Tere, kuulajad, tere, rändaja, tere stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna ja Me jätkame rännakut fantastilisest, Tiibetis ja fookuses on siis täna sealne usuelu. Just nii. Selline madalahäälne ja. Ja otse väga mehine laul kõlas siis tiibeti munkade suust, aga laulu sõnum oli väga ilus. Üldise armastuse palve ja minu isiklikud kokkupuuted seal Tiibeti reisil. Niisuguste usuasjadega olid väga võimsad ja mitmekesised, aga teisiti laagi, kui sa sinna maailma katusele lähed. Aga nii nagu elus ikka, et, et need esimesed muljed ja elamused on alati kõige teravamad ja ja eredamad. Ja nii ka siin, et meie esimene klooster, kuhu me läksime, oli juba enne Laasasse jõudmist ja selle nimi oli kari klooster. Ja selle kloostri vanus on 450 aastat, ta on nende tuhandete Tiibeti klooster, Rita hulgas lihtsalt üks paljudest. Ja ikkagi see esimene mulje tiibeti kloostrid ja pühamud, need on väga tihti samasugused nagu konkaris. See on siis niisugune nelinurkne maja heledate seintega, tumedate raamidega akendega ja need aknad on trapetsikujulised. Ja servades on meil väga uhked ja keerulised ornamendid. Ja selle kloostri esifassaadilt rippusid alla ilmatu suured paksud, rasked tumedad kangad ja nende peal olid sellised valged ornamendid. Aga kui me nüüd astusime sinna pühamusse sisse, siis esimese ropsuga muidugi sellest heledast päikesest satud väga hämarasse ruumi sisse aru, et ainus valgus, mis siin on, on küünalde valgus. Ja siis kui silm seletama hakkab, siis sa näed igal pool kõikides ruumides tohututes hulkades skulptuure ja pilte. Ja need skulptuurid ja pildid on pööraselt fantaasiaküllased. Ei saa ja öelda, et nad oleksid kõik sellised väga rõõmsad, seal on sihukesi väga süngeid kujusid, need on mingisugused deemonid, aga siis on ka helgeid kujusid jumalused ja siis on seal igasuguseid loomakujulisi üleloomulikke olendeid. Nad kõik on värvilised ja, ja väga mõjuvad. Ja need pühapildid, need nimetatakse tankadeks, seal kujutatakse siis jumaluste elu või mitmesuguseid pühakute eluseik kokku ja need on hästi detailiderohked. Mõned nendest on väga erksad, need on hiljaaegu tehtud, mõned nendest on väga luitunud, need on võib-olla sajanditevanused ja just need sajanditevanused tankad võivad olla pöörase väärtuse ja hinnaga ja sisse Väätsal kindlasti seintel. Kusjuures niisugusi, punaseid riiuleid nendes kitsastes riiulites. Paun raamatud, aga need tiibeti raamatuid on küll väga imelikud meie silma jaoks siis punaste puukaante vahele on riide sisse mässitud täis kirjutatud lehed ja siis teatud aegadel mungad võtavad neid siis lahti, loevad neid mõnikord ka pallusta ajal, tsiteerivad neid. Ja neid raamatuid on igas pühamus ning seal Kongaaris ikka sadu, nii et sein on neid tihedalt täis. Ja üldse see tunne seal olles on ikka väga eriline, on niisugune tunne, nagu sa oleksid läinud ajamasinas ikka sajandeid tagasi ja sattunud ka eksootilise aega ja paika ja pole ka kahtlust, et sajandeid tagasi nägigi seesama pühamu väga samasugune välja, seal oleks nagu tõesti aeg peatunud seal nagu mingisugune aja too olukord. Ja kui sa oled seal niimoodi niukses erilises seisundis ja pahviks löödud kõigest sellest, mida sa näed siis minu huvitav elamus oli ka lõhna. Et ma seal mungad, mungad on pikkades ridades, nii sihukestel, punastel, padjaridadel, nad on üleni punastes rüüdes, neil on, nad on kiilaspäised kõik. Ja siis sa seal oled ja ahmid neid elamusi. Ja siis see lõhn. Tagantjärgi hakkasin mõtlema, et, et mis seosed