Sumera külaline. Tänasest saab avale kui etenduskunstide festival SAAL biennaal. Nime järgi täiesti uus nähtus Eesti kultuurimaastikul, tegelikult on aga tegemist vana hea tuttava asjaga juba 96. aastal alguse saanud augusti tantsufestivali nii-öelda siis jätkuga. Millal siis jah, lihtsalt sellest aastast uus nimi. Aga kohe ongi mul hea võimalus pärida asja ellu kutse alt ja saal biennaali ühelt kunstiliselt juhilt Priit Raua endalt, et miks oli vaja hästi toimivat asja hakata teistmoodi nimetama, mis ümbernimetamisega muutub, milliseid teemasid lahatakse seekordsel festivalil ja nii edasi ja edasi. Ehk et rebriit. Tere, tere. Mul on suur rõõm, et sa said tulla esimese asjana. Ma loomulikult küsingi, et miks oli vaja nimi ära muuta, kuhu te selle vana nime toimetasite ja miks? No ma loodan, et see vana nimi on meil kuskil kontoris alles, aga ma ei ole, ma ei ole vaadanud, aga aga tegelikult see protsess algas juba noh, nagu enam-vähem ennem eelmise festivali lõpu eelmisel aastal, et et oli niisugune nagu tunne, sisemine tunne, et et midagi peaks muud muutuma ja noh, kõige lihtsam on muutust esile kutsuda niimoodi, et me teeme ise mingi enda jaoks natukene nagu keeru asja keerulisemaks, küll need muutused siis kaasa tulevad ja ja nüüd ongi, need muutused on siis järgmised. Etaan, esiteks biennaal ehk siis üle kahe aasta toimuv asi, tal on kaks kunstilist juhti, mina ja Annika Üprus. Me oleme laienenud teatri ja tal on muidugi siis uus nimi ja laienemise all ma just mõtlengi seda, et et me püüame nagu natuke teatrisaalidest välja minna. Me püüame teistesse teatri saalidesse minna ehk siis leida igale asjale igale lavastusele või, või üritusele õige koht, kus seda, kus seda teha. Et aga samas juba see nimi ütleb saal pionaal, et me püüame jällegi see-eest rohkem nagu keskenduda sellele, kuidas või midamoodi, mis asju teeb Kanuti Gildi SAAL, kelle festival seal, sest et nagu sa õieti ütlesid augusti tantsu Eestil on nii vana, et augustitantsu festival algas ennem kui Kanuti Gildi SAAL ehk siis nad on vahepeal eksisteerisid paralleelselt, aga nüüd on siis Kanuti Gildi SAAL nagu niimoodi tõsi, õiguslikult võtnud selle festivali üle ja teinud sellest oma festivali. Noh, eks ta natukene see on, et nagu tihti kunstis on vaja, et enda enda elu natuke keerulisemaks teha, et see on nagu see viib edasi tekitab mingeid uusi mõtteid ja ma arvan, et see on üks, üks põhiline põhjus, miks me festile nime muutsime. Nojah, kui palju see sisu tegelikult muutub seoses nimevahetusega, sest et okei tantsu oli augustitantsu festival, tants enam ei olnud tegelikult keskne juba mitmeid aastaid, et kas, kas nüüd veel kuidagi kuhugi poole nihkub, see raskuskese seal programmis? Noh, ei, eks, eks need mingid teemad tekivad ikka, ta ei ole kunagi olnud ega hakkagi kunagi saama mingisuguseks ühe teemafestivaliks, et see aasta me räägime sellest, et need on ikka need kõik need teemad, mis praegu õhus on või siis need teemad, mis homme tulevad õhku. Et kunstnikud on juba niisugused natukene teravnev teravama ninatunnetusega, et nad võivad mõnikord ära arvata mingeid asju, mis alles hakkab tulema. Kuna nad lihtsalt