Aga kõigepealt tahaks kinnitada, et Reformierakond ei ole euro tulekule vastu ja kiirele tulekule vastu kunagi põhimõtteliselt olnud. Lihtsalt on see asjaolu, et kui midagi teha ja midagi suurt ja veel teha seda hästi ruttu, siis peavad olema tugevad põhjendused. Praegu ma pean küll ütlema, et, et nende euroentusiastide argumendid seal eesotsas on pankurid, kommertspankurid, et nende argumendid on väga nõrgad, tegelikult ei ole nad suutnud ära tõestada, miks Eesti peaks väga ruttu minema eurole ja hindaks tegelikult, et selle ootamisega või, või sellise rahuliku arenguga arengu pooldajatel on isegi argumendi tugevam. Kõigepealt on ju see ikkagi Euroopa Liidu raha ja, ja me peame nende arvamust ära kuulama ja praegu on seis siiski selline, kuigi väidetakse tihti vastupidist, et euroliit ei tahaks, et ükski kandidaatriik võtaks nende raha kasutusele väga ruttu. Eesti Nad neelasid alla, Eesti on ajanud korraliku majanduspoliitikat ja on väga väike. Aga lugu on see, et kui keegi läheb, siis suure tõenäosusega on sellel pretsedendi väärtus ja tekib veel tahtjaid kiiresti ära näidata, et me oleme Euroopa liidus juba ühe jalaga. Ja suuremate riikide puhul kasvõi 40 miljonilise elanikkonnaga Poola puhul on juba, kus majanduspoliitika Pole nii distsiplineeritud olnud, ka Eestis võib see tekitada nende arvates segadust, nii et euroliit on meile öelnud pigem, et ärge tehke. Nii et selline poliitiline takistus on peale selle, mis selle põhjus on ja mis on ka meie selline põhjendus asjale on see, et mis võiks olla meie jaoks argument siiski et juhul, kui me võtame sellise kindla kindla rahamaailma ulatuses siiski väga kindel raha euro siis jääb meil selline mulje, nagu me ei peakski enam tegema meeritud korraliku majanduspoliitikat, et raha on veel kindlustatud, järelikult me võime lubada suurt eelarve defitsiiti ja nii edasi ja nii edasi, sest rahaühikut miski ei ohusta. Praegu on siiski argument, et kroon on see viimane, viimane selline barjäär, et kui me teeme lollusi siin Eestis, siis krooni kukkumisega saab kokku kukkuma kogu majandusstabiilsus. Ja sellepärast me oleme olnud ettevaatlikud ja sõrme distsiplineerinud. On öeldud, et euro tulek meil alandaks intressimäärasid, et siis on odavam laenata ja nii edasi. No kõigepealt intressimäärad tähendavad ka seda, et on suhteliselt mõttetum hoiustada, nagu praegu juba paljud helistavad, ütlevad, aga, aga noh, see on kõrvaline asi, siiski laenu alanemine oleks argument. Aga no tõsisemad eksperdid juhivad siiski tähelepanu, et et kõigepealt intressimäärad ei sõltu mitte rahaühikust, niivõrd-kuivõrd sellelt kindlasti, aga eelkõige siiski riigi ja konkreetse laenaja riskiastmest seestil ju ei muutu, kui euro tuleb tõeliselt, eks ole, devalveerida tekkimise oht justkui kaoks, et see justkui riski alandab. Samas ütlevad eksperdid, et see võimalus, et meil puudub oma rumaluste tasandamiseks selline viimane argument viimane kõige viimane abinõu nagu krooni devalveerimine, et see vastupidi laenuandjates, kes täpselt ei taju meie seda rahasüsteemi, et nende jaoks see pigem täiendav risk ja sellel on mõju pigem intressimäärasid tõsta. Mis on lõpptulemus, on raske hinnata, kas intressimäärad tõuseksid või langeksid. Igal juhul see tõus või langus on on murdosa protsendist väike murdosa ja kui ütleme näiteks hansapangale võib see tähendada aastas mõni või mõnikümmend miljonit tulu või, või kahju, siis majandusele tervikuna on see suhteliselt tühine ja laenuvõtjatele c nendeni tegelikult suurt ei jõua. Siis on väidetud, et euro tulek justkui meie hindadele hästi mõjub. Sellest argumendist ma nüüd hästi üldse aru ei saa, et justkui mõõtkava on, on selgem ja eurooplane, kes tuleb, näeb täpselt, milline odav kaup meil on. Tegelikult on nii, et psühholoogiliselt kui rahanumber või hinnanumber on täpselt sama, kipuvad hinnad pigem ülespoole minema ümmarguse maks ja ülespoole, noh, räägitakse ka muidugi sellest emotsionaalsusest, mis pärast krooni kangesti tahetakse säilitada, et ega emotsioonid ei ole ju midagi sellist. Sellist vahelist tingimata, et maailmas orienteerumiseks on nemadki vahend nagu mõistus. Kui rahva seas peaks olema emotsioonid väga domineerivad selles valdkonnas, siis mõned poliitikud peavad seda arvestama lihtsalt. Eurole kiire üleminek ei sõltu ainult meist, kahtlemata ühel hetkel tuleb temale üle minna, kuid praegune ametlik seisukoht Euroopa liidus on ju see, et alguses on liitumine Euroopa Liiduga ja, ja