Tere tulemast kuulama keskeprogrammi Persona. Tänase saate külaline on Viini Volksooperisolist Annely Peebo. Teda usutleb Marje Lenk. Kuidas elate, tänan küsimast, hästi, väga hästi, ei julge öelda, sest tihti, kui liiga palju ilusaid sõnu loobid, siis siis võib kohe vastupidi minema hakata, aga aga kõik läheb ladusalt. Kuidas eelmine aasta möödus? Eelmine aasta oli üks õnnelik aasta, sest nüüd ma pean kohe mõtlema, laps saab nüüd see aasta veebruaris kahe aastaseks. Et me jõudsime kõik oma pikad reisid läbi hammustada, mis on muidugi nii väikse lapsega keerulised ja kodu lõplikult luua ja kõik niisugused suured karjäärihüppe, nii nagu last alases inimesed ja komange aateline, siis kõik läksid edukalt. Sest see on ka alati küsimus, et kas jääd haigeks, haigeks vahetult enne etendusi. Tegelikult oli üks õnnelik aasta, loodame, et see 2008 igaviku märgide lõpus toob meile kanne. Laps on teil sõitudel kaasas, laps on alati kaasas, laps on tegelikult nüüd teist korda maha jäänud ja, ja ma olen püüdnud nii palju kui võimalik hoida taga proovides kaasas, nii et ta saaks sellest elust tõsiselt osa. Me oleme reeglina olnud väga ilusates kohtades mereäärsetes linnades ja võtnud tõeliselt kauneid kortereid suurtega Rässidega, et, et ma arvan, tal ei ole nagu midagi puudu jäänud, vastupidi, tema horisont on, on kindlasti laienenud ja ta räägib hetkel juba mitmeid keeli. Ma mäletan, kui me Itaalias kuulsime blondi poisi kohtlikatsiaal tallu. Smatsin, ütle tädile job jälle tagasi, siis sealse Chao bella tuligi piga daami kohates ta moore. Kui teil etendus on, kes siis lapse eest hoolitseb minu ema, siis meil on ka Eestis lapsehoidja augustikuust alates, kes on väga hoolitsev ja armas inimene, et mul on ka suur õnn omada niisugust abikaasat, me ei ole küll abielus, aga niisugust mees partnerid oma kõrval, kes tõesti julgeb oma käed mustaks teha ja tegeleb lapsega väga intensiivselt ja ja reisib meiega kaasas, kui tal on võimalus, et see on suurin, tema tegutseb kinnisvaraäris, ma ikka ütlen tihtipeale, et meil on üks normaalne inimene kodus üks artist, et ja see on, see on väga hea kooslus, sest sest muidu peaks ütleme siis reeglina emad oma elukutsest natuke tagasi tõmbuma, kui laps perre tuleb. Aga meil on nagu õnnestunud siiamaale niimoodi neid asju jaotada, et Leon käib mungareisidel kaasas, kui ta kunagi peaks kooli minema siis on olemas isa, kes kohapeal töötab ja koha peal elab, et emake, siis võib aeg-ajalt mädalgaks oma tööd teha. Teie pojal on kaks seesmine Leon Tristan, kuidas tegelikult kutsute? Kahjuks ainult Leon. Tegelikult võiks Leon Tristan öelda, aga vaat see on see, see mugavus ja laiskus ei pinguta seda kahte nime välja ütlema. Meie esialgsed unistused olid hoopis teises suunas ja kui ma seda last siis nägin, ta oli neli kilo raske, blondid juuksed ja niisugused väga enesekindla pilguga. Ta vaatas nagu lõvi üle kõrgete mägede ja ja ma ei suutnud neli päeva neid nimesid, mis me olime eelnevalt ette mõelnud, talle sobitada ja siis ma mäletan, minu juurde tuli üks naisterahvas haiglast ütles, et kõikidel lastel on nimed, kõik nad on isiksused, pange ometi nimi ära. Tõeline raskusele nime leida, aga ta nägi välja nagu väike lõvipoeg, siis me otsustasime sõnastele joonele. Vi Leon Leone nagu tugevuse sümbol. Ja siis ma mõtlesin, kuna või sooviks, ühesõnaga mitte ainult tugevuselt ilmselt ka midagi armastusväärset ja Tristan on ju ajaloost teada see armastuse rüütel ja selle tõttu siis me otsustasime ka Dresdeni võtta, kas tema laulab juba, tema laulab ka juua, peamiselt eesti keeles tuntud eesti laule nagu rongisõit ja kopp, kopp lahti, tee põdra maja. Tali mul alles hiljuti siin paar nädalat tagasi ka Hansu Grete etenduses kaasas, mis kestab kaks tundi, ma ütlesin talle seda korduvalt, et seal pikka aega, et kas sa jaksad seda vaate ja, ja ma tahan. Ja ta tõesti pidas vastu ja ta tegi kõik need faasid kaasa, nägi, kuidas mulle parukas Läheb, anti, kuidas ma omale vanad lühikesed püksid jalga panin. Muidugi, distantseerus ütles, et see ei ole minu emme. See ei ole minu emme, minu emme nii välja. Vaene poisike, ta tunneb muidugi hääle koheselt ära ja niipea, kui ma laval olen, siis ta on nagu väga aktiivselt kaasas, ainuke hetk, kui nõidminud puuri pani sisse. Muidugi häälitsus ütles, et nii need asjad ei käi siis finiši korraks välja minema, aga aga lõpptulemusena jättis sügava mulje, sest me iga päev räägime sellest etendusest, kuidas emme sai paruka ja nõiamaja piparkoogid ja et, et see oli nagu tore kogemus ka mulle, et neid asja vaikselt kaasa naudib. Lennukisõitu talub hästi väga hästi, aga ma arvan, et see sõltub ka sellest, kuidas algusest peale nende asjadega ümber käidud ja me oleme nagu hästi suhtlejad, inimesed, meil käib palju külalisi ja ta on algusest peale harjunud niisuguse lahtise kommunikatsiooniga ja kompleksivaba poiss, kas teie suudate lennukis ka tööd teha, noote lugeda, teksti õppida ja suudan küll, reeglina ma õpin suhteliselt kiiresti, mul jäävad tekstid hästi meelde, mis on muidugi suur õnn ja, ja, ja kuna ma olen natukene dirigeerimisega tegelenud, siis