Tere. Ruth Kiera Händeli ooperis China Ulrika Verdi maskiballi Olga Tšaikovski Jevgeni Oneginit, Annika Põldmäe raja ooperis Heli ooperiosa lisandusid Eesti NSV teenelise kunstniku Leili Tammel repertuaari möödunud hooajal. Raeoper oli ajal, mil täna teieni jõudev jutuajamine teoks sai alles etendumata. Kaur ikka ei ole veel helilindile jõudnud, kuid saate muusikalist külge ilmestab ka lauljatari väsimatu ja leiurikaste kontserdi repertuaariga. Niisiis teemegi täna juttu viimase aja töödest. Hooaeg algas Hendile Alsinaga Rutšeero tiigriaaria sellest ooperist. Sellega algas ka meie saade, alustame siis juttu sellest. See ooper on paraku selline, mis ei ole mitte niivõrd emotsioon haalse pinge peal üles ehitatud, kui vaid lihtsalt sellest, nagu kommenteerib pidevalt seda ja näitad seda, mida sa üle elanud. Vaat siin on see näitamise puhtalt iluooper. Sa näitad, kui ilus sa oskad olla, ilusa poosis oskad võtta kui ilusast isoskat nutta. Vaata kui ilusasti sa oskad tunda ja armastada, kui ilusasti oskad üle elada. See peab olema kõik näidatud, aga mitte tegelikult üle elatud. Selles suhtes mulle väga meeldis Paul Mägi kes oli tüki dirigent, see tegi meile kohe algusest peale selgeks juba muusikalises, et ei tohi mitte midagi, et ei tohi olla olla niux üle elamuslikud, see on täiesti väär sellele stiilile. Ja see, see idee minule muidugi väga hästi sobis. Mõtteliselt ja sisuliselt ja siis ja siis sellele vastavalt püüdsin ka algusest peale kohe seda osa nagu kujundada. Ja kummalisel kombel on üldiselt Rutšeuro partii muidugi võrdlemisi raske. Ta hakkas mulle millegipärast meeldima ja ilmselt sellepärast hakkas ta mul istuma lõpuks ja nüüd ma tunnen, et etenduste käigus, kuna ma olen olnud üksinda, olen pidanud tegema Tarmo Sild on ära Itaalias. Siis on kõik maksimumi olen ma saanud etenduste arvu suhtes endale tähendab, olen saanud kõik läbi proovida. Ja, ja nüüd ma olen avastanud enda jaoks, et tõepoolest see roll sisuliselt ei ole teda enam võimalik kuskile kaugemale viia, kui oleks niisugune, nüüd tõesti, kes juba hakkaks kapitaalselt proovides ja juhendaks, et siin ei ole see poos, ei ole küllalt ilus ja see poos ei ole küllalt väljendusrikas see plastikavad. Kas ei saaks niisuguste niisuguste teistsugust taktikat kasutada? Selles suhtes võib-olla oleks veel kuskile edasi minna, aga kuju enda suhtes enam ei ole, nad on niisugune võrdlemisi piiratud, see annab juba iseenesest see stiil annab piirid kujule. Vokaalselt on siin küllalt, oleks võimalik veel teha, kui ainult aega on, tihtipeale me läheme lavale niisuguse tundega, et no nüüd nüüd ma midagi näitan selles ooperis absoluutselt see, kui sa selle tundega lavale lähed, sa võid juba ette ära teadnud, seletas läbi kukkunud inimene, siin ei näita mitte midagi siin sa pead lihtsalt olema nii, nagu sa oled puhtal kujul tähendab andma seda, mis sul on ja mitte üle püüdma. Nii kui tekib see ülepüüdmismoment, nii on, kohe lähed, lähed välja nii stiilist, kujust kui ka vokaalsest vormist. Kitsede lavalist poosi võtmist juhendas. Paraku olnud siin on puhul mul spetsiaalselt ei olnud küll ühtegi juhendajat, aga ma arvan, et asi sai alguse minu, selles liikumise ja lavalise käitumise osas sai sai kõik, põhjapanevaks sai siiski Carmen kus ma taipasin, et näitleja ilma kehatehnikate on laval suur, null. Tähendab kehavõimalused on niivõrd suured. Ja see annab niivõrd palju kaasa tänapäeval, et see, kes oma keha ei valitsegi, seda ei tunneta, kes ei oska oma keha kasutada sünkroonis häälega antud kuju