mul tekkisid. Kõigepealt millegipärast tuli meelde, et see peab olema midagi seotud lapsepõlvega. Siis ma taipasin, et, et see on kuidagiviisi seotud lehmaga. Mõtlesin, kuidas lehmaga seotud. Ma saan aru, et piim, see on kuidagi seotud piimaga ja siis nagu ratsionaalne mõistus seostas asja ära. Et see on jakki või lõhn. Jakki või lõhnan, põhiline, mida, mida sa tiibeti pühanutes tunned oma nina? Kus seda siis seal leida ujub, seal pühamus. No see on üks asi on see, et kõik need palve, rändurid, kes sinna tulevad ja neid on nii nagu vanasti ka praegu seal väga palju tavalise annetusena, nad toovad jakivõid jakki või on neil sulatatuna suurtes termastes ja siis, kui nad kõnnivad seal pühamu ruumides ringi, siis seal on niisugused suured metall liuad. Ja sinna nad valavad seda natukene nagu andamine kogu aeg juurde, seda jakki võid ja nendel jõududel põlevad küünlad, koguaegselt tuleb ka see valgus. Ja nüüd, kui seal aeg-ajalt tuleb mõni mõni preester või munk ja võtab jälle seda jakki, võid vähemaks ja viib kuskile ära. Sellel jaki võil on, on kes tohutult palju rakendusi. Aga no üks asi on, on ka see, et sellest tehakse näiteks ka küünlaid. Siis sellest tehakse skulptuure, teinekord, need on värvitud, tuntud ja väga efektsed, niisugused noh, paarikümne sentimeetri kõrgused või, või ka palju suuremad igasugused skulptuurid, mida sa näed sealsamas püha mõttes nagu vitriinis väljas. Aga hästi oluline on ka jakki või muidugi tiibeti tee jaoks. Tiibeti tee on see jook, mida Tiibetis palju juuakse vanasse jaki õitel ja seda tehaksegi niimoodi, et kõigepealt keedetakse seda teed, noh nii nagu nagu ikka, teed aga kirjutatakse kauem, siis pannakse sinna hulka hästi palju jakivõid soola ja siis erilises silindris uhmriga lüüakse see niimoodi segi, nii et sellest tekib niisugune paras kokteil. Ja seda joovad näiteks sealsamas kohe, kui seal Kongaariski, me nägime parajasti mungad, istusidki käes nihukesed lamedat kausid ja sealt parajasti rüüpas seda teed. Ja noh, hiljem saime ka ise seda, vaata see on tseremoniaalne jook, aga see on ka traditsiooniline jook igal pool. Ja noh, selles suhtes on muidugi see, et mis maitse sellel jaki teel on. Ma olin lugenud kuskilt Euroopa reisijuhist, et Tiibetis on kaks jubedat asja. Üks nendest on kuum Jaak idee ja veel jubedam on jahtunud jakkide. Ma ütleks, et õpetlane ise nii ei arva, ei ja, ja siis ma olin ka valmis, et noh, mis esimene sõõmu niukene elamus siis on ka seda rippasin ise. Aga tegelikult noh, minule ta meenutas kõige rohkem paljudel rändudel on, on kaasas sul puljong mõtlesin ja puljongit ja mingi mingisugune toitev puljong või supp rohkem ta meenutab seda, ta ei olnud üldse ebameeldiv ja ma arvan, et, et ta on väga toitev igal juhul, et kui sa seda jakki teedi, ood tavaline tiibetane joob seda tihti päevas kümnete kausside kaupa, siis igal juhul juba ainuüksi sellest on sul kõht noh, enam-vähem täis, et väga hullusti nälg ei näpista. Ja kloostrites on seda siis tohututes kogustes sellesse lõhn ja küünal soojendab ka veel teda ja nii, et sealt ja pääsevad õhku, need aroomid veel intensiivsem ja kõik, kõik need seinad ja see tekstiil on nagu läbi imbunud sellest lõhnast ja nendes olulisemates pühamute, seal on seda ikka nii palju, et kui sa kõnnid jalge all miski naksub kogu aeg, siis põrand on kaetud ka nihukese õhukese jaki juhikihiga natukene pudenenud nendest palverändurite andamitest lihtsalt sinna maha, nii et, et see on tõesti igal pool seal selle põranda