Tere kõigile stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna. Meie tänased lemmikud on niisiis hobune ja eesel, üks atraktiivsed kui teine. Ja siinkohal võiks veel meenutada, et kunagi oli ühe lapsega juttu sellest, et mis neis kahes elukas sarnast on. Ning et see asi siis bändiga väga kindlameelselt paika kabjad ja silmad. Nojah, selles mõttes täitsa õige ja veelgi täpsemalt öeldes kuuluvad nad mõlemad hobuslaste hulka loodusesse. No selline hääl on, on siiski ka tänapäeva loodusest ja maaelust võõrdunud inimesele ikkagi veetud tav. Sest noh, ükskõik kuidas, aga hobune on olnud nii tähtis tegelane meie Eesti kultuuriloos selles mõttes, et teda unustatud ei ole ja näiteks kõik need igapäevased väljendid umbes, et töötab nagu hobune või kappab nagu hobune või joob nagu hobune. Igaüks saab aru kohe, mismoodi punases ikka joob ja mismoodi ta töötab. Et selles mõttes on ta Eestis olnud nii nagu mujalgi, noh, võiks öelda niimoodi laias laastus, et ta on olnud eellane ja võiks nii öelda, et siis veohobused on olnud nagu veoauto eellased ja ütleme, Paavli ratsahobused on olnud sõiduauto eellased ja autode tulek tähendas hobuste taandumist meie igapäevasest elust, enne seda oli ta olnud sajandeid aastatuhandeid isegi inimesed kaaslane ja praegusel ajal jällegi on toimunud niisugune nihe, et see hobuse taandumine on mõnes mõttes nagu asendanud sellega, et see veohobune on tegelikult ikka veelgi taandumas. Aga selline ratsahobune, tema käsi on, on paremini käinud ja Eestiski on ikka ratsahobuseid tegelikult juurde tekkinud hoopiski viimastel aegadel. Ja kui nüüd natukene mõtiskleda, siis see on nagu umbes midagi taolist, et et see siukene tööloomana see hobune ei ole enam nagu tänapäeval nii vajalik, aga meelelahutuseks vabaks ajaks on hobust praegu vaata et rohkem vaja kui, kui 10 või 20 aastat tagasi. Et nii on need asjad läinud. Ja kui mõelda selle hobuse muulaste peale looduses, siis nad kuuluvad kõik hobuslaste sugukonda ja siia kuuluvad siis noh, meile hästi matud elukad, sebrad ja eeslid. Sebra huvitaval kombel on niisugune, et inimene on üritanud erinevatel aegadel teda taltsutada. Ei tule välja ei saa. Ühesõnaga, tema jääb metsikuks ja, ja siiamaani on teda ikka seal sa vannis. Aga, aga mitte inimese juures, seda on kuidagi. Antud uurida ja põhjust välja selgitada ka, et miks sebra siis on vot just nimelt seesugune tegelane, et ei allu tee või tina, aga hobune samas on nii kodustada. Jah, seal on mingisugused põhjused, ilmselt nii hobuse kui eesli hingeelus, et, et nad on nagu sotsiaalsemad ja neil tekib inimesega sedasorti side, et nad nagu hakkavad teda pidama nagu üheks oma karja liikmeks. Aga sebra on natukene iseka ja tema on nagu niisugune individualistlik kum ja seal on see peamine põhjus tegelikult, et tal ei teki inimesega niisugust sümpaatia sidet sema sotsiaalsus piirdub oma liigikaaslastega eest ja ta on üldse niisugune natukene natukene isekas tüüp. Küll aga ei ole vaja öelda, et kangekaelne nagu eesel. Mõtleme midagi uut tänasest välja, kangekaelne nagu see sobib kindlasti paremini, aga kuna ta jälle inimese elusfääri pole sattunud, siis inimene sebra imetleb ikka nagu eemalt, sealt sa vannist vaatab teda nagu ühte imelikku issanda loomakest. Aine, kuulekas, seal saab kõik enda kaela. Ja Eestiga on see huvitav asi, et eesel kodustati tegelikult