uurivad nende, see on nende nende niisugune, nagu sellepärast nad kunstnikud ongi, ütleme niimoodi. Aga ega need teemad vot need teemad on, mõnes mõttes võib öelda, et need teemad on tähtsad spetsialistid juhtidele ja, ja meile endile kui seda kava kokku panna ja need teemad nii väga tähtsad nagu publiku mõistes ei ole selles mõttes, et publik ei pea kuidagi ette valmistama, et ahah, nüüd ma lähen niisuguse teemaga festivalile. Et see publiku jaoks need nii tähtsad ei olegi, et publik et need on tähtsad jah, võib-olla nendele inimestele, kes vaatavad tõesti kõik asjad festivalil ära ja siis hakkavad seda analüüsima, eks ole. Palju neid ikka on. Aga mõtlen žanriliselt, mida siis? Okei, meil on tants, teatrit kindlasti, mis, mis veel? Näitus installatsioon, tõeline suvelavastus nagu üks suvelavastus meie mõistes võime nende kunstnike mõistes, kellega me koos töötame, olema peab linna sisenev suvelavastus ja siis on ka niinimetatud lavastatud ringkäigud Tallinnas, ehk siis me saame teada mingisuguse või mitte mingisuguseid kunstnikke, meil on valitud neli kunstnikku. Nende, Tallinna saame tulla, et kas see on nüüd, kas nad näitavad meile kogu linna või nad näitavad mingit Daily sellest, millele nad on pühendanud. Et see on nüüd nende enda asi ja meie seda ei tea, meie praegu ka ei tea, aga me ütleme niimoodi, et ennem kui nad esimest korda hakkavad seda tegema järgmine nädal me saame teada, aga praegu hetkel me seda ei tea, meil on ainult noh mida nad on rääkinud, et mis tegema hakatakse, et ka need ka niisugused ringkäigud on, need on küll väga vähesele inimeste hulgale, aga noh, ma arvan, et kõik, kes tõsiselt huvi tunnevad, saavad näha. Too mõni konkreetsem näide ka ma tegelikult ise ühe kohtasin, lugesin, mis tundus just seesama, kuidas ütlesite kunstnike ringkäik, eks ole. Et siin näiteks džungin, paneb tuvi kostüümi selga, hakkab tuvina siis inimesi. See ei ole nii lihtne, džungel ei pane kust? Oi, ei, ei noh, ega ma ei tea, eks ole, aga ma arvan, et ta ei pane, et aga see on lihtsalt üks niisugune kunstnik ja noh, ma arvan, me kõik või vähemalt paljud raadiokuulajad teavad, kes on džungel ka muusik ja, ja, ja, ja, ja, ja kunstnik aga tema, tema lihtsalt niuke asjad. Ta mõnikord arvab, et ongi tuvi. Et tal ei ole, et kui sa kostüümi selga paned, siis sa mängid, tuvi ju tegelikult. Aga tema arvab, et ongi, ehk siis, et tal ei ole vaja seda kostüümi selga panna ja ta on ikka väga tõsiselt asja uurinud, et tal on suured filosoofiat ka kokku kirjutatud muuseas tekstiliselt. Et kuna tema meelest huvi on üks kõige vastupidavamad elusolend üldse. Ja, ja me näemegi siis noh nagu päris mitte võib-olla selle lendava tuvi Tallinnat, aga noh, vähemalt inimese, kes arvab, et on tuvi Tallinnat, et me näemegi seda, ega me ei tea Jajah, ma lugesin nii palju, et seda viib kohtadesse, kust võiks leida tasuta toitu, eks ole, no tõesti, eks tuvi tuvisid puudutav probleem Aga aga on, on ehk veel mõni näide sellistest meele olukamat, sest etteastetest, mida siis augustisaal biennaalil näha saab, neid augustikuus. Noh, on kuskil reklaamis ka öelnud, et, et see on nagu seekord on üks teemaks, et ta inimene