See talv, see kange tall ei olla jutti all kui mõni rahvas mõtleva ja külmahõngu pelgama. See talv, see kange talv ei olla jupi olnud kui, kui kik sell ka Tälite, oi küll siis meie poisi kargama ning hamme väel mängile kui vill, kui tikk, sell Katailita, Roy külm kui jää, kui Lilbe jää on vee peal, siis on siis meie mehe liuglema ning jalaraual Yoseme kui jää, kui nilbe jää umbvee pääl sisu. Kui tuul, virk, nii kerge kui Sirk, Me hulgal pree peal istume ning mäest alla lendame, nii küll kui tuul, nii virk, nii kerge kui Tsirk. Sul, mees, sul vanamees kumme, kuid Padagi saatarrel Endape esitad ning Kaska kael, Tehitat sul mees, sul vanamees komme kui Padagees, kui sa, kui olles sa yks sõber talvega nii ollu kui möll, ime ess, purresta Soopsuguge kuisa kujullessa, yks sõber taldega, kui me, kui väljal me siin rõõmun, maadleme siis emmel meelde algata, et loor, sa, ütskord olid ka. Et sa ei tõrrele, kui meesin, maadleme. Tore lugu. Mitmes kord seal teil lugeda, need ei mäleta küllalt kümnesi, umbes. Ta on kuidagi, ma ei tea, kas mulle meeldib olla koomiline kusjuures ta pole koomiline või see kohutavalt kindel rutt, selline meetrika nii väljapeetud nagu klaver. Saidi raamatu oma õpilase käest paar nädalat tagasi. Kunstikoolis kunstikoolist ja mul ikka toovad, vahest leiavad siis luuletamisega tegelen, kelle, kelle laul see on. Kas autor on tuntud meie eelmite Liidia Phillip, Bon root. Raamat on välja antud kolme teid 1009 13 vist oli. 1930 ja novembrikuul keegi augus Kaarne on selle eessõna kirjutanud. Raamatu pealkiri on Eesti luuleilm. No nagu mõelnud luule antoloogia, Eesti luule antoloogia on ka, ei oleks, on küll. Ulataks. Aleksander Suumann sündis 25. aprillil 1927 Virumaal metsakülas talupidaja perekonnas. Õppis Väike-Maarja keskkoolis ja Eesti NSV riiklikus kunstiinstituudis maalikunsti. Töötas aastail 1954 kuni 1957 kunstiajaloojoonistusõpetajana Rakvere pedagoogilises koolis ja seejärel Tartu kunstikoolis. Esmakordselt ilmusid tema luuletused 1962. aastal. 1963. aastal avaldas luuletuskogu oh seda inimest. Ja 1966. aastal. Kust Simmul kaarsilla annetas sibula ja sibula ja Väike-Maarja lähedal Väike-Maarja külje all, seal seal käidud keskkoolis Pedja jõe ääres ja siin on kuidagi kuidagi pole Eestis esialgu tegelikult see või ta jõgi algab simulast kirikumõisast piima jahutamise, Aid Altes ajab jõena välja, koheldakse alust, kolm meetrit lai. Ja, ja kohe juba kilomeetri peale on juba vesiveski nii niivõrd intensiivse vooluga, kus teie sünnida siit 10 kilomeetrit edasi sindri püksikäänd, seal ka elu sees, seda nimetust ei ole seal, ainult praegu on seal ainult üks maja, seal kunagi oli seal neli, maja oli aga. Ja Talupidajad. Aga kuna lähen Kolloos, asub sealt sibula puhul 10 kärupoolselt viis kilomeetrit, siis muidugi vaevuta masinatega, sinna juurdegi, jäeti need põllud nii nagu nad on jah, metskonna, istuti puud isegi peale. Vend on seal siis kodustatud, töötab metsa, põhineb ümberringi nagu siit nüüd siin ei ole mitte ainult ainult metsad, ainult energia akust, ei, esimene koolimaja oli Simm. Sealt kõige paremad mälestused ei ole löönud, minul oli väike kool, ei, päris suur kool. Aga siis kuidagi juhtus nii, et kasvasin siin, noh, väga üksikuna. Põld enne ilmaga inimesi näinud, lähen kooli simulasse ja