Hiirelõksu peaosaline on vaariuse teatrijuht, dramaturg ja lavastaja Heidi Sarapuu. Nimetan Heidi Sarapuulavastusi 1987. aastal asutatud vaariuses arbujate aegu. Umbset tõed. Ella Ilback samas paadis Bernard Kangro ja Karl Ristikivi kirjavahetusest. Austatud riigikogu liikmed. Surnud Ama tsoon, luuletaja Karin poiest sinine puri, Marie Under-ist Legend kraalist, Gustav röödingist tari Evesoosi linnud. Mängumehe teekond tan Andersonist. Tervist, härra Vilde põud džässdraama Karen Prixenist saaga Sigrid Undseti lugu Paul pinnat otsimas. Jutustan teile oma lugu, Hans Christian Andersen-ist tänu tulemast, Friedebert ja Elo Tuglasest ja mitmed teised. Tänases saates kõneleb Heidi Sarapuu oma teekonnast vaariuseni ning 20-st aastast vaariuses ja vaariusega. Jutuajamine toimus kolmandal aprillil 2007. Mina olen saate autor Pille-Riin Purje. Heidi Sarapuu, alustame sellest, et kuidas. Sattusid sinna teatri lõksu ja kaua sa seal juba oled? Mina olen sinna sattunud väga palju aega tagasi. Kõigepealt lõpetasin ma 21. kooli, kus oli see teatritegemine täitsa loomulik õppeprotsessi osa ja sealt on ju teadaolevas tulnud igasuguseid tegelasi välja nii näitlejaid kui kui muidu asjamehi. Ja siis noh, ma ei tea, võib-olla et ka see teatripisik sai alguse sellest, et mul kuidas lapsepõlves olla siin Eesti raadios diktor. Ja siin ju kohtas hästi palju igasuguseid näitlejaid ja, ja nad olid suureks eeskujuks mulle ja minu oma majas elas Tõnu Aav kes Madis Ojamaaga tegid teatrit ja üldse sel ajal tehti peale järgs järgsed lapsed, nagu me olime, tehti varjude teatrit ja muidu teatrit ja nukuteatrite kõiki niisuguseid asju. Nii, ja siis muidugi ma läksin, kümnendas klassis kuulutati välja teatri ühingu draamas truult ja konkurss. Ja sellest ma läksin nagu noh, lusti pärast osa võtma ja, ja ma sain sinna sisse, nii et me olime Irja haavaga kadunud Irja haavaga olime kaks niisugust noort, võib-olla siis lootustandvat tütarlast. Nii et sealt ütleme, et hakkas kogu see lugu vist vist kerima. Ja edasi juba siis lõpetanud, olen ma siis seal Pedagoogilise Instituudi, nüüd on ta siis Tallinna ülikool, selle kultuurharidus, töö. Ja siis anti isegi rezii alane niisugune tunnistus. Ja, ja siis vist teatri tegemine lausa vee juhtimine ja see sai alguse, sellest. Peres kasvasid kaks väikest last ja, ja siis pidi ju kohe peale lapse saamist nii kuu-kahe jooksul tööle tagasi minema ja siis sai ennast vormistatud nii-öelda, mis ringijuhendajana sealt edasi juba hakkasin andma. Kuidas, kuidas, võib-olla tänapäevaselt kultuuriloo tunde ja siis niisiis saigi alguse niisugune teatri tegemine, mis ei ole olnud teadlik, vaid ta on üks niisugune loomulik minu elamise viisi osa olnud. Korraks veel tagasi minnes, mis tähendab see laps, diktor, kui vanana ja kas siin olid konkursid või kuidas siia raadiomajja? Ta oli seal täitsa lõbus lugu, see oli niisugune lõbus lugu, et hirmsasti tahtsin uiske saada. Ja meil oli viieliikmeline pere, kolm last kasvas sissetulekud olid kasinad, aga mingisugusel ajal siis jõuluvanale ikka iga aasta kirjutatud ja siis ennäe imet, jõuluvana tõi siis Teie õde oli minust kuus aastat vanem, Taimulemile uisud, noh, ja siis mina ei tea, kas ma nüüd õieti ütlen, nimetati minu meelest hoki pansid. Võib-olla oli natuke teistmoodi, igatahes mina kutsusin need okupandid. Ja siis isa viis meid dünamo staadionile õppima. Ja ma ei tea, see tahe oli vist nii suur, et selle esimese harjutamise korra ajal tuli mul see liuglema juba välja. Ja koolis olid uisutamisvõistlused. Ühesõnaga, eks iga päev sai käidud sellepärast, et nii hirmsasti need uisud meeldisid. Ja, ja uisutamisvõistlus oli mingis oma vanusegrupis ma saavutasin esikoha. Ja siis, kui ma sinna finišisse jõudnud dünamo staadionil, siis tuli üks tädi minu juurde, kes ütles, et ta on Eesti raadiost, tema nimi oli Ivanova. Eesnime ma ei mäleta. Ja siis ta ütles niimoodi, et kas ma ei tuleks järgmine hommiku Eesti raadiosse rääkima sellest, kuidas ma saavutasin selle esimese koha? Ma ei saanud midagi aru ja siis ma võin öelda küll, et õudselt närveerisin eriti öösel ei maganud ja siis ma tulin siia raadiomajja ja ütlesin selle tädile siiralt, et mina ei oska midagi rääkida, sest mina ei tea, kuidas ma selle saavutas. Ja siis toimetaja Ivanova lahendas selle asja hästi toredasti ära ja ütles, et ma arvasin, et sa ei oska rääkida ja ma panin selle jutu kirja. Siis ma pidin selle jutu ette lugema. Ja siis ütles toimetaja, et siin olid niisugused laps, diktorid, ahhaa minu meelest. Ta oli enne mind Anni Kreem ja veel enne seda vist marimari, tähendab Anni Viiding, Mari Viiding. Ja, ja oli vaja lugeda teksti, keegi ei tulnud kohale ja siis oli see teine sportlane, kes oli siis tulemusrikkalt esinenud. Tema eesnimi oli ka Heidi. Ja siis tehti väike võistlus ja siis kuidagi siis minu ajal nagu sobis rohkem. Siis tädi ütles, et kas sa ei taha tulla, et meil on siin igasuguseid niuksed, mõistvad ta