Head kuulajad jätkuvad vallatud kurvid. Saade pole sobilik madalataluvusläve ja viletsa huumorimeelega kuulajatele. Järgmine tund võib sisaldada lastele ebasobilikku materjali. Nemad võivad raadiote ette jääda vaid vanemate loal ja vastutusel. Saade ei suru peale ühtegi käitumisnormi, vaid tutvustab erinevaid lähenemisi. Saate ajal on lubatud kaaskuulaja puudutamine. Võimalusel soovitame selleks sõlmida eelneva kokkuleppe. Kell on saanud üle süda ja kätte on jõudnud 14. august vallatute kurvide saatesarja viimane saade läheb edasi ja tänases saates on teemaks homoseksuaalsus. Minu nimi on Taavi Libe, aga minuga on liitunud uus külaline. Kristel Ranna ära, tere, tere. Sina oled oma keskuse juhataja, just täpselt, mis asi on oma keskus. Oma keskus kuulub siis Eesti LGBT ühingule. Ja on siis suunatud just LGBT kogukonna toetamisele ja siis kindlasti ka ühiskonnas selle teema tõstatamiseks. LGBT-teemade. Noh, ütleme, ühing tegeleb kolme asjaga, meil siis põhiliselt, et on huvikaitse, on koolitus, teavitustöö ja on LGBT inimeste toetamine ja ütleme, selline keskuse igapäevatöö näebki rohkem ette sellist LGBT kogukonna toetamist ja kaasa arvatud nende perekonna sõprade toetamist. Kas pigem pöörduvad teie poole inimesed, kellel on tekkinud mingisugused küsimused, mingisugused probleemid või te ise just erinevate loengute koolituste kaudu jõuate inimestest? Koolitustega me siis jõuamegi ise, et me koolitame õpetajaid hetkel käimas on ka projekt, kus me koolitame noorsootöötajaid. Me räägime väga sellest teemast, avame seda teemat ka nende jaoks kindlasti. Teavitustööd teeme siis erinevalt viis, et meil on omad infokanalid nagu Facebook, koduleht, meil on uudiskiri, kus me siis koondame Eesti LGBT uudiseid ja välismaa olulisemaid. Läheme teeme teavitustööd ka nii, et kui inimesed meie poole pöörduvad sooja, saada infot, et meil on olemas kontaktid, kui neil on vaja teha ülikoolis või koolis uurimustöid, vaja kontakte, vaja raamatuid, meil on Eesti suurimaid raamatukogukeskuses. Me viime kokku siis teatud inimestega neid, kui neil on vaja teha siukseid, isiklikke maid, intervjuusid oma tööde jaoks. Selline on siis niisugune teavituste pool, võib-olla ka keskuses me lisaks siis ütleme, sellele toetamisele on, ma arvan, et võib jaotada nagu kaheks, üks on selline nõustamise pool ja teine nagu üritused, et nõustamine on meil siis psühholoogiline. Esiteks, et meil on olemas oma psühholoog, kelle poole saab pöörduda, kelle teenus on täiesti tasuta. Siis saab pöörduda meie juristi poole, et sellist natuke rohkem juriidilist nõu saada mingites olukordades, kus seda vaja on. Ja siis saab ka sellist nii-öelda kogemuspõhist nõustamist, et inimesed, kellel on sarnane taustana kogemus, saavad siis nagu omavahel kokku saame neid viijana saades jagada selliseid mõtteid ja, ja vahetada sellist nagu infot. Ja siis on meil olemas üritused ja üritusi on nagu mitmed, et meil on näiteks sellised nagu rohkem ajaveetmisüritused nagu lauamänguõhtut, filmiõhtut, kokkamisõhtud, ja siis meil on olemas ka nagu infoõhtud, et kui midagi on aktuaalsed, kui tuleb meile väliskülaline, kes soovib jagada oma kogemusi, infot, et siis on nagu sellised tud kindlasti siis, kui kooseluseadus oli aktiivne, siis me tegime infoõhtuid selle teemale, et rääkida sellest, mida see endast täpselt kujuta, mida ta endast sisaldab. Siis meil on külas käinud näiteks Ameerikas tuntud psühhoterapeut, kes rääkis kapist välja tulemisest, et kas tulla, millal tulla, kuidas tulla. Ja siis meil on nagu tugigrupid seal praegu võib öelda, et kolm tugigrupp üks on samasooliste vanemate tugigrupp, kes siis käivad koos et jagada oma siukseid, igapäevaelu, muresid, lihtsalt nagu seda kogukonda kasvatada, siis on meil noortegrupp, kus käib siis koos. Ma arvan, et