Peremärkide saadetes oleme püüdnud leida märki, mis ühendas soomeugrilased kauges minevikus ja mida ühist on meil säilinud tänaseks. Vähemalt paarisaja aasta eest pani rahvas kogu oma maailma mõistmise ja ilutunde laulu. Rahvamuusika rahvalaul, selle kogumine ja säilitamine ongi tänase saate teemaks. Meie jutukaaslane keele ja Kirjanduse rahvamuusika sektori juhataja Ingrid Rüütel koorib praegu just soome-ugri vanimat rahvalaulu ja on käinud ise lindistamas paljude hõimurahvaste laule. Kas muusikateadlased võivad soomeugrilaste puhul nagu keele teadlasidki rääkida? Muusikast nagu keele teadsid algkeelest põhimõtteliselt küll, aga muusikas ei eristuseni selgesti või oleme oma uurimisega veel nii kaugele jõudnud, et me seda nii hästi ja nii täpselt oskaksime määratleda. Aga midagi me siiski öelda ehk oskaksime ka, tähendab noh, see oleks siis nüüd nagu pikem jutt, mis selle algmuusikal mõelda ja mõista ja kuidas nagu selle diferentseerimise jõutud esimesed, kes üldse soome-ugri rahvamuusikateaduses nagu püstitasid selle probleemi, et mis on nagu algne ja põhiline ja ühine esimesed uurijad olid ungarlased, pihla partok, oma põhiteoses ungari rahvamuusika, 1924. aastal helistas Ungari rahvamuusikas kaks põhistiili vanema ja uuema ja vanema põhistile tunnused politseis Pentatoonika. See tähendab, et viisid põhinevad viieastmelist heliridadel. Sellise helirea saab kui näiteks mängida klaveri mustadele klahvidele. Nii et vanema stiili tunnuseks pidas ta siis petajatoonikat ja neljarealist stroofi. Kusjuures on kahesugust rütmi, üks on selline vaba kõneline ja teine on kindel rütm mõlemas vanemas ungari muusika kihistuses olemas. Kuna jutt on sellisest põhikihistusestis maalast uuemast ei räägi ja tema siis leidis selliseid jooni teiste kaugemate soome-ugri rahvaste muusikas, antidermandsitel, Maritel, Mordva alastel ja samu jooni, ungarlastel ja okkalähedasi meloodiaid ning arvas siis, et sellised viisid on sealt kaasa toodud ja need on vanad ja põhilised soome-ugri rahvamuusikas. Aga nüüd, hiljem on teised uurijad leidnud, et soomeugrilaste muusikas on olemas veel vanemate Verörksamati Pentatoonika tegelikult ei ole kõige vanem kuigi taan Ungari vanema muusika kihistuses. Põhiline nagu mitmetel teistelegi ida poolsematele soome-ugri rahvastel pärineb Pentatoonika tõenäoliselt siiski türgi-tatari rahvastelt kes juba küllalt varakult asusid kaugemate sugulasrahvaste naabrusse. Ja näiteks Soomešifelt, kes kuulub, ütleme koda ja partokiga võrreldes järgmisse põlvkonda, on nüüd leidnud, et ungari rahvamuusikas on olemas nii vormilt kui Kameloodikalt veel arhailise mate lihtsamad viisid, mida leidub rituaalsetes ringmängudes, Ringtantsudes, ringtantsulauludes ja analoogseid viise leidub siis kõikudes ja tema arvab, et, et see on soome-ugri rahvamuusikas kõige vanem. Kuna lähedased on ka Karjala itkud ja ka Kalevala laulude viisid. Aasta. Jäännel. Ove ikooni veljed, Obi kaunid kaasVeeii kumpaan. Nii harva vaipa ühte. Kaale vaala kanga alla. Istu, ma ei elagi. Nii Ungaris kui ka meie uurijad, oleme siin need jõudnud ühisele arusaamisele, et soome-ugri rahvamuusikas on veel vanem ja veel raha hilisem kihistus nimelt üherealised, vahel ka