Tere algab kirjutatud armastus. Mina olen saatejuht Peeter Helme ja koos minuga on täna stuudios Krista kaer. Algamas on saatesarja viies ja viimane saade. Selle saate pühendame vikerraadio parima armastusromaani valimise võitnud teosele. Selleks on muidugi šarlot krunte Cheineer kuid enne selle romaanina jõudmist soovin visata pilgu peale teistele romantismiajastu inglise romaanidele, mis meie kuulajatele samuti meeldisid. Kirjutatud armastus, mina olen Peeter Helme ja koos minuga on stuudios Krista kaer. Äsja kõlas keik Bushi lugu, pudering, heits, mis siis eesti keeles tähendab vihurimäe. Ja mis viibki meid esimese täna käsitletava romaani juurde selle loo kohta veel nii palju, et selle oli köik push kirjutanud 18 aastaselt nii-öelda ühe hingetõmbega, kui ta sattus vaatama vihurimäe järgi tehtud toona ülimalt menukat telesarja ja sellest Kirjutatud armastuses käsitletavad käsitletud romaanid on sageli saanud populaarseteks, filmideks on siinsetes saadetes juba juttu olnud ja eks tuleb täna ka veel juttu. Aga võib-olla ei peatu ikkagi me praegu nii palju nüüd filmil, kuivõrd just sellel raamatul, milleks siis on Emily Brontë vihurimäe, mis isenesest jõudis meie kuulajate valikul kaheksandale kohale. Krista vihurimäe on ka üks selline raamat, mida võib nimetada üsna ajatuks teoseks. Milles tema fenomen siis seisneb? No eks see fenomen seisneb ikka selles, et need tegelased on sedavõrd värvikad ja need kired, mis seal möllavad, on kõik, on niivõrd värvikad, see on niisugune täiesti üleelusuuruses raamat. Ja võib-olla et selle teeb, mõnes mõttes oli eriti huvitavaks see, et ta ei lõpe niisuguse õnneliku lõpuga, aga mingis mõttes lõpeb aga nagu need kõige romantilisem mad armastajaid lõpetoodiku üsna halvasti. Ja eks Emily iseloom olevat ka olnud niisugune üsna tormine või tema kohta, on nüüd tema järelejäänud kirjade päevikute ja muu põhjal isiklike asjade põhjal järeldada et ta oli inimene, kes tegelikult üldse ei hoolinud teistest inimestest, teda ei huvitanud inimesed, teda huvitasid loomad, palju rohkem loomad ja loodusnähtused. Ja mõnes mõttes tema siiskli Fongi ju peaaegu nagu loodusnähtus. Nii et et see on tõenäoliselt see, mis, mis just need metsikud tegelased seal, mitte need taltsamat, kellel pärast läheb tunduvalt paremini või ütleme, et see järgmine põlvkond, kes mõnes mõttes lunastab patud Aga mõned kirjandusteadlased või, või vanasti ütleme siis nii, võib ju, tükk aega toodi selle romaaniga käsitluses selle retseptsioonist sageli välja väide, nagu see oleks Emily Brontë elulugu olnud, aga ma lugesin ka selle raamatu kohta ja selle kohta sellised nimekad Ameerika kirjandusteoreetikud nagu, nagu Ellekivooren Kers on kirjutanud siis selle suure kirjandusteooria raamatu niimoodi lihtsalt ütlevad, et selline seisukoht ongi jama. Aga see ongi jama. Ei ole tema enda elu oli üsna kiis. Aga samas sa ise praegu ütlesid, et siin raamatus on kahtlemata teda ennast päris palju sees. Tere, ennast on kindlasti seal palju sees mitte ainult teda ennast, kogu see brändide perekond, kes noh, see on saanud juba niisuguseks nagu jooksin Nõmmede