seal 16 kuni kuni 22 umbes noored, kes samamoodi saavad kokku, räägivad oma igapäevaelu, muresid, teevad süüa, seal koos vaatavad filme, siis meil käib külas seal aeg-ajalt ka mingi välisküla nagu taaskord jälle psühholoog, kes räägib mingites teemades vaid neid teemasid avada noorte jaoks või kuidagi mõtestada teisiti, neid natukene. Ja siis meil on olemas transsooliste tugigrupp, et samamoodi alla käivad koos, räägivad, vaatavad filme, arutavad nende, nende siis igapäevaelu, nagu selliseid raskuskohti. Kui me räägime näiteks noortest, siis kuidas noortee juurde jõuab? Üldistada on jube halb selliste teemade puhul eriti aga, aga kui astub üks noor uksest sisse, mis on see esimene asi, mille peale ta tuleb, mida ta küsib üldse? Noh, kuna see teema nii tundlik, siis üldjuhul alustatakse selleks, et ma tulin keskust vaatama. Ja siis me vaatame selle keskuse koos ülevaate, mis ruumid on, missivõistlused on põhimõtteliselt sama juttu räägin, mis ma praegu rääkisin ja siis me istume maha ja üldjuhul joomikesele isikliku teemani. Et siis on see, et kas noorel on seksuaalsuse kohta vaja rohkem infot või siis soo kohta, et oleneb, et mis on tema selline murekoht ja siis me hakkame seda teevad nagu avama, et üldjuhul jõuavadki meie juurde pärisnimede dastatakse tänavalt sisse või nad kirjutavad meili teel või siis Skype i või Facebooki vahendusel, kus keegi ennast mugavalt tunneb. Ja siis me tavaliselt räägimegi sellest, et me istume maha, mina räägin neid lugusid, et mis siin keskuses on olnud, et äkki ta saab samastuda millegagi, saan teda natuke nagu suunata, aidata, saan kuulata ära, mis on täpselt murekohad, vajadusel ma suunan teda kindlasti meie psühholoogi juurde või siis leiangi talle, nagu ma ennem ütlesin, leian sellise inimese, kellega ta võiks olla sarnane kogemus, et kellega saaksid nagu infot nagu hakata nagu isiklikul tasandil natuke jagama. Mis on need esimesed kogemused, mille peale üldse noor astub teie uksest sisse? Et siin on nagu erinevad, et ühed on need, kes, kellel on see küsimus, et et kes ma olen, et milline on minu seksuaalsus, kas see on püsiv, mis nüüd saab kindlasti, et kui tekib see küsimus, et mis nüüd saab, et siis on see, et kas vanematele rääkida või mitte rääkida kas klassikaaslast rääkida või mis teha, tuleb klassis välja, et kuidas ma saan selle olukorraga hakkama. Et jah, et jaotub nagu kaheksaline. Nende vaheliselt suunate psühholoogi poole, aga, aga see ei ole ju sugugi kohustuslik, võib-olla teie omavahelisest vestlusest piisab või tema ja siis sama kogemusega inimese vahel, et rohkem midagi ei olegi tarvis. Ja on tõsi, see on, et alati kindlasti psühholoogi abi ei ole vaja, et võib-olla vahel piisabki sellest, et, et mina kuulan ära, sest noh, üldjuhul mina olen igapäevaselt kohal ja, aga mina olen see esimene inimene, kellega nad räägivad, et üldjuhul või tähendab ei saa öelda, et üldjuhul, aga päris tihti ikkagi piisab sellest, et kuna sa oled juba minuga rääkida, et nad saavad sellise esimese nagu info kätte ja nad näiteks minu käest mõne kontakti, kellega siis nagu edasi suhelda samadel teemadel. Et kindlasti ei ole alati psühholoogi vaja. Psühholoogi psühholoog tuleb mängu juba siis, kui, kui ma näen, et inimesel on juba hakanud kerge stress sellest tekkima või ta ei näe nagu väljapääsu. Et ta vajab kindlasti sellist professionaalsemalt tuge ja, ja kui on näiteks pere olukord on läinud natuke keerulisemaks, et siis kindlasti psühholoogist on abi nagu toetada seda perekonda. Aga sinna jõuab siis ka selliseid noori, kellel ei ole mingisugust dressi tekkinud. Mul mulle tundub, et kui juba kuhugi pöördutakse, eriti eestlaste puhul, siis ikka on viimane häda. Ei alates tõesti ka kindlasti mitte, et alles siin oli noormees, kes pöördus ja ütles, et soovib