loomisel, see jääb üsna vaeslapse ossa ja see on niisugune paratamatu asi, kus hakkab enesekordusartistil, kui ta oma keha väljenduslikkust rakendama siis tekib osade plastiline kordus ja see on äratuntav igast ooperist ooperisse. Ja minu meelest see ei ole plussiks, et ise iseendaga kohtumine on isegi nagu igav sedamoodi ja seda ma tean jälle, ma ei ütle seda nagu mingisugune kommentaator väljastpoolt, vaid ma olen selle kõik ise läbi elanud. Ja need aastad enne Carmenit oli mul täpselt samamoodi, kõik rollid kujunesid midagi tegemise tähe all, tähendab niisugune üldine, et sa oled ja et sa midagi laulad. Ja, ja sellega loodad, et sa midagi ka teed. Nüüd tundub see kõik mulle tagantjärele hirmus naeruväärne ja rumal, aga teiselt poolt ma jälle ütlen, et see peab olema inimese enda sisemine vajadus ja äratundmine selles kõiges peab olema inimesele endale äratundmine. Nii enam edasi ei saa, siis on sellest kasu, siis inimene hakkab otsima väljapääsu, siis hakkab inimene otsima vahendeid, kuidas, mismoodi, kuidas teha huvitavaks, kuidas saavutada see, mis on minu ideaalis ja minu minu nägemise ja kuulmise ideaalis, mis on minu jaoks kõrgtipp ja mina leidsin, et minu jaoks antud etapil oli üheks vahendiks just nimelt hakata füüsise kaudu minema. Samm sammu haaval, liigutusi, liigutuse järel, rõõm enda ületamistest, oma keha plastilistest võimalustest, uute osade uue plastika loomisel, kõike seda proovisaalides jäetud pettumuste ja higi vaevaga. See on üks osa ooperilaulja Tammeli igapäevasest teatritööst. Alguse sai koostili Tammelyyaydendriksoni vahel Leningradi riiklikus krõpskaja nimelises instituudis õppinud ballettmeister lavastajaks levida Li määramisest, Garmini osatäitjaks levida nimelt näeb oma rolli Carmeni puhul mitte ainult helivärve, vaid ka plastilist nõtke, tantsivad kasteniette valdavad hispaania muslannat. TÖÖ Carmeni kallal ei ole lõppenud, kuid vahel ütleb laulja kahetsevalt, et oma keha tunnetamisega algas liiga hilja. Lohutab vaid öeldu ja varem öeldu parem hilja kui mitte kunagi. Ja nüüd lisandub vestluspartnerina ka Aita Indrikson. Proovisime, aga ta on meil kuidagi see asi ei õnnestunud, nagu öeldakse isalt pihta, õieti siis otsisime kõikvõimalikke töid, see, mis on juba ära proovitud või tunded, et professionaalidel tuleb see kenasti välja, muidugi ei andnud mingeid tulemusi, koha metoodika lendas vastu taevast, siis tuli hakata kuskilt hoopis teisi allikaid pidi peale, seletab kust see lähtubki, kus see õige point on, kus siis ilus kaotab kehaga välja tulema? No midagi sealt siis välja tuli, aga ma ütlesin ikka, see asi ikka ei tule nii kenasti välja, et ma arvan, et me selle millegagi asendama, kuna proovi aeguly vikati pidi üle läinud, siis jätsime selle järgmiseks päevaks. Järgmisel päeval. Leili üllatas mind sellega, et ta ei suutnud selle ära. Ma ei tea küll ja kuidas, kuidas basse õnnetusega põhimõtteliselt omandas selle ära, nii et siit annab küll midagi välja joonistada, ilmselt kaheksad jäävad sisse. Füüsilise liikumisega ilmselt ka laulmised on nii, et ega teisele ei pane vist häält suhu ja teisele ei pane ka kauneid liigutusi külge, kui sa ise väga ei taha ja ei leia selles omapoolset lähenemist ikka laval, nii et inimene, tervik igas mõttes, mitte ainult sellest, mis ta räägib või kust ta parasjagu laulab, siis siin on ikkagi niimoodi, et ilmselt peab ka füüsise tasand olemast ja kuna on tegemist ka ooperis rolliga teatud kehastumis, siis kui ma nüüd sõnast otse pidi lähen, siis kehastunud ongi keha mingisuguse