kaherealised, see tähendab ühe või kahe värsiulatuses kulgevad viisid ja selliseid viise võiks kohata kõige erinevatel soome-ugri rahvastel. Ungaris neid tõepoolest vist ei ole üldse. Küll on neid aga kõikide läänemeresoomlastel jaga Volga rahvastel. Ma mõtlen maridel mordva lastel Usmortidel, jaga Handidelmanssidel. Ja tõenäoliselt julgeks küll uskuda, et just see on nagu meie kõigi algsem ja kõigi ürgsem kihistus, kas see on siis meie regivärsis palju lihtsam, viis. Seal regivärsiviiside kõige varasem kihistus. Meie regivärss on selles mõttes natuke arenenud nüüd isemoodi, et tal on selline kindel meetriline struktuur, kaheksa silbi ja viimasel ajal ma isiklikult olen just spetsiaalselt tegelenud selle vanema kihistuse uurimisega. Regivärsi vorm on läänemeresoomlastel ja ka eestlastel olnud rahvalaulus nii valitsev ja nii üldine, et regivärsivormis lauludes võime kohata kõikide nende stiilide viiside näiteid. Nii kõige vanemaid keskmisi, mis annab põhiline regilaulu rahvamuusikastiil, kuid regi värsiliste rahvalauludega on seostanud ka kõige uuema stiiliviise Kus ta on üldiselt olnud nimetus regivärss? Värss ei see nimetus ei ole vana ega algne ega ürgne seal saksa räigen. Liid. Räigen tähendab ringmängulaul. Tegelikult. Soomlased tähistavad sama nimetusega hoopis oma uuemat rahvalaulu. Väga vana nimetus on laul ja asi ongi selles, et ürgselt ja algselt on rahvalaul sünkretistlik nähtus, kus ei eraldata ega vastandata viisi teksti esitust. Ja laul tähendab ühtlasi kõike seda koos. Kunagi esitatud rahvalaule ei ole kunagi neid loetud ilma viisita ega lauldud rahvalauluviise ilma sõnadeta, et need kuuluvad kokku ja laul tähendab kõike. Ja selline vastandamine on üldse nagu uuem. Kindlasti on see uuem. Kõik need nimetused on hilisemad jah, siidid jah, tõesti on ju selliseid rahvapäraseid termineid regivärsiviiside kohta nagu toon või hääl või mõnu, noh, see see viis iseenesest, ma arvan, tuleneb ka sellest viisist üldse, see on viis, kuidas laule esitada ja hiljem võib-olla on see diferentseerunud niiviisi tähenduses, see sõna on ju laenuline Vaise viise, eks ole, see on ilmselt vana alamsaksa laen. Samasugune sõnatüvi esineb Skandinaavias, tähendab, me saame rääkida soome-ugri rahvaste vanimast, muusika kihistusest kui sellisest, aga näiteks enamikul euroopa rahvastel pole midagi sellist üldse alles. Nende rahvamuusika on hoopis uuem ja on väga raske öelda milline nende muusika oli sellel ajal, kui soome-ugri lastel tekkisid niisugused rahvaviisid ja me oskame kõrvutada oma nii-öelda keskmise kihistuse viise või uuemaid rahvaviise teiste naaberrahvastega näiteks leiame seal ühisjooni ja ühiseid viise, ühiseid meloodia, kihistusi, ütleme Skandinaavia rahvastega uuemas rahvamuusikas, sakslastega, lätlastega on ühisjooni nii vanas kui uues kihistuses. Aga me ei oska üldse öelda, milline oli skandinaavlastega või germaanlaste muusika, ütleme enne meie aja arvamist, sest neil lihtsalt ei ole nii vanu rahvaviise säilinud. Aga millest see tuleb? Kas see tuleb sellest, et soome-ugri rahvad hoidsid nagu kauem traditsioonilisest? Tuurist kui nüüd Euroopas Euroopa kultuuris toimus suur murrang koos ristiusu tulekuga ja vastava kirjanduse ja ka vastava