isegi enne kui hobune. Ja eesli eellased, keda kodustati, need elavad siiamaani täiesti on olemas praegu Põhja-Aafrikas ja kuskil seal Põhja-Aafrikas Egiptuse kandis oligi seesli kodustamine ja inimesel siis tekkis eesliga nisugune ja klapp ja ja eilsel oli enne hobust väga oluline bioloog ja tema niisugune vastupidavus ja vähenõudlikkus. Noh, ühesõnaga väike, aga visa seal olnud eesli tunnuseks alati. Võiks ka nii-öelda, et praegusel ajal eesli käsi ei ole hästi käinud ja mõtlen nende oma reiside peale näiteks Aafrikas, nüüd jällegi viimati seal Namiibia kõrbes näiteks ma mäletan, et vaatad eemalt, et mis metsloomad, need seal, need seal eemal ja uurid ja uurid binokliga lõpuks tuleb välja, et soneesel väga tihti on juhtunud niimoodi, et Aafrikas asjas, et kodu eesleid enam ei vajata ja nad hulguvad lihtsalt seal kuskil poolkõrbes ringi. Otsa nad ei saa, sest ta on hästi vastupidav elukas ja niimoodi ta elabki seal kuidagi oma pead natukene nagu inimesest hüljatud, sest inimesel nagu pole teda teda eriti vaja. Ja testis. Ma arvan, eestlane eeslit tunneb küll rohkem vist mingite valmide või, või, või mingisuguste piiblilugude kaudu, et on niisugune sümboolne kujutlus Eestist olemas, noh, kasvõi see, et kuidas see on, et põikpäine või niisugune absoluutselt kange kael, kangekaelne eesel ütleb aga, aga et, et kas ta seda eeslit üldsegi näinud on või, või näiteks kuulnud eesli häält. Et, et kuulame seda korra, kuidas eesel siis meile endast märku annab? Kui siiamaani ei leidu seal mõni inimene, kes arvas, et eesli hobusel on lisaks sarnasele välimusele ka enam-vähem ühtemoodi kõlav hääl siis nüüd veendus raudselt vastupidises. Ja see on ikka täiesti täiesti teine ja see oli õieti veel üks tagasihoidlik, seal ma olen ikka kuulnud hoopis tugevamat jõulisemat ja fantastilise haat, eeslite häälitsusi, mõnikord kusagil seal kõrbes, kui, kui ta seal maja juures järsku hommikul häälitsema hakkab, siis kargab voodist püsti ja mõtled, et mis nüüd juhtus, et, et see on väga imeline hääl sellel ees, Lil, ja selle seletus ja ka paljude rahvate keeles tiks nalja kui teine riigi poeetiliselt võiks öelda, seal väljendub maaema alu ja mingi niisugune kurbus ja, ja isegi võiks mingi seos mõelda siin näiteks selle karupoeg Puhhi lugudega, et seal ka e-seal oli niisugune niukene pidevas filosoofilises nostalgiast. Need olid ühtlasi ka elav etteheide kõigile, kõik olid pidevalt süüdi tema viltu vedamistes. Ja ega nende eeslite käsi pole veel väga hästi käinud, eks uluki eesli ja siis ka selle kodu, eesli sugulane on eeslit ja see on umbes samasugune nagu eesel. Tal on väiksemad kõrvad natukene idel on selja peal tuhe triik, ise ta niuke, helepruun ja eestlike elatud praegu looduses, Tiibetis, Iraanis, Pakistanis ja veel mõnes kandis ligipääsmatutest paikades. Tema hääl on muide veelgi vaiksem, kui, kui see praegu suhteliselt tagasihoidlik eesli hääl oli. Ja ta ongi niisugune, niisugune häbelik, maakene ja, ja teda on kogu aeg jäänud vähemaks, selle jagu, nagu inimene aina rohkem ennast igale poole laiali levitab. Ja ometi on ka sellel eestlikul tegelikult olnud kunagi niisugune aeg, kui teda üritati kodustada. See oli väga ammu, 5000 aastat tagasi, sumerid tulid sellega toime. Aga ta ikkagi nii hästi ei sobinud inimesega kui see ulukeesel, kes kodustati ja, ja niimoodi eeslit praegusel ajal