Tänase Persona saatekülaline on kirjanik Eeva Park. Mina olen Marje Lenk, head kuulamist. Kuidas elate hetkel hästi, kõik on hästi, endiselt ei tohiks niimoodi öelda, ilmselt eks kusagile koputama, kas on puu siin? Aga aga muidugi võiks ka öelda, et mul on nagu kaks tasandit, mis läheb. Üks on see nagu igapäevaelu, mis on hetkel nagu kõik läheb. Aga samas noh, on teine elu, alati on see kirjutamise elu ja sellele on palju keerulisem vastata, kuidas läheb parajasti sellel isegi taha vastata, kui tihti te ise helistate tuttavatele küsite, kuidas elada? Mul on hästi-hästi oluline vaid küll alati sugugi kirjanikud, aga, aga on küll, mul on vaja inimkontakte, mind õudselt inimesed huvitavad ja ma ripun inimeste keeles endale oluliste inimeste kyljes. Täna tulite ka inimeste juures, te tulite romaanivõistluse auhindade kätteandmisel, millised on emotsioonid ja ma ei olnud sellel aastal žüriis, ma panin aint ühena romaaniühingu liikmetest panin žüriid kokku, taas oli hästi palju noori, neid oli ka kohal seal auhindamisel ja et võitis see, kes võitis, mul oli ka sellest väga hea meel ja ma tõesti usun, et mõnest inimesest, et näed, et temast tõepoolest tuleb kirjanik. Mul on selle üle hea meel. Annab mulle jõudu, uus ja hea ja üleüldse kõik hea, annab jõuda, kõik vilets, ka see, kui teda kiidetakse, võtab jõu ära teejuhid, et eesti romaani ühingut 2003.-st aastast, see on ühiskondlik amet. Millised kohustused teil siis peal? Ei, mul ei olegi muud kohastast könt romaani võistlusi teha. Et ei, see kõlab kõik väga uhkelt ja suurelt, aga ma teen seda lihtsalt sellepärast, et et ma ei ole kunagi enne mingeid ühiskondlikke töid teinud. Oleme alati kavalalt ära libisenud nõukogude ajal, kui kõigil olid ühiskondlikud tööd, ma ei teinud iial midagi. Nüüd on tõeliselt ühiskondlik töö, kuhu see tõesti paneb ainult ennast ja oma aja nii-ütelda, kes päriselt loomingut sellele on natuke raske mitte teha midagi, vaid see meeles pidada igasuguseid tähtaegu ja ja niisuguseid asju, sest sa süvened päris mingisse oma töösse siis see, et sul kuskil taga kuklas mingisugune kell taob ja sa tead, et sa pead meeles pidama ja teiste korralduslikud asjad sõltuvad sellest. See on väga väsitav mitte teha, vaid meeles pidada, keegi küsib, millal tuleb Nobeli preemia Eesti romaani kirjutada, tere. Mis teie arvate siis, kui keegi eestist kirjutab sellise romaani? See on ikkagi ainult tekstide põhjal, sellisel juhul peab lööma kõikidel jalad alt midagi nii uut, midagi olulist. Mis ütleb inimestest midagi kõikidest inimestest. Romaan ikkagi ühendabki see, et Roman kirjutatakse inimestest, see ei ole oluline, kus ta elab ja mis tingimustest vaid see inimesesisin, peab tulema välja. Tegelikult oleksin vabalt küll võinud Krossile anda selle tema raamatut see-eest kuigi öeldakse, et ei ole paremaid, halvemaid aegu, ilmselt on mingisuguseid hetked, mis võivad mööda minna. Mingisugused olukorrad, mis väga palju asju määravad ja nii et ma usun, Kross oleks küll selle ära teeninud oma parimate teostega Nobeli kirjanduspreemiast unistavad paljud kirjanikud. Loodan, et preemiaga ükskord Eestimaale jõuab. Ma ei usu, et keegi päriselt kirjutab, istuks ja kirjutaksin, mõtleks Nobeli preemia peale, vaid tegelikult ikkagi inimene kirjutab eelkõige ühele lugejale, kes on ta ise. Ma tahan iseennast üllatada. Olulisem kirjutamise juures, romaani puhul on seda palju harvem, näiteks kui luuletustes või novellides kus kuidagi on sõnnik, see üksainus hoog kannab sind kusagile. Et romaan on palju raskem osa, sest sealt tuleb alati teatud niisuguseid täitekohti. Aga, aga ma ei mõtle iialgi ja ma ei usu, et keegi kirjutajatest mõtleks. Ükstaskõik, mis Auda sulle, kui ma teiega tänase saate suhtes kokku leppisin, siis te ütlesite, et saate tulla ükskõik mis päeval kuid mitte hommikul, sest hommikul tee, kirjutate, kas nii on olnud kogu aeg, et ainult hommikuti kirjutate? Ei, ma olen kirjutanud väga palju öösiti. Siis kui lapsed olid väikesed, siis ikkagi selleks, et täiesti niisugust segamatult aega saada, mis oleks ikkagi vähemalt kuus või kaheksa tundi, selleks oli vaja öösiti kirjutada. Ja, ja see loomulikult see see ö läks ikkagi noh, niimoodi päeval kalliks maksma. Ja nüüd olete siis hommiku peale üle läinud. Ma armastan oma ummikuid, et ma, ma ei ei karga kil nagu mõni ütleb, et ta on juba kell viis-kuus laua taga, mina jõuan ikka kuskil üheksa paiku heal juhul laua taha ja ja lähen hästi aeglaselt delt teksti sisse. Lähen eelmisel päeval kirjutatud teksti ja tõmban sellest tavaliselt pool maha ja siis lähen edasi. Tegelikult ei tohiks nii teelt minema kogu aeg edasi ja siis pärast maha tõmbama. Aga aga ma tahan nagu ise saada mingisugust tõelist sidet selle tekstiga, mis ma olen kirjutanud, kas te kirjutate pastakaga paberile või arvutiga, te töötate arvutiga ja ei, ma juba väiksena õppisin, kirjutas masinal kirjutamise selgeks. Kuna kodus