seal ma sain alati peksta poiste käest. Ja see oli sellepärast, et lähtav hiljemal järgi mõelnud, et etno teadsin kõik muud aega õppida, kõike teadsin ja siis mul oli Bastik laine kuuga ja siis seal arv ei meeldinud testrit, terve kambaga mulle kallale. Õde eluvõimelisi siin praegult paar aastat noorem olin, Tõmases tulid mulle appi massilise Järvult tüdruku küüntega. Ja siis ja kujutate see kuidagi lapsele jääb eluks ajaks meelde ja ka alati niisugune ebamugav tunne. Aga siis edasi oleks väike mure keskkooli, seal oli kuidagi selles eas nähtavasti juba kaasõpilased oskasid hinnata, arv oli rohkem jah, et võib ka niisugune tüüp olla, lohiseb omaette. Kuule, Väike-Maarjas oli Maie Kalda tuli meie klassi üks võidu ikka siis alati nii. Kas siis meeldiks rohkem joonistamise tundides või kirjanduse tundides, noh ma sain Väike-Maarjas Graali vahest joonistamine kolm ja sest ma ei teinud neid ülesandeid, mis ei viitsinud teha, tegin ise ja õpetajatest karikatuure ja siis sellepärast pahandusi. Aga siis juba korraldati rajooni joonistusvõistluse, võtsin osa sellest disainiauhindasid ja noh, kirjandit tööga oli nõnda, et kui teema meeldis, kirjutasin viie peale, kui ei meeldinud, siis oli üks, mille pärast hiljem ei olnud. Ja, ja siis mudelile mitut sõna, mis mul oli tegema ei hakka, ma ei tunne seda ainet ja siis ei tee. Luuletusi sai samuti tehtud. Põhiliselt muidugi sonett. Hiljem muidugi ma käisin kunstiinstituudis. Ma üldse ei tegelenudki absoluutselt mitte peale ning paraja lugemisega. Aga siis hiljem Tartu ratta, siis tuleb vastav siin veel ees, ei hakatud jälle uuesti nagu tegema. Kahvatukollane kask. Ta lehed lendavat tuules. Kurb on. Maalisin kahvatukollast kaske lehtede lennuga tuules. Tundsin, et iga pintslitõmbega kaugenenud kasest ja kurbuse kannul käis rahutus. Siis maalisin kurgust. Maalisin seni, kuni lõuendil hakkas kohama Kask kahvatukollaste lehtede lennuga tuules. Kurgus, mis õhkub, sest lõuendist on nii tugev, et teeb rõõmu. Jah, see on päris algusest. Kõige esimene luuletus oli, mul, oli siiski seesama ikka vist oligi esimene puu kristus Mul ilmus küll esimesena, aga, aga see oli juba valmis. Üks päris esimestest küll, jaa. No palju neid saadi ära visatud, aga see, mis nüüd jäi ja nüüd ma tahaks rääkida kahest tööst siin kunstniku kodus silma hakkavad, eks selja taga seinal mees ja naine, jah, nuttev laps nende vahele, see on tüüpiline tüli põhjus. Et laps karjub ja siis mees ja naine kokku minema, sile lapsega ähvardavad teineteist, kes on süüdi? Ikkagi ilu lapse pärast. Kui vana imalt oli, siis kui te seda tegite veel olemas? Ei olnud ja ei olnud ja see oli kuldne, siis järgmine küsimus langeb kohe ära. See oli lihtsalt ettenägelikkus. Maal on mulle jäänud nagu alles veel mullu terve seeria õlimaale üldteemaga. Palkseinapildid esinesin näitustele ka viimasel ajal, ma pole mitu aastat näitusel esinenud. Siis ma ikka pidevalt olin just umbes sellise temaatikaga kuidagi noh nagu kuidagi see asi nagu käpas see teema ja. Aga sain nagu sarjata kõvasti. Omal ajal ja siis jätsin esinemise pooleli. Ja pole rohkem nüüd seeria iga muidugi pooleli, selle tõttu. Paljude Valmis tegite seeriast, 10. ei tunne on ja need on ka mööda ilma laiali. Kingitud ja maha müüdud ja ja nõiad, teine töö on suur vaskplaat. Kas