Tere, mina olen Peeter Helme ja algab neljas saade sarjast kirjutatud armastus. Täna tuleb juttu Erich Maria remargi romaanist arktiot rõõm, ehk siis triumfikaar, nagu seda sageli ka eesti keeles kutsutakse. Tegu on teosega, mis ilmselt tõesti otseselt tutvustamist kindlasti mitte ümberjutustamist ei vaja. Meie kuulajate meelest on see siis paremuselt teine armastusromaan üldse. Ja eks mul endalgi on päris hästi meeles see tunne, mis mind valdas, kui ma seda teost esimest korda keskkooli ajal lugesin. Ma arvan, et nagu nii mõnigi teine raamat, mis meie saatesarjas jutuks on tulnud võlgneb ka triumfikaar suuresti oma populaarsuse just keskkoolis, lugemisele see raamat oli ja on tänaseni ju koolide lugemisprogrammis sees. Ilmselt seostuvad päris paljudel raadio kuulajatel selle teosega just teisme ja mälestused. Ja muidugi tuleb Eerik Maria remarki tänada ka selle eest, et ta tegi Eestis ääretult popp klaarseks. Sellise suurepärase joogi, mille kohta tegelikult ei olegi vaja midagi muud öelda, kui et see on lihtlabane õunaviin, mida nad seal raamatus muutkui larbivad. Aga ilmselt paljud eestlased. Ma saan aru, et põhjus, miks raamatu tegelased ei jõua konjakit, on lihtsalt selles, et nad on vaesed emigrandid. Aga see selleks. Erich Maria remark on siis kirjanik, kelle sünninimi tegelikult on Erich Paul remark, kusjuures tema perekonnanimi passis kirjutati siis R M A RK, mitte siis niimoodi teinud sealt nagu kirjaniku nimi. Remark sündis tuhandet 898. aastal ja suri 1970. aastal. Kui tema triumfikaart peetakse üheks 20. sajandi suurimaks armastusromaaniks. Selle kohta, näiteks oma arvamust vikerraadio kodulehel avaldades on kuulaja alla kirjutanud remarki triumfikaar vaieldamatult parim ja valusaim raamat armastusest, mida kunagi lugenud olen. Siis remark on kirjutanud tegelikult ka teisi raamatuid. Tuntuks sai ta 1929. aastal ilmunud romaaniga läänerindel muutuseta. Mis on siis üks sünge teos esimesest maailmasõjast. 1930. aastal tegid ameeriklased sellest juba filmi ja see tagas Remargile. Maailmakuulsa sa juba suhteliselt noore mehena? Läänerindel muutuseta on omamoodi ka sellise müüdi ja mingis mõttes ka vale müüdilooja. Et on laialt levinud seisukoht, nagu jutustakse raamat remarki enda lugu. Tegelikult see päris nii ei ole. Muidugi osales remark ise esimeses maailmasõjas läänerindel muutuseta, sisaldab päris paljusid oma eluloolisi detaile aga seal on ka arvukalt lugusid, mida ta kuulis oma sõjakaaslastelt mida talle jutustati siis, kuidas lõpul haavatuna laatsaretis lebas. Ja seal on ka lihtsalt väljamõeldisi raamatu suure edu, millele kohe haakis järgiga filmi suur edu lõid sellise olukorra, kus remark ei tõtanud just ümber lükkama neid seisukohti, nagu tegu oleks tema enda eluloo. Kas ütleme nii, et see oleks tema populaarsuse vastu töötanud? Ja muidugi ei saa ka öelda ja ma ei taha ka öelda, nagu oleks valetanud, seda kindlasti mitte. Aga lihtsalt seda raamatut ei ole mõtet lugeda üks-ühele oma eluloolise teosena. Ja iseenesest oli ka selliseid seiku, millest remark kindlasti ei oleks kunagi kirjutanud üks huvitavamaid nüansse, mis pani mind ka mõtlema selle peale miks siis remark ikkagi nii programmiliselt sõjavastane oli. Seostub tõesti tema enda eluga, sellest ta ise rääkinud ei ole, aga see kõik on dokumenteeritud. Ja nimelt lugu on enam kui veider. Esimese maailmasõja lõpul, kui remark oli just haiglast välja saanud, uuesti