ehk siis et isegi kui räägitakse nagu võib-olla mitte kõige lihtsamatel teemadel üritatakse teha positiivselt ja positiivse ellusuhtumisega, et kogu see niisugune kaasaegne etenduskunstide ja üldse kunstimaailm, eks ole, lihtsalt aru saada ei paku välja mingisuguse lahenduse, pigem ta küsib küsimusi, aga lahendused on ikka need nende teha, kes meil ühiskond riike juhivad. Et noh, absurdihuumori ja niukse niukse actioni huvilistele on, on välja pakkuda lausa kaks lavastust, üks tuleb kohe nüüd, kolmapäev, neljapäev seal pensiuminber, Tolkjabiiterampe kaks Belgia kunstniku, kes on kes põhimõtteliselt nagu nad ise on öelnud, et nad tegelikult tahtsid teha Vivaldi nelja aasta aiakontserti. Aga noh, tuli välja nii nagu tuli, et selles mõttes, et et see, see, see lavastus on küllap pööraselt naljakas, aga samas nukker. Ta näitab, kui üksi ikkagi inimesed on, mis on nende, mis on nende siin ühiskonnas ja mis, mis see endaga kaasa toob, need on kaks täiesti erinevat tüüpi inimesi, et et üks on perfektsionist rahulik ja, ja niuke mõtisklev ja kõik läbi kaalub ja teine on siis vastupidi noh nagu rokkar, kes lihtsalt mässab ja möllab ja nemad kuidagi suutnud oma selle asja kokku panna. Noh, juba etenduse pealkiri ütleb peaaegu kõik ära ja kui võidan Sping Tubi, andes stuud, ehk siis, et et me ei räägi selleks, et meist aru saadaks, et see on jah, no mina sain seal palju naerda, aga see on ka kole lugu. Mis mulle meeldib, et kaks päeva, kolm päeva hiljem võib-olla isegi rohkem ikka sa mõtled selle peale, et mis, mis seal oli, saab kuulata, palju head muusikat nas Abivaldid lõpuks kuulata, väga palju erinevat, aga saab ka näha kõiklise laval teatrimaailmas teha saab, mis trikke ja mis efekte saab teha, seda, see on seal palju, et seda soovitan küll see, sinna ei ole vaja mitte mingisugust ettevalmistus peab natukene olema avatuma meelega ja see, seda soovitan väga kohe ja, ja näiteks vastukaaluks võib-olla sellele natuke tõsisem asi on meie enda. Hendrik Kaljujärv, keda, keda paljud võib-olla teavad, on seotud, no 99 seal on helikunstnik, aga ta teeb ka niisama muusikat ja temalt on üks eelmisel aastal esietendunud lugu, mida väga palju spetsialistid kiitsid, aga mitte väga palju esitate Pole ja siis nüüd me näitame seda uuesti. Rising, Matter, sõnadeta teater, tema enda monotükk on ainult Hendrik laval visuaalselt üliefektne. Kuna ta on helikunstnik, siis ka heliliselt väga efektne. Ja tõesti, see ongi visuaali helide peale üles ehitatud. Aga samas väga tugeva dramaturgia või noh, niisuguse liinina. Et nagu oleks peaaegu narratiiv. Aga jällegi kindlasti ei ole ühte varianti, ainult et niimoodi, et kunstnik on niimoodi mõelnud, et me kõik peame sellest niimoodi aru saama, igaüks saab sellest erinevalt aru, mina sain näiteks hoopis teistmoodi aru kui tema, kuna seda vaatasin, pärast arutasime, aga see, see ongi normaalne. Ma väga soovitan seda etendust vaadata just nendel, kes tunnevad huvi eesti muusika näiteks vastu. Et ta, see on ja see on tõsine ettevõtmine, ta oli sellega nomineeritud ka mitmes kategoorias teatriauhindadele. No seekord veel ei juletud anda, kuna see on tema esimene