sümboliks, kõik need Brondid, kes istusid ja kirjutasid seal kiriklas aga nende enda kujutlusvõimesse ja ütleme sellesse, mis seal Jõksil nõmmedel möllasid tormid ja tuuled ja kõik, see sai veel tublit täiendust, tegelikult sellest, et et nende ema oli päritumis Koonwallist ja kui ema suri, kui nad olid väga noored, tuli nende juurde elama ema õde ja tõi kaasa hoopis teistsugust suhtumist Cornwallis, soojast lõunast. Ja nende Enn Ta suguvõsa oli niisugune, kes uskus ja jutustas igasuguseid legende ja muinasjutte ja ja on teada, et näiteks nende naabermajas olevat Maja omaniku vaim röövli ära tapnud ja kõik muud niisugused asjad ette võttis kogu selle asja kaasa rääkis neid jutte üsna palju ka neile lastele, kelle eest ta siis hoolitses, aidates siis nende kujutlusvõimele veelgi kaasa. Ja kui mõelda, mis seal kirik klassis ikka nii väga teha muud oli kui kui igapäevast tööd ja siis seda, mida neil seal ei olnud, seda kompenseerida, just nimelt fantaasiaga. Ja sellega, mis siis sai kirja panna nende eludega, mis sai kujutleda. Aga samal ajal kirjutamine ei olnud tol ajal sugugi tüüpiline tegevus, naise jaoks ei olnud isegi mitte heaks kiidetud tegevus, seda peeti ju natuke pidi kõlvatuks vist isegi. Ja ja ei ole ju sugugi mitte ihus, et kõik kolm õde avaldasid oma raamatut tegelikult mehe nimel. Shallad Bronti avaldas siis oma raamat do Carrer belli nime all. Emily avaldas nimel Ellis bell ja n avaldas Hector belli nime all oma raamatu ja pikka aega arvatigi, et ikkagi tsineeri autor on mees. Kõlvatuses hakati kogu seda raamatut tegelikult süüdistama just nimelt siis, kui saadi teada, et tegelikult see Carrer pall on naine. Aga näiteks Virginia Wolf ongi ju öelnud, et need siis õed Brontod ja näiteks George Eli, et olid väga nii-öelda meeste maailma kammitsas kinni ja on öelnud, et et, et neid ei saa lugeda ilma sagedaste ebameeldivate šokkideta ja põhjuseks on siis mehelik stiil ja ta ütleb, see on meeste lause veidi pidulik, abstraktne, aeglase rütmiga täismeestele omaseid mõisteid rütmiliselt. Neil ei olnud selja taga mingeid omi pärimusi. Noh, ütleme nii, et neil oli see maailm, kus nad elasid ja see sõnavara, mille nad said kassades. Aga ma usun, et nende sõnavara siiski üsna palju kujundas ema, ema, õde, kes neid ka õpetas lugema ja, ja ja, ja tegelikult ta lisanud ka noorte daamide koolis hariduse. See vaestekool, kuhu nad saadeti kõike. Kaks tema tema õde surid mis väga selgelt kandus edasi ka saineeri kogu sai kirjeldus ja kõik see asi. Ma ei tea, kuivõrd seal see sõnavara, mille ta omandas, oli meeste oma kiriklas nad kasvasid enamasti õed. Ja üks vend ja isa. Seda ma isegi ei oska öelda, kas see on õige, aga see, see peegeldas tolleaegset maailma. See on selge ja see on üsnagi realistlik raamat, tegelikult. Aga kuidas selle vihurimäe tajumine ajas muutunud on, tänapäeval ilmselt ei vaadata seda ju enam kui mingisugust kõlvatut või kahtlast raamatut, et see on ju tänapäeval nii-öelda suur inglise klassika, mida sealt, mida tänapäeva lugeja sealt välja loeb või mida võiks tänapäeva lugeja seal teistmoodi välja lugeda, kui