Esimeses saates peremärgid oli kõneaineks soome-ugri rahvaste algkoduläte, kus kõikide soome-ugri rahvaste, mida on tänapäeval üle 23 miljoni inimese keel on alguse saanud. Kas üldse ja millal selline alko tuues täpselt asuda, on jäänud vaieldavaks. Hüpotees on palju ja vastukäivaid. Tänase saateaineks on soome-ugri sugupuu ühe haru läänemeresoomlaste Liivi-Eesti-, Soome, vadja, isuri, karjala ja vepsa rahvast eelkäijate jõudmine mere äärde, mis nii palju muutis endiste rändavate küttide ja kalastajate elus. Kuid seal kohal pöörame lahti Lennart Mere raamatu Hõbevalgem. Ta hoiab käes lühikese varrega oda. Hoolega lihvitud jooned on kummalised nokkimised. Don karbon. Metsahääled ei jäänud vähemaks, kuid nad vajuvad kuhugi selja taha. Jätavad ta silmitsi vaikusega, mis luurab eespool. Ta vähendab sammu kuulata. Kõik tema meeled on valmistunud muutuseks ootamatu ja ikka veel tundmatu ohu tõrjumiseks. Ta tuleb sellega toime või ei tule. Aeg-ajalt uurib ta latvade vahelt taevast. Ta imestab, mis kummaline taevas hoopis erinev sellest, mis selja taha jäi. Ta on ju tühi. Tühjust hakkab tasapisi täitma kauge müha. Ta ei ole seda varem kuulnud. Linnukisa nii heledat ei ole ta varem kuulnud. Tõuseb tuul mehe võbisevalt. Ninasõõrmed tabavad erutavat lõhna. Ei ole seda varem tundnud. Mis sunnib teda edasi? Kui kõik kisub tagasikeelena pingul, lükkab ta kõrvale viimase sarapuuoksa. Ta ootas midagi. Tema säilib mere ääretu süli ühtaegu vaenulik ja lahe, tõrjuv ja kutsuv, metsast salapärasem, tähistaevast kodusem, ühe maailmalõpp ja veel suurema algus. Võib-olla jäi sulle märkamata, et su käsi õhus peatus sammuks tõstetud jalg vaikselt samblasse tagasi vajus. Sel hetkel toimus sinus mingi muutus, mis püsib tänaseni. Ma kadestan loodusjõude koski, vulkaane tuult, selle mõju pärast, mis neile inimestele on, ütles keegi kunstnik. Ja kõigist loodusjõududest on meri kõige võimsam. Aga kõige inimlähedasem. 5000 aasta eest jõudsime tema äärde. Lükkasime kõrvale metsarohelise eesriide, tardusime paigale. Siin me nüüd oleme ja kõik kanname endas meremärke. Neil ei olnud oma sõna mere nimetamiseks kui võiskise sõna tekkida, kui kogu meie varasem elu oli möödunud Euraasia metsavööndi rohelise katuse all. Jah, vahel kärises laotus suurte jõgede kohal ja mõni järv oli küllalt avarat vastaskallast peita. Kuid mets oli lõputu ja lõpmatus meid ei heidutanud. Kohutas lõplikus. Siin rannas põrkasime vastu nähtamatut piiri. Edasi oli isegi vesi kibe. Oli see nüüd ilma maa kauge ja kohutav ots, mis õhtul neelab päikesegi? Kust siis ikkagi laenati sena Meris ja kuidas mõjutasid uued naabrid läänemeresoomlaste elu oletada saapaid kobamisi ja kaudselt ja ka siin on teadlastel lausa vastukäivaid arvamusi, sest kui Eesti ajalugu võrreldes 100 leheküljelise raamatuna, kus iga lehekülg märgib aasta sõda, nagu arheoloog Jüri Selirand seda teinud saaks ürikute ja kirjalike allikate põhjal raamatusse kirjutada ainult viimased kaheksa lehte. Akadeemik Paul Ariste oletad näiteks, et sõna meri on pärit Kunda kultuuri asukate murdest. Tema noorem kolleeg bioloogiakandidaat Lembit Vaba balti laensõnade uurijana kõneleb meile aga ka teisest võimalusest. Ja