Saate muusikaliseks Pribüüdiks kuulete andantet kupräänis stiilis Fritz Whistleri klassikalistest manusqvettidest. Viiulil lemma rendi saadab Tallinna kammer. Emmerendi, kui sa võtad endale viiuli kätte kas tekib pilliga niisugune ühtsuse tunne, et see pill oleks nagu osake sinust endast ja sa räägid selle pildi kaudu? Natuke ootamatu küsimus. Pärast on mul nüüd küll ei ole. Ja isegi mõnikord, kui tuju ei ole kõige parem, siis ma leian ikkagi alati lohutuse. Ta on kasti lahti võtnud välja ja hakkan mängima midagi, kas midagi siis lihtsalt oma repertuaarist või mis on seotud siis konkreetse ülesandega tuleviku jaoks. Et ma olen ausalt öelda küll leidnud nii mõnestki asjast meeldivat niisugust toetuste lohutust suhtlemises viiuliga, kas vahel on ka vastupidi, et tuleb mängida, aga ei taha? Eks ikka. Seda juhtub meie pillimeeste küllaltki Ookalisele teel. Teinekord väsitab moni proov või ei ole siis omaenesetunne, võib-olla kõige parem õpingute ajal. Seda muidugi tekib kindlasti rohkem. Siis on inimene üldse suurema pinge all, peab tegelema muude ainetega kui ainult viiulimäng ja mure, sellepärast et see kõik laabuks ja paremini välja tuleks, on tavaliselt õpinguaastatel primaarne. Esimene viiuli, veerand viiul, pool viiul või täis. Mul juhuslikult oli esimene viiul, pool viiul ja asi sai alguse. On mulle räägitud, et ma olevat istunud toas põranda peal ja kuna isa oli mul professionaalne muusik, viiuldaja, kes töötas palju aastaid ralt Estonia orkestri artistina siis tema oli mind kuue aastasena näinud, ükskord vaeva peal. Olin keeranud ajalehtedest omale kaks niisugust toru heimiteerisi siis ööga viiulite teisega. No tegelikult, eks ta siis vaatas võib-olla, et poisil on mingisugune huvi pillimängu vastu ja siis organiseeriti mulle kiires korras pool viiul. Ja nii need õpingud siis hakkasid peale. Esimeseks õpetajaks oli muidugi isa ja esimeseks niukseks suunajaks oli ka Herbert Laan. Ja esimeseks palaks ma mäletan, õppisin tankla romansi. Ja kuna laste muusikakoolis oli tol ajal üks koht kolmandas klassis vaga, siis millegipärast mind pandi kohe kolmandasse klassi. Ja üks asi meenub ka veel, et kuuendas klassis. No hästi meeles, et mängisin maks, Puhhi viiulikontserti seitsmendas Lalo, Hispaania sümfooniat. Toredad teosed. Need on mulle hästi erksalt meelde jäänud. Blufi kontserdid on tehniliselt juba küllalt rasked, sa pidid vist väga palju ohverdama oma lapsepõlve mängudest viiulimängule paistab, et vist seni tõesti oli minu endised. Aia aedset tähendab naaberpoisid praegune noorsooteatri direktor Jaak mahlas ja praegune ülalt tunnustatud saksofonimängija Avo Tamme. Tihtipeale tulid mind kutsuma ja siis olevat saanud vastuse isa käest, et ei, Lemmo ei saa tulla, marjutab siis juhtus niimoodi, et mu isa oli toas, aga mu süda oli väljas teiste poistega. Kindlasti oli loomulikult me olime kõik kirglikud jalgrattahuvilised, sõitsime iga päev. Meil oli jalgrataste peal kilomeetri mõõted ja oleks siis tegi oma päevaaruande, kes oli rohkem sõitnud ja päev sõitsime kas Keilasse edasi-tagasi. Kilomeetrite ikka võimalikult rohkem ja rohkem mureks. Konservatooriumi õpingud Need enam ei olnudki Tallinnaga seotud, Tallinnas ma lõpetasin muusikakooli Herbert Laane juures ja siis üks väike moment, meenub, et viimase kursul muusikud koolis meil tekkis suur huvi kvartetimuusika vastu. Mängisime ka Eesti kvartetiloomingut ja kui ma ei eksi, vist