uue, ka välise plastilise kesta andmine seal on väga palju, räägitakse sellest plastilisust, lavastuse plastisest, lahendusest, rollide plastisest, lahendusest, kui me tööd alustasime, Carmen ikka, kusjuures ma võin nüüd seda niimoodi tagantjärgi öelda, et mul kohutav hirm selle asja eest. Ma ei kujutanud ette, kuidas temast hakkab just nimelt kehastuma midagi karmimat. Ja muidugi esimesed esimesed resultaadid olid väga vähe lootustandvat. Ikka peamine ikkagi see et kogu see ülemine kehaosa oli kuidagi jäik ja Meil on terve kehahoiak jättis sellise jõuliseid nurgilise mulje ja seda tuli hakata murdma. Et oleks käteplastika, oleks loomulik, sest ei oleks abi otsivaid, trumpe kätes ja tühje, mitte midagi. Ütlevalt õhkub Sester aeg esitab oma tingimused ja on selged laulmine, see selge, et see peab olema nii nagu kõik kõige kõrgemal tasemel laulja otsene professioon. Siin ei tohikski seda küsimust, et kuidas tagada selgelt ta peab laulma vaba keha vabakehaga loomulikult ja ja ikka leidma värvid, häälevärvid ja ka rollist lähtuvat, see on juba kõik enda laulja professioon. Aga abi muidugi pole vaja ja ma arvan, abi tulebki, selles on, ma arvan ka raskus ja omamoodi kergus nendel ballettmeister, kes töötavad ooperiga projektiga. Aga ma mõtlen just õudselt balleti kantud ju. Et siin tuleb väga osata läbi näha seda liini, mida liini pidi liigub antud osatäitja, sest talle ei saa kuskilt väljastpoolt midagi juurde tuua. Rudieeru puhul võib siis kõnelda Carmeni järelmõjust rollis ja sündis ilma ballett meistrita. Paraku ma pean ütlema, et, et aita mul seda rolli vist ei ole isegi kordagi näinud laval ja, ja absoluutselt ei ole ta seda teinud ja ma kardan, et kui ta seda läheks, siis ta ohetaks Jahvetaks mitmel puhul. Sest et, sest, et küllap seal on minu tagamaad, ma räägin just füüsilises osas selles rollis kaugeltki mitte ammendatud. Ma kujutan ette seda suuremat mehelikkuse astet, võib-olla, mis mul võiks, võiks olla mitte mitte, et ma mängiksin, meest, ma seda ei üritagi. Aga selles nendes poosides ja võiks veel olla väga, ma, ma kujutan ette, sest et ma ei näe ju ennast väljast ma ainult järginud kui oma füüsise tunnetust oma fantaasia läbi tähendab, ma kujutan ette, kuidas ma tahan seda rulli näha väljaspoolt ja siis sellele ma järgnen, kuna ma juba oskan oma kehaga midagi peale hakata, siis ma vastavalt sellele ka ennast nagu organiseerin. Aga kui mul oleks veel väljast siin kontroll juures, ma arvan, et siis need võimalused oleksid veel tunduvalt suuremad, et ma olen sügavalt veendunud, et niisugust juhendajat, kas see on antud juhul minul on Indrikson keegi teine leiab teisega, kelle abida mitte reaalselt, vaid tihtipeale me näeme seda abi kuskilt nagu oma fantaasias. Kujutame ette seda abi, tegelikult seda abi näha ei olevat, see on minu meelest katastroofiline lugu, kui me kujutame ette, et me oleme abi saanud, me oleme nii usu sees. Me oleme see pime usk. Ja see ei ole, see ei ole edasiliikumisvahend, sest et see tõeline abi oleks see, see on tunnetatav nii iseendale kui ka iseendast väljastpoolt ja antud juhul ma arvan, et minu puhul on seda, seda ilmselt olnud näha, kes vähegi jälginud, on minu minu lavateed, et et midagi on muutunud paremuse poole ja see töö võiks olla tunduvalt veel parem, ma ütlen, kui ma saaksin rolli luua temaga algusest peale, süvenedes sellesse selle tema abisse. Üks. Ma läheksin kohe võib-olla ka järgmise rolli juurde, see on minu jaoks väga kummaline roll. See on maskiballi Ulrika üks uuemaid värskemaid rolle