saated ja alati valmis pioneerisaade ja et kas ei taha tulla siia? Muidugi, ma tahtsin ja selle töö eest maksti ka ja muidu väga ilusti maksti, nii et meie peres siis ma võiks öelda, et see, see võis olla kolmandas klassis, kui ma kumas tosin ja, ja ma olin siin vist kas kuuenda klassini või seitsmendale isegi välja või midagi niimoodi. Ja siis hääl muutus siis enam ei saanud see laps diktor olla, aga kõik niisugused riideasjad ja kotid, kingad ja kõik oli ikka niimoodi, et ma ostsin endale ise sealt see iseseisvumine hakkas, see neid aastaarvega raatsid kaotada. Mis aastatel siia olin või ma arvan, see võis olla kuskil peale Stalini surma võis olla 1953, neli midagi seal niimoodi kuskil. Ma ei ole, tähendab, mingi sugu, paar pilti on alles, igatahes seda alati valmis saadet toimet tas Kiira Panova. Nii et mul olid hästi nimed meelde Ivanova ja Panova olid, kelle ajal siis ühesõnaga see sai tööd tehtud ja see oli tõeliselt huvitav, see oli tõeliselt huvitav töö selgeks, kõik need mõistata saated ja kõik siis oli 21. kool on ju niisugune hea taimelava kõrvalt hea võtta, nii et, et ma arvan, et siin oli nii mitmedki Merle Karusoo ju oli, oli ka 21.-st koolist. Nii et selles mõttes võib öelda, et sa uisutasid raadiasse. Jah, vaat see on küll tore, jah, liuglesime sujuvalt. Ja, ja see tõestas nüüd ka seda, et sa väga hästi vestad lugusid. Jah, kas sa oled ka päevikut pidanud oma elust? Ei, mitte kunagi, mitte kunagi ja, ja siis ma olin niisugune kopeerija või ahvi ja tüüp, tähendab, kuna õde oli kuus aastat vanem minust, siis tema õnneks tegeles väga paljude asjadega. Ja siis oli niimoodi, et no ta joonistas joonist. No tema ikka oskas joonistada, mina ei osanud. Ja siis ma tegin nii, et nagu ta kooli läks, siis ma võtsin need pildid täpselt kopeerisin järele ja siis tuli muidugi maru uskuda koju tuli, sellepärast ütles oma peaga, ei oska üldse mõtelda, et kõik sa teed ainult järele, mina teen. Ja, ja, ja vot niimoodi oligi see, et ühesõnaga see õe eeskuju oli minule hästi suur ja kõike, ühesõnaga kõik need raamatute lugemist ja kõik kõik kõik, kes tema järel tegelikult. Ka see kirjandushuvi luulehuvi, ütleme see teater, mis nüüd on sinu vedada selle nimi, nüüd on siis Eesti ja Põhjamaade kultuuri- ja kirjandusloo teater, nagu ma lugesin koduleheküljelt ja on Lenimi ta praegu nüüd lohiseb, tähendab, ta on võib-olla see, et sisuliselt räägib sellest, millega me tegeleme, aga tegelikult me oleme teater vaaris kui lühidalt öelda. Ja siis noh, ametkondades mittetulundusühing käib siis sinna juurde veel niimoodi. No ja see kirjandushuvi on muidugi olnud sellepärast et 20 esimeses koolis oli oma almanahh, kuhu sai kirjutada ja seal olid niuksed suured tegijad ees minu ajal nagu Teet Kallas ja Jüri Karindi. Ja, ja neid lugusid ma vist kirjutasin küll ikka, kelle õe järel ja, ja mulle kohutavalt meeldis tolleaegne kirjandus, see oli kõik, kas see kirjandus, mis puudutas niisugust partisanide tegevust ja võitlust ja Asjoctorbatšoffedemas sõna sõbrad ja viitsama, leiab koolis Jaku kodus ja vanake aabits ja maid kapsaks loeb. Ja siis siis ma tegid jälle niimoodi, et ma sain sealt mingisuguse impulsi ja siis ma kirjutasin oma lugusid, nii et ma tean küll, et et kuskil tegevus oli seal kuskil Netšajeva külas. Ja, ja siis kindlasti oli seal tegemist uudismaaga ja, ja siis kindlasti ikka kesksel kohal oli niisugune naine, kangelane-sugune, jõuline tüüp ikka, need mul on ikka algusest peale hästi meeldinud. Nii et sealt see sealse kirjandushuvi, nii et ma võiks öelda, et teatri kirjandushuvi on mul paralleelselt kogu aeg olnud kooliajast peal. Ja sa oledki suutnud nad ühte liita täiesti juhuslikult, täiesti juhuslikult. Jah, sest et kui ma Pedasse astusin, siis ma tean, et peale kirjandit kutsuti välja ja Kristi mul ikka tõsiselt mõelda, et kas ikka on mõtet seda teatriga hakata tegelema, et nagu koht oleks rohkem ikka kirjanduse poole peal. Aga ma jubedalt Ta ei sallinud eesti keele grammatikat ja ma ei kujutanud üldse ette, et ma, ma peaks hakkama sealt midagi noh, niimoodi endale hästi selgeks tegema ja mitte eksima. Ja see, istu mulle nii, et need tekstid praegu ise kirjutanud, neid on ikka kindlasti õudselt vigu täis ja ma ei pööra sellele nagu üldse tähelepanu, mul on nagu selles sisu kõige tähtsam. Täpsustame seda, et me räägime kevadel 2007 ja vaariuse asutamisaasta on 1987, nii et 20 aastat. Jah, räägime veel sellest vaariuse algusest või sellest, kuidas ta nii kaua vastu on pidanud. Tähendab hakkas, see tegemine hakkas isegi varem peale, see 1987 märgib seda, et oktoobrikuus sai pandud sellele noortetrupile nimi. Ja see oli teater, luuleteater, vaariust siis ja see nimi sai pandud 1987. Ja ma mäletan, et me tulime Tartust sõidult, kus kandsime, et eesti luule aastaraamat 86 põhinevaid tekste. Ja need tekstid oli kokku siis pannud stsenaariumi kirjutanud Peep Pilve. Ja me olime juba mitme niisuguse märkimisväärse luulekavaga üles