siin on mitu erinevat arvamust, mina usun nende uurijate seisukohta, kes on näidanud, et meri võiks olla balti sõnal balti keeltest laenatud sõna täpsustame siis niimoodi, et ei leedu Lätti kadunud preisi ega mõnest muust konkreetsest balti keelest vaid sellisest balti keelekujust, mida tänapäeval enam ei kõnelda, vaid millest tänapäeval tuntud ja ka hääbunud balti keeled on lähtunud balti algkeeles siis ja, ja kuidas see siis erinevates läänemeresoome keeltes kõlaks. Liivi keeles on ta ühesilbiline merre eesti keeles. Teame, et ta on märi vadja keeles ja soome keelest on samuti imeri karjala keeles on ta meri vepsa keeles taan meri või kutsutakse teda ka määr ja Leedu ja Läti andmete põhjal. Me võime siis rekonstrueerida selle lähtekuju. Tänapäeva leedu keeles kõlab ta kujul Maarjas kui Maarjas läti keeles Maarja kui Mare On ju arvatud. Ka see on üsnagi hüpoteetiline. Aga mõned uurijad siiski usuvad, et tänapäevaks hääbunud soome-ugri hõim, Merja hõim, Merja nimetus on lähtunud sellest sammast meri tüvest. Uuemal ajal on üha enam veendunud selles, et balti laene on ka volgasoome keeltes tänapäeva mordva keeltes ja mingil määral ka mari keeles. Esiteks kontakt baltlastega on võinud alata juba enne Läänemere soomlastel ja volgasoomlaste lõplikku keelelist eraldumist. Ja teine oluline moment, mis tänapäeva teadmiste valguses on väga tõsiselt arvestatav nimelt see, et muistsed balti hõimud elasid ka Kesk-Venemaal kuni Volga äärde välja. Erialakirjanduses kutsutakse neid muistseid balti asualasid. Baltlaste maksimaalareaaliks kõige varasemad balti keel, keelest saadud laenud tulevad läänemeresoomehalg keelde sellesse ühtsesse jagamatusse, algkeelde ja kontakt. On alanud tänapäeva teadmiste järgi vähemalt 4000 aastat tagasi. See, et balti laensõnad on tulnud jagamatus läänemeresoome algkeelde näitab nende suhteliselt ühtlane levik kõikides tänapäeval tuntud läänemeresoome keeltes eesti kirjakeeles arvatakse olevat kusagil 150 balti päritolu sõna ümber soome keeles on neid kusagil poolesaja sõnatüve võrra rohkem. Tänapäeva uurijad rõhutavad just seda kontakt Läänemere mail. Baltlastega toimus nii Soome lahe lõuna- kui põhjakaldal. Nii siin kui sealpool Soome lahte oli iseseisvaid kontakte. Oli selliseid otsekontakte ka laplastega, sest muidu ei oleks kuidagimoodi tänapäeva teadmiste abil võimalik seletada, miks labi keeles on õige mitu sellist balti päritolu sõna, mida teistes läänemeresoome keeltes ei ole kui just iseseisvate otsekontaktidega ja laplased on ju ajalooliselt asetsenud märksa lõuna pool, kui nad seda on. Pragu. Kui mingi sõna teisest keelest laenatud, kas see siis tähendab, et seda asja, eset või uskumust omal ei olnud, saab selle järgi arutleda ka läänemeresoomlaste eluolumuutus eile, mis mõju naabrid neile avaldasid? Sellele küsimusele võib vastata ja, ja võib vastata kai lisaks keeleandmetele tuleb arvesse võtta ka paljusid keeleväliseid asjaolul Sid, muidu võib üsnagi kummalisi ja veidra järeldusi teha põllundus, sõnavaras ja karjandus, sõnavaras on hulgaliselt balti laene. Baltlased on siis nendel aladel olnud läänemeresoomlastele eeskujuks ja neilt on palju õpitud balti päritolu on