oli kirjutusmasin käe, kirjutasime temast jäänud kirjutusmasinaga, see oli nii katkine, kirjutas masinatesse. Osa tähti lõi väga armetult ja ta tuli kõvasti näppudega taguda, nii et arvuti oli tegelikult mulle meeldib arvuti. Esiteks klaviatuur on väga lihtne käsitleda ja teiseks, mulle meeldib väga, kuna ma suur mahakustutaja siis mulle meeldib, tagati neid ja kõiki ümbertõstmised ja, ja tõesti, mulle meeldib kirjutada. Kui te hommikul laua taha lähete, kas siis oled, et juba õhtul üht-teist välja mõelnud või sünnivad kõik ideed laua taga? Ma püüan mitte mõelda enam õhtutekstile, sellepärast et siis ei saa üldse magama jääda, siis hakkad lahendama mingisuguseid lauseid, tekst hakkab su peas edasi ketrama ja igal juhul sa kaotad selle öösel. Et ma püüan nagu ära kirjutada, täpselt nii palju kui mul. Ühesõnaga, nagu mõtetes jõud on ja kui ta muutub niisuguseks lobiseb, aktsia lohisevad, siis ma siis ma lõpetan ja ja püüan mitte mõelda, see muidugi ei õnnestu, tavaliselt püüan mitte mõelda seni, kuni ma lähen laua äärt tagasi. Kas olete saanud mõne ideega unenäost mingid sähvatused, võib-olla, aga mitte nii nagu mõni lausa kirjutanud tõlkija teeb oma teosed unenägude põhjal siis on ka väga põnev, on ka niisuguseid inimesi, on ka, kes teevad filme oma unenägude põhjal, kas te teate, mida tähendab, kui kirjanik näeb unes, et tema raamatuna ära trükitud? Ei, ei, ma ei tea, see tähendab seda. Autoritee lugejani ei ole sugugi kerge. Ja teie seda unenägu kindlasti enam ei näe, sest teie olete oma tee lugejali leidnud. Kui ma käisin möödunud nädalal Tallinna keskraamatukogust laenutada teie rumaali tolm ja tuul siis öeldi mulle, et ühtki raamatut jutt ei ole viiulil, kõik on välja laenutatud. Siis nad helistasid torupilli, raamatukokku, kõik väljas ja ma jäingi sellest raamatust ilma. Teil on see tee olemas ja, aga see tee on olnud tegelikult ju pikk. Kui nii-öelda, et see on kordustrükk tolmulio tuulel. Siis, kui ta ilmus, seda ilmus muuseas just täpselt siis, kui oli kasvanud kuu aega või kaks oli olnud kroom. Ja samal ajal olin ma mäletan väga hästi, et samal ajal oli Desiree oli kuulus Desiree oline pooline armsa vastu oli, oli poes ja ta oli korralikult kõvade kaantega ja minu tolm ja tuul oli tõeliselt armetult esimene välja antud paberil, mida oli ka võimatu lugeda. Ja see disi reemia siis 15 krooni ja minu tormituul maksis 27 krooni. Ja see summa oli tookord muuseas täiesti korralik. Uskumatu, et niimoodi on hinnad tõusnud. Ja ma saan aru, et nad müüsid küll tookord selle kõik ära, aga ma ei saanud siis mingit tagasisidet. Tegelikult need ajad olid nii keerulised, et ma kirjutasin nagu õhku väga tükk aega, nii et ma oleks võinud rahulikult näha seda und pikka teed lugejateni, et see on tegelikult kestnud noh siis üle 10 aastat selle raamatuga on see raamat armasteile? Ei, üldse mitte, minul ei ole minu enda raamatut. Ma ei loe neid kunagi uuesti, oli raske teha tööd tegelikult ka selle uustrükiga, sellepärast et ma oleksin tahtnud kõike uuesti kirjutada. Ma olen väga selgelt oma teksti, ma võõrandunud sellest väga kiirelt ja ma näen selle vigu ja ma tean, kuidas peaks seda paremini tegema. Aga Nad ei suuda, tähendab, ja nüüd uustrüki puhul polnud nagu seda üldse aegagi teha. Aga see uustrükk üleüldse, et see tuli, see ei tulnud tänu minule, vaid see tuli tänu Anu Saluäärele, see on tegelikult selle võiks öelda uus trükiautor lausa sest tema jaoks oli see, ta ütles, et see oli 90-ni taastate tema jaoks üks olulisemaid raamatuid ja tema võitles selle eest, et see raamat ilmus ta viisile varrakusse Kristo kaerale enda oma raamatu ja tänu kogu tema tööle ja tema tema huvile selle asja vastu, et see raamat uuesti ilmuks. Tänu sellele on see raamat olemas, sest kui ta mulle ütles seda, et kas sa ei taha, et see ilmuks? Ma kohe ütlesin, et ei, mina ei lähe paluma. Et palumise osas väga-väga nõrk, eriti kui ma ei lähe nagu päris oma lähedase sõbra juurde. Te olete siis tagasihoidlik inimene, seda hirmu ei ole, et tagasihoidlik olek võib-olla olema ülbe hoopiski, ma olen see hobune, kes takka üles läheb, võiks öelda. Väga tihti ma tean, et see läheb mulle palju maksma, kui ma midagi palun, lihtsalt, et mul ei ole nagu küllalt jõudu selleks mul jõudu vaja teiste asjade jaoks, et mul on vaja jõudu omaloominguks, mul ei olegi jõudu palumiseks, mis kellaajal oma raamatust välja tulete. Millal vaba aeg algab? No see oleneb täiesti kirjutamisest, sest ma tegelikult tahan kirjutada niimoodi, ma olen ikkagi segaseks, kui ma kirjutan erida lõksu lõpmatuses kirjutasin tegelikult ainult kaks kuud, aga siis ma ka kirjutasin niimoodi, sest ma alustasin hommikul enne kaheksat lõpetasin peale kaheksat õhtul siis kui ma avastasin, et mu silmad enam ei toimi ja siis ma nagu ei olnud eriti kontaktivõimeline selle aja, et siis ma nagu ei tulegi nagu raamatust välja ja see on tegelikult minu jaoks nagu õige viis