ma arvan, üldse muusikaline pool, need õppimised ja see ettekujutus saadetest kõigest on võib-olla natukene lihtsam kui ühele inimesele, kes ei ole eelnevalt klaverit mänginud või muusikalist haridust. Omand on ju tänapäeval niisuguseid lauljaid. Nii et selle tõttu oma õpin suhteliselt kiiresti ja, ja kui on pikad reisid, siis on vaja ka ette valmistuda järgmisteks projektideks. Lennukisõidud mõjuvad ilmselt sellele kindlasti öeldakse, et lennupäeval ei ole soovitatav kontserti anda, proovi võib teha, kontserdi soovitatav anda ka tihti ei ole teist võimalust, aga see kõik on niisugune mentaalne asi, et kui inimene sisendab, et see asi tuleb läbi hammustada, et selle teeme ära, siis, siis reeglina õnnestub ka hoiatama. Häält eriliselt ei hoia, sest meie elukutse on niisugune elu kutseminega. Inimene elab 24 tundi päevas ja ma arvan, et kui sellega ei õpi elama, siis saab suhteliselt niisukeseks piinavaks tööks. Et ma olen nagu alati proovinud olla nii normaalne kui vähegi võimalik, ei kanna talvel pakse salle ja kui ma tahan õhtu pidutsedes pidutseda häiringa kõva häälega väga suurtel staaridelt just ei kuulevad vähest vaikivad kaks päeva enne suuri kontserte. Aga see ei ole see eesmärk, et ma olen nagu püüdnud alati kuldset keskteed jagada, nii-öelda pereelu elada ja ja ka oma tööd teha. Näeme teiega juttu seitsmeteistkümnendal jaanuaril. Homme on teil Hersuga kontsert, mida te kontserdipäeval kindlasti ei tee, mida ma kindlasti ei tee, on see, et, et ma ei lähe kindlasti suurte seltskondadega koht summa. Et mingi energiavaru tuleb nagu õhtuks hoida, see on selge, sest üks artist peab ennast laval avama emotsionaalselt kui ka kehaliselt. Et see niisugune energiaküsimus, et kui sa ära väsid, siis see sisemine sport, millega me tegeleme, see lihtsalt ei tööta nii hästi. Sööd teine kontserti vahetult enne, ei söö, öeldakse niisugune optimaalne lahendus oleks paar tundi enne kontserte süüa. Sest söömata Ta on ka raske olla, eks see on jälle selline omamoodi timing. Mõne teist sokolaadi pähkleid päev otsa või jogurtid, et see tekitab teatud lima. Aga Ma olen siiamaale kõik endale lubanud ja kõik on toiminud sealt. Kõik, ma arvan, niisugune mentaalne asi ja kui positiivne inimene häälestatud on, sest mida ma nüüd sellega öelda tahtsin, idablokist tulnud inimesed, tihti märkan neil see fantaasiamaailm on laiem ja nad teavad paremini, mis on külm ja mis on kuum. Isegi mängides tunnetad seda lihtsalt see, see süvenemine millessegi on nagu sügavam. Kui keegi tõesti naerab, siis ta naerab, nii et lakata teisi naerma või kui ta tõesti nutab, siis ajab kananaha peale kapitalistlikes riikides kasvanud inimesed, neil see fantaasiamaailm on natuke kitsam. Laupäeval teil esinemist enam ei ole. Kas siis sõidate vanematele külla? Ei, vanemad tulevad Tallinnasse ja nad on ka väga tihti minu reisidel kaasas, nad olid jõulud meil Austrias koos minu vennapojaga, et selles mõttes me näeme väga tihti ja mul on see tõeliselt üks suur südameasi, et Leon kui Eesti kodanik ka eesti keele perfektselt ära, mida sa siiani on teinud? Suurepäraselt, see, nii kummaline, kui sa kogu aeg räägid saksa keelt ja sa pead hakkama eesti keeles rääkima, siis aeg-ajalt mõtte taga. Aga vanemad nägemise käeprobleemi ei ole, otselend on olemas tund 50 ja me näeme suhteliselt tihti, kui te vanematekodus olete ja sugulased ning tuttavad külla tulevad, kas siis palutakse teil ka laulda? Vaat see on põnev, ei ole kunagi küsitud, et vastupidi, ma mäletan, kui on olnud mingisuguseid sünnipäeva üritused, siis ma olen muidugi laulnud, sest iga ema ja isa soovib kindlasti, et lapsed siis südamest õnnesoovid, eks minu ainuke asi, mida ma nagu tõelised oskanu õppinud olen, on, on see laulmine siis ma olen seda alati teinud. Aga ei ole, sest inimesed saavad kõik osa kontsertidest ja praegu on nii palju lindistusi ja nii palju plaadistusi olnud, et ma olen ka paljudele oma muusikat lihtsalt kinkinud, jaganud teavad, et on vaja mulle ka niisugust puhkus aega. Kuidas Viinis on, kas on kombeks kutsuda ooperilauljaid kodustele pidudele vastuvõttudele? Ikka. Meil on väga niisugune seltskondlik linn ja väga rahvusvaheline linn, ma mäletan, kui ma sinna nüüd juba 15 aastat tagasi läksin, siis tundus mulle konservatiivne aristokraatlik, aga tänapäevaks on see väga niisugust noorust täis ja, ja väga rahvusvaheline. Ma olen teinud väga palju Penefits üritusi ja heategevusüritustel osalenud. Nüüd kui ma tagasi lähen, pühapäeva hommikul on pühapäeva õhtu, folk, Supery, lauljate austamine ühes väga niukses põnevas. Ma ei saa öelda, et see on restoran, seal niisugune kõrts väga uhke koht. Ja siis Ma isegi seal astun üles, kuidas sellisteks puhkudeks repertuaari valite? Nii kõhutunde järgi, nii kaua tunde järgi ja reeglina ikka niisugused asjad, mis inimestele tuntud ja tuttavad on ja mis nagu sellesse miljöösse sobivad. Kui te väike tüdruk olite, siis teile meeldis igal pool laulda ka bussis mulle halb melu, mis mu mineviku poolt. Aga ma mäletan, mu ema ikka rääkisite, olin laulnud testi ja, ja kui ma siis ükskord Need bussis kommikesi ma