pealt, seda siis ära ei pesta, et mis on, see on, eks teda pestakse aga need tohutud hulgad inimesi palvele rändureid, kes sealt läbi käivad, ilmselt nad toovad seda jälle nii palju juurde, et see, see kuulub asja juurde ja on ilmselt üle 1000 aasta kuulunud. Ja veel üks niisugune elamus, mis, mis mul seal muidugi iial meelest ei lähe, oli see, et noh, et, et see oli ju esimene päev üldse Tiibet siis seal oli palverändureid. Ja nendest üks oli niisugune vana mees, tal oli seljas niuke pruun kulunud kuub ja juuksed, pikad juuksed olid tagant soengusse seotud ja me sattusime nagu vastastikku pilk suhet desse ja ta vaatas minupoolse tohutu rõõmsa näoga niisukese rõõmsa näoga, et küll on tore, et sa siia tulid. Ja siis ta tuli mulle lähemale ja mina mõtlesin. Huvitav, et mis nüüd juhtub. Et esimene tunne on alati natuke see, et ei tea, mis ta tahab, järsku ta tahab midagi, järsku ta tahab minu käest raha. Tegelikult ta sirutas oma käe ette ja niimoodi väga pidulikult surus mu käsi. Ja siis ta surus oma lauba minu laba vastu, see on tegelikult sihuke tavaline tiibeti tervitus kallitele külalistele. Aga see see arusaam? Ta oli lihtsalt üks palverändur, siis tekitasin mõistatused, kelleks ta mind tasuvitav siis, ühesõnaga te olite nagu mingi väljavalitud, sugugi kõigiga nii ei käitunud, ei ta lihtsalt nagu nägi mind. Ja pilk oli selline, et küll on tore siin üle pika aja näha, et sa siin oled. Nonii, te olete kuskil kohtunud eelmises elus. Igal juhul oli see selline tunne, et ma olen jõudnud nagu kuhugile, kus mind on oodatud. See oli väga hea tunne ja pühapaiste on külge jäänud olla, mine tea ja mine tea seda, seda uuestisündide ridagi, kes seegi mees eelmises elus oli olnud ja nii edasi, aga need esimesed muljed on tõesti olulised. Ja üldiselt on, on seal muidugi tohutult palju palverändureid, nad on väga erineva vanusega ja ja neid on mehi ja neide, naisi, et kui tavalises tiibeti pühamus ongi niimoodi et seal on hästi palju külalisi ja enamik nendest on tiibetlased, kes on oma palverännakutel mõnikord, siis seal, eriti Laasa ümber satub seal olema ka siis ka ikkagi ütleme, eurooplased, kes on siia uudistama tulnud. Ja üks asi, mida sa seal kloostris näed, on see pühakujude juures on, on väga suured rahahunnikud. Ja see õpetati meile selgeks tegelikult iga tiibeti palverändur sinna midagi paneb. Ja reegel on selline, et, et kui sul on näiteks juhtumisi liiga suur rahatähte, sa arvad, et sa tegelikult annaks natuke vähem, sa lähed rahulikult sinna rahuniku juurde, paned oma suure rahatähe sinna ja võtad nii palju tagasi, kui sa arvad, et on õige. Ja, ja kõik see on huvitav mõelda. Tiibeti maarahvas on tohutu tult vaene, meil on viletsad riided, neil on vilets toit, neil on viletsad elamud, kindlasti on neil tohutu rahapuudus. Aga nad annetavad pühamutesse heldelt. Mingi niisugune keskmine arvestus on, et vähemalt kolmandik oma vähesest rahast jäetakse palverännakutel kloostrites. Ja teine asi on see, et väga suur osa tiibeti rahvast tänase päevani veedabki oma aega palverännakutel vähemalt taastas üks palverännak, tehakse seal niisugune pikem ja siis palju niisugusi pisemaid palverännakuid. Eks ole, omamoodi rändamise viis, tegelikult budistliku vaate järgi on see siis nagu niisugune meeleavaldamise võimalus tegelikult kindlasti väga sisukalt veedetud aeg tema meelest ja samuti pühapaikade külastamine annab siis ka seda osa sellest paigaväest mis selles pühapaigas on. Ja noh, see tohutu hulk palverändureid, see on alati