laulukultuuri tulekuga, mis teatavasti Euroopasse jõudis ja sealjuures taas märksa varem kui, kui soome-ugri erlastel ja ka kui läänemeresoomlastel meil lihtsalt, kuigi eestlased teatavasti risti usustati formaalselt 13. sajandil mitte ainult rahvamuusikas, vaid ka üldse rahvakultuuris, etnograafiausundis kombestikus püsis veel käesoleva sajandini välja palju varast isegi kristlikust kogukondlikust ajajärgust pärinevat. Ja kuna tõesti see ristiusk oli meile nagu võõras ja Ta pastorid olid, nagu me teame sakslased ja väga mitmetel nii-öelda sotsiaalsetel või võib-olla tõesti etnilistel põhjustel ei jõudnud see Kristlikultuur meieni. Vähemalt mitte nii üldiselt ja mitte nii sügavalt, rääkimata kaugematest soome-ugri lastest paljuski automatiseerunud küll, aga see ei ole ju õieti ristiusu üldse jõudnudki. Ja muidugi selline suurem eraldatus nagu muust Euroopa kultuurist tingis siis ka nende vanade kultuurinähtuste säilimise teistel Euroopal rahvastel on ka vähe säilinud varasemaid laululiike, näiteks tavandilaule, rituaalset laule. Ja koos sellega on ilmselt kadunud ka vanem muusika, mis meil on näiteks teada, sakslastelt on paar hind Hildel prantsliidi varast variant, tee paar kalendri laulukatkete ja see on peaaegu kõik, mis neil on säilinud kristlikust ajajärgust. Mõnel rahval natuke rohkem, aga üldiselt ikkagi vähe, võib-olla rohkem on säilinud Lõuna-Euroopa rahvastel, aga möödunud meist nagu natuke kaugemad ja me ei tea kanist nii palju. Milline võiks olla soome-ugri rahvuspill? Kõige vanemaid pille on kahtlemata Kannel vana väheste keeltearvuga ühest puust välja tahutud kannel on olemas kõikidel läänemeresoomlastel, aga see on ühine kabati rahvastele, lätlastele, leedulastel. Sellest on juttu kõige vanemates rahvalauludes. Ja ka keeleteadlaste andmed lubavad väita, et see on väga vana nähtus. Ühine läänemeresoomlastele ja Balti rahvastele. Kaugematel soome-ugri lastel on ka kandletaoline pill ja ilmselt on see hoopis teise päritoluga. See ei ole mitte soome-ugri ühispill, aga läänemeresoomlastel on see kindlasti üks kõige vanemaid Pille. Aga siis on veel mitmeid lihtsaid puhkpille, mida kasutasid karjased ja need on ühised väga paljudele maailma rahvastele kõige vanemal kangi tüübil esitatud viis ja pool Eesti rahvamuusikas üldse säilinud, ka mitte noodi näidetena. Me võime ainult Karjala-Soome rahvamuusika kirjapanekute põhjal arvata, et ehk need vanad eesti kandleviisid olid umbes analoogsed, nad on lähedased soome runoviisidele. Ja meie uuem kandletüüp on hoopis teised päritoluga, see on juba Lääne-Euroopa kannel seon kudedest kokku pandud ja paljude keeltega ja sellel mängitakse enamasti viisi ja eraldi saadet. Akordilist saadet. No kuidas te hindate meie rahvamuusikaansamblit, ütleme nagu Elleroojas sedasorti. No see on väga tore, et on meil selliseid ansambleid, kes püüavad propageerida ehtsat rahvamuusikat võimalikult sellisena, nagu ta kunagi eksisteeris, muidugi absoluutset vastavust ilmselt lisasin kunagi olla. Selliseid tendentse on tänapäeva nii meil kui mujal ja mitte ainult soome-ugri rahvastele, vaid ka võtame skandinaavia rahvastel, rootslastel ka mujal on praegu märgata püüdu nii-öelda taaselustada vana folkloori