lihtsalt leida Helge peete noorte kogukonda, et väga raske on Eestis leida. Et kuigi meil on internetiajastu, siis, siis ikkagi ei ole nii lihtne leida, et lihtsalt sõpru, kellega suhelda, olla see, kes sa oled. Et alati ei ole kindlasti stress, et täpselt samamoodi, et ega sinna ei ole koostu kokku tulnud inimesed, kellel oleks oleks keeruline elu, vaid et seal on kindlasti oma eluraskused, aga pigem käivadki koos, et olla, et, et olla sellises kohas, mis on turvaline, kus nad saavad olla nemad ise. Ja samas neil on lihtsalt sarnaste kogemustega inimestega võimalus seal koos aega veeta, ükskõik filmi vaadata, süüa teha, mis iganes neile meeldib. Mis on peamised müüdid, mis nendel noortel endal on, kui nad alguses tulevad ja hakkavad seal seda teemat avastama ja selle kohta küsima? Kindlasti on see küsimus, et see faasi küsimus, et kas tegemist on faasiga? Kindlasti on küsimus, et kas ma ei saagi tulevikus lapsi, et see on kindlasti see murekoht, et, et kuidas selle olukorraga lahendada. Jah, et kui tuleb mängu usk, et siis on kindlasti ka seal need oma, need murekohad, et mis nüüd sellest saab, et kas et et Eestis avalikult ükski kirik öelnud, et ta toetab homoseksuaalseid inimesi, niiet et see on kindlasti väga suur lähenemine inimeste sees, et meil on ka oma väike selline pühapäevane geikristlaste kogunemine keskuses, mis nüüd loodetavasti sügisel alustab oma uut hooaega, et siis me suuname need inimesed sinna, et senine usu teema minu jaoks natuke nagu kaugem, aga seal on nagu väga tore selline väike keskkond, et kus on siukse nagu seda teemat enda jaoks avatuks sa saad neid. Nad aitavad siin mitte ainult oma isiklike kogemustega, vaid justkui nende materjalidega, et see usuteema nagu tõlgendada, kuidas seda lahti nagu tõlgendada, et noh, me teame, et sellele nagu mitu erinevat vaatenurka, et kuidas keegi seda homoseksuaalsest läbi usu, siis nagu tõlgendab. Kui noor küsib, et kas nüüd faas, kas see läheb üle, mida sa vastutad? Päris keeruline, kui inimene küsi, kui noor tuleb minu juurde, küsib, et kas see võiks olla ahah, siis ma pigem ei anna sellele hinnangut, et kas on faas või see ei ole faas, et et ma pigem ütlen talle seda, et et ta lihtsalt laseks asjadel olla tutvuks teiste noortega, kes meil siin on ja läbisel selle siis võib-olla õpiks ise ennast nagu paremini tundma. Et see on see minu soovitus, et ma püüan nagu vältida igasugust nagu hinnangu andmist, ükskõik mis seal siis täpselt on, sest sest noh, seksuaalsuse sugu on ikkagi keeruline asi ja sügavalt isiklik ja sinna sisse ei näe nagu tegelikult keegi, et et mina, ma ei ole nii palju professionaal ka, et võib-olla lahti mõtestada, et mis seal taga, kõik võib veel olla. Üks teema on nüüd need noored ma ei tea, kas on ainult noored, kas on ka vanemad inimesed. Jaa, on küll, ei ole ainult noored meile, et noortegrupp lihtsalt eraldi olemas, aga ei, meie vanus kindlasti jää sinna noorte hulgas, meie niisugune keskmine vanus pigem võib jääda sinna. Pluss 25 ja isegi kolmekümnesed ja neljakümnesed, et täiesti oleneb, et mis probleemidega. Kas need küsimused ja mured on sarnased või erinevad? Seksuaalsuse puhul nüüd olenebki sellest, et kui me räägime noortest, siis see küsimus on, nagu ma ütlesin, see klassikaaslase küsimusse vanematele, kas tulla kapist välja või mitte. Kui nüüd on natukene vanemad, siis on nagu see segadus, võib-olla selles mõttes suurem, et on helatud näiteks mingi aeg nagu vastas sohi nimega koos, et siis, aga ma plaanisin temaga perekondades tekivadki need perekonnaküsimused rohkem esile. Mõnedel on ka see, et on hästi tugev side olnud nagu vanematega ka nendele, kes on ise vanemad vanematega tugev sidemed, et siis need nagu saavad lõhutud, onju, et vanemad on ju kogu aeg teadnud, et nende laps on elanud ju