Tagantjärele. Natuke imestan ka oma seniolematut visadust veenda Konstantin Arkadi poeg Raikinit meie kokkusaamise vajalikkuses. Pooleteise aasta jooksul teatas ta minu helistamiste peale, kuidas tal kogu aeg metsikult kiire on ja kuidas ta ikka mitte kuidagi ei saa. Igal muul juhul oleksin seitse korda käega löönud, aga siin miskipärast tundus, et lõpuks ikkagi saab ja ma ei eksinud. Legendaarse Arkadi Raikini poeg astub täna oma isa jälgedes, ses mõttes võttis 80.-te lõpus üle teatri. Satiirik on kui lapsevanem siit ilmast lahkus. Ja selleski mõttes, et on samuti näitleja ja lavastaja. Ent kostja käekiri hoopis teine. Ja kas kirik on on muutunud estraaditeatrist põhiliselt klassikale orienteeritud draamateatriks. Kuid vaatamata sellele, et Raikin juuniorile estraadižanr kui selline eriti ei meeldigi, kõlavad meenutused isast siiski ülivõrretes. Sest isa sketšid olid andekad ja pöörased, niitsid naerust, lämbuvad publikut saalis kui loogu. Aga head nalja teha on kohutavalt raske, kergem on rahvast nutma panna. Nõnda siis ongi seekordne keskeprogramm kahes Traikinist ja poeg Konstantin on seejuures mõlema eest väljas, ehk siis meenutab isa ja räägib mõistagi ka endast. Saates kõlavad ka laulud ja estraadinumbrid, Arkadi Raikin esitluses ja Haldi Normet-Saarna soovib siinkohal head kuulamist. Külastajaid ehk Konstantin räägime? Kõigepealt küsisin kostja Raikini käest, kas vastab tõele. Tema sai oma eesnime maailmakuulsa vene teatri reformaatori lavastaja ja näitleja Konstantin Stanislavski auks. Jah, nii võib öelda küll, väidetavalt ei suudetud mulle pikka aega väärilist nime leida ja siis olevatki emapoolne vanaisa soovitanud, et pange lapsele ometi oma suure teatrijuhi nimi, kauade venitati. Edasi uurisin, kas 37 aastat reaalset teatrielu on piisav, et publikut mõistma panna. See siin on täiesti iseseisev ja omaenese käekirjaga tegija mitte pelgalt kuulsa issi Arkadi Räikkini poeg. Noh, ega ma kõigi eest vastata muidugi ei oska ka, ilmselt nii ja naa. Mõni sai kohe aru, teine arvab siiani, et tegutseda saan vaid oma isa kuulsuse paistel. No lasku käia, mina tunnen ennast omas ja loodetavasti ainulaadne, sest nahas ikka suhteliselt kindlalt ja olen aastatega kujunenud nii arvestatavaks lavastajaks kui näitlejaks. Mis muidugi ei tähenda mingil juhul nina püsti ajamist, tont võtku, selleks pole aegagi. Konstantin Daikini sõnades polnud põhjust kahelda, aga nagu iseenesest tekkis mul teda kuulates siiski väike täiendav küsimus veel arvestades ikkagi isakaadi meeletut populaarsust, siis kas kostjal varases nooruses koolipoisina ei tekkinud vahel kiusatust mõnes olukorras kuulsat nime ära kasutada ja võib-olla seoses sellega ka iseenesest sülle kukkuvaid privileege pida? Aastus tuli napp ja konkreetne. Või midagi niisugust pole olnud, olen alati tunnetanud, et olen mina ise ilma mis tahes jõuliste kõrvalmõjudeta ja mis kõige tähtsam pole tahtnudki kunagi seda, mis mulle ei kuulu. Väikese poisina muide tavatsesin endale isegi teisi nimesid inimestega suheldes välja mõelda, noh, et pääseda ohkimistest ja silmade pööritamisest ja nõnda edasi, itsitas kostja Raikin ja lisas, et elukutse valik siiski muid võimalusi ei jätnud. Vaatamata sellele. Ta keskkooli päevil oli kindlalt veendunud minna õppima hoopis bioloogiat. Agaa teatrigeen osutus tugevamaks. Ja nii ma 67. aastal Chopini nimelisse kõrgemasse teatrikooli tosingi naeratas oma kõrvuni naeratust Konstantin Arkadi poeg Raikin. Venemaa ühe tuntuma teatri kirik on tänane peanäitejuht ja näitleja ühes isikus. Aga teater muutus pärast isalt pojale üleminekut üpris kardinaalselt, siis palusingi. Järgnevalt seda tõsiasja pisut lahti seletada. Arkadi rekkini ajal oli see estraaditeater sünnikohaga tollases Leningradis. 