Lävepakk tarad põhja. Vajunud. Tänase keskööprogrammi kangelasele mõeldes tuleb esimese hooga silme ette ikka too muljetavaldav pilt salapärase naeratusega hallipäisest härrasmehest klaveri taga. Tema muusika üle võib kindlasti vaielda, ehkki maitse üle ei vaielda, aga üks on küll absoluutselt kindel. Ta on omas valdkonnas ikka lättima üpris kuulsaks teinud. Abi loomastaatuse tõid enesega kaasa nii omaaegsed hitid kui nende tohutu levik samuti andekate ja säravate lauljate olemasolu, kes nimetatud loomingut esitades hiilgasid alla Pugatšova vast meie Joalani välja sekka muideni jaapanii kui soome artistid. Mõistagi jagub ka tõrvatilku meepotti. Neist kurikuulsam, kindlasti kultuuriministriks olemise aega sattunud segane lugu. Adolf Shapiro noorsooteatriga erakordselt kirev ja tihe elukäik on 70 üheaastasele vanameistrile mõjunud. Kahtlemata väsitavad. Temaga suheldes võib kogeda nii kibestumist kui lõikavad irooniat. Aga elu läheb edasi ja maestro käed rüpes ei istu. Seda kõike saate juba täpsemalt kuulda järgnevast vestlusest lõunanaabrite suurkuju, helilooja Raimonds Paulsiga, kellega Läti raadios kohtus Haldi Normet-Saarna. Saates kõlavad helilooja omaaegsed estraadihitid ja praegu jääb mängima neist üks kuulsam Vernissaaž Laima vaikuleja Paleril Jontjeviga. Nagu kõik elu legendaarseks muutunud inimese tähendab ka Läti kultushelilooja ikka ja jälle ained kõikvõimalikeks spekulatsioonideks millest märkimisväärne osa näeb ka trükivalgust. Näiteks on väidetud, et maestro suvekodu katuselt kõlavad aeg-ajalt klaverikontserdid valitud sõpradele. Et kujutluspilt nimetatud faktist sai tõepoolest üpris atraktiivseks küsisingi hakatuseks, kuidas sellega siis ka tegelikult on? Jah, mul on tõepoolest Riia külje all üks järveäärne majake ja just Tallinna lõviosa suunas. Mis puutub katusekontserti siis ja tõepoolest mängida seal saaks ainult et ma pole veel proovinud, naeratas Pauls. Sest mõelge ise, milline tegu on rasket klaverit katusele vinnata. Liiga keeruliseks läheks seesuguse ürituse ettevalmistamine, ehkki teisest küljest see võiks muidugi ilus olla. Mõnel vaiksel suveõhtul ja järve ääres oleks ju külagi suurepärane elamine, jäi helilooja kahtlevaks. Edasi küsisin ka poliitikuna tegutsenud ja tegutseva Raimonds Paulsi käest, kuivõrd seesugune rahva teenriks olemine tema muusiku eluga muutnud on. Ma ei hakka mingil juhul poliitika rolli oma elus üle tähtsustama, aga seotud olen sellega muidugi korda rohkem, kord vähem. Kuidas algas, meenutagem 80.-te lõpu, kui käivitusid üsna sarnased protsessid nii Eestis kui Lätis? Iseseisvuspüüdlused vajasid ju ka tuntud ühiskonnaliikmete tuge ja nii teel, kui meil, pani intelligents oma õla otsustavalt alla kui iseseisvus loovutatud, lahkus hea hulk kunstiinimesi poliitikast koheselt. Sest olgem ausad, ega see ju ikka ühe muusiku või näitleja jaoks õige asi pole. Ühest küljest teisest küljest jättis, laulsin endale taganemistee muidugi ka kunstirahva hulgas need, kes suudavad ennast jagada mitme jumala vahel. Aga seda juhtub harva. Mäletan, kui õnnelik ma olin, kui 1993. aastal kultuuriministritoolilt pääsesin. Sest