Meie tänase saatekülalised on Eesti avalikkusele tuntud inimesed Helmi puur ja Heino Kiik. Me räägime tööst nii erinevad, kui teie valdkonnad ka on, aga ma ilmselt viin jutuga teie omavahelistele suhetele. Te olete olnud koos 40 aastat, aga Helmi puur, ma tahaksin kõigepealt küsida niisugust asja, ma lugesin, et te olete võtnud eratunde, kas oli saksa okupatsiooni ajal? Need olid eratunnid ja õpetaja, kes mind õpetas, oli Tšernjaske nimeline. Kunagine baleriin ja sealmas jõudsin õppida paar-kolm kuud, see oli tasuline. Ja siis tema ütles, et enam ei ole võimalik. Ega siis midagi jäigi pooleli. Aga te olete ka ise kuskil öelnud, et huvi niisuguse esinemise vastu tekkis, teil, te nägite ühte filmi? Viie-kuue aastane plika vist sattus filmi vaatama, esimene kord kinos, nii vä? Priit, sa oled mulle rääkinud, et sa tantsisid tädidele, kui saalid seal enne kooli viie-kuue-seitsmeaastaselt ja tantsisid seal paar tädi, oli sul. Nii et sa tantsisid enne, kui, kui sa filmi nägid. Aga no olud olid, segasid, oli teada, et maailm varsti jälle muutub. Kas siis oli ikka see optimism, et see tahtmine ja huvi tantsu vastu oli siis ikka nii suur? Tahtmine oli väga suur ja kõik filmid, kus tantsiti, neid sai mitu korda vaadet vaadatud. Ja kaks lemmikut oli tolleaegset nii-öelda tantsutähte. Need olid laiana ja Marika Räkk laiana oli idama tantsijanna, ta tantsis imelises riietuses ja tantsis idamaiseid tantse. Ja mingil põhjusel olin mina see, kes oma klassikaaslastele õpetas, kuidas tantsu tantsida. Mul oli oma väikene süsteem selle tantsu jaoks. Kuidas nüüd öelda, seda nimetasime nii diregi Reet otsida. Ja selle järgi oli mul liigutus sees. Peab rääkima äraga teie perekonnaloos oli kurb lugu, sellel oli konkreetne mõju teie ütleme ka siis käekäigule, mida teie perekonnaga tehti. Ma räägin ise, ma käisin, uurisin uuel Eesti ajal nüüd ajalooarhiivist tema isa toimikut ja isa läks noore mehena 34. aastal Venemaale. Rumalusest ja seal muidugi salakuulajaks kahtlustati ja pandi vangi. Ja siis mõni aasta hiljem, kaheksaks aastaks algul mõisteti. Mõni aasta hiljem tuli Siberi vangilaagris dokumendist nähtused, seal oli ta juudi mässu puhul troika poolt surma mõistetud ja samal või järgmisel päeval maha lastud. Mul tekib kohe kaks küsimust. Kõigepealt, mis oli tema motiiv, see ei olnud tavaline, et Eestist Venemaale mindi. Miks ta läks? Tiiv oli see seal, dokumentidest ma nägin, ma olen rohkem kursis selle asjaga. Motiiv oli see, et eesti kommunistid võtsid noore poisi enda hõlma alla ja ta siis lendlehti hoiti tema pool ja mis seal oli. Nii et see kommunistid meelitasid teda üle, kes oli venemeelsus, ütleme siis niisugune meelsustega midagi, ta oli noormees. Aga teine küsimus, ma ei ole kuulnud mingist juutide mässus kolmekümnendatel Venemaal, see oli sisse. See Troikal ei olnud vaja mitte midagi, ole vaja, Moskvast oli ilmselt korraldus 10 meest maha lasta ja lõikepõhjus ja leiti siis Siberi vangilaagris, et juutide mäss, noh, väike ühe vangilaagri juutide mäss. Ja tema ei olnud ju juut ega midagi ja see oli põhjus maha lasta Troikal. Kas see tähendab seda, et teie perekonna majanduslik olukord, Helmi puur, see oli siis muutus ju väga raskeks, kõige labasem küsimus toidust lapsi tuli toitma. Minu mälestused juttudest, mida ema rääkis Eesti ajal nii nagu tol ajal nimetasin oli kõik väga ilusas korras. Kõik oli kena. Aga kui isa läks ära, ma ei tea, ma ei mäleta seda, et oleks olnud tühja kõhtu või et neil oleks olnud toidupuudust. Sest Eesti vabariik hoolitses hiljem. Nõukogude ajal oli raskem. Kas 44 avati balletikool Tallinnas ja kuidas te sinna läksite, ema vist oli ka sees timuleerija või kuidas selle keeli? See oli minu