Algaks sellest viimasest. Eluminutist. Siis, kui tema paberile pani? Olen parteitu. Kuid ma toetan kommunismi. Selle asemel, et ennast Päästa selle asemel, et. Minna. Kõrvale oli temal südame hääl minna linna kaitsma. Mulle anti parteiline ülesanne viia tartust. Ešelon tagalasse. Kolmanda juuli õhtul. Tuli. Meie korteri ja tänav 28. Auto järgi Andrus Johanit nägin siis viimast korda. Ja see viimane vaade ja kallistus ongi, mis on siis jäänud nendel ta minu jaoks igaveseks. Andrus Johani armastas väga muusikat. Ta armastas üldse ilu. Tema erilist sümpaatiaks oli Beethoven ja tema sonaadid Beethoven. Teda vapustas alati. Kust Andrus Johani võttis oma teoste motiivid, et tema võttis oma motiivid elust ta kõike elas ise läbi. Ta käis väga palju uurimas loodust. Loodus nagu inspireeris teda väga palju, ta muidugi tegi portreesid, ta käis kunsti kedel terve Eestimaa läbi, ükse pikemaid sõite oli Nõukogude liidus, siis ta käis Leningradis ja Moskvas. Nii nagu ta kirjutab mu vennale Hando mugastale. Et on iga Ma tähtis sellest hängistavast õhkkonnast välja pääseda, näha midagi niisugust, mis sulle ka suuri elamusi pakub ja näha niisuguste mis jääb. Ja ega ta ei olnud nii suur jutumees, ta tihti vaikis, väga palju, aga, aga tema ülddile aktiivsus, niisugune ellusuhtumise erakordne aktiivsus. Mina mäletan teda 30.-te aastate lõpust, kus me nii tutvusime natukene põhjalikumalt. Ja see oli, see oli niisugune huvitav aeg, kus, kus kunstimaailmas Eestis domineeris nõndanimetatud Dallase koolkond Pallase kunstikoolist välja kasvanud kunstnikud, ringkond kellest kujunesid ka hilisemat selle kooli õpetajad ja mida siis iseloomustas selle, selle kooli kasvandike ja selle kooli inimesi, rühma inimesi üldse? Minu arust see on seesama, mis on omaniga Juhanile, see on äärmine aktiivne suhtumine ellu, niisugune isikupärase noodi rõhutamine selles ellusuhtumises. See oli. See oli ju tõesti omapärast äärmiselt markantse kunstnikud. Vanad võiks öelda tookordsest Tartu sellest nüüd juba ammu minevikku läinud Kalevi tänava nurgal olevas majas ja Juhan ise, kuidas ta võis möllata, seesama see vähe sõnale mees, teinekord ronid hommiku vara kuskilt mõne sõbra viimandiva pahi aknast sisse kuskil Aia tänavalt katuse alla. Kuulge, see tähendab midagi, midagi, muudkui kursuste, ruti, liini läinud loojat kui kindlate, kindlate trafaretti järgi Kulsi tegijad see on, see on niisugune alati hüppevalmis, alati värske ja, ja otsiv. Ja kas te ei arva, et, et Juhani üks paremik tema kuusist on ju pühendavad joonistustele unistuste värskus, erksust see on, see on üks seal elu elu, aktiivse suhtumise viga, loomupärasemat kajastusi. Ja pärast kandub see elav seisul erulähedane Mayna tõlgendamine ka tema tema küllaltki nõudlikudes suurtesse maalingutesse. Male mõtlevad mitu kord tema sellele viimasele suurele tööle, saan siis 21. juuli üles tõusta, tus. Esimene teos, mis eesti kunstis kajastas nagu 40. aasta sündmusi, esimene niisugune suur ja, ja läbimõeldud Tehas ja kindlasti see ja peale selle ka üks esimesi suuri temaatilisi kompositsioone üldse. Ja sel puhul ma kujutan ette, eks tavaline kunstnik sattus krampi ta korraga tohutu suure ülesande ees mitte ainult vormi seisukohalt, vaid kas sisuliselt praegu vaatate seda, seda maali, siis te näete, et kunstnik pole põrmugi krambi saanud, ta ei ole, et tal ei ole midagi ülepingutatud. Ma ei usu, et see on ainult selle