Tere ütleb toimetaja maris Johannes Tooma talus koguval Muhu saarel mängitakse sel suvel, juuli lõpus ja augusti alguses kirju emale. Just see näitemäng on inspireerinud meie tänase saate. Garmen Tabor on koostanud ja lavastanud Juhan Smuuli tekstidele põhineva loo. Ja trupis on kaks näitlejad Argo Aadli ning Anu lamp ning kaks muusikut, Kaido Kelder ja Tiit kalluste. Meie räägime täna juttu asjaosaliste näitlejate ja lavastajaga. Aga saate muusikalisi Ta mängib tšellist Kaido Kelder. Ja unustatud ei ole ka Smuuli luule. See on selle kokkusaamise peamine põhjus. Nii koguval kui täna meil siin raadios. Aga algatuseks koguva ja Smuul pajatamas Anu lamp ning Argo Aadli. Minul oli täiesti esimene avastamine ja sellepärast, et Saaremaale sõites ta jääb paremat kätt, eks ole, ja siis mõtte, te olete nii, no küll sinna ükskord jõuab, ma ei olnud seal kunagi käinud, ma olen näinud fotosid neid ja nüüd ma siis tänu sellele tükile tõesti jõudsingi ja olin koha peal. Aga millest see on kena, olin käinud kunagi kooli ajal keskkooli ajal, aga see käik oli küllaltki pealiskaudne, see oli selline Chicatsakat ruttu kohale ja siis küllaltki ruttu ära. Ütleme nüüd see teinekord siis möödunud suvel, et see oli selline põhjalikke selline, kus ma sain tõesti olla ja oli väga mõnus. Oi, sa Muhumaa, Muhumaa küll oled sa kitsi, tuuline, higile Asne, ainult lained end pillavalt loobivad puruks vastu su raudhallrahne. Nägin juulikuu põuast sind põlemas, kurb ja kõrbenud. Janus ja vaevas tühjalt kuumalt ja kõrgena kõledalt, sinu kohal on kummuli taevas. Olen näinud su põlde oktoobrikuus vihma kallas ja kallas ja kallas siis selgines, taevas ei jäänud muud. Pestud kruus jäi vaid päikese alla. Torre sügise tormis on Muhumaa visad kadakad oigavad lookas ja viilivad kui igavad, karjuvad tormi tuhanded viiulipoognad. Torman kõikjal ta hoopides taarub su samm näkku, kargab ta nii nagu ilves. Aga taevas, On mastidest madalam ja kaltsudeks kistud, on pilved. Kuid kogu see madal ja kivine saar vahib trotsivalt pilvede alla torm tormiks, kui minust jagu ei saa. Ta on ennegi olnud mu kallal. Oi sa muhumaa muhumaa, oled sa see maa, emake, katsia toitja? Ei sa oled rahutu, kõle, kui tee ja raske sust kinni hoida. Oi, sa Muhumaa, Muhumaa küll oled sa kitsi, tuuline, higile ahne, ainult lained end pillavalt loobivad puruks vastu su raudhallrahne. Kui Kuressaare Linnateater mängib koguval Smuuli muuseumis kirju emale siis mida ta seal mängib, Garmen Tabor? No kõigepealt materjal on kõik see, mis Juhan Smuul ise on kirjutanud, et seal ei ole juures mingit minu enda dramatiseeringus oma sellist juttu, seal on lugu ikkagi emaste pojast, et on ema, kes ootab alati mu poega koju, algab ta, ütleme sellest hetkest, kui poeg läheb ära sõtta ja teine asi, mis sinna juurde tuleb, on ikkagi see aeg. Ja et tegemist on ka kirjanikuga. Samas ta võiks olla kirjanik, võiks olla kunstnik, maalikunstnik, muusik, iga aeg püüab jõuga mõnes mõttes ära kasutada neid inimesi, kes on andekad, kuidas keegi sealt sellest ajast läbi tuleb, see on iseküsimus. Ükskõik, mis ta siis ka ohvriks ei too, selles ajas siis see suhe ei muutu kunagi. Mis on ema ja poja vaheline suhe, see ei allu, ei allu nendele aegadele. Aga teine asi on muidugi see, et Koguva, et see toob juurde selle selle