vana rahvamuusikat ja muidu ta on ju meil elavast käibest täiesti kadunud ja meil on ainus võimalus seda tänapäeva kultuuripildis üldse hoida ansamblite kaudu, kes seda viljelevad. Meil Eestis on nagu nende ehtsat rahvamuusikat viljelev, vaata ansamblite side päris ehtsa rahvamuusikaga mõnevõrra katkenud, kuna elav rahvamuusika oli käibelt juba kadunud, siis kui tekkisid sellised ansamblid. Mõnevõrra on see side olemas üksikute ansambli liikmete kaudu, näiteks Helleros laulab Paul praegu on ju ise Setumaalt pärit ja tema puhul on täiesti tuntav see ehtne side setu rahvamuusika rahvalauluga. Ja nad laulavad ka näiteks mordva rahvalaule mida kannab Viktor Danilov, kes on pärit Mordva noortlastanisemortwalane, kus ei ole side elava rahvamuusikaga katkenud ja kaugematel soome-ugri lastele, näiteks noortel lastel, maridel ja teistel on ka tänapäeva ansamblid suurelt osalt vahetumalt seotud ehtsa rahvamuusikaga sest tänapäeva noored on mäletavad oma kodudest oma emadelt vanaemadelt veel rahvamuusikat ehtsas traditsioonis, sest tänapäeva külast ei ole Marimaal, Mordva maal kud Mortide juures see veel käibelt kadunud. Kuid teiselt poolt võib-olla neil enam, kui, kui meil on tunda sellist püüdu just minna nagu sellest kaugemale või nagu räägitakse isegi niimoodi, et laulda kultuurselt, mitmehäälselt tähendab, tahetakse nagu sellest minna kaugemale, leitakse, et see on nagu liiga vana, arhailine, primitiivne, püütakse seda ümber teha, paremaks teha. See on täpselt sama tendents, mis meil oli võib-olla ärkamise ajal. Meie omaaegne muusikakultuur professionaalne muusika ja ka pidas seda vana arhailist muusikat liiga primitiivseks ja ka ka tänapäeval võib öelda, et, et enamik meie ansambleid ja enamik meie rahvamuusika viljeleja tahab ka nagu minna sellest kaugemale panna sinna juurde selliste euroopalikku mitmehäälsust, euroopalikku akordilist saadet ja nii edasi. Kuid kas ei ole mitte nii, et me olemegi paratamatult tänapäeval euroopale ja moodsatele stiilidele lähemal ja seetõttu muudame ka seda oma vanade esivanemate laulu vormi rütmi? Meil on ju olemas ka see muusika kihistus, mis on Euroopale lähemal. Ja me võime Euroopa moodi siis laulda juba meie uuemaid rahvalaule ja mänge tõmbama pillilugusid. Kas tasuks seda vana, mis on meil eriti originaalne, eriti omapärane, kas maksab seda siis teed niimoodi teelt nivelleerida ja teha selliseks, nagu ta on teistele Euroopa rahvastele. Ja teiseks, siin kostab läbi selline vastandamine, see vana arhailine on tingimata primitiivne. See asi on tegelikult minu meelest hoopis keerulisem. Siin on võib-olla tegemist nii-öelda eri kultuuri tasanditega, mitte niivõrd tasemetega, näiteks sellist uuemat euroopalikku muusikat on palju lihtsam järgi laulda kui mingisugust vana arhailist. Ja teda on palju raskem uurida kui uuemat rahvalaulu. Vanad rahvaviisid varieeruvad palju rohkem kui uuemad. Ja seal on mitmesugused nähtused ebapüsivad, need lähevad üksteiseks üle. Kui nüüd rääkida vanemast rahvamuusikast siis võib-olla tuleb rääkida ka natuke kõige lähematest rahvalaululiikidest ja üks selliseid kõige arhailisemaid liike, mida on peetud õieti laulueelseks liigiks nikud surnõikud. On olemas mitmetel soome-ugri