Kas see keskkava veedame mõtisklustega, Maksim korkilt? Öövaikuses ja üksinduses on jube kuulata kella pendli. Monotoonse idia, matemaatiliselt täpseid helisid, mis üksluiselt märgivad alati üht ja sama elu lakkamatut liikumist. Pimedus ja uni on vallanud, ma kõik on vait. Ainult kelm märgib külmalt ja valjusti sekundite kadumist. Endel tiksub ja iga heliga lüheneb elu sekundi võrra. Tillukese osakese võrra, ajast, mis on antud igaühele meist sekundi võrra, mis meile enam tagasi ei tule. Kust ilmuvad sekundid ja kuhu nad kaovad? Keegi ei vasta sellele. Ja on veel palju küsimusi, millele pole vastatud. Teisi tähtsamaid küsimusi. Ja nende lahendamisest oleneb meie õnn. Kuidas elada, et ükski sekund ei kaoks ilmata, erutaks hinge ja mõistust. Kas vastad kunagi kõigele sellele kell mille liikumisel pole lõppu? Mida ütleb selle peale kell? Pole midagi maailmas kiretumat kõikjell. Ta tiksub ühtviisi korrapäraselt nii teie sündimise hetkel kui ka sel ajal, millal te ahnelt murrate noorus, unelmate õisi. Oma sündimise hetkest peale läheb inimene iga päev oma surmale ligemale. Ja kui te agoonias lämbute loed, Kell kuivalt ja rahulikult selles sekundeid. Tema külmas arvestuses. Kulke kõlab mingi kõiketeadmine ja väsimus sellest teadmisest. Mitte midagi, mitte kunagi ei eruta teda ega ole talle kallis. Ta on ükskõikne ja meil, kui me tahame elada, tuleb luua endale teine kell mis on täis tundeid ja mõtteid, täistegevust. Et asendada see igav, ühetooniline hinge nukrusega, tappev etteheitvalt ja külmalt tiksuv. Kell. Kello lakkamatud liikumises ei ole liikumatut punkti. Mida me siis nimetame olevikuks. Sündinud sekundi järel sünnib teine ja tõukab esimeseks. Ja teie südamesse valgub mure põletav nirk. Ja see võib kogu eluajaks jääda teiega teile antud elu kõigiks tundideks, kuid ei püüa täita iga oma elusekundit millegi uue ja elavega. Kannatus on ahvatlev, see on ohtlik privileeg. Seda omades me tavaliselt ei otsi teist kõrgemat õigust inimese nimetusele. Seda kannatust aga on nii palju, et ta on muutunud odavaks ja peaaegu ei ärata enam inimeste tähelepanu. Sellepärast vaevalt maksab kannatust kalliks pidada. Kannatus on väärtusetuks muutunud, vara. Ei maksa kaevata elu üle. Kellele tahes. Lohutussõnad sisaldavad harva seda, mida inimene neist otsib. Kõige täiuslikum, huvitavam on elu siis kui inimene võitleb selle vastu, mis takistab teda elamast. Võitluses tormavad tüütud ja igavad tunnid märkamatult mööda. Inimese elu on naeruväärselt lühike. Kuidas elada? Hoiavad visalt elust kõrvale, teised pühendavad end täielikult temale. Esimesed on päevade loojangul vaesed vaimult ja mälestuste poolest. Teised on rikkad mõlema poolest. Ja nii ühed kui teised surevad. Ja mitte kellestki ei jää midagi järele, kui keegi ei anna omakasupüüdmatult elule oma mõistust ja südant. Ja kui te surema hakkate, loeb Kell kiretult Jaagoonia sekundeid. Tik-tak. Ja nendele sekunditel sünnivad uued inimesed, mitu inimest igas sekundis teid aga ei ole enam. Ja midagi ei jää teiste ellu peale teie keha, mis hakkab halvasti lehkama. Kas tõesti ei tunne teie uhkus meelepaha selle automaatse loomisprotsessi pärast, mis paiskab teid ellu, siis kisub teid sealt välja. Ja ongi kõik. Kinnitage ometi elus mälestus endast, kui te olete uhke ja solvatud sellest, et te allute aja saladuslikele ülesannetele mõelge oma osale elus. Tehti Telliskivi siis lebas liikumatult ühes hoones siis pudenes ja kadus. Igav ja banaalne olla, olla tellis. Kas pole tõsi? Ärge sarnane tellisega, kui teil on mõistus ja hing. Ja kui te tahate elus tunda saada häid tormilisi tunde, mis on täis tundmusi ja mõtteid. Kui te mõtlete selle üle järele, mida te praegu tähendab kella piiritus liikumises siis usub täitja admine teie tühisusest solvaku täitsa teadmine. Ärata, kui ta täis uhkust. Tundke vaenuelu vastu, mis teid alandab. Kuulutage talle sõda. Mille nimel? Kui loodus võttis inimeselt võime käia neljakäpukil, andis