vastas inimesega koos ja kuidas nüüd selline, et selliseid juhtumeid on ka. Et lood on, noh, mõned asjad jäävad nagu korduma, aga vahel ikka tuleb nagu sihukseid teisi asju või siukseid üksikuid asju vahele. Mida sa soovitad nendele just natuke vanematele inimestele, kellel ongi võib-olla juba suhe, või on nad abielus kes tulevad absoluutselt teisest ühiskonnast, kuidas nemad peaksid enda sees hakkamannik küsimusi lahendama mille peale nad peaksid mõtlema või kuhu nad võiksid pöörduda? Kui on juba jah selline, et, et inimene on olnud inimene on nagu ei ole enam nagu noored, siis ma üldjuhul ikkagi kaasan psühholoogia sellesse protsessi, et mõtestada lahti, et kõigepealt, et mis see suhe on, mis tal praegu on näiteks või oli, et kas ja kuidas see toimis, et kas sealt võivad olla mingisugused taagad? Jaa, jaa, noh, mina räägin kannuga, esmaselt sama juttu räägime tegelikult olenemata sellest, et milline taust on vanusena, räägin ikesed üht ja sama tegelikult nagu lugu, et ma räägin seda seksuaalsusest nagu laiemalt, et see ei ole ainult see, mis meil on koolis õpetatud, on ju, et see on natuke laiem ja et see tulebki avatumalt mõelda ja ma annan lihtsalt siuksed väga esmatasandi nõustamist ja siis ikkagi ma arvan, sellise inimeste puhul ma pigem ikkagi soovitan psühholoogi, sest ma ei tea, mis on see ju eelmine suhe olnud ja mis on see, mis on selle kriisi ikkagi inimestes tekitanud ja kuidas ta tegelikult on jõudnud üldse selle arusaam, et kui inimene tuleb minu juurde, ütleb, et noh, et ta tunnebki, et talle meeldivadki need samast soost inimesed ja siis me hakkame lahkama. No mis siis saab, nüüd sulle meeldib samast soost inimene, no kus sa saad nendega tutvuda, on ju, kas sa saad nendega perekonda luua sellist nagu sa tahaksid luua ja arutamegi need asjad nagu läbi. Aga kui seal on ikkagi selline väike nagu selline stressimoment sellest eelmistest suhetest või, või, või muust asjast, siis Nike psühholoogi kaaslane? Väga paljude erinevate teemade puhul, mis ma siin saatesarjas on käsitlenud on üles kerkinud selline mõiste nagu kadunud põlvkond mille all siis mina ja mu erinevad saatekülalised on mõeldud vanemaid inimesi, kes ikkagi on väga selgelt suurema osa elus oma elust elanud Nõukogude Liidu ühiskonnas täiesti teiste väärtushinnangut, et ja suhtumisega seksuaalsusest, kuidas sulle tundub, kas selle teema puhul homoseksuaal, sel puhul on ka mingisugune kadunud ühiskond kes kas siis üldse ei ole suhtes, on heteroseksuaalses suhtes võib-olla nende sees on need küsimused, millest me oleme siin rääkinud, aga nad ei lahendagi neid ja nad ei suudagi lahendada, sest nende väärtushinnangud on kuidagi sellest teisest ühiskonnast tulenevalt nii selged ja nii teistsugused. Ma arvan, et ma arvan, et võib-olla küll nii, ma ei tea, ma ei oska seda üldistada, et kas võib olla täitsa mingisugune mingi ajastu inimesed, aga kindlasti võib-olla nii, et vanematel inimestel võib-olla see probleem, et kuna nad on kasvanud ajal, kus homoseksuaalsuse oli ikkagi kas rangelt keelatud või, või oli ta ikkagi väga nagu tabuteema sellest tulenevalt nad ei saagi alustada sellist protsessi iseenda sees tegelikult sellist teadlikku protsessi, et analüüsida oma seksuaalsust. Et minu juurde on jõudnud näiteks inimesi, kes kes tulevad ja ütlevad, et neil on tunne, et nad ei ole heteroseksuaalsed. Aga kui me analüüsime kõik need hirmukohad nagu läbi siis ta ikkagi otsustab, et ta ei lähe sellega nagu edasi, et temas ei ole seda jõudu, tal ei ole seda võrgustikku kõrvale, et tal ei ole toetavaid perekonda, sõpru või, või ta ei suuda iseenda seeski mingeid müüte murda, et milline näiteks peab olema perekond ja, ja siis ongi, sa ei saagi selle inimese jaoks tegelikult nagu midagi teha, et siis ta jääbki selle sisse, et et