sõna kirves ja tõenäoliselt kirves. Laen vihjab sellele, et baltlaste eeskujul õpiti tundma ja hakati kasutama tehniliselt täiuslikumalt kirvest ja nagu ainelise kultuuriuurijad on osutanud, on see olnud sõjariist eelkõige sõjareisil kõige sõjariist. Eks minevikku sky ole tehnilised täiustused saanud alguse sõjalistest vajadustest, kuid mitmed uurijad ja mulle tundub, et õigesti on juhtinud tähelepanu sellele, et baltlased ei ole mitte niivõrd omapäraste kultuurinähtuste genereerijaks kui nende vahendajad lõunapoolsetest pehmema kliimaga aladelt vastupidiseid laene läänemeresoome keeltest balti keeltesse. On nimetada teatavasti väga vähe ja tõepärased etümoloogiat, sõna- kõrvutused, võime lugeda üle kahe käe sõrmedel. Siit on tõepoolest mõned uurijad rutakalt järeldanud, et läänemeresoomlased on olnud sedavõrd madalal kultuurilise arengutasemel, et muistsetel balti rahvastelt Polnud läänemeresoomlastelt õieti mitte midagi pida. Teiselt poolt aga skeptilisemad uurijad on ütelnud seda et väga tõsimeelselt balti keeltest läänemeresoomejälgi ja otsitud pole. Tiit-Rein Viitso on hiljaaegu avaldanud ühe õige põneva artikli, kus ta muuhulgas ütleb seda, et võib-olla tuleks läänemeresoome keelde päritolu sõnu otsida mitte niivõrd põllundus või karjandus alasest sõnavarast vaid emotsionaalsest sõnavarast, sõimusõnade ja muu Ekspressiivse sõnavara hulgast. Seda seni küll tehtud ei ole. Mere äärde jõudnud rahvas jäi paikseks, rändavast kalurist küttis sai aegamööda põlispõllupidaja. Jaan Kaplinski on seda muutust mõtestanud nii. Tera saax leivaks peab ta kakskolm korda surema. Seemnena kõrrex Ivana jahuks leivaks. Kui leib tuli, sai kalurist kütist aegamööda maaharja. Ja aegamööda muutus ka tema arusaam maailmast, elust, surmast. Alati on inimene tapnud, et elada. Ent kalur ja kütt ainult tapavad, mis vesi ja mets on andnud. Põllumees aga külvab, selles on midagi salapäraste pühaliku. Küllap on hea tunda end elu andjana pisikese jumalana sarnasena taeva, Goele, kes seemendad maa, viska. Leib andis meile eneseusu. Tegi meid selleks, kes me oleme. Põline põllupidamine, mille juured ulatuvad meil Eestis 2000 aasta taha sundis terasemalt jälgima taeva ja teisi loodusmärke. Nii kujunes pärinuslik, osalt rahva usundile osalt põllu enda kogemusele toetuv rahvakalender mis tegi Eestimaa rahvakalendri-na ehk tähtraamatuna esimest korda trükivalgust 1731. aastal. Aga tuleme ajas tagasi ja palume rahvaluuleteadlast Ülo Tedret rääkida ühisjoontest läänemeresoome rahvaluules. Ma ei saa siin päris täpselt öelda neid kattuvusi, aga ma saan seda ehk öelda, Kemitan, mina teisedki saavad seda, öeldi umbes nii 10 aasta pärast, sest meil on praegult plaani võetud, esiteks tüpoloogiliselt korrastele kõik eesti rahvalaulud aga meil on rahvalaulu üles kirjutatud umbes 132000. Tõsi küll, sealt teatav protsent langeb välja, kui dublette umbes kümnendik ja umbes talandik langeb ehk välja kui võltsinguid, sellest hoolimata jääb ikkagi üle veel tublisti 118000 teksti. Me peame nüüd tüpoloogiliselt korraldama ja nüüd ongi kirjandusmuuseumiga seesugune kullake, et tulevast aastast vast hakkame seda seda tööd ühiselt tegema. Selle välja töötatud