Smuuli juttu ja noh, sellest ei saa üle ega ümber. Sest ka need küsimused on just temaga seotud või tema kaudu tulevad nad üsna ilmsiks. See, mis sa arvad, kui autobiograafiline on Juhan Smuul ise olnud oma tekstides ikka küllalt, et autobiograafiline kuni selleni välja ikkagi, et on öeldud ka, et, et ta on lihtsalt elust kirjutanud maha leeveneed, et need on kõik inimesed, kes on tema ümber. Ja see ongi asi, et seal ta tunneb alati ennast kõige kodusemalt, seal lööb tema annen ütelda lõkkele et seal toetav see on soe, see on, see on ka valusson, kurblik ja seal ta ei häbene midagi, seal ta julgeb olla vaba oma loomingus seda kõige paremini näha selles samas kommunistlikus noores, et kus on see selles ajas ja toimetamises jookseb läbi, mis, mis ajal oleks justkui vajalik ja talle ütleme ka kasulik või et see kuidagi näiteks teda nagu võimu ja aja suhtes kuidagi hästi. Et see ei tule tal sugugi sel sulest nii lihtsalt ja kergelt, et seal on nagu mingisugune hetkeline hoog. Aga samas, kui kommunistlik noor algab sellega, ma ütleksin, ood Muhumaale, mis on tema kodu, seda ta tunneb ja selles on hoogu, selles on mitmeid asju, aga mina, kommunistlik noor ei ole minu arust veel kõige hullem näide. Pigem see, mille eest preemiaid on nagu traagilisem poeem Stalinile. Mis sa arvad, mis Smuuli loomingust üldse võiks täna rohkem kõnetada, kas selline üldinimlik ja meile ka täna mõistetav tekst või vastupidi? Vaata et need põhimõtteid Stalinile on isegi teatud mõttes intrigeerivama. Sest nad annavad nagu teatud pildi või joonistavadki meile ette selle, selle tegelikkuse või, või selle ettekujutuse tegelikkusest, mis toona oli. Mis sa arvad, kuidas sina nüüd oma valikus oled seda kava üles ehitanud, et oled neid padupunaseid ka sisse võtnud või jäänud üldinimlikuma laine peale? Üsna vähe? Olen ma siiski püüdnud seal kasutada. Ikkagi olen ma püüdnud aru saada või leida, mis on head, mis võib-olla ka võiks, võiks jääda. Kas ma nüüd julgen isegi öelda, et võib-olla üks lugu ongi kõige parem nagu viimane laev? Aga mida mina ise pean üsna võimsaks või mis kindlasti minu meelest jääb, on ikkagi tema monoloogid, Muhu monoloogid ja näitemängudest on tema puhul ikkagi väga tugevaks Lead. Olgugi et ta on ju ka ajaga seotud tulla selle selle autobiograafia siia juurde, siis ta on ikkagi ka selle kirjutanud kusagilt seoses või mõeldes oma õele. Aga sellesse ei ole minu meelest midagi halba, kui loomingus ta niikuinii ikkagi muutub. Ühelt poolt on need tekstid, teisalt oleks ju olnud võimalik ka sellesse loosse lülitada näiteks kirjavahetust sulangi, kirjad emale, sellisest päris noh, lausa autobiograafilisest materjalist nagu oled loobunud, on see su põhimõtteline valik, miks vaata, see materjal ise hakkas ennast nagu dikteerima või selles samas kommunistlikus noores ma leidsin, mis on ühtepidi ju autobiograafiline, Smuul vist isegi on seda öelnud, eks. Et sealt hakkas see rida jooksma kõik tema lapsepõlv, kirjeldused, Muhumaast kalal, käimised, Sõrve angerjate püük, juuni pöörded, sõda, see lihtsalt hakkas sealt tulema ja selle ümber hakkas tekkima ka teisi asju, milline aeg. Kuidagi ta segunes, nõnda et kas ta nüüd on autobiograafiline, ta ei ole autobiograafiline lugu kokku meie jaoks ka. Aga on aimatav, me ei saa sellest üle ega