Juba varahommikul alustas vanaisa tööd, sest hulka rahvaid oli tulemas. Ta tegi lõbusa tulukese üles, seadis kolm jala tule peale ja panid. Veel ei olnud ta selle sissejuhatava tööga lõpule jõudnud. Kui juba üks rahvas lähenes, elav ja sale ja Kärmas, kas sa näed, olete juba nii vara üles tõusnud, see meeldib mulle. Aga katelegee veel. Kuidas pean ma nüüd teie soovi täitma oodata lasta? Ei taha ma teid ka mitte. Teie peate ennast minu esimeseks rahvaks nimetama ja minu keel olgu teie keel. Nii on eesti rahvale au vanaisa eest rahva nime kanda, tema keelt kõnelda ja vaba olla kõigist ise järeldustest, mis jõledad jumala ees ligimesele koormaks. Kõigis taustu läksid nad selle otsusega. Koju. Katel täitis oma kohust ja iga rahvas leidis oma soovi täitmist. Maailmas arvatakse olevat kaks ja pool 1000 kuni 4000 keelt. Kas eesti keel nende seas just nõnda sündis, nagu veel mon oma Tartumaalt kogutud muistendist kirja on pannud? Ei tea. Tõsi on aga see, et kõik keelerühmad kunagi ühises kätest alguse on saanud. Soome-ugri rahvaste sugupuu on väga mitmeharuline. Meiega ühel oksal istuvat liivi, vadja, soome isuri, vepsa ja karjala siis lapi, siis marja, mordva ungari, handi ja mansi. Ja päris eemal meie kauged keelesugulased samojeedi rahvad. Neenetsi teenetsid tänasest saanid, seal gupid kamassid. Mõned neist on saanud suureks rahvaks, teised on kahanenud, kolmandad hääbumas või hääbunud. Kokku on praegu maailmas ligi 24 miljonit soomeugrilaste. Püüame leida märke, mis ühendavad nii suurt peret. Eilses ja tänases soome-ugri algkoduaeg jääb nii kaugesse minevikku, et täpselt ei osata selle aega kohta tänagi määrata. Kuid iga teadlaste põlvkond ütleb midagi uut ning praegu küsimused arheoloog Lembit Jaanitsalt. Võib-olla võrdluseks niipalju, et maailma vanim keelkond kujunes 10000 aastat tagasi Vahemere rannikul ja 15. sajandi lõpuks olid Aasias, Euroopas ja Aafrikas välja kujunenud peaaegu kõik meie päevil seal elavad rahvad. Kui ligi 60 aastat tagasi Eisen kirjutas ühe esimese ülevaatliku raamatu soome-ugri lastest siis peeti nende uraalima algkoduajaks umbes 4000 aastat enne meie aja arvamist. Nüüd on oletused leidnud palju kindlamaid tõendeid, kui suure tõenäosusega võivad arheoloogid täna rääkida, mida algkodukohast ja ajast. Eks see küsimusele ei jäänud ikka väga segaseks ja ja ebakindlaks see 4000 aastat ja noh, natukene rohkem ka neli pool 1000 aastat. See on nagu keeleteaduse andmetel tehtud vanusehinnang. Ja selle võib-olla nii nagu esimesena ja põhjalikumalt põhjendas soome keeleteadlane sedele. Kah oma 60 aastat või natuke rohkem tagasi. Ja arheoloogid selle peale on siis katsunud, lähtudes sellest vanuse, määrangust, arheoloogilisi andmeid, niinimetatud arheoloogilisi kultuure, soomeugrilaste ka seostada. See töö ei kandnud aga eriti häid vilju sest arheoloogilised kultuurid sel ajal olid juba nii arvukad ja kogu pilt oli niivõrd kirju et jäi mulje, nagu oleksid soomeugrilased selle aja peale pidanud olema juba rohkem hargnenud, et algkodus nad nagu keeleteaduslik pilt ja seda ette kujutas nad sel ajal ei oleks nagu saanud enam olla. Mõnevõrra hiljem noh, tänapäevast ümmarguselt 30 aastat tagasi asusidki arheoloogid seisukohale esmajoones just eesti arheoloogid eesotsas Harri Moora, aga et see soomeugrilaste all hargnemine peab olema toimunud märksa varasemal ajal. Täpset aega ei oska muidugi määrata, sest algkodus olevatele soome-ugri lastele ei ole õieti kindlat arheoloogilist vastet seni veel leitud. Ja on küsitav, kas seda kunagi päris nii selgel ja