suur soov ja muidugi ma läksin ka nendele katsetele. Ema kirjutas oma käega vissi, avaldus ja jaja ja katsed olid Tõnismäel seal Kalevi spordi hallise, kuidas A-saal jah, seal oli mingi saal. Ja sealt meil siis vaadati ja tõsteti mehe jalga. Jah. Kuidas millised eeldused on, need on, teatud katsed on, no see on arusaadav, see on loomulik. Ja võeti vastu sinna ja seal me siis hakkasime iga päev käima tundides. Millal, mis asjaoludel tekkis Leningradi mineku variant kaotarite Tallinnas õppinud? Kaks viimast aastat ja see oli tavaks et Leningradi ja Moskva balletikoolid nad olid ju maailmakuulsad. Nendel olid rahvusgrupid organiseeritud näiteks Usbekistanis tuli seitse, kaheksa või 10 õpilast oli nende klass. Ja siis tuli kutsega Tallinna koolile, et kas on kedagi, kes tahaks minna Leningradi õppima üks inimene üks ja, ja nii ma sattusin sinna kooli. Noor tüdruk, vene keel kindlasti kehv, mis olid teie esimesed kogemused? Ma midagi natukene sain justkui aru väga noh niimoodi lihtsaid sõnu, nii et ma sain ikkagi millegist aru. Ja seal korraldati kohe vene keele õppimine nendele, kes ei osanud, seal oli rumeenlasi, seal oli Ungarlasi ja mina sattusin rumeenlastega klassi, neid oli võib-olla üks, viis last ainult ja meil olid eratunnid keele õppimise tunnid. Ja nii oli väga mõnus, sellepärast et sinuga tegeleti kogu aeg kogu aeg ja me kiiresti omastasime keele. Lapsed suhtlesid meiega vene keeles, ei saanud alguses millegist aru kopsude mööda ja, ja nii et see, see oli, läks niimoodi märkamatult neile. Kas te tundsite, et te olite nende hulgas edukam ja võimekam või oli seal teisi kihtimaid? Vot nimelt just nemad, meie olime tallida kooliga, ainult Tallinnaga oligi, aga nemad olid maailma parima balletikooli lapsed kõik olnud esimesest klassist. Nendega võistelda ei saanud, aga minul oli üks, üks õnnelik moment, tahtsin klassi, ütleme klassi, kus oli viis, kuus klassid, ei olnud seal suuremad viis, kuus õpilast. Ja selles samas koolis õpetas maailma parim balletipedagoog. Maganova. Ja ma mäletan, kunagi oli balletikoolide konkurss Moskvas või ülevaatus, vabandust üle vaatas. Ja seal oli ka vaganova klass oli oma õpilastega. Ja siis ma mõtlesin, et kui ma saaks natukene aegagi tema klassis natukenegi. Sattusin õppima siis vaganova valis omale klasse, sealt, temal oli ainult õigus valida. Ja mina sellesse klassi, kus mina olin pandud kooli poolt, Mogaanova käisite klassi vaatamas ja ütles, tähendab kooli direktsioonile, et ta võtab selle klassi endale. Ja minu suur õnn oli, et mina olin, selles klassis panin kõige muidugi nõrgem sest tulin nõrgast koolist ja see oli loomulik. Ja meile seniks, kuni vaganova haiglas pidi olema meie entide õpetaja õpetas meid. Ja siis toimuski see tragöödia, et ühel päeval teatati Taleti kooli. Aga me käisime teda ükskord isegi haiglas vaatamas. Ja teatati, et agana Mansurdud. See oli täiesti löök suur tervele koolile. Sest ta oli ikkagi eriline pedagoog. Nii et teie tema käe alla ja Peeii aga seletage ära lihtsameelsele kuulajale, antud juhul siis küsijale. Kas laps tunneb kohe ära, et siis teine õpetaja on parem siis vä? Ma arvan nii, et nooremate klasside lapsed ei tunne seda ära. Aga paganama kuulsus oli nii suur. Et kõik teadsid, kõik balletikoolid, isegi välismaal teadsid, kes on magana. Ja muidugi mina teadsin ka. Ja muide, üks nüanss on veel minema, unustasin, rääkimata, et kui toimus Moskvas balletikoolide ülevaates siis neile korraldajaid mitte otseseid Moskvasse, vaid läbi Leningradi. Et me saaksime ükspäev vaadata Leningradi balletikooli. Ja vaat seal me käisime niimoodi seal alles saali. See saal oli suure rõduga ja me vaatasime rõdult, kuidas, aga anname oma lapsi