ümber. Näiteks võiks mõelda, et, et kui, kui sedasama lugu mängitakse kusagil mujal, et noh, mis taust siis tööle hakkaks. Kui unustaks ära selle, et autor on Juhan Smuul. Ku jääks ainult see tekste, seda mängitaks, ma tea Mäetagusel, Tammsaare majamuuseumis äkki, mis siis kõlama jääks. Ikkagi on põhiküsimus selle ema, poja jutt ja ajalugu, kuidas inimene oma otsuseid teeb? Ikka Me tuleme oma lapsepõlvest ja sellepärast on väga palju jutte seal isast meremeestest. Kuidagi nagu püüda aru saada, kust ta tuli ja millisesse olukorda ta sattus. Biograafias on ju, tal oli väga-väga üks selline must aasta, võib-olla isegi 1940. Väga noor. Ja sel hetkel surev isa jääb järgi suur majapidamine. Kohe tuleb juuli pööre, eks üsna kohe algab sõda. Nii need asjad käivad üsna kiiresti ja ilmselt ta ei olnud ka küllalt meelekindel või et oma otsuseid mul on tunne, et ta ei julgenud kunagi neti iseseisvalt vastu võtta. Välja arvatud see, et igal juhul pidi ta saav merele. Seda rumalat vil. Imestasin, et kui ta seal sõja ajal olid meeletud haigused ja tervise ei olnud see, kui seal võib jälle lugeda, et tal on kuskil sanatooriumis ja kõik, aga et ühel hetkel võtad ta kätte ja ilmselt tänu oma seisusele nii-ütelda selles ajas on tal võimalik minna jäämerele niisuguste laevade peale, kuhu mitte ükski surelik sel ajal ei saanud minna. Tuumalaevadel taevane arm, jäämerel katselaevad grad, kala nüüd vaevalt sinna püüdma läksid. Merele pidi ta saama, see oli nagu ka need kaks asja, mis teda nagu elus edasi kants kandsid, oli see, et haridus mille pärast ta tundis väga suurt muret. Et tal seda ei ole. Ilmselt ka selle tõttu oli selline alaväärsus kompleks, kui ta sattus nüüd äkki nende inimeste keskele, kes olid temast haritumad, aga temal oli nagu justkui niukene võimupositsioon selja taga. Ma usun, et ta tajus seda üsna valuliselt. Lapsest saati ma palusin, isa, ma pean saama keskkooli õppima, linna. Vahel vaikis või vastast ujutult. Tean. Aga mul tuli põllule minna. Polnud raha, sain aru ja vaikisin, kuigi süda läks murre käes maani. Aga siis algas uuesti unistus piin. Tahtsin endale saada bajaani. Bajaani ei saanud sel ajal. Bajaan maksis kaheksateistkümmend 1000. Matsin maha täitmatu vallutav soov. Kuradile, sest enam ei hooli. Mind, jälitab teine ja suurem on too. Pean pääsema merekooli. Meremehed. See sõna on püha ja suur. Minu jaoks on nad valitud kastiks suures inimmetsas. Nad on nagu puud, millest tehakse laevade mastid. Mingi ääretu nukrus on südame sees, kui nen väinadel kaduvat purje. Või kui rohekalt möirates jalgade ees vahuks puruneb lainete turie. Või kui tuuleke tulles metsade päält peegelsiledal väinale tantsib ja peaaegu riivates Saaremaa äärt suurde merre laev liinilaev Hansi. Kui sul on tekstid, sa oled mõelnud selle rolli peale, jõuad sellisesse kohta, kus paljud need tekstid on sündinud ja, ja kus ongi nende tekstide kodu mõnes mõttes, kuidas rollile kaasa aitab? Minu arvates on see väga maagiline, paljud tekstid võib arvata, et on seal sündinud, eks ole seal kirjutatud, et see on väga maagiline, kui sa selles samas kohas, aga no mingil hetkel sa unustad selle ära, et, et sa teed ikkagi seda oma tööd või, aga noh, eks ta aeg-ajalt kusagil kukla taga ta sul kogu aeg on, et see on oluline muidugi. Jah, Sanomissarko