Peatu korraks aeg aga juba ongi neist kolmest sõnast saanud minevik. Aega ei saa tagasi kerida nagu magnetofonilinti ja sellepärast on mõnikord sellest kahjugi. Praegu jõudsid meieni nii tuttava raamatu alguslauset. Kui Arno isaga koolimajja jõudis luges rahvakirjanik Oskar Luts ise. Hääl üle aastakümnete. Lindistus on tehtud 1947. aastal. Aga veel kaugemale aastate taha peame täna jõudma sinna, kus kunagi eelmise sajandi viimasel veerandil elas üks väike valge peaga poiss püüdis kala siitsamast Tamme jõest mis praegugi Palamuse paisjärve toidab. Kelle koolitee kulges üle sellesama silla, kus tänased Palamuse kooli jõudsid, käivad. Puut kiriku ümber olid siis vast nooremate sihvakamad ja Palamuse ise hoopis väiksem kui praegu. Istume Aarega siin kitsukese amme jõe kaldal ja tuletame õige korraks meelde neid vanu aegu. Me istume praegu staatsiga, oli maja ees. Siin õppis ja ja käisin koolis kirjanik Oskar Luts, kui me viiendas klassis olime, siis õppisime. Ta sündis Posti talus ja tuli elama siia praeguse apteegikohale ja isa kingsepp. Ja kui ta kooli läks, ta läks esimesena Jentilanalkaali, seal ei meeldinud, seal, poisid, narrisid teda, iirlased nimetasid teda ikka lõõtsluts-libekala, aga teise klassi tuli juba ta Palamuse kihelkonnakooli. Kas see oli ka vist sellepärast, et kaugel ei käi sinna vallakooli ja kihelkonnakool siit nagu sai juba suuremat haridust? Eks ikka sellepärast, et talvel olid ju siis hästi palju lund ja mitte nii vähe nagu need ja oli palju Allem käia ja siin oli tal palju ligem ja õppimistingimused olid kobaras mõlemad. Mida tol ajal koolis õppida võidi vene keelt ja matemaatikat ja eesti keelt laineid aga põhiline, mis võis seal olla. Tal oli usuõpetus, kõigil pidisi saalima, Leela kotid ühes ja need pandi Sistmisesse külma sahvrisse ja hästi pikad koolipingid ja ei olnud üldse niisugust vihikuid ja pastapliiatseid, vaid olid väiksed tahvlid nagu päris koolitahvli taga väikse mõõduga ja nelja nagu kriit, aga seda nimetati kristlik, see nii hästi vahva krõbises. Ja kui mõned ei jõudnud, ju oli hästi kauge käia, jäid siis ööseks sinna koolimajja? Ikka, kas magati sängides võeti, lakkas kuskilt madratsid nüüd. Poisid, sinu ealised, kes teeb, ikka, olete lugenud, teate, kevade peast peaaegu ja neid tempe ja asju, mis siin tehti. Aga kuidas te ise siin Palamusel elate? Hästi, need sai valmis uus koolimaja ja see on ikka palju parem sellest vanast koolimajast vanale käike ja, ja analist armas olemas ja Väiga Tootsi koolimaja esimene kooli, kus ma õppisin ja õppisin ja see oli ka väga ja, ja teie olemuse lapsed nimetatud, tegi seda kohe Tootsi koolime Tootsi Johani aegse jänni Edward kelge, eks ta siis edasised kasin Tootsidente tehtud ja tegin ikka endale liumägesid, sõitsime sealt alla ja nüüd oleme õues hooli maas ja siin on kõik palju paremad sportimisvõimalused olemas, näiteks duširuumid ja kõik olemas. Vanas koolimajas. See oli veel siis köstriaegne koolimaja kast, räägi maalima ja. Aga kas siin amme jões on ka mõnikord juhtunud, et oled sisse vajunud liiga nõrga jääga läinud? Nojaa, rääkisin, liumägesid, tegime siin, siis niimoodi sõitsime alla, mäest jääks isand o kinni, ikka läksime sinna. Jalgupidi sulpasime ka sisse. Kui iga suurema vahetund oli v ja saksa soost härraslaste vahel oma lahing sellest tekkisid mõningad pillid. Mõlemaid. Aga mis saab peale kooliteed pärast kooli veel loen raamatut, tead, ja Sparkija käin kalal ja teised poisid teevad. Oledki kunagi