õpetada. Ja seal ma mõtlesin, kui ma saaks üks päevgi selles klassis olla. Ta oli eriline. Tema oli veel muide tsaariaegse koolik. See oli Tolmolulile. Jah, palun. Toimus üks oluline pööre teie elus, ma kujutan ette, et asi hakkas peale muidugi mitte üldse Leningradis. Tallinnas taheti lavale tuua Luikede järve. Kas oli nii, et Moskva ballettmeister, Pormeister, Pormeister, Pormeister pidi tulema Tallinnasse, kuidas toimus, et tema pidi Tallinnasse tulema lavastama, kui ei olnud veel peaosalist. Ka see käik toimus nii et ta oli meie teatris nii-öelda lavastanud paar etendust juba varem. Ja ta tähendab Tallinnas meie direktsioon kutsus teda Luikede järve lavastama sest meie kool teadis, õpib teatel teadis, et õpid üks laps seal. Olin Leningradis hea laps, õpib sellest teadmisest, on vähe ja täke ja Pormeister sõitis Tallinna ja teatas, et ta tahab seda last näha ennem täitsa nõusolekut anda. Täiesti loomulik ja jabur, meister tuli balletikooli vaatama, mida see laps siis oskab, millised eeldus, et tal on. Ja siis ta tuli teatrisse ja teatas, et ta on nõus seda tegema. Mis ta laskis teil Peterburist teha? Leigradest ei, seal ta ei lasknud midagi. Aga ta lasi mind Tallinnas teha, kui juba olin kooli lõpetanud. Tulin Tallinna, oli niimoodi, eks ole, ja et ma olin Tallinnas ja kui Pormeister ja direktor kutsusid mind saali ja vedur messi abikaasaga olid komisjon ja Pormeister, siis proovis neid füüsilisi eeldusi, seal on omad kindlad katsed, kui kõrgele jalg tõuseb ja kuidas ja ja ühesõnaga, katsetas minte, teenid seda ja seda ja seda. Ja kui ma selle kõik olid ära teinud, siis öeldi, et nüüd sa võid eelmi välja minna ja läksin välja ja mul oli väga põnev, sest ma teadsin, et saatust otsustatakse. No aga kas see oli teada, aga mis balletti? Teada kõik oli teada ja ja ja siis Pormeister ütles, et ta võtab selle etenduse ühesõnaga tegemise tegemisele jah, ette võtab ja et ainult ta kedagi teist ei noh, ei valinud välja üldse, kui ta tunnis käis vaatamas. Ja siis partneriks oli Artur Koit. Ja kohe oli esimene proov ka meil seas. Ja see esimene büroo oli väga huvitav selles suhtes, et et mul on ju partneril, olid nii tugevad käed, et kui ma proovist ära läksin, siis minul oli see ilus siidine, Hitoon oli kohe katki. Ja külgede peale olid suured punased laigud hoidmisest ta nii tugevalt hoidis seda luigekest. Ja siis algasid igapäevasest troost. Aga kas teisest küljest on võib-olla kindel tunne, et kui on partneril tugevad käed? Mõtlesin, et maha ei kukuta, seda küll, aga need, aga valu ei tohi olla. Nii et, aga noh, see see väike huumor seal kõrval, et esimene proov oli muhitoonali katki ja küljed olid. Termin, mis asi, seda titaantoon on, kirjutatakse aga vene keeles, ma olen harjunud ütlema Hiton. Nii, ja kuidas see välja näeb? Tähendab, mina, Titan sifooni nii õhukene, siin on pael, pisikene pael, tähendab, all on all on olemas triko kõigepealt häka meetriku oht, mis on nagu sukkpüksid, ütleme sukkpüksid, aga need erilisest riidest, nad on paksemad, kui kapron. Sukk on ja siis selle peal on siis on rinnahoidja ja selle peale tuleb siis õhukesest Shifoonist veidikene mis seda ei saagi kleidis seks nimetada külje lahtised. Jah, see on see, mis publikule näha oli, torkab kõigepealt silma. Eks ole seal aineutrelviietud noreeningu kütt veeningoogitel ja ta on ainult põlvist saadik isegi natukene lühem ja see on selleks, et pedagoog näeks kõik, mismoodi meil õlad on, kui meil oleks midagi tugevat, siis ta ei näe, kas me on üles tõstetud, see õlgu ei ole. Ja ilmselt on sellel kleidil ka mingisugune vana traditsioon juba tsaariaegsest balletist. Arvan, et see on ka sealt edasi kantud. Nii et on ühesõnaga baleriini