1897. aasta juunikuusse Neid Moskva linna trahteris nimega Slovjanski pas arv kokku kaks meest Konstantin Stanislavski ja Vladimir Nimirovitš Tantženko. Lühidalt öeldes selleks, et luua kunstiteater, panna paika selle põhikiri ja leppida kui veel paljudes esmastes asjades, mis uue lapsukese ilmaletulekuga peaksid kaasas käima. Ja kõik sai teoks. Tulevane legend sündis 1922. aastal pärast pikka ja põhjalikku hoovut Tuloodi lõpuks näitlejatest ja teistest teatri töötajatest koosneva initsiatiivgrupid toel nõndanimetatud muuseumi arhiivinduse komisjon, et hakata ette valmistama tõelise teatrimuuseumi avamist kunsti, teatri veerandsajandaks juubeliks. Kõlasid üleskutsed hakata annetama kemis kodudes kunstiteatriga seonduvat leidub ja esimestena reageerisid mõistagi teatri loojad stanis laskja Nimirovitš Tantženko. 27. oktoobril 1009 23. aastal oli pidulik päev. Toimus esimene kunstiteatriajaloo teemalise näituse avamine ja seda loetakse ühtlasi ka muuseumi sünnipäevaks. Ilma eelmainitud sündmusteta poleks olnud ka tänast saadet ehk teisisõnu. Mõne kuu eest oli mul õnn ja rõõm leppida kokku kunstiteatrimuuseumi tänase direktori Irina Koževnikov, aga üks kohtumine sellest sündis keskeprogramm teekond läbi mälestuste minu nimi on Haldi Normet-Saarna. Head kuulamist. Ruumikas kabinetis andis tooni mõõdukalt boheemlaslik atmosfäär koos parajas segadusega. Seintel loomulikult Stanislavski, Jaani Meroovitš, Tantženko portreed, kõik muu näis olevat punud raamatutesse plakatitesse kaustadesse direktrissi töölaud meenutusega tõelist lahinguvälja, mis lisaks eelmainitule olid täidetud kõikvõimalike kantseleitarvete telefonide ja ilmselt üsna väärtuslikke nipsasjakest tega. Mäletan mikrofoni esineja pooleks, küünitamine oli paras tegu, mille käigus vist ka üht-teist ümber läks. Ehkki õnneks mitte. Aga täpselt sel hetkel, kui Irina Nonii Dovna rääkima hakkas, kaotas, ümbritseb korralagedus igasuguse tähenduse veelgi enam tuga muutusega, justkui lummavaks mälestuste laekaks, kus üksteise järel ilmusid lagedale meenutused kunagistest hiilgeaegadest kuni tänaseni välja. Ja minu avaküsimus kõlas nii. Millised on esimesed sõnad, millega te oma külastajaid siin kunstiteatri muuseumis vastu võtate? Teate, mul on lapsest saadik üldse eriline suhe kunsti teatrisse. Olen alati unistanud sellest töötamisest ja omal ajal mu unistus mõneks ajaks ka täitus, aga praegu olles kunsti teatrimuuseumi direktor. Ta on täpselt samuti, et töötan pühamus ja just selsamal põhjusel lasen koos oma kolleegidega igal külastajal kõigepealt omaette sellesse atmosfääri sisse elada enne kui talle lähenen. Sest iial ei või teada, kas inimene tuli siia ettekavatsetult või lihtsalt jalutas mööda kammerKerski põiktänavat nägi meie silti otsustas spontaanselt sisse astuda. Me ei tahaks olla pealetükkivad, see maailm siin koos oma haruldaste eksponaatidega tähendab selleks liiga palju. Ja just nõnda on see asi tänaseni ikka kõige efektiivsemalt toiminud. Me ainus nii-öelda teatri külge liidetud muuseum, mis teatrile ei kuulu, kuna omame riiklikku staatust ja üks eripära on meil veel. Meie tegevus on pühendatud ainuüksi kunstiteatrile tema algusaegadest peale. Pärast 80 seitsmendat aastat on Moskvas teatavasti kaks