1982. aastal koliti üle Moskvasse, siis oli ta riiklik miniatuuri teater alates 1987.-st kirik on ja see nimi on ka jäänud repertuaar, aga erinevalt teatri omaaegsest ilmest oleme tänaseks tema nägu kõvasti muutnud. Ehk siis nii-öelda staari teatrist ja estraaditeatrist, kus kõik oli koondunud tunud ühe liidri ümber, oleme muutunud ikka väga mitmekesise repertuaariga majaks. Täna on satiirik on Draamateater, kus põhiliselt mängitakse klassikat nii vene kui lääne oma. Oleme ligi 50 näitlejaga ansambli repertuaariteater. Lisaks minule lavastavad sind tuntud nimed, lavastame Shakespeari, mulljääri, Haldoonitustrovskit, Lermontovi, Ibsenit ja teisi sellise kaliibriga nimesid. Muide, viimastel eluaastatel mõistis isagi, et vanamoodi enam jätkata pole mõtet ja senised lühinumbrid ehk miniatuursed, millega teater sinnamaani oli loorbereid lõiganud tuleb asendada teistsuguse satiiriga. Ühiskond hakkas tasapisi, ent jõuliselt muutma duma tekkisid võimalused rääkida tõtt ja paljastada nii mõndagi ning seda võimalust hakkas ju meedia täiesti maruliselt ära kasutama võttes endale osaliselt ka selle funktsiooni, mis nõukoguliku Tutruse tippaegadel oli meie teatril. Seega viieminutiliste lühipaladel polnud enam tulevikku, kui millegi väljenaariumisega üldse tegeleda, pidi see olema pikem põhjal sekkum filosoofilisel. Mina tulin ju koos oma väikese trupiga isa juurde teatrisse 1981. aastal ja siis pidime oma tegemisi kohandama miniatuurse teatri raamidesse. Perestroika tekkides hakkas isa aga mulle vabamaks käsi andma. Siis muutsime ka teatri nimes tirikoniks ja ehkki, nagu juba eespool mainisin, hakkas nimevahetuse, eriti ega minu peanäitejuhiks saamisega teatri olemus muutuma. Meistridraamateatri Ta oli isalt nii mõndagi olulist üle võtta. Näiteks kas või töösse ja publikusse suhtumist. Isa nimelt armastas oma publikut. Sedasama teeme meiegi, mis annab loomingule ka täiesti kindla varjundi ja pole muide üldse nii enesestmõistetav, kui arvata võiks. Kliinadeks paljud režissöörid deklareerivad, et neile pole üldse tähtis publiku reaktsioon. Nad lihtsalt lasevad vaatajatel oma ideede lavalise realiseerimise juures viibida tundmata seejuures vähimatki muret, kas looming ka arusaadav on ja mõistmist leiab. Loomulikult võib niisugust suhtumist tõlgendada eputamisena ja osaliselt see kindlasti nii ongi. Tirikonni iseloomustab lisaks publiku armastusele ka seesugune, ütleme publikut ründav mängumaneer. Ei, ei maksa heituda. Me ründame headuse, hingesuuruse, ilu ja armastusega, kui soovid. Aga ta on niisugune energeetiline rünnak ja oleme selline energeetiline teater. Ja see on Raikinite sellega alati kaasas käinud, sõltumata sellest, mida ja kuidas siin mängitud on. Kõige selle juures oleme maailmavaatelt optimistid, sest kaose ja katastroofimeeleoludega pole nüüd küll mõtet publiku ette ilmuda. Vähemalt ise arvan küll, mõni arvab kindlasti teisiti, aga mina leian, et inimene peab teatrist positiivse laenguga lahkuma. Täpselt samuti mõtles ka minu isa. See oli siis katkend Kreeka saalist ühest Arkadi Raikini kuulsamast sketšist. Muide ka meelejahutaja son see kõlanud ehk mõni kuulaja mäletab veel pöörast lugu