seal Kohrutlus tehnika või on see, nimetatakse Nandaja lihtsalt tahutud vask või, või korrutustehnika? Siin on mul jah suur Walker. Suur vanker katusel, jah, ta on siis niisama pikk, on see Walker, kuid talu korstna ots upakile jäänud sinna pidama. Mees muidugi tahab hobust ette rakendada. Laine hädaldab koer augu, mees talutab tõrkuvat hobust ja hobune ka kardioloog teises käes, meie sellise julgeda mehel mehe julgus ja Nalja hädaldab, laps kardab ja sellised asjad kuidagi jutustab, koer haugub. Ja kass magab mingeid millestki välja. See on niisugune ükskõikne ja oma maailm. Ma tegelikult tahtsin selle kohta luuletuste lainer teha, aga siiamaani tegemata. Nii mulgi paralleelselt teinud pilte ja luuletusi, nii et selle ainima kindlasti kasutan veel ära. Igatahes tuttuaanlas tükki hüpides silmades mis sonar. Igatahes süttib Igaswana tükis rohelistes silmades. See needus. See on romantika, puu. Ta kõrgub sügaval laanes. Sinna põgeneb Põderry ja kuu. Ja veel ei keegi muu kui õhtu. Üks söömu hingele vao. Et arvasin asjad selgeks, mis selgub, see ära kaob. Pole kirkust kuskil savate kuu aimab ja hääbub eha. Kontuuritav veeta ja maata jäi mets ja teetaja Raata jäi õhtu. Romantikapuu on see, sügaval laanes kõrgub seal kalk, sab põder läbi vee. Ümber tüve käib kurdu tee ja õhtu. Kirved kargasid sealt nats nats lärts, plats, hirved kargasid nats. Süülil Revo. Instituuti siis pilla-palla altidele. See tööle baasikali teatrimees osana räägiti naist ja. Keefiriga hoburra staaži, särg saataalse. Sinilill. Vaatan, kas seal on peeneks teinud. Rahvakohvi teist kord ka veel läbi ajada ka ei ole, pole tähtis, niukene, paras puru. Ma olen toonil kohvi ja, ja kuna see masin on ei oska aimata, eks nad ikka nii sajandivahetusel. Mulle tehtud perekonna pärandus ei ole. Ei ole, sain siit Tartust kuidagi komisjon, Kapstust, seal küsib kolm rubla. Ütlen kaugemale, võta 15, mis siis kolme Karal või kus ma saan poes maksavad juba 10 topsikud elektriga. Nii kurtmiseks vananenud mudel, Luiad, ta võtab selle järgi, et ta on niisugune tore asi, lüüakse ta nagu. Ma ei tea, kas vanaste perenaene jahvatas sellega ube või jahvatas Sigureid või muretsegi. Ma mäletan, eemalduv tegija ikka nagu eraldi olid parajasti sega. Ma ei tea, kas, millal lube akude tuum, väikene posi Jum oli. Siis siis tehti ainult siguri ja siis kuhjusin hulkuri pandud siis vilja või ekstra küpsetatud, niisugused jahust ja munast tehtud ja, ja ja küpsetatud ja pruunistatud pulgad kohvikakud sellised ja, ja siis Žiguliga pooleks koht missugune südant kloppima ei pannud. Seda väntajast tulebki nagu ikka lapsepõlv meelde, mis värgid need kohvimasina kõrval seal Sobusa enda metsatallu kodus on niisugune püramiidis suurest tuvastamisest põdrasarv keset põrandat, no need ei ole mitte lastud põdrad, vaid metsast leitud sarved. Nad sügisel ajavad sarvi maha ja siis veel tead, kus koha peal nüüd on see aeg siis kevadel otsime, säält saadab, polevat kirjatavatma põdrasarv otsima parajasti nepi mäng on ka see aeg. Kaks tegevust korraga. Oli varakevadehommik käes. Kui vahetas, jõudsime rappa, sinna, kus tetramänguplats. Tahtsin mõnda neist tappa. Õigete mänguid tulnudki, kuskil kaugel üksainus Gudrutas. Jätsin maha, varitsuskoha oli viluvõitu ja udu, kas lamas lumelaike veel põõsa all