maailmas ikkagi nisugune Valoom väga üksildastes aasia nurkades. Aga kui mõelda nüüd, et kes koduhobuseeellane oli, siis selleks oli ulukhobune ja ulukhobuseid oli Euroopas Aasias päris mitmeid liike. Ja üks nendest liikidest elas isegi Eestis ja seal nendest vanadest asulapaikadest on leitud, et kuskil kiviajal ligi 9000 tagasi küttisid meie esivanemad neid loomi ja kütsid liha pärast, et see oli nagu kuulus nagu nende jahiloomade hulka tegelikult. Ja selle järel kadus see ulukhobune pärasel moel Eestis täielikult. Põhjuseks arvatakse ikkagi see, et kliimamuutus, mitte nii palju inimene. Ja samal ajal hakkas ka mujal Euroopast Aasiasse ulukhobuse arv kiiresti vähenema. Just selle jagub, nagu, nagu inimene aina laiemaid alasid asustas ja seda uluk hobust hoolega küttis ja kuskil umbes praegu arvatakse, et võib-olla 5000 6000 aastat tagasi on esimesi andmeid selle kohta, et hobune kodustati ja, ja vist toimusse kusagil stepialadel, see on see hobuste päris kodumaa ja võib-olla kuskil Ukrainaga andis või Kasahstani kandis praegustel andmetel võis toimuda. Ja see oli alguses ka täiesti mitte ratsaloom vaid eelkõige ka liha pärast teda tegelikult peeti karjadena. Ja tegelikult selles mõttes võiks mõelda, et, et meie jaoks on see kuidagi harjumatu aga mitmetes Aasia maades ju ka praegu peetakse hobuseid lihaloomadena, et see on tegelikult see, see algupärane hobuste kodustamise põhjus. Aga siis mingil ajal taipas inimene, et tegelikult võib selle neljajalgse selga ronida ja palju kiiremini edasi saada kui muidu. Ja siis hakkas hobuse kui ratsahobusekarjäär pihta ja näiteks 2000 aastat tagasi vähemalt oli siis sammas üks part ja riik praeguse Pärsia kohal, kus oli juba nii kuulus ratsavägi, et selle ratsaväega nad olid kõikidest oma naabrit kõvasti üle ja ja suutsid just tänu ratsahobusele olla kõigevägevam rahvas ümbruskonnas. Ja muidugi hilisemale Hunnid mongolid ja veelgi hilisemal ajal araablased, et kõik nende vallutused tegelikult olid just tänu hobusele. Ja samas hobune sai tavaliseks koduloomaks paljudes paikades Euroopas, Aasias, Aafrikas ja omapärasel moel kulges hobuse käekäik või lugu Ameerikas. See oli niimoodi, et üle 10000 aasta tagasi oli Aasia ja Ameerika vahel see tee ringi kohal maa sild. Ja selle kaudu tulid Aasiast hobused, uluk, hobused Ameerikasse ja elasid seal. Ja siis kuskil 12000 aastat tagasi. Praeguseni teadlased ei oska öelda ühte põhjust, miks oli, kadus ta ameeriklaste täielikult umbes samal ajal, kui näiteks kadus ka mammut. Ja vist oli peamine põhjus oli, oli isegi uste kliimamuutus ja ka esimesed inimesed, kes tulid need sealt aasia poolelt hakkasid Ameerikas nagu laiemaid alasid võtma, et nemad andsid võib-olla ka selle viimase tõukesele hobuse kadumiseks. Siis läks tuhandeid aastaid ja Ameerikas ei olnud hobust. Aga tulid vallutajad Hispaaniast pärast Kolumbuse retki. Nad tulid jälle hobustega ja nüüd kuskil Mehhiko kandis. Mõnigi kord pääsesid need hobused lahti või näiteks indiaanlased varastasid need lihtsalt ja, ja need said loodusesse ja see oli nende jaoks kaalne, elamise paik ja nii hakkasid hobused seal omapead levima ja tekkis hobune, keda me nimetame mustangiks. Mustangeid oli mingitel aegadel sadu tuhandeid, ütleme Mehhikos ja siis ka Põhja-Ameerikas. Neid kütiti vahepeal nendega. Ühesõnaga nad olid niuksed nagu omamoodi ameerika