kunstisaalist. Ühesõnaga aus töömees tahab pühapäeval nagu kord ja kohus viina võtta ja heeringad peale hammustada. Vägisi muuseumisse veetuna on ta sunnitud seda protseduuri kreeka saalis Apollo seltsis läbi viima millest valvuritädi miskipärast üldse ei taha aru saada. Nüüd lõpuks palusin, et kostja, Raikin seletaks lahti oma isa Arkadi fenomeni. Nii poja lavastaja kui näitleja silmade läbi. Ei kujuta ettegi, kust otsast alata ühe või teise fenomeni lahkamine on rohkem teatriteadlase pärusmaa. Aga ma proovin. Esiteks oli Arkadi Räikkini puhul tegu pööraselt ka näitlejaga unikaalse näitlejaga, kelle puhul olid välistatud ka mis tahes tehnilised probleemid. Ta võis mängida kõike ja kohe, pluss enneolematu töövõime. Muide, tõmmatud on paralleele ka Arkadi Räikkini ja Charlie Chaplini vahel. Mõlemad olid lisaks koomikuandele õnnistatud ka hoolivuse ja kaastundega nõndanimetatud väikese inimese suhtes. Pealegi Arkadi Raikin jumaldas Chaplini diapidas teda oma kordumatuks eeskujuks. Sõna distsipliin ja tööaeg polnud isa puhul mõtet kasutada, sest ta elas oma loomingus ööpäevaringselt niikuinii ja tundis end kui kala vees. Isal oli väga terav sotsiaalne närv. Lõpuks ei, oligi see, mis tema estraadi palades kajastus röntgenit jätnud, külmaks, ühiskonnas valitseb totrus, inimestele liigategemine ja sammas. Nii paradoksaalne kui see ka pole, olid oma aja laps, mõtlen selle all usku sotsialismi ideaalidest võite, ta oli kõike muud kui dissident suhtudes muidugi põlguse ja nördimusega, näiteks Stalini-aegsesse ja hilisemasse isiku kultusesse oli ta ikkagi Nõukogude korrale eriti lojaalne ja kasvatas mindki samas vaimus. Me võime spekuleerida, et äkki oli see enesekaitse, sest kui sa oled näitleja, siis tahad ju mängida, aga mitte teisiti näitlejana ennast pidevalt varjata. Nõnda siis oli isa laval, ilma milleta ta ei saanud ja arvustas sealt tollase elu puudusi, nii palju, kui see võimalik oli. Muide, naeratas kostja peaaegu kõrvuni. Meenub anekdootlik lugu sellest, kuidas Arkadi Raikinit muuhulgas ka BBC'sse kutsuti. Kohe väga kutsuti. Aga tollane kultuuriminister Forcewaida tahtnud lasta. No paljugi mis, istuge parem kodus. Aga et seda mitte otsesõnu välja öelda, küsiti kutsujatel meeletu summa, noh, et niikuinii loobuvad ja siis on isale hea öelda, tingimused ikka ei sobinud ja nii edasi. Täiesti ootamatult oldi aga Inglismaal nõus küsitud summat maksma ja lõpuks ei jäänudki vaestel võimuesindajatel muud üle, kui ta tikke rajada lasta. Seal muidugi üksjagu kommenteeriti seda meeletut rahanumbrit ja ei tulnud selle pealegi, et Raikin ise näeb sellest armetult tühist osa. Tõe kui sellise päevavalgeletulek meie ühiskonnas toimus enam kui järk-järgult, perestroika algusaegadel olid seniseid ideaalid visad kaduma, kuuri tunnistan siin täiesti siiralt, et nii isa kui ka minu puhul võttis täitsa aega enne kui taipasime, et Lenin polnudki ideaalinimene, vaid üsna kuritegelik figuur. Hakkasime teistmoodi elu nägema ja iga uus poeg tõi alust rabavaid fakte juurde. Browni viimased 20 aastat minu elus on olnud pöördelised. Maailmavaateliselt pöördelised ja ka isa Arkadi nägi oma rõõmuks enne surma ära, mis juhtub siis, kui totaalne silmakirjalikkus asendub järk-järgult vähemalt katsetega rääkida aega, ajalgi tõtt. Kuigi on neid, kes siin usinasti vanu aegu ja tollast korda taga nutavad, ei taha mina sellest kuuldagi, oli Konstantin äge. Ma ei taha enam pimeduses kobada ja lehekülge tagasi