ütleb see eheduse tunne, päris tunne. Ma ei usu, et see oleks õige, kui ma ütlen, et ma mängin Juhan Smuuli seal kindlasti mitte, ma arvan, et eks see kõik, mis me teeme, see on nagu enda pealt tehtud, päris kindlasti ei mängimas, ja Juhan Smuuli, et eks ma enne seda Juhan Smuuli olin kuulnud ja midagi teadsin, et eks ole, et sai nagu süvitsi mingisuguseid asju seal loetud rohkem. Ega ma väga palju ei teadnud. Anu sina emana, kui sul on selline poeg nagu. Oli Juhan. Kas temaga oleks sul millestki kõnelda või vastupidi, ta ajaks pigem sind närvi mõjuks sulle sellise mõistatusena, kui palju sa ise emana nagu tunned empaatiat selle emaga, kes oli selles näitemängus ja keda me võime ju mõelda, et ta on Juhani ema. Mis teda võis närvi ajada, ma küll ei usu, tal võis olla südamevalu oma poja pärast, aga mul võib olla tast väga kahju, sellepärast et too mees reisis mööda maailma ringi ja oli Tallinnas ja kus veel ja käis jäämerel ja nii edasi ta oma poega suurt ei näinud, ma arvan, pigem oli tal ta oleks tahtnud teda sagedamini näha, ma sain nende mitte seal ka vaadates aru, et et see oli sündmus, ta käis kodusaarel, ta tuli meie juurde, eks ole, ta Moskvas tuli siis tuli Kirjanike Liidu Volgaga ja nii edasi, see on sellised. Siis olid veel igasugused saated ja nii edasi. Ma arvan, et ta sai oma tema oma pojaga vähe koos olla, mida ta oleks kindlasti väga tahtnud. Ma arvan, et tema emana selle lapse pärast südant valutada. Kõik see oli nii teine maailm, kui mõelda siin muuseumiks, seal on need perepildid. Muidugi, see oli küllaltki vaene pere, palju oli lapsi, eks ole, ülalpidamise raskused ja nii edasi, aga see ema oli hoopis ühest teisest ühiskonnast pärit. Ma loodan, et tal kuidagi tekkinud sellist sõita, et ei osanud näiteks oma pojaga suhelda. Et tal ei tekkinud mingit hirmu kõige selle välise? Ei, ma ei tea, aga nagu ma aru saan, et Smuul oli väga rahvamees, eks ole. Ja kõik need alkoholi asjad ka, ma, ma, ma kardan, ta jõudis suhteliselt vähe koju, ema loomulikult ta mõistab teda igat moodi, ma arvan, mingit mõistmise või seda probleemi ei olnud tal külm ainult ära, et võib-olla tal oli suur hirm oma poja pärast. Võib-olla isegi rohkem kui nende teiste laste pärast. Sellepärast et no ikka see, kes on kõrgel, võib ka kukkuda kõrgelt alla ja kõik nii edasi. Et seda ju üks elukogenud inimene on elus näinud, et see, mis ta sees võis toimuda. Mine tea, võib-olla ta mõtles sellele pojale isegi rohkem mitte ainult sellepärast, et ta oli kaugemale ka lihtsalt. See tee oli nii teine kui teiste laste tee elus, onju. Enne seda, kui me Muhumaal seal kokku saime ja, ja Smuuli ka nagu põhjalikumalt tema loominguga tutvusime, siis enne seda mina näiteks arvasin, et talimida ta ka oli, et ta oli väga edukas ja suursugune Nõukogude Eesti kirjanikke, eks ole, Juhan Smuul, aga seal olles ja üldse tema neid, neid luuletusi mina ei olnud näiteks eriti üldse lugenud, varem. Mõned olid sattunud varemgi. Et ma sain, mõistsin seal ja neid etendusi mängides, et vaatamatut kõigele sellele suursugusele elule ja kõigele sellele, et ta oli väga kõrgel positsioonil, eks ole, Nõukogude Eestis oli tal ikkagi kohutavalt traagiline saatus, minu meelest kogu selles suursuguses kohati isegi oli päris kurb see tema elu minu meelest seal nendes