soolosoolotöö, et noh, niisugused lood ja siis on lõpuks võib-olla kolmandaks, et, et asi väga pikaks ei lähe, on rahvusvaheline trupp. Issand Belgia, Austria, Prantsusmaa trupi nimi on Superaamasta on juba kaks korda Eestis käinud, väga edukalt. Nemad esinevad, no no 99 teatrisse nüüd teatrietendusse. Tõsi, tekst on inglise keeles, aga need, kes kes ei tea, mis superhammast teeb tema kasutab ära, põhimõtteliselt on tegu lava peal toimuva filmiga, me näeksime nagu Hollywoodi filmi kõiki neid, neid, kuidas Hollywoodi filme tehakse selles mõttes, et et kindlasti on seksikad naisterahvad, action, hea muusika, niuke glamuur, kõik see on olemas, aga sellest räägitakse hoopis tõsisematest asjadest ja niukestest ühiskondlikumatest asjadest. Näiteks seekord räägitakse kogu see üritus või kogu see etendus, lavastus toimub tegelikult ühes idufirmas ja me saamegi teada, et mis asi see on, on ju, et me kõik kuuleme kogu aeg uudistes, et jälle mingid idufirmad teevad seda, teist, kolmandat saavad raha mida siis idufirma nagu teeb, et kuidas ta, mida ta teeb. Nemad on seda uurinud ja, ja pannud siis niisuguse lavastuse kokku. Ja kui tavapäraselt, nagu ma ütlesin, on meil hästi palju ka niisugusi efektseid naisterahvaid laval, siis seekord on laval ainult mehed, ma ei tea, kas siis on ka mingi märk idufirmadest, ma ei ole nii kursis nende teemadega võib-olla teistsugune tehnoloogia. Ja et, aga see on ka naljakas. Hoogne palju muusikat, palju nagu ma ütlesin, niisugust Hollywoodile just, aga see on keeratud hoopis teise teise suunda, pigem natukene nagu looritakse selle Hollywoodi lit, kui sa üle, aga see-eest on teda jällegi mõnusam vaadata, ta ei ole nagu niisugune masendus, nagu ma ütlesin, et et tegemist on positiivse festivaliga ikka jah. No kuidas, kuidas need siis esinejad selle sõela läbivad, et kes saavad kutsesaal biennaalile, et sest seal ei ole sellist ühtset kriteeriumit ei ole, et peab olema tantsulavastus või teatrilavastused, et seal on tõesti minu arust see on väga keeruline isegi leida sellist ühtset nimetajat, et mis on see niisugune läbiv teemaõhtu jah, kindlasti. Et aga kuidas, kuidas sa leiad need, kes, kes siis lõpuks tulevad, kas või kuskilt kaugelt välismaalt siia esinema? See on minu ja Annika töö, et et ja, ja noh, koge tänu kogemustele enam nii palju sõitma ei pea, aga noh, ma olen seda peaaegu 20 aastat teinud. Et ikkagi nii ongi, et lihtsalt tuleb käia etendusi vaatamas, lihtsalt lihtsalt tuleb käia hästi palju etendusi, parimad palad, kas kõik, kus parimad on niukene niuke, et see ei ole kindlasti top, eks see on mõned mõned asjad, mis nüüd on kutsutud, on väga vanad lood, mida ma olen näinud viis-kuus aastat tagasi, aga lihtsalt tundused nüütama toob siia sellesse sisse, eks ole. Et see ei ole jah, mingi niuke toppide toomine ja mõnikord on muuseas hea isegi festivalile tuua mingi asi, mis ei ole hea. Sellepärast et see tõstab jälle nende teiste kvaliteeti. No kas seekord on siis ka kavas mõni, mis nagu sa tead, et see on halb aga ütleme, okei vihjest võib välja lugeda nii mõndagi. Aga sa, sa oled öelnud ühes artiklis vähemalt niimoodi, et, et meie ühiskonnas aetakse liiga