keerata. Kui isa veel elas, ütles vanetski muudatuste perioodi alguses, et nüüd on lugeda huvid odavam kui elada. Noh, nagu ma enne mainisin, et tohutult seniolematut materjali hakkas ju ajakirjandusse paiskama kuni selle hetkeni, mil kommunistlik partei üldse võimult kadus. No näete, nüüd alustasime isa fenomenist ja lõpetasime poliitikaga. Ent need kaks olid ka omavahel kindlalt seotud tud, märkis Konstantin Raiki mulle silma vaadata. Teadsin raudkindlalt, et tänase Venemaa poliitilise olukorrani maa seda vestlust nüüd küll enam edasi ei arenda, küsisin hoopis, kas minu Su kaaslane oma elu elades ja asju ajades ka täna sellele mõtleb, kuidas isa Arkadi näiteks tema tegemistesse suhtuks. Vastus tuli kirglikum, kui oodata oskasin. Loomulikult räägin ma isaga kusjuures pidevalt ma ei istu selleks spetsiaalselt kuskile maha, see protsess toimub lihtsalt alateadvuses. Mingi dialoog käib kogu aeg ja püüan endale alailma ette kujutada, mida isa ühe või teise asja peale ütleks mõne etenduse, minu osatäitmise või teatri juhtimisega seotud probleemi peale. Ja mitte sellepärast, et ta narkadi Raikin, vaid sellepärast, et on minu isa. Meil oli suurepärane perekond, muide me ei kohtunud küll kuigi sageli, sest vanemad olid pidevalt ringreisidel. Selle maja, kus me praegu oleme, saime alles 87. aastal kätte. Sinnamaani oli satiirik, on endise nimega miniatuuri teater pidevalt lastel, kui vanemad olid Moskvas, olin mina Leningradis ja vastupidi. Minu õel, kes on samuti näitleja, oli oma elu. Nii et kohtusime harva, aga hoidsime 11, väga hindasime, Jaustasime. Sestap ma oma mõtteis alailma isaga vestlen Ki emaga samuti. Ja nagu ennegi mainisin, isa oleks ilmselt väga õnnelik olnud, kuuldes Nõukogude Liidu kokkuvarisemist sest viimastel eluaastatel pärale jõudnud faktid olid talle ikka vapustavad küll. Loomulikult ei suhtuks ta nüüdki kõigesse kaugeltki hästi, tema kriitikameel oleks endiselt terav, ent positiivseid muudatusi tervitaks ta küll. Ise on minuga alati kõigil välissõitudel kaasas, lisas poeg. Kostja, nüüd eelnevale juurde. Sest võib vaid ette kujutada, millise rõõmuga rändate mööda ilma ringi, nii nagu seda teen praegu minagi. Ta kohtuks oma sõprade austajatega imetleks eksootilisi maastikke, aamiks endasse uusi muljeid ja kogemusi, Fenereeriks uusi ideid. Konstantin Likin oli isast rääkides tasapisi peaaegu et pateetiliseks juhtunud. Aga see oli sedasorti pateetikamis ei häirinud, vaid vastupidi, tegi südame soojaks. Hetkeks ilmus kujutluspilti üks õdus kodune lõunasöök, kus terve pere isa, ema, vend, õde ja ehk mõni lähedane veel ühise laua taga istuvad ja ilmaelu arutama võtavad ja kus kõigil jagub kõigi jaoks tähelepanu. Veel arvas kostja, et lisaks reisimisele tunneks isadena rõõmuga sellest, kui hästi on nüüdsed riigi valitsejad vene keelt rääkima hakanud. Olgu muuga kuidas on, aga emakeele ilu ja korrektsus on jälle ausse tõusnud. Katkend sketšist, kus heauskne tuusiku omanik läheb ametniku juurde asja vormistama ja avastab õudusega, et talle on kaela määritud ei rohkem ega vähem kui puhkeasutus psüühikahäiretega kodanikele, sest teised, kõik on juba täisametnikutädi, on veendunud, et mehike on hull, kui ta tasuta saadud vastu ei võta. Kodanik arvab, et olgu ta siis pealegi ses suhtes hull. Aga siis lähetegi õigesse kohta võidutseb tädi ja tehke, mis tahate, ütles siinkõneleja nüüd Konstantin Raikinile tänasel päeval seesugust nähtust nagu Arkadi Raikin enam ei