kirjutada. Aga kuna ma olen isegi kirjanike perest, siis võikski öelda väga hästi, tean, mida see tähendab perekonna jaoks. Ja ma olen alati tahtnud ka täita ära sõnaga seda osa, et ma olen olemas sellele, kes mind armastati, et ma olen olemas oma lastele ja ja et ma teen, kuna need söögid ja mulle meeldib hirmsasti sama, mulgi verine. Hirmsasti meeldib tegelikult mitte süüa teha, vaid näha seda, see maitseb, see toit. Mulle meeldib kõikidele külalistele tegelikult õudsalt igasuguseid asju valmistada ja seal on mingisugune niisugune sisemine tarve. See annab mulle annab mulle mingisugust naudingut. Ma tean. Kirjanduses ei tohikski niisugune olla, aga, aga ma teen seda ikkagi. Te olete ööst ja õhtust üsna palju kirjutanud, teil on luule kuhugi ööst ja õhtutundidest see aeg inspireerib kõvasti. See on aeg, mis ma võtan endale lihtsalt nagu kohtun iseendaga, kui kõik maja on puhas korras, kõik on õnnelikult magama läinud ja siis mainin ära. Suvel istute õues kaua ja mul on niisugune rõdu, kuhu ma lähen ja seisan, kust nahkhiired mööda lendavad ja sest ma elan jah, maal ja seal on Tähed palju lähemal ja selgemad, kes linnavalgusega Saku taga, see näeb välja nagu elaks paarsada kilomeetrit Tallinnast, aga tegelikult on see üksnurme küla Jänese talu ja ma olen kusagil natuke alla kilomeetrine taluni just parajalt tuled paistavad, aga bussini bussini on ka natuke üle kolme kilomeetri, kui autoga saan nagu niimoodi marsruuti peale, siis on isegi kahju, sellepärast et ma olen oma viimased õige mitu luuletust kirjutanud sealt üksi mööda seda kõigepealt läbi metsa minnes siis mööda väga koledat porist külateed tegelikult teisi inimesi näegi? Ei, seal suurt ei näe, iga puu ja põõsas ja kivi on tuttav. Aga ega ma ju ei käi nii palju kodunt ära, kui ma veel luulefestivali need kevaded olen, ma siis tõesti nagu käin mitu kuud nagu järjest linnas, kaua see siis seal metsas olete elanud juba kaua? 84. aastal oli see, kui me sinna esimest korda läksime ja sisse kolisime, tegelikult juba 86. See ei ole teil sugugi esimene maja Sakus esimese maja ehitasite ju ise kao ja me lootsime, et me kuidagi siis niimoodi ennast natukene vee peale miinustest nulli saame vähemalt samale autole midagist mehitasime selleks ehitada vundament, see ära müüa ja auto osta nagu täiesti paljad noored on, kõik töökohta vahetades sai abikaasa sinna krundi ja me ehitasime, aga me ei suutnud sellest loobuda. Me läksime nii hoogu, et me ehitasime selle maja Halmis väljast täiesti, see oli 273 ruutmeetrit maja, aga tore on see, et see, kes selle ostis, elab ikka veel selles majas. See maja oli nii korralikult siiski ehitatud meitsimisele kahekesi mehel, mis tööd te tegite? Mina tegin segu ja kandsin kise ette ja minu kõige suuremad imetajad olid, kiskus, 100. lund juba kõhtu, hästi hilja, pime oli paks lumesadu oli kaks naabrimeest, kellel olid ka krundid seal järsku ilmusid pimedusest välja ja seisis mu kõrval ja vaatasid sõna lausumata. Kuidas ma sinna seda segumasinasse käisin liiva ja kõike muud vett ja ja, ja ma sain aru, et nad imetlesid mind niimoodi nagu ükski mees. Naist muidu ei ütle sellepärast, et see oli kuidagi hästi armas, hirmsasti naerma, see oli tore, mulle meeldis sellepärast, et kirjutades ikkagi ja kunsti tehes ju ma olen nii ehtne eestlane. Kunsti tehes on alati niisugune tunne, et kas see ikka on päris, kas sai, mitte ei raiska iseenda ja ka teiste aega. Et kui sa siis teed mingit päris tööd, jah, kannad kive ja teed segu, võtad kartuleid ja sellel ajal mõtled tegelikult oma mõtteid, mida sa pärast kõik kirja paned siis, siis see on nagu suur vabadus tegelikult mõelda seal sellel ajal mida iganes ja ma ei suudaks kunagi muidugi teha, aga seda segu, kui ma mõtleksin nüüd kohutavalt sele labida käia ja iga selle veeämbri peale, et ma olen mõtetes nii vaba ja seda vaba, et ma nagu ei istu kuskil diivaninurgas, sa mulle õudselt hästi sobinud mu ema kunagi küsis mu käest, et kelleks sa tahad saada ja Ma ei tea, kui vana ma siis olin, ma olin päris väike. Siis ma hakkasin rääkima, et ma tahaks saada lauljaks või kunstnikuks ei hakkaks ka kirjutama. Ja minu ema, luuletaja Minni, nurme viis mu käest, kas saab päris tööd, ei tahaks siis tegema hakata, see tuleb ikka vahetevahel meelde. Ma teen ka päris tööd kõige muu kirjutamise juures ja müüsite siis selle maja maha, saite auto natuke veel ja siis siis jah, leidsime niisuguse kahe seal Sakust eemal saime tegelikult kingiks selle vana laudaosa, mis on maja küljes ja siis hakkasime sinna ehitama, sellepärast et see koht oli nii uskumatu, see koht ka oleks nagu meid lausa oodanud. Seal yks inimene, kes oli üksinda jäänud ja tegelikult olid seal isegi lambad ja kanad veel sees, siis me hakkasime stana lauta 20 aastasest sõnnikust tühjaks viskan. Ma olen igasuguseid asju teinud, teil on jänesetalu selle nime panite ise? Ei, see maja on ehitatud ja talu ilmselt tehtud, 1929 