Tervist jälle toredad inimesed, kes tunnete huvi ajaloo vastu. Eelmine kord, Me viibisime, koosin Madalmaadel ja nimelt 15. sajandi keskel. Aga nüüd siis võtame kätte jälle ja siirdume edasi vähemalt ühe generatsiooni ühe põlvkonna võrra kaugemale. Läheme aastasse 1479 ja saabume Firenze linna. Maitsesin eelmine kord ka juba, et see linn on ladina keeles Florence õitelinn, aga itaalia keeles on ta Filience ja me tunneme teda praegu. Ja Ivoga. Vaatame jällegi pilti, kõige rohkem maitseb see meile, sest me teame, sellel ajal oli juba renessanss, nagu me ütleme praegu renessansiaeg kvaltriodžentose tähendab, 15. sajand, noh, oli siis vaademe krabüüri risse, Klabüüli tolleaegsed gravi üüri ja mida me seal siis antud juhul neid praegu näeme? See on ühekorruseline maamaja. Selle maamaja sisemus. Peab ütlema, et see on minu meelest isegi täpsem ja parem kui tänapäeva fotograafia sest kunstnik on ilmselt kandnud hoolt, suurt hoolt selle eest, et iga detail oleks meile näha. Me näeme seda, et Firenze linnas tema lähedal maa ümbruses on maamaja, see oli selleks mõeldud, et kui juhtub näiteks seal oli tihti igasugusi epideemiad linnas siis rikkamad inimesed pagesid linnast lihtsalt ära ja läksid seda majadesse ja seal oli juba kaos oskus nii palju, et sa teadsid, kes tulevad keda, tuleb vastu võtta jooniseid kaubamajade eest mida me näeme siin kivipõrand absoluutselt puhas näha, kohati on pestud, puhtaks hiilgab. Siis paistab, et sellel maopidajal on loomad ka veel eraldi hoonetes paigutatud, seal on veised eraldi ja seal on siis seadonierraldi hobuse terraldi. Varem seda ei olnud, aga nüüd me näeme, et see on juba olemas. Vigade, meie elutuba. Too toolid on toas, varem seda ka ei olnud sellel sajandil, need toolid tekivad ka maamajadesse. Ühesõnaga, nad muutuvad linnamajade sarnaseks, esinenud oli vaja linnainimesi vastu võtta suur voodi või asja, mis on perevoodi. Sest seal magasid kõik perekonnaliikmed koos öösel. Ja see on näha, et on kaks päitsed, pea otser peavad seal nagu, ütleme mõlemal pool pead ja jalad on keskel koos. Veel magasid ühtpidi ja teistpidi, aga ise voodi on ka väga puhas. Linad on olemas voodil, mis oli maamajadel juba väga suur haruldus, aga seal oli juba tavaline nähtavasti. Ja on märgitud juurde Velzine märkused, need linad pidid tingimata lõhnama lavendli järele. Et selle Avelliga olid natsi esimesi immutatud lõhnasid, muidu ei saa magama jääda, lavendli lõhn pidi olema selleks ealsiv, võimaldab inimesel paremini magama jääda. Nüüd vaatame neid maa naisimise, kes seal on. Iron seljas villased rüüd. Neid nimetatakse tol ajal Cameloti tüks Camelot. See on siis kanganimetuse järgi solinikon kangadele nimetasin kammelottideks. Näeme tõepoolest siin Toskaana maakonna nimetus Toskaana aadlimehe ja Firenze kodaniku vahel. Ei ole nii suurt erinevust nagu alpides põhjapoolse Aashim heia talupoja vahel. Nii et paistab, et jõukus on andnud tunda ennast ka maal. Nüüd vaatame ka linna elamute voodeid. Mul on olemas siin need pildid selle kohta ja paistab jekti kirjeldus kõrval pasjalised voosid. On küll pehmemad. Ja nende ette on siis kaitsevõrguna riputatud igasugused kardinad. Seal on ka näha idamaiseid, vaipu. Siis on kunstipärased, kangad, seinamaalid ja tingimata on seal kujutatud mütoloogilise teemasid. Nendel vaipadel. Paistab, et toit nii maal kui linnas on sel ajal veel sarnane. Nii et menüüdes huulte erinevust ei, ei näe. Inimest siis. Nüüd meil siin näeme ühte pilti, kus sinipunaste vöödega rõivais rikas linnakodanik istub lauas. Ilutsevad siis saiakakud? Umbes meie kuklite moodi, ainult suuremad. Me näeme seal jänesepraadi. Ja puuvilja olgu öeldud, et selle pildi või maali autor, karbadžio tolleaegne mees ja ilmselt ka nagu meie praegu ütleksime fotograafiliste kalduvustega ja ta püüab tipp-topp kõiki asju