minu arust on läinud, siis juba kohe kuulutati välja relvarahusõda, sai läbi ja mõni aeg hiljem ilmus ta oma vanematekoju Osnamrükki kandes ootamatult leitnandi mundrit. Ja tema all ilutsesid kaks raudristi. Esimese ja teise klassi raudrist ja remark-ist on ka foto, kus ta koos koeraga sedasama, munder seljas ja needsamad ordenid rinnas poseerib. Ta külastas ka oma vanu sõjakaaslasi ja üks neist hakkas huvi tundma, et kust statise leitnandi munder ei olnud küll keegi kuulnud mingist ülendamisest, veel vähem ordenitest. Ja mees andis ta politseisse üles, kusjuures huvitav on ka öelda, et see mees, kelle tegelik nimi on Christian, Grans Müller, on jõudnud ka remarki raamatusse läänerindel muutuseta Franskemmerichi nime all, nimelt teosest, siis peategelane üritab päästa raskelt haavata saanud Franskemmerichi, aga raamatuste sureb päriselt siis selle loob tegelase prototüüp, Granspile jäi ellu, kuigi tal amputeeriti jalg Igresse krants, Müller siis tänutäheks heateo eest annab remarki politseile üles, päitusete kannab vale mundrit ja ordeneid, mida te ei ole teeninud testida vahistatigi, aga siiski kohtu alla teda ei antud, sellepärast et olukord oli enam kui segane ja remark väitis ise seda et leitnandi aukraadi ja ordenid oli talle andnud sõdurite nõukogu nimetasid laguneva saksa keisririigi lagunemas armees, võtsid sõja lõpul ohvitseride asemel võimu Sis sõduritest moodustatud nõukogud, kes tõepoolest andsid käske, jagasid auastmeid, jagasid ordeneid. Nii et see justkui võiks ka tõsi olla. Väga remark väitis seda, et tal ei ole ühtegi dokumenti, mis tema tõendamist ja ordenit saamist kinnitaksid, sest ajutise dokumendi oli ta ametiasutusse saatnud selleks, et sealt saadetaks alalised dokumendid nii-öelda päris dokumendid järgi. Aga ühtegi kirjalikku märget selle kohta kuskil arhiivis ei ole, selliseid dokumente kuskilt leitud ei ole. Mida see lugu räägib? Päris aus olla, väga raske on öelda, mida sa võib-olla kannatas remark posttraumaatilise stressi all. Võib olla elasta mingisuguses kummalises joovastuses, et üks maailm on läbi saanud ja kõik on lubatud. Raske öelda, aga seda lugu lugedes hakkasin ma mõtlema, et kas mitte siin ei või olla, aga sees natukene tema sõjavastase meeleolu algusest midagi. Ikkagi üks selline homodi alandav ja piinlik episood, mis võib-olla pani teda hiljem kogu sõjaasjanduse ja ja sõjale ja kõige selle peale põlglikult vaatama. Võib-olla võib-olla mitte. Igatahes nagu ilmselt enamik raadiokuulajaid ka teavad ju kindlasti lugenud läänerindel muutuseta oli siis remargi mitte ainult esimene tuntuks saanud romaan, vaid see oli ka suur sõjavastane romaan. Seliga romaan, mida 1900 kolmekümnendatel Saksamaal natsid põletasid. Remark oli täiesti üheselt keelatud autor. Mark oli selline kahtlane autor tegelikult enne natside võimuletulekut, kui Saksamaal üsna laialt levisid seisukohad, nagu sõjaga lootuses ei oleks süüdi mitte saksa armee, vaid vandenõulased tagalas eesotsas siis bolševike juutidega ja nii-öelda Parempoolsetes ringkondades peeti remarki täiesti põlastusväärseks autoriks. Ja 1933. aastal lahkus remark Saksamaalt ja asus kõigepealt Šveitsi ja hiljem Ameerika ühendriikidesse elama. Selles Ameerika ühendriikidesse asus pärast Hitleri võimuletulekut või hiljemalt teise maailmasõja alguseks päris palju saksa intellektuaal ja võib nimetada veel näiteks perekond mann Thomas Manni Aindigmanni Toomase lapsi Lion Feuchtwanger it ja seda loetelu saaks veel pikendadagi. Aga erinevalt paljudest neist võeti Erich Maria Remarque Ameerikas väga hästi vastu ja selle eest tulebki just Kanada läänerindel muutuseta. Nii raamatut kui filmi. Ja teisi remargi raamatuid olid tõlgitud, selleks aga läks nii, et ta oli inglise keelses keeleruumis populaarne kirjanik, kes suutis kohe kohaneda Ameerikas ja 1947.