on see maja ehitatud nii, et see on eestiaegne nimi, veel jänesetallu, tuliga jänes, võta jänese, saime ühe kingituseks keskmisele tütrele mehe tädi kinkis niisuguseid, kelle nimi oli vati väga ilus jänesseli süsimust, tal olid mõned hõbedased karvakesed sees ja ta pidi olema niisugune jänese neiu. Ja ta sai nädala aja pärast 12 poega. Ja, ja siis me ei osanud muud teha muidugi kui, kui lemmikjänesest sai jänesepidamine, aga nüüd on meil jälle ainult üks jänes, mis nimi, tema nimi on lihtsalt jänest. Paksud, põsed on meil vahetada ühel suvel siis ka õue peal, sest õnneks koer ei ründa, nimed, paljudel koeri on. Praegu on kantiks kaeratammi tonni on suurepärane krants, hundi rotveileri segu, eksam, ülisõbralikke tahab meeletult mängida. Ja kui te kirjutate, kas siis koer on kõrval? Ei ole, ei tot käib kilttoast tiiru ära torma kõik nurgad läbi, aga tahab kohe välja tagasi saada. Õuekoerad tegelikult ei, ei taha olla sees. Loomadega on see, et ma isegi tegelikult nagu ei tahaks enam nii niimoodi kiinduda loomadesse sellepärast et, et iga iga niisuguse lähedaseks saanud loomakaotus on nii raske, et mul on olnud koer, keda ma siiamaani taga leinan, ikka tõesti noh, nagu sain mu elus tähtsad osalised, olete maalinud oma loomi, sõbranna on neid maalinud. Keda teie olete maalinud oma lapsi. Mul ei ole nagu aega ja ja võiks ka öelda, et ma olen väga rumal olnud alati sellepärast et mul läks kaua aega, enne kui ma sain aru, et ka maali lahendatakse täpselt nii, nagu kirjutades tegelikult lahendatakse teksti nii nagu dialoogi, et sul tekib tegelikult dialoog selle pildiga ja mingisuguse kohaga värvidega selles pildis. Aga minu jaoks on kunst erakordselt oluline. Ma käisin vanasti Ermitaažis see, et sinnani keeruline minna ja see ei ole enam seesama suur kaotus nagu, sest mul olid omad kohad, mida ma käisin Ermitaažis vaatamas, mis on mulle väga olulised. Ma võisin lausa ainult sellepärast sinna sõita, sellepärast et maalides tuleb suur lähedus, nii nagu vodka tekstist olla. Nii et teie koduseintel on teie tehtud maalid, seal on mõned minu enda omad, aga nad on enamus kraamimattaya seina ääres. Ma armastan mõistiga ilma iseendale. See ei pea olema minu oma. Ühesõnaga seal kunstnik, keda ma väga hindan, ja pilte, mida ma väga armastan. Ja, ja isegi kui ma neid ei vaata, ma tean, et ta mul on seina peal, see annab mulle kuidagi jõudu olla. Inimeste andekus annab jõud. Te töötasite kunstikombinaadis Ars portselanimaalija ja te ütlesite ka vabrikust tekstiil? Tekstiilimaali enam. Kas see oli niisugune tehniline töö või oli seal ka loomingulisi momente? Aitäh, ma olin lihtsalt tavaline maale igal pool, et ikka ikkagi niisugune tehniline töö, aga mis selles oli väga toredad. Loomingulised olid inimesed, nii seal tekstiis kui ka Arsis olid erakordselt toredad inimesed. Te tahtsite ju kunstiinstituuti astuda, mis komistuskiviks sai? Ma tegin graafikasse eksamid, ilmselt raamatute pärast, tegelikult maali sai ju ainult üks sisse, mul ei olnud nii palju eneseusku või ma ei oskaks, tegelikult tehti maalinud ka siis nii väga rohkem armastus kunsti vastu, taastu graafika nõuab väga niisugust suurt täpsuste, meeletu suurt puhtust, ühesõnaga nisust ei saanud laia joont pidada. Mulle on alati natukene olnud, ma tegin need eksamid ja see oli ka niisugune aeg, et sinna sai sisse ka inimesi, kelle sinna võib-olla nii väga asja ei olnud. Ma loodan, et praegu ei ole enam see olukord nii. Seda nimetati tookord tegelikult nende vahel, kes sinna sisse astusid. Ma tegin kolm kolmeeksamid graafikasse, ta nimetati muru niitmiseks, et kõigist Tügati väga ühesuguseid kirjandusse õnneks ei ole, see sisseastumine ei ole niisugust eksamit, võiks öelda võib-olla mingil määral romaanivõistlus ja niisugune kirjandusse astumise eksam. Aga, aga ei, ma ei kahetse seda. Kas te pole tahtnud ka mõnd oma raamatut ise kujundada? Ei ole, aga kunagi nägi circa selja. Üks Soome väga tuntud nüüd vanem luuletaja nägi kunagi mu töid tahtis tegelikult täitma tema raamatu, kujundaks sinna ka see oli niisugune aeg, et mu ema arvas, et tal tuleb probleeme, sellepärast et ei ole üldse, et noh, et see ei ole lubatud ja ma ei tea, mida kõike ja ma ei hakanud üldse vaidlema selle üle. Aga, aga seda on ükskord üks inimene tahtnud ma oma graafilised asjad tema luulekogu kujunduseks annaks. Aga see jäigi ainult jutuks. Eeva Park, teie vanemad olid Minni nurme ja Aadu Hint. Nii et oma ja kirjutamisoskusele neilt pärinud. Kuigi mu kõige noorem laps õpib geneetikat geenitehnoloogiat, siis sellest hoolimata ma ei usu, et keegi saaks kirjutamist pärida. Rohkem kindlasti kui kirjanikest vanemad oli oluline see, et olid raamatut kodus. Nii et oli tõeline hea maailma kirjandus kodus olemas luule olemas, nii et see oli nagu kirjanduse olulisus oli olemas. Millal te lugema õppisite? Mina õppisin lugema siis, kui mu enda lugema õpetati. Temal läks see väga väga