Kust tulevad ideed, pole aimugi, aga nad näevad vaid ootavad õiget hetke, et end manifesteerida. Nad hõljuvad su peas ringi, ujuvad siia-sinna, ükstavad 11 ja kui nad end näitavad, on see alati üllatav. Sageli täiesti küpsed ja serveerimisvalmid, tuleb nad vaid kinolinale viia. Ma valitsen kogu aeg uusi ideid, nagu kalamees, kas näkkab või mitte. Meil on tänapäeva üks omanäolisemaid režissööre David Lynchi ise selle kohta, kuidas tekitel mõte midagi teha. Pealtnäha nii lihtne seletus, ent nende ideede tulem, Lynci looming on kõike muud kui lihtne. Tema töikas eitatakse täielikult või tervitatakse vaimustusega ükskõikseks nende vastu ja ta isa Montanas metsandusteadlase peres sündinud David Lynchi kutsumiseks oli algselt maalikunst tasustada õppima. Pennsylvania kunstikõrgkooli oli kombeks korraldada igal aastal eksperimentaalse joonistamise modelleerimise võistlus. Esimesel aastal võitis Lindschö oma kineetilise skulptuuriga teise koha. Siis aga tekkis tal soov näidata, kuidas üks maal ellu ärkab. Ja nii valmis järgmise aasta võidutöö. Neljaminutiline lühifilm alfa, peet. Üks sõber soovitas tal seepeale taotleda Ameerika filmiinstituudi stipendiumi. Selleks tuli esitada stsenaarium filmile, mida taotleja meeleldi teeks keset ööd. Lints panigi midagi lühidalt paberile ja saatis selle Kozalfabeediga ära. Komisjon jaotas võistlustööd hindamise kergendamiseks teemade järgi ala liikidesse, kuid Lintsi oma ei osatud kuhugi liigitada. Neliteistlaadne, originaalne, nii määratigi stipendium Lintsile ja ta sai oma projekti pealkirjaga vanaema teoks teha. Ta võitis auhindu mitmel lühifilmide festivalil. Lints jättis pooleli maalikunstiõpingud Los Angelesi Ameerika filmiinstituudi õppekeskusse. Tema esimene pikk film Reiserhed kummipea sai 70.-te aastate kultusfilmiks. Teine 1980 valminud Elephants man elevantmees tõi rahvusvahelise kuulsuse. See kaheksale Oscarile kandideerinud film on Linzi loomingust tegelikult ainus, mis tõsi juhtumil põhinedes jutustab klassikalise skeemi järgi ühe loo sügavalt võimlik tõsine film, kus Lints näitab, kuidas väärastunud välimuse taga võib peituda õrnus ja intellekt. Kultusautoriks on aga David Lynchi saanud hoopis vastupidise ka sellega, kuidas ta näiliselt veatu fassaadi taga avastab kurjuse ja pahelisuse sünge maailma, mis eksisteerib meie vahetus läheduses, tungides aeg-ajalt meie argiellu. Seda näeme Nilintsi ühes kuulsaimas filmis Blue Velvet sinine velvet millel Ameerika filmikriitikute ühing andis neli auhinda ja mis oli ka Oscari nominent režissööri kategooriast kui tema tõeliseks meediasündmuseks kujunenud innovatiivsest teleseriaalis twin piix. Mõlemas mängib keskset osa Lindsey, üks lemmiknäitlejaid, kailme, klaaslan. Mõlemas on režissöör loonud omamoodi tervikliku maailma, viib aga siis vaataja selle pealispinna alla või taha. Ise on ta öelnud, mis pealispinnal näha on, vaid osa tõest. Kas selle all on see, mis mind elus huvitab? Pimedus, teadmatus, õudhaigused. Minu filmis on juttu asjade pealispinnast ja sellest, mis peitub selle all. Mulle pakub lõbu uurida inimeste alateadvust, sukelduda sellesse lõputuse tsooni, mis peitub nägude fassaadi taga ning küsida endalt, mis küll toimub nende peas, millest nad küll mõtlevad. See on lummav. See viimane sõna lummav on arvatavasti ka kõige kohasem iseloomustamaks ühesõnaga David Lynchi loomingut. Olgu need mainitud bluu Velvet twin-piiks või ka hoopis teiselaadne Cannes'is, Kuldse palmioksaga pärjatud muinasjutuelementidega rööd, movi, Vildet haat, südamelt metsikud, ikanintsi töödest, midagi lummavat. Sa vaatad neid vastumeelsuse või vaimustusega, kuid kindlasti mitte ükskõiksusega. Filmikriitikud on seda lühidalt iseloomustanud nii. Linzi looming on täiuslik Ameerika painaja perfektne, perversne postmoderne, see on omalaadne valgiast elav kämp. Lõpetuseks aga tsiteeriksin Umberto Ecol, kes on kirjutanud järgmised sõnad küll kultusfilmid Casablanca kohta, kuid sedasama võiks öelda ka David Lynci loomingu kohta. Kui kõik arhe tüübid häbitult sisse murravad, jõutakse Homeeriliste sügavusteni kaks klišeed, naeruväärsed 100 klišeed haaravad sest kuidagi äkitselt taipad, et klišeed räägivad üksteisega ja tähistavad taaskohtumist. Nii nagu ülim valu piirneb ülima naudinguga ja sügavaim perverssus müstilise energiaga võimaldab äärmine reaalsus näha ülevat. Miski hakkab rääkima režissööri asemel. See fenomen on kui mitte rohkem, siis vähemalt austust väärt.