mõelnud, et et missugune mees ja missugune poiss just Oskar Luts ka kunagi oli tulnud niisugust mõtet, et Oskar Luts kui oli poisid tema käis kah samu radu pidi minagi. Ta on niisugune vaikne, hubane oli, vembumees ka ei oska hästi öelda. Aga ta oli kindlasti sugune heasüdamlik poiss. Miks sa seda arvad? Ta juba kirjutab nii hästi nagu sellest kirjutamisest tundub, et ja südamega ja lapsi väga armas. Ja peale selle Oskar Lutsul tema mälestustest käib läbi üks tegelaskuju, seal üks eideke. See on tema vanaema ja vanaema taustas hästi palju, see vanaema nimi oli Triino. Ta armastas seda vanaemad ja pidas teda hea sõnaga meeles alati. Pilved rändavad peade kohal kuhugi amme, jõgi voolab nii tasa, et seda ei näegi. Nii läheb aeg vaikselt, tasa. Ammu enam ei liiguvastid alust kingsepamajani vanaema ei ole enam Mandristki. Aga Oskar Lutsu lapsepõlve ja kooliaastate mälestustest on kodus paks raamat. Ja sealt tulen nii mõnelgi korral lugenud lugu Andresest alamuse kihelkonnakoolist murumunast, sest rahutu hingelisest vanatädist vanast naaskli peast ja muidugi vanaemast temast eriti. Aga ikka satun tõsisesse pühapäeva tuju, kui üle välja mööda rööbasteed näen tulevat oma vanaema. Tean juba, tal alati on komsus natuke külakosti ja tagavaraks mõni muistne jutt. Siis jooksen talle vastu, ripun ta varruka küljes ning jutustan hing puhult, mis Väljaotsal on juhtunud tema viimasest külaskäigust saadik. Varsti istume majakese kõrval pingil. Ta harutab lahti oma kompsu. Jälle ütleb mulle nii tihti kuuldud sõna. Söö poisikene. Koolitamine jalgu Pugin toitu mõlema põsega ja piilun vanaema poole, kas ta juba ei pühi suunurki ega hakka jutustama, et oli kord. Ja kui ta viimaks algab, siis liigutan enda temale lähemale ning mu suu asemel hakkavad liikuma kõrvad. Isu on kadunud. Neil silma pilkudel naudin ainult vaimutoitu, nagu öeldakse. Ma ei kõnele edasi, kui sa ei söö. Vahel Tereleb jutustaja maju, söl hüüatan seepeale hammustades tüki odraleiba meeleheaks vanaemale. Tihti istusime seal pingil tundide kaupa. Mõnel ilusal päeval, kui on kuiv ja soe, vanaema ei tulegi kambrisse. Siis tuleb ema välja, võtab platsi meie kõrval ja nii istumägi seal kolm inimpõlve kõrvuti. Aga on Palamusel veel sedagi rahvast, kes mäletab nii kirjaniku ennast kui tema, vanaema Helmi ja Arnold treinber. Mina olin Oskar Lutsu täditütar minu Emajõe Oskar Lutsu ehma olivad siis teie vana emase oasti, Triinu nagu mälestustes on öeldud, siis teiega kindlasti veel oma vanaema hästi mäletate, väga hästi mäletan. Ta oli väikene tragi vana inimene väga ja väga hoidis lapsi ja minu emal oli Viidlast ja siis tema käis ühtepuhku Palamusel seal postitelt hästi talus Palamusel meie juure neid hoidmas. Ja kõige hellemad leheküljed seal Lutsu mälestusteraamatus on ikka vanaemast ja vanaemale nagu pühendatud. Ikka räägib sellest, kuidas vanaema jälle tulin, eile tõi midagi head süüa kaasa kohupiima ja vanaema ei tulnud kunagi muidu ja vanemal alati oli üks hall ruuduline suurrätt ümber, kui ta tuli. Ja siis alegi, jooksime talle kõik vaste ja kui tal muud ei olnud seal suurräti nurgas, siis olivad küpsekartulid, need olivad katki murtud, et linna vahel oli soon pandud ja seda siis andis iga lapsele. Aga alati oli olema alati tühja käega ei tulnud vanaema mitte kunagi, aga Oskar Luts kirjutab veel niimoodi, et vanaema istus ja rääkis jutte kogu aeg voo ja, ja kõige rohkem rääkiv salatisõda leipzigi linna all. See oli meil kõigil meil nii Oskaril ja