ametiaja alguses olin täis indu ja teotahet, ent möödudes sai nii palju tagasilööke, et igasugune isu midagi teha kadus. Täiesti. Kunstirahvas on kord keeruline ja tundlik, aga lõpuks, kes ei oleks, oigas Pauls mõrult. Loomulikult lõi halvas mõttes laineid Shapiro juhtum ja sain endale automaatselt tema teatrihävitaja maine. Ma ei hakka endale tagantjärele kaitsekõnet pidama, mis oleks eriliselt narr, ei teinud ma seda ka siis, kui asi oli värske. Aga kurb on, jäetakse tähelepanuta fakt, et just näitlejate palvel võeti vastu otsus teater reorganiseerida. Kordan, reorganiseerida, mitte likvideerida. Peanäitejuht oli suurema osa ajast mujal lavastamas ja teema on muidugi komplitseeritud. Ma olin erakordselt raskes seisus. Shapiro on muuhulgas ka paljude eestlaste ebajumal. Nii kõnelus Pauls ja tema emotsionaalset seisundit polnud sel hetkel lihtne tabada. Kas rääkis ta kiretult juba sadu kordi üle korratud ja pähe kulunud asju või põdes ta tõesti siiralt tänaseni toda masendavat lugu? Aga veel pisut jätkus meie jutt helilooja positsioonist Läti poliitikas ning minu küsimusele, kas ta nüüd on siis tulihingeline Rahvapartei patrioot, vastati nii. Tegelikult pole ju tähtis, mis parteisse sa kuulud. Praegu demokraatia ja igalühel on õigus astuda sinna, kuhu soovib, jätkus ainult kompartei liige, tohtis olla on jumala abiga möödas. Kas me mitte ei võidelnud selle eest, et igaühel oleks valikuvabadus. Nüüd aga visatakse mulle nina peale, et kuulun nende hulka, kes varastavad ja valetavad ilma et absoluutselt viitsitaks süveneda, mida me tegelikult oleme ära teinud. Rääkis Pauls ja siinkõneleja, või täiendada, et 2002. aastal tõusis, osaleti ühiskonnas tõesti tagajalgadele kui armastatud heliloojast sai Rahvapartei liige ja tipnes omal moel ka ühe kunagise fänni lennutatud tordiga maestro pihta. Viimati mainitud tragikomöödia toimus laulukonkursi avamisel Jurmalast. Tol samal, 2002. aastal nimetab Paulsen kurikuulsa Rahvapartei vapiloomaks ja leiab, et sellest talle piisab. Teisegi kaasmaalase ja tunnustatud helilooja Imans kallinghi kohta. Lihtsalt istume seal parlamendis mõlemad, muigab minu vestluskaaslane ja ongi kõik. Poliitilised ambitsioonid meil puuduvad, vastasel juhul tegutseksime hoopis lennukamalt. Aga nüüd on lugu nii, et tuntud näod toovad erakonnale ikka kasu või kuidas selleks meid sinna valitigi või kuidas avaneelitses Pauls lindile Imansiga, sest küll suurt kasu ei ole, aga tunnistada, et midagi siiski on, naeratas helilooja pisut kohmetult. Vahel aidatakse mõnd kontserti korraldada või sponsoreid leida. Viiakse kokku lollide, ent heasüdamlikke rikkuritega ja see rahaline tugi on muusikaelu edendamisel ikka väga tähtis. Õigus ei oleks, muigas maestro. On ülim aeg rääkida sellest, mis peaks ju tegelikult olema põhiline Raimonds Pauls elus, sellest, milleks vanajumal ta üldse siia ilma lõi. Heliloomingust mõistagi küsisin, kuidas näeb välja laineid löönud hitimeistri tänane päev nüüd, kus ta on 71. Põhimõtteliselt samu asju, mida tegin kaheksakümnendatel, lihtsalt aktiivsus pole loomulikult enam hoopiski, see aegadel käisin mõistagi