sümboliks. Ja nüüd praegusel ajal jälle, kui inimene on viimast, kui maatäit enda kätte võtmas on, on mustangite arv vähenenud. Aga mitte kadunud. Praegusel ajal ikkagi jookseb kuskil paarkümmend 1000 vaba mustanget kusagil seal Ameerikas, rind. Kui mõelda veel, et, et mis on üldse saanud sellest uluk hobusest, siis enamik ulukhobuseliike on on lõplikult välja surnud maailmast. On ainult üks erand ja see elab kuskil Mongoolia ligipääsmatute aladel, praegusel ajal ja selle ulukhobuse avastas vene maade orja pris valski kuskil 19. sajandi lõpupoolel ja vahepeal oli ta ainult loomaaedade varal üldse olemas, ta oli täiesti välja suremas. Aga nüüd nagu õnnelikul viisil õnnestus neid natukene juurde saada, ta loomaaedades lihtsalt paljundada ja siis on neid juba viidud nüüd Mongooliasse tagasi nende algsetesse elupaikadesse ja seal nüüd mõnisada looma elab looduses. Ja see on nüüd siis meie koduhobuse ainus lähisugulane looduses, kes on alles ülejäänud, need paljud teised liigid on kõik kadunud lõplikult. On vastik arengulugu ja nii mitmekesine ei esimese korraga meelde. Ja aga niimoodi on see olnud maailma ulatuses, aga aga et kuidas Eesti hobuselugu on olnud Eestis tõesti need esimesed andmed on, on kuskilt kiviajast. Siis ta oli nagu tõesti jahiloom. Aga kusagil paar 1000 aastat tagasi on juba kindlad andmed, et meil on juba olemas koduhobune, vahepeal oli mitu 1000 aastat aega, kui meil ei olnud kumbagi ja lase kodu, hobune laenati jällegi nagu need teisedki kariloomad kuskilt lõunapoolsete naabritelt. Ja see koduhobune oli alguses vist sammud rohkem nagu lihalooma pähe meil ja kuskil pronks seal oli igatahes niimoodi, et natukene kasutati ka ikkagi juba ratsaloomana, sest on leitud seal näiteks rasvalinnuses suitsega rongid, need on niuksed hobuse rakmete osad, mis on just ratsutamise jaoks vajalikud. Nii et teati selle loomaga saab ikka ratsutada, aga, aga see on peamine tol ajal. Aga siis, kui juba meie muinasaja lõpp oli ja vabadusvõitlus sel ajal oli hobune juba tähtis. Ratsaloom. Ma juba Läti Henriku kroonikates sky on palju selle kohta andmed, kuidas Eesti ratsanikud olid tõsiseks pähkliks nendele ristirüütlitele, kes siin püüdsid seda maad avastada. Ja nüüd hilisematel aegadel on, on jälle kuidagi niimoodi olnud, et hobune on olnud rohkem nagu veoloo Eesti talurahva jaoks. Ja võib-olla mõisarahva jaoks oli ta siis ka niisugune lõbusõidu loomia traavel ja, ja ratsutamiseks ja noh, mingil määral eesti talumees küll ratsutas näiteks hobusega, näiteks pulmakomme, see oli see, see ratsutamine, aga üldiselt ta oli ikka see, kes oli adra taga ja vedas raskusi vähenõudlik ja sai kõigega hakkama hakkama. Ja, ja pidas vastu ja ta oli mingil kombel ka härjaga nagu oh, selles mõttes sarnane ka härg oli kuskil keskajale pärast seda hästi tähtis veoloom ja samuti künniloom. Aga siis kuskil 1000 kaheksasajandatel aastatel võiks öelda, oli hobuse kuldajastu, sest siis härja kasutamine hakkas taanduma. Hobune oli lihtsalt väledam, osavam õppis paremini ja hobune sai nagu igal pool kõige tähtsamaks tegelaseks. Ja umbes sel ajal 1800.