tööriietustreeningule ütleme. Nonii, see etendus läks teil vist väga hästi, olen ma lugenud, toimus suur niisukese vaimustuse tähe all. Kas. World lahti, jah, ma arvan, et seal oli väga suur roll ka Pormeistrilavastusel. Ja ka dirigent Kirill Raudsepp ja temaga ja temaga ja nii see oli teie väga kiire tõus orbiidile ja siis, kas te jõudsite ka veel teha, enne kui haigus murdis? No ma tantsin, teatud aeg, tantsisin seda ka, kaua ma seda tantsisin? Oodake, ma jõudsin Assafjevibadžissaraid purskkaevu teha, eks ole, ei jõudnud küll ja ja aga see tuli kiiresti mull. See esimene periood jäi lühikeseks, sihukeseks jäite tuberkuloosi, ilmselt rasked olud ja kehv toit olid selle põhjuseks suuresti. Kas see tähendas ka, ütleme, füüsilist valu, te olite haiglas pikalt? Jah, jah, kopsuhaigusi valu ei tee, mingit valu ei ole, aga minul oli suur õnn jälle, need olid nii, tuli mul suur teine suur rind elus ma ütleksin isegi, et see tuberkuloosi vorm, mis minul oli, arstid väga imestasid selle üle, see oli ravimatu üldsegi. Ja just siis Rootsis. Rootsi arstid, Nendel olid katsed, katsed, katsed ja nad leidsid selle tuberkuloosi vormi vastu ravimi. Ja siis järgnes selline käik kohe. Et seda ravimit ei saa kätte muud moodi. Kui riik peab selle oli, tähendab, see on väga kallis. Ja siis keskkomitee rahadega toodi mulle Stockholmist ravim. Ja siis nii nagu ma hakkasin seda ravimit võtma, siis ma hakkasin kohe paranema. Nii et tal oli tõesti võib öelda, et võlu jõudis ja, ja teil oli keskkool lõpetamata, mis perioodil, kui te olite haiglast, tundsite, et te peate. Hakkama õppima, kui nad tagasi tulin teadusteatrisse ja et kui ma olin juba nii-öelda ravitud ja olin terve, ma võisin liikuda täiesti, käisin teatris, treeningutel ja ja iga päev, vot siis mul tekkis mõte, et ma olin algharidusega, kui ma näiteks täitsin dokumenti, siis oli algharidus. See mind natukene niimoodi piinas balletikooli lapsed, kellega ma koos olin õppinud, nemad said keskhariduse ka väga meeldiv oli see, et mulle tuldi lihtsalt vastu, et ma ei pea koolis käima. Käin ainult nendest tundidest, mida ma pean vajalikuks. Ja siis oligi niimoodi, et ma käisin väga vähe koolis väga vähe. Ja siis olid mul ainult mõned eksamid eriti oluliseks, ma andsin need eksamid ära. Leningradis ma käisin ju ka koolis ja sealt ma sain näiteks tunnistuse ka, kus mul oli vist vene keele, eks ole, vene keel oli prantsuse keel oli ka. Vaat see oli oluline, prantsuskeel oli ka siis Jõks võõrkeelsed Eestis olemas. Kas siis te tantsisite nagu, kui see teine periood tuli, tantsisid ikka veel Luikede järve kaksikosa? Kui esimest korda tegin Luikede järve, aga tagasitulek ja akult ja siis ma tantsisin Luikede järve teist korda, kui ma tagasi tulin, siis ma tantsisin shelli. Seletage ära, miks sisselõiked järgmine eriline ballett on nii vaataja jaoks asjatundja jaoks kui ka ütleme siis tantsijate jaoks? Kõigepealt on imeline muusik nii ja kaksikroll tiks baleriin tantsib musta luike ja tantsib valget lõike. See on ka väga suur pluss. Ja niuksed muinasjutt. Ilus muinasjutt. On jahe on, kriitikud on öelnud, et te saite nii selle lüürilisi kui ka siis selle dramaatilise osaga võrdselt hästi. Oma minu natuuril oli sobiv valge lask. Must, vähem. Tundsite, et olite kiiresti eesti rahva lemmikuks saanud, mis tunne see võib olla? Kuulge, tundsin kiiresti seda, see oli väga kiiresti. Ja ma nägin seda, tore lugu oli, mul oli kell katki läinud ja ma läksin ühte tavalisse niisugusse putkasse, kus parandati kellasid. Ja mul oli järgmiseks ülejärgmiseks päevaks seda kella väga vajaks, ma sõitsin kusagile või ma ei tea. Ja ta ütles mulle, ei, mina saan teile kella valmis teha ainult nädal aega