tüpoloogiat. Me kavatseme korralda soomlaste Soomes on nimel Soomel Kansan Manhadrunad. Ilmumine lõppes juba 48, nemad on oma rahvalaulud põhiliselt juba välja antud, nii et soomlased teevad oma ühistüpoloogia ja meie teeme tüpoloogia, siis me tuleme kokku, hakkame võrdlema. Mis vastab ja mis ei vasta ja mis ulatuses vastab. Ühesõnaga, sellest kujuneb välja soome-eesti rahvalaulude konkordantsiregister. Sel aastal peaks ilmuma juba soome eesti. Liivi vepsa ühesõnaga läänemeresoome vanasõnade ühiste vanasõnade niisugune väljaanne mida siin ka mitu aastat juba tehti, ta ilmub Soomes, seal on kõik need keeled vastavad tekstidele ladunud vastavas keeltes. Lisaks veel võrdlused rootsi, saksa, läti, vene materjalidega. Õige keelterohke, nii, ütelge väljaanne, see on õige, mitme aasta töö vili mida professor kuusi juhtis ja meil sees, ent osalesid siin Arvo Krikmann, Ingrid Saalov, Vaino Mälk, oli eolaid selle heaks palju tööd teinud. Ma tahtsin, võib öelda, et kui nüüd ühisvanasõnad vähemalt osal sest paraku ei sisalda kõikide sellel võrdluste genud populaarsemate vanaasemete mass on niivõrd suur, et seda poleks jõudnud nagu läbi käiagi. Aga noh, vähemalt tuntumate vanasõnade võrdlus olemas. Ja kui sellele lisandub nüüd ka rahvalaulude ühisrahvalaulude selgitus, siis meil on juba kaks liik ehkki läbi töötatud ja me saame öelda, mis on neist. Mis neis ühist, see annab oma plahvalula võrdlevale uurimisele. Täitsa uue tee, annab hoopis rohkem võimalusi ja kui seekord valmis on, me saame ka öelda, mis meie rahvana alustan, vanem põlisen ja mis on hilisem kihistus, sest ilmselt vanem on see, mis on ühine. No kõigepealt ütleme kohe ära, et minu arvates siin on ka teisi seisukohti, aga minu arvates mitte kõigile läänemeresoomlastele ei ole see lekiversiline lauluviis omane millegipärast. Ma ei tea, miks see on suhteliselt noor küsimus, alles viimasel ajal seal on üles kerkinud, aga millegipärast on asi, niiet Classical legi vars tähendab see legivers, kus kasutatakse lõhu libistust teiste sõnadega. Lihtsamalt öeldes sellegipoolest, kus on kolmesilbilisi sõnu sees helise helise ilma, eks ole, seda loeti omal ajal siis sellise helise ilma. Vot seesugused seisuguse värssidega laulud esinevad ainult ümber Soome lahel. Teisiti öeldes, seesugust laulu me kohtame Põhja-Eestis vadjalaste juures kalevlaste juures ja nii palju kui andmeid on ka soomlaste juures nende juures lauldi teatavasti hävis juba juba õige õige ammu. Nii et nemad saavad toetuda rohkem ainult trükkisin mälestusteeritele. Seevastu näiteks sellest Soome lahe Araalist õige kaugematel liiblistele vekslastel minu neist üldse ei olegi regilaulu olnud. Mis puutub Lõuna-Eestisse, siis Lõuna-Eesti laul on. Nii et minu arusaama järgi või minu ettekujutuse järgi ei ole veel jõudnud päris täiuslikud legi Merzini ta on nagu jäänud teataval määral poolele teele. See ei tähenda mingil juhul, et näiteks kreeklastel või liivlaste laulu ei ole loomulikult Don ja vepsas näiteks on isegi väga paljud samasugused lauluained üles märgitud lunastatud neiu või, või loomise laul, täpselt need samad laulud, mis on meil regivärsis olemas, nii et legi vars ei ole mitte mitte kõikide