tõttu, et see töö on mõningal määral pooleli jäänud. Poolelioleva töö värskus ei, selles on tüübi värskus, elu, nägemise värskus, vabadusse, mis on, mis oli minu arust Johani kunstile omane. Ehkki ma ütlen, ta oli väga varakult välja kuunegi siukse temaatilise ja siis eelise maali alal palju varem kui, kui mitmed teised Pallase kunstnikud ja seetõttu tihti palast näitusel raske isegi esineda, tasatus tihti väsi terava kriitikal nende poolt, kes ennekõike nägid maalikul siis võib-olla esteetilist probleemi, maalikult suuri probleeme edasi tema tee korraga minust mingisuguste rannarahva tõi välja kuskile või, või miinus töölismotiivi. Ja, ja seda ta tegi enese enesele omase loomulikkusega ja rahulikkusega. Pannes rõhku võib-olla rohkem tüpaaži ja situatsiooni väljatoomisele kui võib-olla puhtatele vormi probleemidele, mis temale kui kui häälekunstnikule muidugi ei olnud võõrad. Ja ma ütleksin selle puhul ka teda nagu paljusid ballastasi, kes olid, kes tegid seda, mida nad ise tundsid, millega lähedalt tulid seotud nadi otsinud teemat kaugelt ja ma arvan, et see tööliste ja töötavate inimeste niisugune lihtne igapäevane teema oli talle eluliselt lähedane, ta elas iseennast osalt üle, selles, selles oli midagi võib-olla ühist, kui kaugemalt juskulsi paralleeli otsida. Ma arvan, selles oli tõesti midagi ühist Madalmaade kunsti saaniliste aegadega. Ja Madalmaad olid eelistavad mitte ainult mitte ainult Johan juures, vaid väga paljud teiste tolleaegse Pallase koolkonna domineerivalt kunstniku töö juures. Nii et selle selle taust on kauge minu arust. Kuid, kuid tema tema konkreetne lahendus äärmiselt lähedane ja kasvanud välja kasvanud välja Juhani enda elunägemisest tunnetusest kas või nii, nagu näiteks kummitsa tööd on ja ka tema enda, sest vaiksest äärmiselt armetust kambrist välja kasvanud, kus Modeni mõnikord olen käinud vaatamas need mehed tegid, tegid seda, mida nad tundsid. Ja siis see lõpmata võluv, otsiv Andrus Johani kunstniku joon, eks ole, see, mis mängib välja selle läbielamise, me kõik tunneme inimesi võib-olla teatud piirini, ei oska teistele edasi anda, aga tema, see, see vormise lõpmatu meisterlikkus, mis tal oli juba õige varakult väljakujunenud, see oli hämmastav Võrus kaasaegseid, seanistalisuse positsiooni tolleaegses kunstis. Ja lõbus ikkagi tõesti see imelik väga varakult välja kujunenud. Ma arvan, see oli tema niisuguse varajase siiski ideoloogilise küpsuse üks tundemärk, mis ei olnud mingisugune teadlik, võib-olla kindlad taotletud programm, vaid, vaid iseenesest niisugune sisse elatud suhtumine. Ta leidis selle lihtsamad rasket tööd tegeva inimese, eks ole. Mis tollal ei olnudki väga kunstiringis teemana populaarne, eks ole. Ta ei olnud kinni mitte mingisuguse seisusesse purunat realistlikkus vormis nende töö juures, see ilmnes võib-olla kõige paremini tema raamatu illustratsiooniks, kus ta ju võrratu virtuoosse vaba austusega Tallinnas küll luulet ja proosat. Ma leian, see on nüüd tema üks neid viimased näited, mis, mis lubaksid oletada, kuni kui oleks nii rumal rääkida, kui, kui, eks ole. Kui te hädas oleks töötanud, ma, ma tõesti arvan, et arvesta endaga huvitavat teed mööda omapärast teed mööda. Aga see, see edasin, arutune kuulane meie, meie õiguste hulka võib olla elu tõesti niisugune, mis, mis sulgeb iga inimese ringi just täpselt. Täismõõdulised. Johani oli juba 20 aastane noormees kui võttis