või oli see 10 päeva nii pikk järjekord on. Siis ma ohkasin ja ütlesin hästi, sest korda tuleb teha ja jätagi hakas, nüüd palun öelge oma nimi ja siis ma ütlesin, sõlmi port statisti silmad, ütles Helvibul. Kuulge, ma teen teile paari päeva pärast. See oli nii armas, teate, see oli, ütles, et see näitab rahva armastust ja ma olin tõesti, ma olen selle eest tänulik ja õnnelik, et mind hoiti armastati. Kas tuli ka mingi hetk, kus te tundsite, et ta natukene see tähelepanu muutub koormavaks ja tüütuks sugugi mitte. Ütleme argielus ka ei, ei, seda ei olnud ja te olite ikka nagu natuke tõstetud. Tallinnat teate, ma ei oska seda ütelda, et ma olin tõstetud, aga kui ma kusagil seltskonnas olin, mina siiski sisse nimi mängis enda eest ja siis oli ta Eesti rahvas ei ole ju pealetükkiv või midagi niisugust, et muutuks tüütuks ei olnud. Aga mingis sünnipäeva lauas kõik tahavad järsku teiega. Dist rääkida ja ei, mitte sugugi. Ei, mitte sugugi. Eestlased on tagasihoidlikud? Ei, sugugi mitte. Elu oli normaalne, aga, aga see moment, see moment oli juures küll, et et mulle tuldi kõikjal vastu, kus ma abi ajasin. Nonii siis ütleme, selles esinduslikumate osad ja ballettide reas Julia ja Romeo tuleb ilmselt kohe ära nimetada, mis te tahate öelda kommentaariks selle lavastuse ja selle töökohta. Kõigepealt, kui ma käisin Leningradis vaatasin etendust, siis ma mõtlesin ka, et ma tahaks kohutavalt tantsida Romeot ja Juliat tähendab Juliat. Ja Prokofjevi muusika nimeline samatist sellest balletis on olemas. Sa näed sellesse balleti sellesse rolli nii sisse, et katsu siis sealt veel välja tulla. Õhtul pärast tuli kas või seda kasvõi seda hingan seda täis, ütleksin ma niimoodi seda emotsiooni, seda muusikat. Ja see on eriline tunne. Ja tegelikult, eks tantsija ja näitleja ongi ju laval. Mitte sellepärast, et ta tahab hirmsalt aplausi saada, vaid sellepärast, et see, mida sa ise saad sellest etendusest, sellest rollist sellest muusikast. Vaat see on helide ja tahad uuesti seda tantsida, tahad uuesti seda läbi elada? Kas mõnikord on ka mõni roll olnud, mida on tulnud nii palju tantsida, et tundub, et hakkab nagu väsitama või hakkab tekkima šabloon? Ma olin selleks, et šablooni tekkimise tunnet tunnetada, panin liiga vähe laval, aga ma ei usu seda. Kui näiteks ajaks 90 100. Seda etendust tean, ma ei kujuta aitäh kuigi kui inimene sadat etendus tantsib, et tal on siis ääretult rikas kogemus ja Talon repetiitor alati saalis et künnad midagi repetiitor suudab aidata, et šablooni ei tekiks märga vett ja tekkima. Aga noh, teatrilaval tekib selline tunne, et sa lähed lavale ja kui muusika hakkab mängima, sa lähed, tähendab, lähed sinu. Kuidas seda nüüd öelda, sinu väljatulek lava taga, Me ju ootame kõikjalt nende kardinate taga Gulagnoosik ära, nii, nüüd lähen mina välja. Ja samuti näiteks, kui sa lähed lavalt ära. Ja luikede järvega ja raame, aga mul oli näiteks alati see tunne. Ja kas sureva Luigega selle väikse numbri. Et kui ma läksin lavalt ära siis ma alati tantsin Hiiumaal Fahita, haara minna. Aga lavale jääd sa tahad veel, kuidas öelda selles õndsas tundes olla, see on nagu mingisugune on, on mingisugune, aga ongi see tunne, sest kui see imeline muusika ja sa tantsid ju rolli, mida sa elus ei ole nii-öelda tantsinud ja sa ei ole seda tunnetatud. Kuulge, see on imeline tunne. Suuri peaosasid, tantsivad seal mõned üksikud inimesed. Enamus inimesi, kes on laval, on rühma tantsijad ja nemad jäävad rühma tantsijaks, mis nende mõttelaadi ja, ja hingeseisundi kohta. Märganud Ma arvan niimoodi, et kui laps satub balletikooli Nende pikkade aastate jooksul, mille, mis nad seal koolis veedavad kõigil tekib tegelikult juba täiesti kindel