mul, millega ma ei ole ka siiamaani, tuli juba vana aasta lõpus tuli esietendus ja siiamaani ma tunnen, et ma ei ole isegi veel poolel teel selle selle rolli juurde. Siin on muidugi põhjuseid väga mitmeid, aga üks nendest on paraku, nagu ma praegu aru saan, jällegi see, et lavastaja ideed on väga head. Aga lavastaja kõike ei suuda, tähendab, mõnes rollis on see vähem tähtis. Mina leidsin. Mingisugusel etapil, märkasin, tähendab, kui tükk tuli juba lavale proovidega saali proovid olid, olid teistsugused nagu atmosfäär, teine distantsid, teised, siis nagu ei saanud asjast ise ise ka aru, mis seal trollilt on võimalik võtta, aga nagu proovid läksid lavale, nii ma nägin, et kuna me olime jäetud väga kaugele üldiselt lava sisse, siis need vahendid, mis meile proovisaalis get, andis lavastaja, et need lihtsalt ei hakka aga selle lava ja distantsi peal mängima. Ja siis ma hakkasin meeleheitlikult otsima uusi uusi vorme, vahendeid Enda jaoks, kuidas, kuidas seda teha, kuidas väljendada seda, seda olemust, et rahval oleks huvitav, et see tekiks nagu mingisugune müsteerium antud pildis. Ja, ja siis mul tuli idee, et ta peab olema, kuna see terve see aaria Ulrika peamine aaria, see on nagu loitsu peale üles ehitatud, et siis ta peab olema nagu manamisena ja see peab olema kohutavalt sugestiivse, aga kuidas sa manad, kuidas seal hoidsid, kui sai valitsema keha, kui sa ei oska sellega mitte midagi ette võtta ja nüüd oleme leidnud läbi mitmete väga pingeliste, väga kummaliste, väga väga toredate, huvitavate raskete proovide, oleme leidnud alles pisikese kübemekese sellest, mida ma seal üldse tahan kujutada. Ja, ja mida ma selles, mida me selles rollis näen. Et nagu sa näed, on see, see rolli kujundamine on mõnikord mina, ei tea, miks ta minul kipub ikka alati nii vaevarikas ja nii nii hirmus töömahukas olema. Ja tahes-tahtmata ma pean tööd tegema niikaua, kuni ma jään ise vähemalt, et ma saan seesmiselt niisuguse tunded, vot mina nüüd rohkem, et võib-olla rolli võimaluse teil on, aga mina rohkem ei suuda. Praegu ma seda enam veel ütelda ei saa, sellepärast et ma tõesti ei teadnud, ma annan selle rolliga. Jah, üks, üks pool, mul tuleb veel seda seda juurde panna, mis mul nüüd on, ütleme viimasel etendusel ma juba realiseerisin sellest uuest pisukese osa, aga see tuleb tööd teha, see on, see on kohutav, pingeline ja, ja vaimunäriv ja. Ma ütlen, samas on väga põnev, vaat kui sul on vahendid käes, kui sa tead, millega sa pead tegema, siis läheb töö põnevaks. Kui sa vahendeid ei tea, siis on, siis on ta tuim ja võrdlemisi väsitav. Imetlen ja imestan omaette. Inimene võib olla nagu täiesti üksust, ta võib elada ühiskonnas, elada täiesti omaette riigis, keegi ei tungi sinna, keegi tahagi sinna tungida, pidades seda riiki võib-olla liiga vaeseks. Ebahuvitavaks ma kujutan ette, et mina olen üks väike riik ühiskonnas omaette oma suletud ringis. Elan, töötan, ütlen ja vähe on neid, kes sinna riiki tahavad pilku heita, sest igalühel on oma riigid rikkamad võib olla võib-olla huvitavamad, võib-olla põnevamad. Aga ma arvan, et niisugune loominguline töö eeldaks juba seda, et piiluda vähekese teise teise kööki, tähendab teha sellest protsessist endale ka mingisugused vähemalt mingisugused järeldused. Öelda, kas see on hea või halb, kas see mulle meeldib või ei meeldi, kas ta mulle, kas mulle selline stiil istub võistu, aga minna mööda vaikides yldse mitte märgata, üldse mitte huvi tunda, mis toimub selles riigis minu meelest see on, see on lausa kuritegu. Ma räägin