Siis ma arvan, et võid olla õnnelik naine, õnnelik laulja, saite olla väga paljudes rollides koos laval Georg Otsaga. Ja olen tõesti, ma arvan, et ooperite nimistu on küllalt suur ja, ja muljeid üsna palju. Kas nad kõik just otseselt momendil jõust võiksid nii meenuda? Võib-olla need kõige huvitavamad ja kõige väärikamad mõtted ja muljed ja mälestused, aga võib-olla ma kõige esimeseks nimetaksin just Figaro pulma, Mozarti ooperi, mis tulime lavale 1958. aastal. See ettevalmistustöö oli minule eriti huvitav, kuna see oli esimene mänguline, suur osa. Sest ennem te laulsite kooris ja ma laulsin ka siis kooris. Aga 57. aastal oli mu lohvrin Bachi ooperis Antonia ema laulda Hoffmani lugudes, mis ei olnud minule kui algajale väga Raskeid näitlejameisterlikkusest, mõtlen sellest küljest, sest ma pidin istuma seal pildiraamis. Aga nüüd oli mul poisi osa sporti, ma avastasin, et võib-olla see jättis niukse poisikliku käitumise ja niukse maneeri. Ma ei ütle, et ma olen hingelt poisi vaneeriga. Võibolla mind valiti ka sellepärast siis sinna rubiin osa peale. Ja mäletan neid esimesi proove kus enam ei mäletagi, et oleks sellist huvitavat, kus me naersime, lausa lõkerdasime. Huumorimeelt oli kõigile selles ooperis, selle ooperi ettevalmistamise käigus ja pärast me kasutasime elus lausa neid fraase, neid, neid mõtteid, mis said Riksitatiivides ja Georg Ots, tema oli lausa koerapoiss, tema oli niisuguse üleannetu tali niisuguse suure huumorimeelega ja temale tegi lusti, et üks niisugune poiss, kes veel ei ole oma mängult küps ja keda Ta lausa mind nokkis tulijat lükkasele sõrmega ja tal on aaria ka selline, et noh, lähed sõtta ja ta irvitas ja ironiseeris üldse, selles ooperis on ette nähtud sellinaaria tall. Aga seega ta togis ja lükkas ja nügis ja ta pani mind sellega laval liikuma. Ma nägin, et tema suur artist, eks ole, et laps hakkaks natukene olla liik, oleksin palju julgemalt Suurortiste Figaro kokku. Just just see käib ju osa juurde, nagu ta Figaro osa oli, ta oli niisugune üleannetu ja, ja vallatu üldse. No see oli esimene kokkupuutumine. Siis võiks öelda Prokofjevi jutustus tõelisest inimesest, aga see oli väga tõsine osa, väga raske osa temale minule mitte küll nii. Laulsin vaaria osa, kõik see, mida ta nüüd oli läbi elanud ja mida ta elas läbi, et ta pidi jalad kaotama ja kõik seda oli näha temas eneses, ta elas kõike seda läbi. Ta oli selline suur kunstnik, et tema midagi ei teinud pealiskaudselt, ta oli osa sees, ta läks kogu aeg muusikaga koos ja, ja tekst tähendas temale väga palju. Ma arvan, et sealt me oleme väga palju õppinud. Ja praegu arvan ma seda, et teda jälgides ja muidugi, ega tema ei ole üksinda, selline legendaarne kuju meil teatris meil on veel teisigi, aga just konkreetselt kui praegu Georgi rääkida, siis me jälgisime teda etenduse ajal alati lava kõrval. Kui ma kooris olin, solisti tegin alati, no panin käega südame peale, näiteks Lehari lõbusat leske, kui tema laulis ta niivalt. Milliseid trikke tükke ta seal laval tegi, see oli iga kord kordumatu, ta oli improvisaator täielik improvisaator. Ja näiteks nagu paja teeris maa, laulsin kooris ja oli meil peaaegu kõikide peaosaliste teksid jubjas, aga tema oli niisugune improvisaator oma tekstiga, et lausa vahel mõtlesime, et kuidas partner teab ja, ja oskab temalt võtta teksti üle. Aga ta teades siiski seda märgusõna nagu mille järgi tuleb partner sisse. Nii et see oli suur improviseerida, see on etendus alati. Ja kui te öelda, et otse kontekstid peal nutta, nii palju reisis ja ta ta palju muid töid, aga ega tema kunagi ei olnud nii et ta proovidesse ilmunud, ta käis proovides, aga kui ta tõesti tööülesannet teil seal komandeeringutes oli näha, oli see, et iga teine inimene ei ole võimeline ju tead sisu, teadmisel, stseeni, teksti, kõike sa seda tead. Aga täpset teksti ta ei teadnud. Nii et see on minu meelest suur anne üldse teha, üks suur ümmargune asi terve etenduse jooksul. Ja samal ajal me mäletame kui seelikule tema diktsioon, oi väga, väga selge, et üks tore juhus oli veel sama vaiaderi ajal. Ta unustas ühe teksti just puhta teksti, mitte kuskil aaria sees. Ja läheb su flööri juurde, oli siis Luli Virkausmel, etteütlejad olid siis veel olemas teatris ja lähete, ütle, ütle mulle vaikselt kuidagi niimoodi, et suu ei liigugi. Ja ma juba ütlesin. Operetis võib ju sellist asja teha, väike paus, see mängib välja pausi lihtsalt ja ooperis, muidugi ta seda ju endale ei saa lubada. Aga kas lolli Virk kausis ikkagi ütles? Aitas ja hiljem siis ette, aga sel momendil ta vastastele künni näpistada. Ja eks ta tundis teda ka, et ega ta ei solvu ega pahanda. Nii muidugi väga huvitav osa oli veel Chanis kõiki, see oli temale ka karakter osa ja ma tegin sealt syda osa ühte pärijatest, eks tema peal ju see etendus, kõik oli seal tema pärast lavale toodud ja ja vot see oli kordumatu, see oli siiamaani. Nii, vaatad neid fotosidki, millised näoilmed vaheldusid seal ja me saime toitu temast. Sest et ta innustas ta kuidagi viis tegevuse