laulmise peale sajandis loomulikult laps on veelgi rohkem motiveeritud, nii et see niisugune muusikaline uss on mul sees olnud, tõenäoliselt sünnist saadik, ütlen, et ma olin kuskil nelja-viieaastane, kui ema ütles, et sinust saab küll ooperilaulja ja ka hiljem mõtlesin, kuidas sa võid mulle nii hullu tulevikku ennustada, ooperilauljad olid sel ajal paksud tädid, kes seisid lava peal ja ja minu arust ta röökis, et seal ei olnud mitte. Kuidas sa saad mulle niisugust tulevikku ennustada? Ema oli ka see, kas minu niisugust muusikalist teed väga toetas, tema pani mind muusikakooli ja ja ma mäletan, et mu vanaema, kellel oli oma farm, on võib-olla palju öeldud, aga omad loomad teda isegi müüs omal ajal ühe lehma ära selleks et mulle klaverit osta, et need on niisugused põnevad lood, mida muidugi ise kaasa ei saanud elada, aga just juttude järgi teada. Et kõik on nagu selle eest seisnud, et ma muusikaliselt eile läheks ja eks need esimesed aastad olidki väga ilusat ja põnevat, siis tuleb faas, kus lapsed tahaks teha kõike muud, aga mitte klaverit. Ta, ma tegin kõik võimaliku, ma arvan, panin Klaadi Kraasid vastu radiaatoreid, üritasin ennast haigeks teha ja küll ma mõtlesin välja asju, aga no ema oli mul väga range, ütles, et kui sa oled millegagi alustanud, siis sa viid selle asjaga lõpuni ja küll me siis võitlesime paar aastat. Isa on mul niisugune väga hella südamega sooja südamega ütles, et miks me seda last piiname. Aga tänu emas isikindlusele, mille ma pean praegu väga-väga tänulik olema, oli mul muidugi palju kergem hiljem edasi minna. Ja ma tulin peale kaheksandat klassi siis Tallinna muusikakeskkooli koorijuhtimist õppima. Ja siis algas teie iseseisev elu, iseseisev elu, et niimoodi 14 15 aastaselt. Et siis hakkasin nii-öelda kojusõidud, üha halvenema ja siis oli nagu see nooruse kooris laulmine, muudes kooris loomsed väga populaarne aeg. Tänu nende kooridele sai muidugi ilma näha, siis hiljem tuli ka Tõnu Kaljuste kammerkoor, et see oli niisugune tagantjärgi üks põnev aeg, mis tõenäoliselt viis mu nii kaugele, et ma tundsin, et ma tahan ka muid kogemusi saada, sest sest mul oli tunda, et Eestis seda lage puudutada on väga kerge, et nagu tippu jõuda oli suhteliselt väike tee, aga kui sa juba tipus oled, siis siis ei ole muud kui tee vaikselt allapoole. Ja ma nagu tahtsin midagi muud veel kogeda ja siis ma otsustasin mingi aeg minna veenieksamitele ka. Tegelikult eellugu on natuke keerulisem. Et ma laulsin solistina seni ooperimajas Tõnu Kaljuste kammerkooris lauldes ja ma tundsin, et see oskus ei ole päris nii, nagu nagu tahaks ja ma võtsin ühed kursused Soomes Helsingis ja nendel kursustel viibis üks professor Viinist, kes siis mind pärast lõppkontserti kõnetas ja ütles, et te võiksite tulla minu klassi vini õppima ka tal oli niisugune mees, teises nooruses üle 50 jajaa, blondid skandinaavia tüdrukut, ma nagu ei osanud kohe-kohe reageerida, mis, nagu tõsiselt selle taga on, uurisin natuke maad ja selgub, et talivinis tõesti üks parematest professoritest, kellel oli tegelikult mitu aastat ootejärjekord ja ta nagu kutsus mind koheselt sinna. See oli omamoodi õnn, sans ja ma, ma tegin need eksamid muidugi Eesti niisuguseid korraliku muusikaharidusega väga kergelt läbi ja peale kaht poolt lepinguid tegelikult ülikool, kes teeb või seitse aastat kutsuti mind ooperis ette laulma. Persona saatekülaline on viili Volksooperisolist. Annely Peebo. Mida kammerkooris laulmine teile andis? See oli selles mõttes põnev aeg, mitte ainult, et me reisisime palju, vaid vaid üks kogemus suures seltskonnas koostööd teha. Leppida, magada võõraste inimestega ühes voodis ja ühes toas kuude kaupa, minu nii-öelda voodinaabriks oli Maire Joala, Jaak Joala. Ütlesime, vahest näed siin vaid, me oleme koos maganud kindlasti rohkem. Aaviga, aga, aga need olid põnevad ajad. Ja Tõnu oli muidugi fantastiline, fantastiline mees, lihtsalt oma oma niisuguse Türgliku auraga ja me õppisime tohutult, repertuaar ei laulnud mitte ainult kammermuusikat või laulsime ka, presenteerisid muidugi palju eesti muusikat, Veljo Tormis ja, ja Arvo Pärt ja et, et see oli üks ilus aeg, te oleksite võinud vajaduse korral ka kuridirigenti asendada, sest teil on ju vastav diplom ja. Ma arvan, et ma saaks nüüd tagantjärgi mõeldes paljude asjadega hakkama, sest sest ma olen ka nii-öelda isehakanud juuksur, ma olen ise hakanud kondiiter, ma olen ise hakanud kodu ja et ma teen ka neid asju väga hea meelega ja ma arvan, et suhteliselt professionaalselt. Kui te, Tõnu Kaljuste, ütlesite, et lähete viini õppima, mida tema selle peale kostis? Loomulikult ta püüdis hoida inimesi kinni, sest sest iga lauljali ju kuldaväärt. Aga sel hetkel tal ei olnudki midagi selle vastutasu, mis mulle selles mõttes on jõudu, mida vanemad ütlesid. Mingi aeg jõudis see arengutase nii kaugele, et ma arvan, et ma dirigeesin rohkem meie kodust eluga kui vanemad. Et neil oli nagu väga hea meel, et ma üldse nii sihikindel ja nii tugeva selgrooga oleneb niisuguseid samme elus teha. Eks nad muidugi nägid ka see kodumaalt äraminek ja paljudest asjadest loobumine, see