omaaegne. Vihurimäest või sineerist viiulimäest nõika suri, tundus võimalik, millised tuntud õnnetud saatused ja suured tunduda, seda eelkõige ikkagi. Sest ja noh, ma just ütlesin, need on väga võimsad tegelased, ikkagi värvikad tegelased suurte laiade pintslitõmmetega, nemad siis cliff, kes siis on alguses, eks ole, selline noh, võiks öelda, kuritarvitatud laps või kõrvale heidetud laps. Ja kes siis romantilise armastuse mõjul püüab endast suurem olla ja pärast sumbub tigedus, kust siis lõpuks mingisugune võib-olla tagasitulek on? Mitte eriti paksu raamatu jooksul teete läbi väga tohutu tunnete skaala selles mõttes, et on palju põnevam tegelane kui armastatud käsi, kes jääb rohkem nagu niisuguseks sümboliks, metsikuks kassiks. Nii et kui vihurimäega päris Dostojevski võrdlust välja ei kannata, siis igatahes veenvad psühholoogilised tüübid on siin kindlasti olemas. Nad on huvitavad. Testin, huvitavad. Jah, seda, et nii vihurimäes kui ka teistes raamatutes, mida täna käsitleme, on huvitavad tüübid, on ikka välja toodud. Aga välja on toodud näiteks ka seda, et lugedes siis vihurimäed või Jeyneeri või uhkust ja eelarvamust saame me väga omapärase pildi tolleaegsest Inglismaast näiteks jääb selline mulje, nagu tööstusrevolutsiooni üldse ei oleks seda, millised nägid välja Toad, milliseid interjöörid seal olid, me ei saa üldse teada, saame justkui väga vähe teada ja võib-olla nende raamatute tugevus, sellepärast et niimoodi lugeja ei takerdunud tolleaegsesse aega, vaid saab võtta seda kõike väga universaalselt. No igale oma, ütleme niimoodi, sein aastani saab ikka intervjueeridest ka natukene teada jääriietest, aga samal ajal võib öelda, et kui prantide raamatutes sellest ei saa midagi teada, siis frantide kaasaegse Elizabeth käskelli raamatutest saab tööstusrevolutsioonist teede, nii et vähe ei ole. Nii et küsimus on sellest, millal üks või teine kirjanik oma tähelepanu pööras. Brontiisid ilmselt huvitas rohkem nende Nõmmede romantika, kas Kelly, seda, kuidas tööstuses positsioon lõi segamini inimeste elud ja kus siis ütleme, selle kirikuõpetaja lapsed seal üksinda seal nõmmel nii väga seda tööstusrevolutsiooni said analüüsida. Ja ma mäletan, et kunagi, kui ilmus suurte sõnameistrite sarja stseene ja siis seal järel selles oli kirjutatud ka, et sa oled Bronti, kõige suurem oli see, et ta ei mõistnud töölisklassivõitlust. Nii et ma arvan, et talle võib selle vist andeks anda. Aga loodus kirjeldustel sa mainisid juba enne, et et Emily Brontë-le on oluline inimesed, kui pigem mingisuguste loodusjõudude sümbolit siis või nende kehastused. No ja seal ilmselt nad olid ise kogu aeg loodusega üsnagi silmitsi, sest loodus möllab seal ümberringi ja juba kasvõi need Nõmmed iseni, mis muutuvad ju iga aastaajaga kogusel lagedus ja tormituuled, mis seal tõesti lõõtsuvad. See kõik on nagu mingis mõttes tunda ka nende raamatutes ja kui öelda, et seal interjööri kirjeldusi väga või ei ole, siis looduskirjeldusi on küll mõlemal väga põhjalikult ja looduskirjeldused või loodus, nagu mängiks kokku nende tegelaste endas, mässavate tunnetega. Eks see on ka selline tolle