julguse rindu ja otsustas tulla Tartu. See oli 1926. Ja asus siis õppima kõrgemas kunstikoolis Pallases. Tegelikkus veeretas talle nii suuri kui väikseid takistusi. Kuid kunsti nimel oli ta oli tal kerge loobuda igasugustest eluda rohelistest mõnudest. Ta luges juba heaks asjaks seda kui Tartu linna peal mõni pesunaine või teine lahke inimene talle koiku koha lubas oma toas. Soodustusena. Ta võttis sellist nähtust, kui talvel oli võimalik asuda oma elamisega Pallase keldrisse. Siia sai siis juba joonistusmapi tuua lõuendit ja muid asju ära seada. Kuid seal oli pime. Ta kolis Pallase hoovipealse maia kojamehe kõrvaltuppa, seal oli töötamiseks juba valgus. Ja tegelikult oli karastus ka seal omast käest. Talvel ei pidanud ruum sooja ja siis külm näpistas nina. Kuid ega sest midagi. Olime möödunud Tartus Pallase õpingute lõpuni seitse aastat. Ta lõpetas Pallas 1009 33. Seega siis tema eluperiood seitse aastat Tartus ja tema loomingu aja mõõt on kaheksa aastat. Selle lühikese elu jooksul on ta loonud umbes 600 maali ja joonistust mitmesugustes tehnikates ning 150 raamatuillustratsiooni. Tema oli väga ergas teadmiste ja esteetiliste elamuste omandamises. Tema armastas ja hindas kõrgelt intressioniste, eriti Vanhochi. Ja nii ta oli suur Sarmeeri austaja. Muidugi, sügavaid elamusi sai ta Rembrandist Eesti kunstis. Ta armastas meie Värmi meistrit Paul Puurmani Grinbergi kontot mäge. Muidugi graafikast väga kõrgelt hindas viiraldit. Nad puutusid Pariisis, Wiiralt ikka isiklikult palju kokku. Ja nad olid nagu loomuselt ühesugused. Ühelt poolt vaikivad, teiselt poolt äärmiselt intensiivset elu elavad aktiivsed. Iga elunähtus oli neile tähtis, olgu see poliitilises kultuurilises üldse vaimu, mõnes vaimuvaldkonnas. Ja kui nad Montmartre kohvikus koos istusid, siis muidugi põhiline oli, et mõned sõnad võib-olla vahetasid ka, aga käsi käis ja kraabiti midagi igast tiku doosile, paberile, ettejuhtuvale, muule lehele. Mida teie ise Andrus Johani loomingus väga hindate, mis teile väga meeldib, kas mõni nimetaksite mõne teose Ma mul on praegu nii äkki nagu raske ütelda. Sellepärast et mina suhtusin Andrus Johani töödesse nii kui ka oma venna Hando mugastu töödesse väga kriitiliselt. Ja ma olin ainukene kriitik, keda Andrus Johani jaga, mu vend usaldas. Ma tundsin, kui ma koju tulin ja haldusoli oma tavatöö kallal liitnud, tundsin juba õhust, et täna on tal mingi niisugune eriline fluidum mis mind ligi tõmbab. Ja siis me istusime tema Lätis seda tööd küll otsevaates, küll küll vaates. Ja see kõike nagu oli selleks, et. Neid joone ja värvivahekordi ei vaadata, kas nad on maagiliselt mõjuvad, kas neil tuleb välja see sära, mida ta tahtis sõna anda. Ta oli oma tööde suhtes äärmiselt kriitiline, ise väga paljud oma töid lihtsalt purustas. Ja ta kirjutas 36. aastal näituseks ette. See rahutus on nii suur, ma ei saa puhkusele tulla, mul on valus, kui ma tean, et teised tahavad, et ma töötan. Ja ometi sellest midagi välja ei tule ja makettan neid. Ja vaat nüüd vist praegu on niisugune moment, kus ma ei tunne veel seda, et selle, et ma olen saanud nii, et neid Kingse paid tööle panna. Jutt on sellest jah maalist ta tegi kaks, üks oli värviline kriit, aga teine oli maal, see oli just 38. aastal. Ja see maal osteti ära Roomas, seal Roomas, nii et lõpuks ikka kingsepad hakkasid tööle. Nähtavasti siis hakkas tema tema kriteerimal alati, nii et küll see, mida