kunsti teatrit, üks neist Tšehhovi nimed, selline asub siis täpselt siinsamas meie muuseumi peamaja kõrval kammerKerski põiktänaval majas number kolm ja teine Koerki nimeline uus suur teatrihoone andverskoibulvaril. Leelo On olemas kunstiteatri õppestuudio ja kõik need kokku on meie tähelepanu keskmes oma tegevuse ja ajalooga. Ja tuleb täpsustada kõrvalolev teatrihoone täidab ka ühtlasi osaliselt muuseumi funktsioone. Seal on näitusesaal Stanislavski nemmeroovitš tantsinud koja Jefreemovi Memoriaal toad. Meie muuseum on muidugi juba auväärses eas, tema sünniaasta on 1923. See oli aasta, kui kunstiteater pidas oma 20 viiendat juubelit ja selleks puhuks pandi kui esimene väike ekspositsioon tema veerand sajandipikkusest ajaloost. Minu vestluskaaslane ja tänane muuseumi direktor Irina Koževnikov meenutas oma kuningriigi algusaegu erilise heldimusega. Kas sa ütlesid, et see oli pööraselt huvitav? Nimirovitš Tantženko näiteks hakkas rahvast innukalt üles kutsuma, kellel midagi teatriga seonduvat on? Toogu Aga muuseumisse. Sest alati on leidunud missioonitundega inimesi, kel mingi hiireliik, et hoole ja armastusega tallele pandud. Küll kavalehed, küllafišid, mõni kirjavahetusi ja teab, mis veel. Ja mõistagi olid kõige selle juures kaks peamist Kivaari, Konstantin Stanislavski ja Vladimir nime roovitus Tantženko ise. Nemad tõid oma panuse muuseumi varakambrisse esimestena ning see panus oli muljetavaldav. Alustades osa raamatute ja proovi päevikutega ning lõpetades hunnik kostüümidega. Kusjuures ei saa siin ütlemata jätta, läks Irina Leonid õuna üha. Meil on põlema hetk Konstantin Stanislavski. Olid vähemasti esimesed lavastused alati seotud ekspeditsioonidega. Näiteks lumivalgekese solid kasutusel täiesti ehedat, 18. sajandi lõpu 19. sajandi alguse kostüümid mis said hangitud ühelt järjekordselt uurimisretkelt tsaar Fjodor Ivanovitš, siis olid käigus naturaalsed joogikarikad ja rõivad, mis olid saadud suurenenud Venemaa sügavustest. No ikka seesugustest kaugetest kantidest, kuhu muidu iial ei satuks. Jaga kunsti. Teatri esimene ametlik kunstnik Siimov, kes töötas koostani Slovskiga, oli ekspeditsioonide usku kust hankis nii dekoratsioone, kostüüme kui lihtsalt ideid. Ja käidi mõistagi mujalgi peale Venemaa, sõltuvalt sellest, mis päritolutükiga parasjagu proovid käisid. Kui lava statipzenit mindi mõistagi norratavastama. Hiljem tulid kunsti teatrisse, jõuad tööga head ja lisandusid suurepärased meistrid, ka õmblejad. Seesugune nimi nagu Laamonova kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel Teil on kuldsete tähtedega teatri ajalukku kirjutatud tema riietes kunagi muuhulgas ka tsaari õukonda. No ja need kostüümid, mis ta lavastuste tarbeks tegi, olid lihtsalt sõnulseletamatult. Täna nimega ostetakse muide seesuguseid inimesi kuulseteks moedisainerit, eks. Nii et veel kord, kui rääkida Stanislavski ja Mirovitš Tantženko panusest tollal teatri juubeliks sündinud muuseumisse, siis suur osa eelmainitud varandusest jõudis sinna just tänu neile. Veel võib öelda, et see muuseumi alustamine ju seisiski üle peaentusiast postide najal püsti. Mitte keegi ei andnud näiteks korraldust fantastilist, telenäitlejatele, portsiaalovile, Luzgile või saaninile, kes läksid lisaks oma artisti tegelikkusele ajalukku ka sellega, et olid eriti usinad muuseumi kogude varustajad. Muuseumis ringi jalutades tasub meeles pidada, et kunstiteatril oli oma eksistentsi jooksul igasuguseid perioode. Suurepärastele algusaastatele järgnesid esimese revolutsiooniga rasked ajad. Oli ju teater ju ühiskonna peegel ja see on ühteaegu nii, peegeldas kui ka imes endasse kõike, mis ümberringi toimus. Oli selliseid hooaegu, mille mängitud üldse midagi. 