Nii telejällegi kallid, head inimesed, kes te tunnete huvi ajaloo vastu. Nüüd läheme nüüd. Näed jällegi kaugele tagasi. Läheme ikkagi 15-sse sajandisse, veel. Renessansiaega. Valima nii seekord välja, aga ma eelmine kord lubasin Veneetsia linna Veneetsia muidugi ta oli siis juba väga vanalinn, ta oli siis juba üle 1000 aasta vana juba siis üle 1000 aasta. Kunagi olid nende kauged esivanemad põgenenud ära rändrahvaste rändhordide eest jõe deltas asuvatele saartele. Patsiendi oma olemasolu. Selle suure möllu ajal, mis toimus neljandal või viiendal sajandil. Aga jäid püsima ja sellest Sellest alast kasvas välja tugev Veneetsia linn mis juba sel sajandil, kui mina räägin teile, eks ole, sel sajandil ta oli maailma üks mõjuvõimsamaid tegureid. Ta oli väga rikas riik. Ta pidas sõda ka ortomaanidega türklastega, labidas, sõda ka teiste riikidega. Ta oli üks neid riike, kes organiseeris Konstantinoopoli vallutamise omal ajal, 13. sajandil ja nii edasi. Seal aga rikkus oli kogunenud nende kaupmeeste tõttu sellesse linna. Sest Veneetsia oli üks peamine organisaator, kes toimetas eurooplastele kätte idama kaupu. Ja vastupidi, taimedes ka sinna neid kaupu, mida idama vajas euroopalt. Ja sellepärast see Veneetsia linn teadis väga hästi, mida tähendab rikkus ja idaturg. Muide ka rikaste riik oli ka välja kujundanud oma omapärase demokraatia, nimelt rikaste inimeste demokraatia ütleksime nii, et aristokraatia valitsuse, kusjuures aristokraatia seal tähendas ainult rahalist väärtust nii palju, kui oli kellelegi kogutud. Ja nendel oli ka oma julgeolekusüsteem olemas. See käis niimoodi, et kõik osalikud võisid esitada salakaebusi. Selleks oli ehitatud isegi vastav süsteem. Maatikin, tehniline süsteem, tehniline masinavärk, need olid mitmes kohas pandud välja. Veneetsia sümboli Püha Markuse lõvilõuad. Ja kee, kes pissis oma salakaebuse lõugade vaid sisse, siis see salakaevus langes tingimata sinna kohta lauale, kus olid inimesed, kes neid asju uurisid ja oma järeldused tegid. Aga jätame selle peaaegu kõrvale. Siit on muidugi paljud hilisemad inimesed ka õppinud, kuidas seda teha? Veneetsia? Noh, siseluure oli maailmas kõige paremini tuntud ja selles oligi asjalise, isegi peeglite valmistamine kaua aega saladus. Sellepärast et see oli niisugune ettevõtmine, et kõik need meistrid, kes oskasid ilusaid peegleid valmistada, neid hoiti nagu vange. Neil polnud mingit yhendust teiste inimestega ja nad ei saanudki oma saladusi väga hästi. No reeta või, või välja anda. Aga noh, mis puutub nüüd Veneetsia kodanikud asja, siis ma ütleksin nii, et nendel oli luksus, kui võrrelda Firenze linnaga. Palju rafineeritum, palju peenem. Ja näiteks ma võtaksingi esile praegu jällegi Gorbatšova maali, mis kujutab kanale tunded seal suurt kanalit Veneetsias. Ja me näeme seda üldist panoraami, seda suurt kanalid palistavad paleed. Nad ise nimetavad need Palazzodiks palatsud. Seal on väga uhked. Selle palatse omanik tahtis uhkustada naabrite ees vähemalt sellega, et tal oli midagi omapärast. Tellisid kunstnikud käest alati igasuguseid skulptuure, freskosid bareljeef ja nii edasi. Ja siis polegi imestada, et seal oli näha väga palju nikerdatud kujusid ja, ja maale ja seal oli väga palju ka kunstnikke, kes said maailmakuulsa