ma teen, selle väärtuse otsustamine ei, ei kuulu minu kompetentsi. Seda otsustab juba vaataja. Kas ta midagi väärt on. Ma väga hästi ei mäleta, kas oli 34 või 35 see aastanumber. Aga igatahes ma õppisin Heleni Juhanit tundma enne ja siis tema kutsus mind oma koju. Nad elasid liiva tänaval, sel ajal Tartus Ülejõe üle Emajõe. Ja ma hakkasingi seal sagedasti käima. Andrus oli võrdlemisi vaikne, nii oma jutu poolest, veel enne oli jutukam ja arutas igasugu probleeme. Ja veidikene ka kärarikas, naeris valju häälega ja. Andrus kommenteeris vaikselt, kui oli juba teised mõnda probleemi pikalt-laialt arutanud, siis tema tegigi väikese humoorika kokkuvõte sellest. Ja siis kõik tulid arusaamisele, et Andrus on meil kõige parem jutumees. Kes seal käisid, kaardid, perekonda mäletan, see loomaarst kaardeks hiljuti suri. Ja tema abikaasa. Ja siis oli seal mõned Helene Johani töökaaslased raamatukogust ploompuu. Minu meelest käis seal tihti Andrus Johani õed. Ja Helene Johani armastas siis teha üks kord nädalas suure lõuna ja võimalikult palju tuttavaid kokku kutsuda. Louise, kelle perekonnanimi ma kahjuks praegu Ui oska öelda oli neil üks alaline külaline ja tegi siis nalja, et seal mis annad vaeste lõunaid või jäini kuidagi niisuguse norimise väljenduseks Ja. Kõik läks väga lõbusalt. Nad olid ju siis noored, Andrus Johani välimust on tema autoportreede ka päris hästi fikseeritud. Tähendab muidugi, mis puutub näosse ja, ja ilmesse ja tal niisuguse tugeva peaehitusega. Juuksed natuke kahus, võidusid kõrvadest eemale. Ja aga muidu ta oli keskmist kasvu, võib-olla isegi nii lüheldane laiaõlgne ja mõnes poosis võis arvata, tugev nagu põrgupõhja vanapagan, aga ta ei olnudki niisugune jõumehe kuju, sest teiselt poolt olid väiksed käed ja jalad ja ta vahest liikus niivõrd kiiresti väledalt. See on ikkagi huvitav. Kui inimene oma molberti ümber askeldab või kuskil seal, siis ta muutub järsku nii painduv kast nagu sisalik ei olnud üldse enam seda niisugust talupojajõudu talupojajõudu huvituseda koju tulnud. Tema oli, ta oli kingsepa poeg, üldiselt. Neil oli komme istuda koguko kohvikus uksest minnes kohe tagaseinale juures latris. Oli Arkadi Laigu, kes alati piipu tõmbas ja siis Johani suundus ka otseteed sinna. Aga Helene Johani ja siis mõned teised. Me istusime enamasti mujal ja siis anti nii ülekohvik üksteisele märku, et millal minema hakata ja millal seda või teist ette võtta. Seal noh, eks ole, need kohvikutunnid olid siis ikka tõsise jututunnid, kus sa siis ikka kokku said, ega igaüks oma poolega ja ühest linna otsast teise ei käinud iga pealt esijuures. Praegu on sellest väga kahju, meie kohvikutesse ei, ei ole enam nii võimalik. Kunstnikud ja kirjanikud ja niuksed inimesed arutasid seal ikka omaloomingulisi probleeme niisama põhjalikult nagu teinekord meil seal ütleme, Kirjanike Liidu koosolekutel või kuskil kus on vahest ka see viga, et liiga palju inimesi on koos ja sa kõiki asju ei saa nii mõistetavaks teha. Aga seal siis ütleme kaks kolm inimest ja ja kolm-neli inimest. Saalil oli väikene komme. Hoobelda sellega, et ega tema naine vaja pidamisest midagi tead, tema teab sellest rohkem. Kui ta oli näiteks seal Ellerite juures Leida Eller meenutas pärast seda, et siis Johani tuli ikka lõpuks tema juurde, kui tema köögis teeb, keetis, ütles, et noh, teeme neile nüüd hea kangedi, ega nemad ju majapidamisest midagi mõista. See tähendab