-te keskelt hakati Eestis ka mõtlema esimest korda selle peale, et, et kes siis Eesti oma tõuhobune võiks olla. Ja tol ajal loodi siis Tori hobusekasvandus, seda vähemalt seda nime me teame kõik. Aga huvitav on see, et sellele aluse panid ikkagi saksa mõisnikud, et rüütelkonna annetusest loodise hobusekasvandus ja kuskil 1856 hakkas ta tegutsema. Ja algusest peale oli nagu eesmärgiks niisuguste algupäraste tõugude aretamine. Ja, ja suur edu tuli suhteliselt kiiresti, et 1867. aastal Pariisi maailmanäitusel sai Tori hobune hõbemedali just oma veovõimed. See oli väga tähtis sündmus, oli mari riik ise toetas seda sellepärast, et juba enne seda olid tori hobused oma oma jõu poolest silmapaistvalt kuulsaks saanud ja, ja ta vedas seal siis 1867. aastal ligi kuue tonnist koormat vankriga ja see oli siis noh, kogu Euroopa tipp ja Tori hobune sai üle-euroopaliselt kuulsaks sel ajal pärast seda, seda tori hobust aretatud edasi ja see on nagu läinud nagu kahte suunda, et üks on nagu ikka see veohobuse aretamine ja teine on nagu see, et on, on püütud ka siis nii-öelda säilitada seda eest Tiit põlist hobusetõugu, et see on nagu hoopis nagu teine suund ja praegusel ajal ega ma neist asjadest palju tea, aga aga nii umbes on asi niimoodi, et see veohobuse aretamine eriti hästi ei edene, et see seal on raskusi. Aga selle, selle nii-öelda eesti tõuhobuse puhul on asjad natuke paremad. Siin on võib-olla ka see põhjus, et, et Eesti riik on tunnustanud, et eesti hobusetõug on ohustatud tõug. Nii nagu teisedki koduloomatõud ja selle tõttu on nagu tugev alustama hoidmiseks ja kes eesti hobune siis õigupoolest on. Et kui võrrelda teda nende paljude paljude teiste maailmahobuste tõugudega, siis ta ongi keskmisest väiksemat kasvu võrdlemisi mitmekülgne, üks tema suur väärtus on see, et, et temaga võib ratsutada ja ta on ka hea veoloom. Ja kolmandaks see, et, et ta on vähenõudlik, et ta ei nõua sellist poputamist nagu, nagu need mujalt maailmast pärit hobusetõud neid ju meeldib, kasvatatakse toidu suhtes on ta vähenõudlik näiteks Eesti kliimaga on ta suurepäraselt kohanenud, ta võib-olla nii-öelda lumest lumeni väljas leiab endale alati toitu ja, ja sellepärast on temaga nagu vähem muret ja see on iseendastmõistetav tegelikult, kui mõelda, et see hobune on omal spontaanselt moel niimoodi mitte sihilikult aga ikkagi Eesti oludega kokku kasvatatud, et ta sobib lihtsalt meie kliimasse meie oludesse kõige paremini ja sellepärast on huvitav, et mingil kombel käibki nagu kokku praegusel ajal looduskaitsealadega. Sest see eesti hobune on, on just see, kes väga hästi oskab hoida näiteks rannaniit. Ja ta võtab rohtu natukene madalamalt kui näiteks mõni väljama toodud hobusetõud ja ta. Ühesõnaga, kui sa hoiatada seal rannakarjamaal, siis tema hoiab omakorda seda kinni kasvanast ja, ja see on jälle meie pärandmaastike hoidmise teema nagu mingis mõttes. Kaitsealune hobusetõug hoiab meie kaitsealasid niisugune omamoodi huvitav seos. Ja kui nüüd mõelda natukene jälle selle peale, et miks peaks me seda hobustel hoidma ja kui ka Eesti nii-öelda tunnusloom ta võiks olla, siis, siis minu jaoks on alati näiteks olnud see Islandi hobune. Islandi hobust olen näinud Islandil, temast on saanud tõesti nagu nagu mingisugune islandi sümbol, omamoodi. Islandi hobune on natuke meenutab seda eesti hobust, ka väikest kasvu niuke ajas tohutult vastupidav, toidu suhtes vähenõudlik ja hästi niisugune visa Islandi maastik on muidugi raskem ja keerulisem veel kui Eesti oma ja seal ta on kasvanud ja olnud ja see on huvitav, et, et islandi hobune on püsinud peaaegu muutumatuna