noh, nii et jah, vastu võib kindlasti mõjutada inimese sellist võimet, et kas ta hakkab analüüsima ennast või kas ta lubab endale seda analüüsi või ta ei luba endale seda analüüsi. No ma interpreteerin su vastust niimoodi, et mingist east alates nagu puhta lehena alustada on, on sisuliselt võimatu, et sel juhul sa ikkagi vajad juba seda tugistruktuuri enda ümber, et need inimesed, kes on suga kõrvuti elanud, need suudaksin aktsepteerida ka teistsugust. Ma kindlasti ei üldistaks seda niimoodi, et ja kindlasti noh, keskkond mõjutab meid ju tegelikult väga palju on ju, et kui me oleme rahaliselt vanematest sõltuvad, siis on selge see, et, et siin on see küsimus, et kas ma tulen kapist välja mõjumi, tule visatakse tänavale, et mul ei ole raha, mul on vaja haridust saada, et siis ma sõltun paratamatult keskkonnast. Kindlasti on inimesi, kes vajavad võrgustiku, lihtsalt sellepärast, et nad tahavadki seda, et ükskõik mis otsuste vastuvõtmist siin ei ole küsimus ainult seksuaalses, vaid ka muude muude suuremate elumuutuste osas, et kas ma vahetan töökohta, kas ma nüüd viskan kõik asja nurka, lähen aastaks reisima, vajavadki seda, et neil oleks kõrval tugi, kes ütles, et jah, et te ära, me toetame sind või kui midagi juhtub, siis me oleme olemas. On inimesi, kes ei vaja, kes, kes, kes mõtlevad, et hästi, et mina olen, mina, minus ei muutu midagi, kui minu seksuaalsus on nüüd see, mis ma nüüd tunnen, et on õigem, siis nad ei vaja seda toetust ja nad leiad lihtsalt uue, uue, sellise nagu uued inimesed enda ümber, et keskus on kindlasti sai koht, kuhu me soovitame ka selle pärast tulla, et et sa saaksid seda kogukonnatunnet, et sa saaksid neid kontakte mitte ainult sellepärast, et vahetada infot, vaid neid inimesi kellega nagu igapäevaselt võib-olla edasi suhelda, kui sul nüüd juhtub, et sul ei ole enam seda seda võrgustikku ümber. Selle Hedras mool ja laulu pealkirjale Braud vikerraadio stuudios on aga endiselt Kristel Rannaääre oma keskusest. Kui palju lapsevanemaid pöörduda? Võib-olla lapsevanemaid minu poole pöördunud olen, ma tean, et meil on pöördumisi küll olnud, aga aga ma arvan, et pigem siis juba psühholoogi juurde, et minu poole ei ole. Kas oskad välja tuua neid mingisuguseid? Ma ei tea, ohumärke, mille puhul lapsevanem võiks mõelda, et tema lapse sees on küsimus. Jah, pigem mitte ohumärk lihtsalt märgata, et, et tema lapse sees oled küsimused. Võib-olla kui ta on nagu avatud sellest teemast nagu rääkima või küsima vanematelt sellist arvamust, et näed, et kooseluseadus, mis sa arvad, et et seda on nagu hästi raske, et ma tean, et sihuke müüt on välimuse järgi hindamine, et seda kindlasti ei saa nagu teha. Et, et see on nagu sügavalt selline isiklik ikkagi seestpoolt tulev asi. Et ma arvan jah, et vanem saab lihtsalt ainult läbi selle, et kui, kui, kui sa näed, et see laps algatab seda teemat, et siis võib-olla tasuks nagu lihtsalt kuulata. Ta arutleda avatud meelega ja vaadata, kuhu see nagu välja viib. Aga see võib, tähendab lihtsalt seda, et laps on lihtsalt avastada, arutama nendel teemadel, et sa ei tähendavat seda asja kuskile viitama isiklikus nagu isiklikus elus. Aga vastupidine selline enesesse sulgumine, kuigi teismeliste puhul see on vist liiga tavaline. Jah, enesesse sulgumine jah, et siin võib-olla neid nii palju erinevaid asju kindlasti, et et mis võib seal enesesse sulgumist viia, onju, et seal võivad olla kooliprobleemid, seal võivad olla konkreetse mingi õpetaja probleemid teiste kaasõpilastega sõpradega noh jah, et seda kindlasti ei saa nagu võtta ühe päeva, aga see kindlasti võib-olla üks asi, me ei saa nagu välistada ega öelda teistpidist. Kas lapsevanemad pigem võiksid siis koos oma lapsega, pöördub psühholoogi juurde ja koos seda teemat arutada või, või need lähenemised on