tekstile, sest me täna muidugi rääkida ei jõuagi. See on omaette teemad, Veneetsia koolkond ja kõik nii edasi. Ja me näeme sile Karpaczomaali järgi, et isegi nende, aga te katused on muutunud mingisuguses omapäraseks aedadeks sisenimetatud need suve salongideks, seal istuvaid inimesi on pandud vastavaid Spoltides puud kasvama ja nii edasi. Ja me näeme seal kanalil siis ka lõbusaid sooritavaid, kondleid. Ja igal vähegi endast lugupidaval perekonnal oli ka omad spetsiaalsed kondlid. Omapärase kujuga ja kondioleerid ehk nende fondide sõudjad olid siis ka vastavalt sellele oma peremehele siis ka rõivastatud. Ja need kollid olidki siis. Üheks võimaluseks, kuidas oma luksust demonstreerida ka teistele. Nüüd vaidlema, et järgmise mao järgmist pilti siin näeme jällegi üks tohutu suur pidurongkäik. Need sammusid ühelt väljakult teisele muide Vjatasid palju sildu on näha, üks tähtis sild seal. Väga oluline siin-seal on isegi nii, et seal sild keskelt lahti kõrgemad alused pääseksid läbi ujuda. Näeme seal siis. Kuidas rongkäigus kõigepealt samu vaimulikud. Omapärane on see, et vaimulikud on pikad, maani ulatuvad rüüd. Ja nad on valged. Nad ise nimetavad hõbedased, aga maali peal tuleb välja, et nad on valged. Siis näeme. See tähendab tootšid, nendel olid sisid tiitel oli tool, linnaisa need kaasa modi pikkades rõivastes, aga lisanud juba libilised. Ja siin on nähtavasti ilmselt tajutav Antiik-Kreekasse esteetiline mõju selles, et nemad ütlesid, et üks värv kui rõivastus on üht värvi, Keitsioon püha. Kui on kahte värvi rõivad, siis on seedel soliidne. Aga kui on juba kolm värvi, siis on tavaline. Aga kui neli värvi, siis pidi olema see lihtsalt maitsevaesus või labasus või? No igatahes midagi muud. Ja nüüd me näeme siis ka. Kuidas kaunitarid jälgivad seda rongkäiku oma Loodžadilt? Nathan Kabanud ennast pidulikult riidesse ja nise Palazzothi ja nende Loghiad on kamistatud, väga uhked ja kangastega. No ilusa ilma puhul asja Petrinia Jeltslased nagu Firenze teisedki siirdusid linnast maale oma villadesse. Ja siis on ratsanike käes lühikesed viskeodad. Ja koerakarjad on siis hobuse kõrval jooksevad. Miks see nii vajalik oli, ilmselt oli neil mõeldud ka tee peal, kui seal tuleb ette mõni ulukeid, siis on kohe võimalik küttida. Ja villades veedeti esiseid, hüldilisi, seltskonnapäevi seltskonnaelu. Ja noh, tead muidugi lugenud juba kahtlemata ka Bocatšov teegaamerooni seal on selles ka pikalt-laialt kirjeldatud, ma ei hakka sellest teile enam kordama. Nad olid ka väga osavad siis ja huumorimeelsed jutumeistrid ning alati leidub seltskonnas isikuid, kes oskasid mängida vilepilli, lüürat või lautot. Ja korraldati improviseeritud vabaõhukontserte isangeniks uudis, mida varem ei ole märgatavalt, mida nüüd võistluse tähele panna, see on siis ühesõnaga 15. sajandi teisel poolel viimasel veerandil olev nähtus nimelt mängukaardid, mängukaardid olid siis tol ajal väga suured ehk kunstiteosed. Nimelt iga vähegi võimas ja rikas pireemest Kellis kunstniku käest sotsiaaltee, minule mängukaardid. See oli nende fantaasiamassis, olid tavalised sugukonda järgi pandud, eks ole, selle sugukonna esindajad, sugu esindajad ja isegi praegu ütleme näiteks ruudu seitse ruutu kaheksa, ruutu 10 aga nendel oli iga sellele numbrile vastav