arusaam, mis teda ees seal teatris ootab. Tas tal tulevad väikesed rollid, leid tulevatel igas etenduses on ju soolorollid olemas. Aga ta ei ole peaosaline. Nii et ta teab seda kõike, kui ta teatrisse satub ja tema muidugi unistus on see, et et ma tahaks seda tantsida ja seda ja seda tantsida, aga kui ta on sellel tasemel, et ta võiks baleriin olla, seda ta teab ka. Ta teab ka, et tal sellised eeldused on ja ta võiks seda tantsida. Nii on üldiselt välja kujunenud Teatris teatril on vaja, et alati oleks mitu koosseisu. Ja siis hakkabki see valik, see esimene koosseis, tipp siis teine, kolmas koosseis. Ja et alati oleks keegi, kes astuks jälle lavale, kui kui on vaja ja ta ei pea olema see esitantsija tingima, tähendab see kõige tipum täitsa ontlik tantsija ja on need, kes tantsivad rühmas. Ja kui on seal soolonumbrid olemas nõndanimetatud Badetruaatpade tööd, siis sinna valitakse need, kes on priimabaleriinist, ütleme üks aste ainult allapoole, nad peavad olema kõik tehniliselt väga puhtad väga ilusa tehnikaga rihma tantsijaid seda ära. Nii et seal on see oma klasside niisugune jaotus olemas. Mitteametlik, aga vot see kujuneb iseenesest, kõik seda teab ja kõik teavad. Aga siis ma küsin Te, jäite tervise pärast veel teatrist ära, mis oli siis põhjus? Minu esimene põhjus oli selg aga teine põhjus oli tuberkuloos. Esimene põhjus oli mul selge, et mul selg jäi haigeks ja ma ei saanud seda noh, liikuda ma sain, aga ma ei saanud oma trenni teha, sest ma ei tohtinud eterbule kummardada. Valusid ei anna koormusele liiga suur olnud või ei hiljem. Tähendab arstid tegid kindlaks Leningradi arstide ilm oli kindlaks, et mul on, tähendab lülisammas külgedel on need puudust mingid moodustised. Minul oli ühel sellel moodustise ja selle selgroolüli vahel oli pehme pehme luu. See on väga haruldane asi, pehme luu ja ta oli nii pehme, et kui ta andis natukene liikuda ja siis ta surus närvi peale, oli valus ja see oli väga valus ja tekki seal ümber väga tugev põletik. Tähendab, see oli siis sünnipärane viga, aga see varem ei andnud siis ennast tundma. Ilmselt ei anna tunda. See on sünnipärane asi. Näitleja jaoks tantsija jaoks muidugi on need asjad väga valusad, seda me võime ette kujutada. Ja kui te tulite nüüd tagasi teist korda, mis pilguga te vaatasite, siis Estoniat, oma kallist lava, mis mõtetentsis peas liikusid. On teil meeles? Romeo Julia. Ja, ja ma tegin seda seal ja jaja, tähendab, ma läksin jälle oma armsasse Leningradi kooli, kui ma olin juba sellises vormis võisin nendega koos teha treeningut, siis ma kohe läksin sinna. Ja mis oli väga meeldiv, muide. Et teatri poolt ja Kultuuriministeeriumi poolt maju tööl ei olnud sealt ära, ma ei olnud tööl ka mulle maksti palk. Ja seda palka maksti isegi tähendab, Käbin pidi andma oma nõusolek, tähendab lubama seda, see oli, seda ei tehtud kunagi ju, inimene ei ole tööl tegelikult kuude viisi, ta saab kuude viisi pool aastat ja rohkem saab palka täispalka. Tahtsin öelda, et, et mind tõesti kanti kätel. Ta oli väga, hoiti nimesid. Ja ühesõnaga mu tänu tähendab kõikide nende inimeste vastu, kellesse olen ja see on ikka ääretult suur. Kuidas läks Leningradis, kui te läksite sinna nüüd siis uuesti. Leningradis oli niimoodi, et hakkasin vaikselt trenni tegema ja siis kui asi oli nii kaugel, siis kutsusin endale sinna Endrik Kerge. Ta oli nõus tulema ja sellest oli vist veise teda, minul see õpetaja jah, alla ei hakka linna, sellest tema oli koolis ka pedagoog. Ja väga hea pedagoog oli ja pöördusin tema poole palvega, et kas ta saaks minuga proove teha. Romeo ja Julia proove. Ja ta ise oli Romet ja Julia tantsinud ja ta andis nõusoleku. Ja mingisugune aeg. Me tegime