on, see on ju ka omamoodi proovikivi, eks need esimene aasta või isegi isegi poolteist aastat seal patjanutmist on suhteliselt palju. Ja sul ei ole nagu üldse inimesi, kellega suhelda, keegi eriti inglise keelt rääkida ei tahtnud, oli kohe vaja sukelduda kooli muusikaajalugu saksa keeles ja nii edasi ja nii edasi. Kadett nende teadmistega, eriti nagu vene aja muusikaarvuga, ei jõua seal üldse mitte kuhugi ja niisugused suured nimed olid suhteliselt tundmatud. Ma ei räägi heliloojatest, aga väga paljud niisugused lauljad ja et oli vaja. Ta on nii-öelda Kreeka ajaloost ja keelte õppimisest ja kõigest pihta, et seda sammu kaasa marssida teistega. Et see oli suhteliselt raske aeg ja, ja, ja selle kõrvalt pead sa muidugi ära õppima ka elementaarsed asjad, et kui sa lähed poodi, tahad hapukoort osta, seal on ju hoopis teised nimetused ja nii sa oledki kogu aeg oma tõlkimisraamatuga ja ei tea, kus on arst, häda ka ei tea, kus on kõik muud teenindusobjektid, et see avastamine oli suhteliselt väsitav kus esialgu elasite, oih, ma elasin nii paljudes kohtades, ma olen vist vini nii läbi-lõhki elanud, et muidugi vaatasime, et oleks võimalikult lähedal koolile ja võimalikult odav, aga tihti see ei olnud võimalik, sest need stipendiumid või mis iganes, mis me ka aeg-ajalt saim, millest muidugi tuleb tagantjärgi väga tänulik olla siin eesotsas eriklahviga, kuigi need stipendiumid jätkuvad tõesti maksimaalselt kuuks-kaheks, aga mul oli sel ajal väga armas mees mu kõrval, kes ka muidugi toetas, sellega sai need asjad läbi teha. Kas õppimise ajal mõtlesite viini jäämise peale? Ei, see oli niisugune etapp, kus ma mõtlesin, et ma üritan midagi uut juurde õppida ja ja loomulikult siht oli tagasi tulla, see oli lihtsalt niisugune soov midagi muud läbi elada ja et ehk siis tulevik näitab, mis saab, aga peale ettelaulmist päris mul oli koheselt kaheaastane leping laua peal ja see oli niisugune saatuse märk, et ja omal ajal ka sensatsioon ülikoolis, sest ülikoolist otse suurte teatri ei olnudki praktiliselt keegi läinud välja arvata mõni üksik, et reeglina minnakse peale seitse aastat väikestesse teatritesse repertuaari õppima ja siis üritatakse edasi edasi võidelda, et see oli niisugune suur shanss, mida te teatrisse ette laulsite otsisid just, just nimelt see Hansu Grete. Huvitav, et see just eelnevalt teemaks oli Hansu Grete ooperisse unemati lauljat Sandmann ütlen mina, kes liiva puistleja lauljat ja siis ma laulsin seal. Nahk hiirest Orlovskid, mäletan, aga kõik ei ole mul ka meeles, mis ma seal kõik laos on, tõenäoliselt igale pulmast Rubinud. See tuli nii kenasti kohal, et see kaheaastane leping oli laua peal ja siis edasine lugu oli muidugi lihtne, selles mõttes lihtne, siis ta hakkas voolama, see tööratas hakkas voolama. Aga teisest küljest, kui sul ei ole repertuaariga kahe aastaga, ei õpi ju mingit repertuaari ja ei saa öelda ka, et niisugune tehnika, et ükskõik, mis rolli sa endale saad, selle meisterdajad üksinda, et tuli hakata vaja jälle nullist pihta ja siis ma istusin praktiliselt mitte iga õhtu, aga iga teine õhtuteadlase vaatasin etendusi, mida tehakse ja mida, mida ei tohiks teha ja ja noh, niisiis õppisin folkas, ooperis tehakse nagu pikemaajalisi projekte ja proovid, lisaks on rohkem palju asju muidugi ka saksa keeles. Trio opera niisugune, kuhu tulevad väga palju tuntud staare, teevad kiiresti mõne päevaga proove ja riigiooperis on minu silmis paljud noored lauljad nagu uurijad, et nad, nad ei saa nagu kuhugi sõita ja kogemusi kogu edasist, sest nad peavad olema pidevalt kohal ja pidevalt teine koosseis kõikvõimalikele staaridele. Et see ei olnud minu väljundit minut. Tookord soov oli siiski jääda folk supra, sest mul oli ka ükskord niisugune võimalus vahetada maja. Aga ma tahtsin kindlasti rahwalczopressi jääda, sest ma nägin, et mul on võimalus olla kogu aeg laval suurte rollidega ja see on ainuke koht, kus kratist ennast edasi arendab, et sa võid oma toakeses saalikeses laule nii hästi, kui sa tahad, aga kui sa oled laval publiku ees, situatsioon on absoluutselt teine ja ainuke koht, kus inimene Zarendavam, lava, folk, Sooper oli lihtsalt mulle väga õige koht. Ja nüüdseks on sellest kujunenud nii-öelda koduteater ja ma arvan, et tänapäeval on see üks suuremaid luksusi, kui inimene saab oma jala kuskil sees hoida, kus tal on oma fännklubiga alati kahe käega oodatakse ja selle tõttu ma võin ennast nagu väga õnnelikuks lugeda, ma saan seal ise rolle valida ja ise määrata umbes ka, et mitu etendust aastas laulda saan. Tahan, et mul on praktiliselt seitse kuud vaba aega ja tänu sellele ma olen saanud palju ilmas ringi käia, palju režissööre tundma õppida, uusi dirigenti tundma õppida. Ja, ja ma arvan, et see oli üks kõige õigemaid otsuseid. Esimesed teatrirollid olid väikesed loomulikult vaid peale kaht pool aastat stuudiumit ei saa kohe üle võtta suuri rolle, kõigepealt on vaja sisse elada ja ja ka nii-öelda isiksust arendada ja, aga see tuli suhteliselt kiirelt ja ma olin kahe-kolme aasta pärast juba suhteliselt suurt rollide peale, siis läks see asi nagu laviin suure