1009 kuuendal aastal näiteks sõideti, et mitte öelda põgeneti külalisetendustega pikemalt Saksamaale. Ja kuna siin toimus ühiskonna allakäik ja teatriski hakkas käima veider, mitte eriti heasoovlik ja üpris harimatu publik. Ja ideoloogilises mõttes oli kõik samuti üsna segane. Repertuaari koostamine tekitas peavalu geni Istanis laskile, kuini, Mirovistantšenkule tuleb au anda. Nad olid kindlasti apoliitilised, neid huvid puhtal kujul kunst. Stanislavski teatriuuendus pani aluse psühholoogilisele realismile nii vene kui maailma lavadel. Näitleja loomingus hakkas tooni andma teooriat ja tehnikalt puudutav Stanislavski süsteem. Kõik see, mille poolest jogunsti teater kuulsaks saigi. Ja meie muuseum säilitab väga palju asitõendeid just selle kohta, mis toimus kunstiteatris esimestel aastatel. Kujutage Sa oled ise ette, oli etendus, enam ei ole. Kas alles jääda, fotod, kostüümid, mõned dekoratsioonid. Aga hingi atmosfäär kipuvad kaduma, kui poleks alles päevikuid, käsikirju, osa, raamatuid, märkmeid ja neid meil õnneks on lisaks veel etenduste protokollid üles kirjutatud arutlused, kirjavahetus, see viimane on tänasel kiirel internetiajastul eriti hinnas. Tolleaegseid inimesi iseloomustas muuhulgas suur soov üksteisele pikki kirju saata. Nii kirjutasid teatriinimesed põhjalikult oma sõpradele-tuttavatele omastele, kuidas möödus mõni järjekordne proov või etendus, kas juhtus midagi erilist ja millised olid sealjuures kirjutaja enda emotsioonid? See on hindamatu, tõesti hindamatu väärtusega, rääkis kunstimuuseumidele doktor Irina Kortšernikova mulle ainiti silma vaadates ja lisas, et vähemalt algusaastatel oli kunstiteatri näitlejatel kombeks ka 11 väikeste kingituste ja luuletustega esietenduste puhul premeerida. Ja see trupp oli algusaegadel tõeliselt ühtne. Ehk on ka seepärast nii palju materjale noist aastaist säilinud. Oli üks väga tähtis asi, mis mõistagi seotud asutajatega. Kui nad kell kuus õhtul legendaarsest lahtris Slovjanski pasar võtsid vastu mitte vähem legendaarse otsuse luua kunstiteater ja panid praktiliselt sealsamas paberile juba ka põhikirja siis järgnes see, et esimesteks näitlejateks said ju Stanislavski ja Nimirovitš Tantženko endi õpilased. Konstantin Sergejevitš võttis oma jüngrid kaasa kirjanduseks ja kunstiühingu draamatrupist. Vladimir Ivanovitš enda omad filharmoonia koolist ja nad kõik koos moodustasid ühe perekonna, see oli ja on täiesti selge. Muuhulgas on säilinud sellest ajast näiteks juhtkonna märkmeid ja kirjakesi üksteisele, mida arvati ühest või teisest trupiga liitujast. Kuidas ta välja nägi, mis tal seljas oli, kuidas end ülal pidas ja millises rollis võiks seda kasutada. Kunsti teatri kohta räägiti, et see teater püsib täielikul usaldusel igas mõttes. Kadunud olekifreemovil