Ta on mänginud rohkem kui 100. filmis, tal on selja taga meeletu hulk rolle laval olles elanud raske lapsepõlve, soovis ta küll esimese hooga minna meditsiini instituuti, et tulevik oleks kindlam. Aga jalad viisid ühel hetkel nagu iseenesest teatrikooli, kuhu ta küll kõigepealt vanema venna pähe vastu võeti, ent kus ta hiljem juba vägagi iseenesest tegutses. Vanemale vennal polnud kahju loobuda. Veel võib öelda, et kui Konstantin Stanislavski oli esimene N Liidu rahvakunstnik, siis tema oli viimane aunimetust olin nädal enne liidu lõplikku lagunemist. Veel võib vägagi palju öelda räägimegi alanud saates, palju jõuame, ehkki loomulikult on seda, mis rääkimata, jääb märksa rohkem. Sest tegu on ei kellegi muu kui vene kino ja teatri superstaari olekyankovskiga. Täna kuuega. Mul on kolmeaastane näitleja, põlvneb poole aadlik, sest tema isa, olles tsaariarmee, staabikapten, hukkus Stalini ajal ühes dollastest kurikuulsatest laagritest. Aga ta pärandas pojale sihikindluse armastuse vaimsete väärtuste vastu. Siin elus eesti vaataja vast mäletab näiteks filme, kilp ja mõõk teenisid kaks sõpra. Magus naine, mu hell ja õrn metsloom, tavaline ime ja teisigi, mis on näitlejast ajapikku tõelise kuulsuse vorminud. Tänalencomi teatris oma igapäevast leiba teenib Jankovski pirtsutanud ega vaadanud intervjuu käigus regulaarselt kella kuigi meie kohtumise ajaks oli tal tõeliselt väsitav proov selja taga. Alanud keskeprogramm toob selle kohtumise nüüd ka teieni. Head kuulajad. Veel kõlavad sealhulgas ka väikesed sõna- ja muusikakatkendid 1979. aastal linastunud kuulsast ekraani fantaasiast nimega toosama Münchausen kus olegi Ankovski oli hea kombe kohaselt oma peaosas tõeliselt särav. Kuuldud saate koostöös Haldi Normet-Saarna head kuulamist. Kästruti olidki vana Rašid. Olime härra jõnkovskiga istet võtnud ühte hämaravõitu puhkenurgakesi, kus narmastatud kopli ja massiivse jalaga laualamp mõnevõrra tontliku valgust heitis. Maestro popsutas piip, puu ja erinevalt varem välja mõeldud algusest küsisin talt hoopis, et kas teda ükskord ära ei tööta. See pidevalt kustuva piibuga sekeldamine. No kuulge, piip peabki kustuma reageerisi Ankovski üsnagi armastusväärselt naiselikult lollile küsimusele. See on ju omaette rituaal, jätkas ta. Ja ma eelistan seda raudselt sigarettidele, mida peaks justkui lõpuni tõmbama. Aga piibuga on tore, natuke popsutad, siis ta kustub jälle põlema. Ja see soojus, mis temast tuleb, õhkas näitleja. Egas pootsmanni ilmaaegu laevatekil piibuga seisa, see väike asjake aitab külmade meretuulte vastu suurepäraselt. Nõnda rääkis piibufanaatikud filmi- ja lavatäht toolegi Ankovski ja mis seal salata, jätkuvalt Click laualambi valgus ning õhus hõljuv tubakasuits sinna juurde sundisid mind edasi küsima. Kuivõrd vastab tõele, et ta on märkimisväärselt ebausklik ja kõikvõimalikesse ennetesse uskuv inimene. Ütleme ka vähem kui kõik näitlejad üldse inimesed, arvas Jankovski hakatuseks mõnevõrra hooletult, ent kui siinkõneleja teatas, et tema küll ebausklike hulka ei kuulu siis korrigeeris vestluskaaslane äsja öeldud väitega, et jaht näitlejad on ebausklikud muidugi mis olevat ka ülimalt loomulik, arvestades kui suurt rolli mängib nende töös ikkagi juhus ja minu puhul on raudselt nii, et satub ikka sul teel teatrisse must kass nina alt läbi jooksma, oledki enne õhtust etendust tavalisest rohkem