ajastu romantismiajastu kunstile, olgu siis tegu proosa, luule või ka maalikunstiga. Jaa, seda küll, aga veel korraks sinna eelmise asja juurde tagasi tulla, et kui tööstusrevolutsiooni nad tõesti kajastanud, siis tegelikult kui võtta näiteks Bronti raamatu siis näiteks see, kui ta kirjeldab neid kasvõi seda vaestekooli olustikku, mismoodi tolleaegsed olud olid tegelikult võib öelda, et ta oli ikkagi üpris suur realist, aga ta kirjeldas realistlikult kõike ja mida te ise oli kogenud ja püüdis seda oma raamatusse panna, see ei ole sugugi lihtsalt niisugune ilutsemine. Mingis mõttes on see ju üks selline kirjanduse esimesi reegleid kirjuta ainult sellest, millest sa ise midagi tead. Aga läheme edasi ja kui ma saadet alustades juba ka mainisin vihurimäe järgi tehtud telesarja, siis kuulame ühte muusikapala, mis on leidnud kasutamist Helen Fildingu, Bridget Jonesi päeviku järgi tehtud, et filmis ja selleks on Gabrielle lugu, auto võitš ja miks just see lugu sellest räägime hetke pärast? Jätkub kirjutatud armastus, mina olen Peeter Helme, koos minuga on stuudios Krista kaer ning saatesarja viimases osas räägime inglise romantik dismi aegsetest romaanidest, mis meie, kuulajate meelest on ka parimad armastusromaanid üleüldse. Äsja kõlas ka PL-i lugu auto võitš, mis ilmselt paljudele raadiokuulajatele on. Kui järgi tehtud filmist ja miks seda just mainida, põhjus on selles, et Brichealsi päevik on kaks teos, mis mingil määral mängib siis teise olulise klassikalise romaaniga nimelt Chein, Uustani uhkuse ja eelarvamuse teemaga sellele osa isegi ju üks tegelane, meespeategelane maak tarsi kannab siis nime, mis on ilmselge viide uhkuse ja eelarvamuse Fits William tarsile. Nii millest me alustame, seda raamatut käsitledes, mulle jäi saadet ette valmistades kuskilt silma selline mõistet kirjandus kui kangelaslikkus. Me natuke juba rääkisime sellest, et 18. sajandi lõpu 19. sajandi alguse naistele ei peetud kirjutamist väga kohaseks tegevuseks ja chinostan läks lausa nii kaugele. Või nägi lausa nii palju vaeva, et tal ei olnud üldse kirjutamiseks mingit tubagi, aga vaatamata sellele ta ikkagi nägi vaeva ja peitis oma käsikirju iga kord, kui külalised ilmusid või isegi kui teenijatuppa tuli, aga samal ajal siiski leidis ta ilma asuda. Nojah, see on ka, kuidas võtta tegelikult Seinosteni õpetas, õpetasid lugema ja eelkõige tema isa ja vend ja tal ülejäänud oma hariduse sai ta ise raamatuid lugedes. Kogu tema kirjutamist väga põhjalikult toetas tervede, arvukas perekond oli kuus venda ja üks õde. Ja üks tema vendadest oli tema kirjandusagent. Osteni raamatut said väga populaarseks ja tegelikult keegi ei püüdnud nagu eriti häbeneda. Seda, et üks inimene perekonnast kirjutab oma tubada olnud ei pruukinud olla, sest nad elasid mingil ajal üsna vaeselt. Pärinesid ka, ütleme siis niisugusest väike aadlist või kelle, kellest on ka ta ise kirjutanud, kui need kui ohtlik see on, kui nende majanduslik olukord kehvaks läheb. Ja oma elu lõpuni ta tegelikult elas oma üsna heal järjel venna võimaldatud siis majas koos ka Emajõega. Ja seal oli küll nii, et ta võis