võitsime oma kursusekvartetiga kuldmedali. Siin üle maitsev, Norras tuli raames oli konkus, pidime sõitma Moskvasse, aga minul tekkis sõita Leningradi proovima Peterburi iisesse konservatooriumi. Ja ma ei teatanud ka oma kolleegidele isegi oma õpetajale. Kuna ma ei olnud kindel, et ma sinna sisse saan. Alles siis, kui asi oli positiivselt lahendanud värvelt Laari olevat laiutanud käsieksamikomisjonis. Et siis Lemon, aga saatus tol korral soosis seda momenti ja, ja mind võeti vastu saima õpetajaks omale väga tuntud viiulikunstniku Mihhail vaimani kes oli ühtlasi alles siis tol ajal noor pedagoog. Aga küllalt unustatud kui viiulisolist. Loomulikult võlgnen palju temale tema kunstnikuna tuurile väga huvitavale isiksusele. Kahjuks ta ei ole enam meie hulgas. Aga mina loen küll teda üheks eredamaks nõukogudeviili kooli esindajaks. Võim on, on palju ka Tallinnas käinud esinemas. Ja ta käis tihti ja väga meeldejääv oli mulle. Ma mängisin tollal Eesti raadio sümfooniaorkestris tema esitades Beethoveni viiulikontsert ja soolokontserdid. Ta on jäänud väga eredalt meelde tema Bachi tšakonni tõlgistus. Tema viiul kõlas nagu terve orkester. Eriti ta tundis huvi just klassikalise muusika vastu ja eriti Bachi vastu ja uuris seda käsikirjade kaudu ja palju tema interpretatsioonis oli väga fundamentaalsete nihukesest vaesteetliku ja pahk kõlaste mahla väga suurejooneliselt ja suursuguselt kasvaimann suutis ka sinule klassika lähedale tuua. No ma ei oska seda praegult kohe niiviisi vastata, üldiselt. Muusikas on minule rohkem südame järgi kaasaegne muusika, näiteks prantsuse heliloojad. Rawell vissi, Bulang, Prokofjevi looming, täitsa kaasaegne nõukogude eesti viiulimuusika. Meeleldi tegelen sellega, kuna ma leian, et olla esmaavastajaks, see pakub minu nagu suurt rahuldust. Muidugi ta teatud määral oleneb ka tundmatus kohas vettehüppega aga siiski leida ja otsida nii vormiliselt kui ka pillitehniliselt ja teha koostööd toredate noorte eesti autoritega. See on siiamaani mulle küll. Millal algas sinu enda kontserttegevus, millal olid esimesed ülesastumised näost näkku publikuga? Nii imelik kui see ka ei tundu, sellest on juba möödunud 25 aastat. Siin leidsin ükspäev lihtsalt oli tarvis Ühte asja otsida ja sattusime kaks kavan kätte ja ma kohe ehmatasin. Vaadates neid kuupäevi, tähendab esimene sümfooniakontserdil osalemine solistina toimus 1960. aasta veebruaris ja esimene pool sooloõhtut peetumine viiulisonaati Estonia kontserdisaalis neljandal mail 1961. Kas on meeles esimese esinemise muljed? Ma mõtlen, kas lähevad käed või jalad nõrgaks või läheb midagi märgaks, tol ajal maalin konsotoorium, neljanda kursuse üliõpilane. Ega ta kerge nüüd küll ei olnud esineda nii suure professionaalse orkestri ees. Ma arvan, et eks see on kõikidele interpoeetidele, teatud ebamugavus peabki kaasnema. Kuna sa ikkagi oled oma õppeklassist väljas ja ja seda enam tead, kui sa õpid ka kuskil mujal kas Moskvas või Leningradis sekkesse kodupublik ootab ka sinult nagu midagi enamat, võib-olla, ja eks vastus siis mängib ka oma rolli niisuguses ettevõtmises. Viiuldaja võimalused orkestriga esinemiseks on siiski küllalt, arvad? Tavaliselt, aga enamik esinemisi tuleb, peavad ikkagi koos klaveriga. Kõige väiksem kammeransambel ideaal vist on, kui igalühel on ka oma saatja, kes on sinu saatjad olnud. Minul on, üldiselt ma loen väga vedanud minu põhiliseks kontserti