seal veedeelte meile maalida. Aga seal tiks ka juurde toodud. Selgub, et hommikueinet võetakse kella üheksa ja 10 vahel. Ma ei oska teile praegu öelda, kuidas meie peaksime seda kellani chattima, saaksime selle kellaaja kätte. See ei olegi nii lihtne, see kellaaeg olenes kaera, päikesetõusust ja loojangust ja nii edasi. Aga kujutame ette, et umbes meie aja järgi kella üheksa-kümne vahel võitsid, lähed hommikueinet ja õhtueine oli siis enne magama heitmist või magamaminekut. Olgu olgu öeldud, et värskete looma- või sealiha söödi vaid pidupäevadel ainult pidupäevadel. Neil oli aastas küll võrdlemisi palju, umbes 30 ümber, aga igal juhul ikkagi pidupäevad. Me läheme laudlina, sellel fajanssnõusid ja klaase. Näeme, kuidas abielupaar sööb ja joob ühistest nõudest. Näete, kui huvitav abielupaaril oli ühine liud pikergune liud, seal oli siis liha pandud ja ühine suur karikas. Kordamööda natsial siis lõikasid ja siis kordemediagariipasid karikast. Olgu märgitud, et nüüd nad enam ei Pizza sõrmi lihakastmesse nagu varem tehti. Me näeme uudist tolle aja kohta, suur uudis, seal kahvel. Aga kui te arvate, et see kahvel oli selleks, et liha selle otsevate ja suhu pisse sisse, muidugi eksid see isegi kahvli osi, ainult abivahend, nimelt oli kaheharuline kahvel. Kolme haruldane kahvel oli juba haruldus. Seda võistluse algul anti ainult paaris kolmes väga rikkas perekonnas, aga kaheharuline kahvel ja see oli selleks mõeldud sepitseti liha sisse, et oleks kergem noaga tüki välja lõigata. Ära lõigata sealt küljest. See oli nii liha. Mida siis võiksime neid praegu ette kujutada, no kujutame ette, et see on Firenze ajaloo kõige kuulsusrikkam periood. Just on alanud Lorenzo idee meeditši ehk Lorenzo tore, vaid harva tiitleid, tore või uhker. Tema valitsemisaeg on alanud tavalises kuni 1492 kuni Kolumbuse Ameerikasse jõudmise. Aga noh, see temale veel teada. Nii et tema valitsemisaeg on alanud. Me näeme, et linnavaateid väga uhkeid, jaa. Me teame, et sellel ajal oli väga palju juba esinenud ja esines veelgi epideemiaid, siis öeldis õlal katku, katkuhaigusi, sõjavilet, süsi. Ja teate, milles pidevalt lugejaid pokatsio. Et Cameroni, siis te teate, et see sündmus, mis seal on, et kogunesid linnast välja maamajasse selleks, et linnas vaikses või möllas katk. Ja mida peab Hinnid ära märkima, asi on nüüd karm tõde. Katku ajal need väga rikkad linnad, nagu Firenze, liigub Veneetsia Ki. Tekitasid elanike hulgas paanika. Noh jooksujalu pagenesid linnadest välja jätsi oma majad ja kodud jätsid siis niinimetatud teeniaskonna hoolde. Linnavalitsus läks ka muidugi minema ja jättis korrapidamise linnavalvurite hooldeks. Aga mida tegid siis teenijad ja linnavalvurid, kui peremehed olid ära läinud? See on selge, et kui on, kas läinud on hiirtel suur pidu ja ja mida nemad tegid, nemad tegid siis seda, et nemad ka läksid minema. Aga ennem tegid puhta töö muidugi. Toimus kohutaval kombel vargusi rüüstamisi ja Need vähesed, kes oskasid või suutsid linna jääda nelja testiga väga palju ülekohut, eriti noortele naistele, naisteenijatele. No ma ei taha siin hakata kalduma väga suurtesse detailidesse. Aga sellest hoolimata sellest hoolimata tavaliselt katkuepideemia, kes siis ütleme, poolaastaselt võeti veel neli kuud, siis vaibus jällegi maha. Režissöörid, inimesed tagasi hakkasid muidugi oma maju jälle korrastama ja ja, ja nii ta kahjuks oli. Aga ometi, kui me läheme näiteks kirikusse, mida nimetatakse Santa Maria Novella seal Filences niukene Cyritsion, uus püha Maria kirik, Santa Maria Novella, sinna läheme siis mesele kiriku, fresko alla. Lähme seda kirjapilti, mis on fresko alla seinale ära maalitud. Selle fresko autor on Girlandaajo seal tolleaegne kirjelduse kunstnik. Ja näete, missugune lause osati siis juba kirja panna. Kuigi me praegu just kuulsime, milline