kindlal kujul üldse leitaksegi. Sest see soomeugrilaste algkodu kui selline ja nende algkodus olemine, see on noh, teoreetiliselt kee mõnevada kaheldav, kas niisugust tal kodu ja selles olevaid soome-ugri edasi ongi siis kunagi sellisel kujul olnud. Aga no praegu paistab, et see algkoduaeg peaks olema siiski siiski hiljemalt Mesoliitikum seal siis keskmine kiviaeg ja ja vanuselt peaks olema siis siis tunduvalt kaugemas minevikus kui, kui nüüd 4000 või neli ja pool 1000 aastat. Nimelt asi on selles, et umbes sel ajal peaksid läänemeresoomlaste esivanemad oleme olnud juba Läänemere kaldaid algkodu olla ka kahtlemata asunud kaugemal ida pool. Seda näitab soomeugrilaste praegune levik ja on ajaloolistest andmetest teada, et juba noh, umbes 1000 aastat tagasi on nüüd soomeugrilased olnud ligikaudu samades asukohtades nagu praegu. Nii et küsimuses on põhiliselt ikkagi see Nõukogude Liidu Euroopa osa, siis metsavöönd, kaasa arvatud ka Uurali mäestik ja võib-olla sellest mõnevõrra ida pool asuvad alad, kus, nagu me teame ju Obi ugrilased Handid ja mansid praegugi elavad keeleuurijad on oma algkodu püüdnud ka täpsemalt määrata, tähendab mitte keeleuurijad omavaid soomeugrilaste. Ja seda nad teinud peamiselt mitmesuguste taimeliikide kasvukohtade järgi. Nende peamised siis puude Nimetused, mis pidid olema siis juba niinimetatud soome-ugri algkeeles olemas, nende kasvukohad on ju teada ja on leitud, et et mitmete nende tunnuste järgi, et soomeugrilaste algkoduks sobiks kõige paremini, siis. Just see Euroopa idapiir kuskil seal keskmise Valga jaa. Jaa. Uurali mäestiku ümbrus. Et see peaks nagu keeleteaduse andmetel olema kõige sobivamalt koduks. Arheoloogia ei räägi selle vastu, see on täiesti võimalik, et seal on olnud aga niisuguseid kindlaid kultuure, mida me võime just siis soomeugrilaste nii nagu esimeste või ürgset kindlat esivanematega seostada neid me praegu veel otse näpuga näidata Jaska elatistankimine, see peaks olema muidugi enam-vähem teada, sest tegemist on ikkagi nii kauge minevikuga et selleaegset, siinset metsavööndi elanikud elatasid küttimisest ja kalastusest. Nii et see on suhteliselt lihtne küsimus. Ja eks nende uskumusidki olid siis analoogilised. Siin on ju terve Euroopa mitte ainult Euroopa, vaid Euraasia metsavööndi hõimudel omased olnud siis niisuguseid animistlikud kujutlused, mis kahtlemata olid omased ka soomeugrilaste tollel kaugel hämaral ajal. Nii et haldjate uske surnute austamine ulatub ikka sinna välja juba. Jah, mõnevõrra, kuidas seda nüüd võtta, eks see usund, nagu muudki asjad on aja jooksul arenenud näiteks sõna haldja, siis arvatakse olevat germaani laen. Nii läänemeresoome keeltes ja järelikult ei saanud see sõna ise siia siin siin tusele tulla, varem kui läänemeresoomlaste esivanemad olid juba kuskile Läänemere kallastele tallanud. Aga põhimõtteliselt muidugi tol ajal nimetati võid vist neid pigemini emadeks ja isadeks nagu metsa ema ja veteema ja nii edasi. Kuidagi nimetus oli teistsugune, aga eks see põhimõtteliselt oli ikka samasugune. Oma olemuselt. Mida soome-ugri helist mees on veel säilinud ühisjooni, kui me räägime oma algkodust ja ühisest, siis mis praegu inimestes? Millised omadused võiksid sellele vihjata? Noh, seda on tõesti väga raske öelda, sellepärast et me oleme teistest soome-ugri lastest küll teisi läänemeresoomlasi mitte arvestada olnud juba aastatuhandeid lahus. Nii et näiteks etnograafid, kes uurinud soome-ugri rahvaste etnograafia leidnud tänapäeval, ei ole peaaegu mitte midagi ühist enam nii materiaalses