kirjutada, kui palju ta tahtis ja ma arvan, et tal oli seal ka oma tuba. See tähendab, et oli küll. Ja elu võib olla koosneski siis sellest, et külaskäikudest ja jalutuskäikudest ja majapidamistöödest natuke. Nii et üsna pikalt ja palju jäi aegadel tegelikult kirjutamiseks juba hilisemas elus. Aga mida muidugi see tähendas vallalisepõli. Eks see tähendas ikka seda, et sõltus kellestki teisest, mõnest oma perekonnaliikmest, sest seda nüüd, et ma, naine oleks hakanud ennast ise elatama, kas kirjanduse või ükskõik mille muuga, seda nagu hästi ei tahetud kõneks üldse võttagi kõne allagi. Ja Ta kirjutas küll raamatuid, mida peetakse väga võluvateks, armastus romaanideks, aga tema enda elus oli üks, ütleme armastusromaan, mis läks juba enne õiget algamist luhta, sellepärast et oli selge, et nad mõlemad olid nii vaesed, et mingist abielust ei saa juttugi olla. Poissi ootas parem partii kusagil. Ja teine kord tegelikult võttis juba vastu ühe jõuka mehe abieluettepaneku. See oli mees, keda ta ei tundnud ka lapsest saadik. Ja see oleks võimaldanud talle oma kodu, kama, seltsielu, võõrustamise ja võib-olla ka võimaluse oma vähem õnnelikke õdesid aidata. Aga järgmisel hommikul kirjutas ta kirja ja võttis selle tagasi, sest talle tundus, et see oli ennatlikult antud lubadus. Nii et kuskil on alati mingi traagiline lugu peidus, isegi kui see ei ole kirjandusest, siis on vähemalt kirjaniku enda elus. Nojah, ütleme nii, et, et eks see esimene armastus oli traagiline, see teine abieluettepanek tõenäoliselt. Uhkus ja eelarvamus on ikkagi jätkuvalt tohutult populaarne ja selle järgi on vändatud ka arvukad filme ja telesarju ja seda antakse üha uuesti ja uuesti välja. Ma pean ausalt tunnistama, et ma ei ole selle fenomenist aru, saavad. Nojah, ütleme nii, et ühelt poolt on ka see oma ühiskonna peegeldus teiselt poolt see, mis oli võluvaks, teeb, on ikkagi tegelikult Elizabeth Elizabeth Bennet ja, ja siis Kadaaži, nende omavaheline suhtlus, nende ütleme ka niisugune vastastikune sõnasõda, jääb, tekst on ikkagi ei maksa unustada üsna vaimukas eestikeelne variant sellest raamatust Henno rajandi tõlkes lausa hurmav, minu meelest oma keelekasutuselt kõigelt. Ja samal ajal kogu see taust, Pennetite perekond, kes meeleheitlikult püüab oma tütreid mehele panna. Ja kõik see on tegelikult, mulle igatahes meeldib seda raamatut lugeda ja mulle on meeldinud ka üsna mitmed need filmid, sest ta on niuke. Ma üldse ei imesta, et on jõudnud siia armastusromaanide tipu kuhugi. Niuke arhetüüpne lugu tegelikult sellest, kuidas läbi raskuste ja valesti mõistmist siis jõutakse lõpuks õnneni. Ja seda lugu ju korratakse tänapäeval kõikides naisteromaanides nii palju kui veel vähegi võimalike mingite väikeste variatsioonidega. See on niisugune lugu, mis ilmselt läheb igal ajastul peale, ükskõik kas tegelased on, siis ma ei tea tulevikust keegi või, või minevikust keegi. Sedasama printsi George'i fenomen näitab, aga kas sa praegu ütlesid ka ja ma arvan, et sellega tuleb nõustuda, et üks põhjus, miks uhkus ja eelarvamus jätkuvalt populaarne nii raamatuna kui ka töötlustena on, on see, et