nii edasi. Innustusid lihtsalt sellest väga palju räägitakse sellest, et Ots oli proovidil lõbus ja üleannetu ja ja tahtis partneritele head. Kunagi ta ei solvanud neid, vaid niimodi ja ei kunagi seal miskit meelest nendest nõuannete ma ei mäleta. Et ta oleks nii otseselt nõu andnud, aga näiteks kolawrynioonis MINA-TEMA nirgikest mängisin, siis on selline stseen enne nergikese aariat, kui ta ootab kolaad. Ja ta ilmuk salaja seal niimoodi tulede nokitada. Muidugi, see on meeldiv nirgikesele, aga nende vahekord oli alati nii, et ei taheta töö välja näidata, et 11 armastatakse. Ja mina võtsin ükskord veeämbri endale valmis sinna peenarde vahele ja ma mõtlesin, et ma virutan talle veega. Vaata, mis ta teeb, kas seal ette nähtud, see on tekstis küll jah, et oh sa igavene pahareti ja lurjus ja mis ma kõik seal need sõnad talle pidin ütlema, tekst on ju olemas. Ja, ja kui ma ükskord ei visanud vett, lihtsalt talle ta ütles ükskord. Huvitav, miks sa mulle vett ei pannud, see oli nii huvitav. Veega virutasin ja otse juhtus ükskord vastu nägu, no üle annetud. Me oleme, vahel ei laval. Ega me siis elus võib-olla ei saagi nii üle annetud olla, sest et tekste üldiselt ju ka annab meile selle võimaluse ja ja kui partner selle vastu võtab ja tema intrigeerib siis ma arvan, et see on üks huvitav, mis on, stseen, tuleb välja. Ega ta siis alati selline Nokia ei olnud, see olenes täitsa sellest, kuidas oli etendusele tükile vaja. Mis roll oli? No ma mõtlen just see gero viina, eriti kolabrin joon sanis keeki, Travjaatas juba sarmoon, seal oli teda imetada lihtsalt Ayyda klaasi laulis ta ju eest juba haigena. Ja kuidas teater teda, kes seda ei oska seletada, sest et kui ta pärast operatsiooni tuli lavale ja laulsime kolawryniooni koos, siis keegi ei saanud ju midagi välja näidata ja tema ise ka kõik tegi selleks nagu oli varem. Ja ainult, et ta ei näinud enam mehe silmagaks vasakupoolse silmaga. Ja siis need, mis on stseenid, Me ise seadsime, mitte et mina oleks öelnud, et lähme sinnapoole, vaid nii see tuli kuidagi loomulikult inimlikult. Muidugi raske oli, teadis, et tal selline raske haigus on. Ega see partneritel kerge tunne ei ole, kogu aeg saju näed teda silmast silma ja Ta oli ju näost juba muutunud. Ei olnud enam tema. Aga hääl ja vot seda peab küll ütlema, et hääl oli olemas, hääl oli ikka tema. Ja siiamaani ükskõik kui praegu raadiost kuulates, siis mõtled ikka, et kui palju temalt on õppida ja on õpitud suurt Itaalsust, töökust, abivalmidust, jal lihtsust, loomulikkust, sõbralikkust. No mida üldse võib ühe inimese käest artistidelt soovida. Ja vesi, ta oli ju kogu meie publiku lemmik. Ta ei olnud mitte ainult meie eesti publiku lemmik, vaid igalt poolt liidust sõideti. Ja kui palju oli temale kirju valvelaua kirja tahvlil, nii et seda jällegi vaatajat ja mõtled, et see kirjatahvel oligi ainult Georgi nimeline kirja tahvel. Sa tahad teha? Sest et ta oli vahel ka mõne kirjadele pahane. Sest heteks tülitajaid oli igasuguseid, aga veel, ma mõtlen, et ka minu kooliajal tüdrukud, olime ju kõik temasse armunud. Me ei olnud ju keegi teda nagu otseselt näinud raadio teel, mina olin ju pärnakas ja, ja raadio teel tema esitused tuli meieni, kui mina Tallinnasse tulin ja, ja koori sain sisse siis mina vaatasin teda kõrvalt suure imetlusega, ma ei ütle, et ma Alexis olnud temasse kui inimesesse armunud vaid temasse kui suures artistisse. Ja kui ta mulle trepi peal tuli ükskord vastu, ma mäletan, tõstis oli meie enne enne Figaro pulmaproove, see oli ju 57 seal õige minu alguse aastatel siis trepi peal kõnetades küsis, no kuidas läheb ka ja no oli ta siis seda vaja küsida ja ma siis mõtlesin, et oioi, et et ma hoidsin alati nii eemale, et ei tahtnud näidata, et ega mina siis ei ole temasse armunud. Vaat niisugune väikene trotsi tunnetus jäi enesele sisse ja ma püüdsin olla alati nii, mitte seina äärt pidi käia, vaid ma imetlesin teda lihtsalt kõrvalt ja mõtlesin, et ikka milline suur inimene on ilmas. Ta on jäänudki meile selliseks legendaarseks kujuks. Kahju muidugi, et meie praegune noorsugu ja noored lauljad ei olegi teda näinud. Eelkõige ma ütleksin tõesti, ta oli suur näitleja. Näiteks hotellos, no jaagu osa, ma mõtlen, et, et võib-olla see roll üldse oma hääleulatuselt ja oma võimsuselt ja dramaatiliselt võib-olla ei olnudki otseselt tema hääle oma. Aga ta tegi selle eest nii ilusat karakterrolli missugune viimaseid oopereid, kus ta koos sõita olla? No oligi Kalawrynioon, see ooper jäigi viimaseks minul temaga, siis ta tegi veel ju filmi kolawryniooni. Nii et see töö oli nagu paralleelselt isegi meil mõni etendus lükkus edasi, sest filmimine oli, taheti hästi kiiresti ära filmida kõik. Kas teil on meeles mingisugune temale omane väljend? Jaa, on küll. Kolabrin joon oli ju meil kuskil 60.