kuju välja mõeldud, nii et kõik kaardid olid pildid. Tegelikult jääb asja pidi kaardimängu väga harrastasid, sised. Nende piltidega mängida on lastergi väga meeldiv, kui, kui kaardid väga kirevad ja toredad. Muidugi selles vabameelses seltskonnas kiputiga sageli liiale minema. Peitsi rikastes seltskonnakihtides tuleb välja, et ülikud märgivad Püha Neitsi kuju olevat siin ja seal kirikus rüvetatud. On varastatud kirikutesse altari aardeid. Ja Veneetsia kohus on sel puhul karistanud Kaagaga julmalt armutult. Kõik need, kes kirikus vaidlesid, midagi niisugust, mis on vastuolus kirikuga. Et poodi üles, aga kuhu nad poodi poodi, poodi üles, kellatorni pandi nad rippuma niimoodi, et rahvas oleks rahval oleks näha, nende ripuvad laibad seal nööri otsas. Nii mis veel iseloomustab tolleaegset Veneetsia kultuuri. Hoolimata rahaahnusest ja, ja küünilisusest on tolleaegne itaallane München, eestlane, eriti ebausklik. Kõiksugu nähtused mõjusid neile ehmatamapanevalt ja Kohkama panevalt nii-öelda uskusid ka imetegusid. Seal olid väga tähtsal kohtadel astroloogid. Terve praegu tähetargad, soolapuhujad, samuti nõiad. Ja nemad teenisid sellega omale raha, et olid siuksed tähtsate isikute juures valmistanud horoskoope ja tõotasid ette nendele head või halba saatust, aga kõige targemad need olid niisugused mehed, kes teadsid seda, et kui ma nüüd halva horoskoobi teen oma peremehele, siis ma ei saa ju vähem, eks ole. Tasu selle eest. Ja armastad ja välja mõelda igasuguseid. Niisuguseid ennustusi, mida võis mitmet pidi välja lugeda. Ja muidugi hoid asugachis soliidne selle eest. Ja mis oli kerge ennustada tolleaegses noodi, on Põhja-Itaalias kõigepealt loodusõnnetusi. Me võime ju seda tähele panna, kui me ajalookroonikat uurime seal iga umbes nelja-viie aasta tagant tuli ikka midagi pahandust. Kasvõi siis ikaldus. Tagajärg oli muidugi peaaegu näljahäda. Leiva hind kallines võimsalt. Mõned rikkamad mehed hakkasid leiba nälgijatele välja jagama, siis sai palju inimesi surmaga selles sabas sabas tungeldes ja nii edasi. Esines ka maavärisemise. Esines rahehoogusid, äkilisi külmi ilmu, vičekides paanikat. Muidugi kõige õudsem oli muidugi katku haigus. See puhkeväga sageli, no ütleme üle üle viie aasta sageli oli ikkagi katku ja epideemia kas suurem või väiksem ja see levis linnas linna. Või teagi, mis haiguse katk oli? Võis olla ka igasugune muu epideemiaga, siis oli üldine, nimetas katk. Jaa, lillasid taganesid siis maale ja viisid sinnagi katkupisikut kaasa, niiet sealgi tekkis juba suremini ja nii edasi. Katkuperioodil oli siis Firenze linna asi ja remontimine kaitsjatest kauplemine lõpetatud toitu polnud inimesed seid isegi ravitaimi lilli, mida oli istutatud püsid, seda siis katsetatud seente abil toiduks valmistada. Aga maha jäänud ajades möllasid kurjategijad röövlid seda ma rääkisin juba eelmine kord ka. Mida võiks keelitada Veneetsia kohta tollel ajal? Tänapäevani on säilinud need punakad, Palazzod, rohekad, kanalid, mustad kollid, väiksed väljakud, mis annavad igale kvartalile oma näo. Karbadžio maalil risti ime. Näeme seda pidupäev Veneetsia linnas. Tema on jäädvustanud meile Nii sukkpüksi jaga Condolieerid nende sõrmkübarataolised, kübarad või mütsid mille küljes on suled. Tähtsa välimusega