tihti segamini kunsti, kultuuri, meelelahutust, aga tegelikult oleks õige asjadele ikkagi õiged nimed anda. Et mida me näeme, saal, biennaalil näeme seal kunsti ainult kunsti. Ja, aga, ega noh, tänapäeval ei saa üldse noh, nagu see on nagu natuke sildistamine, eks ole, et et ta kunst, aga seal on ka sugemeid kõigist nendest teistest loomulikult kultuur, aga ka meelelahutust. Läksin, eks ole. Aga ta ei ole meelelahutuslik selles mõttes, et et tema eesmärk ei ole meelt lahutada. Meelelahutuse eesmärk on meelt lahutada ja, ja selles ei ole midagi halba, ma ise olen päris suur meelelahutuse fänn, eks ole, ja osalen üritustel. Aga, aga see ei ole kunst, ma ei oota sealt seda, mis, mis on nagu kunsti, mis peaks, kunst ei pea olema üldse arusaadav, et me peaksime nagu sellest asjast nagu hästi hästi rahulikult sellesse suhtuma, sest et mõnikord me kuuleme, keegi, sugulane, räägi meile, mis mitte midagi aru, eks ole, aga aga aga noh, natuke järele mõeldes tasakesi tasakesi veel kord üle kuulates ja nii edasi me hakkame nagu midagi tabama või noh, nagu näiteks selle sugulase näite muule. Kui ma olen juba viis korda tema käest midagi kuulnud, siis ma juba hakkan aru saama, kuidas tema oma lauseid ehitab, eks ole. Et see ongi kunstist, ei pea aru saama, ta peab tekitama selle mõtte, et aga mis nüüd oli ja siis sa mõtled edasi. Nii et saal, biennaali lavastuste puhul me võimegi oodata seda, et need pigem ärgitavad meid mõtlema, et me võib-olla me meil ei ole niivõrd lahutatud, kui me saalist välja astume, aga me mõtleme. Võib-olla seal saalis on lahutatud aga pärast paneb mõtlema ja see ongi see, mis eristab. Priit raudsaal biennaali kunstiline juht, üks peakorraldajatest on täna siin suva raadios külas. Me räägime temaga kohe veel edasi, aga kuulame vahepeal muusikat ka, palju on saal biennaalil tõesti väljaspoolt trupp, esinejaid on ka kodumaiseid tegijaid, kas jällegi ajendatuna sellest samast artiklist, millele ma ennem juba jõudsin ka vihjete ajakirjas, siis teater, muusika, kino? Minu arust väga tore artikkel, soovitan ka teistel selle üles otsida, siis Priit Raua paar kuud tagasi vist avaldanud lugu, kus väga palju häid mõtteid päeva lagedale päevavalgele siis kasvõi jah, tõesti see, et et peaks kunstikultuuri meelelahutuste eraldiseisvatena, vaatame, aga sealtsamast artiklist jäi mulle silma, kas see mõte, et tänapäeva tänapäeva nii-öelda kõrgkoolid Loovhariduse pakkujad, ülikoolid siis, kus õpetatakse näiteks tantsu, muusikat, teatrit või midagi muud sarnast. Nad koolitavad kunstnike asemel spetsialist, et tudengeid koormatakse võitlusekse Liigse tehnika ja, ja praktika õpetamisega, selle asemel, et ärgitada neid maailma mõtestama, seda vaatama ise ise sellest aru saama. Et kas see oli nagu vihje sellele, et võib-olla Eestis on, on vähe selliseid tõelisi kunstnikke ja kas, kas selle võrra on sinul ka keeruline näiteks oma festivalile leida neid uusi tegijaid, uusi tõelise kunstnikuhingega noori tegijaid? Jah, no ma esiteks ma peaks ütlema, eks ole, et ma seal ütlesin seda, et ma arvan, et sest ma ise ei, ei ole väga suures suhtes ühegi ülikooliga, aga küll, aga ma olen just nende