kultuuris, läänele, soomlaste ja teiste kaugemate soomeugrilaste vahel ja nende endigi vahel on juba ütleme näiteks mordva laste ja siis hantide-manside vahel on vist väga vähe, kui seal üldse midagi on ühist etnograafiliselt just, nii et ega midagi eriti eriti palju ei oska küll selle kohta ütelda. Et jah, võib-olla peamiseks ühisuse näitajaks ja säilitamiseks on siiski keel olnud. Sellepärast et eks keele abil ju juse ühisus kunagi nagu avastati ja välja selgitati ja õieti sellest ongi säilinud tänapäevani kõigil väga peidetud kujul. Sest kui nüüd läänemeresoomlast võrrelda minu pärast kas või ungarlasega, siis keeles õieti arusaadavat ja midagi ei ole nende kahe keele vahel pädevale üksiku sõna. Kuid üks väike niisugune iseärasus siiski on, see on võib-olla kuidagi see intonatsioon või kõnelemise rütm või midagi taolist, mis ongi võib-olla siis kuskil sellele füüsilisele laadile tuginev nähtus. Kindlat pinda ja meile väga vähe, kui räägime nii kaugest ajast, kuid seda enam ruumi jääb hüpoteesidele, luulele ja fantaasiale meie kaugete esivanemate maailmast. Vaatame Kaljo Põllu kodalaste sarja, loeme selle tagant Jaan Kaplinski nägemust. Ago Künnapi arutlust kodalastest. Kuulge, tartlased, kes. Kuja elanikud on kuidas nad elavad, elasid. Nüüd ja muiste. Mis sõna see on, see koda? Ürgne sõna, väga vanasõna, soome-ugri hõimude algelise elamu, tagasihoidliku peavarju nimetus. Ja sootuks teiseks on aeg mõnikord tema tähendusegi muutnud. Tunneme raekoda ja sepikoda, vaekoda ja viinakoda, tunneme eeskoda ja tuulekoda, veskikoda ja koda. Turvapaikkonda mitmes keeles emakoda, kust väetike varju leiab on Taevaskoda. Laplastel võib ta tengelpungade tähendada tähtsad mõisted. Vajalik sõna. Missugune see vana eluase on. Telgikujuline püst eivastest, talvel nahkadest suvelt ohust katega, lahtine, tulease keskel päris tipus suitsuava paiguti veel vaid suvine peavari Volgamail hoopiski rehi Eesti saartel ja Läänemaal suveköök. Aga ikkagi veel olemas, ikka kasutusel. Hämara möödaniku tunnis mees. Kodujakoda on lahutamatud. Üksteisest saadud. Wiedemanni kirjutab koda nach Hause. Meie kodu kodo on vadjalasele kodo, soomlasele kodo Jakodi liiblasele kott karjalasele ja vepslasele kodi k laplasele kohatu. Kui Runa Pitku lumi, paistesajaanide, valgete mägedega mass. Oma hõimu muistset hiilgust taga nuttes on hävingu teema lõppakordiks koja hävitamise kirjeldus. Mustad mäed, kus ma rändlasin, jäid minust maha. Maa, kus ma rändlesin, kasvatas kuldset rohtu. Mustad mäed jäid maha, valged mäed jäid maha. Meie jõud jäi meist maha. Suurest hõimust jäin mina maha. Oma sugulastest jäin mina eksides maha. Minu järved, kus ma kalastasin, jäid minust maha. Ma ei näe neid enam. Minu koja tugipuud mädanevad mahajäetuna ära. Minu kokku õmmeldud tohuribad kisuvad kõik rulli. Vist oli küll koda muistsele koja elanikule maailm maailmas ehk koguni käsitlematu universumi isesorti mudel. Kodakojas. Koja püsttelg sihtis suitsuhaavast põhjanaela mille ümber mustas tähine öötaevas Väikekoda paiknenuks nagu suures kojas, mille suitsu vaeva Sirendas kättesaamatus kõrguses mille seinad olid täis sädemete põletatud auke ja mida kaunistasid päike ja kuu. Käratult tiirles imevigur ümber oma telje mis oli ühtlasi ka kodalase koja teljeks. Kes teab? Ligi maad tahtnuks ennast suruda lõpmatu kõiksuse ees. Taevaskoda. Maa on ümmargune. Taevas. On ümmargune päike ja täiskuu on ümmargused. Kõik head asjad on ümmargused. Sellepärast elasid ka inimesed lapimaalt Tšuksimaani ja Alaskast Gröönimaani ümmarguse põrandaga