Tartu Ülikooli raamatukogust Toomemäel on kolm ja pool miljonit raamatut. Nii mõnigi inimene küsib vahel, milline neist on minu lemmikraamat. Ega raskusi vastamisega ei ole. Otsekohe võin ma öelda. Lemmikraamat on raamatukogu külalisteraamat. See on vana raamat, hästi raske, suur, soliidne nahkköites, mis on kergelt kulunud. Lehed on vanast kaltsupaberist esimene sissekanne pärit 1807. aasta esimesest märtsist. 1806. aastal kolis ülikooli raamatukogu neisse ruumidesse ja küllap tekkis siis ka peamate. Et oleks päris kena, kui külalised jätaksid mingi jälje raamatusse. Mingi sissekanne, mis oleks tähistuseks sellest, et inimene on viibinud ülikooli raamatukogus. See on kahepoolne au, au meile ja au neile, kes raamatukogus käinud. Esimesed sissekirjutused möödunud sajandi algul. Alguses ei paistnudki, mulle olevat eriti huvitavad mingisugused parunid, terve rida nimesid. Alles pikkamisi hakkasime nende tagant avastama isiksusi. Ja kui siis need isiksused mees avanesid, siis jäin ma mõtlema, miks ei ole nende hulgas ühtegi naist. Kõik aina meeste nimed. Naljakas küll, aga üsna väikeste tähtedega on siis Herv on kellelegi mõisniku või ka teadlase nime järgi kirjutatud mitt Frau und rau naine oli ka kaasas, aga naistel ei olnud vist sobilik ja isegi vajalik külalisteraamatusse allkirja anda. Muide, ega need allkirjad ei olegi nii tähtsusetud, mis raamatusse on jäetud alates möödunud sajandi teisest kümnendist. Nende hulgas on väga palju nimekaid riigimehi teadlasi, kultuuritegelasi, ühiskonna jaoks väga tähtsaid inimesi. Nende hulgas on nimesid, mis jutustavad meile otseselt sellest, et tartust oli saanud kultuurielu keskpunkt Venemaal. Tartus käis väga palju julgelt ja vabalt mõtlevaid inimesi. Ja need sissekanded tähistavad vaimset tõusu Tartus. Seda raamatut loed nagu elavat ajalugu nagu entsüklopeediat. Muidugi ei saa teda lihtsalt lugeda, ilma et ise midagi ei teaks. Sest võib-olla leidub inimesi, kellele mõni nimi ei ple mitte midagi. Aga kui sa selle nime otsid, üles entsüklopeediast, kui sa tutvud lähemalt inimese elu ja tegevusega siis leiad huvitavaid tugipunkte lähemaks mõistmiseks. See on väike detail, Algeri külalisteraamatus. Aga see on nagu märku sõna, mis avab meie ees elava inimese. See on nagu terekäsi sajandi tagant inimeselt, kes leidis vajaliku olevat tulla Tartusse, tulla raamatute juurde tulla raamatukogusse. Üks esimesi külastajaid Ülikooli raamatukogus oli Nikolai Petrovitš Rumjantsev nimi mis raamatusõpradele peaks olema üldiselt tuntud. Nikolai Rumi Antsev oli välisasjade minister. Ta oli edumeelsete vaadetega, toetas Venemaa lähenemist Prantsusmaale. Tuntuks sai ta haruldaste raamatute ja käsikirjade kogumisega. Ja arvatavasti teavad kuulajad, et Rumi Ancevi nimeline raamatukogu see ongi ruumi Ancevi erakogule põhinev raamatukogu, see tähendab Lenini-nimeline raamatukogu Moskvas Meie kodumaa kõige suurem ja kõige austusväärsem raamatukogu. Rumiance varustas ka Tartu Ülikooliväljaannetega, mis ilmusid tema algatusel Iaineliselt toetusel. Rumjantsev oli väga huvitatud Baltimaade vaimsest elust ja ajalooliselt on eriti huvitavat tema kontaktid. Baltimaadelt pärit olevate maadeuurijad tega. Maade uurimisest oli Rumjantselt peaaegu niisama kirglikult huvitatud kui käsikirjade kogumisest. Tema aineliselt toetusel toimus esimene ümbermaailma reis. Tema algatusel ja ainelisel toetusel pidi toimuma ka Loodeväila otsimisekspeditsioon loodeväil. See on vii tee Atlandi ookeanist vaiksesse ookeani Kanada arktilise saarestiku kaudu ja seda hakati otsima juba 15.