-st aastast alates oli Remarka Ameerika kodanik, kuigi ta suure osa oma elust veetis hoopiski Šveitsis, vaheaegadega Ameerikas. Seda, et remark romantilise meelelaadiga on, kinnitab ka tema enda elu, mis oli ka üsna selline kirglik, võiks öelda. Esimeses abielus olid vähe tantsijanna, aga tal oli armuafäär säärega näiteks Marleen tiitrichiya, Kreeta Carbon. Ka 1958. aastal abiellus ta Charlie Chaplini endise abikaasa tantsijanna Bullet kodardiga. Nii et selliseid kirglikke suhteid tema elus leidus, nii et seega ei ole ka vaja imestada, et armastusest nii ilusti ja valusalt kirjutada oskas. Jõudes tänase peateema ehk siis triumfi kaareni. Ma loodan, et kuule, Nad andestavad mulle, et ma ütlen triumfikaar ja mitte argteatri mis oli selle raamatu saksakeelse originaali nii-öelda prantsuskeelne pealkiri. Aga see tundub lihtsalt suupärasem. Siis triumfikaare puhul on mitu sellist olulist momenti. Üks kindlasti väga tähtis asi kirjanduslooliselt on see, et tegu oli üleüldse esimese saksakeelses ruumis ilmunud raamatuga. Pärast teist maailmasõda. Andis 1946.-le aastal välja Šveitsi kirjastus. Aasta varem 1945 oli see ilmunud inglise keeles Ameerika Ühendriikides. Aga originaal, saksakeelne ilmus siis 46 Šveitsis. Ja tegelikult selle raamatu edu saksakeelses ruumis ei olnud kohe garanteeritud. Esiteks oli remark üsna sarnases olukorras, nagu paljud teisedki. 30.-te alguses eksiili läinud autorid saksa luge ei mäletanud neid. Raamatud olid ju raamatukogudest ära korjatud, põletatud, hävitatud, nende nimed maha tõmmatud kirjanduslugudest. Vahepeal oli möödunud ikkagi tosin aastat ja lugejad Ta ei teadnud neid autoreid tingimata. Ja vahepeal oli juhtunud ka nii palju. Ja Remarkile ei vedanud ka selles mõttes, et see šveitsi kirjastus, kes triumfikaare välja andis, läks pankrotti. Ja raamatust anti viiekümnendatel mitu väljaannet. Ja tegelikult alles hiljem alles viiekümnendatel, kui remark jõudis ühe suurema Müncheni kirjastuse juurde hakkas triumfikaar Mark kuidagi tähelepanu äratama ja jõudis sakslaste teadvusesse. Ja huvitavat on ka see, et ka Prantsusmaal ei tabanud seda raamatut just suur edu. Vaatamata sellele, et jõhvi kaares käsitletakse ju Prantsusmaad, prantslasi valdavalt positiivselt, kuigi, kui nii-öelda vaadata sotsiaalkriitiliselt mingi saladus ei ole, et triumfikaar näitab ikkagi 1009 30.-te lõpu Prantsusmaad sotsiaalsetest vastuoludest, vaesusest muserdatud maane. Aga samal ajal On ju autori enda hoiak Prantsusmaa prantslaste suhtes väga sõbralik. Raamat ilmus prantsuse keeles 1947 ja jäi suuresti tähelepanuta. Alles 1996 anti sellest uus prantsuskeelne väljaanne. Ja sellest ajast alates on ka prantsuse lugejaid suurema tähelepanuga remarki loomingusse suhtunud. Nii et et viimase poolsajandi jooksul siis remarki peamine lugejaskond on asunud kas Ameerika ühendriikides või Ida-Euroopas. Et tema enda kodumaal ja teda on väga mõjutanud Prantsusmaal on tema edu olnud mõnevõrra väiksem. Raamatu sisu siiski natukene rääkides on vastuoluline ära