partneriks on meie tunnustatud pianist, ansamblipartner Valdur Roots. Mulle meenub esimene proov, temaga oli ja on ka praegu suur moto-ja autospordi austaja. Tol ajal oli roheline is 350, suvel võttis ta mind oma mootorratta tagumisele istmele, sõitsime Pärnu ja see oli minu esimene ja viimane sõit mootorrattal kuna tema kihutas minu arust võimaliku kiiruse piiril. Ma hoidsin viiulit ka istmel. Ühe käega hoidsin vildi, teise käega hoidsin end. Ja siis ta kurvides muidugi demonstreeris oma sõidumeisterlikkust ja mis kõigele pani krooni tippu sinna, kui ta oma kodule päris lähedal juba oli, nendes umbtänavates seal kihutas, siis siis mina mõtlesin küll, et see minul on viimane sõit. Ja nii ta jäigi. Nii et mootorrattaga. Ma ei ole elus rohkem sõitnud ise ega ka kaassõitjana. Aga proovida, kas tema kodus peale ja ja nüüdseks ongi välja kujunenud, et oleme pea iga aasta püüdnud teha ühe soolokava. Iga aasta oleme otsinud uusi heliteoseid, ka esiettekandeid, kavasid on siis selle aja jooksul valminud 15 ringis. Heitor Vila loobus musta luigelaul, esitajad samad mis eelmistes valades. Sinu puhul ei saa mööda minna ühest väga tähtsast ja väga tänuväärsest asjast. Sa pigistad heliloojatelt välja spetsiaalset repertuaari ja nagu sa enne ütlesid, et sulle meeldib olla esmaavastaja, siis eks see soodustab ka. Jah, see on tõsi küll ja ma nimetaksin võib-olla tõesti need toredad kolleegid, eesti viiulimuusika heliloojad puris, põrsudeniaan, Mati Kuul põrk, Raimo Kangro, Alo Põldmäe, Helmut Roosevelt ja teised, kelle loominguga olen tihedamalt kokku puutunud. Ja tõesti on teinekord juhtunud nii, et ma olen tõesti keeranud nagu nööbist. Ja, ja ongi olnud õnne, et on võib-olla möödunud natuke rohkem või vähem aega. Aga need teosed on ilmunud ja siis niisuguses rahulikus asjalikus meeldivas koostöös on siis oma poolt ka võib-olla leidnud teinekord mõne soovituse nendele, mida nad on alati enamikul juhtudel vastu võtnud. Ja nii need eritööd siis on sündinud ja eks nad on nii ka endistel aegadel ja tulevikus saavad sündima. Sellepärast üks asi on heliloojal kirjutada teos noodipaberile, aga ilma konkreetse adressaadid nagu ei kujuta ette. Tirooja kirjutaks mõnda teost, teadmata, kes on esmaesitaja, armase kuulukoni, vokaalmuusika, klaverimuusika ja muude instrumentaalteoste valdkonda võib-olla nimetaksid mõningaid teoseid. Mis seal selle nööbikeerutamise tulemus viimastest on. Alo Põldmäe saad soodia Eesti teemadele, mis kõlas Moskvas Nõukogude Liidu heliloojate liidu pleenumil esimesel aprill koos Valdur Rootsiga, mängisime seda konservatooriumi uues saalis, teine kus, mis ka sündis, samal ajal umbes on Raimo Kangro geomeetriline süüt. Põnev, tore muusika. Ja muidugi Guysidel võta lähedalt siis Mati Kuulvõrk on planeerinud kuus, suurus on alati kirjutada tervet tsüklit, millest on nüüd neli suurus alati valmis koostöös siis minuga. Ja neljandaks osutus siis minu ideedel pärinev sonaat indiaanlaste inkade teemadele memooriate elus sink kas tähendab inkade mälestuseks? Ma viibisin Lõuna-Ameerika riigis komandeeringus ja siis sõites mööda seda riiki tihti mööda ande siis tekkiski mul mõte peas realiseerimata need teemad ja motiivid ja need muljed siis üheks piiril rosonaadiks, mida muidugi Mati kuulberg suure heameelega teostes ja minu arvates väga meisterlikult on ta kirjutanud selle teose sealt, justkui tundub, et kuulates, et tutvud sellega, et nagu