siin olnud ja meie väikene eestlast rühm ka tegelikult ikka täitsa püüdlikult pühamates olles tegi ikka enam-vähem kaasa neid rituaale, näiteks meie panimegi raha mõnede pühakujude juurde. Meiegi surusime oma lauk niisuguste pühakujude vastu ja tegime muid rituaale, näiteks mõned rituaalid on muidugi niisugused õige, õige kummalised näiteks sellesama raamaturiiuli alt on võimalik mõnedes pühamutes nagu hästi kummargil olles nagu läbi pääseda, lihtsalt kõndida sealt alt läbi raamaturiiulilt alt ja seda nad väga palju teevad. Ja meie tegime ka ja, ja see on üldse huvitav, et Tiibeti kultuuris on ju niimoodi, et on hästi õhukene väga hea kirja tunded, tekist, kes kirjutavad raamatut, loevad neid, nende hulka kuuluvad kõik mungad ja, ja muud usuinimesed aga ka muud ja siis on tohutu hulk lihtrahvast, kes ei oskagi lugeda ka tänasel päeval. Ja õieti sellepärast ongi nendest pühamute siis need pildid ja skulptuurid nii värvikad ja need tankad on tegelikult nagu pilt, jutul vastused. Et nad annavad siis need keerulisi budistlikke lugusid ja sõnumeid inimesele pildi kujul edasi. Ja nüüd ma arvan, et see, et, et sa lähed sealt Nende tarkade raamatute tohutu riiuli alt läbi mingil kombel ilmselt peaks nagu andma siis ka osakese väikse osakese sellest raamatut kusest sinule, kui sa isegi lugeda ei oska. Midagi jääb külge möödudes ja midagi niisugust võib seal olla, aga niisuguseid rituaale on seal palju ja üks asi on see, et tiibeti püha mõttes sa pead pidevalt kummardama, kummardama, kummardama ja kui sa ei kummarda, seda ma kogesin väga kiiresti ja mäletan väga tihti meie kohalik teejuht ütles niimoodi, et kui ma astusin sealt järjekordsest uksest sisse Otshrheed ja minul jälle vastuseks tuuleid, et, et noh, ühesõnaga sa lööd oma, peab kogu aeg vastu seda ülemist biit ära ja mul jäid mitmeks nädalaks pärast reisi niuksed tugevad suveniirid siia pealae keskel nendest püha mõttest, siis nad olid omamoodi armsad, omamoodi armsad ja nad õpetasid tegelikult ka sedasama alandlikkust nendes püha mõttes, et et siin on oma reeglid ja, ja sina oled väiksem kui, kui see pühamud ja nende ajalugu. Ja, ja nii on see siin ikka olnud, et, et seesama Heinrich Harrer rändur, kes kirjutas seitse aastat Tiibetis, ta kirjeldab 60 aastat tagasi Tiibet lase niisugust maailmale tegemist ja võib-olla natukene poetiseeritult natukene ülepakutult, natuke primitiivselt, aga, aga ma tahaks seda tsiteerides ta on ikkagi ilus. Et ta ütleb niimoodi, et tiibetlased päevaga määravad rituaalid, palveveskid pöörlevad lakkamatult, usklikud pomisevad, palvetekste värviliselt palvelipud lehvivad katustel ja mäegurude kohal vihm, tuul ja kõik loodusnähtused annavad tunnistust jumalate kohalolekust. Maisel elul puudub Tiibetis eriline väärtus ja surma ei kardeta, sest teatakse, et sünnitakse uuesti ning õilsate tegudega loodetakse tulevases elus saavutada kõrgem eluvorm. Väga lihtsalt öeldud, asja olemas. Muidugi on tegelikult kõik see palju keerulisem. Aga paljugi sellest vankumatus usust on muidugi tänapäevases Tiibetis murenenud. Aga kui sa tuled sinna rändurina, kes on käinud paljudes maailma nurkades, siis sa tegelikult ikkagi ei saa imetlemata jätta seda, seda erilist õhkkonda, seda erilist vaimsust, mis sind sealt kindlasti vastu võtab. Ja, ja no eks selle selle vaimsuse taga on ju nisukesed, vankumatut veendumused ja üks nendest on see, et sa tõesti kindlasti sünnid uuesti. See on see sansaara, mis on ka hindu ismis. Tegelikult oleme me üksahela lüli