pidevalt Moskva vahet, suhtlesin staaridega Pugatšova Stoalani välja. Oma laulud said Rotaaru vaikule Leontine ja kes kõik veel mingis mõttes ka kujundajaks nimetada, kui soovite. Nii mõnigi laul vallutas kuuendiku planeedist hoobilt. Hiljem, kui piirid sulgusid, muutusid ka asjaolud viimastel aastatel muutunud läti keskseks turg on meil mõistagi pisike nagu teilgi ja õigupoolest see turusituatsioon ongi täna põhiküsimus. Kuhu teha ja mida teha, kes laulab inglise keeles, lootuses jõuda läände, kes aga üritab teha kõik, et saada meelepäraseks idanaabrile? Mina olen omadega muidugi rahul, naeratas maestro. Aeg-ajalt salvestan midagi esinemispuudusele, samuti kurda. Ning mis põhiline, olen saavutanud täieliku sõltumatuse. Ise otsustan, mida teen või ei tee ja seesugune Tartus on väärt rohkem kui mistahes kõrge honorar. Edasi pakkusin maestro-le välja tõdemusega, vaatamata aastatega tekkivale, küpsusele ja süvenevale meisterlikkusele, mis kajastub kindlasti uudisloomingus võib rahvas kurivaim ikka nõuda vanu hitte. Pauls vastas nii. Jah, teil on õigus muidugi, aga see on paratamatus ning samas psühholoogiliselt täiesti mõistetav. Ise tunnete ju samuti, kui lähete oma kunagise lemmikbändi või laulja kontserdile. Ikka tahaks kuulda vanu häid lugusid, ükskõik kui viljakad või meisterlikult nad oma edaspidises elus ka poleks olnud. Mitte asjata ei loodud näiteks saba, legend taarsetel lauludel põhinevat muusikali ja ütleme, kui mina kuskil esinen ja repertuaarist peaks välja jääma miljon helepunast roosi, siis seda õhtut poleks nagu olnudki. Tundu, kui see meile nii totter kuitahes naeris Pauls. Pirjo Lehte lokse Kui söandasin küsida, kas maestro Paulson pika elu jooksul õppinud ka filosoofilisemalt vaatama show business iga kaasnevatele kirgedele reageeris daamite vähem kirglikult. No mis filosoofiat te siin taga ajate, näha seda, see on olelusvõitlus, rebimine oma koha eest päikese all, suurte honoraride ja kuulsuse nimel. Ja oi, missugune staarihaigus meid kõiki tabanud on. Vahel on nii, et ei jõua õieti suudki lahti teha, kui juba ongi staar valmis, ironiseeris ta. Süsteem praegu lihtsalt selline ja seal, kus kamandab raha, pole ausa mänguga enam mingit pistmist. Ehk teisisõnu, seega pääsed lavale ja ekraanile või mitte täielikult sinu finantsmajanduslikust, tagalast, kõlavast, lauluhäälest üksi on vähe, kui ei suudeta endale leida kopsakaid toetajaid. Nii et jah, talenti muidugi on vaja häält samuti, aga võimalus neid välja käia ja suurema rõhutan suure publiku ette pääseda tekib ainult paksu rahakoti toel, oli Pauls kindel. Ja kui siinkõneleja taipas, jäid vanameistri isiklikud tunded asjast rääkides justkui heitlikuks. Ühest küljest võttis ta seda kui paratamatust ja isegi õigustes, teisest küljest ajas miski teda väga närvi. Loodetavasti oli see toosama miski, mis teisigi normaalseid inimesi vahel närvi ajab. Igatahes järgmine küsimus kasvas täiesti otseselt välja äsja kuuldust ja nimelt tundsin huvi, kuidas vanameister stressi maandab. Kõigepealt tuleb öelda, et väheste eranditega olen pigem sissepoole elav inimene, kes emotsiooni naljalt välja