Leningradis, proovime, õppisime seal vist järjekorra ära, Leningradis tähendab kerge oli siis ka juba mängus. Ja Hendrik Kerge Endrik Kerge oli mängus ja mul oli tegelikult partii kõik selge. Ja sõitsime Endrikuga ja selle meie õpetajaga sõitsime Tallinna. See oli siis juba talis lõppe. Päris lõpp oli lavaproovid ja oligi esietendus. Ma olen lugenud, et kui te olite haige, siis te kuulasite tundide kaupa seda muusikat, selles mõttes oli eeltööline. See oli, kui see oli minu haiguse tuberkuloosihaiguse algust, kui ma olin Tatari tänaval sees haiglas ja siis ma palusin, et ma tahaks seda muusikat kuulata, sest ma tahtsin seda tantsida ja ma teadsin, et ma siis, et see on kauges plaanis olemas. Ja siis mu sõbrannad ei mulle grammofoni ja, ja plaadid ja ma kuulasin seda kogu aeg seal, nii palju kool, soovi olima, kuulasin. Mis hetkel teilt tundus, et peate aktiivsest tööst kõrvale tõmbuma, et te saate nüüd ennast uues rollis repetiitor rollis teostuda? See oli selja 67. suvel, jah. Ja see oli niimoodi, et ma tegin hoolega trenni tagasi tulla. Ja siis ma, see oli veel algus niimoodi, et nad oleks pidanud seda trenni tegema, tähendab alguse trenni tegema mitu-mitu kuud, et jõuda sellisesse vormi. Ja siis ma läksin, selle puuäärte, ma tegin, tähendab, treeningtund on ees ja siis proovin midagi ise teha ja siis ma läksin sellega treeningstandeks nimetada ja läksin selle äärde ja ja mõtlesin natukene aega. Jah, mõtlesin, mõtlesin, nutsin natuke aega seal ja ütlesin, nüüd on lõpp, rohkem ma enam ei lähe lavale. Ja läksin, panin ennast riidesse ja läksin alla direktori juurde, ütlesin, et nüüd ma enam ei tule tagasi, nii toob kõik. Ja siis ma ikkagi pakkusin siis, et ma võin repetiitor linatööd teha. Ja muidugi mind võeti kohe repetiitor lina tööle. Muidugi ma tahan teile veel seda ütelda veelkord, et teater kandis mind kätel. Heino Kiik, sina oled nüüd teie jutuajamist siin, kuulanud kõrvalt, missugused olid sinu suhted balletikunstiga enne Helmi puuriga tutvumist. Ma olin väga uudishimulik inimene ja sel perioodil ma kirjutasin tondiöömaja. Ja mu päevarütm oli selline, et hommikupoole kirjutasin ja igal teisel või kolmandal õhtul käisin siis teatris või kontserdil. Draamateater oli päris oma teater ja Estonia ooper ja operett oli ka oma ja vaatasin ka balletti. Vaatasin balleti ja, ja mingisuguses kavalehes oli Helmi puur ka ühe tantsijana ette näidatud, aga ta ei olnud sel õhtul laval. Nii et Helmi puur oli muidugi minu iidol ka nagu kogu eesti rahval. Aga ma ei ütleks, et ballett oli mul esikohal ikka draama ja ooper oli esikohal, sel ajal asi muutus muidugi siis cum Helmega tuttavaks sain. Eelmi oli repetiitor ja ta pidi õhtul oma õpilasi balletiõhtutel saalist vaatama, et pärast neile siis rääkida, mis veel paremini teha. Ja mina olin autojuhiks kaasas tal, nii et ma olin üks suuremaid balletivaatajaid Eestis sel ajal. Siis sellise näiteks ma nägin välismaalt tulnud külalistantsijad ära ja hakkasin juba vahet tegema, kes on parem, kes kehvem, kes ses suhtes paremini. Nii et ma õppisin täiesti balleti asjatundjaks. Helmi Helmi muidugi naeris, seda, naerab praegu ka, aga nii see oli. Aga see teie tuttavaks saamise lugu on ju ka väga ilus lugu, rääkige, säärase on ajakirjanduses. See on olnud jah? Helmi oli. Oli, oli teada, tal oli palju kavalere, muidugi kavalere austajaid. Vabandasin, vabandan, tal ei olnud ühtegi kavaleri, tal oli palju austa. Kalkuni nõiad ja mina ei olnud nende austajate hulgas kunagi. Ja mina teda muidugi nagu kõik teadsid, tema mind ei teadnud. Ja nagu ma rääkisin, ma käisin kontsertidel ja üleõhtuni või iga kolme päeva tagant. Ja Estonia kontserdisaalis mingi kammermuusikaõhtu oli. Läksin saal