Tere, hea raadiokuulaja on jällegi jõudnud kätte aeg, mil võiksime hakata kuulama sarnaseid heliteoseid aat, nii uhkelt alustasingi, nüüd siis seda saadet, mille pealkiri on originaal ja koopia, mis on järjekorras juba 14., muide mina olen Jaanelgula ja saate alguses lühidalt neile, kes pole eelnevat 13 saadet juhtunud kuulama. Saade, originaal ja koopia on saade neist lauludest, mida on omal ajal laulnud eesti artistid kuid lood välismaised. No mõnikord on juhtunud ka vastupidist, et originaal on meie oma ja koopia hoopistükkis väljamaal tehtud. Aga seda tuleb küll kahjuks harva ette. Keda hakkas asi huvitama, siis vikerraadio kodulehel on kõik eelnevad saated järelkuulatavad ja saate alguses, et meelest ära ei läheks. Tahaks tänada Orkut veebikeskkonna Eesti muusika kommuuni, kellelt olen saanud nii mõnedki päris päris head vihjed. Alustame siis. Läheme aastasse 1918, tegelikult aasta varem. Esimese ilmasõjaaegse sõdurilaulu, mida on lauldud ka hiljem sõdadevahelisel perioodil, mitte ainult USA vägedes. See on jällegi näide sellest, kuidas muusika ületab vaenupoolte piirid. Minu kadunud isa mälestustes on kirjas, et viiekümnendatel lauldi seda laulu ka nõukogude armees rivilauluna ja veel oli seal kirjas, et nende orkestri väikese trummimängija nõudes alati selles laulus koputaja soolot mis lõpetas alati loo mängimise ja laulmise. Ses naerdes pole võimalik ei pilli puhuda ega ka laulda. Milline see koputaja soolo välja võis näha või kuulda, ei tea. Aga seda ma tean küll, et tol ajal Jägala polgus mängisin väikest trummi, Arvo Pärt. Nüüd aga loo enda juurde. Kõigepealt originaal, mida esitab William Thomas pillil Norri ehk lihtsalt pilli Marri ja salvestus aastast 1918 ja lugu nimega keeki kleidi. Siis aga juba koopia samast loost, mille esitab eestikeelsena. Valveametiorkester ja tehnikaülikooli akadeemiline meeskoor ja lugu pealkirjaga kakaga Katri. Vot selline tore sõduri laul siis nüüd Läheme ajas edasi 70.-tesse. Õigemini järgmine lugu kipub ikka mahtuma sinna 60.-te lõppu. Nimelt nõva lugude baari on kirjutanud itaallased Daniele patse ja Mario banzeeri. Lugu on pärit aastast 1968, see on laul nimega Uno trangello, mille inglisekeelset versiooni esitab ansambel Tremelous ja pealkirjaks sädeme lammi eesti keeles laulis siis seda Helgi Sallo lauluma. Lõppenud on päevad. On ju tõsiasi, et horoskoobi lauluvõistluse muusikaline juht Kustas kikerpuu armastavast tol ajal väga itaalia muusikat. Kahjuks selle loo itaaliakeelset versiooni ei leidnud. Küll aga sammast rõmeloosi versioon sellest loost, mis salvestati praktiliselt samal ajal. Läheme siis sinna horoskoobi aega tagasi ja kuulame kõigepealt Helgi Sallo laulduna laulu. Lõppenud on päevad ja siis nii-öelda originaali sõrme luus ja lugu pealkirjaga sademeid. Jääme samasse aega. Järgmine lugu on üks lugu, mis tegi poisikese hinge haigeks. Vähemalt ma tundsin nii. See laul ei läinud minust mööda lihtsalt tapeedina, vaid tekitas huvi, et kes või mis pater Fligioon siis isa rääkiski, madam pater flayst ja tema kurvast saatusest. Jaak Joala esitus kõlas dollastes soovikontsertidest vist üle päeva. Selle laulu sõnad olid paljudes piigade salmikutes ja laulikutes. Nii palju siis Joalast. Aga tegelikult on pater flai poplaul, mille kirjutas 1939. aastal sündinud prantsuse laulja ning helilooja Daniel. Oma hiti kirjutas ta 60.-te lõpus. Kõigepealt muutus lugu hitiks prantsuse keeles, aga 70.-te alguses sai lugu endale ka inglisekeelse teksti ning see salvestati juba 1972. aastal ingliskeelsena USAs. Daniel on loo linti laulnud ka saksakeelsena. Sellest loost sai kohe rahvusvaheline hitt, mida esitati nii instrumentaalse, et kui ka lauluga. Teiste hulgas on seda laulu laulnud ka eeligromäe ja Edi Arnold. Ning meil laulis selle loo tuntuks juba eelpool mainitud Jaak Joala. Kõigepealt. Saksakeelne originaal ja siis eestikeelne koopia. Kahjuks pole seda esimest Joala salvestatud pater flaid meil enam alles kui mõnel muusikahuvilisel kuulaja, aga äkki on see versioon mõne lindijupi peal olemas, siis võib mulle teatada, saame kaubale. Nüüd tuleme ajas 70.