-te aastate sees ja no proovides ja kõige studio tuli juttu, et no kuidas läheb ja mees näoga sõelada. Elame veel. Ja see väljend jäi temale elu lõpuni, keegi ei julenud küsida tema käest, kuidas elad, kuidas tervis on. Ja ka lõpetas ta ikka alati elame veel. Üks asi on mul veel, see oli raadiost lindistamine, mida me lindistame, isegi mitte ei mäleta. Seda ütles oli mul vaja jälle siis nüüd siia mikrofoni ette tulla. Ta millegipärast pelgas mikrofoni, olgugi see oli ju tema igapäevane töö, kui palju tema lindistas ju laule, laulukesi, aariaid, romanse ja ükskord teatri valvelauas ta ütleb. Kuulame seal, kurat, Georg, et sa laulad. Mis laul see on, et ei kuulnud, kui teadvustati? Et isa? Ei, mina ei mäleta näiteks, see olen mina, kes laulab, ta ei mäletanud üldse enam, mida ta oli laulnud, sest et tema seeläbilaskevõime oli nii suur, nii kohutavalt suur, et tema ei mäletanudki enam. Ta unustas kohe selle laulu ära, mida ta oli raadios esitanud. Näiteks estraadiorkestriga oligi proovid, näiteks kaks korda ainult proovis klaveri juures seal niimoodi, tunnistas seal ära oma viisi ette, ega ta siis ette võib-olla nii palju ei valmistanudki. Tuli ja sealsamas ta ju ise valdas klaverit ja õppis seal seal niisama haarata, teeme esimese proovi juba teine proov võeti proovilinti. Ja meie helirežissöörid mäletavad neid momente täpselt samuti. Ja, ja samas olevat olnud väga usaldav hilisema töö suhtes. Selles mõttes, et ma olen laulnud, jah, nüüd on teie kord ja, ja ja jah, seda küll eriti veel imestan tema juures seda, et kui palju mine, võib ennast kokku võtta, kuidas ta siis mõtleb, et ah jälle mikrofon. Et ta nagu pelgas seda mikrofoni, aga sealsamas ta ju tegi kõik tõemeeli ja kõik väga hästi. Ta ei pelgatöörid. Vot see on üks suur suur asi tema juures ja ta väga kergesti haaras. Ja väga kergesti ta ja väga hästi riistal mõtestas selle kohe enesele lahti ja kui enesele selge, siis mis publikul siis viga aru saada, sellest on sellepärast publik, teda armastas. Georg Otsa ja Voldemar Kuslap, piloodid on läinud päris mitmete kõrvuti. Peame silmas mitte ainult lavarolle, mis kahjuks oli vaid kahes etenduses, nii vaid mõtlen kogu muusikalist ümbrust kogu muusikalist elu mis Voldemar Kuslap pile algas, võib-olla isegi Georg Otsast tema kuulmisest raadios. Ja eks eeskuju ja mõju on kaugeleulatuv sellepärast, et praktiliselt terve pealesõjaaegne põlvkond on üles kasvanud, tema laulude saatel oli ta ju igapäevane esineja Eesti raadios. Ja selle tõttu ots oli tuntud hääl igas Eesti peres. Muidugi hiljem oli mul võimalus mitmel tema kontserdil käia kus nad esinesid kolmekesi, see tähendab Georg Ots, Viktor Gurjev ja Gennadi Podolski. Ja siis ma võiksin öelda, et 60.-te aastate üheks suurimaks teatrielamuseks oli Est taanlaste Figaro pulm Tartu Ülikooli aulas. Kus selle siis suurepärasest ansamblist kerkis nii mänguliselt kui vokaalselt esile eriti just Georg Ots. Ja mulle tundub niimoodi, et Mozarti muusika aitas nagu eriti tema harvaesineva tämbri võlu esile tuua. Ja üldiselt tundub niimoodi, et Mozarti muusika oli nagu tema häälele, ta oleks võinud seda isegi veel palju-palju rohkem laulda, kui ta seda teha sai. Hiljem teatrisse tööle tulles. Mind hämmastas, et see kuulus kõlavate tiitlitega laulja oli inimesena ääretult tagasihoidlik, võluv oma kolleegidesse Tähelepaneliku suhtumisega. Ja ma ütleksin isegi harvaesineva hingekultuuriga. Ta oli oma soovitustes väga diskreetne tema üheksani. Filigraanse maks rolliks oli Don Giovanni roll kus nad Ott Raukas aga olid moodustanud harvaesineva niisukese improvisatsioonivõimelise ansambli. Siis oli loogiline, et ta kunagi pöördub selle temaatika juurde tagasi aga seekord juba lavastajana. Paraku. Ta sai teha ainult kümmekond proovi. Aga need olid tõesti vägagi meeldejäävad proovid, kus valitses erakordne tööõhkkond, kus kella ei vaadatud. Me saime aru, et iga samm valmistas talle raskusi kuid ta viis neid proove läbi niisuguses erakordses meeleolus ja, ja ta oli ise sealjuures väga humoorikas ja need olid unustamatut päevadel. Lavastusliku ettekande tegi ta. Ma julgeksin öelda muusikateadlasele omase põhjalikkusega. Ta oli seal väga palju nii kirjanduslikku kui muusikalist materjali läbi töötanud ja ma mäletan ta meile väga tihti soovitas meelde jätta selliseid põhimõtteid, et geniaalse Mozarti klaviirides on olemas kõik kirja pandud osakese ainult välja lugeda, välja dešifreerida. Ja ta soovitas, et hoiduge osade mustvalgest tõlgitsusest on olemas ja nii palju värvitoone kasutada rohkem pooltoone nii vokaalses kui kui mängulises osas. Ja osa kasvagu stseenist stseeni kuni traagilise finaalini. Ja võib-olla veel, mis ta ütles, et hoiduge karakterite formaalsest mängitsemisest et karakterites oleks liha ja verd. Ma arvan, et sul oli suur õnn mängida temaga koos üht väga rasket kaksikosa muusikalist mees La Manchast mis oli kunagi seitsmekümnendatel aastatel üks väga külastatava etendus. Ja, ja selle etenduse mõjud ja mälestused on siiamaani inimeste hinges sügaval. Samas oli just Georg Ots see kes soovitas, kes koostas nimekirja, keda ta tahab näha oma lavastatavastaton Joannis. Et selles nimekirjas seisis nimiosalise taga Voldemar Kuslap, pinimi, ma arvan, et kõik need teed pühendasid teid kui loomeinimesi väga palju. Ja meeldiv oli tunda tema niisugust poole hoidvat suhtumist. See oli väga suureks tunnustuseks. Alles seitsmekümnendatel aastatel. Kui meil lavastati Mich muusikal mees La Manchast siis mul oli esmakordne võimalus temaga Ühte kaksikrolli mängida. Tore ja õpetlik oli vaadata, kuidas valmisid proovide käigus need kaksikrollid sellise suurmeistri kõrval esinemine. See sundis ka ennast enam kokku võtma, enam muretsema, enam uurima ja Läti kõrgemale seadma. Kaua sa olid siis juba teatris olnud, sest see on ju väga raske roll, see nõuab väga kiiret ümber reageerimist, üleminekud on ju väga-väga kohesed ja. Jah, ma olen teatris 64.