-st sajandist. Tõruminantsev oli valmis selleks ohverdama 20000 Kunet rubla. Ja selles seoses ta käiski tartus ja puutus kokku kruusensterniga, kes elastatu lähedal, mitte kaugel Tartust Kiltsis haka kahjuks juhtus nii, et Rumi Ants suri üsna varsti pärast seda ja ei tulnudki välja sellest ekspeditsioonist midagi, kuna tema järglased ei olnud nõus seda raha Krusestad Milan. Niisiis lihtne allkiri, aga pikk lugu selle taga, iga nimi ei ärata sugugi mitte meeldivaid emotsioone. Näiteks on sissekirjutus 1816.-st aastast Aleksander Bententorfilt Vene kindralit ja riigitegelased, kes oli pärit muide balti aadliku perekonnast. Ta on saanud tuntuks kui sandarmeerial šeff ja keisri isikliku kantselei kolmanda osakonna ülem oli tegelikult Nikolai esimese reaktsioonilisi sisepoliitika teostaja. Ja kui ta Tartus käis hiljemgi veel, siis kandis teda ikka siia. Eesmärk on vaadata, mis siin Tartus õieti toimub. Sugugi ei mahtunud tema hinge, kuidas võis Tartus nii palju vabameelsete vaadetega inimesi olla? Ta ei saanud jälgedele, ta otsis, kes, kuidas, kus koguneb, kes teeb nisukesi avaldusi, mis tsaarile, mitte supipilti. Ta ei olnud muide tärkas eriti edukas kuulsad teadlased. Loomulikult jõudsid ülikooli raamatukokku. Ja nende sissekirjutusi on nii palju, et tuleb tõsiselt valida, kellest rääkida. Näiteks Johan Martin, Christian Bartels, matemaatik, kauaaegne Kaasani Ülikooli matemaatikaprofessor. Tema on kirjutanud ülikooli raamatukogusse oma allkirja ühena esimestest 1807. aastal teisel detsembril. Siis oli ta veel üsna noormees, tuli Saksamaalt ja oli minemas kaasanisse. Kaasanis olid lubadževski õpetaja Nikolai lubatšovski nimi on juba kõigile tunda. Partes rakendas esimesena liikuva teljestiku meetodit matemaatikas. Et see meetod äratas lubatšovski mõtteid kuue matemaatilise teooria loomisega, kas peale Lopaczewski oli parteska Friedrich kaussi õpetaja juba hiljem, 1821.-st aastast oli tagaprofessoriks status ju talle siis Tartust. Meeldiv mulje jäi, et ta peale kaasani aastaid tuli üle Tartusse. Meeldiv hoogne ja omalaadne allkiri on. Adam Johann Krusenstern, vene meresõitja, admirali, Peterburi Teaduste Akadeemia auliikmel. Ta juhatas esimest Venemaa ümber maailmasõitu ja valmistades ette oma pik. Kiire ja väga suuri teadmisi nõudvaid merereise, töötas ta Tartu Ülikooli raamatukogus. Temast on sissekandeid aastate kaupa, näiteks 1808.-st aastast 1813.-st aastast. Peab ütlema, et Krusenstern nii huvi maateadusse alaste raamatute vastu oli nii suur, et seda märkas otsekohe ka raamatukogu direktor orkester. Kuigi Krusenstern elas Kiltsis, püüdis markerstan temaga isiklikult tuttavaks saada. Kruuselt tahtis raamatuid laenata koju Kiltsi ja see ei olnud lubatud. Erandit teha marker Sten alguses ei julgenud ja nii siis läks ta isiklikult tutvuma kruusesterniga meest ja äärmiselt meeldiv mulje, kuigi naabrid ütlesid, et see mees on natukene imelik, sest ta tegeleb mitte kasu toovate asjadega. Stern, kes võttis osa paljudest paljudest maailmareisidest, tegi ülikooli raamatukogule head, sest ta muretses siia raamatuid, mitte ei kasutanud ainult neid. Tema abiga muretseti ülikooli raamatukogule mõned lausa haruldased geograafilised kaardid. Vanad atlased Pillel maad on väga imelik, et tol ajal ette kujutletud piirjoontega paljud huvitavad geograafiaalased, raamatud ja Krusenstern kontakt ülikooli raamatukoguga kestis elu lõpuni. Vene kirjameestest on oma allkirja jätnud raamatusse biotarandrejjevitš vee asemski vene poeet, kirjanduskriitik Puškini südamesse