närvis, muigas tippnäitleja ja lisas tõsinedes, et see kõik on ju kinni artisti närvisüsteemis ja siin pole teha midagi. Ehkki mõnikord on seesugune väike lisastress jälle hea, annab mingi erilise särina proovi või etendusse kaasa ja need õnnestuvad tavalisest paremini. Edasi uurisin, kas vastab tõele. Ebausk on keelanud Jankovskil ka mõnd rolli vastu võtta. Näiteks ülikuulsas vene teleseriaalis Meister ja Margarita. Ja te peate muidugi silmas voolandit, see vastab tõele küll kogu oma geniaalse teose, mis kuulub selgelt ka minu lemmikute hulka, kan Bulgakov väidetavalt loonud mingis erilises seisundis, kus oli oma osa ka narkootikumidele ja üleloomulikele jõududele, kes talle üht-teist dikteerisid. Minu meelest võiksid just taolised asjad jäädagi ilukirjanduseks. Neid poleks vaja üldse torkida, las nad olla ja elada oma algkujul. See puudutab ka piiblitemaatikat. Aga muidugi, kes sest hoolib, jõulised asjad inspireerivad alati uuteks tõlgendusteks ja teostusteks, nii see oli, on ja jääb. Miamis äsja mainitud voolandisse puutub, siis ta on ju saatan ja jumala ühes isikus, see tegi mind ette, vaata, rikuks inimesi, võin mängida nii palju, kui soovid. Palun, heitis härra jõnkovski mulle nii paljudest filmidest tuttava läbitungiva pilgu. Otsustasin ebausu ja vaimudega seonduva teema välja vahetada pisut maisema vastu ja pärisin, kas suurel näitlejal kipub ka nii olema, et kodus veedetud antud aeg on vahetevahel enam kui üürike. Jah, loomulikult on näitleja kodus harva nõustusi Ankovski teater, see on üks asi, aga sinna juurde liidame veel filmivõtted, mingid esindusülesanded, mingid organisatsioonilised asjad, siis võib tõesti öelda, et meiesuguste kodustamine on lootusetu ülesanne, naeris vestluskaaslane. Ehkki ma olen samal ajal tõeline koduhoidja, jätkas ta. Jumaldan oma peret, lapselapsi, poega, mini, et abikaasat. Tunnen rõõmu vendade ja nende perede olemasolust. Aga jah, kahjuks on see nii kujunenud, et lähedastega koos saan ikka haruharva olla. Ehkki teisest küljest mine sa tea, äkki see polegi nii halb, vähemalt olen alati oodatud. Teata soolegi Ivanovitš päikselise naeratusega. Vaatasin hoolekyankovskit ja mõtlesin, et Saavee kadedaks inimene elab justkui absoluutselt täiusliku elu. Kõik on tal paigas, puha lust ja lillepidu. Kui selle mõttega lagedale tulin, lõi aga momentaalselt välja too enne jutuks olnud ebausk ja näitleja reaktsioon oli enam kui spontaanne. Kui hakkas Vene tippnäitleja momentaalselt puust lauaplaadile koputama, kust otsast see minu elu nüüd siis nii lilleline on? Ma rõhutan, et elukutse on erakordselt komplitseeritud ja toob rõõmu kõrval kaasa ka ränki läbielamisi ning depressiooni. See, mis väliselt tundub särav ja ahvatlev, nõuab teinekord pööraseid jõupingutusi, kus õnnestumiste kõrval võivad ka pettumused ustest-akendest sisse sadada. Rolle, mis on minus üldinimlikus mõttes tekitanud tüli ja riidu iseendaga. On etendusi, mis lähevad nii aia taha, et pärast seda oled psüühiliselt omadega täiesti läbi. Isegi mõned meie teatrikooli õppejõud hakkas enkovski naerma, arutlesid omal ajal, et mis elukutse see selline ikkagi on ja mis inimesed need sellised on. Niisugusel pentsikul moel leiba teenida. Nõnda siis möllas parun Münchausen oma tublide kaaslastega, et saada õhtusöögiks üks korralik part kätte. Jätkasin meie vestlust küsimusega, kas soolekenkovski toob