astunud. Üks nendest oli siis Betti Alveri varajane looming ja tuulearmuke Kirjanike majas ja teine oli siis Jaan plinski kava, mis on meist alles. Nii et need olid niisugused meie jaoks väga olulised tegemised. Ja, ja kuna meid kutsuti juba siia ja sinna esinema, siis oli tarvis sellele trupile üks nimi panna lihtsalt reklaami mõttes ka, et oleks lihtne ja selge. Ja siis 8987 oktoober siis nii-öelda ametlikult tekkis siis luuleteater vaarius. Esiotsa tõesti koosnesid meiega, avad põhiliselt luulest. Küsin vahel, et kust see nimi tuli, selle mõtlesin ma ise. Tähendab, kiirus oli taga ja ma tean, ma olin öösel üleval ja mõtlesin ja mõtlesin selle nime peale niimoodi, et esiteks see nimi on niisugune, mis eeldab mitme külgsemalt tegevust, et sinna alla võib mahtuda terve rida asju, ma ju ei teadnud, ma ju ei, mul ei olnud niisuguseid suuri plaane selle tegemisega, lihtsalt oli mõnus ja tore tegeleda endale meelepäraste asjadega ja nähtavasti noh, teistele, kes olid tegijad ka meeldis see tegemine ja me saime ju targemaks selle tegemisega. Nii et kui nüüd tagantjärele mõelda, siis kasvasid tõesti need luulekavade edasi, eks ole, lavastusteks ja mis omakorda ei ole mitte ainult olnud niisugused sõnalavastused, aga, aga näiteks ka seal on ju palju olnud muusikalavastusi, kui me võime seda sõna kasutatakse hästi, palju on olnud muusikat või tantsu või nõnda edasi. Ja, ja niisamuti on meie tegevus ei olnud siinsamas Eesti raadios, me oleme ju kirjandussaadetes vaariuse näitlejad nii palju olnud, nii et, et selle sõna vaar ja ma arvan, et me oleme õigustanud ära ja, ja ma arvan, et, et tulevikus me veel mõtleme midagi kavalat välja. Sest see samane kella viieteater on ju ka jälle midagi täiesti teistsugust mis rahvusraamatukogus on aset leidnud, need sealt sisse nimi. Etteantud teemal Heidi Sarapuu improviseerivad vaariusega liitunud näitlejad Peeter Kaljumäe ja Renee Soom. Olgu meenutatud, et Peeter Kaljumäe mängib paariuses väga eriilmelisi rolle vanast Eduard Vildest Igi reipa, Paul pinnani, Estonia teatri solist René Soom aga nii laulvaid kui sõnalisi rolle. Olulisim neist muinasjutuvestja Hans Christian Andersen. Vestlesime Rahvusraamatukogu kohvikus pärast kella viie teatri etendust. Teater algab puhvetis, kus peategelaseks Paul Pinna. Sestap on puhvetihelid kajutu, taustaks. Küsisin, mis on vaariuse fenomen. Vastamist alustab Peeter Kaljumäe, jätkab Renee Soom. Varjusel on üks suur puudus ka. Ma pean siis selle kohe ära ütlema. Me oleme endigi sellest palju rääkinud, kohutavalt harva mängitakse. Minul oli alguses eriti see kogu aeg, tahtsin õudselt mängida, tuli uus tükk, jõle kihvt, nüüd mängiks, aga jäi kaks, kolm etendust ära ja, ja paus. Aga noh, siin on teised probleemid, eks ole, et iga edendamise kord nõuab teatavaid finantsilisi vahendeid, sest et need mängupaigad Darius mängib ja mis on kindlasti selle teatri üks tugevusi, on, on need väiksed hubased mõnusad paigad, muuseumid näiteks on ka teistpidi see nõrkus, et sinna mahub nii vähe inimesi, et majanduslikus mõttes on seda teatrit hoida kaunis keeruline ja sellepärast on ka mängukordade arv suhteliselt väike. Mis on see vaarise fenomen, on ikkagi see temaatika või need materjalid ja muidugi see johtub eeskätt erasi, Seidist. Kõik on väga tugevalt kirjandusega seotud või kultuurilooga laiemalt ei saa nüüd ainult kirjandusest öelda, sest et siin mängisime just Paul Pinnaga, eks ole, kellel ju nagu kirjandusega selles otseses mõttes suurt pistmist midagi pole. Et ikkagi see valitud temaatika ja see üks selline ühtne joon, mida Heidi on hoidnud. Ja jumal tänatud, et on hoidnud, see on väärilise tugevuse fenomen maha panna. Jah, mina lisaksin peetele just seda, et kuna etendusi mängitakse harva, siis on iga etenduse eel on teatav esietenduse-eelne niisugune emotsioon, et selles mõttes niisugune hea närv on kogu aeg õhus. Ja noh, ei ole nii-öelda niisugust igapäeva ja etenduste tegemist ära tegemist. Aga need kõik need väljasõidud ja etenduse, mis on tehtud, need on just iseäranis minu jaoks on see ütleme oma põhiteatri Estonia teatri kõrvalt on ta just väga-väga hea õhuvahet. Kuidas iseloomustada lavastaja Heidi Sarapuud? Ma arvan, et dieedi puhul on kõige olulisem see selline kuidas seda Velda nüüd tähendab, ma ütleksin sõnaga nii, uh, ainult, et ma peaksin ütlema viisakama sõnaga ta tajub asju kuidagi, kuidas nad peaksid olema. Et nad ei oleks, mitte valesti, ei oleks, mitte väljaspool ühte kindlat. Tekstidel on kaunis hea selline tunnetuslik pool, et ta ta oskab sedapidi suunata. Noh, võib-olla jah, selline selline puht puhtnäitejuhina vehk. Ta vähem vähem abistab, aga, aga tal on hästi hea selline tunnetuslik pool ja ta ei lase sul kindlasti midagi väga põhimõtteliselt valesti teha ja ja selles mõttes ta oskab väga hästi luua selles nendes etendustes sellise sellise atmosfääri, nii et nad Hakkavad just nii tööle, nagu tema on seda tahtnud. Jah, minu arvates