per. Oma opositsioonilise meelsuse pärast vabastati ta teenistusest. Ja ilmselt kui ta viibis 1833. aasta suvel Tartus siis ta käis garamsiini poegade juures, kes õppisid Tartu Ülikoolis, sellest on kirjutatud teoses postitõllaga, läbinisti reasenski viibis Tartus meelsasti, Tartust jäi temale väga hea mulje, sellest kirjutas ta mitmel korral Puškini-le. Puškin jälle omakorda igatses samuti Tartusse. Kuna tsaarivalitsus leidis, et vabameelsust ja ja julgeid vaateid Tartus isegi kuhjaga, siis ei ole mõtet veel ühte lisaks sinna juurde lasta. Nii sai siis Puškin korduvalt eitavaid vastuseid oma palvet telelubada, tal sõpru külastada Tartus. Ega ei saanudki ta siia alles peale surma siis kui surimask Tartusse kingiti. Sellest ajast on Puškin alatu Kiili kooli raamatukogus orkester nihoidlas. Üks tema kolmest originaalselt surimaskist. Armeenia valgustaja, demokraat, uue kirjanduse ja uue kirjakeele looja Atsjad turvabavian õppis Tartus. Ta õppis Tartu Ülikooli rektori parrati kutsel alguses Tartu Õpetajate seminaris, hiljem ülikoolis suhtles paljude kohapealsete väljapaistvate tegelastega. On kaudseid andmeid, et ta töötas oma õpingute ajal kogu aeg ülikooli raamatukogus, aga ta istus siin kui tavaline õpilane. Tema allkiri külalisteraamatukogus on pärit alles 1835.-st aastast, siis oli ta juba 30 aastat vana. Aasta enne Tartust lahkumist viibis ta meil külalisena. Tartu ajajärgul oli Apovjanile otsustav mõju. Tema maailmavaade kujunes siin hiljem, kui ta kodumaal töötas. Pedagoogina rõhutas ta korduvalt, et ülikool, ülikooli raamatukogu ülikoolis töötavad teadlased. Raamatukogu ümber kogunenud. Edumeelsed inimesed tegid temast selle, kes ta oli. Tema rikkalik kirjanduslik pärand on otseselt läbipõimunud Tartu muljetest. 14. aprillil 1848 jäi ta jäljetult kadunuks. Kuhu ta jäi, ei tea, aga meil on olemas temast pele kingituste peale kirjalike mälestuste ka allkiri külalisteraamatus. Hiljem on ülikooli raamatukogu saanud armeenlaste mekaks nii palju külalisi Armeeniast. Nii palju neid, kes tahavad näha seda allkirja, kuid tunnusmärki apovianni tööst Eestis tema viibimisest, kus üks väljapaistvaim, saksa füüsik, maks, Blanc, õigemana maks, Karl Ernst plank on viibinud Tartus 1937. aastal. Saan seesama mees. 1918. aastal sai Nobeli preemia oma avastuste eest füüsikas. Ta on kaasaegse füüsika looja, kes pani aluse kvantteooriale Nonii aluse kiirgusteooriale. Tema oli see, kes on avaldanud artikleid relatiivsusteooria kohta. Iga füüsiku süda väriseb, kui ta vaatab Max Plancki allkirja. Ja meie oleme ka uhked, et ta meil käinud on. Tundub siis nii, et naistest ei olegi midagi rääkida, nagu meil ei olekski käinud kuulsaid naisi? Väga meeldivalt ja tagasihoidlikult, samal ajal väga loetavalt on kirjutanud oma allkirja külalisteraamatukogusse Hella voolio Kimurrik nimi, mis ei vaja seletamist. Saatus, mis ei mahu ühtegi skeemi. Isiksus, mis oli erakordne, huvita, lummav ja vastuoluline. Väike Taagepera, tüdruk, kellele ema kirjutas, et sinust peab saama kirjanik ja temast sai kirjanik. Naine, kellele isa ütles, et sinust võiks saada riigitegelane, temast sai riigitegelane. Oli visa ja jõudis palju, jõudis kaugele ja mäletas alati. Eks halastamata oma õpinguidki olulises osastatus tagasihoidlikke ja samal ajal ühiskonna jaoks silmapaistvaid naisi on külalisteraamatus palju. Võtame näiteks selle allkirja. KookosSüts võib lihtsalt silmad üle libistada ja mõelda, et mingisugune keets Sonyullessi auk, ränka, kes käis Tartus trotsides luutuberkuloosi omal väga viletsat