ei näita. Meil on see tervisele muidugi hästi mõju. Noh, võiksin lubada enesele sõita kuskile kaugele ka sõma emots, aga ma ei taha, eelistan hoopis suvila majapidamises askeldada ja see neutraliseerib tekkinud pingeid kõige paremini. Lähen muru, parandan torusid, mida iganes. Üritan oma suveelamise ilusa ja korras hoida ja soojendab hinge. Suhtlen lapselastega, kes suviti meie juures maal käivad ja nii on seekord välja kukkunud, et kui maja on kisa täis, siis ma puhkan kõige paremini, naeris Pauls. Missaga puutub pidudesse bankettidesse vastu võttudesse. Nonii eks ole käidud nähtud ja esinetud seal küll ja küll. Nii et aitab nüüd tõesti senistest massiivsetest üritustest ja odavast punasest veinist üle maestro näo libises õhkõrn irooniline vari, mis nagu iseenesest sundis küsima, mis on see põhiline, mis talle inimestes ei meeldinud. Kõige hullem on see, kui sa kellegagi juttu ajades ühtäkki tajuda, et ei usu, teda võib olla kui tahes meeldiva käitumisega ja tunduda lausa südamlik, aga vat usaldust ei teki ja ongi kõik. Laiemad võttes ajab ihukarvad turri ka see, kuidas mind minu isikut vahetevahel üritatakse ära kasutada. Näiteks kui ta on midagi kapitaalsemat osta, siis võimalusel nõutakse mult alati selle eest kaks korda rohkem kui teistelt, teatas maestro südametäiega. Jah, piima ja leiva kohta see muidugi ei käi, esiteks ma ei teagi, mis nad maksavad ja teiseks käib toidupoes üldse minu naine. Ent meie teema alguse juurde tagasi tulles sõbralikke inimesi ütlen, ma on vähe alles jäänud kasvõi neid, kes mind ja teisi tuntud inimesi näiteks ei vaata sellise pilguga, et huvitav, kuidas teda nüüd küll lüpsta ajavad mind tagajalgadele mõningad artistid, sealhulgas külalisesinejad, ütleme Moskvast, kes lasevad endale lennujaamas vaiba lahti rullida ja Cadillaci ette ajada. Vaat seesugust tsirkust ei sallima silmaotsaski, sest paraku mängitakse seda staari mängu ikka tões, tellimus mitte naljaga pooleks. Muidugi glamuuritsevad ka need, kes on auga staari nime välja teeninud, aga see on siiski mõnevõrra teine asi. Võtame Pugatšova, Leontine Kirkorovi kui rääkida suure ja laiaidanaabri väljapaistvatest esindajat. Siinkohal tahan kindlasti suure sümpaatiaga nimetada oma vanu sõpru eesti tuntud muusikutest Peeter Sauli, Heli Läätse, Eri Klas, Jaak Joalat. See on hoopis teine seltskond, samuti särav ja andekas, ent samas põhjamaiselt vaoshoitud. Aga paljude kohta ei saa paraku öelda, et koos talendiga käib kaasas normaalne iseloom pigem vastu. Tihtilugu on nii, et mida andekam inimene, seda hullem karakter. Ma ei tea, millal neil see krõks käib, aga on selge, et käib esinema saabudes lükatakse ninale lõputu nimekiri kõikvõimalikest nõudmistest alates hotellitoa, tapeedivärvist ja kohustuslikust merele atest ning lõpetades piinliku hoolega kirja pandud menüüst. Kui nad suviti Jurmalas käivad, siis peavad võimalikult laiad hulgad kuulma nende suvemajadest Monacos majamis ja kannis. See on nende meelest populaarsuse alus, niisugune sulgedes ahistamine. Staari valitsus peab iga hinna eest säilima. Eriti kurvaks läheb asi siis, kui on kogemata vint üle