samamoodi tegelikult, et et kuna tegemist on ikkagi Heidi, Heidi Sarapuu, noh, ütleme niimoodi, et peaaegu, et sajaprotsendilise autori loominguga siis tegelikult seda tükki kirjutades on tal, ma arvan, väga kindel pilt silmades, mida ta nagunii-öelda tahaks ka nagu lavalt näha. Ja sellisel juhul ta oskab tegelikult väga hästi suunata, et kui see pilt nagu nii-öelda hakkab temal loodud pildist juba väga palju erinema, siis ta siis ta saab ja suudab selle väga hästi selgeks teha, mida tema tegelikult on mõelnud, et et võib-olla jah, mitte nii väga lavastuslik, kuid just nagu sihuke sihuke suunaja ja oma oma nägemuse läbi viia on ta nagu neid roll olnud. On see mõnes mõttes niisugune üks teema, üks lugumi, täidise rapu lavastab läbi kõigi logode tundub see niiviisi, küllap ta tegelikult on. Ja sellele vihjavad mõnikord sellised paralleelid, mida uut tükki lugema hakates tajud või märkad tekstis just eriti sellest osast tekstist, mille, nagu Heidi on ise loonud, alati seob ja teeb vaikseid seenikesi vahele, kui on tegemist näiteks ütleme, mingi kirjandusliku materjaliga, loomulikult see on vaja kuidagi kuidagi kõik kokku panna. Ja siis, kui sa loed uut materjali loetud teksti, siis äkki tabad lause puhul. Aga mul on ju Wilders või mul on ju pinnas samasugune nõuse mitte sõna-sõnalt, aga see mingi mingi konstruktsioon, mingi mõtlemise laad on sarnane, põhimõtteliselt on tal ikka üks üks oma asja ajada küll. Ja ma olen täiesti täiesti õieti ka nõus, et et tal on jah, selles mõttes mingi oma oma käekiri täiesti täiesti olemas ja, ja jumal tänatud, et on. Et see teebki sellest haridusest nii-öelda selles mõttes sihukse kordumatu, ainulaadsed, et on olemas inimene, kes julgeb ja suudab kirjutada ainult omanäolisi tükke ja ainult kindlas ütleme siis kindla eesmärgiga. Mis on teie soov vaariusele järgmiseks 20-ks aastaks? Soov vaariusele on siis eeskätt ikkagi showeedile, et tal jätkuks seda, seda jaksu ja viitsimist, sest et, et noh, ma nii palju kõrvaltvaatajana saan aru, et päev-päevalt läheb keerulisemaks, kuna tegemist on sellise projektipõhise asjaga ja tegelikult nagu igale mängukorrale tuleb sisuliselt peale maksta, ehk siis see raha kuskilt leida. Siis, et tal jätkuks jaksu ja viitsimist sellega tegeleda või et ta leiaks siis tõesti enda kõrvale ühe tubli tubli niukse administreerima inimese, et ta saaks ise pühenduda ainult kirjutamisele ja, ja lavale seadmisele. Ja kindlasti tasuks seda, seda valitud ja nüüd 20 aastat hoitud joon siiski säilitada. Kuna vaarius ladina keeles tähendab mitmesugust, siis võib ju teha väikeseid hüppeid või põikeid, aga mingi põhiliin või põhiolemus võiks jääda samaks, sest see on selline soe ja tore ja armas. Ja kindlasti äärmiselt vajalik ja õpetlikke paljudele ju see ongi see, see missioon ja see, mille pärast varjuse tegemine on vajalik ja hea ühteviisi On ta teater, aga teistpidi on ta nagu, nagu moodsal ajal öeldakse natukene niisugune koolitus või. Kui ei oleks selle asja eesotsas Heidi Sarapuud siis see teater tegelikult ei oleks, ma arvan isegi, et kümnendat sünnipäeva vastu pidanud, aga, aga õnne on olnud ja, ja lisaks sellele loomulikult ka Eili Sarapuu initsiatiiv ja armastus selle asja vastu, et õnnesooviks eelkõige ja seda õnne jätkumist ja, ja samas, et, et neid argiseid, majanduslikke asju ei saaks nii koormama palju, eriti Heidi õlgadele, et ta peaks nii-öelda lõivu maksma selle arvelt oma oma kirjutamisajale või mida iganes, et et, sest, sest nii palju on näitlejate ja tegijate silmis küll veel seda sädet ja nemad, ma arvan, jätkavad 50., nii kui vähegi vähegi veel jõudu Luuletuse dokumenteerinud arvet pidanud, kui palju inimesi sealt paariusest on läbi käinud, kui palun. Püsima jäänud? Ei, tähendab ma olen dokumenteerinud, meil on nii-öelda niisugune logiraamat või see on meil olemas ja ja enam-vähem kõik on kirja pandud, mis üldse on tehtud. Ja neid raamatuid ei ole mitte üks, vaid neid raamat, kuid on praegu neli ja 204. lõpeb ära, nii et vist tuleb, viies k võtab jah, meie tegevuse algusaastad seal võid nii-öelda asutajaliikmed võiksid ma kohe päris ära märkida. Et need olid kõigepealt Terje Rinne, kes siiani mängifaariuses siis luulevara Tochert, Diana Dixon soom, Indrek Sarapu, Toomas Tross. Kui ma nüüd kedagi jäta vahele, aga kes meil ka liikmetest on olnud veel enne 1980 seitsmendat aastat on valgustaja Raivo barrik. Nii et, et need on nüüd need liikmed, kes, kes on olnud jah, siiamaani välja ja, ja ikkagi võib-olla vahepeal on olnud küll siin perekondlikel põhjustel natukene eemalejäämine, aga, aga laias laastus on nad ikka tegevliikmed siiani. On need eranditult sinu kirjutatud ja lavastatud Eduaariuse. Lavalood õnneks päris mitte kõik, aga, aga neid on näpuotsaga, mis on teised olnud. Ega mitte see võib-olla jääb kuulajale niisugune mulje, et et ma olen tahtnudki ainuisikuliselt kõike tekste teha, see on ikka olnud häda sunnil. Sest ütleme, kui me alustasime