ja meest kandis iga tüma maa. Tuli hiilida ilvese kombel sest kelts kulu all kippus kõmama. Katkes käki, mängulaul. Pea taipasin. Hunditund, suur koiduaegne vaikimine, mingi ürgne looma sund ei vaiki siis ainult lind ja loom. Ka tuuleõhk peatub hetke, et noore päikeseteraga koos võiks jätkata oma retke. Jootutavarane koovitaja Eima ehitise taevasik peab aru karugi, teadagi arupidamine pole pikk. Mis isemoodi nähtus see on. Ja miks nõnda olema peab? Eks küsi kährikkoera käest, ta on tark ja teab. Need männiladvad põlema lõid, päev tõusis, tõus oli sujuv, graniitkivi keevas olekus. Ta pind oli nähtavalt ujuvvalgusjoad, härmatist Nelpsasid ja haukasid, iga varjupilliroo põhkub aitasid ja möödunud aasta marju. Suur tedrekukke, märkasin puus, kui katkes pühalik, vaikus. Ta uuesti laulu lahti lõi. Soosaartel see kordus ja kaikus. Tur sull kisti, basid vääristes. Küll oli ta Huus ja ametis peas purpurpunane, kroon oli tal. Ja teha oli mustas saametis. Aga mul oli seljas pulstunud puhvaika. Jalas kandsin, kirsavoisid. Inimene kuis kuningakotta, Ta nii astuda sa võisid võtta, läki peast. Kummarda, ood vilets Lapuline. Suhkoht pole siin. Sest võõrast kohast saab kohe äramine. Mille nimel ja kelle loal sa igal pool tundlad ja tõtled. Kõik pole ju sinu. Et sa vastupidi, mõtled, On päike ja piiraigus, iialgi pole sind sallitud. Ära tee, et su ajusagara eest saab looduse hallitus. Kas te suvel puhkusekuud oletegi siis venna juures, nii? Põhiliselt muidugi vahest vahest tünga mujalegi trennis Eestimaalt välja minna ei taha lahti, sest siin on saadud ka nii vähe veel käia. Selle ühenduses on need metsad seal selle Alutaguse suurel massiiviga. Nii et kümnetaja kilomeetrite kaupa ei ole ühtegi maja, seal tuleb mõni metsavahi maja vastu. Seal on kohti, kus inimesed eksivad ära täiesti jäävat mitmeks päevaks metsa, ise olen ka ilma kompasite julge üldse minna. Kaugemale jahiretkel. Päike paistab, siis muidugi tuleb välja metsastada. Muidu võib ära kaduda, aga huvitav, et käidega ringiratast. Ma isegi panin tähele, et ma käisin ühtepidi alati käib inimaga, vot nüüd ei mäleta, kas mitte. Vastupäeva ringi tee mõis, arvasin, et parem jalg on nagu Varssis, parem käsi, natukene, tugevam, tugevam astub pikema sammu, eks ole, ja siis teed, et kas sa oled selle peale täpselt, hakkad seda punkti modelle käima. Seal üks, neli aastat tagasi leiti vana inimegi. Vana naine leiti metsast luukere. Siis oma mantli ütelnud endale peal. Kadus ära, keegi ei leidnud, võib olla venelane, võib-olla marjuline. Hiljem teati õhkuse külast, oli. Arvad, et läks sugulaste poole, mindi nädala pärast res otsima, esindab läind, kammiti metsa ei leita, ei leita. Muljeid meil kaugele siis kevadel. Nii et ikka ega naljalt läbi ei pääse, kõik variseb nii nagu ta loomulikult on. Varises kokku tuulemaja kukkus laane peale kaelakasele, kuusele ja mustale laanesõjale, kes tihedasse kliinikusse puges kui õnnetust, haistis. Tuulte maja oli tehtud kummist, mis läbi paistis. Tihke ja raske varingulaam metsas. Ilmily surus jahmussest lind ja iga loom, kel kodu ei olnud urus ei pedaja tänam peljanud valvakat metsavahti pinnasest ükshaaval keskusid enda kribinal-robinal lahti rinnutsi kapas mastimände, nagu perrusid täkke. Ransti pea ees mulda püsti, jäi Vaidi juuri päkke