ülemusid kullaga kaunistatud soengud, pärlid, siilirüüd, daamidel. Nii ühesõnaga uhkuse demonstratsioon. Ilmselt on Karpatsiosele maaliga püüdnud jälle kellelegi suurele inimesele meeldida. Nüüd ma tahaksin rääkida ka seoses sellega, et ma ei ole maininud teile ühtegi tähtsamat Veneetsia kunstniku tollel perioodil. Aga see on sellepärast kallid inimesed et sellesse saade kahtlemata ise, kui te huvi tunnete, lugeda selle kohta niipalju ilmunud neli ka eestikeelset kirjandust. Räägin teile ühe loo, mida ma pole eesti keeles kahjuks siiamaani veel kohanud. See on lugu kunstnik stiitsianist Veneetsia kuulus maalikunstnik, Tiitsi anud. Tema. Oli juba ligi 100 aastat vana, no ta oli 99 aastane kui ta ise kirjutab oma päevikusse, et ma leidsin uue maneeri. Kuidas maalida. Ma hakkasin pöidlaga maalima. Ja see annab väga häid tulemusi. Aga kahju, et ma olen haigestunud. Ma ei tea, mis see on, aga ma arvan, et see võib olla katk. Ja teate, mis juhtus ja juhtuski nii, et see oli tõesti katku haigus, tollel ajal nimetati katkuks seda. Aga poeg hakkas kartma tema enda lihane poeg. Koju. Ja läks ära. Läks maale, oma maamajasse. Kui kunstnik Tiitsion väga suurte kuulsate maalide autor suri. Kes seda kahes matma läinud. Ja siis otsustas Veneetsia mina. Valitsiaskond mottiminetoolsid. Võtsid oma teenrid kaasa, kes samuti Carstidega midagi polnud teha. Tuli käsku täita. Pesid laiba ära, panid ilusti katafaldile ja kandsid selle oma kuulsa kunstniku. Ja kui katk oli mõne aasta pärast möödunud ja siis Tuli Tiitseni poeg tagasi linna. Ja nüüd hakkas nõudma oma isa pärandit. Sest noh, ta oli ju Ja ei anna seda sellele pojale. Tütises sellele pojale niimoodi, et kui sa kartsid oma surevat isa Karla veel rohkem oma surnud isa jalad üle enam meie silme alla, kuidagi niuksed ellu ja terveks jääda. Nii olgu see siis ka edasi antud ja nüüd veel mõned asjad. Sageli on minu käest küsitud Et miks ma oma kultuuriteemat käsitlev saadetes alati just nii uus, niisuguseid momente tahan esile tuua ja ja nendest räägin, et on teada ju, et kultuur on palju laiem kui tsivilisatsioon on palju laiem. Sinna kuulub nii kirjandus, kunst, muusikateadus, tehnika ja nutsime kõik inimvaldkonnad, mis vähegi inimese vaimuga seotud. Ma valisin välja just need küljed, millest tee kallid kuulajad igapäevases kirjanduses kokku isa puutudagi minu meelest need mida meil vähem eesti keeles ilmunud. Tõsi küll, need, kes valdavad keeli, need on palju õnnelikumad inimesed, siis nad saavad kätte materjale. Nii saksa, inglise, prantsuse, itaalia keeles, samuti ka vene keeles on olemas rikkalik materjal. Kuigi selle kohta ma peaks, ütleme nii, et kättesaadavad nad ei ole, enamus on tsaariajal ilmunud. Nõukogude Talle anti selle kohta väga vähe materjali välja, mis minu meeles noh, humanitaarharidusega inimesele huvi võiks pakkuda kõik ühekülgne ja ja tingimata seotud mingisugusel määral ikkagi klassivõitluse rõhutamisega. Aga minu arvates on see ka ühekülgsus ja ühekülgsus, mis viib isegi asja võõrastamisele. Sest vot kui te võtate kätte näiteks õpikud, ma sain hiljuti hiljuti võimaluse, mulle kingiti, vähemalt toodi mull, eks. Üks. 1900. aastal ilmunud Gümnaasiumi ajaloo õpik gümnaasiumi ajaloo õpik. See oli mõeldud siis nendele noortele, kes õppisid