oli vahepeal ideefiks reorganiseerida teatri omaaegne avaldus ja ta mõtiskles üldse tihtilugu kuidas taasluua grupp kunagiste põhimõtete järgi. Kuidas teha selle maja lavast näitlejale seesugune pühamu, et tal kaoks tahtmine vahepeal ära käia filmivõtetel või lihtsalt muul haltuurat. Ühel hetkel veenis Jefreemoffgaa teatri direktsiooni tulema muuseumi, et nad tutvuksid kõigi põhikirja dokumentidega. Et nad mõistaksid, kuidas organism kunagi loodi ja mismoodi ta funktsioneeris. Kuid tänasesse päeva seda kõike üle tuua muidugi ei õnnestunud. Veteran, riiklik teater, aga jah, huvipakkuv on kindlasti see, et kui teater kunagi alustas, siis tulid mõistagi ka osanikud ja need olid kas tõelised jõukurid, uue teatri loomise ideest, vaimustujad või siis inimesed, kes oma õla allapanekuga anud lihtsalt jäädvustada tahtsid. Ja ei Stanislavski ega Nimirovitš Tantženko häbenenud käia, käsi pikal, väga paljude jutul. Ka minek filharmoonia kooli direktori juurde osutus vägagi tulemuslikuks. Temastki sai osanik Tšehhovi samuti Anton Pavlovi oli juba oma loomult sisukate uuenduste poolt. Taolised meeleolud kõlasid tema näitemängudes kiu kajakas näiteks mida siinkohal ikka ja jälle üle kordaks, on see, et naljakal kombel Stanislavski ja Nemiroovitusta tšenku kuni oma kuulsa kohtumiseni 11 ja eriti ei tundnud. Stanislavski tegutses oma kunsti ja kirjanduse ühingu draamatrupis emeloovist Tantženko kui literaat. Teatrikriitik kirjutas sealsetest etendustest ja mõlemad mehed tulid paralleelselt selle peale, et tuleb luua uus teater. Minged Nimirovitš Tantženko kui tuntud ja tunnustatud dramaturg suhtles täiesti vabalt tollaste nõndanimetatud imperaatorlikke teatrite juhtkondadega hakkas ta pisihaaval uue teatri loomisplaane neile tutvustama. Kui aga ametnikud kuulsid, keda kuulus näitekirjanik oma partnerina näeb, ei olnud nad just üleliia vaimustuses, kuni sinnamaani välja, et üks asjapulk teatas, et tema ei võtaks Stanislavski isegi mitte lavatööliseks. Stanislavski oli oma erisuguse mõtlemise ja novaatorliku püüetega seesugustes ringkondades pahameelt tekitanud. Sellele vaatamata saatis Nimiruristantšenko talle kirjakese. See kirjake on meil muuseumis olemas ning seal seisab. Tahaksin teiega kohtuda sel päeval ja sel kellaajal ja sellises kohas. Konstantin Sergejevitš ei pidanud paljuks vastata üleskutsele telegrammiga ja nii nad kaks, nagu siis öeldud. Kell kell kaks päeval Slovjanski basaaris 1897. aasta juunikuus. Aga trahterit ennast muide, pole kahjuks enam olemas. Tema asukoht on loomulikult teada. See ab lubjanka metroo Lotuse lähistele, 25. oktoobri tänaval. Aga kaks teatrimeest, mida neist ei räägitud, ütlesid ülimas üksmeeles. Mõistagi olid vaidlused, arusaamatused ja lahkarvamused, aga millises peres neid ette ei tuleks. Ja Stanislavski ning Nimiroomitustantšenkolid kunsti teatripere alustugedeks. Aegade jooksul on välja antud suur hulk raamatuid, mis on täna näiteks muuseumi lugemissaalis ka kättesaadavad ja neis on kirjas see, kui tohutu usaldus nende kahe vahel valitses. Omavahel jagati kõige konfidentsiaalse informatsiooni ja nendevahelise ka jäi. Oli hetki, kus vaatamata ülimenukatele, külalisetendustele Euroopas ja Ameerikas 20 tähendatel aastatel kirjutas Stanislavski