-te lõppu, siis algas Eestis juba nii-öelda bändide ajastu. Ega neid ansambleid tol ajal eriti palju polnudki, võrreldes tänasega muidugi noh, Tartus oli fiks ja Pärnus Kuldse Trio Tallinnas apelsin, vitamiin Muusik, Seif ja Keilas oli polümfon. Järgmine lugu on vitt miinikuldrepertuaarist. Maailmas on väga palju artiste, kes esitavad ühe loo, seisab maailma kuulsaks ja siis kaob see bänd olematusse. Teised lood lihtsalt ei leia kuulajate poolt mitte mingisugust vastuvõtu, siis minnakse laiali, kes hakkab jooma ja mõnuaineid tarbima. Kes aga läheb teistesse bändidesse, seda nimetatakse inglisekeelse väljendiga Vanhitu vander. Kaks vanasid vandeid, siis tuleb kohe meelde üks neist flainmašiin ja Lugus maile moel Fomi meie keeli, Joala, naerata ning Peiparleis maid Chicago ta ei jaa, meie keeli Joala ning apelsiniöö Chicagos. Kohe kuuletega kolmandast kollektiiv kannab nimed diis, et tegu on olla pandi pundiga. Aga no One ehituvanderiks teda liigitada ikkagi ei tohi, sellepärast et nad tegutsevad 1960-ga kolmandast aastast siiamaani. Muide küll on aga nende koosseis muutunud, selle ajaga ei saa sellest kollektiivist kõneledes mööda minna Hollandi poprokkmuusik ka legendist Piitertide Ruust, kes 63. aastal tiiseti asutajaliige oligi. Tema panigi selle pundi kokku. Pieter lahkus meie hulgast 2002. aastal. Jutt on nüüd küll palju olnud, aga mis loostes ikkagi, jutt käib? Haavat kõigepealt koopia vitamiin ja Raul Sepper siis aga originaal ja tiivset ja Pieter tsi tõru. Mulli võrdne. Saime. Voolu seal. Seina. Ma mõtlesin, et. Kui laul on institutsioonid kiired Vahelduseks aga nüüd midagi hoopis muud ja tänapäevast. Paar kuud tagasi toimus torm veeklaasis või oli see lihtsalt muusika business mõnide, ärimeeste reklaamitrikk. Igal juhul Eesti teismeliste üks lemmikuid olla saanud Moskva muusikaärimeestelt esinemiskeelu? No ma ei saa aru, ma ei saa probleemist aru, kui lugu ei salvestata müügiks, ehk siis lugu salvestatakse demoplaadi jaoks, mida kingitakse või lihtsalt oma tarbeks või lauldakse niisama kodus vannitoas pole autoritelt vaja luba küsida. Kui aga lugu läheb plaadi peale, mis on poeriiulitel kenasti raha eest saadaval, vot siis on lauluautoritel õigus, kas lubada või mitte. Eesti on nii arenenud riik, et siin küll mingisugust valskust sel tasemel ei tehta, kui tahetakse kellelegi väljamaise autori lugu oma plaadile panna, siis on olemas meil täiesti toimiv autorikaitse ühing kes asjad kõik kenasti korda ajab. Pika jutu lühike lõpp oleks see, et ma olen kindel, et eesti artisti, Niki laul, Sa oled see, kes jääb, on täiesti legaalne salvestus, mis siis, et äravahetamiseni sarnane venelanna Žanna Friske looga La La siis kõigepealt koopia ja siis originaal. No vot sellised tänapäevased rütmid, siis lähen aga omale südamelähedasema muusika juurde. Nimelt olin ma kunagi omal ajal totaalne ansambel apelsinifänn, mul on nende lugude sõnad siiamaani peas ning enamus salvestasin ka olemas. Uskumatuna tundus see, et ühe minu sõbra, nimelt Mihkel Raua viiest lemmikloost on sammuti ansambel apelsini üks firma lugu. Nimelt jutt käib kadunud Mati Nuude poolt kuulsaks lauldud laulust suve Ö Raua Miku võib käsi südamel siiamaani vanduda, et see on üks Eesti popmuusika parimaid luusid. Mulle meeldib see lugu ka. Jaan Harderi mängitud stiil kitarripartii. Kokkuvõtlikult lugu oli populaarne 70.-te teisel poolel ja seda kuulatakse tänapäevalgi meeleldi. Nüüd aga natukene siis originaalist laulud jalus. Ta kirjutas 1944. aastal Tšennilov, Karlsson ise salvestas selle loo, kuid populaarseks laulis loo hoopis kantrilauljat teks kriter. Peale Mihkel Raua on seda lugu oma lemmiklooks pidanud ka kantrimuusika üks väga suur legend Roy Echow kes salvestas ise ka sellest loost oma versiooni. Niikaua kui raua Miku pole suveööd ära lindistanud, tuleb meil kuulata ikkagi kõigepealt ansambel apelsiniversiooni sellest kuulsast loost ja siis peale seda originaali tselluloos haardia tekst. Käivad. Nii saada udu. Ma ma Jalas ma looma loomine. Tahabki saada selle koha peal otsa saama. Lühidalt siis viimasest paarist. Kunagi oli Eestis ansambel Nemo. Üks nende solistidest oli Kersti Rosenberg. 80.-te alguses hullutas kollektiiv oma muusikaga paljusid tantsuhuvilisi tantsusaalides. Üks paljudest hittlugudest oli neil Figaro. Selle loo viksisid nad maha kollektiivi rada, rõhud, mann samanimelise laulu pealt. Kelle suurimaks saavutuseks võiks lugeda Eurovisiooni 1976. aasta lauluvõistluse kinnipanemist Loogasseviorkises formi. Tegemist on inglise grupiga kuulamegi lõpetuseks memo Figa, vot siis aga proderõhudel männi samanimelist lugu. Kaunist saategi, heanelgulaja kohtume kunagi tulevikus.