ta oleks ise viibinud sealsamas, kus minagi. Liikus kuuldus, et hiljaaegu, nüüd, kui ta Moskvas käisite, Alo Põldmäe sonaat rapsoodialt esitamas et sul oli võimalik kokku puutuda ka seal oma endiste Equadori õpilastega sesse komandeering seal kauges riigis tähendas siiski vist paari-kolme aasta ja tõesti peab ütlema, et äraütlemata tore on näha neid lõunama toredaid sümpaatseid poissi Moskvas. Et see siiras huvi, mis oli neil viiulimängu vastu, on arenenud ikkagi edasi ja väga tublid poisid, et nad on leidnud tee nii suurte traditsioonid, et ega Moskva muusikamaailma. Ja üldse peab ütlema, et Ecuadorist suhteliselt väiksest riigist on Moskvas praegu üle 10 noore inimese kes õpivad muusikat, nad ise on väga rahul. Moskvas väga meeldib poemängija. Mäletan, et esimesed muljed suurest teatrist stay ta lihtsalt ei teadnud, kus ta viibis. Ta oleks nagu nagu pilvedes või tal ei olnud isegi võrdlus, selleks oli põrvatiivides. Ja eks muidugi teatud oleme meie siis Nõukogude muusikute grupp süüdi selles osaliselt, et nad olid Moskvas on. Kuna me püüdsime siis seda muusik ka ja muusiku mainet oma õpetamisega ja oma tegevusega igati soodustas selles kauges eksootilises riigis. Ja ma ütlen tõesti, et südame tegi soojaks, kui ma neid poisse kohtades Moskvas Köstitega on sul tulnud muusikat teha, ma arvan, et meil muusikutele kõigil on nagu ühine saatus. Me kuskilt mängime nagu põhikohal ja sealsamas kõrval eneseteostuseks enese rahulduseks. Siis mulitseerime erinevates vormides, kas siis ansambliga või soologa või või mõtleme ise midagi välja, teeme ideid, tuleme kokku, teinekord meeldivate partneritega, pakub midagi omalt poolt välja realiseerima. Rida aastaid töötasin Eesti raadio televisioonis orkestris. Tol ajal tegutses väga aktiivselt Tallinna kammerorkestri väga ja professionaalne kollektiiv, iga aasta me valmistasime palju kavasid barokk kaasaegsest muusikast. PolüTabur on ainult kontserdid Tallinnas ja Tartus. Teistes vabariigi linnades. Seal sai tõesti palju tänuväärseid teoseid läbi mängitud. Ja ma olin peaaegu iga hooaega orkestri kontserditel solistiks. Huvi on mul olnud kogu aeg kvartetimängu vastu ja eks selle kvarteti sai kaviidiliselt kümmekond aastat koos Ivo juuli. Ants Tooming, aga huvitav, teist siirid mängis, kui meenutada tol ajal kolm väga nimekad meie kontsertmeistrit. Jossif Mati Kärmas Imatjouphart see tandem oli siis mõlendi Ivo Juul saigi praegult tellitud hiljaaegu Raimo Kangrot, üks teos mida mesitasimegi koos Ivoga nimetuse saigi see teos, tandem meenub üks väga raske ülesanne. Mõned aastat töötasime ka rikku filon Rumeenia keelpillikvartetti na põnev, aga ka väga raske ülesanne oli ette kanda hooaja jooksul kõik kelleri viis keelpillikvarteti kusjuures mitte ainult need kvarteti Dvaid. Igal kontserdil olid ka kõik muud tuur, mis teoseid uued. Mäletan, et koos Peep Lassmanniga Franki kvintett diadebiicii kord palju küllalt nõudlikke teoseid tuli hooaja jooksul ette kanda. Aga kui meenutada veel paari sõnaga ansamblimängu siis üks väga tore ansambliliik on mul olnud ja on ka praegult koos viiuldaja Matti Germasega, kellega me koos ka siis arutasime kunagi porte kvarteti ja barokkmuusikaansambli Trio sõnad, meie kaks viiuldajat koos Toomas Velmet ja Arbo Valdma ka Arbo Valdma, kes oli väga aktiivne ja energiline, noor muusik, tema oli siis selle hingeks, iga kord tuli ta jälle kaenla Bagno Lotte, neid me siis