Nimirovistantšenkule. Teil oli õigus, kunsti teatrit pole enam olemas. Sellest kirjakesest kumas kunstnikuhinge haprus, mis ei tahtnud kohaneda asjaoluga, et teatri tegemises hakkas järjest rohkem ja järjest jõulisemat rolli mängima raha. Tüli põhjustasid näiteks artistid, erinevad honoraride ja muu taoline. Nii Stanislavski, Guinemirovitš, Tantženko, mõlemad oleksid meelsasti tegelenud ainult puhta kunstiga idealistid, nagu nad olid. Kunstiteatrimuuseum avati niisiis 27. oktoobril 1923. aastal ja see on ülisuur tähis nii teatri kui muuseumi ajaloos. Tuleb vaid õnne tänada, et näitlejatest ja teistest teatri töötajatest koosnevale initsiatiivgrupil eesotsas finantsist Porfiiri bodobeediga jätkus visadust oma ammu kavandatud plaan läbi suruda ja ellu viia sest tänu äsja mainitud tuile see muuseum ilmavalgust nägigi. Selle eesotsas on olnud pühendunud inimesed, näiteks ministeeriumi töötaustaga ja bürokraatias orienteeruv biotor. Kabanov saavutas selle, et muuseum sai riikliku staatuse. 15 aastat istus direktori toolil endine kunstiteatri näitleja Vlad enda Võõdov, kes oli entusiastlik kollektsionäär ja unikaalsete dokumentide omanik. Ajapikku tekkis ka paar tähelepanu väärset filiaali, 1944. aastal Nimirovi Tantženko kortermuuseum ja 1948. aastal Stanislavski kortermuuseum ja muuseumi tänane direktor Irina Kortšernikova jätkab siit. Meil on siis olemas täielik stenis laskijani Mirovitustantšenkov tänu mõlema mehe maja muuseumile, samuti näitlejatar Olgagni, Jehoova oma, ühesõnaga korüfeede fondid on meil uskumatult rikkalikud ja seda tänu nii nende endi kui ümbritsevate inimeste emissioonitundele. Kunsti teatri alguskümnendil oli näitlejatele erakordselt oluline jätta oma pühamus maha märk tulevastele põlvedele. Ja mõistagi toimub muuseumi varade täiendamine katkematult edasi. Ka täna toovad meie kunstnikud ühel hetkel mõne kunagise maali, mis on kui võetiline asitõend tollest ajast siit-sealt leitakse ikka ja jälle mõni kirjajupp või prooviraamat. Uskumatu, ent tõsi, tollase teatrirahva lapselapselapsed on saanud põlvest põlve edasiantava sõnumi ju kätte. Et muuseum on see koht, kus nende vaarisade ja teatriloojate hing ühe või teise eseme kaudu endast märku annab. Edasi uuris siinkõneleja, kuidas idealistidest teatri muusa, kummardajad, Stanislavski ja emiroovitš Tantženko ka oma igapäevaelu majandusliku poolega hakkama sai. Stanislavski kuinimilovitš Tantženko olid majanduslikult kindlustatud inimesed. Näiteks oli Stanislavski kuulsa Aleksejevi vabriku juhatuse liige ja tegutses pikka aega üldse kahel rindel, see tähendab teatritöö kõrvalvabriku tegemistega, vastupidi kunsti teatri esimeseks ja suuremaks rahastajaks, samuti Aleksejevi perekond, Meroovitš Tantženko kindlustatud elu tulenes aga sellest, et oli hinnatud dramaturg. Nii et elasid nad normaalselt. Losse küll kummalgi polnud, aga puudust samuti mitte. Stanislavski võib rikkaks nimetada ses suhtes, et tal oli väga suur pere. Oma naise Liinaga kohtus ta kunsti ja kirjanduse ühingu draamatrupis, kus noor daam oli suurepärane näitleja. Nende abielust sündis palju lapsi. Just hiljaaegu lahkus meie hulgast üks lapselaps. Sammas Olga nimeline on aga täiesti elu ja tervise juures ning elab vahelduva