-st, nii et ma olin kuus aastat teatris töötanud ja see on tõesti ääretult tugev muusikal nii dramaturgiliselt kui ka muusikaliselt. Ja üldse võib öelda, et see oli Sulev Nõmmiku üks tugevaim lavastus, see esitas osatäitjatele väga suuri nõudmisi, seda enam, et siin oli ju tegemist kaksikrolliga nii servantese, kui ta ongi hotena. Ja et need karakterid oleksid siis kond drastiliselt erinevad. Selleks tuli jah, muidugi hästi palju vaeva näha, muretseda ja muidugi tore oli jah, nii näha, kuidas minu silmade all. Ta valmistas osi ette ja muidugi teadlikult, ma pole mitte kedagi püüdnud matkida. Olen mõningaid stseene, püüdsin natukene teisiti lahendada. Aga niisuguselt meistrilt oli väga palju õppida, eriti noorematel kolleegidel. Ma just tahtsin küsida, et te leidsite mõlemad ühte rolli. Olite nii-öelda nagu väikest viisi võistlejad omavahel, eks ole, tema kui vanem kolleeg, kas ta ütles midagi, kas ta aitas? Üldiselt ega tema kunagi väga oma arvamustega. Me ei pressinud peale. Kui näiteks tema käest abi palusid, oli ta alati abivalmis ja paari napi märkusega suutis rohkem öelda kui teine paljusõnaline ilukõneleja. Nii et selles suhtes oli ta Ja nüüd tema viimane elutööd on Giovanni lavastus. Kuidas ta juhendusteid nimiosa suhtes andis ta mingit nõu konkreetselt. Mitte üksnes minule ta andis kõikidele, sellepärast et seal tookord oli väga palju suhteliselt väikese staažiga osatäitjaid, kuna nagu ma juba eespool ütlesin, see oli temal endal omal ajal üks filigraanselt välja töötatud asi siis ta oskas väga palju õpetlikku mulle anda, aga ka teistele. Nii et elukogemused ja lavakogemused maksavad ka ikka väga palju. Hooaeg 75 76 tõi Voldemar Kuslap-ile suure preemia esimese Georg Otsa nimelise preemia. Nii et Voldemar Kuslap on esimene selle preemia laureaat. See on just nimiosa Estanci vannis. Ja see oli väga suur tunnustus ja mul on vahel isegi niisugune väikene mure, et kas ma ikka väärisin seda nii suurt tunnustust, aga üldiselt ma pean ütlema, et 70.-te 80.-te aastate vahel oli meie teatri repertuaar ääretult huvitav just selles mõttes, et oli just väga palju huvitavaid baritoni rolle mitmes eri žanris nii ooperis, operetis, muusikalis. Nii et selle tõttu viimase aja repertuaari Maran paritonidele märksa vaesem. Võiksime nimetada sellised huvitavad osad nagu Rossini, ooper, türklane, Itaalias Mitchelli muusikali mees La Manchast, Don Giovanni, siranade Šaraak, Alfio talupoja aus, siis Stravinski elupõletaja tähelend ja palju-palju-palju teisi, nii et see, see oli üks ääretult tore ja huvitav tööperiood. Kui sa mõtleksid tagasi oma koolipõlve peale ja nii kui sa käisid teatris otsa kuulamas ja teisi kuulsaid hääl kuulamas missuguseid otra rollid on sulle niimoodi hinge jäänud? Kuidagi eriliselt? Kuna ma olen Lõuna-Eesti inimene, siis paraku ma väga väha sain Georg Otsa enne Tallinnasse tulekut laval näha. Nii et nagu ma juba siin eespool ütlesin, minu 60.-te aastate suurimaks teatrielamuseks oli just nimelt Mozarti ooper pulm, millega nad esinesid Tartu Ülikooli aulas. Ja seal muidugi ja ta tõesti sellest suurepärasest ansamblist veel omakorda tõusis. Nii mänguliselt kui vokaalselt kohe taga tugevasti esile. Öeldakse ja kirjutatakse, et ots tuli väga paljus välja lõbusate ütlemiste ja anekdootide ka noh, niisugused keerulised situatsioonid seal kas etendusel või proovidel või et tal olevat alati jätkunud vahvat huumorimeelt. On sul mõni anekdoot meeles kahvli ütlemine Ma mäletan kunagi ta tuli ühelt kas Trallilt ja ta rääkis, vist oli see toimunud Kiievi ooperis, kui oli mängitud Rubensteini ooperit deemon. Ja see deemoniosatäitja oli unustanud oma aaria ilmselt sõnade ära, tähendab, dirigent oli mänginud selle eelmänguga ja millegipärast deemoniosatäitja ei hakka laulma. Software oli juba nii kõva häälega karjunud, neid esimesi tuntuid aaria sõnu ette, nii et teatris olijad isegi viimastes ridades kuulsid neid. Ja millegipärast ka siis ei hakanud osatäitja laulma ja dirigent juba kolmas kord mängis seal eelmängu ära ja ja Suhvlör karjus siis päris nii kuuldavalt. Selle kuulsa aaria esimesed sõnad, et narvalased Ušnam ookeani. Boyas lavast Samm sina ju. Või siis teine lugu, otseliin mingis operetis unustanud sõnad ära ja oli mänginud siis sinna suffeuri kasti lähedusse oli palunud, et see suh lööri