luuletustes ka väga tugevalt sees. Et see sai küll selgeks. Jah, ja samas kui mõelda, et kes olid tema sõbrad, Panso, Ernesaks ja see ei olnud, ma olen ikkagi aru saanud, et see oli ikka tõeline sõprus, ei ole mitte niisugune noh, väline, ainult et me tegime, ta kirjutas Lea vaid need mingid pildid ja kuidagi Panso ju mainitud ka Panso pidasid oma sõbraks selle Simal kuulnud igast leke endiselt nendest kuku klubi aegadest ja ja mingisuguseid väga lennukate sellist. Ma arvan, et see oli midagi väga sooja, mis teda liitis teiste inimestega nende inimestega, keda me võib-olla rohkem tunnena. Aga ma tahtsin veel seda öelda, et sest Smuul, Smuuli, kas me räägime nüüd tükist, eks ole. Aga et tegelikult, mis minu jaoks, kui ma mõtlen, siis mis minu jaoks oli kõige olulisem oli võib-olla tõesti see, et me olime seal koos see ajahetk nende inimestega koos ühes kalurimajas, valvuriputkas, sealsamas külas. Me ööbisime. Ja me ikka õhtul rääkisime juttu, see võimalus, mida meil eriti sageli enam elus ei olegi, et me ei olegi kellegagi niimoodi koos väljaspool oma perekonda, võib-olla see võimalus saada inimestega kokku ja suvi on alati inimesed on kuidagi palju vabamad ja vahetunud, neil on aeg ka uneaega olla koos, mis on hästi tore, ei saanud kuhugi ära. Et olime koos ja me rääkisime, ma olen võib-olla selle eest isegi kõige tänulikum või see on esimene asi, mis mulle meeldib, meenub nii nagu siin Argo ütles, et, et ta jõudis, et Juhan Smuuli lähemale, eks sa saad inimesega kokku, nii. Kõik see kokkusaamine inimestega, see oli, on selle asja kõige suurem võlu minu enda jaoks. Praegu ma kuulan ja ma olen täpselt samamoodi mõelnud, aga ma ei osanud nii hästi lihtsalt sõnastada seda, et ma olen enda jaoks ka mõelnud, et see kokkusaamine just et mina arvasin, et tänapäeval enam see ei olegi nagu väga võimalik või et olen kuulnud, et kunagi on sellised asjad juhtunud, et, et aga nüüd siin ja praegu, et see on vägev. Võtan väikse kirvekese lõhun kat õhukese, et saaks jälle, ega vuuke seest. Võta need nii selget. Kui jagad kuumi pakilisi, tuul tõid Sõrve randa juunikuu ja juuli kui teised tuule haaras julge puri kui mootorgi seal laial merel ta Kuusmaa, töö ja leib, see kõik on rahvajagu. Algul polnud muud, Me lugesime kommunistist kus läksid vaese rahvaveeringud. See. Kelle näotu vaesus Sõrve saatis, kel ainsaks varaks olid kätepaar Kuu hiljem sõudis peremehe paadis ühtaegu sulane ja komissar. Aeg kaunis karm, kui kotkatiivul lendab, on palju rõõmu, väga palju tööd. Ma tahan. Särav juuni hommik. Soe, mehitult ilus. Kõik ta võttis meilt sest langesid siis esimesed pommid Me laevadele Saksa lennukilt. Ma viimast korda nägin koduküla. Temast lahutas vaid väike väin. All helkis meri taevas helkis ülal. Kuid tema oli kurba vaikust täis. Seal sõbrad aknail kinni katsid tuled, must hämarus enda muljusu vastu maad. Nii paistis sadamasse daalikule külm, kodune ja armas Muhu saar. Suits varrukas veel kaua teda vaatan, siit laevatekilt üle halli v? Jääb lõunasse, kaob öösse, siis jääb saatma. Loid laine, pimendatud laevateed. Me vahel on perstade tuhandeid lagedaid välju. Me vahel on mägesid, järvi, on metsi, soid, päevi täis võitlust. Eks neidki meid lahuta, palju. Rõõm vihaks muutunud, haarates südameid, sõid Kuit ema sust mõtelda, suud