alguses, siis tegelikult oli trupi ju üheealine ja väga raske on, on võtta niisuguseid siukseid tükke, kus kus on puudu noh, kas siis ema, isa või vanaema või nõnda edasi. Ja teiseks, noh, ma arvan, et ega ma ennast ikka alguses lavastajana ei tundnud. Ja, ja, ja ma ei näinud mitte mingit põhjust võtta mingid Tšehhov või Shakespeari või Vilded ja, ja ma arvan, et see oleks olnud naeruväärne ja ja, ja mis kuidagi algusest peale me ei olnud nagu kooliteater. Me oleme täiesti midagi muud, et seda ei osanudki üldse määratleda, et kes me siis üldse olime. Ja, ja, ja sealtpeale tähendab lihtsalt ma olin sunnitud mõtlema natukene teistmoodi ja ja, ja sealt need tekstid hakkasid siis tulema ja kuna huvi on tõesti olnud kultuuriloo vastu, siis, siis nii, et noh, nii need tekstid tulid Aga sellele kultuuriloole sai ju ikkagi truuks, et ega ei ole eeldada, et sa hakkad Hamletit või Agatha Christie hiirelõksu lavastama, ei leia. Ka mitte kunagi selleks on teised riiklikud teatrid, ei, ei, mitte kunagi. Tähendab, ta kujunes niimoodi välja, kuna tegemist oli, üldiselt olid vaariuse esimesed liikmed olid koolinoored või siis esimese kursuse tudengid, nimetaksime siin Juhan Kreemi või Indrek tajumad siis ülikooli lõpetanud Mart Jagomägi, kes mängis Heiti talvikut ja nõnda edasi. Siis siis ühesõnaga need olid jah, kõik kirjamehed, kellest siis käis, see käis jutt esimeses, siis ütleme niisugust tähelepanuväärses vaarise lavastuses ja, ja sealt edasi seda lugu olen ma rääkinud, et me käisime siis Rootsis esinemas ja siis saime tutt, tahaks siis selle kirjanikkonnaga, kes elas või oli sunnitud põgenema 44. aastal Rootsi ja nende looming sündis seal. Ja seda loomingut, mida me ei tundnud, teadnud, oli ääretult palju ja, ja see on omaette täiesti noh, elamus kui meid viidi Eesti maja keldrisse, kus oli kõik siis niinimetatud väliseesti kirjandus enamus siis välja andnud. Eesti Kirjanike kooperatiiv juhtis Bernard Kangro ja, ja kui raske oli tollist tulla sisse Nende raamatutega läbi, kuidas kohvrid purunesid tollis ja kuidas siis osa nendest raamatutest seal ära võeti, siis aastal 1989 üheksa. Ja, ja siis oli lihtsalt niisugune tarvet, et noh, et kui tore ju, kui kui me saame teada seda loomingut, mis üle mere on sündinud. Sest esialgu ju veel kirjastused ei avaldanud, nii et me olime nagu teatud mõttes pioneerid, kes siis rääkisid seal Raymond Koldist või, või Kalju Lepik, kust Arno, Vihalemma ja nõnda edasi. Ja siis siis sealt jälle suhted siis rootsi kirjanduseluga ja, ja ka Rootsi kirjandusest. Me teadsime suhteliselt ikka vähe. Ja siis need esimesed lavastused olidki just nimelt Rootsi kirjanikest, nimetagem siin. Esimene oli Nils Berliin ja Karin Boy Gustaf rööding Dan Andersson. See oli kõik üks hästi niisugune tore periood. Ja Nende loovisikute elud on ju põnevad, tegelikult siis üks asi, nende looming, aga nende elu on ka nagu teatud mõttes üks niisugune raamat võiks niisugune lugu. Ja, ja, ja see on tänuväärne materjal eelkõige kooliõpilastele. Kui, kui õpetaja räägib ühest või teisest kirjanikust ja siis samal ajal sa võid ju teatrisse minna ja ja temast mingi pildi teatrilaval saada, siis see on. See on just tore, et meie, vaataja täna mitte ainult ütleme, need näitlejad etendust, vaid ta tänab selle eest, et on juhitud ühe isiku juurde ja ta läheb kodus teatmeteoste juurde ja vaatab, uurib sinna juurde, läheb raamatukokku, nii et et ka see koht, et raamatukogus olemas, on nii õige kui üldse olla võib. No kuivõrd sul endal on tunne, et sa neid erinevaid loovisikuid lavale tuues jutustada üht ja sama lugu või et on sul üks oma teema ja kuidas sa seda sõnastada? Eks ta kindlasti on üks lugu, üks lugu, üks lugu ja, ja võib-olla noh, võib-olla ongi nii, et inimeste need lood ongi kõik väga ühesed. Et on ju niisugused kohtumised ja kokkusaamised igalühel olnud, määravad ja olud ja aeg ja kõik niimoodi, nii et et ma arvan, et, et me kõik jutustama lugu ükskõik kes siis sõbrale ja, ja kes siis lavalaudadelt või kes siis filmis ühte lugu või niimoodi, et aga aga elu on ju tõesti üks lugu ja siis ükskord saab alguse ja ükskord lõpeb ja mida me saame igast loost kindlasti õpetlik. Heidi Sarapuu on lavastanud raadioteatris alates 1990.