eduga nii Pariisis kui Moskvas. Tal endal on muidugi ka nii lapsed kui lapselapsed. Ja veel praegugi töötab siin kunstiteatri muuseumis tänavu oktoobris 95 aastaseks saav Stepan palašov mees, kellele stanis laskja on lihane onu. Ja vanahärra vallažoviga on ääretult põnev jutt ajada, sest tema töö ja huviala see on ju üks ja see sama fantastiline, kui palju ta teab ja mäletab ja on uurinud minevikuaegu, sealhulgas Aleksejevi. Tanizlovskitelekseeviti sugupuu on ju eriti rikas kõikvõimalike tädi ja onu laste ja neist omakorda tekkinud sugulusliinide poolest. Ja mõned minu vanematest kolleegidest mäletavad üsna selgelt näiteks Stanislavski arvukate laste hulgast kiiratia iikorit, kes elasid veel seitsmekümnendatel. Kunstiteatrimuuseumi kõige erinevama paranduste hulgas on paljude jaoks kindlasti tõeliseks pärliks ehedal kujul säilinud Konstantin Stanislavski, näitleja garderoob ja Vladimir Nimiroovitš, Tantženko kabinet. Ja need asuvad siis teatri ruumides. Mõistagi võin kinnitada, et nad mõlemad võlusid oma lihtsuse ja funktsionaalsusega. Ei olnud kummaski midagi üle arust. Lavastaja näitleja Stanislavski garderoobis oli peeglilauale jäänud avatud Krimmiga ning mõned parukad justkui ood asendisse, et kohe tullakse ja hakatakse pintslitõmmete ja paruka sättimisega, ent tasapisirolli viima. Paskjalgadel laualampide valgel. Kasin ja tagasihoidlik huligaani Mirovitš Tantženko töökabinet, milles näiteks kapid olid valminud äsja nimetatu enda jooniste järgi. Kabineti vastas olev uks viis aga joonelt esimesele rõdule ja seda võimalust kasutas lavastaja ja draama turg tihti. Et näiteks kolleegi proovi jälgida. Kummagi mehe päris majamuuseumisse siinkõneleja tookord paraku ei jõudnud ja jäägugi need käigud siis paremaid aegu ootama. Aga Irina Kortšernikova jätkab siit, et lisada veel üht-teist tähelepanu väärset kunsti, teatri, esimeseasutajanimi, Rovitš, Tantženko. Vladimir Miroots Tantženko sündis Tbilisis tollase nime järgi siiski kliisis 1858. aastal. Ja huvitav on see, et linn oli 19.-st sajandi lõpus 20. alguses väga paljude vaimuinimeste, sealhulgas teatrirahva, tõeliseks taimelavaks. Vaatamata lõunamaisele ka selle, mis on ju mõnevõrra paradoksaalne, tuli just sealt terve plejaad andekaid näitlejaid, kes leidsid töö Moskvas parimates teatrites. Ja kuigi vanemad soovisid Nende poeg, saaks mõned tehnilise hariduse võttis tema hoopis kätte. Jaa, alguses retsenseerisin teisteni intemänge, pärast hakkas kirjutama enda omi. Aga 1896. aastal, kui Nimirooviks Tantženko lanti üle tollal kõige prestiižikas Canipuajeed oli preemia oli just tema avastanud Venemaa jaoks Tšehhovi nomeni nõndeni meloodias Tantženko pidulikul tseremoonial teataski, et hoopis viimati mainitud on see keskribojeedowi preemiat vääriv noor dramaturg Tšehhov oli maha saanud tähelepanuväärse näidendiga kajakas. Ja kui 1897. aastal alustas kunstiteater ning kerkis üles küsimus kaasaegsest dramaturgiat ütles nimi roovis Tantženko esimesena nime Tšehhov. Ja kuigi Stanislavski oma partneri vaimustust esimese hooga jaganud, oli ta lõpuks sunnitud nõustuma, sest nimeloovitš Tantženko paistis muuhulgas silmaga erakordse veenmisoskusega. Kajaka saatus oli olnud, ette oli tulnud ka läbikukkumisi ja mistõttu oli