ikkagi piisavalt erinevad, et eraldi võiks küsida. Miks mitte koos tulla, ma arvan, et see on, see on selles mõttes kindlasti hea, et see on julgustav lapsele või seal on noorele et see näitab seda, et vanem on tal olemas. Et mina kindlasti julgustaks ka lapsevanemaid pöörduma meie poole, sest sest ikkagi, kui tuleb välja, et su lapse seksuaalsus on midagi muud, mida sa oled võib-olla oodanud saan sulle, kus see on paratamatu asi, milleks pead hakkama tegelema ja selleks, et sa saaksid tegelikult, et selle enda šoki kõrvalt meeles pidada ka oma last, kellel tegelikult täpselt samamoodi on nagu võib olla raskusi, võib tekkida. Et sa suudaksid talle toeks olla, siis oleks muidugi hea, kui sa ise tuleksid psühholoogi juurde ja lisaksid saaksid meiega sihuksed. Esmased näpunäited ei pea käinud psühholoogi jutule, võib vabalt minu juurde tulla, et on kaks aastat seal keskuses töötanud, nõustanud ise õpin hetkel kogemusnõustajaks, et veel rohkem nagu nendele inimestele toeks olla seal, nii, kuidas ma nagu oskane saan. No ma arvan ikkagi, et paljudel lapsevanematel, meie ühiskonnas võibolla kes ei ole selle teemaga kokku puutunud korra peas, vilgub ikka see asi ka, et kuidas ma saaksin oma last ravida. Mida üldse sellise küsimuse peale vastata? Jah, see on jälle üks müütidest, et, et äkki saab ravida, et seksuaalsus on inimese osa, et see on, mis see on. Et mis ma ikka oskan seal lapsevanemale öelda, et ma pigem soovitan talle avatud meelt ja ja nagu mitte näha sellest nagu katastroofi, et noh, mul on nagu hästi raske sellises sellest nagu rääkida, et ma tean, et meie noortegrupis kahjuks on selliseid vanema, et et olukord on väga kriitilised, et lapsed, need noored pigem siis ei saa avada ennast oma perekondadele ja nad kuulevad selliseid halvustavaid kommentaare nagu geikogukonna kohta ja selle tõttu nad ei saagi üldse ennast avada. Nad elavad igapäevaselt väga suures stressis ja tihti vanemad ei panengi seda tähele. Et, et selles mõttes on mul ja mul endal on nagu väga õnnelik pere ja väga avatud pere ja, ja, ja mul on nagu hästi raske nagu samastuda ja mõelda, et mida ma ütlen sellise perele, kui minu pere kodus ütlevad põhiline see, et sina oled õnnelik. No mis sinu jaoks olid sellised hirmud või küsimus, et kui sinu sees nüüd mingisugused küsimused tekkisid Olnud nagu nagu ma ütlesin, et ma olen nagu, mul on väga head vanemad, et avatud vanemad ja mu sõbrad on väga toetud, et mul ei olnud aga küsimusi pikalt. Ma mäletan seda venti selliselt, et ahaa, et nii võib ka hästi, vaatame, ja see läks nagu loomuliku ja näed, minu perekond on olnud väga toetav ja sõbrad ka. Ma ei ole kohanud ühtegi negatiivset nagu kommentaaridega inimeste enda elus, selle teematu. No sa tõid välja ka selle kapist välja tulemise protsessi, kuidas see sinu jaoks käis? No kapist välja tulemine, kui selline hakkab tegelikult iseendale, et see on niisugune, ma arvan, selline kõige-kõige vaevalisem valulisem protsess ja siis sealt siis edasi hakkad nüüd analüüsima, et kellel räägib Miller, räägin, miks see, kuidas noh, minu jaoks iseenda, iseendale kapist välja tulemegi tuligi väga suured üllatusmomendina, aga seal ei kaasnenud ühtegi negatiivset, nagu hirm absoluutselt. Ma olin iseseisva elu peal. Ise majandasin, ise tegin, mis ma tahtsin ja mul oli see vabadus. Ja nii et minule iseendale tuli see küll nagu tuligi. Haa, selge. Vaatame siis saame siis uute inimestega tuttavaks ja suhtlemises teiste inimestega, vaata kuidas läheb, et läks nagu selles mõttes lihtsalt perekonnale ka lihtsalt nagu mainisin, et nüüd on nii ja siis nagu võeti teatavaks, eks vanema jaoks ma arvan ikka on see kohanemisperioodi on vaja. Et see on selge, et, et see on vanamehe jaoks ikkagi uus info, täiesti uus info ja mingit kohanemisaega, aga