andma, südamel soojal. Näen täissubkortsunud nägu tööst, karedad kätt, su silmi täis lootust, et lähevad korjuse toojad ja halliks läinud juukseid Milt kuklale lükatud rätt. Näen seda, kui mõtlikult õuel paekivisel liigut keskpabesid tühje kus õitsemas rebenev õhk ja kaevukook just nagu halades kiumades kiigub. Kuid sina ei ole ei halisel painduv ei nõrk. Ma usun, et võitlused rasked, kõik vaprnata luht on sinugi soontes veel tugevad. Et mu ema, kui Randlast ei murda, sa palud Hillemmata südames peituvat lootuste merre. Mu mõte, see on viimne hulgus, ta kolab mööda kaugeid maid. Jah, tal on jultumust ning julgust. Ma täna leidsin end Shanghais. Tead, sinna sinna tahan minna. Plaan, kuratlik ja hea on see, ma juba tean, et selles linnas on rentslis maas mu uus poeem. Ja milline, kui palju värve toon, kriiskav, idamaine, lai, ta masendasid, katkus närve, mu unistuste laul. Shangai. Tänane saade on inspireeritud Kuressaare linnateatrimärgi all välja tulnud lavastusest kirjad emale maailmarändur ja angažeeritud Kirjamees. Smuul rändab mööda maailma, tema ema ootab kodus Tooma talus koguval oma poega ning loeb tema rännulugudest pakatavaid sõnumeid, mis kirjutatud luuletusteks. See on lavastuse lähtepunkt. Aga edasi räägime juba lavastaja Garmen Tabor iga. Kuidas lavastus, kirjad emale sündis ja koguvale jõudis. See on ikkagi seotud null tunniga, mida koguva rahvas käis vaatamas ja siis nemad tegid Kuressaare linnateatrile pakkumised, kas midagi analoogset ei võiks teha nüüd koguvas ja kuna see onu Juhan Smuuli kodukoht siis kuidagi ta määras ikkagi selle teema või selle inimese kirjaniku, kellega võiks ju ikkagi seotud olla ja siis oli ta seotud ka Debora Vaarandi juubeliüritustega, siis idee sealtkaudu hakkas jooksma. Ja kuidas te nende näitlejateni jõudsid tänu lambini argaadini? No seal on see see lugu, et, et algatuseks oli seotud või või mõeldud Debora Vaarandi ka siis siis kuidagi nagu see see seos oli algatuseks ja ma olin juba ikkagi nende näitlejatega rääkinud. Selles mõttes oli see hästi imeline koostöö, et me saime omavahel kogu aeg seda materjali kasvatada. Ma olen näitlejatele väga tänulik selle eest, kuna need muutused olid seal üsna ootamatult, sest. Ma loodan, et et ma võin selle loo siinkohal ikkagi ära rääkida, et kui Debora Vaarandi käest ma küsisin, et kas ta, kas ta lubaks midagi tema tema loomingust sättida sinna koguvale, siis, siis ta ütles mulle nõnda, et ta ei tahaks, et teda seostatakse koguvaga. Tal olid selleks omad põhjused ja õigused ja mina väga respekteerin seda ja siis oligi see lahendatud, et jääb ainult Smuuli looming või kust otsida. Ehk siis aeg tuli sinna kõrvale. Üheksas mai ja kõik, mis sinna juba kokku siis jooksid eelmine aasta. Et siis tulid ka need teemad, et kui kirjanik ta siis ikkagi oli, millist lõivuda sellel ajal maksis, et mismoodi me peaksime temasse suhtuma, et kõik see, mis ta tegi, oli vale ja unustame ära ja ärme tast enam kunagi räägi sellepärast et et ta oli kommunist. Lõpuks veel ka joodik, aga et, et kas me saame nii nii üheselt hinnanguid anda ja sealt tulid need, need valikud püüda aru saada läbi selle suhte, et ema ja poeg ja kunstniku küsimusi omas ajas, sest see on ju alati selline küsimus, mida minu meelest peaaegu võimatu ju määratleda. Mis siis määratleb