raskelt ja mina õppisin sealt kõrvalt kõige noorem vana, tehakse igasuguseid asju niimoodi, et keegi ei peagi, õpetaja, isa ema töötasid pidevalt, kas isa-ema töö vastu huvi ka tundsid, et ei teadnud, mida nad seal teevad või mida nad seal kirjutavad või ei niimoodi laps ilmselt ta võtab seda väga, kui, kui midagi väga loomulikku. Ja ema läks isast lahku siis, kui ma olin viieaastane, kuigi meie isaga nagu koos elasin veel natukene aega, siis ikkagi isa läks nagu väga eraldi. Ja tõesti, kui romaane kirjutada, siis sa peadki olema ennast nagu ära lõikama teatud mõttes nagu perekonnast. Et see see nagu ei tulnud, aga mis tuli võib-olla ema töödest kõige lähemale tõlkimine siis kui emani sõna mõni sõna puudu, siis ta tihti küsis neid sõnu. Sellepärast tõlkida on tihti nii, et kui mõni väga tavaline sõna vihm olen ise mõnda asja soome keelest tõlkinud, siis ma saan aru sellest. See on niimoodi, et olen asjaleni sisse ja seal mingi aju, mingisugune huvitav nite, sõnadeta ta sulle kõige lihtsamaid sõnu ei söödagi ette ja siis neid niisuguseid ütlemisi, mis on parajasti nagu niimoodi käibel noorte hulgas ja neid on väga huvitav kontrollida ja küsida ise. Nii et ema ikkagi teenis luuletajana väga vähe raha ja saad ema teenis meile leiva lauale suures osas tõlgetega ja need olid niisugused suured pikad tööd ja ega sa ei näinud ema luuletamas, Sa nägid, võib-olla kui ta siis tõmbas tikku ja panin küünla põlema teerajal seal Viljandimaa talus, kus tal oli midagi üles kirjutada ja see ei olnud loomulikult siis tõlge, vaid mingid oma tekst. Aga tõlkimiseks istutakse tõesti laua taha ja hakatakse tööd tegema ja seda seda ema tegi ja ma kujutan ette, et Eva hindil oli koolis vist päris keeruline olla. Väga ebameeldiv oli alla. Ma arvan, et isegi siis, kui vanemad ei oleks lahku läinud ja see lahkumine kehaks olnud tol ajal eriti väikses Eesti ühiskonnas, kuna me ikkagi olime niisugused vabakäigu vangid, kõik siin siis kuna see oli niisugune, ma ei tea, mida tänapäeva kroonika sellest tuleks välja kõik rebinud aga, aga ka ilma Kroonikat ja Justi detalise raske. Pealegi olin ma neljas nagu samas koolis ja teised olid kõik olnud väga tugevad karakterid ka ja ma sain kõikide teiste patud ka enda kanda. Kõike tuletati meelde kogu aeg, aga see ei olnud jah, Doraja. Ja selles mõttes on see niisugune kuulsus. Eriti kui see tuleb nagu teiste läbi see ei olnud midagi ihaldusväärset, sellepärast et kus ara tuntakse, see ei olnud kõige tore. Milline oli teie isa nüüd, kui ma olen ta peale ikkagi nagu palju mõelnud, tunnen ma talle teatud mõttes kaasa, ta oli hästi keerulise iseloomuga. Aga kõige toredam oli ta tegelikult lastega. Ma nagu mäletan teda päriselt väiksena rohkem isegi kui ema, sellepärast et ta suutis meid jälgida ja naerda meie igasuguste tempude üle ja ja ma olin väiksena kindlasti tema lemmiklaps nagu väiksed ikka on ja ja ma usun, et mul oli suhteliselt niukene kerge iseloom, et ma ei olnud eriti nutune. Ja noh, ma niuke paras poiss, tüdruk, kes ronis ja tegi kõiki asju ja minu koht oli isa kukil alati ma olen ka piltide peal, kus ma istun, isa kukil ja ma nagu mäletan sellest ajast just neid õlguminel ma istusin ja neid juukseid väga suur, aga millest oli väga hea kinni hoida. Vanemate lahkuminek mõjus lastele raskelt. Lauts oli väga-väga karm, väga, väga vihane, väga andeksandmatu mõlema poolt ja lastele väga raske tänu sellele, sest nad vedasid meid vastutavaks selle kõige eest, mis oli juhtunud, nagu vähemalt lapsed tunnevad ennast vastutavana selle eest, mis juhtub. Mu isal oli kaks väga andekat naist, Debora Vaarandi ja Minni nurme. Ja ma usun, mõlemad mõjusid talle loominguliselt erakordselt hästi. Loomingulises mõttes olid need talle mõlemat nii-ütelda kaotuseks, sest nad mõlemad tegelikult mõlemad naised valisid lahkumise Aadu Hindi juurest, et tal oli tõesti keeruline iseloom. Aga inimesed sünnivad sellena, mis nad sünnivad ja sinna ei ole midagi parata, ma ei usu, et ta ise väga ennast suutis kõrvalt jälgida. Teisel emal oli viis last ja käite läbi ka mitte kogu see lapsepõlve taak ja et ma olen läinud nagu edasi oma perega. Te olite üle 30 aasta vana, kui hakkasite tõsiselt kirjutama, kui teie esimene töö avaldati, mis teil nii kaua tee peal kinni hoidis. Ma viskasin ära, põletasin ära kõik oma asjad, mis ma olin kirjutanud kuskil kuueteistaastaselt. Miks? Ma olin nii kaval ja head kirjandust lugenud ja kõik tundus nii tühine. Jah, ja eks ta oli ka, et võib-olla 20 aastaselt oleks midagi juba nagu teinud, aga tollel ajal tõesti nagu kõik kirjutasid, sellel nagu ei olnud väga mõtet. Nii et ma tegelikult tõepoolest igav ei kirjutanud, kui ma hakkasin kirjutama, siis ka see luulekoguga ilmus nii et mina kõige meeldejäävam kirjanduslik tähelepanu tuli kirjastusest Eesti raamat, kuhu ma viisin oma absoluutselt tundmatu nime all. Luulekogu jätsin selle lauanurgale ma isegi kohanud Linda