ta ei ole liiga liiga masendav, ta üsna vaimukas suhtub teemasse pigem kergelt. Ta on vaimukas ja siin on kirjeldatud. Kui hakata nüüd lugema seda raamatut, siis mitte ainult see armastuslugu, vaid need teised tüübid, kes seal on välja joonistatud, ka need on niivõrd see huvitavat, tegelikult nad ei ole ühe Ilbeliselt, kasvõi sellel esiBenneti sõbranna, kes on sunnitud abielluma uskumatult igava inimesega. Siis Elizabethi isa on äärmiselt huvitav tüüp, näiteks kuidas ta oma tütarde eest väljas on siis mingi pettur ohvitser, kellel selja taga igasugused katud. Sealt koorub välja terve terve rida niisuguseid põnevaid tegelasi, mõned muidugi igavamad, muned on huvitavamad, aga nad on igaüks oma kõnepruugiga, kõik kohe annab niisuguse ühiskonna ikkagi, mis hakkab ellu ärkama nendel lehekülgedel? No päris inglise ühiskonna läbilõikes, mis siin rääkida ei saa, aga see vist on üks päris hea ajastu pilt inglise väikeaadlielust, küll. Jaa jaa, sest, et noh, päris läbilõiget või kuidas sa seda võtad üldse, eks, siis sa peaksid nagu kõik ühiskonnakihid sinna haarama, aga see on natuke raske, seal on jah, väike aadlist, kuni siis kõrge maalini, keda esindas muidugi tagasi eelkõige. Nii et selles mõttes ikkagi täiesti igavene lugu, vaatamata sellele, et vormid muutuvad, ei muutu sisu. Ja muidugi tasub ikkagi seda meeles pidada, et nii sa oled. Ja Emily pranti kui ka kui ka sein aastani puhul, siis sellised kangelanna nagu nende omad on, need ei olnud ikkagi üldse mitte tavalised. Sest praegu tundub, nagu, et on loomulik, et iga noor naine määrab ise oma saatuse või vähemalt ütleb selle koha pealt mingi sõna sekka tol ajal see ei olnud üldse eriti kombeks, sest eriti Chain sinostini ajal oli ikkagi selge, et kui sa oli vaja mehele minna, mehel oli natuke raha, sinul ei olnud siis lihtsalt vaikides, tegid nii nagu öeldi. Sest alternatiiv oli liiga hull jääda eluks ajaks oma sügavalt kannatavate sugulaste toanurka istuma. Aga ostini kangelased on kõik väga sõnakad ja tahavad oma saatust ise suunata, täpselt samuti ka ikkagi prantide kangelanna, et need on rohkem, ütleme Cheyneile nii metsik tegelane, aga ta on äärmiselt iseteadev, põikpäine, ta teab täpselt, mida ta elult tahab ja mida ta ei taha. Et Teie jah, nagu sa ütlesid, kirjutamine kui kangelastega selles mõttes võib-olla on ta kangelastegu, et niisuguste naiste kujutamine ei olnud tavaline. Seda kindlasti mitte, aga siis äkki ongi meil aeg jõuda šarlot Bronti Chaineerini, mis on siis ülekaalukalt meie kuulajate lemmikarmastusromaane aegade. Te võite, seda on üleliigne nimetada, aga üldiselt on küll natuke vale nimetada, aga siiski nimetan ära, et kuulaja hääletuses andsid peamiselt tooni naisluga ja mulle tundub, et Chain air on raamat, mis pigem ikkagi kõlab kuidagi vastu naislugejate häälased mehi, kes oleksid sellele üheselt vaimustust avaldanud, osutades polegi kohanud. Kas sa oled selle lood, nõrkus või tugevus? Ma ei tea. No ütleme nii, et võib-olla on džainiga kergem samastuda härra Ratšesteriga. Sa juba mainisid, et Šein on ka selline väga tugev karakter ja see on kahtlemata raamatu