eksisteeri. Jah, no aga eks praegu ole ju ka teine aeg, alustas kostja Raikin leplikult ja veidi üldsõnaliselt, ent muutus siis tasapisi konkreetsemaks. Tänapäeval, kus suhteliselt ikkagi saab asjadest rääkida, kaotab see nii-öelda ridadevaheline koomika mõtteks seda esitab. Teiseks ei ole ma kohanud sedavõrd sõna otseses mõttes südamega perega töötavad sõnakunstniku kes iga viimse kui sõna enese hingepõhjast läbi laseks, nagu tegi seda isast. Rääkimata sellest, nagu juba mainitud sai, et ta oli ka suurepärane näitleja fantastilise ümberkehastumisvõimetega hilisematest tegijatest koledad, võrreldav üksnes Gennadi Hasanov, kes naerutas rahvast samuti oma mängu, pange tähele, mitte aga tekstiga kõige tobedam, mis üldse olla võib, on see, kui tehakse panus tekstis olevale koomikale. Seda pelgalt ette lugedes ja kõik, aga paraku seesugune tendents just praegu lokkabki. Hädasti oleks vaja oma Stanislavski estraadikunsti, kes, võttes arvesse omaaegsete suurepäraste artistide Raikini videos Ovi helkeneijateiste fantastilist pärandit looks lihtsalt kooli estraadikooli, et anda uut hingamist sellele praegu kiratsevale kunstiliigile. Nõnda vallutas maailma kuulsarkaadi Raikini poeg südant naerumeistrite küsimus taseme pärast tänasel Venemaal. Mina viisin jutu taas vestluskaaslase enese tegemiste juurde, olles isalt pärinud meeletu töövõime, teatas ta kunagises intervjuus välisajakirjaniku küsimuse peale. Tal ei tule mõttessegi kuskil filmivõtetel osaleda siseks kogu ülejäänud elu seisma, see aga olevat tal planeeritud täpselt minuti pealt paika. Pooleteiseks aastaks. Uurisin nüüd koostia käest, et kas ta mitte ei liialdanud pisut noh, et minuti pealt ja pooleteiseks aastaks. Nii kindlasti polnud see liialdus. Mul on tõepoolest ajakava ülitäpselt paika pandud. See on niivõrd tihe, et usun küll enamikku inimesi märksa normaalsemat elu elavat. Aga see jutt pole nüüd ka mitte eputamiseks räägitud, lihtsalt minu organism on ilmselt selline, mis pidevat koormust nõuab. Puhkepäevi ei eksisteeri. Nii elan juba palju aastaid ja nõustun ka nendega, kes minu pidevat enesepiitsutamist karmilt kritiseerivad. Umbes seesuguses vaimus, et heaga see ei lõpe. Aga mul lihtsalt on nii palju tegemist, rääkis Dynarkaadi poeg Raikin ja jätkas. Mõelge ise. Ühes kuus on mul 15 kuni 20 etendust, seda on palju. Aga lõdvemad graafikut pole esialgu etena ja seejuures olen peanäitejuht koos sinna juurde kuuluvate kohustustega. Ehk siis teen regulaarselt proove nii uute kui vanadetükkidega. Lisaks on mul oma kursus kunsti teatri stuudios, seega kõrgemas teatrikoolis, mis on kõike muud kui väike vastutuse. Viimane tähendab materjali otsinguid, lõputuid proove, eksamite vastuvõtmist, teiste jõudude tegevuse kuleerimist. Nii et olles näitleja, lavastaja, peanäitejuht ja teatrikooli õppejõud ühes isikus, ma lihtsalt ei saa endale puhkepäevi lubada. Lõpetas Konstantin Raikin silmade välkudes. Noh, selle saate tegijal jäi üle loota, et kui ühel hetkel tal mingist tegevusest äsja mainitud hulgas siiski loobuda tuleb, jätkub tal piisavalt arukust asjasse mõistlikult suhtuda. Sest minu vastas istus tõeline fanaatik, no ikka selline, kellega vist iga päev naljalt kokku ei puutugi. Karantiin Raikin on ammuilma loobunud igasugusest seltsielust, milleks mõistagi jätku aega ja ega jah, ükski pidu või koosviibimine saagi asendada tööd, mida Raikin juunior nii väga jumaldab. Küsisin siiski täpsuse mõttes üle, et kas tal siis sõprade