jah, minul läks hästi. Aga kas sinu vanemad kohanesid ise mingi aja jooksul või, või sa kuidagi said aidata kaasa ka nende kohanemisel? Noh, eks ma ikka aeg-ajalt lohutan, et ärge muretsege, lapsed tulevad ja mina olen õnnelik, keegi mind ei diskrimineeri ja, ja mul on armastav armastav elukaaslane, et, et need on kõik olemas, need on need lapsevanema riskid, et riskivad lapsevanema murekohad, et see on õnnelik, kas mu laps saab tööd, kas laps saab kooli, kas teda, kas talle antakse tänaval peksa, et need on loomulikult lapsevanema instinktid kaitsta oma last, et, et eks me ikka patsutasin aeg-ajalt üleüldse, et minuga on kõik korras. Need, teised inimesed, kes teie keskuses käivad, kui raske nende jaoks kapist välja tulemise protsess. Noh, ma ütlen, et noortegrupis on meil külla nimede paar noort, kes, kes ei olegi väljas kes on püüdnud tulla välja ja on saanud väga tugevat negatiivset tagasisidet ja, ja nad pigem eelistavad mitte tulla. Et aga on ka neid, kes pigem ongi see, et me istume maha, Me natuke räägime, et kuidas siis ikkagi kapist välja tulla, kas vanemad võiksid toetada, kui nad toetavad, kuidas sina saad tegelikult oma vanemat toetada, mis infot sa tahad pakkuda? Et jäse kapist välja tulemise tulemisega ongi minu jaoks nagu tegelikult ma isegi mõtlen, on kahju nagu see, et sa ennem küsisid, et kas lapsevanemad tulevad, et need ei tule. Et pigem see laps tulebki selle hirmuga, et aga kui me hakkame nüüd rääkima, ei näe, et pean hakkama tama mõisteid nagu otsast peale. Et sai hirmukoht, et ma ise veel täpselt ei tea, siis vanaemale sa lähed mõtlema, et kas ta toetab seda, on ju, et, et tegelikult ma võib-olla isegi tahaks, et et vanemad rohkem meid üles leiaksid. Et toetada oma lapse sellest kapist välja tulemist, et et muidu need jutud, mis me oleme rääkinud sellest kapist välja tulemist nii noortega kui tegelikult ka vanematega on ikkagi ümber selle seotet. Aga mis siis, kui ma ei ole kindel, mis siis, kui kui ma ei meeldigi naile, mis siis, kui töö juures tuleb välja esimesed, arutame neid asju? Kui pikalt tegutsenud oma keskus nüüd sügisest tähistab oma neljandat sünnipäeva. Nii et neli aastat. Kas selle aja jooksul on meie ühiskonnas mingisugune kasvõi väike muutus tekkinud nende inimeste osas kes võib-olla pöörduvad nende arvu osas või üleüldse suhtumise osas sellesse teemasse? No kui ma vaatan meie nagu selles pöördumiste arvu, siis see on kindlasti kindlasti tugevasti nagu kasvanud, et inimesed leiavad meid, ülesanne, ma arvan kindlasti, et saekooselu arutelu tõime ikka pildile kindlasti, et see aitas kaasa, aga kuna noh, ühiskond on avatum, siis juba see kindlasti näitab seda, et see pöördumiste arv on nagu suurenenud, et inimesed leiavad neid nagu rohkem üles. Et mul on hea meel õpetajatele, kes kutsuvad neid seda teemat avama. Mul on hea meel nende üle, kes tulevad, et meie juurde selle jaoks, et toetada näiteks oma sõpru, mis on minu jaoks nagu selle aasta uudis, tuleb lihtsalt, et et ma tean, et teema on olemas, ma tean, mu klassis on inimesi, keda see puudutab, ma tahan tulla ja vaadata. Ma tahan lihtsalt leida ka neid inimesi, et ma teaksin, kuidas paremini toetada. Et see on selle aasta, ma arvan, pöördumist on minu jaoks nagu uudis, mida meil minule isiklikult helised pöördumisi ei ole ennem olnud ja mida meile tullakse veel rohkem pakkuma, on ka vabatahtlikku tööd, et nad tahavad rohkem kogukonda kaasa aidata, selle pöördumiste arv meil on kindlasti kasvanud, siis näitab ka seda, et inimesed tahavad lihtsalt toetada seda LGBT kogukonda. Kooseluseaduse arutelu puhul sa arvad, et see pigem tuli teile kasuks, ei olnud niimoodi, et see kuidagi väga selgelt jagas ühiskonna kahte leeri, et need, kes olid võib-olla kuskil seal keskel hallil alal võib olla suur osa neist