kodades. Koda oli nagu väike maailm oma maa põranda, oma taevalae, oma ilmapuu emapuuga, mida mööda alustas taevatõusu nõiavaim. Nurgelistes majades jääb inimene kehvaks. Mõrvasid vanad kodalased, kui algasid. Vedajad. Mine tea, ehk kuskil. Kui maaelus ei oleks, kuidas saaksid temast siis sündida elusad kasvulised taimed? Kuidas saaks maa üsk siis talvelgi soe olla, sealt söövad ju allikad, mis ei külma. Kuskil mujal ei sünniseemnest taime, kui ainult maa üsas. Taimi sünnib maast, nagu loom oma emast. Maa on taimeteema. On ka nende ema, kes taimi söövad loomade ja inimeste, ema ja vanaema, sest ta meist palju vanem. Maasse ei tohi visata nuga. Maal võib käia ainult paljajalu või pehmete taldadega. Muidu saab maa haiget. Tagasi meil ei ole enam teda keeltega mõtlemitki ja kui me ka mingi juhuse läbi sellesse aega sattuksime, ma usun, kindlasti me ei tunneks enda esivanemaid ära, ei tunneks ennast, aga mitte millestki. Kodalade meel või vaim. Võib-olla just pojad levitab minu ja nende suhete iiliti kaugemate rahvaste juveel sest milles me leiame ühise keele, milles me leiame ühise joone. Just sellest, mille poolest me teistest erineme. Kõneleb etnograafiamuuseumitöötaja ja Hellero laulja Eno Sarv, kelle üles pandud näitust soome-ugri etnokultuurist me sel suvel Tartus näha võime. Soome-ugri etnokultuur tänapäeval need materiaalse kultuuri elemendid, mida siis olen püüdnud linn näitusel välja tuua kasvõi liivlaste meelte vöö, mille vanus on umbes 200 aastat tänapäeval traditsioonilt juba kadunud. Kuid sellega peaaegu äravahetamiseni sarnaseid meeste võid nägime multide palvejuhil või olen näinud ka muidu alati juures. Samuti on selliseid ka mari laste juures vana traditsioonilise skulptuuri selle püsimine. Arhailise lauleid igas kõladandilgi oma mõnetutele rahvariiete, nii traditsioonipärane säilimine jälle teda oli rohkem moksa. Traadi isolatsiooni juppidega, kuivõrd laadelmed laada ei ole, aga ikkagi tehakse traditsioonilise kujuga, yhe tehakse igal juhul ära ja vastandina mäe marjadele mille uuem rahvariidekostüüm on nii ainult mõningaid üksiku elemendi poolelt ühendavaltraditsioonilisega väga paljus selline heldati, meenutab muidugi Hitleri miljon soome-ugri rahvaid. Ühendanud kõigile 6000 aasta jooksul on see, et nad ei ole oma looduskeskkonnast metavööndis tundravööndist, nad ei ole üldreeglina välja läinud, ainsaks erandiks praktiliselt on ungarlased, kes on siis nii-öelda stepi või kohtlemist. Meie ühtsuse kõige kindlamaks tunnistajaks on ikkagi keel ja ühissõnad. Maa, puu tuli, silm, keel, elu, valguslind, need on sõnad, mis on soome-ugri rahvaid saatma tühises saati. Palju ühist on ka meie maailma loomise müütides. Maa tekkis munast Linnutee hiigelpuust eesti rahva lauldes suurest Tammist. Loomisloost lauldakse tänagi. Olgu siis esitajateks Tõnu Kaljuste kammerkoor või Hellero. Laupäeva öö oli too päev. TÖÖD lemmi öökreemi ja et see ma tahan, ma tahan. Nii et see, ma, ma ei murra muu, nii ta nii. Meres siiniteedes. Lööva muu Nigol tai sööd, mu isa oli kool. Koolitooli. Pääsuke päeva lind lendas terve suvepäeva otis pesapaika. Viimaks leidis mätta, tegi pesa ja munes munad. Siis aga tuli merelt tuule vihur veeretas pesa vette ja munad merre laiali. Pääsuke päeva lin lendas kärmesti sepale. Teri talusid, varjama. Päevali hakkas rehaga lehvitama, sai kätte Kaale rebu poole, valged mao jäi. Tere aitäh taevasse. Munavalgest sai kuu munarebu. Maailma loomise müüt, et need veelind on maailma loonud teda oma veelinde, kes karjuvad vanade jälgi sai maailma debart, kelle