gümnaasiumis omanit Sonyl humanitaarala. Õpiku lehekülgede arv on 1000 1000 lehekülge. Seal rikkalikult piltidega varustatud. Ja seal on sees näiteks antiigi ajaloo kohta on seal 250 lehekülge, veerand on antud selle antiigi ajal antiigi ajaloo kohta veerand. Ja see on ka põhjendatud, mispärast see vajalik oli, sest vaadake, kui tahate ikkagi tundma õppida kunstiajalugu siis ei piisa ju sellesse tee teadja mõne kunstniku nime ja seda, millal ei või keegi keegi elasinas. Aga te saate teada ka nende piltide sisu. Seda mõtet, mida need kunstnikud on kujutanud. Näiteks te näete Maalidele antiikaegsed nimetused. Näiteks Arbela lahing See on Makedoonia Aleksandri sõjakäikudest, eks ole. Aga seal näete, et võitlejad on kõik tolleaegses võltsingu kaasaegses rõivastuses. Aga see on sellepärast nii kallid inimesed, et kunstnik tahtis seda mõtet mis tol ajal oli juba tuntud antiikajaloos. Seda mõtlesin tuua oma kaasaega ja kutsuda neid inimesi. Samas. Ja kui me nüüd ei tea seda sündmuse käiku, mis, mida see kunstnik on kujutanud siis me ei suudagi seda maali kunagi mõista. Sama lugu on piibliteemadega. Kolsing maalis midagi piibli teemadel, kui see pole piiblit lugenud, kuid ei tea seda, milles asi seisis sisse, vaadeldi seda umbes nii nagu. No andke andeks, ma võrdleksin nii kui nagu kits. Tsirkuse afiši. Aga kui te teate, kuidas piiblis selle kohta on üteldud sissi, oskate aimata aha, siinse kunstnik, joo piibli teema oma kaasaega ja rõhud ja nende inimeste näoilmed ja sealt seda, mida nad läbi elavad. Näiteks Tiits, sealse sama Veneetsia kuulus kunstnik on öelnud kunagi, nii et kõige tähtsam maalil, mida sa pealt kujutada, kõige tähtsam on see, et sa oskad tema näoilmega edasi anda tema sisemist. Tema näo kaudu silmade kaudu pilgu kaudu. Ja kui te seda teate kõik ja kui te teate, mida see inimene, kes seal pildil on kujutatud läbi läbi pidi elama teisalt seda maali palju paremini nautida. Asesemast. Ja te olete õnnelik ja rõõmus, et te vähemalt teate seda. Vanasti öeldi niimoodi teadmiste kohta, seda on ütelnud nii vanad kreeklased kui hiljem on teda korranud ka renessansiaegsed. Suured vaimu tegelesid ja hiiglased. See on see, et. Neutratiitsianigi temani ütelnud ka niisuguse toreda asjalt. Ja seda nimelt just Veneetsia peremeestele, Toolsidele, rikkamatele, kaupmeestele. Austatud isandat, te olete külvega võimsed. Te olete rikkad. Aga ärge uskuge, et et need on teist vaesemad kellel pole nii palju raha, kui teil ja keele ja kelle käest jäi oma raha eest, ostate seda mida te tahes-tahtmata peate hindama. Siis ka teie kõik olete rikkad, olete inimesed. Ja kõik inimesed, kui nad on, inimesed. Austavad kunsti, austavad teadmisi. Sellepärast kallid inimesed Lepinegi sellega, kui, et ma ei hakka kordama seda, mida on kõigil enesel kättesaadavad eesti kirjanduse kaudu moosingele välja ikka neid materjale mida ma olen leidnud väga meil väga vähe esinevatest raamatutest ja mida on vaja tõlkida, et meie lugeja, kes pole veel jõudnud keelt ära õppida, saaks ka sellest osa võtta. Tänava sellega tahaksin lõpetada ka järgmisel korral. Ma võtan teid kaasa ja lähme nüüd 1500. aasta Saksamaale vaatama, mida see siis meile kultuuri, tsivilisatsiooni ajaloo vastu huvitundvatele inimestele pakkuda võib. Täna.