lastel. Eestlastest on need säilinud ainult setudele, kuid on andmeid, et neid on olnud ka vähemalt mujal Ida-Eestis. Ja tõenäoliselt on üle kogu Eesti tuntud vähemalt mõrsja idgetamist. Ja sellistes itkudes võiku lauludes on erinevatel soome-ugri lastel palju ühist. Kindlasti on selliseid paiku, kuhu te lähete hea meelega, kus veel rahvamuusika on elav ja ka selliseid, kus ta on hääbunud. Ja eelkõige muidugi on huvitav minna sinna, kus ta veel elab, aga võib-olla on siiski kõige olulisem minna sinna, kus tähevub. Ja eks rahvamuusika hääbub mõnedel rahvastel koos keelega koos etnosega. Aga teistel on nii, et keeli jätmas säilib kauem kui vana rahvamuusika. Viimaste hulka kuuluvad ka eestlased. Teatavasti Meie keel elab ja muusika professionaalne muusika elab ja areneb, aga vanarahvamuusika on hääbumas ja ta elab veel põhiliselt ainult setude juures ja mingil määral ka Kihnu saarel. Kui nüüd rääkida teistest läänemeresoomlastest siis üks selline rahvas kus on olemas veel ainult mõningaid keele kõnelejaid, on madjalased. Ja sellepärast oligi nagu väga tähtis jäädvustada viimaseid väljalaulikuid. Minu enda esimene kogumisretk juurde oli 1966. aastal, kui professor Paul Ariste minu kaasa võttis. Selleks et rahvaviise lindistada. Tema oli seal enne palju käinud, kuid ei olnud ka ennem jäädvustanud rahvagise helilindile. Ja nii me siis lindistasime viimastelt vadja laulik kutelt toodiki, etne loovalt ja teistelt. Hiljem ma olen seal veel käinud samuti isurite juures. Ja seal ingerimaal vadjalaste isurite juures on käinud ka teised kogujad Igor Tõnurist Tiit-Rein, Viitso tseerintel Viktor Danilov ja mitmed teised. Ja ühtekokku on kogutud siis hulgaliselt viise muidugi sealhulgas on ka variante samadelt laulikutelt. Ja samuti olen ma käinud ingerisoomlaste juures Leningradi oblastis. Nendel on vanem runo, vormiline rahvalaul juba kadunud. Aga ka nende uuem rahvamuusika on väga omapärane ja huvitav. Siis on hulgaliselt kogumismatku korraldatud vepslaste juurde. No vestlusi on natuke rohkem alles. Aga see on jällegi omamoodi huvitav nähtus. Vepsa keele kõnelejaid on küllalt palju. Aga vepsa rahvalauludest on üldse olemas ainult uuemad nelikvärsid, sellised tuska laadsed, laulud, jäiskud ja muud on väga vähe, on ainult paar sellist nii-öelda rahvalaulutüüpi eepilised laulud, mis on teistel läänemeresoomlastel runo, vormelised ja on olemas ka vepslastel, kuigi Miceronovormelisena kui taevased kosilased kodus käimas ja. Mõned teised ja siis on neil olemas veel sellised omapärased nagu muinasjutulaulud või ahellaulud, mis võib-olla esindavad regivärsi või runo vormieelset laulust staadiumi. Ja need on sellised Värsid, seal ei ole kindlat värsimõõtu ja neist on ka meil näiteid viisidega ja rohkesti kogutud peksa surnu ja pulmaidke. Kui te nüüd lähete, ütleme vadjalaste juurde ja, ja pakitama tehnikad, et lahti ja palute Nils laulda, kas nad laulavad, teine meelsasti? Enamasti meelsasti või kuidas nad selles ise suhtuvad? Paluti nende käest, see on ka mitmel pool erinev adjala laulikud on üldse ainult väga väheseid, tähendab, oli siis juba vähe, kui me käisime, nüüd on needki enamasti kõik surnud. Ja nemad olid juba nagu harjunud sellega, et