Tšehhov algselt täiesti vastu, et kunstiteater ringiks. Ent Nimiroovitš Tantženko kasutas taas kord oma veenmisjõudu esietendus oli tõeline triumf, triumf ka uutmoodi teatritegemisele mille hulka kuulus ka nõndanimetatud neljani seina kasutusele võtta. Nii et see oli ühtlasi lavastada Stanislavski läbimurre. Aasta oli siis 1898 kuudeks november ja käimas oli kunstiteatri esimene hooaega. Kõigile üllatuseks andis Tšehhov järgmise näidendi väiksele teatrile, ent seal mängis rolli saatuse kapriis. Nimelt otsustati interaatorlikus teatrised, tüki sisu tuleks siit-sealt kohendada. Ja onu Vanja arendas kunsti teatri proovisaali. Sest ajast sahhovist kunsti teatri out Victoria meie muuseumis võib näha hulgaliselt fotosid, kostüüme, osa raamatuid ja kõikvõimalikku atribuutikat erinevatest lavastustest. Olgu öeldud, et Anton Pavlovi chi eluajal jõudsid kunstiteatris lavale pea kõik tema näitemängud. On säilinud näitlejate klipper, Tšehhovi Nevski podcorney Germaanova märkmed. Kuidas roll sündis, mis valmistas muret, millised olid esietenduseelsed meeleolud. Säilinud on kriitikatki, mis oli kiitev ja hooti lausa ülistab. Samas olid arvustused ülimalt põhjalikud ja seda suhteliselt. Kui lugeda mõnd artiklit, siis õise võib tõesti aduda, milline oli see etendus tervikuna koos oma dekoratsioonide, mis on stseenide meeleoluga mis ei tähendanud mõistagi tüki ümberjutustamist, rõhutas Irina Kortšernikova lihtsalt kriitik oli tabanud asja hinge ja suutnud selle ülimalt andekalt ka sõnadesse valada. Ilmunud on esimene raamat kunstiteater kriitika vaatenurgast, varsti näeb trükivalgust teine osa. Meie ekspositsioone arvestades ruumi piiratust, lõpeb 1943. aastaga ja oleme selle nimetanud klassikaliseks kunstiteatriks. 1938 lahkus kunsti teatri esimene asutaja Konstantin Stanislavski ja 1943. aastal teine emeroovitš Tantženko. Sellega saigi see klassikaline periood, otsa järgneb koli pööraselt raske ja samas huvitav ja see väljapanek alles ootab oma aega. Aga ideoloogiliselt olid tõesti keerulised aastad, küll nimetati maja Stalinlikuks teatriks, küll poliitilise tellimuse teatriks. See võib-olla oli hootini, aga ei olnud ka, sest ka tollesse aega kuulus tõelisi šedöövreid. Teate, milles seisab veel kunstiteatri fenomen? 1927. aasta rasked ajad, vaesed ajad, tooni hakkab andma kit, teater, kapostnikud, kostüüme pole vaja, valgustust, samuti mitte, dekoratsioonidest rääkimata. Näitlejad turnivad püramiidides, teksti on vähe. Seal plakatlik ja kogu lugu teeb Stanislavski. Ta kutsub teatrisse tolleaegse kalleima kunstniku kolovinija kalleima kostüümidisainerile munaga. Selle tandemi käe all valmib Figaro pulm parimate näitlejatega, nagu Androskaja bataalov. Sünnib etendus, mida peetakse tänini kahekümnendates sajandi söödööriks. Ja kui leidub teatraale, kelle meelest on eriti laane rääkida, no kellele ikka traditsioonidest kubisevad kunsti teatrit täna vaja on siis ma vastan alati, et traditsioon on just see alustugi, millele hiljem saab mida iganes peale ehitada oli Irina Koževnikovi otsustav. Ja kui see traditsioon seisneb kunsti, teatri moodi, inimhinge sügavaimat, tahkude lavale toomises ja meisterlikkus välja mängimisest, siis mille üle me üldse vaidleme? Meie kohtumiseks ette nähtud