keeratud ja senine täht on ühteqi muutumas tsirkusetolaks. Juukseid värvivad härrased ja teismelisi mängivad vanaemad tekitavad mitte imetlust, vaid kaastunnet. Ja kui veel kord põgusalt riivata äsja mainitud teemat, kuidas staarist loom võib saada, siis oma kindel roll on siin kindlasti ka publikul. Kui palju olen näinud lapseohtu tüdrukuid mõne rokkbändi kontserdil, hullunult, loiumad vilistamas nad ei kuule muusikat, nad lihtsalt lärmavad. Neil on täiesti ükskõik, mida parasjagu mängitakse, aga tõstis maestro kavalalt sõrme. Kui veel kord andekate loojate veidruste juurde naasta, siis on maailmas raudselt üks mees, kellele ma andestan kõik. Ja selle geeniuse nimi on Salvador Dali. Ainult oma piltide, vaid ka ekstravagantse käitumise poolest maailmakuulus. Lihtsalt selle nüansiga, et pildid on kogu selles mängus peamised müstilised, fantastilised, tõeline kingitus inimkonnale. Mängi, kui sinna kõrvale lolli nii palju kui tahab. Raimonds Pauls oli silmnähtavalt rahul selle viimase näitajaga ja mina viisin jutu jälle tema pärisosa ehk heliloomingu juurde. Küsisin, kas vanameister kuulub nende hulka, kes lihtsalt ei tunnista elektroonilist muusikat. Geeniks ma ei ole vastu, see on vahetevahel paratamatu, kasvõi selleks, et omavahendite nappust kuidagi leevendada. Kui ei ole võimalik muretseda lavale suurt orkestrit, siis tuleb alternatiivsest vormis seda lihtsalt kuidagi markeerida, eks. Aga jah, rääkidagi naturaalseid pille ja neist välja võlutud helisid ei asenda ikkagi miski maailmas. Minu parim sõber per klaver, missuguseid imesid ta võib sooritada, muutudes saate instrumendist unustamatuks soolopilliks, heldis Pauls lõplikult. Või jälgige mõnda andunud viiuldajat saksofonimängijat rääkidagi. Elektromuusika kaitseks tuleb muidugi jälle möönda, et kui ilma temata läbi Saayerdada kasutada tuleb, teete oma töö täiesti korralikult ära. Ja veel kord naturaalsete instrumentide juurde tagasi tulles naeratas maestro. Just äsja lõpetasin ühe salvestuse Bachi töötluste teemadel. Koos muide, Eesti kontrabassimängijaga kahjuks nimi ei meenu. Aga meil oli fantastiline koostöö ja me mõlemad vaimustasime naturaalsete pillide helist ja kooskõlast. Ja siinkohal pidas vanameister vajalikuks veel pisut mõtiskleda oma kunagiste hiilgeaegade üle. Nimelt mainis seda, et igal või peaaegu igal loojal võib elu jooksul ette tulla perioode, kus kõik läheb meeletu kiirusega ülesmäge, kus publik võtab maksimaalselt hästi vastu kõik, mis ta teeb. Võrdlusena toodi juurde ka näiteks Picasso helesinine periood. Nõnda juhtus ka pausi lauludega kaheksakümnendatel, mis vallutasid sõna otseses mõttes kuuendiku planeedist. Vanameistrile astuvad praegugi tänaval ligi turistid endistest liiduvabariikidest lunivad fotoaparaadiga vehkides koos pildile jäämist. See kõik on öeldud omaaegse nite tänaseni loomingu pärast. Noh ja olgu leibovs käega, ma ei istu sellepärast veel nuttes klaveri taha, et nostalgitseda maestrot või Vernissaaži mängida ning puhastada sinna juurde, et miks küll on elu nii ebaõiglane, et ükskõik kui suurepäraselt ma täna ka ei looks, ikka öeldakse, et see, mis tollal