lisaks õnnestumist teleka ebaõnnestumised, täpsemalt öeldes neist saadud meeleolu ilusasti koju kaasa. Ei tule kõne allagi, teatas näitleja resoluutselt. Kuulun nende hulka, kel pole kombeks lähedasi oma probleemidega vaevata. Ma arvan, et see on hea omadus arvestades, et neil on ju samuti oma pinged ja probleemid. Aga omaette jäädes maa loomulikult analüüsin, mis juhtus ja miks juhtus? Võib-olla lange, nagu öeldud, ka mustama majandusaga ikkagi lähedasi koormama ka. Muide, selles küsimuses tasuks eeskuju võtta näiteks ameeriklastelt, kes suudavad alati naeratades teatada, et neil läheb kenasti. Samal ajal kui vene inimene võtab sul nööbist kinni ja hakkab kurtma, kui raske tal on. Ebaõiglane on maailm. Ma pean seda intelligentsi küsimuseks, kuivõrd inimene suudab oma muredega ise hakkama saada ja kuivõrd tunneb ta vajadust neid mööda ilma laiali laotada. Nõnda arutles hoolekenkovski miljonite lemmik ka tänase päeva seisuga, kus ta äsja täitus 63. eluaasta. Aga aastal 1967 oli ta lihtsalt noor Saraatovi draamateatri näit, ütle, kes läks sinna muide, oma naise, tollal ülipopulaarse Ljudmilla soorina kannul. Ljudmilla oli Saraatovi täht number üks, Jankovski kohta aga öeldi, siis. See ongi soorina mees, hoolekyankovski teatritee läinud hoobilt ülesmäge, vaid kulges esialgu tasapisi üle kivide ja kändude tillukesi rolle mängides. Filmist ei osanud ta kogunisti unistada, kuni ühel saatuslikul päeval märkas teda režissöör Vladimir passovi assistent. Käimas oli kuulsa kilbi mõõga ettevalmistusperiood ja otsiti näitlejaid. Olekenkovski meenutab. Kus nagu jah tollal kombeks oli, käis näitlejate otsimine ja leidmine suuresti assistentide kaudu. Nii käisid näiteks Moskva assistendid ka Eestis ja vastupidi. Tänapäeval eksisteerivad näitlejate agentuuridega. Tookord läks siis tõesti nii, et passovi assistent tuli sarad Toisse nägi mind ja sealt kõik algas. Nõnda rääkis vene superstaar olekenkovski, kes on mänginud tohutus hulgas filmides ja on jätkuvalt nõutud ekraani nägu. Kui aus olla, siis võiks ta elada nagu kuninga kass valida pakkumiste hulgast endale sobivaim maid siin-seal teatris eriliselt hinnatud külalisartistina kaasa lüüa ja kui viitsimist Pole, siis lihtsalt puhata oma villas käia reisimas, sest võimalusi tal selleks on, aga ei, selle asemel helistab näitleja päevast päeva nühkida lenkomi teatri lavalaudu teha päeval proovi mängida õhtul etendust ja heal juhul jõuda nende kahe vahel ka veel Mosfilmist läbi käia. Pikemate perioodide vahel sobitamisest rääkimata. Küsisin, kas seesugune rabelemine liiale ei lähe. Pealegi filmimaailm on ju piisavalt atraktiivne ja kuulsustu. Noh, maestro arvas asja kohta järgmist. Teatris mängimine on lihtsalt hädavajalik selleks, et sa näitlejana pidevas arengus oleksid just seesama igapäevane töö ja vaev laval kontakt publikuga, mis kinos puudub. Need on asjad, mis hoiavad sind vormis. Ja noh, mis seal salata, Ta kui mõned erandid välja arvata, on näiteks filmiartist laval küllaltki abitu ja seetõttu jääb tema kui näitleja areng parata raamatut poolikuks. Samas kui teatri näitleja kohta võtteplatsil seda küll öelda ei saa. Lihtsalt kogenud režissöör peab kõrval olema, kes Liigse maha võtab ja välja lõikab. Sest loomulikult nõuab kaamera ees tegutsemine hoopis teistsugust seisundit kui lava, kuid võimekas näitleja tabab selle ära ja kehastub oma rolli