kõigil see oli juba peal, nii et kui vanaema tuli, siis ideede jutt tuli sõda leipzigi linna all. Aga kahjuks seda ma enam ei mäleta. Enam, missugune ta oli. Aga kas vanaema rääkis ka? Ja ta oskas väga hästi rääkida või on see ainult lehte puljutused, siis me olime lapsed ja siis oli ju iga sõna, mis ta rääkis, ju väga tähtis. Ja me kõik ju suure hooga kuulasime, ega ta meile kunagi üksikult ei rääkinud siis, kui me olime juba kõik koos. Ta hakkas rääkima puidu, meid oli liiga palju, siis ta ei saanud, aga kui ta ei saanud meid õhtuti magama, siis äike rääkis juttu ja sellega Kas mõni niisugune lapsepõlvepilt, nagu on jäänud silma ette? See on mul jäänud jää surret, ruuduline hall suuret jalapink ja need küpsekartuleid. Need on mul meelde jäänud. Aga Oskar Lutsust kui nii kõige kaugemaid noorusmälestusi mööda, millal ta Oskar Lutsu nagu mäletama hakkate, on ka midagi meelde jäänud, missugune ta olija Osker käisidki pühade ajal äkki meil siis, kui tema oli pile koroona peale? Arstid ka kõiksugu määralidega jalakide käia, tema püüdis meile neid värvisid ühes kirju Regia lakkisid ja ja siis jagati meile muidugi need enda kätte. Ja siis, kui nad olid vääritud, siis hakkasime nendega mängima ja sealjuures meid oli ju talv ja Oscareid mängin sühes. Läksime tülli sealjuures. Ja siis mina ei tea, mõnikord üle, kurutlegin kehtele budaviisi, tema ristis rebane ja see nimi on ja seal pole eluks ajaks külge. Ja ehkki te nüüd Oskar Lutsuga koos koolis käia ei saanud, CIA siis samas koolis olete te käinud ometi, kus oskab? Koolis küll, aga üles me küll ei ole. Sest teie olite nii palju noorelt temast. Aga rääkige siis natuke sellest köstrikoolist, kuidas tol ajal oli ja mis seal tehti ja mida seal õpib? Seekord, kui mina käisin seal, mis mul meelde jäi ja siis Ita kuu läksime kooli siis üteldi üks kirikulaul ja seda laulsime ikka. Vajaliku kool lõppes siis alati see laul nii palju läkikodul, Rova issand on jumal on neid õnnistanud. Juuma loon õõne ta nuud. Elasin väga kuni tema õpetanud. Ja siis seekord olin mina kaunis ja minu ema oli väga jäme ulja ja mina laulsin siis iga kord, mina pidin hakkama kõige peale, kuhu köster käib, kuidas, kuidas seekord enam ei olnud. Orel oli küll, aga köster ei olnud. Ja kooliõpetajad olid niisuguseid leedumeelsed, need enam jumala sõna laulu ei, ei oskanud veel mõni tolleaegne, nii ilmalik laul on meeles, mitte tol ajal õppisite. Neid oli väga palju. Meil kevad käes, on meil kevad, kes on mured minema mureid minema, nüüd koolitöö me jätame ja loodusesse töötame, oh, ela hästi, sõbrake, veel 11. Näeme. Kuigi pilvepiirilt alla vaatan üle õitsva Eestimaa mula ulu siis maailma saadan jandi häälega mu laulu, siis moi ta Viljandi häälega peenikese häälega seen. Ei ilus. Laada siin oli ilus. Ela. Ja siin veel pildike möödunud sajandi kestri loolist suurpuhastus enne suuri pühi. Kui ma järgmisel hommikul vana luua, Kons kaenlas koolimajja jõuan, siis on klassitoas juba käimas kibe tööpinke tõstetakse seina äärde virna, õpilaste kappe ja kaste nihutatakse seina äärest eemale. Sest kui juba puhtus, siis olgu kõikjal puhtus. Hirmunud, hiiri ja rotte veereb põrandal nagu halle pabulaid, kusjuures üks vist küll see kõige kavalam jookseb vaese Juhan Badevesti püksisäärde. Poisike karjatab südantlõhestavalt ning jookseb õue, võtame talle järele. Aga juba on kahvatu ja hirmust lõdisev poisike loomakese surnuks muljunud. Ja kui ta nööbi tabab, siis leiame Baderesti pükstest väikese verise