pallina edasi, et jah, ma olen olnud nüüd juba kindlasti seitse-kaheksa aastat ukse esimetsas ja jahe ja repertuaari läbi-lõhki laulnud Te olete palju esinenud poiste rollides. Kas see on õnn või õnnetus? See tuleb sellest minu hääleliigist metsosopranit, on lihtsalt sellise saatusega, et nad nad laulavad, nii-öelda on Junge lavarolle. Mina leian, et see on osalt õnn, sest sest sa saad ennast välja elada hoopis teisel moel, et kui sa siis seda Hansu Kreetet mänginud lühikestes pükstes ja sa võid keelt suust välja näidata ja istud, jalad harkis, miseks daam laval ei tee ja ja kukerpallita, tead, no see on niisugune teistmoodi väljaelamine. Ja nii nagu on Hoffmani lugudes Niklas ja, ja nagu Keru piinu ja, ja paljud teised selleks muidugi peab olema teatud kehaline proportsioon ja nõutakse teisi eeliseid, aga mulle see meeldib. Ega ei ole ju ainult poiste rollid, poiste lollid võtavad kilosid ka maha, sõltub nii, sovellime, teeme, kaome, seda proovime igal juhul ja see ongi osaliselt minu sportsus. Tihti küsitakse, mis sportide teete, kuidas te ennast vormis hoiate. Ega sellest väga suureks spordi tegemiseks aega. Ja mul on mees, kes tõesti iga päev trennis käib iga päev oma füüsilisest hoolitseb väga eeskujulikult. Aga minu sport on rohkem reisimine ja nagu kaamel, kottide tassimine ja poiste rollide mängija. Te olete ju sporti teinud küll, teil on üldse sportlik perekond? Ei ole õige ja ma mängisin tegelikult ühte kõige brutaalsemat mängu, pärav palli, sõrmeluud läksid ja kõik niisugused asjad, aga meil oli koolis kehalise kasvatuse õpetaja, oli väravpallitreener ja see tuli, aga me tegime kergejõustiku, mängisime võrkpalli ja ja mu ema tennises väga tugev käsi ei olnud ja siis me muidugi pere seltsis olime ka lauatennises suhtelised oskajad. Te olete peotantsu teinud, tegelikult tõeline peotantsu, tantsija oli minu vend, aga mul on, mul on suund selle tantsimise jaoks ja ja ma tundsin, et mulle tulevad asjad kiiresti kätte ja siis ma nautisin seda mingiaeg ja kas Austrias on kutsutud teid saatesse tantsud tähtedega? See võtab mingisuguse nelja-viiekuuseaja teha, sinna lähevad reeglina inimesed, kellel ei ole midagi teha, ütles see oli nüüd nii-öelda jutumärkides nali. Aga, aga seda aega leida oleks nagu väga raske. Sel teemal oleme juba korduvalt rääkinud ühe televisioonitegijaga ka, aga ma ei ole siiamaale nagu isiklikku huvi äratanud. Võib-olla see huvi tuleb, me rääkisime enne kehakaalust. No see aeg on nüüd möödas, kui laval laulsid Ülekaalulised lauljad ja ooperimaailm on arenenud nii filmimaailmaks, et, et mitte ainult hääl ei ole see primaarne, vaid vaadatakse inimese välimust ja tema niisugust sära ja proportsioone, eriti just metsosopranite puhul. Et kõik, mis laval toimub, saab olema. See on omamoodi nauding, et et me saame ka sellest näitlejaoskusest osa. Ma olen kuulnud, et isegi vanemad ooperidiivad on alla võtnud 20 kilo ja isegi rohkem. See võib tõsi olla, eks siis on natuke probleeme kindlasti ka häälega, sest palju alla võtnud lauljatel läheb tihti värv kaduma ja noh, kiiresti alla võtmine ei ole soovitav. Sopranit ei pea olema ju ei tea kui, kui saledad, aga kõik see sõltub, kuidas on inimese proportsioonid jaotatud, sest ma leian, et et laeval võib vabalt olla üks ka suurem inimene, sest see distants publiku vahel on nii-nii suur. Et kõik tundub nagu nii palju väiksem. Millised rollid on teie häälele eriliselt sobinud? Ma mõtlesin, et nüüd tuleb küsimus, et mis on minu üks lemmikrollidest siin vähem? Sihukest asja ei ole olemas, et see on nii naljakas, et kui sa tegeled mingi rolliga hetkel pikka aega, siis see roll kujuneb ka lähedaseks ja, ja nii-öelda lemmikuks, aga mis mulle tõeliselt sobivad ja hääl nüüd on muutunud ka peale sünnitust, et ma laulsin vanasti väga palju Mozartit erosseini ja nüüd on see kujunenud rohkem Strausi ja Mahleri suunas, et kui ma räägin nüüd heliloojatest, selliseid roll on nii palju ja mulle meeldib ka prantsuse repertuaari laulda. Kuidas üldse töötate, kui te rolli saate, mis siis edasi toimub? Mulle meeldib lihtsalt neid asju eelnevalt kuulata, aga kas siis plaatide pealt või lihtsalt saada, näeb niisugune ülevaade asjast. Ja siis ma hakkan ise ise klaveriga tööd tegema ja õpin tuimalt asju pähe ja ja, ja hinge, kui ma olen nagunii kaugele, et ma võin juba peaaegu et peas neid asju laule, siis ma võtan mõne pianisti abiks me käia, me neid asju veel ja veelgi, üritame lihtsalt see lõpptulemuseni jõuda. Mõnele artistile meeldib väga prooviperiood. Kuidas teiega on? Oi, seda inimest tahaks ka näha. Ma olen niisugune lavainimene, kellele meeldib seda lõpptulemust nautida. Loomulikult see, see eeltöö tuleb ära teha. Aga tänu sellele, et ma tõenäoliselt kiiresti siin ei ole see prooviaeg mulle absoluutselt oluline, et ma nagu ei süvene sellesse nüüd nii pingsalt, et see on mul õppeaeg ja see on mul siis nagu etenduste aeg. Et mul käib see kõik segamini, see sõltub ka, kellega sa proovid ja kui sul on fantastiline režissöör, ma olen õnne sellised, ma olen saanud niisuguste režissööridega tööd teha nagu Georges treila, kes on muidugi