munasse maailm tekkis. Teda müüti me tunneme üsnagi laialt ka teiste sugulasrahvaste juures mitte ainult sugulasrahvaste juures, vaid ka naaberrahvastega. Kuidas need samad joogianumad, mis maridel olid v linnukujulised? Umbes sarnane oli ka Ivan koosney joogianum samuti ruumijaotuskojad, et vasak on meelte puhul paremad naiste pool, vasak tagumine nurk on kõige püham nord, Leon ka tuntud nii hiinlastel kui ka jaapanlastel. Ja kogu üldiselt kogu Põhja-Euraasias. Samasugust ruumijaotussüsteemi oli kasutusel ka vene õigeusu kirikus, isegi. Need sellised kultuurinähtused ulatuvad laiemale keele sugulastelt. Ja voila paralleelid jällegi leiame ainult selle muutumisest selle pildi juures. See, mis meile tundub eripärasena, see oli sedavõrd loomulik, et oli nagu inimeste mõtlemisse juurdunud. Kas või koja jaotumine meeste- ja naiste poolel. Mida ma kogesin huntide juures. Et tõepoolest, mehed istusid alati sööma vasakule, pole naljatoidud paremal poolel. Mind kui külalist pandi vasakusse tagumisse nurka talitanud nurgad, oli transistorraadio nagu Sid nüüd tänapäevapühadel. Ja kui ma hakkasin küsima, et kas teil on selline komme, et mehed istuvad vasakul pool ja nalja paremal pool siis öeldi, et, et ei, et ei ole mingit kommet. Järgmisel tööpäeval pärast seda, kui midagi lint istusid, naised vasakul pool kuid ülejärgmisel korral oinad juba end unustanud ning jällegi rangelt mehed vasakul, paremal pool. Nii et kas see ongi etnorlofi leegipärasema voila psühholoogiline libero või tegelikult ilmselt on midagi sellist, mis on lihtsalt nii etnograafiapsühholoogia piirimail. Kui palju on need neid asju, mida me enam nagu lugeda ei oska, siis me näeme küll, et on sarnaseid paljudel hõimudel noh, mingid motiivid või ornament. Aga tegelikult me ei suuda enam lahti mõtestada Mida rohkem me neid lugema õpime, seda rohkem me need leiame, mida me lugeda ei oska. Niide paistab paraku olevat, kui me suudaksime kas või vöökirjadega probleemi lahendada, ilmselt seal on meil vaja abi nii psühholoogialt kui ka mütoloogia olnud. Ja kõike seda ühtlaselt vallata muidugi, teda Läheb järjest keerukamaks. Ma usun, et see, mis oli tee, jätab paratamatult meile jäljega, täna päevasse jällegi vilt. Ühisjoon on vist ainult sellel, et kuidas sellesse suhtuti ja kuidas sellest arenes. Meie tänapäeva maailm. Iga maailm, milles me elame, on natuke ka meie omalooming. Maailmu on mitu ning see, mille leiba me sööme, mille vett me joome, nälga nälgime ja külma külmetama ei olegi, ainuke maailm. Püüame millegi poole, mis on loogilisem. Ümmarguse on lihtsam ja võib-olla ka ilusam. Asjadest saavad sümbolid maailmast müüt joonis ornament. Ornament ongi ehk selle kõige kummalisema kõike kõige olulisema maailma nimi, mille lõid soome-ugri rahvad. See on maailm, kus iga asi on omal kohal millel pole algust ega lõppu, mida valitsevad kordumise pöörlemise vastavuse seadused. Needsamad, mille järgi kootakse kangas, punutakse, korv, lauldakse, laul, räägitakse, lugu lüüakse trummi. Saate autorid olid moe vapper ja Kai Maran tekste luges Einar Kraut. Saate lõpuminutitel laulab Anne Maasik. Oo õhtu une. Kus? Onu. Uus Su. Aga oi, sööd. Koos SUVI onu udu udus. Ei keesi? No ma. Ka üksi. Udu ja aru. See ka. Ta mis see halu Ei ta absindva. Uus. Vao ja. Uus. Onu onu, ta. Ma aga adru Ja. Aeg on täi. Kees. See kaug. Teiste eest ei saanud uhkuse histala only kuus jahuvad rootsi-ist alla, ahi soe emul ja varju Teebikus maha Ööpil kuul ei. Ja igas tee seal kuu õheda haka, kuhu see. Kõik kiiva, oi XL nii ival et kõnni, kui no.