peamisi tugevusi samal ajal, kas sa oled minuga nõus? Mulle tundub, et see lugu ise jällegi on kohati üritama lõpu poole väga muinasjutulik. Nojah, seal on, eks ole, kaugustest, häälte kuulmine ja tagasiminek ja õnnelik lõpp ja kõik, mida me teame. Ja tegelikult see õnn algab juba sellest, kui kogemata kombel seeni leiavad sugulased, nagu selgub ja siis selgub, et tal on raha antud natukene kusagilt pärandatud. Jah, vaat see on, küsimus on selles, et seda on kritiseeritud ja samal ajal on öeldud ka, et kõik lood tingimata ei pea lõppema traagiliselt. Ja ma mäletan ühes oma intervjuus Tänapäevane kirjanik Michel Faber ütles ta kirjutas 20 aastat oma pseudoViktoriaanliku romaani. Punane õielehti valige. Ja sellele pidi tulema tema jaoks täiesti endastmõistetav, et sellele tuleb erakordselt traagiline lõpp. Ja ta ei saanud seda raamatut kuidagi eriti lõpetatud, kuni ühel hetkel tabastada ilmutus, et võib-olla elus ka kõik loodi lõpegi halvasti, võib-olla mõni lugu lõpeb päris hästi. Ja ilmselt Tseetseeni lugu oleks lõppenud jube traagiliselt. Ma ei usu, et ta läks praegu siin selles nimekirjas ja esikohal sest ka seal tuleb ikka mängu see, et see magus tunne, et inimene, kes on kannatanud endale kindlaks jäänud, talunud kõiki raskusi, et lõpuks läheb tal hästi, et tal ikkagi tuleb mingisugune õnnelik lõpp või nad elavad õnnelikult edasi. Elu lõpuni. Mulle täitsa meeldis, mis sellesama õnneliku lõpu poleemika kohta kirjutas Peeter Olesk 2007. aastal Eesti Päevalehes, kui seal ilmus selline artiklisari nagu romaani ülikool. Tsiteerin, happy end, oleks naiivne, juhul kui kirjanduse mõte oleks inimese pidev päästmine kurjast ja see mingil seletamatul põhjusel õnnestukski. Kes nii arvab, eeldab juba varakult, et maailm ongi kuri. Täpsemini kuri, üldiselt koos harvade eranditega öeldagu mida tahes, ikkagi olen ma veendunud, et maailm ei pea olema kuri. Tšetšeenia näikse arvavat sama. Jah, seal ma ütlen, seal, see uskelt võib ka minna ilusasti. Jah, et tõesti vist oleme automaatselt harjunud mingisuguste võib-olla koolikirjanduse võimed, mis klišeede mõjul arvama, et õnnetu lõpuga lood on tõeliselt head lood. Tõeline kirjanduse nänn, gäng, nagu me kõik teame Seda ängi jagub siiani Chineeri ju tegelikult ka päris palju ja õnnelik lõpp on ikkagi õnnelik lõpp, teatud agadega. Jah, seda küll ja seal on täiesti kogu see varasem elu ja see on üsna realistlik. See on, on ikkagi, näitab, et elu tol ajal Inglismaal ei olnud sugugi midagi eriti toredat. Ja ka lapsepõlv ei olnud midagi eriti toredat. Muidugi seal on ka selgelt näidatud, et need, keda lapsepõlves hellitati, läksid ikkagi väga käest ära, hilisemas elus neist ei tulnud midagi head. Aga, aga kogu see olustik On antud edasi ka jälle muidugi tsineeris võib ka öelda, et seal on väga oskuslikult kasutatud ka loodust, looduse meeleolusid, ka seal on Nõmmed kas või kogu see sooltanhi hooli. Kirjeldus õhtusel ajal ja vistikat on seal muidugi ka. Et rõhutada, siis kangelanna tundeid ja ette aimamisi ja kõike muud. Ja muidugi ei maksa unustada, et tegelikult sealt raamatust on saanud alguse üks suuri