õpetajatega, et neid maju vaatan natuke, nad tulevad oma oma soovide, oma etendustega minu juurde ka. Ja selle põhjal see ongi see, see mõte on mul arenenud ja seda noh, arutatud ju ennem ka, et et jah, see on niimoodi, eks ole, et kui piltlikult öeldes, eks ole, et kui kui praegu on niisugune niisugune seis minu minu meelest jällegi ma ei tea, aga minu meelest ülikoolides ja see ei ole ainult mittekunstiga seotud ülikoolides, aga et noh, et kui võtame niukseid tavalise lehtri, et kui sinna lehtedesse hakkab tulema igalt poolt väga erinevaid inimesi, nad lähevad sinna lehtrisse, teiselt poolt tuleb välja nagu ühesugune asi. Eks siis tegelikkuses peaks olema minu meelest täpselt vastupidi, et sinna inimesi tuleb nagu hästi väike võimalus sinna sisse saada, aga kui sa sinna sisse saad, sellesse torussesiseselt välja tulevad hästi mitmed erinevad erinevad tüübid ja, ja minu meelest see on, noh, see on nagu see üks, üks suur mure, et me nagu standardiseerime need inimesed, selle selle õpetamisega ja selle ja selle põhjus ei ole mitte lihtsalt see, et standardid ei ole vaja, vaid just nimelt sellest, et et me nagu muud neile õpetagi, kui ainult nagu olema see hea käsitöömeister, kes oskab, kuidas tantsida väga hästi või kuidas ta heidelda väga hästi. Aga et kas meil neid on vaja, noh, võib-olla mõnes teatris jälle on vaja. Meie teatris ei ole vaja ja ma ei tea, kumb see parem ühiskonnale on, seda ka ma ei ole laid, ei, ei ürita. Ürita seda välja mõelda, aga ma millegipärast arvan, et niisugused eri palgelisi erisugused inimesed ja kunstnikud on ikkagi kuidagi kuidagi ühiskonnale paremad, nii nagu segamets on parem kui ainult kaasik näiteks eks ole, ja ja noh, kui mõeldud ainult Gazett Et et noh, et ma arvan samamoodi, et, et ma arvan, et see on probleem minu arvates Kas see probleem on kuidagi sulle isiklikult peavalu valmistanud tõesti kas või oma festivali jaoks talente otsides siis koduma pinnalt? Teil on hea Kanuti Gildi saali aasta programmide ees, pigem jah, on see on, see tõesti on, see on, see on niisugused mured, et et selles mõttes, et noh ja ma ei taha ju kellelegi midagi halvasti öelnud, aga et tantsijal või korrograhvil võiks olla mingisugune muu mõttega peas peale selle, et ma tahan tantsida, et lauljal võiks olla mingisugune muu mõte ka peale selle, et mulle õudselt meeldib laulda. Et noh, mingi teine sõnumi edastaja ja jällegi ma ei arva, et kõik peaksid niimoodi olema, aga no mõned võiks olla, eks ole, et jällegi oleks mitmekesisem, võib ka lihtsalt super ilusa häälega lauljaid olla, okei. Aga, aga noh, mitte kõik see nagu natukene, Ma arvan, nüristab ja teeb muudab meid niukseks nagu ühesugusteks standardiseeritud. Ja ma arvan, siin ongi võib-olla, kuidas, jällegi, kas me nimetame asja meelelahutuseks kunstiks, skulptuuris, kas me nimetame Ma ei tea kedagi maalijaks või siis kunstnikuks või lauljaks või artistiks et ja väga-väga huvitav mõte igal juhul ja aga keda me siis nendest nimeta mõni noor ja selline värske äge kunstnik, keda näeb saal biennaalil näiteks, keda kindlasti Eesti tegijatest. No ikkagi, ma, ma veel kord ütlen, me rääkisime juba kahest toorest, Hendrik Kalju