Mamikene talle teksti ette ütleb ja see siis oli. Aga ma juba ütlesin. Segadust kui palju. Ja üldiselt ta oli ääretult nakatava huumorimeelega oma ütlemistes väga napp, aga väga mõjuv. Paljusid inimesi me mäletame tema väga isikupärase tervitamise või jumalaga jätmise järgi. Kas seal ka midagi niisugust oli, kui ta hommikul kolleegidele vastu tuli, kuidas tervitas? Kuidas te lahkusite teatrist? Ei, see kõik oli ääretult soliidne, sellepärast et ta üldiselt nii väga familiaarsed marsusega kunagi torkan silma, nagu ma ütlesin, talle ikka väga kõrge hingelise kultuure inimene, nii et selles suhtes noh, nihukeste nagu semuliku või, või niisugust familiaarsed tema juures ei olnud. Aga sealjuures oli ta väga huumorimeelne ja sihukene. Tore kolleeg. No üldiselt jah, ta niisuguse improvisatsioonivõimega oli näiteks, räägivad ju et kui nad atraukasega mängisid Joannis Leparellat, Joannid, siis nende Tretsitatiivsed lõigud, need olid alati selliseid leidlikke peotäis, kusjuures see oli täitsa nagu võistlemine. Kui üks midagi pakkus välja, siis teisel oli jälle vastata ja nii et see oli niisugune ideaalselt esinev hammasrattapaar. Et ei, ei esinenud tõrkeid, kui keegi esitas küsimuse, siis sai kindlasti ka vastuse. Seda mitte väga sageli teatris ei, ei kuule. Väga paljud on raudkindlalt kinni tekstiraamatus muidugi improvisatsioon, improvisatsioon üks, aga, aga just, et ta alati väga leidlikult ka kõige raskematest olukordadest tuli toredasti välja. Jälle huumoriga. Ka seda. Milliseid mälestused seostuvad teil, Georg Otsaga? Georg Ots on üldse väga olulisel kohal elus, mitte ainult minu elus loomulikult, ta on ju kogu meie Eesti kultuurielus ja samuti ka Nõukogude Liidu muusikakultuuri elus väga oluline kohtal. Aga. Minu jumaldamine hakkas juba kooliplikast peale, kui ta hakkas esinema kontsert areenil ja ja sai väga menukaks. Ja siis külastas Tartut. Ja tekkis juba siis Kunagi koos esineda ja hiljem muidugi see unistus siis täitus, kui ma sain tema kolleegiks. Tegelikult küll natuke varem. Ta tuli Tartusse Rigolettot laulma. See oli mu üks viimaseid etendusi enne kui ma ära läksin vanemasse, teatrist silda ja ja minu meelest see oli tal üks suur saavutus, Regoleta osa. Kui tõesti tuli, kas nii nagu linnanismaale? Ei. Ta tuli nii nagu, nagu ta oli suur inimene, suur kunstnik nagu ta alati tuli teatrisse. Väga tagasihoidlik ja sealjuures suurkuju. Aga lihtsalt ta tuli lihtsalt laulis. Lihtsalt mängis, ta lihtsalt oli see, kes, kes peab olema. Suur kunstnik ja armastav isa. Millistes ooperites olete saanud Tallinnas koos laulda? Tallinnas jätkus Meie koostööooperis reguletu. Seda oli võimalus meil ka veel mitmel kontsertlaval laulda duetti. Kahju on sellest, et ei ole midagi salvestatud. On jäänud ainult mälestused ja ainuke salvestus meil on temaga. Joani ja Liina toit. Ja hiljem oli ta jällegi minu isa channiskiti. Laulsin lauretata. Ja viimane koostöö oli sõrmo. Seni on ta mul jäänud ületamatuks Sermooniks, ma ei ole kohanud. Nii täiuslikku Sermooni. Just sellist, kes vastab minu ettekujutusele. See oli omapärane Sermoon mitte traditsiooniline, mitte selline. Ma olen olnud seal, ma olin ka väga palju erinevaid. Aga tema lõi oma näo oma mängu. Ja tema hääl sobis sellesse ossa väga hästi. Missugune oli see tema Sermo lehmalt? Kõigepealt oli väga inimlik Loomulikult muidugi üle kõige, armastas oma poega. Ja omamoodi tahtis head sellele pojale ja võitles nagu, nagu siiski jah, oma perekonna au eest. Kuid samas Ta oli väga kaastundlik selle õnnetu kannatava naise suhtes ja seda ta ka näitas. Aga ta pidi siiski seisma perekonna eest ja ja iga hinnaga saama eemale selle naise oma pojast ja seda ta muidugi ka taotles. Ja see tal ka õnnestus. Kas piletati midagit temaga koos olevatest toimuvatest proovidest? Jah, temaga oli väga kerge proovi teha, sest ta oli väga paenlik nii mängus kui laulmises. Mingisuguseid probleeme ei olnud, laulis väga puhtalt täpselt. Ja partneritunnetus oli tal? Jah? Jaa pärast seda ooperit muidugi mul oli võimalus veel temaga koos esineda estraadi kontserditelt, tema viimastel kontserditel toimusid Tallinnas ja Tartus. Ja muidugi me kavandasime suuri plaane, et küll me veel koos laulame, palju jäi laulmata meil veel. Indiaani nüüd mis juba nagu koolitüdrukust peale jäi minuni suureks unistuseks. Just temaga seda koos esitada. Ja muidugi mõnus oleks tahtnud ka tervet osa laulda. Saatus oli nii karm ja julm. Helista meie keskelt ära. Liiga vara. Liidia Panova on Georg Otsaga koos laulnud rohkemast kui isegi 15-st Leva tükis. Ma lugesin ühte raamatut, leidsin 15. Võib-olla juhtus juhtumise, jätsin ka miskit vahele. Ega teil endal arvepidamist ei ole? Ei, ma ei ole, noh, eks, kui, kui hakkaks arvet pidama, alles siis leiaks üles kõik, jah, aga praegu arvatavasti oli. Mäletan teid deemonist. Ja me laulsime minaliningel deemonist. No siis ma olin päris algaja laulja teatris ja, ja tuleb meelde, et ühel niisugusel etendusel, kus ma pidin kõrgetel poodiumil seisime, teine, teisel