sünge lugu oli nende epideemiate kant, aga lause on seal seina peal kirjutatud. Nii. Firenze kaunis üllas, suursugune viletsuse hävitaja. Võib see linn, see linn võib oma saavutuste toodete ja ehitustega nautida, elumõnusid jõukana ja rahus. Ja seina peale, maalib kiri. Aga me ju nagu ma ütlesin, teile asi sugugi nii kena ei olnud, aga juba siis nähtavasti oli kombeks et võimud arvasid heaks ikkagi ennast näidata paremana ja toredam, kui tegelik oli. Tegelikkus oli, eks ole, see on minu meelest nii loomulik igale võimukandjale kõige paremad olla ja ajalukku jääda hoopis võimsam kui tegelik pilt välja nägi. Ja küllap vihkas kunstnik Killandi aju oli võimumeestele üks niisugune vend, kes nende maitsete oskas tabada. Ja seal on kõike, seda, mis nii väga ilus on ja nii väga kena ja tore. Ometi aga peame siiski ära mainima, et see Firenze, mis seal piltidel maalitud, see linn, see on säilinud peaaegu muutumatuna ka meie päevinis, südalinn, vähemalt. Te kujutage ette, kui kaua aega püsinud siis 1450 ja ütleme siis 1990, see tähendab siis 540 aastat on see südalinn enam-vähem samasugusena püsinud, imetega püsinud, on, tähendab nii hästi ehitatud ja on ka väga hästi remonditud. Näiteks kui me vaatleme tolleaegseid pildi ja mida me seal näeme Näiteks ajaloolisi detaile näeme, kuidas uhke rongkäik möödub pasunahelide saatel Firenze kuulsas kellatornist. See on ka praegu alles ilutseb. Me näeme, kuidas selles rongkäigus noorte neidude kleidid ja mantlid on karmiinpunased. Burbursed ja rohelised. Seal kõik progaat, seal kõik blokaad. Ja neid rõivaid ehivad siis kulla ja hõbeda kirjud nööbid. Soengud on tornikujulised. Olgu öeldud, et seal veel keskajapärane, see tornikujuline soeng aga juba näeme ühel daamidesseni Vabjas. Laia servaline. Vau, sulgedega Nov au on ehk paabulind ehk paradiisilind selle vausulgede köidetud kübar. Kaelas pärlikeed, mitte üks, vaid mitu kindad on tal käes, on mainitud, et kindlad on parfüümitud tollal parfiimiti mitte ihu, vaid rõivaid ei Digindeid. Seda nimetati siis väga peeneks moejooneks, ehk nagu ütleme võõrsõnadega, siis rafineeritud elegants siks. Vaatleme noormehi ja rõivadel sama värvikad roosi, punased ja sinised kuued mida ehib karusnahkne palistus. Huubidel Olsiidi vooder. Varukatel väljaspool on lõhikud läbi põhiku paistab välja vooder. Vooder on väga erk erinevates toonides siidiriie püksid ja kuidas neid üksi võiksime kirjeldada, nad ei ole ju nagu meie meeste püksid tänapäeval püksis on absoluutselt ümber reete ütleksime, sukkpüksid või kuidas issand, kõige lähem. Aga nad ei ole nii õhukesed nagu tänapäeval, sukkpüksid on paksemast materjalist. Ja nad on kõik värvilised. Nii nende värvide saehammastega haakumine on pükse lettidel näha, nii et ühesõnaga, kas siis punane ja kollane või roheline ja sinine. Haakumine käib nagu saehambasse moodi seal reite peal. Peas on neil barretid. Mis värvi need on? Purpur-sed sinipunased. Aga niisugune huvitav asi, mida varem pole, pole meie moekunsti või ajalugu märganud. Kvalis selles perioodis, tähendab meestel on ka juuksed blokitud. Meestel on ka juuksed lokitud. Ja see oli muidugi enneolematu. Meestemoeajaloos. Mida Ronkigines kujutab, mis ma praegu rääkisin, see on ilusatsioon. Pokatsio ühele novellile. Selle nimi on adinaari, pulmarong, adinaari pulmarong, kui te pole lugenud seda eesti keeles, on ilmunud ka Semperi tõlkes, võite seda hiljem kätte võtta ja vaadata, millest see asi on siis. Nii me näeme seda ühte stseeni, kus keset pidulikku liikumist On pandud pruut teatuma. Kõigepealt pruudi välimus, tuleb välja, et seal pulmarongkäigus on kõik daamid temaga täiesti võrdselt rõivastatud ja kui me ei teaks, et just see inimene on pruut. Meie võiks eraldada kõigile väga uhked rõivad. Aga pruut pidi pealt juba sellepärast, et noormehed on tema