teise ilma läinud juba pikka aega tagasi ja, ja CF IRL-i, kes on eelmise sajandi nii-öelda guru, filmi ooperit, guru Dariuphooja ja pitsi ja Robert Karlsson, need on kõik ju Euroopas väga-väga suured nimed. Et sõltub, kellega sa koostööd teed, et siis on need proovi ka põnevad. Olete mõnes trollis ka ära öelnud, aga ma pean praegu meenutama, olen küll, olen küll mitte selle tõttu, et seal vill, mulle ei sobiks hääleliselt välja, lihtsalt et kas ta on liiga väike või ta on selle hetkel võib-olla mitte sobilik. Sest kui sa laulad Rossini Mozarti repertuaari, siis ei saa laagreid sinna vahele võtta, sest see lihtsalt ei sobi sellesse perioodi. Vara öelda, mingisse teise perioodi see istutada, kuidas ära ütlemistesse suhtutakse, sõltub ka agentuurist. On inimesi, kes, kes ütlevad, et siis rohkem ei taha koostööd teha. Minul niisugust kogemust ei olnud, seda ma räägin teiste kogemuste põhjal, aga aga kuna ma ei ole nagu pidanud ka palju ära ütlema, siis mul ei ole ühtegi negatiivset kogemust, kas ei, tuleb teie suust kergesti? Tuleb küll, jah, tuleb küll. Ei ole nagu kedagi, kes sinu enda eest seisaks, siis peab ise olema, kes otsejoones välja ütleb, need selged mõtted ja eks elu on ka õpetanud ei ütlema, kui ma näiteks lähen ka poodi ja ma näen, et, et näiteks Itaalias või Hispaanias need müüjanna on väga endaga mestis või vaatab inetult, Uivastab inetult, et siis siis ma isegi mulle väga meeldiks, mine maiustas, Nendel puhkudel tuleb nagunii väga lihtsalt. No intriigid on igast jama, Tris ühes, suuremad, teises väiksemad. Kas teid on ka mingitesse intriigidesse kistud? Kindlast kadedususs nagu kõigis sees? Eriti algusaegadesse? Ja ma mäletan, et kui ma nii-öelda esimetsaks sain ja ma laulsin väga palju suuri rolle, siis tuli üks teine metsoja üritas miks alati piibu, miks alati Peebu ja siis ma ütlesin ka, et see ei ole minu otsus, et need otsused tehakse ülevalt poolt. Kui kellegile miski ei meeldi, siis me võime ju minna üles, ütleme, et laulame kõik, kes tahavad selle rolli kas siis lõpuaaria või mis iganes, et see, kes kõige Parema tulemuseni jõuab, et see, see laulab siis esietenduse. Ja, ja seda me tegimegi siis, kui see, et elamise päev oli siis nagu kolleegi kohale ei tulnud. Et nagu üritatakse niisugust negatiivset energiat aeg-ajalt tekitada ka seda ei ole need viimased aastad ammu olnud, et see oli niisugune algusaegade jutt ja, ja ka niisugust lavale ärakasutamist noorte lauljate puhul, et kui režissöör paneb mingid asjad paika, kuhu keegi läheb järsku etenduse aeg teeb siis nii-öelda see, see tiiva, absoluutselt teise liigutusi või mis iganes, lükkab sind hoopis teise nurka. Noh, niisugused kogemused ainult algusaegadel, et aga see on ka niisugune elukool, mida peab läbi elama, siis sa tead tulevikus, et siis tuleb teised nurka mängida, tuleb ennast maksma panna absoluutselt. Ja laval peadki olema isiksused, teisiti ei saa te juhtisite koos Marko Matverega Tallinnas toimunud Eurovisiooni lauluvõistlust. Kas see sündmus muutis paljud? Ei, elu palju, võib-olla jah, Eestis, Viinis, osaliselt loomulikult said Austria elanikud ka sellest osa, aga aga see publikum ooperi publikum, kes siiski teatris käib, see ühesõnaga nad hindavad siiski sinu oskusi laval, selge on see, et mediaalselt see nii-öelda tuntus kasvas ka seal maal kõvasti ja see aitas teatud asju kergemini korda ajada ja tõmbas muidugi ta nooremat publikut, kes muidu teadlase käi vähemalt korrakski teatrisse. Et see oli nagu niisugune põnev efekt, ma mäletan peale Eurovisiooni etendused olid kõik välja müüdud, absoluutselt kõik. Et kindlasti see huvi näha, kes see niisugune on, et võtab Pop Festivalil siis osa ja nüüd nüüd laulab ooperilaval. See oli ilus kogemusi ja põnevust seda Markoga koos tehes. Kes on niisugune maa peale inimene, looduslähedane ja ma arvan, et neil me sobisime, tahaks loota, et teised ka seda niimoodi nägid lihtsalt olla otsesaates kaamerate ees oli teistmoodi kogemus ja ma mäletan seda. Meil olid ju väga niisugused keha ümber kleidid või minul vähemalt keha ümberkleidid ja siis oli vaja kõik need raadiosaatjad kuhugi ära peita, aga neid oli päris mitu tükki, sest meil oli üks asi kõrvas ja teine asi oli siin ees ja siis kuskil veel midagi. Igaks juhuks, et kui üks mikrofon ei toimi põhimõtteliselt sul on ikka kolm kastikest kuhugi ära peita, selg peab olema paljas skleebit, need juhtmed pidi ja siis oligi nii, et meil olid need kastikesed pepu kannikeste taga, sest ikka teist kohta lihtsalt ei olnud võimalik leida. Ja siis oligi nii, et et lavale minnes tundsin ennast nagu robot kõigil üritusel kaks, aga sa pead ju muidugi seda nii-öelda õilis tunnet ilusas olekus teistmoodi Brazenteerima, et see jah, see oli omamoodi kogemus. Te olete Markoga ka hiljem koos laulnud. Nojah, see, see on tulnud nüüd peale seda Eurovisiooni ja Markol on ju tore hääl. Ta laulab muidugi rohkem niisugust rahvuslikku muusikat, mis sobib talle imehästi. Loodame, et neil veel tuleb niisuguseid kontserte või mis iganes õhtuid, kus me koostame laulda. Üht. Ja niidu õievilliga. Igal maal ja säästumoosiga ja sa