neilt käiakse keelt ja laule kogumas. Vepslaste ka oli olukord natuke teistsugune. Need võib-olla tõesti mõnedki suhtusid eelarvamustega vajasid selgitust, milleks seda üldse vajatakse. Nad võib-olla olid nagu harjunud sellega, et nende keel ja kultuur hääbub ja see enam kedagi ei huvita. Ei huvita ka neid ennast enam õieti. Ja seal tõepoolest mõnikord oli vaja nagu rohkem seletust, milleks seda vaja on. Lätlastega on need eriti töötanud Marie Joalaid ja Kristi salve. Mina olen seal ainult ühe korra käinud. Aga kas te saate öelda, on siis nüüd aastatega, kui seal on ikka käidud ja käidud, on siis see suhtumine silmnähtavalt muutunud? Et on küll seda võib isegi Eestimaal täheldada. Ja seal samuti, kui ikka minna juba teist korda sama inimese juurde tagasi, siis on suhtumine muidugi hoopis teine. Nad laulavad ja räägivad juba palju meelsamini, neil on nagu otseselt uurimisplaanis. Nad lähevad vaid just mõned kõige kaugemad rahvad. Näiteks meil praegu on lausa plaanis koguda ja uurida publitseerida Obiugrilaste hantide ja manside folki, kloori ja nende muusikat on ka meie uurijad juba küllalt palju kogunud. Heiki Silvet meie rahvamuusika sektoris tegeleb sellega. Peale selle on käinud seal etnograafiamuuseumitöötajad ja etnograafiliste, esemete ja etnograafiliste kirjelduste kõrval on Edgar Saar ja teised säält toonud kaasa ka rahvamuusikalindistusi. Ja teiste. Just Udmortide ja Marilaste mordva lastega on rohkem kest, plaadi koostöö nimelt just kaastööliste kaudu oleme saanud nendelt materjali. Me oleme siia loonud niinimetatud koopiate fondi kus me paigutame teistest arhiividest ja teistelt kaugematel kukkujatelt materjali peatsest linte on ju väga lihtne ümber lindistada, aga paljud need korrespondent umbkaudu on, need ei olnud palju mari rahvamuusikat, me oleme saanud mari rahvamuusikakogujalt juurjalt olek, Gerassimovi pilt. Siis on etnograafiamuuseumi direktor Aleksei Peterson, kes on korduvalt käinud Marimaal siia andnud oma materjale vähemal määral teistelt siis udmurdi rahvamuusikakoopiaid olen ma saanud Moskvast kontserdi tooriumist siis samuti Moskvast, Vene NFSV folkloorikomisjoni, heliloojate liidu folkloorikomisjoni arhiivist, siis on samuti professor Ariste õpilane Mihhail Atamano toonud siia kopeerinud oma kogutud rahvaviisi ja nii edasi. Mis nendest rahvaviisidest saab, mis kogutud, on eelkõige oluline, et need siin hästi säilitatakse, sest on palju olnud selliseid juhuseid, et neid on küll kogutud, kuid isegi lause professionaalsed rahvamuusikauurijad teevad võib-olla nendest oma väitekirja ja siis jäävad need lihtsalt lähevad lihtsalt kaduma. Nii et me peame nagu eriti tähtsaks seda, et neid siin säilitatakse. Aga muidugi, kui on olemas tsentraalne arhiiv, siis on nad uurijatel kättesaadavad, need ju siin registrite kartoteeki de kaudu on kergesti ülesleitavad üksikute liikide kogujate esitajate kaudu. Ja samuti me siin ka neid publitseerime võimaluste piirides. Meil on selline heliplaadiseeria soome-ugri rahvaste laule. Sellest seeriast on ilmunud seni kaks plaati vadja ja, ja isuri rahvalaulud ja ersa mordva rahvalaulud. Seda seeriat on kavas jätkata. Nüüd on meil lähemal ajal plaanis just vepsa ja liivi rahvalaulude