ninaga hiire pojukese. Siis toovad tüsedamad poisid saunas toobritäie kuuma vett, mida kannavad vahepuus ees härra, karjuvad nad nagu suure vaeva nägijad. Kunagi. See tihedalt aurav vesi valatakse kohe klassitoa põrandale ning luua mehed alustavad oma tööd. Leian aia äärest ühe Wembla torkan selle oma luua konsule varrex ning vahvalt löön sekka. Näen kohe, et selline tuuseldamine pakub isegi teatavat lõbu vahel sekka laseme nilbelt põrandal liugu ja käratseme hullupööra. Aga need, kel pole luuda, käivad ühe ja teise juures mangumas lasta ometi neid ka veidi osa võtta sellest askeldusest. Aga kuidas sa annad luua käest, kui töö on nii huvitav? Pruunijuukseline rõugearmidega lükitud Tõnis Mikk käib juba mitmendat korda minult painimas vana luuakontsu, kas või ivakeseks ajakski. Kuid mina jään kõvaks külmaks nagu kalju pole võimalik anda, vaadaku ise mulle endale on hädasti tarvis. Siis kobab Tõnismikuma suurtes taskutes ja pakub mulle üht kummitüki laenaku temale seal uut paariks minut üks ei aita, luud on luud, jagummangum, katsugu oma kummiga põrandat nühkida. Aga kui seesama Mik tuleb veel kord ja mult luba vägisi võtta mu luua tüüka, siis müün tal selle riistapuu võttes vere hinna kaks kopikat, jään tööta ning vaatan vaikides, kuidas tuuakse ikka toobri täied uut ja uut vett, kuni klassitoa põrand muutub väikeseks järveks. Viimaks jäävadki tööle ainult need, kel on säärikud, kuna kingadega masside omanikud on sunnitud ronima kooli pinkidele ja kapivirnade otsa. Nii vabaneb mitu luuda ning saavad kätt külge panna ka need, kes enne kadestasiteist. Äkki lükatakse koolitoa tagaseinas lahti, üks kriuksub uks ning lävele ilmukaster, vurrud ripakil seljas, ainult öökuub käes põlev lamp. Pöörased sinometi teedee katab ta tuubutute härra kogu majarahva. Juba minu saaliski on vett üle lava jala. Tulite hulluks läinud metsa, alised jalamaid uhke vesi eeskoja poole. Jookske tõllahoonesse, tooge labidad Rutrutude põrguvaimud. Nüüd on pingivennalt päris mõnus vaadata, kuidas kohkunud poisid loksuvad vee hulka, püüavad välisukse poole tõrjuda. Köster paneb lambi kantsliservale ja paterdab keset klassituba nagu part, tehes lõukoera hääl. Athlon lamba atroy teeks riik, kus oli teie aru, kas te esimest korda pesete hoidva põrandat pühkige, vöökige õde ja seal ärge vahtige, suud ammuli, lõdveldage labidatega. Lõpetage resi eeskota. Liigutagendita. Ja kõik, kes on all kaavivad ja kühveldavad nagu surmahirmus Veidi avaneb kooliõpetaja üks ning hirmunud Roose kahvatu pea küsib. Issand jumal, mis siin ometi tehakse. Kuid ta ei oota vastust. Üle madalakünnise voolab ta jalgadele vett nagu mustast kosest. Uks suletakse paugatades, kuid kohe kostab ukse tagant hirmuäratav hädakisa. Appi, poisid, appi. Hüütav ist upub, otsekui torkas mulle südamesse. Amman lamba- ja porise tagumikuga karu tormavad esimestena kooli õpetaja tuppa, uks kinni, pange uks kinni, kuulen Roose ahastavat häält. Muidugi ei upu kooli härra ise, vaid ähvardavad uppuda tema pooleldi köidetud raamatuid, mis on laotud põrandale hunnikusse. See on ju päris kole. Tõuseb ta voodis püsti ja ajab püksid jalga, kui tema raamatut köitmis. Raamid, press ja liimipotid on asetatud töölauale ja toolidele. Siin võib ju varsti lootsikuga sõita. Ulatage sealt ahju kapist siia, mu vesikud. Paari lühikese minuti kestel koguneb kooliõpetaja tuppa just nii palju poisse, kui neid sinna mahub. Klassitoas soristab ainult mõni üksik. Aga siis on korraga kuulda hirmsat