tegid, on 100 korda parem. Võtan asju rahulikult, nagu nad on ja mis kõige tähtsam, olen lõputult tänulik selle eest, et mul tekib laval olles jätkuvalt publikuga kontakt. Et keegi vaata mind varjatud või varjamatu haletsusega mõeldes no kuule, vana, kas sa ise ei taipa, et su aeglane ümber mine ära koju kõike sisetunne ütleb, et oled leidnud või leidmas publikuga ühte keelt, siis on ääretult võimas emotsioon ja annab mulle kindluse jätkuvalt rivis olla. Kuuldavasti olete üsna nõutud autor ka muusikalavastusi mängivates teatrites, küsisin järgmiseks. Tõepoolest võin olla rahul, sest meie teatrites lähevad jätkuvalt menuga seesugused lavastused nagu Sherlock Holmsi või Metsluiged Anderseni muinasjutu ainetel. Meie rahvusteater samuti Daile on need, kus nimetatud tükid juba ammu repertuaaris püsivad. Vaatamata sellele, et asjad toimuvad ja töö sujub, saab mind iga uue asja ajal tohutu kõhkluste ja kahtluste laviin, kuidas kõik minema hakkab. Näiteks praegu puudutab see muusikat, mille kirjutasin Isaac Paabeli näitemängule ja minu meloodiad kõlavad seal nii-öelda Odessa Kubleede vaimus. Tükk läheb kaasa meie Vene Draamateatris ja näis, kuidas vastu võetakse. Millega ma siis veel tegelen? Hea, mul on üks pisike õelavõitu meelelahutus, kaakas kuulus helilooja itsitama. Nimelt kui kõigest muust ka parlamendi tööst ja tõsisemat sorti muusika tegemisest kõrini saab. Treenin vahelduseks mõne pisikeses laagri valmis ja te ei kujuta ette, mis siis lahti läheb. Kriitikud oleksid nagu seda hetke oodanud, et täiest kõrist pasundama hakata, kui labane ja primitiivne vanameister ikka olla, võib. Kohe täielik allakäik. Samas, teisest küljest olen jälle tõeline heategijana Stahlis, Paul, sedasi ma annan ju arvustajatele sellega tööd ja leiba, eks tehke omale seal ma ühe käest küsisin, et kuule, kas sina näiteks kunagi oma daamiga kuskil väljas tantsimas ei käi, et sa kergemat sorti lookesi nii hirmsasti vihkad. Sümfoonia teate järgi võiks muidugi ka jalga keerutada, aga tasuks vist asja ikka arukalt võtta. On olemas kiriku muusikasümfooniakontsertide tarbeks kirjutatud muusika tõsine koorimuusika, fantastiline, mida geniaalne inimhing siin maamunal loonud on. Ainult et miks pagana pärast ei tohi siis nende kõrval eksisteerida, pretensioone, roonitum, tantsu ja kohvikumuusikainimene puhkab ja saab energiat ju sellestki. Mulle heidetakse laulukeste puhul ette, et neis on ainult kaks akordi. Küsin siis vastu, et paljon Beethoveni akorde kaks võigul võiverdil seest. Milline muusika? Minu kreedo on üks ja ainus, põhiline on meloodia geniaalsed heliloojad, et on seda alati suurepäraselt mõistnud. Ma ei pea end loomulikult geeniuseks, ent jumaldan seesugust printsiipi. Igal juhul. Sellega lõppes meie kohtumine hallipäine maestro jäi veel Läti raadiosse asju ajama. Siin kõnelejaga kiirustades läbi fantastilise Riia vanalinna Tallinna bussi peale. Legendaarsele lätlase Raimonds Paulsiga kohtus Haldi Normet-Saarna keskel, programmi helioperaator oli maris Tombak ja laulma jääb ei keegi muu kui alla Pugatšova ise. Kultushelilooja omaaegne muusa ja laulu esitaja ühes isikus.