plaadid. Kättesaadav on see mõlemad plaadid on praegu juba müügilt kahjuks kadunud ja noh, see on mõnel määral ka kahjuks seletatav sellise heliplaatide kaubastamise süsteemiga, et mõne aasta jooksul peavad need olema müüdud siis nüüd juba lastakse hind alla, võetakse müügilt maha. See võib-olla tõesti ei ole selliste plaatide suhtes õige, sest et on ikkagi suur vahe, kas on nii, et tegemist sellise vana arhailise antiikkultuuriga, mille väärtus on igavene või ütleme, selliste populaarsete kerge muusika ansamblitega, mis on päevakajalised, nad tõesti peavad ruttu ilmuma. Et nad varsti lähevad moest. Ja kahjuks see heliplaatide müügieeskirjad on kõikide heliplaate Ühtede jaoks ühised ja nad peavad olema mõne aasta jooksul müüdud ja siis need müügilt kaovad. Muidugi põhimõtteliselt on ju kuidagi võimalik seda tiraaži korraldada, aga praktiliselt on see, need bürokraatlikud barjäärid seal küllalt suured. Ja kõik need meie kaks eesti rahvamuusikakasseti eesti vanematest rahvalauludest ja pillilugudest on ju viie plaadiline kassett ja viie plaadiline kassett, uuemaid rahvalaule ja ka pillilugude vanem osa oli õieti osaliselt seal ka need on ammu müügilt kadunud trükistega, kes siis me anname välja kahte moodi, esiteks raamatutena, mis lähevad siis kirjastuse väljaandel kauplustesse müügile ja teiseks teeme oma rota prindi sarja Arsmoosika populaarisse, see on meil instituudi oma sektori sari. Seal on meil seni ilmunud kaks vihikutest setu surnoidke ja eesti karjaselaulud, esimene vihikukene, see jätkub. Tulevad edaspidi peleti hällilaulud ja selles seerias. Me Me kavatseme siis välja anda ka jõudumööda teiste soomeugrilaste rahvamuusikat. Kõigepealt tume plaanisust handi ja mansi. Ja seda me siis omal kulul trükime väikesest tiraažist kuni 500 eksemplari ja seda võivad siis soovijad saada meie keele Kirjanduse Instituudist, aga see on siis ikkagi teadus, mitte rahaväljale. Rahvaväljaanne. Aga no kauplusse müügile lähevad raamatud soome-ugri rahvamuusikat nüüd otse raamatutena välja anda on küllalt raske, sest kirjastus ei ole sellest eriti huvitatud, kuna vaevalt et sellel oleks eriti suur. Aga mõningaid selliseid Artiklite uurimuste kogumikke me oleme ju välja andnud. Ja noh, see on ikkagi muidugi teaduslik väljaanne ka vaadata, et me nüüd saaksime nii väga mõelda selle peale, et me raamatutena välja anname nii populaarses vormis, kuigi ma ei tea, aga noh, nii väga suures ulatuses seda vaadata saab teha lihtsalt sellepärast, et selle vastu ei ole ju nii väga üldist huvi. Kus oleks võib-olla kõik koos nii ajalugu kui etnograafia, kui ka praegune rahvaluule ja inimesed on see mõeldav, et ilmuks niisugune raamat soome-ugri lastest? Mõeldes on Soomes ja Ungaris on ju selliseid väljaandeid ka tehtud, no kuivõrd populaarne see nüüd on? On raske öelda, aga küllap võib-olla oleks tõesti selle järgi vajadus ka ka sellise eestikeelse väljaande vajadus? Ma usun küll, et, et selline väljaanne võiks eesti keeles olla mõeldav, see on. Jah, huvitav küll, Teie tõstate selle küsimuse üles, aga aga nagu teaduslike asutuste tasemel ei ole seda küsimust seni kerkinud, on ju mõeldav ja tõepoolest opereerida ja tõesti mitme autoriga selline teos kokku panna.