feministlikke kujundeid, nimelt hull naine pööningul. Kui siis mehe peidetud räpane saladus maha surutud naine pööningule, kes siis on kuhugi ära pandud, niiet teda teistele näha ei oleks. Jah, see on küll hea tähelepanek tõesti, et kohati võib-olla kipume neid nüüdseks justkui mõneti vanaaegseid romaane hinnates, vaatame neid liiga üks-ühele, unustame ära, et need ju pakatavad ka teinekord sümbolitest, mida võib-olla autorid kirjutasid selle teadlikult, aga võib olla ka vähem teadlikult. No vaevalt et sa oled pranti, neid teadlikult kirjutas, aga alateadlikult võib-olla küll. Sest ega ega see ei ole jah, nii kohutavalt lihtne lihtsakoeline, tegelikult see raamat, kui ta oleks nii väga lihtne lihtsakoeline, siis ta tõenäoliselt ei oleks ajaproovile vastu pannud, sest neid niisugusi lihtsaid jagasid armastusromaane vorbitiga tol ajal või noh, tol ajal mitte nii palju hilisemast Nendel aastatel, 19. sajandil ja ja neid on kadunud kõik kuhugi. No samas näiteks ma lugesin, mida Ants Oras 1939. aastal kirjutas ajakirjas Looming artiklis naiskirjanikest mujal ja meil ja tema ütles nii-öelda kaasa tundvalt Sherlock projekti kohta, et vaatamata sellele Ta kooliõpetajana pääses Belgiasse reisima üldiselt tema maailmatunnetusele suhteliselt kitsas ja laiemate teemade käsitlemiseks puudus neil mõlemaid, ta viitab ühtlasi Jagnoostanile kogemuslik ainestik nendesse kõvemasse küll. Ja noh, põhimõtteliselt tekib sellega seoses kohe küsimus, et mida me siis kirjanikelt ootame, kas me ootame kirjanikult, et nad kõik kasutavadki tohutult lai ja teemasid ja, ja lai ainestiku oma romaanides mis hõlmab tervet maailma, kui palju eesti kirjanduse tänapäevaseid teoseid jääks selle kriteeriumi järgi sõelale? Siin oleks ka kohane tsiteerida Peeter Oleski, et kes juhib tähelepanu sellele, et enne kui Chaineeri kritiseerida võiks vaadata, mida sel ajal, kui see raamat ilmus, lugesid eestlased, tsiteerin. Chineeri ilmudes määras eesti proosakirjanduse taseme Kreutzwaldi kilplaste imevärk. Jutud ja teod ja luules teadis lauluisa loodud Kalevipoeg sellest eetikast, mis annab tšeenile tema tugevuse väga vähe. Nii ongi. Mulle tundub, et siin vist ongi hea koht, kus lõpetada, kuigi Chineeris saaks veel päris palju rääkida. Näiteks mulle jäi selline mulje, et meie kuulaja tunduda ikkagi lugenud, muidu nad ei oleks teda nii kõrgele kohale hääletanud. Jah, aga talle võib veel nii-öelda lisand köitena juurde soovitada raamatut suur meri Sargasso, kus on püütud siis kirja panna selle hullu naise lugu, kes seal pööningul kinni on, nimelt härra Rochesteri esimese naise lugu. Jah, see on kindlasti hea soovitus ja minu meelest nende täna käsitletud, et raamatute puhul on veel nüüd see huvitav see, et noh, kui palju neist ikkagi on filme tehtud. Muuhulgas on suutnud ikkagi India filmitööstus kõigist täna käsitletud raamatutest, olgu selleks siis vihurimäe uhkus ja eelarvamus või Chaineer kümneid filme kokku toota. Ja siinkohal lõpetuseks mängimegi muusikapala 1969. aasta tamiilikeelsest India filmist Shanti nii lai amm, mis on siis Cheineeri lõtv töötlus, kuulmiseni. Kirjutatud armastus.