üheksandast sajandist ehk siis viikingiaegadest. Nii et see on nagu Vikingi hobune, kes on säilinud meie aegadeni. Ja üldse võib öelda niimoodi, et viikingihobuste ja islandi hobuste ja üldse nihukeste vanaaegsete hobuste tunnuseks oli see, et nad olid kõik pisikud keset. See on tõesti kummaline mõeldagi, et ka meie esivanemad näiteks muinasajal, kui nad läksid seal oma hobustega näiteks lahingusse, siis selle hobuse turja kõrgus oli meie mõistlik hoopiski noh, peaaegu nagu eestliga võrreldav, et et see oli natukene üle meetri, oli tolleaegse hobuse turja kõrgus tüks pisikesed hobused ja vot sarnased sisulised, peaaegu ühesuurused ja, ja nende hobustega väga sarnased ongi siis praegu islandi hobused ja Islandil muidugi neid peetakse aga huvitavalt selles mõttes, et neil ei pügata lakka neile pügada saba ja nii-öelda hästi võimas lehviv lakk voolata peaaegu maani ja sellel Islandil niigi niisugusel uhkel maastikul, see hobune mõjub kuidagi väga-väga uhke ja vabana seal. Ja, ja seal on ta just ratsaloom põhiliselt. Ja seal praegu on arvestatud niimoodi, et kui Island lasi on 300000 siis Islandi hobuseid on 100000 seal, et iga kolme inimese peale üks hobune kujutledes on seal midagi fantastilist ja aga muidugi, seal on üks asjalik põhjus ka selles, et Island on saanud väga kuulsaks turismimaaks ja seal käivad kogu eurod, Oppaja kaugemate maade inimesed tohututes hulkades kohal. Ja nende unistus on väga sageli, et nad saavad minna matkama ja rändama Islandi maastikel, Islandi hobusega ratsutades. See on nagu muudetud niisukeseks oma, et nagu suure tähendusega asjaks, kui sealse Islandile lähedalt sa pead selle Islandi hobusega seal sõitma ja see on, ma arvan, üks tähtis põhjus, miks islandi hobune on nii tähtis ja nii kuulus tegelane. Ja kui jälle niipidi mõtelda, et kuidas siis Eestis on meie hobuse tulevik üldse siis, siis ma arvan, et, et see on esiteks just see, mis, mis ta praegu ka on, osaliselt, et ta on siis nagu, ütleme, kaitsealade ja pärandkoosluste rannakarjamaade hoidja. Ja kuulub selles mõttes maastikega kokku. Aga teistpidi, et ta on siis ka tõesti niisugune loom, kellega võiks matkata mööda Eestit ringi. Ja minu meelest see kõlab väga uhkelt, et kui sa eesti pärandmaastikel rändad eesti hobusega, et see võiks ka olla meie külalistele ikka väga uhke asi iseenesest kui nad ikka julgevad kõik hobuse selga istuda. No maailmas on ja Euroopas ja Põhja-Ameerikas on kohutava armee niisugusi hobuse fänne, kellele meeldibki ratsutada, kes oma kodus ratsutavad, käivad iga nädal ratsutada Tomas kusagil, see on seal niivõrd laialt levinud harrastus, et selles mõttes ma arvan, et, et kui nad Eestisse tulevad, siis nad tahavad ka ratsutada, selgeid, veel kord mulle õpetus ei maksa kõike vaadata oma mätta otsast, mina muidugi kardaksin põrgulikult ratsutama, ega ma ei proovigi. Sest ma kardaksin, nii et ilmselt hakkaks hobune ka kartma, mida ta kardab? Hobuseid on küll igasuguseid ja võib-olla jah, päris pisikesed siis keda kellega lapsi harjutatakse. Mõned on hästi rahulikud ja teised on keevalise olnud ja see inimeste seltskond, kes hobusest tohutult lugu peab ja peab häda vajalikuks, et ta peab saama vahetevahel ratsutamas käia ja see on tegelikult ikka tohutu suur. Praegu on, see on üks oluline harrastus. Ja noh, siin Eestiski ma tean inimesi päris palju selliseid, kes