sellepärast, et me oleme nüüd tõesti kahekesi, elame selle rolliga maadelnud jaa. Jaa. Vahel hakkab kurb, noh, et võib-olla ma teen mõttetud tööd, võib-olla ei ole seda kellelegi tarvis. Laulja puhul ollakse harjunud rääkima kontsertmeistrist, lavastajast, dirigendist, nende tähtsas ooperilavaletoomisel ja laval hoidmisel. Tõestamist vist ei vaja. End ooperis tahab publik lisaks muusikalisele küljele ka sellega orgaaniliselt liituvate vaatemängu. Sellepärast tõuseb tänases saates esiplaanile suhe laulja ja ballettmeister. Kuidas teie töö käib? Meie töö vorm näeb välja niisugune, et kõigepealt me teeme keha tunnetusliku treeningu ja siis lõpuks hakkame kujundama mingisugust, me võtame ühe, ühe lõigu või ühe osa mingisugusest rollist, mis on mida, mida ma olen palunud temal, sest et see, ma kordan veel kord, et seda ei ole keegi, teda ei ole volitanud seda tööd tegema, see on lihtsalt ma, ma palun teda ja ta tuleb mulle vastu vastu seoses sellega, kuna ta on, noh see minu minu jaoks on ta praegu kõik ja siis siis hakka minema. No ta on, ta on töötanud draamanäitlejatega, Pärnu Draamateatris, ta on praegu lõpetab kevadel annab viimased eksamit Leningradis puhtalt töö näitlejaga individuaalne töö, keha tunnetuslik külg. Täielik eriala saab olema peale lõpetamist, siis tal on juba paber ka. Kuna meil väga nõutakse pabereid alati, siis siis nüüd ei saa keegi ette heita, kata ilma paberita oleks. Ja siis ma hakkan paluma, näiteks mina hakkan kõigepealt rääkima, kuna mina olen rulliga tööd teinud, tema on algusest peale, ei ole rollis. Vot tema võib-olla teinekord ei teagi, milles küsimus on, tähendab Malahkan kõigepealt rolli tema jaoks. Nii nagu ma seda kujutani, nii nagu ma teda tahan näha ja ütlen talle nüüd aita, ole hea, anna mulle vahendid, missuguste vahenditega ma pean seda tegema ja siis me hakkame kahekesi seda osa lammutama. Mina laulan, tema üritab seda markeerides mulle nagu täis mängida, kuidas ta seda tunnetab, muuseas, tal on tal, tal on väga häid, väga häid mõtteid ja kunagi, mis mulle meeldib, ta ei lähe minule vastu, tähendab alati jälgib seda, et minul oleks mugav. Ja niimoodi me kahekesi otsime. Ja siis, kui me oleme, tähendab, kaks erinevat inimest on leidnud mingisuguse ühese tunnetus, et tema vaatab siis kõrvalt Marealiseerin, mida ta on mulle näidanud. Vot see on hea, vot see on hea, siis ma saan aru, et ja huvitaval kombel, nii kui tema ütleb, et vot see on hea. Nii ma tunnen ka, et mul on mugav, see on kummaline, kuidas see on tunnetatav nagu, nagu oleks keegi, noh. Ilmselt on meil juba see teineteise tundmine või tema tunnetab juba mind niivõrd, et ta oskab, oskab, oskab aru saada, kui, kui, kui mul see õige joon käes, seda ma olen tundnud, et kui ma olen jõudnud mingisugusele etapile, kus on juba, kus ma juba tunnetan selle osa konstruktsiooni, tähendab, minu võtmed on minu käes juba. Tähendab, siis ma enam laiali ei valgu. Nii kaua, kui mul võtmed käes ei ole, tugipunkt ei ole ei sisemist ega, ega välist, nii kaua ma võin. Võin teil noga tavaliselt maailma sellises seisus lavale ei lähe, tähendab, ma pean ikka juba tundma. Ma pean teadma, mida ma tahan. Ja, ja ma pean teadma ka, millele ma toetun ja nii kui mul on toetuspunkt olemas, tähendab siis ma ei valgu enam oluliselt laiali võib minna, no natukene ääri-veeri sealt kuskilt ikka paremaid ja halvemaid momente tuleb sisse. Aga et ma sellest oma mõttest ideest väga erineks siin, seda ma ei saa öelda, et selles mõttes on ikka sellest väga suur abis. Tähendab, see, mida