Etti asetanud suure lillepärja. Ja üks kõige kaunimates noormeest, kes esitab talle kiidulaulu. Ja seal kõrval on näha ka järgmine stseen, kus vanem sugupõlv seal vanemad inimesed mõistavad seda asja hukka. Radisalli eputajaid. Selgub ka seda, et tolleaegseid ametivõimud panid kehtima üha uusi dekreet korraldusi mis keelasid liiga kalliste rõivaste kandmise. Ühesõnaga, pulmasööki ei tohtinud olla ülepakutud. Ja pulmakokk oli kohustatud eelnevalt ette näitama selle menüü. Linna ametivõimudele. Ja nagu tuleb välja, et ei tohtinud olla enam kui kolm kõige tähtsamat ehk peamist rooga. Kolm põhirooga, nagu me ütleksime, võis olla. Aga külm, toitusid võis olla 25. Pillasid ikka tuhandeid tukateid peolaua tarvis. See on nähtavasti samasugune maania nagu meil ka veel vahetevahel siin esineb, et mida rohkem on pulmalisi, seda tähtsam on pulm ja mida rohkem on ühtegi teist seal laual, seda. Rohkem võib pererahvas uhkustada. Minu meelest juba siis taipasid seda ka direndsev võimud. Ja eriti kirikutegelased vaimulikult manitsevad kantslist. Ja toodud ära üks niisugune manitsustekst, siin. Hoonaised tee vihastati jumalaid. Õieti peaks olema siin jumalat, eks ole. Võima tõlkisin valesti. Oh naised ei teadjate jumalat oma edvistamisega. Teil on liiga sügavalt kaela väljalõiked. Prantsuse keeles dekolteed. Teil on liiga palju minki. Nonii ja see asi läks nii kaugele, kõige võimsam tolleaegne Firenze moraalijünger oli munk või vend või isegi FRA Cherolamo Savon aroola, Savo Naroola. Tema oli San Marco kloostri Püha Markuse kloostri dominikaani munk. Ja see oli niisugune fanaatik, et ta hakkas põletama turuplatsil. Moe narrusi. Kõiksugu mingi pudeleid viskest sinna lõkkesse ja igasuguseid rõivaid ja kleit, mida kätte sai. Ja ta möllas muidugi nähtavasti niikaua, kui ta lõpuks ise ka viidi. Tuleriidale, põletati ära. Paavst oli tol ajal nagu teate, kuulus Aleksander, kuues ehk worricia. Nõukogude seda kuulnud ei ole, siis võid lisada veel lugeda selle mehe kohta saate väga palju väga võikaid andmeid teada. Noh, ütleme siis, veedeid Firenzes oli tõepoolest väga piisavalt võimalusi meelelahutuseks. Selles Firenze turuplatsil peeti tantsupidusid taga perioodiliselt võiduajamisi turniire Santacrootši väljakul Saltacrootsida püha ristiväljakul. Siis olid need liumfi rongkäigud ükskõik mis puhul, kes midagi olid kuskilt tulnud. Kema oksjaidsi triumfi Roon, kui käigud, sõidukid olid väga uhkelt ehitud Ja rahvas väljaku ümber laulis karnevaliviisi maasi, püüdsin ühe selle selle viisi või lauluteksti enam-vähem ekviorismikasse panna ja eesti keelde tõlkida. No see tuleks umbes nii välja, et tantsi, laula, mängi pilli. Olgu nii, kui elu nõuab. Tantsi rõõmuga Kadrilli, enne kui kord surra jõuad. No see on minu tõlgitult, võib-olla ta ei olegi kõige kunstipärasem, aga ma ütleksin, et mõte on siin teesse täpselt minu arvates edasi antud. Niimoodi nad laulsid. Ja nüüd kahju, et aeg on jällegi varsti ümber saamas ja ma kavatsesin veel rääkida keelega Veneetsiast. Muidu Olkoidudesse, Veneetsia linn ei jäänud Firenzes üldse maha, vaid vastupidi ta võis isegi ees olla. Ja nõudis tolleaegne reisimees koomines märgib, et see haruldane linn oli kaunim, millal ta iialgi kuskil on näinud aga ühtlasi ka pahelisem. Ja ühtlasi ka. Ütleksime tee, Mondlikum linn. Ja kui teil selle vastu midagi pole, siis ma järgmisel korral kuskil keegi endaga kaasa tolleaegsesse Veneetsiasse millest on tõepoolest kultuuriajaloo mõttes. Kuigi ma olen rääkinud põhiliselt tsivilisatsioonis, son kultuuri, üks väli, näite igal juhul ilma tsivilisatsiooni näitavad, et meie kultuuris ei saa. Ja järgmine kord ma siis püüaksin teiega koos. Imetella või? Või hukka mõista nii, kuidas paras moment on. Veneetsia elu-olu. 15. sajandi lõpul tänaga kallis sõbrad. Ma lõpetaksin kõige paremat teile.