otsustas, et, et see on nüüd ikka väga kahtlane asi. Ei, ma arvan, et tõsi on see, et eks seal oli väga palju sellist viha kahjuks, et eks ta ikka jaotas ühiskonda nagu nagu kahte leeri poolt ja vastu. Et näiteks oma noortegrupis, kui ma seda arutasin, siis nendelt tuli väga palju tagasisidet, nad ütlesid, et neil oli kurb, lausa valus oli lugeda neid seda viha, mis seal oli ükskõik, kas selle kommentaariumites või lausa mingites artiklites, et seda oli valus vaadata. Nojah, kui ma nüüd otsesemalt sõnastanud oma küsimust, siis ma mõtlesingi midagi taolist, et, et kas sa nägid noorte inimeste või, või ka vanemate inimeste puhul sellist suhtumist, et kui nad võib-olla aasta aega tagasi oleks julgenud kapist tulla, siis nähes nüüd mingisugust reaktsiooni teatud ühiskonnagruppide poolt nad nüüd enam ei julge. Ning kindlasti edasi mõjutas ka niimoodi kindlasti, aga ma arvan, et see ei ole valdav enamus, keda sa niimoodi võis puudutada, et kindlasti inimesed tundsid ära nagu sellist viha, mille tõttu nad võib-olla kaaluvad nagu rohkem, et see on selles inimeste tüübis kinni, et kui avatud ta on, kui haavatav ta on, kui palju see mõjutab teda, et mõni lihtsalt on see, et seda tunnetki, et noh, et kui inimesed arvavad halvasti, siis äkki ma julgegi nagu midagi teha, on ju. Et, et kindlasti oli see see protsess mõnele inimesele selline, mis pani teda võib-olla natuke kõhklema. Aga ma arvan, et enamus vast ikkagi teavad, et teavad, kuidas nad peavad käituma, kes nad on ja ja nii ongi. Kas Eesti LGBT kogukond on selline ühtne sinu arvates või on seal väga palju selliseid erinevaid? Et kui me need tähed juba lahti võtame, et lesbi, gei, biseksuaalseid või transsoolised on ju transused, lähevad siis üldse sinna soo teema alla ja see omakorda tegelikult jaguneb, see on sellest võiks rääkima jääda. Et see on ka väga suur ala, et see seksuaalsusega on samamoodi noh et seal, noh, ma arvan, et ma tahaks arvata, et see kogukond on ikkagi nagu kokku hoida, aga, ja noh, teemad on ikkagi erinevad, ütleme, naistel on omad jäävad meestel onu teevad noorematel vanematel nendel inimestel, kellel on juba lapsed, kindlasti on hoopis erinevad teinud, et selles suhtes seal kindlasti on väikseid rakukesi, kellel on oma sellised igapäevaerinevad asjad. Aga ma tahaks loota, et see kogukond ikkagi hoiab ühte. Teine asi on geograafiliselt, kui inimene ei ela Tallinnas või Tartus, kui suur võimalus on tal siis leida omasuguseid. Läbi meie kindlasti me viime kokku, meil on suuremates linnades, meil on ikkagi oma sellised aktiivsed inimesed, kellega me suhtleme. Meil on oma sellised väiksed grupikesed, et kui inimesed tegelikult meie poole pöörduvad, nad tunnevad, nad tahavad oma kodukandis kellelegiga ja lihtsalt suhelda, kokku saada, siis julgelt meie poole pöörduda. Me kindlasti viime omavahel inimesi nagu kokku. Et eks ta võib olla küll keeruline, et vaatamata sellele, et on internetiajastu, siis ikkagi sellisel teemal inimesi leida on nagu noh, eriti kui sa ütled, et ma tahaks lihtsalt mingit sõpra, kes, kellel oleks oma lugu. Ja selles sellises väikses kohas, siis võib olla keeruline, aga jah, kindlasti meie poole me, me viime kokku. Rannar, palun. Me kuulasime noorte talendikate iiri laululoojat Henry Howard vööni ja quote George, millesse on sisse pandud palju neid teemasid, millest ka tänases saates juttu oli. Ma loodan, et teil on tänasest ja eelmisest 10-st vallatute kurvide saatest natukenegi kasu olnud. Ja kui pole isegi kadunud, on nad siis on, ma loodan, et teil on vähemalt huvitav olnud. Ja kui teil pole isegi huvitav olnud, siis võime teie rahustuseks öelda, et vallatud kurvid lõpevad siin. Minu nimi on Taavi Libe. Ja lõpetuseks laul, milleta see saatesari poleks läbi saanud. Sümbrissaisak Uikid, geim. Headujad.