mainida, mis võib-olla mõnel lugejal jääb tähelepanuta. Et selle peategelase nimi ei ole jura, Aavik tegelikult, see on tema pseudonüüm. Peategelase nimi on Ludwig freesenburg, Ludwig freesenburgi nimeline tegelane. Esineb Ühes teises kremarki raamatus aeg antud elada, aeg antud surra, mida samuti mõned meie kuulajad muide oma lemmikarmastusromaaniks pidasid ja nimelt selles aeg antud elada, aeg antud surra, mis on üks selline üsna sünge, teise maailmasõjaromaan. Seal esineb freesem purk nii-öelda tagasivaatavalt. Peategelane meenutab teda ühes vestluses. Nii et mingis mõttes on remarki raamatut justkui ühendatud, nad moodustavad justkui omaette maailma, millesse tegevus toimub. Aga seda, mis freesenburgist sai, seda tegelikult remarki loomingust teada ei saa. Triumfikaar jutustab selle Fredenburgi ehk siis raviku, nagu teda nüüd edaspidi nimetame. Lugu põhimõtteliselt ühe aasta jooksul, 1938. aasta sügisest 1939. aasta sügiseni. Tagasivaatavalt saame teada, et ta on Saksamaalt põgeneb, jäänud koonduslaagris olnud tema armastatu on seal mõrvatud. Ja mis on tema nii-öelda roimade põhjus, see päriselt välja ei tule. Aga tegu on üsna sellise illusioonid minetanud ja meeleheitel mehega. Sellest raamatust on tehtud ka kaks filmi. Esimene 1948. aastal, kus naispeaosajooni mängis siis Ingrid Bergman. Ravikut mängis Charles Bonnier. Ja 1994. aastal on triumfikaarest vändatud teine film, kus traaviku rollis Anthony Hopkins. Giooni rollis Lesley anud Aun võib olla suhteliselt tundmatu nimega näitlejanna. Aga äkki mõnele kuulajale ütleb midagi see, et Lesley-Ann Taul mängis 2003.-st 2012. aastani vaprates ja ilusates lesi endowne ka laulja ja sellest 1994. aasta filmis esitab ta ka ühe laulu mille head salvestust kahjuks ei leidnud, kuid leidsin ühe teise salvestuse sellest laulust. Laul ise kannab nime, aken tree ehk ma jään ootama, ma ootan. Ja see laul on väga andekalt sellesse 1984. aasta filmi valitud, sest et tegu ongi muusikapalaga, mis just siis 1938 38 sai Prantsusmaal väga populaarseks ja oli prantslaste jaoks midagi sarnast, nagu näiteks Lili Marleen sõja ajal sakslaste jaoks. See Shatendee on saanud väga populaarseks, toda ajastut iseloomustav oleks lauluks tänaseni, seda on kasutatud enam kui 15. filmis. Ning täna kuulete sellest maks, Raabeeaa palast orkestri esitust, maks Raave on siis Berliini laulja. Olenemata laste orkester esitavad valdavalt siis 20.-te ja 30.-te muusikat. Jätkub kirjutatud armastus, mina olen Peeter Helme, äsja kuulasime maks Raave palast orkestri esituses. Muusikapala j n e. Ja tänase, et teema on remark ja tema triumfikaar. Saate esimeses pooles leitud ka remarki kujunemisest, kirjanikuks, tema läänerindel muutuseta edust. Ja juba rääkisime ka triumfikaarest, aga väga palju just armastusest juttu ei tulnud ja minu meelest ongi see huvitav, et inimesed sellest raamatust peaasjalikult armastust õnnetut valusat armastust välja loevad. See ei ole kindlasti vale, on üks väga ilus ja väga valus ja kurb armastusromaan. Aga triumfikaar on kahtlemata ka palju enamat. Esiteks on see ühe ajastu lõppu romaan kirjutatud teise maailmasõja ajal Ameerikast tagasivaatega. Sõjaeelsesse käega katsub see raamat natukene ka kirjeldada üksikisiku rolli olukorras, kus kõik ümberringi variseb kokku. Peategelane Aavik on ju juba õudusi läinud, on koonduslaagrist läbi käinud, ta teab, milleks natsionaalsotsialistlik Saksamaavõimeline