Ruudi, kes oli mu toimet. Ja kui ma siis kuu aega hiljem helistasin kirjastusse tagasi, mõtlesin, et ma pean hakkama seletama pikalt-laialt, et kes ma selline olen, selle nime taga ja tõin teile midagi ja aga kui ma ütlesin Linda roodile oma nime, siis ta ütles, et oi, Eeva Park, et ma kogu aeg ootasin, et millal te mulle helistate. Ma mäletan seda täpselt, seda telefoni ka, kust ma seda helistasin, soli Arci koridori peal oli telefon ja see ei ole nii erakordne, et ma ei pidanud talle seletama, kes ma olen, vaid et ta ta selle luulekogu põhjal oli oodanud kogu aeg mu helistamist, nii ma siis läksin kirjastusse, siis Mu kogu hakati otsima ja siis avati niisugune maast laeni hiigelsuur kapp, kus voolas välja nii nagu laavat voolas välja käsikirja. Siis ma sain aru, millega tegelikult on tegemist seal jänke kirjastused, kõik, mis kirjutati, läkski sinna. Ja siis, kui minu luulekogu ei olnud selles meeletus hunnik, kus vaid oli eraldi laua nurga peal. Kas see oli mulle niisugune minu kirjanikuks olemuse kõige meeldejäävamad hetked, mis te sellest donerroristis ostsite? Mina ostsin plokke ehitusplokke, mehitasime täpselt Sakus ja need läksid, need on kõik, selles mõttes on väga tore, et need on ühe maja seinas, kõik seal piinseni. Kas teil on mingi traditsioon ka kodus, kui raamat on valmis saanud, on ilmunud? Teeme seda ei keltsejaid kunagi, mõtlesin, kui ma kirjutasin raamatu valmis. Mees oli kaugemale ära ja mõtlesin, et kui ma selle lõpetas, ma lõpetasin öösel tegelikult kell 12 selle, siis ma teen selle veinipudeli lahti ja ma joon seal mitu klaasitäit. Aga kui ma selle lõpetasin, siis kuidagi nagu ei olnudki seda, aga ma olin nädal aega raamatut viimast korda veel redigeerida. Olin ma sellele mõelnud sellele veinipudel. Ja siis ma ei teinud seda lahti, läksin, heitsin hoopis maha. Nii et kui see luulekogu ilmus, siis Te otsustasite, et nüüd hakkan ma kirjanikuks ja ei, tegelikult ju vastukaja oli väga masendav, kellele esimese luulekogu, las ma sain sisekriitikat erakordselt head. Ilma Ta ei oleks üldse ilmunud. Isegi öeldi, et on uus Marie Under ja Sise kriitikal ikka tõeliselt ka mõtet. Sa andis mulle jaks olla küll, aga kuna minuga ühel ajal ilmus kass oli viire Viljandi ja Madli morall siis öeldi, et kirjanikud on lükanud sokutanud pannud oma tütreid kirjandusse, mis oli muidugi mulle väga masendav, sest mu ema oli siis juba väga haige ja isa ei teadnud üldse, mida ma teen aastakümneid juba. Nii et mind olime kirjanduslik perekond hoopis vastupidi tagasi hoitud mitte mitte kunagi mind kuskile lükanud kirjandusse. See oli riiv olnud minu ja kirjanduse vahel, nii et see täiesti ebaõiglane. Kas siis tegelikult Öeldi mulle kirjastuses öeldi just nimelt seist Maarja ajamaks ütles, et, et mis sa ikka luulet kirjutasid, luulet kirjutavad kõik, et parem kirjutab proosat, et seda nii vähe tuleb uut. Siis ma kirjutasin mingi hullu Ansulo. Te olete kord öelnud luuletuste kirjutamisel puruks kogu oma eelneva elu. Olen liiga arg, et olla luuletaja, ma ei suuda lüüa kõike puruks. Luule on ohtlik mäng pealuulest teinud, nagu tuleproovi endaga. Võiks ka öelda. Aga päris puruks ma ennast ikkagi ei läinud, see on ka kõik inimesed liialdavad, vaheta, kirjutate luulet ikka veel. Jah, panin eelmine nädal kaku uue luulekogu ja saatsin ära kirjastusele verb ja täna just Doris ütles, siin on mind küll ei usu, aga verbi tüdrukud ütlesid ka verbi tüdruk ütlesid ka, et, et kõlbab täitsa luulekoguks. Torisega Me oleme sõbrad, Doris Karevaga. Jah. Ma arvan, et ta on ikka liiga lahke minuga alati. Vahest mõtlen, et julgen nii-öelda neid karme sõnu, kui peaks ütlema, kui palju on romaani kirjutajal Eeva pargi labi. Luuletaja Vabargist võib olla hoopiski luuletajal abi romaani kirjanikust võlts prosaistist. Sellepärast et. Ma saan mitte panna luuletusse ülearust sellepärast et kõik proosa kasutanud, naerab roosas, et ma ei ole väga sõnaderohke ja see on tegelikult ma usun, siiski teatud määral väärtused, ma oskan nagu tihendada selle oma mõtte luuletuseks, sellepärast et ma saan palju laiemalt kasutada oma teksti roosas. Vahetevahel mulle tundub, et luuletajad ei taju seda. Proosa ja luule, eriti tänapäeval seda vahet. Et on väga palju proosaluulet, milles on tõepoolest proosat juba liiga palju ületab nagu luulemäära, tee romaan lõks lõpmatuses algab nii. Ma ei teadnud, et armastan lund, tegelikult ei tea, ma elan midagi. Kas uue jutu puhul on nii, et kui esimesed laused on paigas, siis võib juba kergemalt hingata, siis saab edasi minna? Jah, esimesed laused on väga tähtsad kirjutajale endale sellepärast et hakkab nägema seda tegelaskuju. Kui need ei ole paigas vähemalt minu enda jaoks ja nad ei ole küllalt täpsed ja nad ei väljenda minu enda jaoks niisugust tegelikkust, mis mulle endale toimima hakkab siis ma ei usu, et segalugejal hakkab kus need lauset tulid? No ikka istud ja mõtled, et kuidas see tegelikult