läänemeresoomlaste juures ühesugune. On ikka enam-vähem või enamiku juures olemas olnud. Või vähemalt on nüüd taotlus selle poole Kui rahvaluule kogumisega hakati tegelema alles möödunud sajandil ja kui kaugele siis meieni toodud rahvaluule mälu teie meelest võiks ulatuda. Siin on kindlasti. Teatav vahe erinevate liikide põhiliikide vahel üldiselt on küll nii jah, eriti näiteks kirjandusteadlased kipuvad kahtlema rahvaluulemälu sügavuses või rahvaluule mälu ulatuses. Arvatakse tõepoolest nii. Süstemaatiline kogumistöö algasid möödunud sajandi seitsmekümnendates aastates. See tähendab, et on kestnud praegult. Noh, natuke üle 100 aasta, aga mis need rahvaluulemälusse puutub, siis see peaks olema tunduvalt vananenud. Kõigepealt kõigepealt ja ärgem unustagem, et materiaalse kultuuri kohta on meil ju nii-ütelda arhiivi loogilisi andmeid, kui materiaalne kultuur on püsinud ühesugusena kui õige vähem muutvana sadu aastaid miks siis mitte ei võiks sellele vastavalt püsitega vastav vaimne kultuur või mõeldud meie rahvaluule on kindlasti niisama vana kui meie rahvas siin Läänemere ääres. Teine asi on see, et kas me saame öelda aegusse tänaseni säilinud või säilinud tõttud arhiivides säilitatud rahvaluule üleskirjutiste põhjal kas mõni nendest saame midagi tagasi viia sellesse aega, et ütelda, et see, see on, ütleme seal 5000 aastat vana, seda me küll ei saa. Kuule, oli kindlasti. Aga mis neist täna päevaseni meieni on jõudnud? Seda on raske öelda, ja kui ta on jõudnud, siis kindlasti üpris modifitseerunud. Kuigi möödunud kõige vanem usutavasti on meil sama regivärss tegime, oli selline rahvalaul. Mina viiksin selle küll julgesti tagasi meie ajaarvamise algusse, võib-olla isegi esimesse aastatuhandesse enne meie aja arvamist. Sest kui vastab tõele see professor Augusteloportiniemi oled tus. Ja ilmselt ta vastab, sest midagi kardinaalselt ümber lükkavad, ei ole leitud või ei ole püstitatud tema järgi nimelt on vana so tunnu laul, legi veres on tekkinud sona ugrilaste või õigupoolest läänemeresoomlaste alglaulu ürglaulu ja baltlaste laulu viisi liitumisest. Tartlased tulid siia 1000 aastat hiljem. Võib arvata, et läänemeresoomlaste ja baltlaste kokkusulamine teatud aladel oli vastastikune. Mõjutamine võttis umbes 1000 aastat aega. Jätovskisis viimase aastatuhande enne meie Ma arvan, vist regilaulu tekkimise alguseks. Nii et võib arvata, et meie ajaarvamise alguses olid juba olemas, et võiks olla küllalt pikema luua. Milline oli siis see regivärss sai ta alguse just meie esivanemate, siis mingitest usundilistest kujutelma kest või, ja sellest kombestikus. Sisuliselt juured on ilmselt nii, et algne Zetabki, see, mida meie nimetame Lüra eetiliseks lauluks või eetiliseks lauluks, et seal on kõige vanem kihistus, maagiline või loitsu line juutvustus noh näiteks loomislaul, mis on kindlasti kuulub meie vanemate laulude hulka, teadupärast loits on ju niisugune kale kiversilses vormis noh, laul või, või ooperis laulda ei ole, sest teda pole just just lauldud, aga noh, tema eesmärk on arvata ära asja nähtluse olendi nimi, tekkimis, põhjus, tekkimine, kujunemine. Sest selle teadmisega arvati suutvat alistada enesele kasenähtus, asi