häält. Köster on tagasi tulnud. Mis siis tähendab kärgita poisid, saadana, hinged, kus te olete luua ja labidamehed tähendavad kooli õpetaja toa poole Asseaal radita ukse lahti seal ning üle läve. Välja siit jalamaid kasteroojased ei kuulnud, mis ma käskisin teha, mis te seire õiendate. Päästsime kooli õpetaja raamatuid vastab keegi lähemal seisest. Silmapilk välja, siit luuad ja labidad kätte. Saalis söögitoas tõuseb vesi alatasa, isegi köögi põrandad, juba märg Lõllulised, teete mulle hirmsat kahju? Pange uks kinni, hädaldab roose mopul ära, siia ei jää. Puute uurise blender kurjalt, eks tulge vaadake, kuidas minu poolel välja näeb. Nööri idioodid on siia vist küll kogu öö vett tassinud. Ja patserdab Roosema säärikuis, aga mulle näib, et amme jõgi on hakanud jooksma läbi meie koolimaja. Vaata seal sõidab Mokko talurikas omanik Mark pea kohtumees ja kiriku vöör, münder, kollane, rinnuni ulatuv habe lehvimas, tuules tüütsakas naine kõrval väike poeg, keskel hall, hobu hirnub, uus vedruvanker läigib ja sõitjad ise on tõsised ning auväärsed. Varsti nende järel möödub veidi tuhnimas sõidukist teine hään küla talu peremees, udu indrek, väike jässakas mulk, alatasa pilgutades oma hädiseid, punetavate laugudega silmi. Ja siis Kuu alamuse kihelkonnarikkaim mees ja koha omanik, rikkas Kaarel kondise hobuse kronuga ja logiseva vankriga, millel veel selgesti näha sõnnikuveojäljed. Nüüd on ta samasse vankrisse visanud natuke õlgi pooltühja heinakarsi ja ühe vaibaräbala ning nagu teisedki, tüürib surnuaia poole. See mees ilmaski ei sõida hobusega. Ta kindlasti teeks seda tänagi, kui hiljuti poleks võtnud võrdlemisi noore ja näoka naise. Samuti pole rikas Kaarel veel kunagi käinud, meie töötoas ei vanasega uues ta üle kolme-nelja aasta ostab endale poest paari venekaid valgest nahast lihtsalt säärsaapad ja ajab nendega läbi. Mine tea, kes selle hään küla rikkama sordi nii ilusasti ritta seadis, kuid arvatavasti see on tingitud nende naabrusest. Järgneb kari tüdrukuid, punapõse, helisi, jämeda säärelisi, pearätikud kuklas, suurrätikud käel ikka nii paarikaupa, hoidudes hästi maantee servale, et ei jääks hobustele jalgu. Aga möödasõitjate kohta ikka oma väike märkus ja naeru kihin. Kaks puru vene idekest triibulisi üles pööratud, seelikuid, lauluraamatut kaenlas ja saapad näpu otsas, ikani pardi kombel paljajalu. Saapad pannakse jalga alles surnuaia väravas. Ja siis suur plaanvanker täis õlesa siia mõisa töölisi kaks märjaks aetud hobuste ees. Aga näe, näe, seal läheb minu kooliõde Alma Loorits lumivalgeid riideid saatjaiks kaks poissi krae, teisega lossides. Kuid kus on palav, kus? Kes rääkis palavusest. Vaata, seal sammub tõsine eesti mees, kampsun paksu pintsaku all, talimüts peas ja piip suus, mis tal häda on? Laskem minna neil oma teed, ütleks nüüd Oskar Luts. Oleme Aarega siin jõe kaldal istunud juba tubli tükike aega. Mis sa ise arvad endast, missugune poiss sa ise oled? Natukene Tootsi natuke naernud, kõiki. Mulle meeldib kuulata niisuguseid jutustusi, mida vanad inimesed räägivad. Meeldib küll, seal on väga palju huvitavat ja saad teada, kuidas vanasti elati ja kuidas seal tingimused olid. Teised inimesed ta ka tead, niimoodi käib edasi nagu rahvaluule sünnib. Vanaema rääkis oma lapselapsele ja lapselaps rääkis oma pojale või tütrele. Nii asi käibki. Eni mälestused säilivad. Mälestused headest inimestest. Mida kauem nad säilivad, seda parem, seda parem on, saavad teised põlvkonnad ka neid kuulata.