siis skulptor Eller ja, ja Heleni Joan ja et noh, Lady olid kokkuhoidlikud ja nad ei tea üldse, kuidas tuleb vaja pidada ja vaja parandada ja kust see kõik võetakse, palju tuleb poes käia. Kõik, nii, ja seda ta ütles, ma mäletan ka sellele professor kaardi abikaasale, niiet siis lõi niisuguseid ikkagi jälle rõhutute gruppe. Ja kui ta oli väike kilk peas, ütleb vastu hommikut, kui mingi lõbus seltskond alistel tuli, järsku mõte, et läheb, otsisime üles inimesi. See selleks inimeseks juhtus olema vahel mõni täiskarsklane, et viibedal pudeli põhjas ka natukene ja äratame ta üles ja ajame temaga juttu ja ehk tahab ka viiegi istuda. Ja ükskord, ma mäletan, oli selleks sidumiseks sisalva selge kes on tõesti eluaegne täiskarsklane olnud ja vanem daam Ta oli kirjandusloolane, on praegu personal pensionär ja kuskilt otsisime siis ta sealt Riia silla juurest. Minu arvates oli tema tuba seal. Otsisime üles, jah, jaa, täitsa tõsiselt hommikusel ajal, et paluks ikka üles tõusta ja külalist vastu võtta ja ja siis ajas Jaalideaageni toredat juttu seal ja ikka pakkus muidugi seda pakkumist ei võetud vastu, aga aga lõbus oli siiski. Ja Juhan ütles, et küll sa lähed, tal on ikkagi hea meel, et me teda meeles pidasime. Alati, kui ta niisuguse triki ette võttis. Üldiselt Johani läks varsti kunstnikuna moodi, alguses tal ka ei olnud kõige kergem läbi lüüa, nagu kunstiajaloolased kõige paremini teavad. Ma mäletan, ma ei taibanud kunsti probleemidest kuhugi palju, kuigi ma näitustel ikka käisin, see oli mulle alati üheks lõbuallikaks ja siis lugesin ka kriitikat ja siis jälle seal arutasid õlad, et vot jaani on lineaarne ja nii madal, maaliline ja, ja siis, kellel oli siis üks, kellele teine tundus nii õigem. Aga lõpu peale neil aastatel juba enne neljakümnendat aastat oli Johani üsna hinnatud tema. Maalis portreid Maardu ja siis tegi neid illustratsioone. Tal oli väga hea joonistaja ka. Ja siis ma mäletan ka ühte momenti, kus olime Londonis, tähendab mitte nüüd Andrus Johani ei olnud. Aga Helene Johani ja Andrus Johani saatis oma kirjad. Neil oli kirjavahetus. Saad sa alati väga illustreeritud kujul? Need olid väga toredad lugeda ta, noh, ta oli siis Tartus, ta oli tulnud parajasti Pariisist, me ikka püüdsime nii palju kui võimalik ka seal või teises maailma nurgas ära käia. Ja kuna ma olin siis Londonis, ma olin seal juba Tööd teinud ja natukene siis paar kuud jätsin endale paks, et nii turistina ringi käia. Ja siis tuli Helene Johani sinna. Ütles, et tema tahab raamatukogude olukorraga tutvuda, ta oli niisugune entusiast. Ja käisime siis galeriides, raamatukogudes, mina aitasin talle väiksel viisil tõlgi osa. Ja Johani. Kuidas tema nüüd Sartusel elab, jäägu teistele Tabeli Emajõe silla sealtsamalt, ta joonistas selle Sillasel, samas ta joonistas, kallab kalda peal iga suht figuure, kus ta läheb mööda jõe kallast, kus suplejad seal päevitavad, siis seal oli ka suurepäraseid actio välju, valmis visatud sinna kirja servadele ja vahepeale ja suure käekirjaga pliiatsiga kirjutatud kiri ilusas käekirjas. Ja, ja siis pliiatsijoonistused ka. Ma ei tea, kas need kirjad alles on? Vist ei, oleksid. Kuidas kujunes Andrus Johani poliitiline pale, tema suhtumine maailma asjadesse, milline siin oli tema tegevuse motiiv? Siin, tema tegevuse motiiv oli reaktsiooni vastu väljaastumine. Igasugune reaktsiooniline nähtus oli temale orgaanilist vastuvõtmatu. Ta