ladvaga põrmu kaasa kiskusid värvu poja ja räästavits tega vihinal peksti neid, kes kuidagi püüdsid end päästa. Mühin, mürin ja tulesakid. Teed ei olnud pakku. Langeva palgioksatüügas põdrale puuris makku, vastu maakamarat vajutas uhke pulli kere, sõra raps ja ammumine, kuni kaotas vere külma veetjuma kõige peale. See oli viimane tegu, kombeks on ikka kohendada ja pesta, koolnu nägu kestis nõnda päev. Ja ööd. Hommikust otse jäi hootuks, tõusis kahvatu päikene, siis vaibunud, oli sootuks. Vaskialt kumavad, pilvenartsud, aeglaselt ujusid kirre. Oli rohi, loidus, seal liigane. Ja täis oli prahti ja Bearde silmapiirini irvitasid tüvede Gide hulgad. Kellelegi hambad olid need püsti, kui rehapulgad, kostus kurja mehe naerukujutelm. Õnneks hääbus öelda, et kõik oli ülev. Ütleks seda kääbus ehtne kääbus, raskuues, kes minus seni tukkus kuni kuulis, et temast suurem otsa sai ja hukkus. Noh, see on lapsepõlvest külge jäänud. Võitis saadikud juba. Et leiavad, et see ongi see õige ja mis hiljem õppidega. Ega sellega ei muutu omaks. Keskkoolipoisina esimest korda nägi merd Tallinnas hiljem ka korduvalt mere ääres oludega merd ma ei tunneta üldsegi mitte tunneldamust, üleda mulle võõras oma selliseid mõtterite kujundit ja iial ma ei oska merega siduda. Ta ei anna mulle mitte midagi. Võõras inimene, aga ikkagi kõik need võrdlused ja mis nagu ette tulevad loomingulist tööd nüüd ikka on alati seoses metsaga omamoodi piiratud, aga saalsest arvuga. Aga lu leian ise sealjuures, et täitsa mõttetu ringi õppida. Võõras viis, ära puuduta puid. Need isa pühendas mulle rünkpilvi kaar puuduta seal viuglemas vihmakull. Ma kuivanud ja kurt on, kui kuulen sind, taltub mutta, jõudki mu heinamaale ja õuele saab paha puistad, kui põudki. Kao mu kõrvust, võõras viis, ei mõista mina su käike. Vaata, rünkpilved sünkuvad, pea tuleb sadu ja äike on südasuvine sadu, see, mis kosutab ihu ja hingepäike, küll veidi kohutab. Kui ta ära lahendab pinge. Võõras viis, ära puuduta puid. Need isa pühendas mulle rünkpilvi, kaera puudute, seal viuuglemas, vihmakull. Künnan külvan ja lõikan õhtul brigadiri le, hõikan, äi tule välja. Ma ei mõista nalja. Ja brigadiir, väike ja vilgas mees on krapsti mu ees. Raamatupidaja Agassi ekendab rehkendus, masinaga pole tal aega ei asu. Arvutab öötasu kvartalis, korra käin keskuses. Vastu tulevad esimees, valge vunts, vana revolutsionäär, rajoonivolinik, kehke, Melitsionäär, koolipapa, kari, pioneerid, Tipa, Tapa tuules punemas rätimutt. Apteeker rohitseja zootehnik, kohvitseja Kööria maniküüri ja sõdureid reas, suvitaja, luuletaja lind, peas kääriteritaja, maletaja, seanaha, veritaja, valetaja, oktor, lektor, kultuuriinspektor, rändtsirkuseartist ja Tepp mamsel perekonnaseisuametist, kes möödunud aastast saadik on rahvasaadik. Meenu leivas koguse pere. Mõni viisakas ütleb tere, jaanad käegi. Mõni ei näegi. On tsirka 30 lõpetajat krõbinat tööle pannakse? Noh, kui ühe käe sõrmedel lugeda, siis nii palju saab nendest kunstiinstituuti. Aga ülejäänud saavad töökohad. Kas siis osa saab muidugi koorides joonistusõpetajakohad, aga kooli pruuphil just sellele, kuidas seda põhiliselt nad lähevad tööle, kas siis tehastesse kunstnikele töötama, siis hoolitsevad tehase ruumide ilu ja, ja maitseb, kui see-eest viimasel ajal väga nõutakse