on, sest see pilt Ta oli nagu olemas. Aga muidugi on ka nii, et ma olen kunagi kirjutanud novelli, mille esimest lehte ma kirjutasin, kuna siis ma kirjutasime kirjutusmasinaga, kirjutasin 104, ma lugesin ära, tuba oli paberit täis sest ma ei saanud seda niimoodi paika, et minna siis edasi, keegi küsib, et kuidas leiate tegelastele nimed? Jah, see on suhteliselt keeruline, aga ma ei ole kunagi tahtnud väga niisuguseid ülearu eksootilisi nimesi näiteks sellesama lõksu puhul, kui sa hakkad mõtlema, Tiiu, et meie kõige tavalisem nimi, et see kõlab tõesti nagu mingi hiinakeelne nimi teiste jaoks, et väga eksootiline tegelikult see Tiiu et ennast maailmas tutvustada, siis on muidugi need piiblinimed, milles on ka niisugune juba täiesti rahvusvaenud aastat, need on teised, millistel teemadel ei kavatse kunagi kirjutada. Ma usun, et igal teemal tegelikult saaks kirjutada, oleneb alati sellest, kuidas kirjutada Mikey Haatse, kirjutada asjadest, mis mind absoluutselt ükskõikseks jätavad. Ja ma ei saa kirjutada asjadest, millest ma absoluutselt mitte midagi ei tea. Muidugi teatud määral annab, annab kõige kokku, ühe sõnaga iseenda jaoks ette kujutada, aga mõnda ettekujutus peab hakkama tööle, see on väga oluline. Valetamise määr peab täpne. Küsitakse, kuidas te iseloomustaksite oma loomingut inimesele, kes pole teie raamatuid lugenud. Ma arvan, et ma olen kauniseerinevama tekstides kaunis üllatav siiski mul on ka see, et ma olen väga teistsugune, kui Eestis muidu tavaks on. Seda ma ei oska nagu väga kommenteeridagi ja võib-olla ka vahetevahel Khanis ehmatav. Lihtsalt lähevad mulle korda need asjad, millest ma kirjutan. Need lähevad mulle korda. Ja võib-olla ongi see, et, Meedia toob meieni kõik uudised, teame palju rohkem kui vanasti, me teadsime asja ja tänu sellele oleme me endale kasvatanud paksu naha ja, ja minu meelest on see väga hirmunud, must nagu ja maailm on muutunud väga väikeseks, aga inimesena väär on ikkagi väga suur siiski sealjuures inimesena maailm vahetevahel tundub mulle suurem kui maailm kokku. Inimene on niivõrd põnev ja niivõrd lõputu ja, ja ta on kummaliselt kokku pandud, et inimene on iseenesest ülimalt huvitav objekt jäänud, üllatavad mind jätkuvalt. Kõige toredam on see muidugi, kui sa ise ennast vahetevahel üllatada suudad. Teie kohta on kirjutatud, et te olete tänapäeva Vilde, mis te ise sellest asjast arvate? Niisuguseid ütlemisi on muidugi lihtsalt hea kasutada ka, ma arvan ma Vildet palju lugenud. No ma väga armastasin tänu välja, kuna ma olen alati üldse novell armastanud ja mulle meeldis Kavilda vaimukus. Vildes oli niisugust kerglast euroopalikku vaimu, mida sugugi alati muidu meie kirjanduses ei ole Vildega võrdlemine. Just nimelt see, et ma tunnen, et kuidas see ükskõiksus on, on inimesele nii hävitav, et miski ei lähe enam korda. Romaanil on just võib-olla üldse kirjandusel, on see mõte, see muistne mõte, et ta tõepoolest puudutab inimese sisimas siiski ikkagi veel. Et kui see uudis, mis meid muidu ükskõikseks jätab, kui sellest kirjutab leht, siis sa loeta ära lihtsalt kui sellest kirjutab Dostojevski, sa ei unusta seda enam kunagi. See on see vahekirjandusel ja tavalisel ajal. Te olete saanud Tuglase novelliauhinna ja Eduard Vilde kirjanduspreemia Tuglas, ega te olete lapsepõlves isegi kohtunud, mis mees tema oli? Väga vaikne mees ja üldse mitte lastega harjunud suhtlema. Ma olin ka siis tõesti nii noor, et ma lugesin ta novelle natukene hiljem ja Illimari hiljem mälestada, võib-olla vaadanud natuke teise pilguga. Aga Ma tean, et ma kunagi lõhkusin seal mingi vaasi ära nende juures ja Tuglas vaatas mind alati peale seda täis kohutavat hirmu, et millega ma jälle hakkama saan. Ja ma tegelikult ei tahtnud nende juurde külla minna. Ma juba veidi suurem olin, ema läks sinna külla ja kui mul muud ei olnud, siis ma olen erakordselt head lokaatorid. Ma tunnetasin väga hästi inimeste suhtumist ka ka viisakuse ja kõige taga, et. Ma arvan, et mu ema oleks vaja sinna olnud minna. Pärast lugedes Elo Tuglase päevikuid saime aru, et minu, minu tunded olid õiged. Kusjuures ma ei pidanud Elo Tuglas kunagi targaks naiseks ka mitte siis väiksena paistis mulle niisugune väike säutsud tädi. Ja taga eksis väga pärast, et kui mu isa talle meeldis ja ta arvas, et isane viitas, siis minu isa ei oleks kindlasti ilma minu ema julguseta kunagi läinud Tuglase juurde. Ema oli väga julge ja minu isa, kes oli tõesti kommunist ja kõik muud. Mis näiteks nüüd ma lugesin Jaan Roos, kes kirjutab oma mälestusi, kuidas ta Stalini ajal põgenes minu isa ja ema kodus meie laste keskel varjasid nad tegelikult ta sai öömaja nende juures. Ja ma sugugi ei arva, et kõik oleksid seda ei julgenud ja, ja niisuguste asjade taga ma tunnen just nimelt oma ema julgust. Ma usun, et mu isa ei oleks läinud dublaste juurde ilmuma. Te olete käinud kirjutamas ka Käsmus, kirjanike puhkemajas ja Gotlandil, kuidas