poollamav ja kui ma siis oma etteasteks sealt kardina vahelt välja ilmusin, suured tiivad seljas ja ja siis pidin oma fraasiga alustama. Ja siis ma mäletan, et mul ei tulnud õige viis üldse meelde ja mõjusin kuidagi ebamääraselt sinna mardile. Aga kui ma siis Georg Otsa poole vaatasin, see fraas oli temale mõeldud, siis ma tundsin, et kuidagi tema pilk oli nii toetav ja ja, ja edasi läks asi ikka korda, aitas tunnetada ja üles leida jälle maa ja kõrgustes tühjaga, helistage. Mis teile veel meenub? Koos rollidest Georg Otsaga üks suuremaid vistriidisti moone ja noh, alati näitlejal on see esimene väljatulek esimene etteaste on kõige raskem, kui sa juba korrale publiku silmad läbi käinud, siis, siis läheb kergemaks, meil juba mingi side mingi maandus just ja ja siis, vaat see on meil, tulime ka nii kõrgelt poodiumilt välja ja ma tean, et ta siis nii surus mul kätt endale tugev ja ja see oli väga tore, et oli hea partneritunnetus, sõjalaulja ja aitas, selles mõttes räägiti, et ta armastas sageli palju improviseerida tekstiga, et teinekord ei olnud tekst võib olla nii päris detailselt klaveri järgi ja mul tulebki meelde. Ta lavastas ju opereti kõrbe ja ja algul eesti keeles ja hiljem tehti see lavastus ka vene keeles ja vot nad, ma pidin küll eesti keeles ka margu taga siis venekeelsesse Li niga, Marko ja muidugi seal oli ju nii palju laulutekste ja ega need ja see, see tuli kaunis nii lühikese ajaga ära õppida. Muidugi kõnetekstid pidid peas olema, aga laulutekstid ja need salmid seal jah. Ja neid oli nagu raskem pähe tuupida. Tema kasutas spikreid, ta tegi suured niuksed lehed sinna orkestri seina najale dirigendi dirigendist kahele poole ja siis ma mäletan, et seda viimast laulu ma ka ei jõudnud nagu päris klaariks omale pigem ja siis siis meil oli seal niimoodi koos teene ja elus ja, ja laulsime koos seda viimast projetiselt lehe piilusid. Nii, aga siis see suur kiri olema ikkagi väga suur ja tal oli sageli talvi kuskil tema memuaarides on seegi, et kuidas tabati flais, seal olid tal ka niukseid, väikseid Špiklikesed, tooli selged hüljes ja. Kas ta vahest oma võimeid ei kasutanud ära ka lavakujunduse ja kostüümide mõtlemisel oma rollide juures? Seda ma ei tea öelda, aga, aga grimmi tegemise juures ma tean, aidas oli, oli tal väga huvitav krim tähendab enese poolt mõeldud rõngas ninast läbi ja, ja siis. Ja muidugi Jaagonaali tal ka. Ühesõnaga, ta otsis alatise omale oma välimust ja iga rolli puhul selles jagades nimistus on üpris palju kaaperite. Mida te olete koos teinud. Ots oli üldse mitmekülgne inimene, tõsi, laulja estraadilaul kergemeelne operett ja tõsiooper käsikäes. Kes ta siis ise oli? Ta jäi alati ikkagi väga siirakse lihtsaks inimeseks. Isegi meelisdeemonist veel üks niisugune asi. No siis ta oli ju ka alles, no igal noor laulja veel ja ma mäletan, et ma olin ju siis kooris. Aga ta oli niivõrd lihtne inimene, et ta tuli ja küsis seal koori inimeste käest kohe. Et kuidas mul tänase kõrgenoot välja tuli. Teemanjaarias. Budjospitseriidsey Miira soli i hääliku peal veel ja, ja see oli nagu ebamugav laulda, aga ta oli selle juures nii Eesti inimene, et ta ei häbenenud seda. Meie käest küsida, kuidas mul see noot kõlastena tahtis isegi enesekriitiliselt kuulda just viimastel aastatel, kui me juba teadsime et ots on haige. Kuidas tee selle teadmise ja tundega koos laulsite? Ja muidugi me teadsime seda kõike. Et kunagisi lõpp tulemas aga ta oli niivõrd tugev inimene, et laval ta nagu unustasime selle momendi ära veel, Ma mäletan ta laulisushermooni Travjotas. Ja see hetk nagu. Ei tulnudki meelde. Kas oli sama Sermaa, kes kunagi aastate eestki laulus Traviatas päris samad ei olnud, ta oli ikka palju küpsem ja aastate eest oli ta ju palju noore. Aga selles viimases ja tarneseen see oli midagi muud. Mida ta armastas teha, kriminaalikka kalal käia ja muidugi maalis ja. Loodust jah, merepilte metsa viia ja aga minu meelest on, ta ikka oli kirglik kalamees ka selle juures. Margarita Voites elus on küllaltki suurt rolli mänginud, kaks jälitab. Aga need on kaks erinevat valuutat. Kas te meenutaksite midagi ühest, mis oli võib-olla kaugetesse aastatesse, kuulub tagasi. Ja teisest, mida neiust täna kuuleme? Päris esimene Violetta oli operetivallast. Seal Kalmani operetist on maanteekannike. Ja Lätakkaval liini oli ta päris nimi, aga teda kutsuti kannike. See oli minu esimene ülesastumine päris teatrilaval. Kuigi ma ise olin veel bibliograafia tudeng sel ajal. Ja esimene tõsine kokkupuude klassikalise operetiga. Ja sellel ei ole, tal oli minu elus murranguline moment. Ilmselt sellesama opereti pärast. Hakkasingi mõtlema oma elukutse vahetamisele ja pöördusin tagasi oma esimese suur armastuse juurde laulu juurde. Tekkisid mõtted, et tuleb minna laulmist õppima. Ja nii ma siis siirdusingi Tallinnasse muusikakooli dotsent Linda Sauli juurde. Aga see ei ole ette, sündis see ka siis, kui hobi tudengielu ja töö ja vaeva ja mure kõrvalt Kistid juhendas. Lavastajaks oli tolleaegne Vanemuise