-st aastast paarkümmend kuuldemängu, enamus neist omaloomingulised, mitmed teises žanris jäädvustama skavaariust. Lisaks kirjandusloolisi saatesarju bukett kuuldemängu pealkirju. Heidi Sarapuu raadiokomöödia, kolm naist liftis. Elin toona kaleviküla viimne tütar, lööklaul Gert helbe mäest. Legendaarne Nils Berliin, tina, 23, laulja Aino tammest, Kert helbemäe, raekooli õpilane, järjekuuldemäng Nikolai von kleenist ära ja mu ringe segi. Auhind Eduard Vildest, improvisatsioon kriigi teemale ja teised. Valisin kaks kuuldemängu katkendit. Heidi Sarapuu müstiline klaver. Võitis 1997. aasta kuuldemängu võistluse. Režissöör Tamur Tohver, pianist Peeter klahv, Raivo E. Tamm. Klaverihäälestaja Konstantin hindus Egon Nuter. Ja seejärel tule saiake aastast 1998. Luuletaja Kaarin poIe luulevara. Maalin Kaarini alter ego. Hayden Rannamäe. Astusin 53. pioneeriks ja vana Jossis surija justjust. Siis leivamiinid või midagi seesugust. Hellebiter ja vene keele õpetaja lahistasid kõva häälega. Neil tuli Aarnega kangesti naer peale aarde tõstis kuuer vääri üles, nägu varjata, aga sealt paistis just seesama sinimustvalge märk. Nägin klassijuhatajad meie poole, vaatavad, katsin käega, märgivad see jäi mulle pihku. Samal momendil pidin lava poole minema klaveril leinamarssi mängida, nii see märk minu kätte jäigi. See oli Aarne on nagu salaarmastus, mida ta aeg-ajalt näitas oma parimatele sõpradele. Siis oli see paratamatu naise aru, kurat, kuidas praktse klaverist satutud. Väga lihtsalt. Ma toppisin vanasti meelega klaveri üleni kolu täis, et ta teeks kummalisi hääli, et ta oleks prepareeritud. Mõistete ei mõista. Ma lasin ükskord klaveri õhku tõsta. Mängimise ajal tõukasin ta kõikuma ning pöörlema, seda pole kunagi varem tehtud, mis ta seal õõs pidi? Ripp. Ma ei ole kunagi arvestanud reaalseid võimalusi pole osanud ega tahtnud seda teha. Olen fantes utopist romantik. Koolis pidime kõik ühte nägu olema. Ma ei talunud seda. Iga inimene on erinev isiksus. Kuidas me saaksime teatrit teha, kui kõik näitlejad oleksid ühte tüüpi, mida me siis lavastaksime. Nii saaks ju vahendada kümnendikugi sellest inimkirgede möllust. Väiksena hakkasin ma nutma, kuulsin sõnu igatses. Naljakas, eks. Naljakas ja see oli liiga tugevalt laetud mingi surmava jõuga minu jaoks. Ta tähendas midagi kõrget. Valusat kättesaamatut. Kaarin. Sa pead tugevaks saama. See on võimalik. Usu. Sooviksin olla uhke ja tugev. Aga kuidas ma nean oma viletsat pajuvitsa laua, must tunnek kui puhas õhk, sina. Tunnel. On? Kunagi lapsepõlves olime koolivaheajal, viimastel päevadel metsas jalutuskäigul. Mäletan. Pohlavarred olid pistnud oma ninad sulamist lumest välja. Õhk lõhnas puhtalt märjal samblast sulanud lumest. Ta oli läbipõimunud sellest ainsast, mida näärt omada. Rahu mis ületab kogu mõistuse. Ja siis ma muudkui käisin. Käisin, käisin selles märjas puhtas õhus. Tundsin, et minuga midagi juhtunud. Minust oli saanud keegi teine. Ah, las mind saada selliseks, kes elab õigena. Et õigena siis kunagi ma võiksin surra. Aga mis on oluline just selle loovinimese eluloos, sellepärast et sa ju üsna tihti üsna mõnuga tood sinna ka niisuguseid triviaalsemaid tegelasi või need, kes loomisest kaugel või mõne õela ajakirjanikku, kes taktitud sisse sajab või et mis see on, mis sellest Loovias Deblooja. Seda nüüd ei oska öelda, tähendab, loojaks teeb muidugi ikkagi looming, eks ole, taga, aga see looming ei tohi olla ka nagu teatud mõttes niimoodi, et on ta postamendi peal või öeldakse vulgaarselt nagu püha lehm ja vaat et noh, et loovisikut ei tohi üldse ühesõnaga nagu puutuda jätame loominguga. Aga loovisik on inimene ja inimlikkus on omanemide inimlikum. See loovisik on, seda, seda mina arvan, seda lähedasem on tegelikult tema looming ka ei saa ikka täitsa eraldi inimest ja tema loomingut, nii nagu me ei saa eraldi võtta ka näitlejad näiteks ja ja, ja eetikat, et noh, see ikka see vana jutt, et laval on ta küll kangelane ja, ja me hindame ja nutame ja ja tõesti, võib-olla samal päeval järgmisel päeval magab nagu rentslis ja vot neid asju. Et mina nagu ei andesta neid asju ja, ja siis võib-olla tõesti rentslis magav näitleja või või siis rumal ajakirjanik või niisugune. Sellepärast satub võib-olla lavalaudadele ka, et, et peaks mitte näpuga näitama ka, võib-olla, võib-olla siiski. Ma natukene võib-olla tõesti sõrmega siis vibutama või või, vaat rumalust, mina ei salli lihtsalt labasuste rumalust, need on kaks niisugust asja, mida ma õudselt vihkan. Ja, ja võib-olla siis tõesti, et kui ma neid lugusid ka siis seal jutustan, tulevad seal need kõrvaltegelased meelde või, või, või tähendab tahan rääkida sellest, et ega ei ole nii, et seal loovisikul on kõik peas valmis ja, ja muudkui aga tuleb ja ja kõik läheb hästi, tähendab, et kogu aeg on ikka vaja raskusi ületada, ületada, ületada. Ja eks mu sümpaatia kuulub, kuulub tugevatele naistele tegelikult. Sest kui seda rida vaadata, siis, siis vis keskseks tegelaseks on olnud ikka niisugune naine kelle, keda, kelle ilusa, kas pole mitte kerge olnud ja, ja, ja kuidas ta suudab seda seda ületada, sest. Ma praegu mõtlen sellele tõesti, miskipärast on mehed, kes lavalaudadel on seal Fröding või Andersen isenesest nõrgukesed vedanud Anderson ja natukene veidrikud ja nii ma ei tea, miks see niimoodi on tulnud. Ma ei ole, ma ei ole sellepärast Molikut teinud, aga aga, aga ma arvan, et et peab tegelikult andma jõudu elamiseks. Et et mitte alla anda ja kui nüüd natukenegi nüüd ütleme mina nüüd oma kirjutamisega või või tegemistega seda suutnud teha, siis ma olen küll väga õnnelik selle tegemise üle. Jah, sellel naiste teemani ma tahtsin ise ka jõuda, kui sa