selle, kui suur kunstnik keegi omas ajas on, see enamasti selgub ikka hiljem, on väga palju teisi eesti kirjanikke, kes mulle meeldivad mitmeid kordi rohkem. Aga lihtsalt, et ma sellega praegu kokku puutusin, siis nii lõplikku halastamatut otsust ma nagu ei saanud teha järjest rohkem, kui ma uurisin ka neid taustu ja lugesin kirju ja, ja püüdsin sellest ajast kuidagi aru saada ja see ei ole mu enda jaoks ka mitte väga kaugele. Sa enne küsisid selle kohta, et kas need kirjanikud, kes on saarega seotud, et kas on emissioon, loomulikult. Loomulikult on, see on see Kuressaare linnateatri missioon, see on seesama asi, et kust, kust me ikkagi pärit oleme või mis mina ei saa seda muidugi öelda, sest mina ei ole saarelt pärit. Aga, aga see on üks üsna oluline küsimus. Me kanname ikka seda kaasas, kust me tuleme ja see on oluline, Kuressaare linnateatri jaoks ka. Aga selge on ka see ainult Saaremaa ja Muhumaa. Sellest ei piisa. Mistõttu minu meelest saab Kuressaare Linnateater võtta endale ka laiema missiooni. Ehk siis hoolitseda saarte ja ka näiteks isegi Haapsalu sinna juurde, et see piirkond nagu peenema nimega tänapäeval öeldakse teeninduspiirkond selle eest hoolt kanda. Kutselise teatrina siin minu meelest on küll. Üks asi, mida Kuressaare Linnateater peaks tegema. Lõpetuseks kehtib vaatamas on käinud. Kas need on need inimesed, kes tõesti on Smuuli põlvkonnast, teavad tema tekste peast või, või on need, kelle jaoks Smuul ongi selline uus ja ootamatu avastus? Üks neist oli vanu küla inimesi, eks ole, kes Johanit mäletasid ja nii edasi. No see on loomulik, et me oleme koguval, aga on ka läbisõitjaid, inimesed nii liikuvad, suvel. Järelikult siis on see kuidagi uudis läinud liikvele, et kui sel aastal ka etendused on planeeritud, ju siis inimesed on kuidagi leidnud selle koha ja isegi teadvustavad tulevad sinna vaatama. Külarahvas ka teile midagi nagu märkusi tegi või ütles või jutustama tuli, kas nendega ka nagu nii-öelda see kokkusaamine toimub. Otseseid kontakte ma ei mäleta, et nii väga oleks olnud, aga, aga mingid memmekesed seal midagi olid öelnud ja meieni jõudsid küll mingid nüansid ja detailid. No see põlvkond, eks ju, on, on juba kadunud. Smuul oleks 85 aastane, praegu, Ja ta suri ju ka tegelikult ikkagi saaliks 71 ja ta oli vist natuke üle 49 49 ja see tähendab, et 36 aastat tagasi ja suri, kuna mina olen palju noorem inimene, siis minu jaoks on täiesti nagu ei olnud, mul andis sündimist oodata veel, kui juba Smuul oli läinud, aga igal juhul ta kõnetab minu meelest küll. Ma ei tea, kui palju tänapäeval noored teavad, noh, nime on tast kuulnud, aga. Ta hakkab uuesti noori võluma ka oma nii-öelda teistmoodi tekstiga, kõik need mina kommunistlik noor ja seal hakkab tulema selline eksootika mant minu arvates juurde asjale, et kui käia seal jõgeva luulepäevadel vaid siis, siis on tehtud seda Smuuli ka koolinoored on, on lustinud selle teksti ja, ja selle teksti Vahvat kaadrit ühel päeval tuli mõnda aega tagasi tuli see Debora Vaarandi mälestusfilm ja seal oli üks katkend, kus Juhan Smuul seda oma poeemi luges koolilastele, siis nad küll nad suud lahti nagu pääsukesepojad, need lapsed kuulasid ja kerge mingeid efekte. Eks ole, raadios on muide palju Smuuli ise lugenud ja rääkinud, kuna ta oli selline