Vikerhommik iga kord, kui 20. august läheneb, siis toovad mõtted ja seekord ka jalad mind millegipärast sinu juurde. Ma ei tea, miks see nii on, aga nüüd ma istun siin sinu toredas. Muide, laupäev sõin argu. On selle asja nimi, paar, kus Muhu saarel ütleb Jüri Aarma, tema on välja uurinud ja tema on kõige targem olla tulnud sõnast parit ehk siis aurutama. Noh, tsaariaegne värk. Ja paar koon, suveköök, kus ongi kus ongi hea olla ja seal ühe majapidamise maamajapidamise jaoks vält. Kodukoht kui see päris 20-st kätte jõuab. Eesti taasiseseisvumispäev, kas sa oled siin või sa oled Tallinnas Kadriorus kenal suvisel vastuvõtul? Ja muide, ma pean ütlema, et ma olen väga tänulik kutse eest sinna vastuvõtule minna. Nii et hommikul oleme siin ja õhtupoole alamsiis, seal see aasta küll. Kas see on olnud nii peaaegu kõik need 24 aastat? Ei, ega ta nüüd järjest ka ei ole olnud niimoodi, aga aga me oleme käinud endale vastuvõttudel ja ja pigem me oleme. Noh. Ma ei oska sulle öelda, me, me oleme pidanud seda tähtpäeva kuidagi oma oma oma südames ja hinges. Et mulle väga ei meeldi suurte masside hulgas olla. Ja kui sa istud siin koduõue peal ja, ja meie lipp lehvib siis mulle sellest tegelikult piisab. Ma ei loe kõnesid. Ma ei vaata võib-olla neid uhkeid paraade alati. Aga see seal on muidugi jube tähtis ja ma lasen selle kuidagi selle nii-öelda mälestustelainega endast läbi. Ja see on hea tunne. Ma ma pean seda pidu iseeneses. Kui sa lähed korraks mõtetes sinna 80.-te lõpu 90.-te algusesse siis mis need asjad on, mis sulle alati meelde tulevad, kui sa seda vot endast läbi lased seda aega. Ma ei unusta mitte kunagi kui me esimest korda laulsime ja selline 14 mai 88 Tartus levimuusika või siis rokkmuusikapäevadel neid viit isamaalist laulu. Ja sõnadega paar pilti, kuidas sealt alt tänava pealt rahvas tuli ja seal ei olnud ju lava tollal see oli lihtsalt kokku pandud üks üks niisugune Plawakene see rahvas, ma ei tea, palju neid seal oli, aga väga palju sellele, kui me Aloga naersime, et nad oleksid nagu tulnudki mingile paraadile. Ja nii nagu üks Kodanik Tartu linna vahel küsis, et kas siis täna hakatakse neid alu sümfooniaid ette kandma? Hakatakse küll. Ja siis me hakkasime sümfooniaid seleta kandma ja mul on see meeles, et see, see rahvapilt oli niuke, et tegelikult selles mingi televisiooni salvestis olemas. Ja me meil õnnestus see asi lõpuni teha, sest mul oli otsast lõpuni vajale tundnud, kunagi oli niisugune klomp kurgus, et ma lihtsalt mõtlesin, purskan purskab nutma. Sest et võitu ja vähesed sinimustvalged lipud. Ja see, see, millise ilmega rahvas meid seal vaates ja, ja, ja milline see vastuvõtt oli. Ja, ja vähe sellest, kui me siis saime nende lugudega ühele poole, siis läksime lava taha. Siis need pillimehed, kes olid ju sellel festivalil nagunii, eks ole? Ja. Suvi läks ju edasi ja siis oli nende samade lugudega ka koos ansambliga vanaviisi, kes oli meil nagu vis kontserdiga kaaslane. Meil oli tuur mööda Eestit. Ja ma ma ütleks, et me võime rinna kummi lüüa selles mõttes, et niisugust Piplomaaniat ei enne ega pärast. See oli, see oli pöörane, sest kui sa näed, kui, kui kontsertidele seal lauluväljakul läks üle Eestimaa laul ja kõik need üritused tulevad inimesed, mu lapsepõlvesõbrad, kes ainult räägi ähvardusel tulevad Saaremaalt ära. Sest nad ei suuda Tallinnas elada või olla. Need olid kohal, nad pidid tulema ja vaat see on see tunne mis nähtavasti ei kordumite kunagi, vähemalt meie eluajal. Eesti rahvas oli täiesti ühtne. See oli see värk, et ükskõik, mis juhtuks kisun särginööbid eest lahti ja me läheme lahingusse, olgu meil kasvõi soni kvark peos. Vot see oli see tunne, see ongi sellest ajast meeles, teine. Teine on niimoodi, et see oli, see oli nii ilus see, see kogu see 88. suvi ja ja üks üks jupike sügist ka. Et mina olen seda võrrelnud esimese armastusega, kõik me hakkama ju noortena armuma. Ja