Et see laul saaks ka täiesti hästi ette kantud. Kaili loojad käivad ise kuulamas oma laule ja vajaduse korral teevad ma nüüd korrektuuri peale. Peale eelmainitud on veel Eugen Kapp meile kirjutanud mitu mitu laulu. Ja kui minna veel ajas tagasi siis hulga laule on pühendanud meile Artur Kapp ja rääkimata Konstantin Türnpu ost. Puu on teie koorile peale nime ja hulgale laulude andnud ka ühe toreda traditsiooni. Teie meeskoor on see, kes Türnpu maja Kloogarannas korras hoiab. Meie oleme oma käed pannud külge selle maja korrashoiuks ja samuti selle maja juures asuva loodusliku pargi korrastamiseks, et seal oleks võimalik kokku tulla. Viimane säärane üritus toimus möödunud aasta juulis Konstantin Türnpu 120. sünniaastapäeva tähistamiseks. Martin Kaur, teie kui koori juhatuse esimees on tegelikult, on võib-olla kõige õigem küsida, palju teil on kooris praegu selliseid teenekaid lauljaid nagu Augusto ruum ja Ralph eakas? Augus turu on meil kõige staažikam juba 1940.-st aastast. Järgmine mees on Alf menukas, kellel täitus 40 aastat üle kolmekümneaastase staažiga mehi, on meil paar-kolm meest üle 20. Mis jõud see on, mis teid nii kaua koos hoiab? Kui üks asi hakkab inimesel meeldima, siis saab see temale vajaduseks. Mina olen töötanud ühes heas kollektiivis üle 50 aasta ja ma ei ole saanud sealt ühtegi niisugust inimest kellega ma suhtlen peale tööd perekondade tasemel. Kuid mees, koris on mul neid terve rida. Nähtavasti on ikkagi see huvi, mida me tunneme laulu vastu meid sidunud rohkemaks kui keegi muu. Juubelipäeval rändavad mõtted ikka minevikku nende juurde, kes seisid koori hälli juures. Öeldakse aitäh neile, kes on aidanud kuuril kindlana seista tänaseni. Pühendada aastakümnete viisi kaks korda nädalas kolm tundi laulule ja mitte väsida selleks peab olema ilmselt midagi rohkemat, kui koori teenekas mees August turum äsja tagasihoidlikult ütles. Mis on, ei hakka seda siinkohal lahkama. Tähtsam on see, et mehed pole lasknud laulu tunglal kustuda, con osanud seda edasi anda. Pikki aastaid on neis põlenud soov kirjutada lauluga oma koori nimi aegade raamatusse. Jäägu see soov neis püsima.