või olend ise ja loomine on ju ka äraarvamine, kuidas tekkis maailm? Tähendab, siin on ka mingisugune loitsu line taotlus, kui ma tean, kuidas maailm tekkis, ma võin seda endale nagu allutada endale, nagu oli istuda ja seesugust ütleksime Luitsulist kirjeldust või loitsu listliku rööpikat esineb keski puhkunes suur tamm näiteks mida on viimasel ajal püütud samastada linnuteega kujutab linnuteed, eks ole, ja väga mitmed teisedki laulud, mis Ljulikesse puutub, siis minu arvates on siin lüürika küll kahe algeline. Ühelt poolt on siin tegemist siis itkuga, tähendab mure kurbuse lohutuse väljendamine algselt seotud kildrilt mingisse rituaaliga. Kas seal koolnuid, kui kui mõruks jäid, kui hoopis hilisem olise negru saatmise itk, aga on ka niinimetatud tolmeid kud, tõsi küll, Eestist ei ole enam jälgi, aga siit-sealt on neid kirja pandud, mida laulgi? Mingisuguse kurva sündmuse puhul, mis võis iga päev ette tulla ja teiselt poolt floiks seegaks alget, on eesti rahvalauludest hästi-hästi ilmekalt hästi selgesti näha. Võtame kõik need valdavad vaeslapse laulud. Kõik need ema haual kõige populaarsem eesti rahvalaul, muide mitusada teisendit mesi on sisuliselt kuni analüüsides ühingaid. Natuke laiendatud, pisut kujundatud, aga tema sisu hunnik Hituks kaks Vaislastajaga tema hauale, nutavad seal kutsuvad paluvad ema üles tõusta, ärgata. Ema ütleb, et ta ei saa, see on niivõrd tüüpiline. Kiku motiiv on ütelda laul muidugi teiselt poolt kõik sellised töölaulud, eriti eriti ilmikud, neid lõikuslaulud, kus valitseb mingi soov, palve, käsk, etteheide mitte inimesele, tööobjektile või töövahendile. Need on ikka väga ilmekad, loitsud, lõppe, lõppe, põllukene, eks ole, taimonamite ennast ta manitseb põldu, saab kiiresti otsa, et ma jõuaksin jälgse põllu juurde või et see töö ometi kord otsa saaks. Alles siis, kui see etteheidete ring pöörduv inimese tema enda ei kaaslauliku poole alles siis tegelikult me võiksime rääkida, et tegemist on lauluga. Muidugi, need teised on ka laulud, neil on viis ja neid on lauldud, aga nad on siiski äärmiselt Feutschulised. Täpselt samasugused on mitmed karjaselaulud, näiteks kui karjane pöördub seal päikese pooleks, tule välja, päevakene. Tule välja, ma annan sulle tüki piima, kausiga, kilet ka, see on ju puhas loits. Ta kutsub päikest välja ja lubab talle isegi Angeid son. Saloyczelisemalt ei saagi nagu tahta, täpselt. Samuti pöördutakse tuule poole või vihma poole. Selliseid loitsu motiive eriti töölauludes ja tavandilauludes Kas siis võib öelda, et see rahvaluule ja rahvalaul on inimesel mingi püüd suhelda teda ümbritseva kogu selle maailmaga? Aga mõistagi-mõistagi rahvalaul on, ühelt poolt on isiku eneseväljendus aga teiselt poolt on ta just jäätuv kommunikatsioon. Kuidas seletada üldse rahvalaulud nii pikka püsimist läbi põlvedki suust suhu, enne kui ta nüüd kirja sai pandud ja ja seega mingi püsiva jääva väärtuse omandas? Omal ajal kooli ju igasuguseid, kui raadiotermineid kasutades meelejahutus tuli palju vähem kui tänapäeval, õigemini selle meelejahutuse vorme oli, oli vähe, töö ja puhkus loomulikult vaheldusid, akosin pidi seda puhkus pidi millegagi täitma ja seda täideti siis