Madeid haarama. Ja ütle, et ma varsti ka. Praegu ei tööta ükski karjääri teha sooviv laulja ilma agendita agentuurid kes teie karjääri eest hoolitseb. Tänapäeval on see maailm, nagu ma ütlesin, väga suureks businessiks kätte ära läinud ja, ja nii-öelda maffiapeks jagunenud nii nagu vanasti hoolitses sinu karjäärist üks agentuur, mis oli muidugi imeline, sest see inimene, inimesed ehitasid suur karjääri üle, vaatasid mis roll, mis sobiks, kuidas su hääl areneb ja kõik. Aga sellist asja enam ei ole, praktiliselt ei ole, sellepärast et need suured kombinaadid fabriku Timesi Ascana should, suured agentuurid söövad kõik nende väikeste agentuuride töö ära, siis on väiksed agentuurid eriti kontsertagentuurid, otsustanud teha oma maffia. Et kõik siinsed informatsioon jaguneb siis nende vahel ja siis on Itaalias oma maffia, sest Itaalia ei anna informatsiooni praktiliselt üldse mujale riikidesse välja. Selleks ongi siis vaja Itaalias agentuuri, kes seda intsaid informatsiooni saab, siis on vaja extra kontsertagentuur, et siis on vaja ooperiagentuure, et nüüd neid koguneb ja võib-olla Skandinaavias oma agentuuri, kui sa tahad ka siinsele nina teistes riikides laulda ja Ameerikas, kus ennast kindlamini tunned, kas teatrilaval või kontserdilaval. Põnev küsimus on, ma ei ole selle peale kunagi nii tõsiselt mõeldud. Selge on see, et kui sa oled mingisuguses rollis ja sa mängid kedagi, see liikumisvabaduse, see fantaasia, lahtilaskmine, et ma võin, ma võin teha, mis ma hetkel nagu tunne on ooperilaval kergem, et kontserdil see niisugune teatud konservatiivsus, see, see vahest väsib. Aga mulle meeldib ka kontserte laulda, sest seal ei ole jälle seda režissööri ees, kes ütleb, et nüüd ma tahaks sa nii ole ka sinna lähed, et see on, see on nagu segavaba lava ainult sinu kujundada ja publik on ka lähemal. Publik on ka lähemal jah, kuigi ooperimajades mängides see see must taust on, on omamoodi abiks. Sest kui sa seda publikut näed ja mingil puhul tihti võib jääda silm just selle inimese peale, kes hetkele haigutab või on tihti abikaaslasi, kes tulevad oma prouadega kaasa, kes üldse ei ole asjast huvitatud, aga ta lihtsalt kollegiaalsus tuleb seda kontserti kuulama, eks need peale pikka tööpäeva silm vajub kinni ja loomulikult laval olev inimene näeb just niisuguseid inimesi, et see, see võib, ütleme mõnda artisti traumeerida. Kuulus vene ooperilaulja Annane Dremko on ühes intervjuus öelnud. Kõige kergem on tal esineda Ameerikas, sest Ameeriklastele meeldib praktiliselt kõik. Aga tohutult raske on esineda Itaalias, sest itaallastele ei meeldi eriti midagi. Mida teie selle kohta ütlete, see on väga kummaline, et tema suust midagi niisugust kuulata. Võib-olla ta ei ole lihtsalt itaallaste nägu. Ma ei ütle, et Itaalia publikule ei, võin kõike laulda, käib küll laulda, mina olen itaalias, praktiliselt ma ütlen viis-kuus kuud iga aasta ja vastupidi, väga positiivsed kogemused, väga-väga toredad elamused, aga, aga ma arvan, et itaallased naudivad rohkem niisugust. Kuidas ma ütlen süvaesinemist, et me anname, plekk on kaunis naine, aga talle meeldib vahest kingad jalast ära visata ja talle meeldib vahest niisugust niisugust pealiskaudset mängu mängida. Härradega kuskil saalised. Itaalia on teada-tuntud niisugune tugevate naiste riik, et see mamma kodus ja see naiste sõna peres on nagu tähtsal kohal. Et, et ma arvan, et kui Eestis üks noor daam tuleb ja, ja määrib meega neid neid mehi siis kindlasti need naised siis jah, neile ei meeldi. Kas olete tundnud publiku jahedat vastuvõttu? Mul on olnud õnn olla korralikes lavastustes kus on vanaaegsed, ilusad, uhked kostüümid, sest Saksamaa on praegu niisugune rikkus, ekspermenteeritakse modernseid lavastusi ja seda Itaalias hetkel veel ei ole, väga harva. Ma mäletan, kuidas ma võtsin peeglilaua pealt, siis peegel oli tõeliselt vanast hõbedast, et niisugust vana hõngu seda illusiooni on, igatahes on ka rohkem ja see rahvale meeldib viha loomulikult see tõeline teatritraditsioon, uhked kleidid poole meetri raadiusega mõlemile poole, et, et neid asju seal näha. Kui veel publikust rääkida, siis milline on Tallinna kontserdipublik? No minu kogemuste järgi ainult positiivne, sest kas siis Eurovisiooni ajastu mingitest muudest aegades on tekkinud ka omad poolehoidjad ja ma alles hiljuti kuulsin oma venna käest, et veidi olemaks daam, kas on 70 aastane, keldri kodu täis minu plakatid ja pildid ja ja tema kõige suurem soov oleks saada minu autogrammiga pilti ja naguniisugusesse, kuuled, siis tuleb pisar silma. Tore Siukseid asju on ja ma olen saanud ka väga palju lilli ja väga soe vastuvõtt. Ma mäletan, kui Arnold Rüütel president saadeti kadriorust kaks sõduri poissi kimpu andma, et ilusaid ilusaid mälestusi. Kas Viinis kingitakse lauljatele peale lillede veel midagi ja erinevatele etendustele visatakse vahest niisuguseid karvaseid luu minevale ja just nimelt see viimane Hansu Grete, kust, kus ma laulsin minule üks tüdruk aru ja ja siis Kredele üks, üks poiss karoni. Te olete oma töös kokku puutunud maailmakuulsate lauljat tega, olete kohtunud paar rotiga domingoga