on. Ja ta tajub mingil määral ka lääneriikide eelkõige Prantsusmaa, kus ta illegaali neelab võimetust seda kurjust tajuda ja sellele teadlikult vastu astuda. Ja siit tuleb välja üks selle raamatu huvitavamaid keerulisemaid. Enim poleemikat tekitanud liine. Nimelt puutub jõu raamik. Ja mis juhtub, ta mõrvab, haage. Haage on siis mees, kes on vastutav tema enda kannatuste eest kes on hukutanud ka kraaviku armastuse viis enesetapuni siis tema kallima Sibyli põhimõtteliselt võib seda mõrvaks nimetada. Ja Aavik leiab, et õiglus tuleb võtta enda kätesse, kui ühiskond seda ei tee, siis peab üksikisik tegutsema. Ja see on iseenesest üks hästi keeruline küsimus. Kas üksikisikul on siis õigus kättemaksuks, kui seadus tema poolel ei ole? Sellele küsimusele on väga raske vastust leida. Ja tegelikult ka remark ei anna sellele ju väga selget vastust. Ta laseb Braavikul tegutseda, aga ta ja üleüldse kogu raamatus ju väga selgelt ei ütle välja oma seisukohti saame remarki seisukohad teada tema tegelase kaudu ja ma kujutan ette, et väga paljudel lugeda Nendel võibki vägisi tekkida mulje, nagu oleks triumfikaar kuidagi remarki autobiograafiline teos ei ole ka seda, me tegelikult ju ei saa kuidagi kindlalt väita. Kas remark laseb oma tegelastel siis Galva tassi õuna-viina juua, sellepärast sa talle endale meeldis või sellepärast tundub talle lihtsalt sobilik remarki enda kohta. Siit raamatust ka midagi teada ei saa. Aga tundub, et remark oma tegelasele midagi ette küll ei heida. Raamat lõpeb, ju, võiks isegi öelda mõtet. Optimistlikult graafika on ju teinud endaga mingisuguse rahu. Kui ta laseb vennast raamatu lõpus deporteerida, algab sõda ja illegaalset välismaalased nabitakse linna pealt kinni ja viiakse siis interneeritute laagrisse sest ta üritab põgeneda, nagu ta kogu raamatuga sealt tuli. Korduvalt on politseist katsunud põgeneda, kui ta on sattunud mõnda ebameeldivasse olukorda, kus tahetakse tema dokumente mida tal ei ole näha. Vaid raamidki raamatu lõpus on teinud endaga rahu. Otsustab, et ta Läheb kaasa, ta laseb ennast siin interneeritute laagrisse panna. Ta veel lepib oma sõbra, vene emigrandid maroozoviga kokku, et kui sõda läbi saab, siis lähevad nad koos restorani. Ja tundub, et ta on kuidagi enesekindel. Millest võib välja lugeda selle, et remark kiidab tema teod heaks. Samas ma ei läheks nii kaugele, et ma väidaksin, et kõik tema heaks kiidab. Aga ütleme nii, et remark on niimoodi loonud tegelaskuju, keda ta peab ilmselt terviklikuks ja selliseks harmooniliseks kõige üldisemas mõttes. Armastusega ei ole priovikul raamatu lõpuks enam nii hästi läinud. Aga võib-olla siin ongi teatav selline kummaline, väga kauge paralleel saatesarja alguses käsitletud Margaret Mitchelli romaaniga tuulest viidud, kus ju ka raamatu lõpus peategelane Scarlett korra on ju üksi. Ta on kõikuma armastuseta kaotanud, aga rajal ta ikkagi vaatab optimistlikult homsesse päeva. Sama võib raamikuga öelda. Tema ja Joni armusuhe ei tulnud välja. Aga ta on valmis sellele vaatamata edasi minema. Nii et mingis mõttes räägib triumfi kaariuga sellistest inimestest, kes asuvad mingisugusel vaheetapil. Vana elu on läbi, uut kuskilt ei paista. Ja siis veedetakse aega suuresti meeleheitest teineteise seltsis ohtra alkoholi seltsis. Ja kõikvõimalike täitumatute fantaasiate seltsis. Ja ilmselt see on ka põhjuseks, miks triumfikaar on jätkuvalt nii populaarne, miks ta on