proovisime ja ka raadiofondi lindistasime neid palju. Ja iga koolid, saated, tornimuusika, kammerakadeemiad, Eesti televisioonis, nii et tegemist oli küllaga ja sealt sai ka siis huvi ansamblimängu vastu. Suurenes. Ja sellest samast ansamblist sans jäänud praegu alles viiuliduo koos Mattiga emasega. Üks kord olles Saksa TV-s Leipzigis, ma tuhnisin seal noodi Poes leidsin sealt kahele viiulile, Telemanniganosonaadide pokkeripiiri tood. Ja need on nüüd peaaegu kõik läbi mängitud. Mul on pakkunud suurt rõõmu rahuldust koosmäng matiga. Meenub veel möödunudaastane kontsert Kadriorus kus me mängisime kolme Eesti tänapäeva helilooja väga tuumakad teost, kuulbergi pasutanyani ja Hillar Kareva teoseid ja siis kõrvale Telemanipucerini, Vivaldi viiulimuusikat. Ja sai ligi aasta aega töötatud selle kavaga. Ja muidugi kahju, et esineda sai selle kavaga ainult üks kord. See ei ole üldse meie interpettidel probleem. Küllalt palju tuleb vaeva näha, oma selgeks õppida, aga realiseerida meie vabariigi piires. Ei ole seda nagu suurt võimalik. Sind ennast ikkagi tõmbub rohkem muusika võlu kui publiku melu. No kahtlemata see on nagu üks osa meie elust. Muusika tegemine jäi ja ta pakub rõõmu alati siis rohkem, kui ta on erinevates vormides musitseerimise liigiks. Näiteks veel, kui meenutada, siis suure südamesoojusega meenutan koos mängitud hetki meie lugupeetud professori Luki Jaan Reinastega üldiselt Reijo kammermuusika vastu. Mul on alati olnud nõrkus. Ja mina loen klaveritrios mängimist. Niisuguseks džentelmen andlikuks. Koos muusitseerimise vormiks tähendab siin juhtpositsiooni, seal on muidugi pianisti käes. Vaat niisugust sõltumatut rolli selles ansamblis. Ja muidugi niisuguse taki tundega ja armastusega nagu Bruno suhtub Mozarti Schuberti loomingusse. Niisugust asja kohtab ma arvan väga haruharva. Alates möödunud hooajast olen ma frot Estonia orkestriliige. Ja kui midagi möödunud hooajast meenutada, siis väga toredasti on meelde jäänud Alsina etendus ja just selle orkestri poole pealt. Nimelt Me mängisime koos dirigent Paul Mäega, kes töötas välja selle orkestripartii volikogu. Selle ooperidirigendiks lindistasime aga Eesti raadiole küllalt edukalt. Hiljaaegu. Ta filmiti telefilmile. Üks 20 minutiline osa sellest muusikast. Ja seal ma sain tõesti, mängides olen elus mänginud erinevates orkestrites aga mängides näiteks Estonia kammerorkestris saanud suurt rahuldust sellest vanadest mängulustist. Nendest toredatest kolleegidest orkestris on ju samuti ühistunnetus väga oluline üldse mulle tundub, et üks niisugune iseloomujoon nagu heas toolikus seda kahjuks alati ei kohta me elusana. Ja mulle tuleb meelde, et lugesin meie tuntud režissööri Kaljo Kiisa juubelimõtteid, siis temalt küsiti. Ja mida te hindate inimeses? Töökusi, kindluse oli tal päris esireas. Just niisugune iseloomuomadus nagu heasoovlikkus. Ja see meie tänapäevases närvilises ja niisuguses küllalt komplitseeritud elus seal tähendab torman pidevalt laega see poolikus nagu siiski kunstis siiski ta mitte pidurdavat minu arust ta annab positiivseid impulsse asja paremaks edendamiseks. See on nüüd järgmise 25 aasta jooksul taas korda saata nagu savist. Mul eriliselt suuri ambitsioone hoone ei ole elus kunagi olnud. Katsuks lihtsalt vaikselt edasi elada. Ja lõpuks kõlab hambatiino martiini tiidis Fritz Claysteri klassikalistest mõnus krüptidest semu, erendi ja Tallinna kammerorkester.