tervist, otsis ta lähedust vaimselt tees rindlikele inimestele ja külastas vända. See oli 1900. aastal külmal veebruarikuul, kus ta viibis ülikooli raamatukogus ja nii nagu kaasaegsete kirjalikes märkmetes ta on teada, ei saanud ta kuidagi ennast siit lahti rabeleda. Ta ütles, et selline nauding lubage võib-olla siin veel ja veel. Hilisemad sissekirjutused ülikooli raamatukogus paistavad silma oma sisukusega nii palju ilusaid sõnu, nii palju toredaid väljendeid, nii palju kauneid mõtteid raamatust on selles külalisteraamatus. Näiteks sterling kaamenski. Hiljaaegu ilmus eesti keeles tema raamat Islandi kultuurist. Tuntud Islandi uurija Nõukogude professor, viibis raamatukogus 46. aastal ja tema muljed raamatukogust olid. Tätleb suurepärast muljetega lahkusin siit ei tea, kas veel kuskil, võin ma leida nii suurt toetust oma teaduslikule tööle? Ülikooli raamatukogu külalisteraamatusse on kirjutanud akadeemik Maiski Moskva Ülikooli ajaloo professor rabakov. Nojah, ja siin on ka v Rainberi allkiri. Veera ymber, silmapaistev Nõukogude Vene luuletaja, kelle Pulko meridiaan kirjeldas Leningradi kaitsmist, on ülikooli raamatukogus, on nüüd 53. aastal aga samuti Leningradi poeet. Sevolotrozdezdwinski ütles meile, et ülikooli raamatukogu on ammendamatu, nagu tähistaevas kirjutatud on. Siin on kauge minevik ühte sulanud olevikuga ja see kõik kinnitab. Inimeste teadvus elab igavesti. Ja kui me tuletame meelde hilisemaid külalisi, siis mõndagi neist on olnud raske lahti rebida raamatuist. Kollek Ivanov on kirjutanud niimoodi. See oli elamus, see oli nauding, see oli pidu. See oli kunstiteadlasele mus, mida ta ei unusta surmani. Kui palju pakub inimestele elu siis, kui nad saavad kokku puutuda elu kontsentraadiga? Niisuguse raamatukoguga? Me ei ole täna üldse rääkinud eestlastest Eesti kultuuritegelaste allkirjadest selles raamatus. Juhuslikult ei ole silmad neist nimedest telelibisenud, lihtsalt ei ole võimalik neil lähemalt peatuda. Mõnen, nimed korduvad siin lehekülgede kaupa. On siin eesti kuulsaid nimesid. Kas Johannes spiiker Paul Ariste, Friedebert Tuglas, Voldemar Panso, jõuab siis neid kõiki nimetada? Me oleme rohkem rääkinud ajaloost. Mõnda lehekülgi võib vaadata nagu ristsõna mõistatust. Kirjutused on reeglina tehtud emakeeles. Ja kui siis sissekanne on pärsia või ja pia või mõnes Indias räägitavatest keeltest. Nii, aga Gruusia ja Armeenia keele kirjapilt pakub silmale naudingut. Prantsuse, inglise ja saksakeelsed sissekanded on täiesti tavalised. Näiteks sissekanne ameeriklastelt. Oma kodumaal ei ole me kunagi näinud ühtegi kupperi käsikirja. Ei tea, mis neist meie juures küll on saanud, kuigi oleme raamatukogutöötajad. Ei tea, kas meil on üheski raamatukogus kupperi, kirju ja ülikooli raamatukogus sisukas, huvitav ja üldsusele senitundmatu Cooperi kiri. Tänu teile teie kaitsjatega, meie kultuuri lühike ja hoogne on üks prantsuskeelne sisse kirjutas. Selle autor on meie raamatukogus kahel korral viibinud prantsuse filosoof Saarter. Tema kirjutas ja mõte on umbes selline inimene, kes ei pea midagi raamatutest. Ei teha midagi ka elust. Veel üks sissekirjutus sügavmõtteline ja kaunis selles raamatukogus elavat surnud igavesti, sest elavad annavad neile elu. Ei maksa arvata, et mina oskame kõiki neid keeli, milles on siia kirjutatud. Kuid ainuüksi teadmine, et ülikooli raamatukokku on külastatud Uus-Meremaalt kui ka kaugest Arktikast. Et ülikooli raamatukogus on külalisi olnud meie kodumaa, kõikidest liiduvabariikidest annab jõudu, annab julgust ja tahtmist edasi töötada.