Järviste džungilisteks. Kristiina normanni kohta vist ei saa noor noor kunstnik öelda kahjuks kuigi ta on ka meil festivali kavas ja ma arvan, et see, tema ringkäik küll nii nii palju kui ma kuulnud olen tuleb võib-olla kõige niisugune noh, nagu ta ikka on kõige, võib-olla natuke nihukest skandaal. Skandaalimaigulisi on, aga eks näe turism Doris Feldmann ja Kristiina, Marja Hainsalu jäävad ka need on noored koreograafid, vot just nimelt nad on kindlasti festivali kõige nooremad esinejad. Noored, eesti koreograafid, kes kes on teinud niukseid väikseid katseid mõnda etendust ka, aga, aga nad ei ole noh, nagu inimestele veel teadvusesse jõudnud. Ja me arvasime, et noh, nende niisugune just just see niisugune noorte mõtlemisviis, mis neil on. Ma ei tea, kas ta jah, niisuguste kahekümneste mõtlemisviis, kuigi nad võib-olla isegi ei ole aga vähemalt mõtteviisilt. Et noh, et see peaks olema ka esindatud just nende jalutuskäikude ajal, et ja nemad näitavadki oma Tallinnat ja nemad tõesti näitavad nüüd oma Tallinnat seda, mida, kuidas siis, mis neile kas see häirib või meeldib. Ja noh, mille saab ka tunni aja jooksul läbi käia, et ja nende ringkäikude jah, ajaline piirangud, umbes tund, mõni läheb natuke rohkem. Ja, ja, ja noh, draakoni galeriis on juba nädalapäevad avatud. Henri hüti Evelin Raudsepa näitas jällegi niisugune näitus ei tohiks nagu sobida sellesse meiega Horvaatia, aga ta sobib sellest, et seal lavastatud näitas väga lihtsal põhjusel. Seal saalis on tantsivad taimed ja saab valida neile nelja eesti helilooja poolt kirjutatud muusika ja siis vaadata, kuidas nad need taimed liigutavad. Liigutavad olgem ausad, mitte tantsijaga nad tänapäeval on see ka, et seda tasub kindlasti sealt läbi minna, näiteks ennem kui kalutisse tulla, neil toimuvad ka kontserdid. Roomet Jakobi tuleb üks, kus siis saab vaadata, kuidas nad elavad elus muusika peale. Need taimed reageerivad ja siis ma tuletan meelde, et meil on ka üks suvelavastus, mis ma rääkisin seal ka eesti ju, Flo Kasearu ja Riina Maidre, miks kunstnik üks näitleja Nemad näitavad meile põhimõtteliselt, mis toimub tedre tänaval. Et ega muud ei olegi, publik lihtsalt koguneb perra tänavale, tõsi saab teha niisugust toredat asja, et istuda tänava ääres nagu teatri poodiumitel, nagu istuks teatris. Aga aga, aga põhimõtteliselt vaatad ainult Flo Kasearu majamuuseumit ja siis seal tänaval toimuvaid asju. Ma arvan, et see on ikkagi lavastatud või tahan, ma tean, et seal lavastatud, aga, aga niisugune niisugune kohaliku kogukonna nagu need ring, käigudki toomine nagu kunstimaailma või kuidas kunstnik suhestub sellesse kohalikku kogukonda. Need on ja neid ju Tallinna kohta. Kes see muu ikka saab teha, kui kohalikud noored kunstnikud? Priit raud. Saal, biennaali kunstiline juht, vedaja. Suur aitäh, said tulla. Et siis tänasest kuni 30. augustini erinevates Tallinna paikades näeb siis kõikvõimalikke lavastusi nii tegijatelt, nii meilt kui mujalt. Kanuti Gildi saalis, Von Krahlis kus. Loo teatri saad ja isegi rahvusooperis Estonia tänavatel, galeriides ja nii edasi. Et linn on praegu paksult kunsti täis ja tasub sellest kindlasti osa saada, aitäh.