sellesama Talimusliku rahvaluulega sügisest peale mihklipeost peole hakkasid näiteks tüdrukute käsitööõhtud, oli kohal seesugune pruuk, see ei olnudki kuskil mingis lepingusse olina tavaõiguslik ka töötav ütleme noh, teenijatüdruk nii-öelda sai iga nelja päeva pärast mihklipäeva endale priiks, mitte neljapäeva neljapäeva õhtu oli temal vaba ketramiseks kudumiseks omale veimevakk, ah soetamiseks. Siis oli päris tavaline kuhugi ruumi ruumikamasse Darra või ka seesugusesse perre, kus pererahvas suhtus sellesse soodsalt, kogunesid külatüdrukud ühisesse töö, lingineeride istusid vokile taha, Kertusid, keskeptus, kes kudus ja loomulikult nad ka laulsid sealjuures. See oli päris tavaline seal vulistid kogu aeg, loomulikult laulad midagi juurest, mõistagi selle peale, lapsed olid seal ümber arusaadavat, neile ühte teist ei meeldi ka. Pidigi jääma. Kui tüdruk kasvas suuremaks, hakkas ise vokil käima Takas sedasama asja laul. Muidugi vastavate muudatuste valdas seda nii-öelda seda pärimusliku laua, enese sisetunde või meeleolu järgi, aga ikkagi see laul oli seesama. Samuti on teada, et sügisestel pingide ajal ei võetud tuld ülesse. See tehti ära, aga magama minekuks oli veel aeg liiga vara. Siis istuti ja, ja jutustati muinasjutte. Või, või mõistatabki. Tselluloos valitses uskumus, et sealses rohkesti mõistetati. Seal tulevad ilusad kaksiktalled, sünnivad või, või sünnivad pullvasikat, pullvasikad olid tähtsad sellepärast et härgadega ju kündi. Kaks ja pool 1000 kilomeetrit mahub lahedalt meie kogemustesse 6000 aastat, et ei mahu. Uuralist Läänemere rannikuni ongi kaks ja pool 1000 kilomeetrit. Ja kui on õige, et meie algkodu seal asus kõnelesime ühtset soome-ugri algkeelt 6000 aastat tagasi umbes 1000 aasta vältel. Kas meie liikusime Läänemere äärde või liikus üksnes meie keel? Või liikusime oma keelega vaheldumisi? Selles on ikka veel palju ebaselget peale ühe järelduse. Kui liikumist lihtsustada ühtlaseks oli selle keskmiseks kiiruseks viis sentimeetrit tunnis ehk 400 meetrit aastas. Seda meie sirgetel autoteedel raske kujutleda. Ometi on niisugune aeglus meie metsa vööndile omasem kui stepirahvaste välkkiired sööstud või vandaalide jõudmine Skandinaaviast Kartaago varemetele. Rännetel on oma osa kultuurikontaktides, kuid see on väiksem päevast päeva toimivast kultuurikiirgusest, mida eespool püüdsin võrrelda. Maailmas on vähe rahvaid, kes nii pikka aega on olnud paiksed ühele asualale truud. Tunneme nimepidi oma allika, silmu ja suuremaid puid. Jõekäärus, ide moreeni, nõlvu, mida nõudlikult mägedaks nimetame. Ja igaühe juures on meil mõni pärimusmaa, kõneleb meiega meie keeles. Kuid muidugi ei ole see metsade ega vete hääl, mida kuuleme vaid kümnete põlvkondade sosin, nende tööde ja rõõmude, vaevade ja heitluste tõdede ja vastutõdede kauge kaja. Nii vanal rahval tekib varem või hiljem nostalgiline soov kokku sõlmida katkenud seosed. Üritada kahekõnet seal, kus nooremad oskaksid ainult monoloogi nõuda. Ja nii oleme kokku kandnud õige suure rahvaluulekogu vist suurima, kui mõõta rahvaarvu suhtes. Ometi oli ka selline aeg, kus allikaid alasti kaljudel veel puudusid. Meie nimed, kus Eesti oli alles loomisjärgus