oli ise oma eluraja ja, ja seda elu ta rajas, joome füüsilise töö kaudu. Ta puutus ise otseselt kokku töölistega ja, ja nende ja nende suhtumine ellu oli temale täiesti loomulik. Seevastu ei võeta, see oli temale loomulik ja 40. aasta sündmused. Tali nendel päevadel juuni päevadel Tartus ta käis Kaasas demonstratsioonidel käis kaasas kõikidel ettevõtmistel, mis töölismaja poolt tehti. Tema Andrus Johani oli üks neist inimestest, kes aitas plakateid ja loosungeid ja tülis majas tänavas 40 kes korraldas linna kaunistamist ülemnõukogu valimistel seal kuuendal augustil, kui meie delegatsioon käis Moskvas Nõukogude Liidu vastuvõtmise tseremoonial siis sellel puhul kaunistati linn portreede ja loosungitega. Ja meie kolmekesti mina arhaadia Laigo ja Andrus Johani. Istusime kohvikus kokku koos ja tegime siis kavandi, kuidas kaunistada linna. Ja siis kas üks tormiline tegevus. Pallases mobiliseeriti vallase õpilased pilte, portreesid, maalima ja loosungid tegema. Kõik need Dallase ruumid oli tegevust täis ja siis nad Andrus Johani kadi Laigo. Käisite linna peal. Panid neid siis välja ja pärast siis veel kontrollisid, kas kunstiliselt seal midagi vääratusi ei ole tulnud? See on üks niisugune aktsioon, otsekohe, mis on nende tehtud. Aga nüüd ma tahaksin lõpuks tulla nende raskete päevade juurde. Viimaste päevade juurde, kui algas sõda, kui ma oma südant puistan, siis ma ütlen, et ma hirmsasti tahtsin et ta oleks siiski ära sõitnud. Ja ikka mõtlesin, et hüppaks ohvrile, hüppaks ta rongi puhvile. Aga muidugi Andrus jaani seda ei teinud. Kui tema käest küsiti, mida ta ette võtab, et vaat mehed lähvad linna kaitsma või siis ongi andmeid, et ta jätmisele jumal oli läinud töölismajja, kus need töölisvabatahtlikud nendel ta moodustasid siis pataljoni ja see liitu siis punaarmeega on andmeid, et Andrus Johani läks seal luuresse kui ta tagasi tuli, luurest olivaid rinne taganenud ja tema jäi nendel ta vaenlase käesolevale territooriumile või 30. juulil anti ta siis fašistide käsilaste kätte Nende omakaitse meeste kätte. Ja seal siis oli üks mees heisanud. Ah, sa oled kuradi kommunist, nuia siis rohkem see, kes mulle seda muljet rääkis, ei kuulnud, ja seal siis pandi autosse, viidi noh, andmete järgi Viljandi seal tehti, tunnistati ta riigivastaseks ja riigile kahjulikuks isikuks. Need on jällegi dokumendid olemas ja siis nii et teisel augustil ta annabki siis tunnistuse. Et. Mis ma juba ütlesin, et ma olen parteitu, kuid kaitsen kommunismi, ta kirjutas selle ja see on tema oma käega kirjutatud. Siis lähevad mõned tavad ja on seal jällegi dokument, fašistide käsilasi, pealekaebaja. Söör, kus on pandud kirja, siis kõik tema, nendel ta süüd selle peale kaebuse ka järel. Mõne päeva pärast. Kirjutatakse ta nimi surmaraamatusse number 21. SD mõistnud Surma traagiline surm oli 18. augustil 1941. Ma tuletan meelde valutundega kõige rohkem. Ta viibis oma sõprade ringis, kuhu kuulusid Kaarel Liimand, Arkaadia, Laigu, Nikolai kummits. Ja see kvartett oli häälestatud igaüks omal viisil. Neil oli oma kunstipale, neil oli oma omahinda, hingesuurus, neil oli omad valud, omad rõõmud. Kuid neid ühendas suur mõte. Nad läksid oma vaadetes kokku. Siin ei olnud neil lahkuminekuid. Ja kõige traagilisem on see et kõik nad Neli sõpra surid fašismi ohvritena surid traagiliselt. Ja nad kõik kokku on jätnud. Suure ilmeka ja värvirikka lehekülje eesti kunstiajalukku.