populaarne, ma kujutan ette jätkuvalt ka noorte inimeste seas. Kui ma tõesti meenutan seda, millal ma ise esimest korda seda raamatut lugesin, siis sest ma arvangi sellises õrnas eas seda lugeda siis kõikvõimalikud need romantilised unistused, millel autor ei püüagi liiga palju realiseerimisvõimalusi juurde pookida, mõjuvad äärmiselt ahvatlematena. Ja nad mõjuvad äärmiselt vabastavatena. Nii et mingis mõttes on remark kirjutanud ju kindlasti ühe sellise ka nagu ohtliku raamatu, et kui ikkagi noored inimesed seda liiga palju loevad, siis on, võib-olla nad hakkavad arvama, et elu ongi selline, kõige ilusam elu ongi see, kui sa elad ainult ühe päevaga korraga kuskil hotellitoas, kus sul on võib-olla nurgas paar raamatut ja sellega kogu sinu isiklik varandus ka piirdub. Teisest küljest nagu mõeldud raamatu lõpp, mis viitab ja selle vaheetapi lõpule kus hakkavad juhtuma suured dramaatilised sündmused, millest see raamat enam ei kirjuta viitavad ka sellele, et elu läheb kuidagi teistsugusel moel edasi, et see ei ole tavaline normaalne elu, mida peategelane seni elanud on. Võib-olla korraks veel ka sellest juufi kaare kujundist. Triumfikaar esineb siin raamatus korduvalt enamasti ööst ja udust ilmuva suure süngena. Selle all Hubiseb vaikselt ja väikselt tundmatu sõduri haual olev igavene tuli. See sümbol on enamasti sünge tegu on siis ju suure triumfikaarega, mis siis meenutab, tähistab keiser Napoleoni võite. See on siis loodud vanade roomlaste rajatud triumfikaart eeskujul selle vahega, et on neist kõigist oluliselt suurem. Ja eks ta siin raamatus esinebki sellise meheliku ambitsioonikus ka illusioonide tagaajamise, illusioonide, ehk nende kivisse raiumise sümbolina näitama seda, kui haprad on need ideed, mis vajavad niivõrd suuri kivist monumente ja mõjuka sellise inimliku edevuse sümbolina. Kuid samas võib seda sümbolit võtta muidugi positiivselt kellelegagi mõelda Matu lõpule. Kui veoauto deporteeritutega sõidab mööda Pariisi vihmast märgija öiseid tänavaid siis jällegi ilmub udusse triumfikaar. Ja raamatu lõpus mõjub ta jällegi kui millegi jääva. Pidevalt muutuvas ajas ja mis on suurem inimlikest kirgedest, mis pidevalt kaovad ja muutuvad endast erilisi jälgi jätmata. Selle raamatu lõppu teeb kindlasti muidugi eriti süngeks just see, et sõda on alanud. Me loeme seda raamatut pärast teist maailmasõda, see raamat on ka kirjutatud ja teise maailmasõja lõpul. Me teame, mis õudused hakkavad toimuma. Ja see annab loomulikult sellel palju selliseid dramaatilisema noodi. Ja sellepärast ongi sobilik saate lõppu panna üks muusikapala, mis on kirjutatud Kolmeosalise telesarja jaoks, mida on näidanud ka ETV. Tegu on 2013. aastal valminud saksa telesarjaga Unser mitter, Unser father, ehk siis meie emad, meie isad. Mis siis jutustas noortest inimestest, kes satuvad teise maailmasõjakeeristesse noortest sakslastest. Ja selle telesarja jaoks kirjutati üks muusikapala, mida kannabki ette üks näitleja muusikapala nimi on mant lainet herts ehk minu väike süda ja seda laulab Katariina süttler, kes selles sarjas mängib siis ühte noort laulja annat kes katsub karja Määri teha teise maailmasõjaaegsel Saksamaal ja peab selle tõttu tegema kõige ebameeldivamaid kompromisse. Arvan, et mõeldes triumfikaare lõpule kõigele sellele, mis pärast tuli on see muusikapala enam kui sobilik. Mina olen Peeter Helme ning kirjutatud armastuse viimane, viies osa on eetris homme.