vastavalt filmireeglitele. Ja siin, ma arvan, on eelis ikkagi teatri näitlejal ei väsinud enkovski oma lavapartnereid ja kolleege tunnustamast eelist. Et nad suudavad oma rollis elada selle loogilist arengut pidi kuude kaupa ja järjepidevalt mitte tükkhaaval ja vahetevahel, nagu see filmi tehes üsna loomulik on. Nõnda kõlas katkend filmist doosema Münchausen, kus paruni kallim palub üdini ausal mehel muutuda üürikeseks ajaks selliseks nagu kõik teised ainult niikauaks, kuni neid laulatatakse ja ainult selleks, et neid ülepea laulatatakse. Oledki enkovski suguvõsas aset leidnud tähelepanuväärsuste hulka kuulub vaieldamatult see, et tema vanaema mängukaaslaseks oli Lenin. Väike Volodja ja Olegi vanaema mängisid nagu lapsed ikka tülitsesid pesid. Aga vanaema oli olnud väga napisõnaline sellest jutustama. Pealegi oli Jankovskite pere represseeritud, kuna isa põlgnes poola aadlik kest ja nagu juba eespool mainitud, käis läbi valede inimestega. Lapsena nähtud näguripäevad mõjusid näitlejale lõppkokkuvõttes karastavalt tekkijal loeta neetud keelatud kirjandus, avardas maailmapilt. Parteisse astumisest oskas ta edaspidises elus alati hoiduda, aga Lenini mängis seitsmekümnendatel oma teatrilaval ikkagi ära ent tegi seda mõistagi täie teadlikkusega, mis inimesega tema rolli puhul tegu oli? Proovi näidendi põhjal tehtud etenduses sinised hobused punasel luhal polnud minu tollane teadlikkus võrreldavgi tänasega kus kogu maailm on muutunud. Aga ikkagi mingi selgus ju mõistagi oli, on tegu ja mida kõike ta korda oli saatnud. Kogumeid trupp eesotsas lavastaja Mark Zahharovi ka võttis eesmärgiks teha etendus mitte niivõrd Leninist, kuivõrd meie suhtumisest lenisse ja sellesse aega. Aga teha tuli seda mõistagi ettevaatlikult, vihjamisi ja ümber nurga. Et asi üldse välja saaks tulla. Tänasel päeval, kui meie ühiskond on teistsugune, mängiksime ilmselt antud tükigi hoopis teistmoodi, mis siin rääkida? Mõtiskles näitleja Jankovski. Teistsuguse ja muutunud ühiskonnaga oli seotud ka minu järgmine küsimus. Täpsemalt öeldes tahtsin teada, kas staar on jätkuvalt seda meelt, mis tahes ajakirjaintervjuus välja ütles ja mis kõlas umbes nii, et tänased iidolid on meil rahajõmmid. Näitlejate poole õhkamine on jäänud minevikku. Näiteks 90.-te alguse intervjuud, mis jäi sinna kuskile, eriti tormiliste muudatuste aega, kus oli vaja mõelda, millest elada kus ühiskonda tabas üks murrang teise järel ja kus eidekesed kauplesid suure teatri ees matrjoškade ja vodkaga ning kogud Versgaaja tänavat palistasid jubedam putkad, kus müüdi tont teab, mida. Teatri ja kinosaalid jäid üha tühjemaks, maksujõuetuse tõttu kadus intelligentne publike tallu piimaga Jefros ja Jeb Reemo olid aastakümneid kasvatanud. Aja möödudes hakkasid pisisaali, kelle täitumaga esimese publiku moodustasid seisugused vaarikakarva pintsakutest tegelased paksult ära värvitud daamidega ei varjanud Jankovski oma irooniat. Ehkki sammas, publik, seegi tänane vaatajaskond on taas muutunud, saalis on intelligentsi, ärimehi, ühesõnaga erinevaid inimesi ja see on väga hea. Näitab taaskord, et inimene ei ela üksnes leivast. Näitlejad on uuesti lemmiktegelaste hulka karvatud. Lisaks lauljatele ja teistele showbusinessis askeldajatele. Naerata soolekenkovski. Mina aga tulin nüüd lagedale meenutustega ajast, mil kaasvestleja populaarsus oli nii tipus, et mõjus hooti