angašeerinud, kirjanik läks rahva sekka ja laste sekka ja ta oli väga populaarne. Tuli meie meie hulgast, eks ole, mingi selline tee. Üks naljakas asi oli veel see mis seal koguval tuli, et seal on tõesti tema prillid, need prillid, millega me oleme harjunud teda nägema, millega on ta kõikjal üles pildistatud ja antoloogiates vaatab meile vastu oma need paksud prillid sellise praegu juba jälle väga moodsate raamidega, eks ole, plastmes siis see on nii kummaline või naljakas asi, tekkis need prillid, ongi seal kuskil nagu ikka, pannakse eksponaate võib-olla, et kui need on kuskilt kaugemalt Kirjanike Maja muuseumides, siis siis sa võtad neilt kuidagi teisiti, aga see või millegipärast selline naljakas ässi vaadata neid prille, mitmed asjad hüppasid peast läbi. Järga võttis neid korraks niiviisi isegi näpu vahel keerutanud. Mingisugune asi oli nendes sees, nendes prillides mingi asi elab nüüd kauem, inimene, ütle nüüd. Naljakas ja praegu ma mõtlen, et mis kõik on läbi nende prillide sündinud eks ole, mida need prillid kõik on, näed seal? Kummaline jah, ja siis nad ongi seal lihtsalt ei jõudnud oma koju. Meitel oli iga hinna eest taris elada ja meie elasime kõik. Me elasime oma elu kutt lahtiste purjede all. Sellest saab aru ainult rannaäärne inimene, sest tuuleta maailm ei kõlba mitte kuskile. Selle sees ei saa minutaoline mees elada, see on igav kutt, köstri jutlus. Tuul võib sulle põue puhuda ja torm sind väntsutada. Kui põlluvälja Vanaadut aduma ütles, et ta suudab täis vaardi peal jooksva tuuleveskitiivast kinni pidada ja veski seisma jätta, sai tiivale küüned taha ja tiib võttis mehe otsa kui taga nagu oti ja viis üles ja tõi alla viis üles ja tõi alla. Lahti lasta ei saa, kui üles läheb, viskab sind läbi pilve, kui alla tuleb, lööb rinnust saadik maa sisse ja põlluvälja Vanaadurippus terve söömavahetiiva küljes jalad ära, liigut laeva vimpel. Noor tormandis veskile käiku juure ja Aadu karjus, alla tulles tulen aga jälle ja üles minnes lähen aga jälle. Eks me kõik ole sedasama moodi, ripun elu tuuleveski tiibade külges ja kui seda meelde tuletab, peab kohe tõsiselt ütlema. Tuleb aga meele ja paga naerma. Pärast surma ma saan oma laeva mille tulesid ise ei näe. Enne seda, mu kallis sain taeva. Ilm on rõõmuse imelik. Jahastab süda, jäin hiljaks, meie tee pole kuigi pikk. Lollilt elasin, aastaid jääb väheks. Minu armas mu naine, mu roos, sinult ühte vaid palun, et läheks meie tee minu lõpuni koos. Sina oled mu taevasina, selles seinas tiirutab kull kruusa Parbunne nisu, nina. Üsna tark. Ja vaid veidike hull. Pärast surm oma laeva ei vaja. Olles elus, ma palun su käest. Ära iial mind minema aja. Minu viimaseks laevaks jää. Kirjad emale sellise nimega teatritükki mängitakse koguval Muhu muuseumis Tooma talus. See on Juhan Smuuli loomingu põhjal ja koostanud ning lavastanud on selle Garmen Tabor ning mängivad näitlejad Anu lamp ning Argo Aadli ja muusikud Kaido Kelder ning Tiit kalluste mängupaik, nagu öeldud, Muhu muuseum koguval Tooma talus mänguajad 27. ja 28. juulil ning kolmandal, neljandal ja viiendal augustil. Etenduste algus kell 15 ja kell 19 aga meie saate valmimisele aitasid kaasa Anu lamp, Argo Aadli, Kaido Kelder, Garmen Tabor, salvestas Külliki Valdma. Toimetas maris Johannes kohtumiseni koguval ja ilusat suve.