see esimene armastus tundub siis kõige tähtsam pärast, et vaatad, võib-olla muutuvad seal sama ilus ja puhas, vot sellise 88-ga. Aga mis sellest armastusest tänaseks päevaks saanud on, on aegu olnud igasuguseid, nagu igas abielus või kooselus. Kuidagi mulle tundub, et viimased sellised paar aastat äkki või natuke vähem on sellist ühtehoidmise ja koosolemise tunnet jälle rohkem, aga see on täiesti minu isiklik arvamus. No mina ütleks, et seda on olnud võib-olla isegi viimased kümmekond aastat, sest vahepeal, kui see vabanemise uim ütleme kadus ära noh, pidimegi ju kõik, Me hakkame harjuma krooniga vähesema rahaga. Ja kogu selle uue eluga, siis siis läks asja argiseks, aga isa maalikud tunded ei ole mitte eesti rahva südamest ära kadunud. Minu jaoks hakkas see uuesti pead kergitama 2008, kui tõelise ärkamise Laulsime ju neid isamaalisi laule ka vahepeal pärast 80 kaheksandad. Ja vastuvõtt oli selline, leigevõitu, ütleb, rahvas läks eestlasel hooajal tantsima ja keda kedagi ei puudutanud. Aga, aga jah, 2008.-st. Ja läks asi uuesti käima. Ja ma peaks ütlema, et nii võimsat käes olemise tunnet, kui oli viimasel üldlaulupeol No mis seal salata, löristan nutta ja tunned, kui ilus on Eesti elu ja inimesed. Ja. Sellest taasiseseisvumise perioodist on viimasel ajal päris palju raamatuid kirjutatud. Ütle, kas sa mõnda nendest ma ei tea, Kalle Muuli oma või sõber Mart Laari oma, oled sa lugenud ja mida sa nendest arvad või sa väldid seda? Mina olen vältinud, ütlen ausalt ära, mul on isegi Mart Laari. Ma olen täitsa olemas, sest ta mulle selle kinkis. Ei ole veel seal mitu. Aga vaata, mälestused ajas muutuvad teisenevad. Ja ma ei tahaks võib-olla oma seda kaunist ja olematut Kungla Kungla kuldset triikisin peas üldse puudutada mingite muude teiste inimeste mälestustega. Las nad mälestused on, on minu kuulama. Ja et peksa ajalugu kirjutatakse ümber. Võitjate kirjutada ajalugu on ka võimumeeste kirjutada. Seal tuleb välja ju paljuski inimeste egoism, kes tahavad näidata asja niimoodi, et mina ja päike. Ja ma ma tahan ka olen see mina ja päike. Ja, ja las ma mõtlen neid mõtteid ja meenutan nii, nagu need ajad mul on meeles. Ja usu mind, need mälestused on väga ilusad. Ja ma võib-olla ei tahagi nendesse poliitilistesse maadesse minna. Muidugi kaunis on mõelda, et see oli laulev revolutsioon ja me laulsime ennast vabaks. Loomulikult see ei ole õige. Sest seal oli miljon poliitilist asja mis seal kõik toimus, eks ole. Et me saaksime vabaks. Et Ma ei taha seda, seda telgitagust maailma teada saama hakata, sest mulle meenuvad need kontserdid. Kui oli nii nagu nagu Wiiralti üürilt jutlustaja, pikk ja põlevate silmadega mees, kes rahvale näitas, kuidas peab laulma kaasa. Kas mul läheb see mälestus, laulsime eestivamaks. Sa oled mitut puhku selle intervjuu jooksul rääkinud muusikaste lauludest ja nüüd on nii, et selle loo, mille me siia jutuajamise otsa mängime, selle saad sina valida, aga väikese põhjendusega, et sa pead ütlema, et miks sa nendest lauludest nende ajalauludest valida just selle. Ja siis me mängime seda. Ja, ja mina väga paluksin, et paluksin palun et see lugu oleks Isamaa ilu hoieldes. Sellepärast et me alustasime haloga. Neid viit lugu, eks ole, tegelikult looga peatage Lasnamäe. Või siis mingem üles mägedele. Aga siis, kui ta sai valmis selle Isamaa ilu hoieldes vat seal on midagi niisugust ürgset kogu see tal aga ei anta laadanutada. Ma ei tea, kui palju see erineb südame löögiintervallide rütmus. Aga see lugu, mis meil tahet alati ajas nutma lihtsalt, sest et see on nii õige lugu. Tan mind haarasse tegelikult nendest viiest kõige rohkem. Ma olen seda pärast laulnud ja see tunne pole kuskile kadunud. Nii et Seenza võitluslaul Aitäh ja ilusat taasiseseisvumispäeva sulle ja su perele. Elagu vaba Eesti. Kuulata. Poistega ära. Mina. Poole, et. Kelle käeluu? Aga ma. Tahan. Öelda, et. Tonni. Tartu. Iluluudega.