lausa hirmutavalt. Austajate, eriti austajanade vahel laveerimine nii otseses kui kaudses mõttes, on isegi üksjagu pingutav. Kui aga fännajad on kõigele lisaks varustatud jõulise vene temperamendiga, on asi eriti kriitiline. Jankovski autod. Ta on korduvalt õhku tõstetud koos tema endaga seal sees, kusjuures seda on teinud neidude õrnad käed. Jankovski abikaasa on saanud inetuid telefonikõnesid massilistes teatri juures, passimistest ei maksa mitte rääkidagi. Ja ka tänasel päeval võis siinkõneleja kogeda, mida tähendab staari väljumine proovisaalist. Nagu maa alt ilmusid täpselt samal hetkel lagedale kaks neiukesed hiiglaslikku kommikarbiga ja tormasid hõisates oma iidoli suunas. Kuidas nad valvelaua rangeid tädisid, pluss turvameest arvesse test sisse olid pääsenud, seda teab ainult jumal taevas. Aga noh, muidu on artisti tänane elusas mõttes kunagise-ga võrreldes küll tükk maad rahulikum, sest jah, omal ajal sai läbi elatud ikka uskumatuid kogemusi. Ja tuli tõesti ette imelikul moel küll, aga tuli, vangutas miljonite lemmik enkovski praegugi veel uskumatult pead. Ja laskumata üksikasjalik, kesse meenutustesse asuste asja üle hoopis filosofeerima. Selles vaimus, et tegelikult näitlejakutse ikka pigem minu uurse kallakuga ka tohutu edu võib teinekord tekitada seisuguse plahvata katuse, mis su lihtsalt hävitab. Lisaks teadmine, et täna võid sa olla kuulsuse tipul, homme aga põrmus. Seega võib näitlejaksolemist võrrelda ka sapööri tegutsemisega miiniväljal, kus liigutakse ja tegutsetakse ju pöörase ettevaatusega. Tuleb ennast säästa, tuleb ellu jääda. Ei kujuta ette, kui palju inimesi on hävinud filmitööstuses show business, siis rääkis Jankovski inimesi, kes on olnud kuulsuse tipul ja siis ühteqi kõrgelt. Kuna ma tean isiklike kogemuste põhjal, mida ta tähendab, see kuulsuse tipp, aga vana jumal on suutnud mind hoida. Jäta mulle alles nii kaine mõistuse kui tahtejõu pluss teadmise, et kellele on palju antud, see peab ka paljuks suuteline olema. Ja vastutustunnet ei tohi unustada. Võtame näiteks kõikvõimalikud reklaamid, kui palju on mind kutsutud hambapastat või habemeajamiskreemi demonstreerima, no ei jõua kokku lugeda. Ma ei arvusta neid, kes selle peale lähevad. Elada on ju vaja, näitlejate palgad on teadagi nigelad ja raha pole kunagi piisavalt. Aga siis ma mõtlen, et kas ma selleks olen pikki aastaid ennast üles töötanud, et siis seesuguseks pasta või kreeminäoks hakata? No ei, nii mina kui arvan, et üldiselt ka minuga põlvkond taolistest asjadest siiski hoidub, olgu ahvatlused kuitahes suured. Edasi küsisin meie saatekangelaselt, et kuidas jääb seriaalidega neidki toodetakse Venemaal teadupärast pöörastes kogustes ja nagu vestlusest tagant tühi juulil jo piimoviga selgus, tahetakse seebiooperites vägagi osaleda. Sõltub, mida te ikkagi seriaali all silmas peate, heitisenkovski mull oma kuulsa läbitungiva pilguga. Näiteks on valminud televersioon Dostojevski idioodist. Seebiooperit ei saa seda kuidagi nimetada, tegemist on mitmeosalise kunstilise telefilmiga või doktor sõivaago, milles isegi kaasa lõin. Suurepärane teos. Head tegijad, mul ei tulnud mõttessegi keelduda. Praegu lõppesid Anna Karenina, et kus minu kehastada on Kareenin. Sellest tuleb täis metraažiline kui ka viie seeneline telefilm. Nii et kui on tegemist väärika materjali, hea režissööri ja korralikult