sa oled otsinud, jeside, mida sa oled leidnud, see leidmine ei ole sind reetnud. Üheks möödunud kevade muusika suursündmuseks oli Kuldar singi laulutsükkel sünni ja surma laulud Lorca sõnadele. Aga selle tsüklike mul olid eriarved, et ta kujunes mul välja hoopis teistmoodi, kui mul tavaliselt kujunevad näiteks välja ooperirollid ja ma arvan, et ma seda printsiipi hakkan kasutama ka nüüd ooperis, rollide puhul jälle sain targemaks, vähekese igas asetab vähekese kasuga lõikama, peale selle ta meelt ja kena peab natuke kasu ka saama, ma sain jälle kasu. Selles mõttes ütles, et selle tsükli ma valmistasin ette. Ma ütleksin, peaaegu iseseisvalt, arvestamata neid helilooja enda märkusi, mida ta siis proovide käigus tegi siia-sinna, kas, kas vabamalt, kiiremini, aeglasemalt, valjemini, vaiksemalt, et niisugused, mis mul ei olnud nagu, nagu päris täpselt. Aga vokaalselt sisuliselt tähendab. Ma tegin selle tsükli täiesti iseseisvalt. Ja see oli ilmselt mulle nii kasulik töö, et seep mul siiamaani. Ma kujutan ette, et ma. Et ma enam no selleks olid omad soodumus, et kas mul enam millegi kunagi enam niisugust aega on, sest et see tükk tsükli nuudid sattusid mu kätte. Tunduvalt tunduvalt varem, kui me seda esitasime, see oli üks aasta otsa, lihtsalt ei saanud seda gruppi, kes mängib instrumentalistina gruppi, ei saanud kokkunud, olid kogu aeg väga hõivatud ja noodid olid minu käes ja mina oma rida siis ise õppisin, nagu ma nägin kohe ära, et need on võrdlemisi rasked asjad. Et ma pean ta endal korda tegema tänu sellele, et ma niimoodi sain üksinda kaevata, kobada, otsida, mõelda, tunnetada, mida veel lisada. Päev-päevalt, kui mul aega oli, siis võtsin jälle ühest laulust, proovisin nii. Kujutlus hakkas mängima, fantaasia hakkas mängima, hakkas mängima. Mõtle, kuidas, kuidas hispaanlane seda laulaks, kuidas ta seda tekitaks, mida oleks vaja, et see oleks selge, et see oleks puhas, et see oleks mõistetav. Ja see otsimine tõi ilmselt oma kandis oma oma Willi, muidugi seal on võimalik veel veel paremini. Ma mõtlen praegu, ma räägin puhtast vokaalist sisu juurde, ma lähen hiljem. Ongi, nii et kas oli see tsüklejate kandmine sinu jaoks kõige suurem etendus tähendab kõige raskem. Nendes see on niisugune muusika, mis eeldab kohutavat komplekssust. Seda ei saa, seda ei saa näiteks ma ei kujuta ette, et ma oleksin tulnud mingisuguses tavalises rõivastuses seda laulma. Ma ei kujuta ette, kas see oli ideaalne, aga selles kostüümis, mis ma selle tsükli jaoks spetsiaalselt lasin õmmelda, ma tundsin ennast vähemalt mugavalt. Ja selle tsükli lähedaselt ma ütleksin. Ja see on esimest korda, muidu ma ei ole niisugune valija või, või eriti pretensioonikas. Aga millegipärast ma tundsin, et seda muusikat ma, ma võin laulda ainult siis, kui mul on. Mul on vastav riietus, kui meil on vastav. Et, et ma tunnen, et mul on mugav olla. Ja see tõesti mul seal kontsert välja arvatud esimene kontsert matkamajas kaheksandal märtsil, mis mul jääb vist eluks ajaks meelde, sest et see oli praktiliselt esimene kord, kus me täies koosseisus laulsime otsast lõpuni neli laulu ära ilma ühegi peatuseta, sest proovides oli paraku ikka niimoodi, et Kuldar Sikk ei olnud millegagi rahul, ütles, et ei poisid niimoodi see ei lähe, asid ei oska? Ei, väga, mitte kunagi ei kiitnud alati ta ütles ja see oli nii tore, see oli nii sõbralik, see oli selle juures niisugune, millest kõik said aru, et see, see käib asja juurde, et see annab asjale. Tähendab, inimene teadis täpselt iga noodi puhul, mida ta