näitleja Ain Rovi kes oli varemgi operette lavastanud Bly kooli tudengitega. Ja kaunis edukalt. Ja nendel oli väga tihe koostöö tolleaegse Vanemuise kontsertmeistriga Valdeko viruga kes on nüüd juba staažikas dirigent. Aga hiljem oli mul võimalus töötada Valdeku viruga nii kontsertmeistri kui dirigendile. Ja meil on väga palju koos esinenud nii loeng kontserditel kui teistel kontsertlavadel ja ka dirigendina. Fundamentaalsaatnud. See kannike oli siis seega looduskannike teie häälele. Hääl oli siis ilma koolita veel. Looduse poolt antud mul oli ja tänu sellele, et Valdeku viru oskas kuulda ja tegi valiku, ütles jaht. Sellest tüdrukust saab asja. Kas Linda Saul kannikest kuulis? Temale ma laulsin jah, kui ma tulin sisseastumiskatsetele, siis ma laulsin talle selle kannikese aaria teiste asjade hulgast ette. Aga temal oli muidugi juba palju räägitud sellest kannikesest, kui minust. Tema enda poeg mängis kaasa meil selles operetis. Ja tal oli ka looduse poolt kena hääl. Ja suured näitlejavõimed. Ja ilmselt ta oskas ka siis hinnata, rääkis emale juba selle jutu kõik ette ära, et neid tuleb sinu juurde. Niisugune niisugune tüdruk kannike kasse selle kannikese juurde on eluratas ka tagasi toonud. Ei ole võimalust olnud enam laulda selles ooperis ja tookord sai laulda ainult kolm etendust ja plaanis oli küll, et teeme veel, aga siis lendasid need tudengid igaüks laiali, mina tulin ära, aga teised lõpetasid ülikooli, läksid oma töökohtadele ja hiljem ei ole meil nagu võimalust enam kokku saada selle trupiga olnud. Aga siis kaks korda on kannike tõesti minust mööda jalutanud, aitäh mööda ja juba, kui me Vanemuises tulin ära tulnud, siis Vanemuine lavastas uuesti kannikese ja millegipärast kutset öelnud ja ma ise ka nagu. Ei kuidas sa ikka lähed, kui ei kutsuta. Ja teinekord tuli nüüd Estonia laval uuesti mängukava omandrikaanikega, sel juhul oli mul arusaamatusi lavastajaga, kuna tema leidis millegipärast, et et ma ei vasta tema kannikesetüübile. Ja et ma peaksin tegema Ninooni osa selles operetis nime, siis ei ole siiamaani nagu kokkuleppele saanudki. Tema ütleb, mina ütlesin kannike ja nii me siis vaidleme ja tulemusi siiamaani ei ole olnud. Aga teine Yaleta, millel jõudis tõsi OP. Travjaatedeeell jah, tegelikult tro jaotada. Katkendid sellest ooperist tuli mul esitada juba kolmanda kursuse tudengina. Siis ooperiklassis, lavastas Dougal Essov duetti Sermooniga. Ja Sermooni laulis tookord Enno sein, kes on mul nüüd praegu ka kolleegid kooris. See oli nagu esmakordne kohtumine Violet, aga jaa, Tal oli küllaltki omapärane. Meelde jäi ta küll, sest ta oli nagu ooperiklassi eksamile. Aga järgmine kohtumine toimus viimasel kursusel konservatooriumi ja lõputööks oli peaaegu terve ooper. Ma usun, et ma oleks võinud ka terve ooperi ära õppida, aga tookord oli just selline asi, et kui ma lõpetasin, siis mu vanem poeg oli kolmekuune ja ma tulin just äsja tikreedist. Selleks, et lõpetada konservatoorium. Lihtsalt arvati, et ma võib-olla nii kiiresti siiski ei suuda tervet ooperit omandada. Ja nii me siis õppisime ainult põhilise sellest ooperist poolteist vaatust. Tõesti puudu oli väga-väga vähe. Ja siis oli mu partneriteks Alfredo, laulis Tiit Tralla ja sõrmooni laulis Verni kirss. Etendus toimus Estonia laval, et see oli siis esimene suurem ülesastumine mul Estonia laval. Tema läheb 150. gravjaak, etendus Estonia laval. See on väga suudab ja nende etenduste hulka kuulub väga palju niisuguseid, kus kaasa laulnud mitmeid külalissoliste Nõukogude maalt kaugemaltki Te olete üle elanud? Väga palju erinevaid jälitasid, ma usun. Sest ükski oleta jälgi etendusel ei sa kunagi korduda. Sama päeva puu, sama säravus, millega ooper algab? Ei sa kunagi korduda, niisamuti ei saa sarnaselt mängida viimast vaatust. Väga raske on küsida ja kindlasti on väga raske meenutada oma kõikidel edasid. On ju iga etendus erinev. Ja sageli on ka nii, et kui laulja südames võib olla tunne, täna sündis ime siis võib-olla publik ei tunnetanud Kristjani. Ja sageli publik leiab. Täna sündis tõeline ime. Täna sündis tõeline Kunst. Lauljatar leiab. Ma oleksin võinud teha paremini, oleksin võinud teha teisiti. Tahaksin teada teie mälestusi oma südameimest sest ta on nagu tagantjärgi isegi raske rääkida, need ületasid, on tõesti olnud väga palju ja väga erinevaid ja aastatega on ta nagu küpsenud ja olen püüdnud tõesti iga etendusega midagi leida, midagi otsida uut. Ja oleneb ju ka partneritest, oleneb ka lavast ja üldse väga paljudest tingimustest. Alguses võib olla küll need esimesed jõledad astet, nad olid ka suuremalt jaolt minu enda nägu. Ma püüdsin endale ette kujutada seda Armastavad kannatavat naist. Nooruses on muidugi seda, kui oled ise veel tita, siis raske ette kujutada ja veel ei ole kunagi näinud niisuguse haiget inimest ja pole näinud teda suremas ja sellepärast niisuguseid väga raske ette kujutada. Ma olen loonud omale muidugi oma ettekujutuse sellest ja Ja vahel võib-olla tõesti eriti viimasel ajal ma vaatan, et see on