töötingimustega, loomulikult osalen modele seriaalides, mitmeosalistest teleprojektides või nimetagem neid kuidas tahes seebiooperiteks, aga kindlasti mitte. Viimaste puhul, aga kui seal on näiteks 320 seeriat, tempo sunnib takk ja töötingimused kohutavad. No andke andeks, sest see ei tule seesuguses triangliks kaasa teha. Mulle on jutustatud ikka päris koledaid asju sellest, kuidas tekst on kirjutatud suurtele paberilehtedele ja kuidas selle mahalugemisega on raskusi tekkinud. Seisundi loomisest või sisseelamisest siin rääkida saab. Või sellest, kuidas sinu loodav kuju peksab, aga ma sulle tasapisi pärale jõudnud, pealaest jalatallani, nii et sa seda tunned. Aga nagu enne reklaami tegi, puhul mainitud sai, ma ei arvusta näitlejaid, eriti noori, kes seepides kaasa teevad, lihtsalt usun väga, et ajapikku tuvad ja elukogemused ning tarkus suunavad nende väärtushinnangud uutele alustele. Seesugusel kõlas siis järjekordne väike filmikatkend aastast 1979 ühes õiges trahterisi järg nagu mööbli lõhkumisele alati tants, muidu pole trahter, teadis Münchausen. Aga kogu möll oli muide seotud katsega Parun arreteerida. Jätkasime hoolakenkovskiga vestlust, näitlejaks olemise võlu ja valu teemal. Kui Malle Saraatovi Draamateatris alustasin, siis mõtlesin, et no tuleks kas või üksainus filmiroll, no kaks, no mine tea, ehk tuleb kolmaski, aga pärast juhtus nii, et aastas tuli oma viis, kuus filmi ja ma kukkusin hootiga päris lollilt rabelema sest kuklas vasardas kogu aeg hirme. Äkki muidu unustavad ära. Aga tänu heale vanale kolleegile Roland ökovile, kes mind elama jättes, hakkasin ka tasapisi endale teadvustama, et kõigile pingutustele vaatamata võib ühel ilusal päeval juhtuda, et telefon on tumm. Ja kui pikki aastaid ikkagi seesuguse valmisolekuga elada kõigi oma tööde-tegemiste juures, siis tuleb ka maandumine pehmem. Ma ei taha kuuluda nende näitlejate hulka, kes töö kadudes jooma kukuvad või hullumajja satuvad ja kõigi oma riskide juures näit ja kutse nii põrgulikult veetlev. Ning kui suguseltsis on lapsi, kes põhiliselt asja atraktiivset külge näevad, siis, Lapselapsed, poiss ja tüdruk tahavad praegusel eluetapil kah hirmsasti lavale. No mõelge ise, ema, vanaema ja vanaisa on näitlejad ja isa filmirežissöör. Olen hooti ikka väga mures, kuidas neid ette valmistada, teadmiseks, et selles ametis võib, pöörasid karisid tulla. Ja kuidas neil aidata mõista, et kui asi ei õnnestu, tuleb otsida elus uusi väljakutseid. Ja kui sa ei suuda loobuda teatrist, siis miks mitte proovida residentuuris? Edasi küsisin põhiliselt dramaatiliste ja kõikvõimalikes südamemurdjat osatäitmist ega meelde jäänud Jankovskilt. Kas talle pole elus lihtsalt pakkuda tud või pole ta tahtnud mõnd tõeliselt koomilist rolli. Jah, kui oleks võimalus mängida midagi ekstsentrilised mõnes tõeliselt teravmeelses farsis, oleksin rõõmuga nõus. Aga vaat seesuguseid pakkumisi pole mulle tõesti tulnud. Katkus kaid, ail olid alles filmid, tegelased kissitas Jankovski silmi, viitsini, kuulin, Morgunov, geniaalne seltskond. Arvan, et nende tasemeni minu koomiku võimed muidugi küüniks, aga suuriku taolise tegelase, nagu seda mängisid Timjaaninko, teeksin ära küll. Ja noh, selge on ka see, et kui asjaks läheb, siis ju ümberringi valitsev atmosfäär pluss andekas režissöör aitaksid ka Rolli sünnile omalt poolt kõvasti kaasa. Aga jah, paraku on sellised asjad