olla avatud palgalised kohad igavabriku juures. Kaasaegset nõuab töökultuuri ja no põhiliselt on nendel ruumi, kujunduslikku tööd, see ei tähenda seda, et kuidas seal mööblit panna või mis tapeeti või värv üksi vaid ikkagi õpilane lõpetab kooli mingisuguse figuraalsed seinakompositsiooniga. Ja viidud teatud tehnikasse juba kas siis fresko fresko, näiteks viimasel ajal meil väga vähe viljetakse nagu seda tehti renessansi ajal, kuna ta nagu ei ole vastanud meil ajastu moele. Kuidagi tahetakse väga teravaid ja karme juunia karjuvat värvi. Ma olen ikka selgitanud õpilastele õige Rescu tema, tema maalitakse märjale krohv pinnale ja siis ainult värvi, puhaste värvi muldadega, naturaalsete ka, kusjuures ei kasuta mingisugust sideainet peale lubjapiima, teda segad, siis panete sinna krohvi peale siis ta, see värv tõmbab ennast krohvipinna, siis loomulikult ta pärast ära kuivab. Siis ta jääb selline piimjas ja pehme, ilma teravustatud, ilma kontuuride ilma karjuvate värvideta. Aga kusjuures tal on see võluvad, kui seal oled ruumis ja vaatad seda maalitud seina siis need figuurid tulevad nagu seina seest välja nagu kumavad udu seest kerkivad üles. Ei vaevunud me kaela kahekorra käänata. Lõngu me kahe korra käänasime? Ei söandanud. Me silmi peast välja susata, surnukat lõimesses uskasime. Ei Mõiganud. Me kõrisid läbi lõigata kangaid läbi lõikasime. Ei tihanud me kehi piiki tikkida, tekke jätanusid, tikkisime. Kirstud on täis nüüd kunstiteoseid mehetegusid pole siin. Ürpide ilu alla on maetud orjapõlvevalu ja piin. Kas te oleksite nõus rääkima, missugust teed teie esimesed luuletused trükki pääsesid? Esimese nüüd trükis edasi minul. Eks ma nagu pakkusin NRK kaike, naerdi ja nagu vaatset ei vaadata, et ei ole õige see asi, et aga pead ikke nii kvaltumiga läbi lööma, et, et usutakse, et need seal ikka veel, eks ole, mõni luuletab tõesti juhuslik olla. Iga inimene teeb elus luuletuse või paar. Ja see on täitsa loomulikuga. Ja ennem ikka minu arvates ei trükita ära, kui nähakse, et tal ikka nii palju on, et kogu aeg tehakse. Siis tekib kuusk ka toimetajal ja kirjastajal. Aga kuidas teie esimene luuletuskogu trükki jõudis? Noh, see oli niisugune naljakas naljakas ja ootamatu, kõik. Juhtus see kõik sel ajal, kui kui ma olin kuidagi kuidagi maha löödud nii moraalselt ja lamasin päevade kaupa Diivanile et hoida energiat ja siis lõimule tuberkuloos külge. Siis ma vaevlesin sanatooriumid haiglates paar-kolm aastat, kuni kuni sain ikka terveks. Ja ükskord haiglas olles Paul-Eerik Rummo tuli mulle külla ja ütleb, et kuule, kas sa ei taha kassetis esineda, ma ütlesin, et mul ei ole ju luuletusi. Ettevõte on küll seal voodi all terve kuhi, et mõtlesin kliendile luuletused, et need on mullist märkmed. Noh, et hiljem kavatsen maalidele järele sest kirja pandud ja ei Bastian kõlbavad, noh, ta oli varem seal näinud ja külas käies vaatasin võtme ja ma elasin üksipäini tookord. Siis otsivad väljasti hõimule haiglasse. Mis ma leidsin, muidugi täiendasin ja lihvisin ja seadsin järjekorda. Ja nõnda siis väikene kogukene, oh seda inimest valmis sai. Kunagi ei tea, mis, milleks hea on ja nähtavasti tuleb alati midagi teha. See talv, see kange tall ei olla juhti all kui lolli rahvas mõtleva ja külmahõngu pelgama see tall, see kange talv ei olla JOKK.