rääkisid seda kirjutatud lugusid, et see jõulide naine uudismaal siis ma mõtlen, et mingil määral sa oled ju selle teema juurde jäänud, et. Ma arvan, et võib-olla siis on sellest koledast Nõukogude ajast nii, et kus naine pidi traktori roolis olema ja ja ma tea, lüpsma ja pere oli nagu nagu, vähem tähtis või nii, või ma ei oska sellele vastata. Ta tähendab, et et üldiselt küll, noh kui, kui nüüd mõelda, et meie peres, eks ole, ema oli tegelikult kodune ja kolm last oli ja lisa teenis ta õmblemisega. Et siis tegelikult peaks olema mul eeskujuks ikka niisugune naine ja naine, kes on rohkem pühenda pärast kodule, aga, aga vastupidiselt, ühesõnaga võib-olla ma olen teine laps, võib-olla oodati poega ja siis sellepärast võib-olla siis. Ma ei tea, kas sa nüüd mehelik mõtleme vihmasest mehelikult ei mõtlema, ma loodan väga üldiselt, et ma seda ei ole, aga ma ei oska öelda, kust midagi tuleb, aga noh, vot niisugune olen. Aga. Kui keeruline nüüd sa enda põhjal oskad öelda on naisel ennast kehtestada kas või selles teatrimaailmas kui mõelda siis nii dramaturgi ja kui kui loodud lavastus, et see on ikka üsna mehe. Maailm, kui mõtlema hakata ja, ja on, on, on ja ja eks muidugi, niisugune aastatega tuleb ka Nis niisugune natukene kuidas ma ütleksin, võib-olla see pehmus või naiselikkus hakkab tõesti kaduma, sest nii kui aega on vähe ja elutempo on suur ja siin on tegemist käskluste korraldustega, sest muidu asjad lihtsalt ei liigu? Ei, eks muidugi ma ei mõtle seda, et mina kui naine noh, lavastaja või kirjutaja ma selle peale ei mõtle, tähendab, asjad tuleb alati ära teha. Aga märksa keerulisem on võib-olla võitlus bürokraatiaga, ametnikega või puht niisugused noh, majanduslikud asjad. Ja ka see, et et vot vaarius on olnud niisugune, kes nende aastate jooksul noh, ei ole saanud ühtegi amet kohta ja, ja tuleb teha ka need tööd ära, et sa oled administraator ja, ja sa tõstatule ja ütled sellele, kuidas näitlejatel oleks hea ja mis on tavalises teatris olemas, et. Ma ei kujuta ennast ettemaid lihaks oskakski üldse lavastada, kui ma läheks saali ja siis on seal noh, inspitsient mulle tuuakse tass kohvi ja ja, ja, ja siis kõik nagu jooksevad minu pärast laenult ütleme, et vaat seda on vaja, seda on vaja, seda on vaja. Sellel on oma oma oma võlu ka, kui sa saad ise mõtelda, et et millised kostüümid panna ja, ja milline peaks plakat oleme minu jaoks näiteks need plakatid ja kavalehed ääretult tähtsad. Sellepärast et peavad ilusad olema, lihtsalt peavad olema ilusad, sest et sellest jääb mälestus. Ta on niisugune trükkis ja, ja paljude korjavad lausa kavalehti veafisse ja seal pole mul on tähtis laval, mis, mis teeb teatriteatriks see, et kõik need detailid ka, mis kuuluvad ühe lavalavastuse juurde ja need on siis trükised, kavalehed, plakatid, need peavad olema ilusad ja, ja kui mõnel on tõesti soov neid kas korjata kollektsioneerida, siis, siis siis on ilus, kui, kui jääb ühes teatrietenduses ka mingi märk järgi, sest noh, teada on, et see on ühe õhtu, eks ole, elamus, sellest ei jää mitte midagi järgi. Siis on minul tähtis lavakujundus ja mul on suur õnn olnud võtada Karmo nendega kes on ka olnud suhteliselt Ta algusest peale teater vaariusega. Me mõtleme kuidagi ühtemoodi ja, ja minu meelest. Meil õnnestu on õnnestunud lavakujundused ka ja need on olnud tõeliselt kaunid. Ma lihtsalt ei saa aru, kui laval näiteks lihtsalt kolm tooli või mingi ainult redelil ja siis tükk on, et mina ei oska niux teatrit teha. Mul on tähtis valgus. Ütlen veel kord, et Raivo barrik on olnud meil loomisajast saadik ja ja, ja koostöö sujub. Meil on olnud oma grimmeerija, meil on olnud vasakust meerimann ja me oleme päris teater, meil need ametikohad on kõik kõik olemas. Kui sa peaksid spontaanselt ütlema ühe lavastuse vaariuse teekonnalt, mis on sulle eriti kallis, millegipärast ütle üks ja põhjenda. See on saaga, see on kindlasti saaga, see on ühe naise loost, see on Sigrid untsetest. Saaga tähendab, et elu on üldse saaga, seal on ühe naise lugu sees ja selles etenduses on nii palju vaariuse näitlejaid. Selles etenduses oli hiigelroll täita Haide Männa mäel kes on üldse vaariuses kandnud jõulist naiste rolle ja minu meelest väga edukalt. Hirmus kahju. Hirmus kahju on mul alati olnud sellest et igasuguste komisjonide liikmed, kes on otsustajad ei ole jõudnud vaariuse teatrietendustele. Ja Haide on üks nendest, kes, kes oleks kindlasti vajanud rohkemat tunnistust. On sul vahel selles elu ja kunstivõitluses selline tunne ka, et oli mul vaja siia lõksu sattuda ja ma tahaksin välja ja lööks ukse enda järel hoopis. Kinni on küll ja, ja vahel on isegi tahtmine olnud täitsa karjuda ja sõimata ja ma ei ole seda teinud ja ma mõtlen, et aga võib-olla ta valesti võib-olla peaks uhk paugutama kuskil enda järel ja ja kuidagi tähendab, eks see noh, see tõestamine on olnud ikka nii palju aastaid ja see väga väsitav, see õudselt väsitav. Ja loomulikult olen mina sadu korruti