minust mööda läinud, ehkki muide lõid Oleg Ivanovitš silmad särama. Praegu me ju ometigi teatris teeme proove millegi vägagi koomilise Gogoli naisevõtuga nimelt. Ja kolleegide tunnustavad naeru, tursatused kinnid. Päris lootusetu ma selles žanris ei ole. Seega paistab, et olete ikka üsna rahul ja küsis siinkõneleja üle. Rahul muidugi, ja teate, kui suurepärane seltskond siin kaasa teeb. Abduulov, Spruujev, raakov, džuurikova Broniovoi, mina ise selle kohta öeldakse vist teatri tippjõud, ei näidanud Jankovski üles mingit tagasihoidlikkust. Ja tegelikult seesugune see lend com meil ongi tähtede teater, mis seal rääkida. Edasi küsisin minuga kohtuma tulnud tähel, et kui näiteks ühte ja samasse ajaperioodi peaks langema ammu kavandatud puhkus ja ahvatlev filmiroll, siis kumma ta valib? Selge see, et valin töö isegi minu abikaasa ütleb neil puhkudel, et võtavad muidugi. Plaanitud reisi asemel läheb ta suvilasse ja mina sukeldun uude väljakutsesse sest aastad lähevad jajaa kohaste rollidega pole ka enam teab mis kiita. Kõigega tuleb arvestada, ei varjanud Jankovski oma auahnust ja kainet arvestust ning pealegi jätkas ta. Elada tahad, siis ole mees ja tööta. Mitte ükski võim pole meie maal siiamaani näitlejaid piisava tasuga kindlustada osanud et asjal on paratamatult ka majanduslik nüanss juures. Nii nagu ennegi juba jutuks tuli laiuta Jankovski käsi. Võtsin sellest majanduslikust nüansist kinni ja uurisin, kui uhke peaks olema elujärg, et superstaar olla Kenkovski ennast selles mugavalt tunneks sest mõne aja eest oma villasse kolinud näitlejad, tõmme absoluutse majandusliku kindlustatuse järel on siin-seal teemakski olnud. Noh, tegi olekenkovske hooletu näo hea autoga tahan ma loomulikult sõita. See pea maksma miljoneid, aga ta peab olema hea. Korralikult sisustatud elamine on samuti tähtis, näidake mulle inimest, kes nii ei arva, lisas ta enesekindlalt. Mulle pole vaja tarbetut luksust, näiteks jahti, sõbrad kutsuvad vahel ja sellest piisab. ERA lennud võiks päris mugav olla, aga kardan, et minusuguse puul peaks ta pikalt seisma. Äriinimeste puhul on see muidugi see asi. Kolleegidega võrreldes ei elama halvasti, võimalik, et isegi päris hästi, aga see on ka kõik. Rohkem pole mulle vaja lõpetasimkovski asjalikult. Et ka meie kohtumine vääramatult lõpu poole liikus. Küsisin legendaarselt staarilt, mis suhted tal ka Eestiga on ja vot siis tuli komplimente nagu küllusesarvest. Meie lenkomi teater pole just suure hulga külalisetendustega teie puhul üles astunud, aga paar korda oleme käinud Iiv shami äkki härra baariga, mille meil siin Moskvas tõi lavale teie linnateatrijuht Elmo Nüganen. Vaat seda mängisimegi Eestis, täissaalidele oleme teie Nüganenilt lausa vaimustuses. Käisin ka linnateatris, mille eesotsas minu meelest pööraselt huvitav paiku sealse rahvaga. Seega Me ootame Elmot uuesti lavastama, tervitage teda ja kõigile Eesti kuulajatele. Olge tublid, terved rikud ning peatse kohtumiseni. Nõnda rääkis jätkuvalt vormise jätkuvalt särav vene filmi- ja teatrilegend hoolegi Ankovski, aga laskem oma lõpusõnad öelda ka tema kuulsal parun Münchauseni, kelle palav soov oli, et naeratagem härrased. Vene filmi ja lavatähe olekyankovskiga kohtus Moskvas lenkomi Teatris Haldi Normet-Saarna. Saatesse aitas filmimuusikat koos katkenditega, valid Ain Saarna ja helioperaator oli Maristamba kuulmiseni.