ta talle sauaks ideaali. Sellest ajast peale püüab ta ebateadlikult instinktiivselt parema poole ikka kõrgemale. Tehke see püüt teadlikuks. Õpetage inimesi mõistma, et ainult teadlikus püüdes parema poole, on õnn. Ärge kaevake jõuetuse üle, ärge kaevake millegi üle. Ainus asi, mida teile teie kaebus võib tuua on vaimuvaeste kahjutunne. Nende armuõnn. Kõik inimesed on ühe võrra õnnetud kuid kõige õnnetum on see, kes ehib ennast oma õnnetusega. Just need inimesed ihaldavad rohkem kui kõik teised tähelepanu enda vastu. Ja on kõige vähem seda väärt. Edasi püüdmine on elu eesmärk, olgu siis kogu elu püüdlus ja siis on temas ülimalt kauneid tunde. Mispärast antakse valgusmehele, kelle tee on varjul ja kelle ümber sa oled viletsuse teinud? Seda küsib vana Hiiob jumalalt. Nüüdsel ajal ei ole enam niisuguseid julgeid inimesi kes meeles pidades, et nad on jumala lapsed ning loodud tema näo järgi räägiksid temaga nagu Hiiob. Ja üldse armastavad inimesed ennast neid madalamalt. Ja nad armastavad elu vähem. Nad ei oska õieti iseennastki armastada. Samal ajal kardavad nad surma. Kuigi temast keegi ei pääse, nagu teada. Paratamatu on seaduspärane. Inimene on surelik sellest ajast saadik, kui ta maa peale ilmus. Ja sellega oleks juba aeg harjuda. Teadmine, et ülesanne on täidetud, võib hävitada surmakartuse ja ausalt läbi käidud elutee annab rahuliku lõpu. Tik-tak ja inimesest jäävad järele ainult tema teod. Tema jaoks lõppevad tunnid koos tema soovidega ja algavad teised tunnid. Tema elu hindamise tunnid. Karmid tunnid. Tegelikult on kõik võrdlemisi lihtne selles vastuoludesse takerdunud valedes ja õeluses elavas maailmas. Ja oleks veel lihtsam, kui inimesed 11 teraselt vaatleksid. Igaühel oleks olemas sõber. Üksik isegi kui ta on suur on ikkagi väike Mandala pisikestest mõiste. Me kõiki kõneleme ähmaselt ja halvemini, kui mõtleme. Inimesel jääb puudu palju sõnu, et avada oma süda teistele ja seetõttu palju suuri ja elule tähtsaid mõtteid läheb jäljetult kaduma sest nende jaoks ei leidunud õigel ajal vajalikku vormi. Sünnib mõte, on olemas siiras soov teda kehastada sõnades, tugevates ja selgetes sõnades. Nende sõnul ei ole rohkem tähelepanu mõttele. Aidake tal sündida. Ta tasub alati teie vaeva. Kõikjal ja kõiges on mõte. Isegi kivipragudes loete seda, kui te seda tahate. Kui inimesed tahavad, saavutavad nad kõik. Kui nad tahavad, saavad nad eluvalitsejateks, mitte tema orjadeks, nagu nad praegu on. Kui ainult tekib soov elada uhke teadmine oma jõust siis kujutaks kogu elu eneses suurepäraseid tunde täis vaimujõuavaldusi, mis hämmastavad kangelastegude õilisusega. Suuri tund. Olgu tervitatud vaimult tugevad mehised inimesed inimesed, kes teenivad tõde, õiglust, elu. Me ei tunne neid sest nad on uhked ega nõua autasu. Me ei näe, kui rõõmsalt nad põletavad oma südameid. Valgustades elu heleda valgusega panevad nad nägema isegi pimedaid. On vaja, et pimedad näeksid. Neid on nii palju. On vaja, et kõik inimesed, õuduse ja jälkusegav näeksid kui toores, ebaõiglane ja inetu on nende elu. Elagu inimene, oma soovide peremees. Kogu maailm on tema südames kogu maailma valu, kogu inimeste kannatus on tema hinges. Elu kurjus ja mustus selle vale julmus, tema vaenlased. Kõik oma tunnid kulutab ta heldelt võitlusele ja tema elu on tulvil tormiseid rõõme, ilusat raevu, uhket kangekaelsust. Ärgu olgu sul enesest kahju see kõige uhkem, kõige ilusam tarkus maa peal. Elagu inimene, kes ei oska enesest kahju tunda. On ainult kaks eluvormi, mädanemine ja põlemine. Paradi aknad valivad esimese mehised ja helded teise igaühele, kes armastab ilu, on selge. Kus on üle. Meie elutunnid on tühjad igavad tunnid, täitke ilusate kangelastegudega ennast säästmata ja siis me elame läbi ilusaid tunde mis on tulvil rõõmuvärinat tulvil põletavat uhkust. Elagu inimene kes ei oska enesest kahju tunda. Maksim Gorki mõtisklusi tsüklist Kell luges Rein Malmsten. Muusikalise kujunduse valis Silja Vahuri.