on väga kiindunud hobustesse ja eriti muidugi nende hulgas palju nisukesi noori tütarlapsi, muide see on ka hästi-hästi rahvusvaheline lugu, et et millegipärast nendel on nagu hobustega eriline tugev kiindumus. Siin mõtlen neid paralleele, mis ainult inimese pea suudab välja mõelda kellelegi teised üks, mis kõlas, et joob nagu hobune ja teine kangekaelne nagu ees, eks ole. No mis sellesse viimasesse nüüd puutub, siis olen ma seda ise oma silmaga näinud Kreeta saarel, kuidas üks ürgvana kühmus eideke ka väga valjuhäälse kreekakeelse üllatuse saatel sikutas oma eeslit, kes astus täpselt kaks sammu ja siis hakkas tagurdama. Ja siis seisis üldse paigal ja niimoodi ta mässas temaga selli muidugi täiesti vapustav vaatepilt, aga joob nagu hobune. No kuulge, ei ole vaja inimlikke pat. Ja ei, aga see on kaelatunne, et siin on väike alkoholi kõrvalmaik juures või? See on nali, see on umbes, kui sa olete näinud, kas hobune joob? No muidugi olen matkal, ämber läheb nagu nalja, teine ämber läheb otsa ja see on tõesti uskumatu, kui kiiresti see samal ajal kahaneb kiirusega, et see on natukene naljakas, natukene uskuma. Et kuidas keegi võib nii kiiresti juua, see on pigem niisugune huumor. Ja see on samamoodi ja kui nüüd meenutada, eks ole, et siis kui ikkagi võrrelda seda joodiklust, siis võetakse üks teine loomaki, eks ole, jah, jah, et, et see on pigem niisugune sõbralik huumor. Nii nagu on see tegelikult üks ilus ütlus on, mõistatus on, et kes on sööda nagu venda, see on nagu varast. Et, et see on ka natukene sõbralik ja natukene noh, naljatles ja see ongi see, see mingi suhtumine, enamik ütlusi hobuse kohta eesti keeles on ikkagi kuidagi sümpaatsed ja sõbralikud näiteks kui võrrelda näiteks sea kohta ütlustega. Aga aga, et, et see on kuidagi sümpaatne Laan tegelikult, no ta oma suuruses on ka ikka muljetavaldav ja see tekib paratamatult see pea õlgade vahele tõmbamise tunne jah, suurem, kiirem. Ja tegelikult ikkagi ka suhtleb inimesega sõbralikult ja aitab teda. Et küllap need on need põhjused ja, ja see hobuste keel, see, kes on nüüd hobuste sõbrad, need teavad väga hästi, mis tähendab, kui hobune kõrvu lingutab või, või natuke jalgu, rapsi, vett, tema kehakeel on hästi keeruline ja seda peab väga hästi tundma. Ja tema häälitsused ja need on ka väga mitmekesised, igasugused puristamised ja muud. Ja seesama hirnumine tegelikult see, see on hobuste keeles on seal väga selge tähendus. Hobune hirnudes tegelikult hõikab umbes niimoodi, et kus oled, mina olen siin. Et see on nagu hobuste maailmas, et vahel ta ei näegi teist, aga seda enam märkad mina siin, kus sina oled. Ja samamoodi tegelikult võib ta siis ka inimesele hõigata, et noh, et teretuttav inimene. Et, et see on nagu tervitus või ka võiks öelda ka mõnikord hüvastijätt kuulamegi võib-olla siia saate lõppu veel kord seda hobuse erakordselt väljendusrikkast siirdamist. Selline oli siis tänane saade eestist ja hobusest. No alates järgmisest pühapäevast teeme algust äsja lõppenud sarja kodu looduses ja kordustega ja need kestavad siis augusti lõpuni ja alates septembrist siis uue hooga uusi radu vallutama või kuidas? Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna kuulmiseni. Kuula rändajat, viis. Kuus CD Madagaskari Austraalia kummalisest loodusest. Saadaval paremates plaadipoodides ja Jazzkaare kassas. Gonsiori 21.