lõpututesse ümbersündides. Ja näiteks teine niisugune veendumus, mida nimetatakse ahimsaks ahimsa tähendab seda, et see on see vägivallast tuse printsiip kõige elava suhtes, et sa ei tohi Ühtegi elavat hingelist, olgu ta siis suur loom inimene või pisikene putukas ilmaaegu vaevata ja rääkimata sellest, et sõdalt hinge võtad. Iga hinge-lise tapmine on budistlik kui meele järgi halb asi, sest see tähendab seda, et järgmises elus sa taas kehastut, võib-olla selle tõttu just madalamal astmel. Ja see on see printsiip, et et tõesti näiteks loomade säästminenu isegi putukate säästmine eurooplastele mõjub natukene teinekord isegi naljakalt. Aga see on vankumatu. Seesama Heinrich Harrer kirjutab, et näiteks kui kärbes kukub tiibetlased teetassi, siis satutakse sellest väga ärevusse ja igal juhul õngitsetakse see kärbes sealt välja ja väga hoolikalt kuivatatakse, et ta saaks jälle lendu tõusta, sest sedamoodi on, on elu säästetud ja, ja mulle seal Tiibetis jutustati üks lugu, noh, see on niisugune tänapäevane lugu. Üks pesi pühamu lähedal ühte autot pesi, nii nagu meilgi, pestakse surve voolikuga. Aga ta oli natuke lühinägelik ja ta ei märganud, et selle auto ümber tiirles üks, üks mutukate parv. Ja siis, kui ta oli juba enamiku tööd teinud, kui ta selle avastas, et ta on palju mutukaid ära uputanud, siis ta sattus selles tohutus ärevusse, ta kutsus kõik mungad kohale ja nad hakkasid seal ümber auto põlvitades ühekaupa, pohh neid mutukad sealt vee seest välja õngitsema ja, ja kuiva peale panema, et nad saaksid ära kuivada ja nende hinged saaks päästetud. Uskumatu, hea, aga see on tänapäevane kogemus, nii et selline suhtumine on, on praegu täpselt samamoodi nagu, nagu sajandite eest. Kas see kõlab siin õigustatult? Suhtu teisesse nii, nagu sulle meeldiks, et sinusse suhtutakse ja lause kuulub sinna juurde, aga, aga seal on veel palju laiem kristlik, kus on see, et sa pead teistesse inimestesse niimoodi suhtuma. Aga budismi ja hinduismi songase tervesse, loodusesse, kõigist elusolenditest olgu ta nii väike kui tahes ja see on omamoodi hästi lähedane niisugusele tõesti loodushoidlik kole ja rohelisele mõtteviisile tegelikult kuigi ta lähtub hoopis teistest allikatest, aga ta on väga põline ja väga sügavalt juurdunud sealsetes inimestesse. Ja üks väga oluline elamus oli minu jaoks ka see, kui ma sain kogeda taevamatust. See on jälle üks oluline osa budistlikus eluringis ja see oli kandeni kloostri juures juba mitmeid päevi hiljem ükskord Tiibetis alles 40 kilomeetrit Laasast ja see kandeini klooster asub 4,5 kilomeetri kõrgusel, selle elab üle 150 munga praegusel ajal. Ja seal lähedal on üks, üks taevamatuse paik, noh taevamatus on üldiselt selline tseremoonia, kuhu pühendamatud mingil juhul ei tohi minna, see on kohe rangelt keelatud ja isegi sinna taevamatuse paikame, tohtisime minna ainult kohalike muukkadel lohal kui seal, noh, sisuliselt midagi ei toimunud, see oli lihtsalt üks üks tavaline päev. Ja taeva matusepaik oli, oli sellise mäe astangu peal ja sealt alla avanes tohutu vaade kümnete kilomeetrite ulatuses, ma arvan, see org oli umbes kilomeetri sügavusel seal all umbes niisugune nagu vaade ka vaade või vaade lennukilt, niisugune võimas vaade ja selle astangu peal oli selline kiviplatvorm umbes nii kolm korda neli meetrit mõõtudega ja sealt lähemalt vaadates oli sele kivikplatvormi ümber näha üksikuid inimluudetükke, käkke, kolbakilde. See oli seal üks korralik kirves ja, ja mõned niuksed, suured pikad noad. Ja