hakanud nii õnnestuma, et pärast seda tõesti tunnen ennast halvasti. Et elad nii väga sisse. On väga palju rolle, mis ei jäta kunagi maha siin eel, kui on eesriie läinud kinni. Kindlasti on Coveretanis. Mul ei ole, ta kuulub tõesti nende rollide hulka. Väga palju neid just ei ole minu elus olnud. Aga põhiliselt just need rollid on sellised, mis on niisugused sügava läbielamisega seotud. Siis ei saa tõesti tükil ajal lahti. Kui on mängida koomiline osa, siis nii kaua ei ole sinus, et päris kiiresti sellest lahti saada ja, ja teinekord ongi nii, et kui teda väga palju pead tegema, siis tekib vahel tõrget ei taha nii väga sageli teha, aga aga mis puutub kolme minu rolli silda ei oletanud siia ning ma arvan, et need, no ei tea lõpmatuseni ja kas või iga päev. Need on niisugused osad, tõesti väga meeldivad, muidugi suurem osa on selles süüdi, muusik. Huvitav missugune nendest kolmest rullist hääleilt kõige enam ära võtab? Väsitab no seda on nagu raske öelda, alguses muidugi ma olin noor laulja siis vast ehk ei ole, ta oli selline osa, mis väsitas, aga viimasel ajal ma olen nii karastunud, et või sa rääkida enam sellel teemal, vahend tekib just vastupidine tunne. Näiteks siia ära laulnud, siis on nagu tunned, hakkaks otsast peale. Elaureks veel eile veel. Te olete Konsama? Kus tulidki väletud laulnud? Ei ole, et oleme tõesti saanud väga palju laulda, palju erinevates kohtades. Väga mulle meeldis laulda teda Riia teatris, seal oli akustika ja säri armastati Travi väga sama pean ütlema ka Vilniuse teatri ja publiku kohta, neil on kohe traditsiooniline iga vanast õhtul. Nad mängivad Trovjaatat seotud nende suure tenori nimega kes mängis neljal reedot ja kes nagu lõi need traditsioonid. Aga kui ma räägin, et oli väga hea laulda, siis ma muidugi nimetaksin eelkõige suurt teatrit, mis oma akustika poolest võib-olla tõesti võistelda saab, ainult Rootsi Kuninglik teater temaga. Aga kui näitlejate ja dirigendi ja minu niisugune koostöö võib-olla kõige parem mälestus on mul Ungari ooperiteatrist, vot seal tõesti sündis mingi ime. Aga väga hea on olnud ka laulda sellisi teatrite kollektiividega. Slovakkias. Ja häid elamusi on olnud mujalgi. Ja missuguseid mees partneritele on eriti meelde jäänud. Võib-olla kui ma räägiks kõigepealt oma esimesest külalissolistid, kellega mul tuli laulda üsna noorukesena mind esimest korda kutsuti Estonia teatrisse laulmas jõledat siis minu partneriks oli Vladimir Atlantas. Ja kuigi ma pean ütlema, et ta on suurepärane laulja, hiljem on võimalusi teda imetleda nii mitmes rollis siis seekordne Alfredo muidugi ei vastanud minu vokaalselt jahminoniustel arusaamisele ja minu jaoks on ta võib-olla liiga dramaatiline. Aga muidugi välimuselt ta sobis väga hästi. Foredosse. Olen laulnud irviliust Räikaga. Trajatat palju partnereid oli mul Leedus ja ka Lätis on unustamatut partnerid. Eletaga on jaanis naaber ja jaanis pruugis Taksjani kaks jaanist, kaks nii erinevat jaanist. Ja, ja siiski väga olulised minu elus. Mille poolest jaanis saades? Ma nägin teda esimest korda laval. Ta laulis oma koduteatris teise kohaliku Yaletaga piilane oli see Yaleda. Ja siis võib-olla ta ei olnud enam oma suurvormis, kuigi ma olin paljudest kuulnud. Aga seal Fredo vastas just täpselt sellele kujule. Nii kui mina kujutasin ette omale al-Quaedat, nii nagu ma peaks ütlema, et oma endises koduteatris väikeses Vanemuises oli minu esimeseks Afreeduks Endel Ani. Tema figuur ei vastanud enam Alfredo kujule. Aga tema hääl oli just selline, nagu ma kujutan ette, peab olema. Esimene külaline, kes tuli Vanemuise teatrisse laulmorfreedat, oli Hendrik Krumm. Temaga oli väga palju meeldivaid tra peatasid ja. Ja hiljemgi Estonia teatri laval oli mul võimalus temaga laulda Travjaatat. Siis olen ma laulnud Salavjanikuga niitsildad, kui valetad. Ja isegi siiad tol ajal ja kui ta laulis minuga, sest minu meelest vastas igatepidi Alfred ole minu ettekujutuse järgi. Aga viimane Alfredo, kellega mul oli õnn laulda, oli poolest külaline. Siis võib-olla tõesti see oli mu viimase aja kõige parem Travjaata oli Estonia laval, oli möödunud aastal. Ja temaga ma oleksin küll veel soovinud koos laulda. See jah nii vokaalselt oli väga meeldiv koos laulda ja kuidas ta igatipidi vastas minu ettekujutustele Alfredo kujust. Omamoodi kuju on, on ka kinolinal. Ka niisugune võib Alfred olla. Ja Daniga ja mul on isegi kahju, et et mitte mina ei olnud Violetta seal tema kõrk. Ja kas te olete arvet pidanud? Sildavilitali chia, mida neist kõige rohkema tunud laulda ilmselt ei mäletata, on mulle andnud kõige rohkem võimalus laulda ka väliskast rullides on nagu nõudmine olnud oleta järgi. Kuigi ma olen püüdnud pakkudernsiiet. Aga jah, ja nüüd siis 150. etendus, mis te arvate teie meelest Travjota sajandeid püsiv edu erinevatel lavadel? Millest on see tingitud? Ma arvan, et noh, kõigepealt muidugi Verdi muusika on see kõige peamine aga ilmselt olla niisuguse armastava naise saatus see on ka väga aktuaalne In seltsis väga paljudele lähedane.