öelnud vaarius lastele, et nüüd on viimane lavastus ja kõik. Ja siis on noh, asi on nii kaugele, et nad naeravad mulle näkku ja ütlevad, et seda oleme meie ennem ka kuulnud. Ja ma sellel hetkel teen tõesti lõplik otsus, et tõesti, see on niimoodi. Aga läheb natukene aega mööda ja ma ei tea, kuidagi tulevad niisugused huvitavad pakkumised. Nii et ma ei julge enam seda ütelda. Aga neil hulludel hetkedel, kuidas oma pingetega toime tuled, kas sa kirjutad mõne uue loovisiku lihtsalt siis tekstiks või kuidas sa maandud ennast? Noh, ei pruugi alkoholi, ütlen selle peale või kui seda pruugin, siis mul mulle meeldib ikka head veini juua ja seltskonnaga olla, nii et ma ei ole see, kus vanasti, ma ei tea, kuidagi niukene noh, niukene kõnekäänd oli. No näitlejad ja esietendus ja Pole midagi võtta peale ja võtame siis lihtsalt, eks ole, hapukurki ja viina ja no ühesõnaga, need on mulle jube vastikud niuksed, niuksed, peod aga, aga, aga vaarius istub ja, ja, ja maitseb head veini kindlasti. Nii et ühesõnaga peale esietendust muidugi see pinge langeb võib-olla sellega ära, tõesti see klaas veini. Aga ma ei tea, et ma mingeid trikke teeks, need on võib-olla, võib-olla on siis nii, et mulle hirmsalt meeldib järgmine päev koristada ja siis on niimoodi, et see kuu aega, mis on niimoodi, et on olnud niisugune kaos nagu kodus. Vaat siis mulle meeldib kõike teha, nii et ma võin peeso pesta ja triikida. Põrandad küll õudsat moodi, nii et ma tunnen mõnusid kodusest olemisest. Et see on minu maandamine. On sul veel meelistegevusi, hobisid, või ongi see teater üks suur hobi ja elu sisu? Oi, on küll, on küll, tähendab lapsepõlvest saadik on mul veel üks asi meeldinud, mulle meeldib külalisi vastu võtta ja laudaga sest mul oli tihti nii, et kui ema oli kodunt ära ja, ja ütleme tõesti peale sõda oli vaesus majas ja ema käis siis olid täika ja ema käis kristalli müümas, et ma saksa ära elada. Ja siis ma tahtsin emale head meelt teha ja võta teda vastu niimoodi pidulikult. Ja siis ma võtsin selle vähese Sis, mis kristalli, ilusat tassidki, küll ma näen, ma katsin laua ära ja siis ma võtsin toiduretseptide raamatu, no ja siis ma sealt midagi küpsetasin ja, ja siis ma tean, ema tuli koju ja ta oli muidugi väsinud ja kõike siis ütles, kas lolliks läinud peast? See mulle kõik meeldis ja ma kujutasin muidugi kohe ette, et külalisi on palju rohkem veel ema, nii et niisugune fantaasia on mul tõesti olnud lapsepõlvest saadik. Ja, ja kuna olid kodus need eestiaegsed, surnaalid ja kokaraamatud, ehk siis siis kui see mulle hirmsalt meeldis. Nii et ma olin siis käsitsi kirjutanud igasugused iluravid ära, et kui ma suureks saan ja mismoodi teha näomask, kõik see oli mul olemas. Ja meie alumisel korrusel elas üks proua proua indus ja tema oli tartus olnud poemüüja ja siis noh, natsionaliseeritud ja siis need esemed kõik jaotati laiali ja tema tuli Tallinna rohkem ta ainult kaasa võtta, kui ta võttis igasugused ehted, no need olid odavad ehted ja seal oli, oli hästi palju lastesõrmuseid. Ja vot see oli üks tore aeg, kui ma võisin minna siis proua Linda juurde istuma shournale vaatama, ma olin väike ja siis on niimoodi, et, et need jalad siis kõlkusid seal diivani seal ääre peal nad maani ulatanud. Ja siis ta lubas mul panna kõikidesse sõrmadesse sõrmused. Siis mul olid need sõrmed laiali ja siis ma siis seda ilusat eesti aega vaatasin seal. Ja seda ma ütlen küll, et seda mina teadsin mulle kõik üks 20 aastat Eesti Iseseisvusalbumit peas, Laidoneri pätsid, kõik mullid peas, kõik need teatrietendused, mis esimesel Eesti ajal olid ja kõik niimoodi, nii et et see oli suur, jah, mul on niisugune iidol ja kui tagasi tulla selle kokanduse juurde, siis ma ütlen jah, mul olid need raamatudki olemas, nii et ma võin öelda, tuleb mulle meeldib süüa teha. Ma teen seda nüüd harva. Aga mul on teatud niisugused rituaalid, tähendab, kus, kus minu lähemad inimesed tulevad mulle külla, Need on kindlasti jõulud kõige suurem püha mulle, kus ma siis võin öelda uhkusega teen verivorstid ja kõik süldid, kõik tennisekringleid ja kõik ise niimoodi. Ja need noh, mõned sünnipäevad ja lihavõttepühad ja need on minu jaoks väga tähtsad ja väga olulist seal hobi. Mida sa soovid endale ja vaariusele järgmiseks 20-ks aastaks seda nooruslikkust, mis nendes on olemas, sest et 20 aastat Pole ju mingi igav ütleme. Ja mul on hirmus hea meel, et nad ei ole läinud meie toredast trupist päriselt minema. Ja et nad on jõudnud selle toreda teatritegemise kõrval sünnitada ja kasvatada hästi palju järeltulijaid. Jama väga loodan, et aastal 2007 29. oktoobril kell viis Kirjanike majas esinevad koos meie näitlejatega ka nende noored võsukesed kui mitte ühe või kahe numbriga. Hiirelõksu peaosaline oli vaariuse teatri looja, dramaturg ja lavastaja Heidi Sarapuu. Tema valikul kõlas muusikalavastusest saaga, mille muusikaline kujundaja Villu Veski saate seadsid kokku Pille-Riin Purje ja Maristomba kuulmiseni.