ja näen, Helmi puur on ka saalis. Ja siis kogu aeg ma seda kontserti vaatasin, kuulasin ja teadsin, kus Elm istuks seal kuskil seal. Ja kui, kui lõppes ära, siis ma tõusin püsti ja läksin ja pöördusin Helmi poolelt, vaatan teda. Ja millegipärast silmi vaatas mulle otsa selliste silmadega sellise vaatega, nii sügavalt, et ma lihtsalt olin hämmelduses veidi, kuigi elukogenud inimene. Ja siis, et noh, märku anda, et ma mõistan siis all riidehoius, läksin juurde, palun, kas ma tohin aidata? Aitasin mantli selga sõnatult ja läksime igaüks oma teed, nii et see oli algus. Kus te siis nagu iseival lähenesite sõnadega See oli siis nii, et ma mul ilmus esimene, see ilukirjanduslik katsetus, mõõdaku eelpäev ja ma noore autorina andsin siis paljudel-paljudel ja saatsin Helmile ka, sest seal oli foto sees, et ilmi näeb, kes talle mantli selga aitas, kes märkas tema pilku? Jaa, eelmi saatis kirjakese kaks rida, tänan südamest. Ilus käekiri oli. No vot, ja siis ma mitu kuud muidugi ei tegelenud temaga, sest et ma kirjutasin tondiöömaja, see oli mu elus tähtis periood. Sügisel me kohtusime ja alles kevadel võtsin siis kontakt ja siis seal suvi oli siis meie suvi juba. Ja see suvi oli 67 suvi. Aastad on läinud aastakümneid, on läinud. Teil on Pendraarium, kas te nimetate seda Tendraariumiks omavahel või mis selle õige sõna oleks? Dendroloogiline kollektsioon või dendropark, Manimiseni teda ja ta on pargi näol tehtud maja ümber ja siis kollektsiooniaed on eraldi veel. Aga see on need siis Kalektsioona nagu eraldaja. Mul on jah, kaks tarastatud ala veel kollektsioonide ridamisi istutatud, see on eriline nisuga. Kas see on sinu eriala, see on sinu töö ja rõõm ja hobi kõik koos. Mis roll on seal Helmi puuril, kas tema seal kitkujaid ja umbrohu välja? Helmi on, meil on talu seitse hektarit ja eelmi on selle talu perenaine, kui suvel käivad, noh, meie pereliikmed, meie pere on praegu 15 inimest meie endaga koos. Nii et kui nad suvel seal käivad, siis tema on see peaperenaine noored perenaised, need hakkavad juba üle võtma neid asju ja ameteid. Ja kitkumine on tal majade lähedal lillepeenrad ja mis tal on seal jah, muidugi, väga. Muidugi, aga need dendrokollektsioonid, need on minu mure sinna nemad ulatage. Heita ekskursi tantsijad. Jah, naerma vaike, kutsun teda, seal on põld, jalaka, tähendab oranž kreem, vorm on praegu, lehed on niisugused, see tähelepanu köidab ja seal on siis alletsa kuldkollaste lehtedega vorm, mis eelmi vennale, kes sõidab sealt mööda ikka silma hakkab, nii et seal on asju, mis nähakse. Nii et teie aeg möödub siis Tallinnas ja siis seal selles dendropargis suuresti. Suvel rohkem seal talvel olen muidugi Tallinnas, kirjutan sügis kevad, suvi, sügis ütlemine, väljas. Kui teie käite Helmi puur Estonia teatri poole peal? No inimesed tunnevad teid, aga mis tunne teil endal on seal? No kõigepealt, see on teine kodu teine kodu, seal on nii palju oma elus oldud ja no ääretult soe tunne, mul on tunne, et kui ma sinna lähen, et noh, see on see minu, minu teater Nojaa, teie jaoks seni on, aga, aga kas te tunnete ka, et seal on nüüd uus atmosfäär, et õhkkond on muutunud? Ei, ma seda ei tunne. Ei tunne, ei tunne. Sest tantsija, laulja, et nad kõik need, kes teatri moodustavad, nad on kõikidel aegadel ühesugused. Nad on isesugused. Nad armastavad seda teatrit etenduse vaheaegadel ja kõik toimub samamoodi. Kõik. Mida peaks teile sobima nüüd Helmi puur ja Heino Kiik? Maal olete vahepeal jälle linnas. Aga kirjatöö olnud? Meie suurpere oleks terve ja õnnelik. Meie suur pere suur, kokku 15 inimest. Seekordse saatekülalised olid Helmi puur ja Heino Kiik. Küsitles Martin piiranud ja muusika valis saatesse Vivika Ludvig.