siis, sel ajal, kui me seal olime, see, see oli lihtsalt üks tavaline päev, mitte tseremoonia päev, siis tulid sinna üks kümmekond munka vanema munga eestvedamisel. Nad istusid sinna kiviplatvormi peale, palvetasid sinna oru suunas ja siis nad võtsid neid inimluudetükke ja hakkasite kividega kivid käes, niimoodi seal platvormi peal neid väiksemateks kildudeks tampima ja siis läksid jälle edasi. Mida see kõik tähendas, see kõik tähendas seda, et, et siin taeva matusepaigas aeg-ajalt korraldatakse. No mitte igaühe jaoks, aga valitutele selline matus, aga võib-olla kõigepealt peab seletama mis on selle tagamaad, tagamaad on, on need, et budistliku veendumuse järgi on nii, et kui inimene sureb, tema hing lahkub tema kehast kehal ei ole enam mitte mingit väärtust ja mida kiiremini ta saab osaks väiksusest ja haihtub seda parem seal seda kama, aga siis taevamatusel tuuakse siis selle tseremoonia ajal mungad toovad siia koolnu ja nad kirvestega tükeldavad selle ja, ja nugadega lõikavad sealt siis liha kontide pealt ära ja sealsamas lähedal on alati suurel hulgal kotkaid. Need on habekotkad, habe, kotkaid. Me nägime kohe seal lendamas, kui me sinna tulime, nad on alati seal, sest nad teavad, et aeg-ajalt saavad nad süüa ja nad lendavad siis kohale ja söövad lihtsalt selle lihaselt ära. Ja, ja siis umbes mõne päeva pärast, noh muidugi rituaal käib laulude ja palvete saatel seal, aga mitte väga kurvas meeleolus, pigem ollakse nagu asjalikud, isegi pigem reipad. Sest see ei ole kurb, see on pigem hea, kui keha haihtub olematusesse ja siis tullakse mõne päeva pärast tagasi ja siis purustatakse need luud juba väiksemaks. Ja siis veel hiljem purustatakse nad aina väiksemaks, et hoolitsetakse selle eest, et linnud viimase, kui kui luu lõpuks sealt ära koristaksid ja inimesest ei jääks mitte midagi järele. Siis saab hing ükskord uuesti sündida ja et noh, kuidagimoodi isegi nagu nagu kergendab seda ja kiirendab seda hinge uuestisündi või hinge teise kehasse minekut. Õigemini ja see suhtumine kotkastest on ka väga ilus habekotkad, nad on tegelikult need raisakotkaste sugulased niuksed, kollase kaelaga, uhked linnud ja neid nimetatakse tiibeti keeles takiinideks ja takini, tähendab taevatantsija ja budistliku seletuse järgi on hoopis niimoodi, et kui nüüd kotkas saab siin oma kõhu täis jätab mõne hingelise, mõne pisikese värvukese või mingi pisikese loomakese elusolendi elusolendi hinge võtmata. Ja sellega säästetakse elusolendeid, see on seal nende endi seletus. Ja noh, kui sa ise oled looduseinimene nagu mina, siis noh, minu meelest see on päris võtta natukene kentsakas, aga samas kuidagi väga loomulik. No võib-olla see on natuke liialdus öelda, et et noh, et see on ju lindude lisasöötmise üks viise. Aga seda ta ju tegelikult, et on nii nagu huumor, must huumor, talvel paned rasvatihastele pekki. Aga, aga noh, seal võib-olla tõesti must huumor, aga, aga kui tõsisemalt võtta, siis see on ju loomulik, et noh, looduses toimuv ainete ringkäik, see on see, et, et kõik saab kord mullaks ja mullast saab jälle uus ainete ringkäik läbi elusolendite ahelate käima ja lõpuks jõuab mulda tagasi. Ja, ja see, et me isegi oleme üks osa sellest ringkäigust lausa loodusteaduslik ja ilus tegelik sellega siis lõpetajakski ja, ja kuulaks siia veel kord üldise armastuse palvet. Selline oli siis tänane saade Tiibeti usuelust, millest räägime järgmises. Räägime Laasast Tiibeti pealinnas. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast. Kuula.