sellele alles järgnev üleminek eurole, et see ei ole nagu ka aktuaalne selles mõttes, et et ega me oma pead seda nagu ette võtta ei saa seda üleminekut, aga nüüd, mis ma näen selgesti väga suuri positiivseid külgi selles asjas mida on rõhutatud arvelduste koha pealt, hindade läbipaistvuse koha peal ja nii edasi, aga ma näen ka seda, et eurole üleminek, see on ju ikkagi seotud nende majanduslike ettevõtmistega eelarve protsessiga, eelarve defitsiidi ahistus hoidmisega, inflatsiooni allasurumisega ja kõikide nende asjadega tuleb sellisel juhul tegelema hakata ja mõned nendest asjadest võivad pidurdada meie teatud struktuurseid majanduslikke muudatusi, seetõttu pole nagu kiiret. Otseselt. Ma ütlen veelkord. Ma ei ole tingimata just sellepärast selle asja vastu, et, et ma ise selle alguse juures olin. No see finantsreeglite süsteem, mida nimetatakse Maastrichti kriteeriumid, eks ju, mis on vältimatult kui tahetakse eurole üle minna, see seab väga karmid raamid ka majanduspoliitikale. Ja me võime lihtsalt mitte õnnestuda nendest kriteeriumist kinnipidamisel ja mõned asjad võivad meie majanduses hädatarvilikud muudatused ka pidurdada seal, et see on nagu minu põhiline argument olnud ja selles mõttes see ei ole, ei ole suurt mõtet arutada, et kas me oma peaga võtame euro kasutusele või mitte. Ma arvan, et see on küll mõistlik välistada, sest tõepoolest meil on võimalik ühepoolselt ka euro kasutusele võtta, kuid see komplitseerib oluliselt meie suhted Euroopa komisjoniga, kui see ei ole, ei oma nende nõusolekut. Nii et see sõltub nendest kahepoolsetest suhetest. Pigem. Minu jaoks ei ole mitte küsimus selles, kas Eesti pank või riigikogu või valitsus nüüd soovivad või otsustavad eurole üle minna. Tegelikult otsustatakse kogu eurolugu nii-öelda keskmise tarbija poolt ehk tegelikult turule. Ja olukord pärast seda, kui füüsiline. Ma pean siin eurot sularahana tuleb aastal 2002 käibesse siis teevad tegelikult selle otsuse tavakodanikud ja protsess võib taanduda sellisele nähtusele, mida võib nimetada eurostamiseks analoogselt dollariseerumisele. Ehk teisiti öeldes euro võib nii või teisiti ja tõenäoliselt ka tuleb nii või teisiti Eestis reaalselt käibele. Ehk võib ka nii öelda, et kuskil aastal 2002 kas selle algusest või keskpaigast või hiljem oleme me ühel hetkel sellise fakti ees, et Eestis on tegemist täiesti reaalselt 200 rahasüsteemiga. Üks on euro ja teine on kroon ja küsimus on pigem selles, et, et kumb raha siis nii-öelda reaalsus käibes peale jääb. Mõneti on see sarnane siin ütleme, kaheksandate aastate lõpuga üheksandate aastate algusega, kus olid käibel rublad ja reaalset raha ütleme, Soome margast dollareid või muud taolised, aga erinevus on siin selles, et sedakorda ei ole küsimus mitte selles, et kroon on nõrgem kui need teised rahad, vaid küsimus on pigem selles mugavuses ja nendest eelistest, mida ütleme, eurode tulevikus krooni suhtes annad, sest et neid argumente, mis oleksid pärast seda, kui euro reaalselt käibele on tulnud, ma pean silmas siin sularahana krooni kasuks ju tegelikult. Ja pigem küsimus taandub sellele, mida kujutab siin mõne aasta pärast euro endast kas euro saab ja jalad alla või ütleme, kuivõrd tugevaks euro osutab, sest et tänane euro oli ju tegelikult koosneb väga tugevatest vääringutesse Saksa margast või kuldnast, aga teiselt poolt ka siiski väga nõrgast vääringus on Itaalia liire ja ka suhteliselt erinevates, sest rahapoliitikatest ühelt poolt siis siin Beneluxi maade ja Saksamaa tugeva rahapoliitika või kõva rahapoliitika, samal, Itaalia on ju küllaltki pehme rahapoliitika pooldaja, seda nastame reaalses raha raha, elu praktikas. Aga öelda seda, et kas Eesti pank on poolt või vastu, tähendab, ühest vastust ei saa siin olla, sest et tegelikult see otsus seostub väga paljude probleemidega. Üks asi on see, et kuivõrd, et nii-öelda reaalses elus toimub meil eurostamine, teine on see, et kuivõrd ja millistel tingimustel fifty saab ka nii-öelda de jure euro kasutusele võtta. Päris selge on see, et Eesti pank euro emissiooniõigust ei saa niipea, tähendab, selleks peab tõesti eesti kuuluma enne Euroopa liitu ja selleks võtab aega. Aga mitte miski ei välista, et siin on olemas ka teised lahendused, teatavad lepingud Euroopa keskpangaga või, või midagi taolist, aga see on erinevate stsenaariumide lugu ja need tuleb kõik läbi arutada ja kaaluda ühte või teist varianti, aga täna mitte ühtegi stsenaariumit siin üle parda visata ka ei saa.