aeg hakkas tasapisi ümber saama ja ma küsisin oma targalt ja emotsionaalselt vestluskaaslaselt kunsti teatrimuuseumi direktorilt Irina Kortšernikovalt. Kas muuseumis seinad ei jää vahetevahel talle kõigele vaatamata kitsaks ning salajane unistus oleks töötada hoopis teatris nende protsesside sees, mis toimuvad just nüüd ja praegu. Ma olen kunstiteatris töötanud Nende aastate, naeratas Irina. Ja ma alustasin elektroonikatsehhi juhatajana, naeratas ta veelgi avaramalt sest lõpetanud olen tegelikult navigatsiooniinstituudi. Aga kogu oma teadliku elu olen end alati soovinud siduda teatriga. Kõrgkooliaastatel lõin kaasa Moskva ülikooli tudengiteatris, sealt on muide tuule tiibadesse saanud ka Mark Zahharov, kallan, põlvkov ja paljud teised kuulsused. Nii et soov olla üht või teistpidi teatriga seotud, oli minust püsiv ka pärast tehnilise kõrghariduse saamist ja Kuitterskoi bulvaril hakati avama kunsti teatri uut maja, läksingi sinna eelmainitud ametisse tööle. Sealt edasi sai aga minust Anette juhtualekki Freimovi abi edasi direktori asetäitja administratiivsetel küsimustes. Kui aga oledki Freemov, lahkus meie seast ja tema asemele tuli ollektawakov, jätkas Irina. Epliku naeratusega. Toimusid mõistagi muudatused ka personali hulgas. Aga siis tulin muuseumisse ja olen väga rahul. Kirjeldamatult haarav on sukelduda kaugetesse aegadesse, tegeleda kunagiste dokumentide, fotode ja muu seesuguse. Tollast teatrielu puudutav, aga ja mitte ainult, lõid Irina Kortšernikuga silmad uuesti särama. Tegelikult täienevad muuseumi fondid iga jumala päev. Meile laekuvad tänased proovigraafikud, mängugavad afišid, kõikide etenduste kavalehed, aga samuti igasugused kirjad, sõnumid, uudised ja muu taoline, mis algselt ripub teatriteadetetahvlil ja hiljemalt kuu aja pärast jõuab meile. Ning kindlasti soovitan ma väga soojalt külastada kõigil meie võrratuid filiaale Stanislavski ja Nemirovitš, Tantženko majamuuseume. Tõsi, kui Stanislavski suri 1938. aastal, et muuseum avati alles 1000 948, siis siin oli põhjuseks asjaolu, et Konstantin Sergejevitš elas ülemisel korrusel. Alumisele elasid teised ja neil oli vaja leida uued pinnad. Sel moel sai majast lõpuks terviklik väike muuseumi, uskuge kõik seal elab ja hingab nii, nagu see oli kunagise kuulsa perekonnaaegadel. Ja esimesteks muusime hoideteksaid Stanislavski lapsed Kiira ja Igor. Võstoni Merovitš Tantženko majamuuseum avati vastava määrusega kohe pärast peremehe surma. Tihtilugu riputamisele üles näitusi näiteks Nimirovistantšenkol lavastuste teemalisi ja teisi ning loomulikult on suurepäraseks näituste korraldamise paigaks Stanislavski majamuuseum, olgu siis eksponeeritud kunagiste lavastuste kostüümid, dekoratsioonid või fotod. Nii ime oma võlumaailmas, siis igapäevast elu tasapisi elamegi, ütles Irina Kortšernikova ehmunult kella vaadates. Siinkõneleja mõistis, et direktressil oli viimane aeg lõpetada telefonihelinat ignoreerimine ja oma tavapärase tööpäevaga edasi minna. Nõnda siis hüvasti jätsimegi. Moskvas kunsti teatri muuseumis käis ja selle direktori Irina Kortšemmnikovaga kohtus Haldi Normet-Saarna helioperaator Eli Maristomba. Saates kõlasid vanad vene romansid Aleksander värtinskija Bioterallišenko esituses. Kuulmiseni.