kodust eemal mine istub teile Käsmus, ma lõpetasin oma naeruõpilast ja ma läksin sinna ekstra, nagu, et mul oli, teadsin, et ma lähen nädalaks ajaks ära ja et ma pean teksti nagu ilma igasuguste segavate faktorite ta läbi vaatama. Ja, ja seda ma just nimelt tegingi, ma ei tegelenud mitte millegi muuga. Püüdsin sokkis hiilida kööki, et teine majaelanik ei kuuleks, et ma sinna lähen, aga seal on nii kohutav raudtrepp, et see kolises ikka läbi terve maja, nagu oleks kari elevante läinud. Nii et see nagu eriti ei õnnestunud, aga mulle jah, tegelikult meeldib enda kodus tööd teha, et ma tean, et, et kõik on enam-vähem korras, et, et ma ei saada kogu oma perekonda kitsikusse sellega, et ma teen midagi. Kuidas Gotlandil oli, Gotlandil oli väga tore olla, sellepärast et see meenutas tegelikult väga tallinlasel hästi kodune, see oli niisuguse iseendaga kohtumise mõttes oluline aeg. On ka kolm last, et noh, et sa oled nagu harjunud sellega. Sa kogu aeg hoolitseb teistesse, teistele ka pikapeale. Jõle tüütu. Et sellest rollist välja astuda, see on kõikidele inimestele vahetaval kasulik, aga muidugi ka seda rolli on siiski väga vaja olnud. Nad hakkavad selle järgi igatsust tundma, kui sa sellest väga välja astuda. Kas te kadestate põhjamaa kirjanikke? Ei, miks? Kui vähe materjali neil on kirjutamiseks, kuidas saab Põhjamaade kirjanikke kadestada? Ma tükk aega ei lugenud Dostojevski märkmeid surnud majast ja kui ma seda lugesin ja see oli muuseas Käsmus, teisel korral, kui ma käin seal ainult ratastega, sõitsime ringi siis võiks öelda, et sellest kujunes minu lemmikraamat tegelikult. Et see ongi mu vastus, et sa pead tegelikult tõepoolest midagi kogema ja nägema selleks, et kirjutada sees, kui, kui pehmese tool sul on ja, ja kui hea see masin, millest sa kirjutad, see ei ole oluline, kirjanikule on ikkagi vaja ainest. Mulle ongi mõelnud. Andres Langemets, mu sõber ükskord ütles mulle, et küll sa kirjanik oleksid, kui sul millegist kirjutada aegs, aga elad seal niisugust vaguralt elu. Nii et võiks öelda, et kui mõni tunneb, et, et tema kui luuletaja roll on ka teatud niisuguse ekstsentrilise inimese ja ja hulluks minemise roll siis kui seda tegelikult perekonnas tõepoolest on, on küllaldaselt hullusti eksentrilisust siis sa tead, kui ohtlik see mäng on, et minul on see pool siiski niivõrd tugev, et mina ei või lasta ennast niimoodi minna, minule oleks kohe eluohtlik. Nii et need, kes seda kõige suuremas faas niimoodi esitavad nendel tavaliselt, siis pole see nii ohtlik ilmselt mina seda endale lubada ja oi, kui inimesel on depressioon, siis soovitavad mõned hingearstid mured paberile panna. Kas te olete tundnud, et kirjutamine aitab muremat mõttest vabaneda? Ma ei usu niisuguseid psühhiaatreid. Sellepärast et ma olen avastanud, et ma saan kirjutada asjadest tegelikult siiski ikkagi niimoodi. Olen nendest üle. Ja kui ma ei ole enam täis viha mitte kellegi vastu sellepärast et tekst muutub kohe täiesti teiseks täiesti mittekirjanduseks, kui sul on veel mingisugust viha, viha endast välja kirjutada ei saa, see pole üldse võimalik. Saad aru saama sellest, mida sa kirjutad. Mõista Ma mingil määral kõiki neid inimesi, kellesse veeretad tihti, see lihtsalt ei ole võimalik. Keegi küsib, et kui oleks teie teha, mida muudaksite meie kirjandusmaastikul? No võiks öelda romaani võistlusega ma nagu midagi olen püüdnud teha, et see on nagu teatud mõttes väljaspool niisugust tavalist Khanonit. Sellepärast ma saan aru, mida mõeldakse, et meie kirjanduselu on, meil on lihtsalt väga väike kirjanduselu ja see, et on väike, see tingib paljusi asju ja võib-olla kõige hirmsam on eesti kirjandusest see, kui sind kuulutatakse kohe isegi enne, kui seal midagi ilmub juba geeniuseks sõpruskonna poolt. Ja see sõpruskond isegi ei saa ilmselt aru, mida ta tegelikult inimesele siis teeb. Aga ikkagi ma arvan, et tegelikult kirjanduses. Ta saab ainult sellega, mis sa ise kirjutad, et minna kirjanduselus midagi raputama, sakutama, see on nagu lootusetu üritus. Aga miks ma peaksin küll üldse millegi üle kirjanduses imestama? Alati tegelikult kirjanduse mingis aspektis alati näinud ja ka alati aru saanud sellest, mis on kirjanduses nagu hirmuäratav see eriti vanasti oli nõukogude ajal. Et romaanid, kirjanikul tihti käis ka mitte ainult rahadega käis kaasas ka teatud võim ja see võim on alati väga võrguta pannud ja väga inimest hävitav. Praegu ei ole võimukirjanikel ja see on väga hea, et ei ole. Et mina saan muuta ikkagi ainult oma tekstidega midagi. Ma tänan teid selle pika jutuajamise eest. Öelge palun üks number ühest seitsmeni ma kasutasin saates kuulajate küsimusi, nii et üks kuulaja saab oma küsimuse eest väikese auhinna. Seitse. Persona saate külaline oli kirjanik Eeva Park. Persona saate auhinna saab Astrid troode, kes küsis Eva pargilt, mida ta muudaks Eesti kirjandusmaastikul. Saadet juhtis Marje Lenk. Kohtumiseni, personal.