jaoks kohe sugugi aega jääb. Aga mul polegi sõpru selle sõna otseses mõttes inimesega, kellega saad üliusalduslikult jagada, oma muresid ja rõõme, nõu kuulda võtta ning ise seda anda. Seesuguseid inimesi pole mul juba mõnda aega ja nendeta kannatab täitsa elada. Mul on kolleegid ja on minu pere, keda ma väga armastan. Naine ja tütar on ka õnneks näitlejad ning mõistavad seega mind selles suhtes muide erinema kardinaalselt oma isast. Kuulakemgi nüüd isa Arkaadit. Hängi kasvassimined ära Koiks hõbiskel. Saiad, grammuuztoff, udu. Traadipalast nimega defitsiit kuulsime taas kord, kuidas nõukaaegne võlusõna oli ühiskonda käivitavaks mootoriks igas valdkonnas ja defitsiidi abil sooritati ikka tõelisi imesid stiilis käsi peseb kätt. Hääl, mis kõlas kuulus siis Konstantini isale Harkaadile. Poeg aga jätkab nüüd oma elu ise loomustamist. Võin teile öelda, et see maja, meie teater on minu jaoks parim paik maailmas. Olen siia kogunud selliseid inimesi, kellega on mul hea meel koos ütelda, kellega tunnen end suurepäraselt ja paistab, et nemadki tunnevad mul. Ja samas on see teema variatsioonidega, sest aeg-ajalt lähevad kellegagi meie teed jälle lahku. Kui inimene ise väsib või leian mina, et ta ei õigusta end siin rohkem. 20 aastat tagasi loodud kollektiivist on praegu olles kuus inimest. Ülejäänud on noored, palju onus tulnukaid, minu meelest on see normaalne, rääkis Konstantin Raikin, tänase kuulsa tiriconi hirm ja arm vaatas siis mulle peaaegu et vihaselt otse jätkas. Eelistan töötada te nendega, kes oskavad, vaid nendega, kes tahavad osata taipate vahet. Taipasin ja küsisin lõpetuseks, millises seisus on täna Arkadi Räikkini muuseumi loomine. Meil on olemas küll Arkadi Raikini fond, ent muuseumi loomine ja selle hoone ehitus üldse on hetkeseisuga riiklik ja seetõttu väga probleem optiline. Igatahes tahame selle protsessi uutele alustele viia, et midagigi liikuma hakkaks. Aga hüvastijätuks räägin teile ühe väikese loo veel unustamatusterkaadi Räikenist. Nimelt olime veel Leningradis elades ja töötades oma triga kord Moskvas külalisetendustel ja elasime hotellis nimega Moskva isal tuli seal kange tahtmine enne õhtust etendust, päeval pisut reaalses tegelikkuses täpsemalt sealsamas hotellis kätt harjutada. Ta otsustas hakata restorani, kelner yks ja kinnitas, et suudab sedavõrd sisse elada, et teda ära ei tunta. Mina ei uskunud. Nov hakkas ta siis numbritubadesse hommikusööki laiali kandma. Esimeses toas madistasid kaks daami nii hoolega, et ei märganud midagi. Teises toas oli aga üks üksik Cruz, hiinlane, kes tardus soolasambaks? Küsis isalt, kas too teab, kui sarnaneda. Raikinil on muidugi diaatia, mainiti, et isegi hüüdnimeks on vahel Raikin. Õhtul istus too samma grusiin esimeses reas ja sõna otseses mõttes jõllitas etenduse lõpus ei pidanud isa vastu ja pilgutas talle silma. Te ei kujuta ette, mis siis lahti läks. Mägede poeg kargas püsti, haaras oma naabritel varrukast ja kukkus seletama, kuidas legendaarne artist teda hommikul teenindas. Keegi ei uskunud ja kõik sisistasid vihaselt. Tänasin, Konstantin, Arkadi poeg Raikinite, soovisin talle raske töölagamise juurde ka üksjagu vedamist siin elus. Tammu. Edu, võsa surud. Veab sellel, kes on selle ära teeninud, jäi vestluskaaslane üllatavalt tagasihoidlikuks. Nii et tuleb edasi teenida. Tin taikiniga kohtus Moskvas sati Riconi Teatris Haldi Normet-Saarna. Katkendeid aitas valida Ain Saarna. Helioperaator oli Maristomba kuulmiseni.