tahtis. Ja see, see tuli meile ainult kasuks. Muidugi natukene närvi oli, et tõesti taliltaly proovides absoluutselt niimoodi otsast lõpuni läbi mängimata. Aga sellele vaatamata me kogusime ennast ja ilmselt see närv võttis ka oma ja see hea närv, ma mõtlen, kuna nüüd kõik teadsime, mida täpselt teha, siis niisugust halba närvi ei olnud. Jälle ma tulen tagasi siia juurde, et konstruktsioon peab olema valmis, konstruktsioon ei tohi logiseda, ta peab olema tugev konstruktsioon on tugev, siis, siis, siis sul on alati toetuspunkt olemas. Kui sul konstruktsioon logiseb, siis siis ei tea kunagi, mis missuguseid minutilise ümber kukub, kaela kukub, koliseb lõhkeb, mureneb, mädaneb ja nii edasi ja nii edasi. Nojaa, aga, aga ma mõtlen neid, neid hääle värve, mis seal kõik seal nende leidmine pidi ka ikkagi olema mingi informatsioon. Ma ei tea, kas siis ka plaatidelt või või eelnevalt kogetud või tähendab kõik need värvid, need ei eelda ju mitte tavalisele vokalistile vokaalile, et me laulame mingisuguse koondusega mingisuguse hingamisega, mingisuguseid seljatunnetusega ka seal olid ju karjed, ohked. No midagi niisugust, mida meie tavaliselt meie vokalistid palju ei tee või vähemalt meie puhul v interpreetide puhul palju seda kuulata ei ole, peaaegu et vat ei olegi. Ja paraku ma pean valmistama sulle pettumuse, ma ei kasutanud mitte ühte plaadi näidet, ma ei kuulanud mitte kedagi, see mulle pettumuse ei, ma mõtlesin, sa loodad, et ma, et ma kuskilt Mahavikisid maha viksida, kus näiteks ei ole teinud seda? Tähendab, see on Ma pean ütlema, et see on puhtal kujul minu enda fantaasia vili. Täiesti, aga kuna ma teksti teadsin, kuna ma enam-vähem kujutan ette, kuidas ma olen, kuulsin, ainukene niisugune näide, aga see on ka niisugune väga kauges kauges suguluses sellega kui me olime Portugali reisil, siis me käisime, meid, viidi ühte rahvuslikku restorani, kus olid juba niisugused, mitte enam bluff, lauljad. Aga kus olid professionaalsed rahva, portugali rahva lauljad. Vaat siis ma kuulsin midagi, midagi taolist jäi mulle kõrva, tähendab see midagi eriline, mida ei oska seletada, mida peab tundma, mis sul peab olema sees. Ja ilmselt ilmselt oli sellest mul midagi sees. Kui, kui ma elaksin ma teistkümnendat või 100 120 viiendat elud kuskil kuskil põlves, ma olen ilmselt Hispaaniast läbi käinud, võib-olla et see on see ainult see vere vere verekutse, mis niimoodi seda ei saa seletada, vot ma ei saa seda seletada, kuidas ma seda sain. Ma lihtsalt tundsin, et ma pean niimoodi tegema, ma ei oska seda seletada. Et ma olen vabanenud, saad aru, mis tähendab vabaneda, äkki sul ei ole mingisuguseid raame? Ma, ma nagu ma nagu raamid, ajasin enda ümbert laiali ja läksin raamidest välja, see on kõik, tähendab seda, mida ma liitsin, vokaal, tunnetuslikus, mis mulle andis see, see hispaaniatsüklisingi tsükli laulmine. See tunnetus jääb alles, ei kao kuskile, tähendab, kui ma olen selle leidnud, siis on minu asi mitte teda ära kaotada ja seda ma saan kasutada nüüd kõigis järgnevates teostes, aga iga teose spetsiifika on teistsugune, ma ei saa Verdi reekviemi kuidagimoodi laulda, nii nagu ma laulsin Kuldar singi laule, aga need tunnetused, need, mis mul on vajalikud, need elemendid, need, mis ma vähegi saan rakendada, need ma rakendan ja need ainult kergendavad mul seda tööd teevad ka selle töö huvitamaks, tähendab Verdi reekviemi on võimalik ka huvitavalt ja on võimalik teistmoodi laulda. Kui ma seda siiani olen teinud, tähendab, teda on võimalik palju palju rikkamaks teha.