Tallinnas laulsite koose Andrea Bochelliga. Meenutage neid hetki ja Babarutiga, mul õnn ühel õhtusöögil koos olla oma emaga koos laval ei ole käinud ja see oli üks periood, kus ta pidaski ja meid oli umbes 25 inimest. Ja siis kas see seltskond pidime sama toitu sööma, mida tema, sest muidu äkki tekib suurel staaril isu mingi teise toidu järgi. Selleks toiduks oli siis kana riisiga ja pärast tuli vaniljejäätis paketiga selle valge pika saiaga sellised nii-öelda toit, aga meil oli see väga meelepärane. Me sõime seda hea meelega ka, mul on meeles, kui see kala otsas oli, siis ta võttis selle suure jäätisekausi enda ette ja selle valge saia ja sõi seda hoogsalt, et ei pea seda nagu meie eestlased, omamoodi. Domingaga me tegime koostravjaatajate Domingo oli seal mitte lauljana, vaid dirigendile selliseks sireli viimaseid filme ooperifilme, kus ma siis osalesin. Ja see oli nagu põnev näha seda toimingut seal orkestri ees ja kui meie Alfredo üleval ei suutnud neid toone päris nii võtta, nagu oleks oodanud sisse laulisele alt kaasa. Ja, ja eks ta väga sihukese erilise auraga mees ja, ja, ja väga elegantne, kaunis inimene. Aga selge on ka see, et tal on niisugune väga tugev naiste surve, sest ükskõik linnad, statistid või orkestri või koori naised, kõik nad üritasid üha sügavamaid dekolteed iga päev selga panna, et et noh, Domingo on üsna tuntud elumees, räägitakse üle maailma ja siis ma nagu kogesin seda, et tal ei jäägi muud üle, sest lihtsalt Tal võib ju ka üks niisugune nõrk päeval. Ei suuda. Päris jah asja ju teada, aga ta on jah, hästi šarmantne mees. Millised mälestused on jäänud pimedast lauljast, Andrea Bochellist, nii-öelda kahepoolsed mälestused, tundub mulle osaliselt niisugune õnnetu inimene, keda kasutatakse siis ära kas siis oma vene tsemendi või jäta oma vend, kes seda menetlusosaliselt toetab. Et tal oli üks kontsert järgi ja need kontserdid on muidugi väga suurte rahadega seotud ja ma nägin, et see surve tema peal oli nii kohutav selle mälestusmündi poolt, et on vaja seda teha teiste hädavaeselt, kui ta jõudis, ta oli niimoodi pool haige ja, ja, ja reeglina viiakse ta lava peal, aga me saime nagu normaalset juttu puhuda, siis ta ütles, et võtan, oli mind ise kaasa, siis ma võtsin lavale kaasa, tal on niisugune väike metallkonstruktsioon jalgade koha peal, kus ta oma jalad sisse paneb. See teab, et seal peab ta seisma ja ta on kena mees ja sooja südamega kindlasti. Aga lihtsalt omamoodi traagika, traagiline aura endale ümber, sest ja seal survet nähes hakkas mul suhteliselt hale. Viis aastat tagasi ütlesite ühes intervjuus, et te tahaksite laulda koos Stingiga. Kas see unistus on täitunud? Ei ole, aga see oleks endiselt, ütlesin ma seda kunagi kuskil lehes olete, jah, see võibki olla mast Ingal mul üks siukseid väga lemmikuid oma muusikastiili poolest. Jah, jätsite juhuse kasutamata, Sting laulis ju Tallinnas oleks saanud ju kuidagi seda asja organiseerida, ma olen nii alasti, informi oleks teadnud. Aga see oleks, see oleks põnev asi ja kes teab, mis tulevik toob, sest mul on alati olnud suured sihid silme ees. Mulle tundub, et siis liigud natukenegi sinna suunas. Ma vaatasin üht väga vana reklaamiklipp. Kus te tegite reklaami 43.-le ametikoolile, kutsusite noori jalatsi valmistajaks. Kas see aeg on meeles? Ega ma täpselt ei mäleta, aga ma mäletan, et mul olid seal sest keemilised lokid või midagi niisugust ja kohutav kombinesoon seljas. Me olime kuskil vana Tallinna hotelli diskobaaris, see on meeles, aga rohkem ei ole. Kas see reklaam jäi esimeseks ja viimaseks või on hiljem kadunud reklaamindusega kokku puutuda? Otseselt telereklaamiga mitte, aga ma olen nii-öelda reklaaminägu olnud nüüd Firmale Koltsail, see on üks üks väga kuulus koti firma nahakoti, firma istuvad Münchenis, see umbes samal tasemel nagu Luivitu ja, ja väga kallis ja väga uhke. Ma sain siin mõned aastad tagasi ettepaneku. Lähme nagu Austria jaoks olla, me oleme seda nüüd poolteist aastat teinud ja. Ma olen ka reklaaminägu olnud ühele kreemifirmale ja ja, ja siis omanik tahaks, langesid need kreemiaga Eestisse tuua. See on tõesti üks väga-väga professionaalne sari ja seda kasutatakse Saksamaal, Austrias ja Ameerikas väga paljudes kohtades, nii et loodame, et me saame selle seeria ka kunagi Eestisse tuua. Kui suur meiki ja te ise olete? Igapäevaelus ei ole üldse suur meiki, praktiliselt juukse, nii ilma meigita, aga ühele heleda naha inimesele ikka üks ripsmetuši, võib-olla väike huuleläige kuluks ära, see lööb lihtsalt näo särama. Teatris teevad teised teile Krimmi, sõltub kus, no ja sõltub ka kes, sest tihti on need mängijad niivõrd aeglased, et ma ei suuda taluda seda istumist, et ma teen ise palju kiiremini ja tihti palju professionaalsemalt, et ma olen rohkem selline isetegija, kes on teile viimasena seal ka silmi tööd pakutud. Nüüd plaanitakse teha ühte Don Giovanni filmi ja ma olen seal just praegu nii-öelda jututeemaks, lihtsalt on vaja need põhimõtted paika panna ja, ja muud asjad ajalised küsimused klaarida ja ma loodan, et see klapib. Kui te nüüd liini tagasi lähete, et mis teid siis ees ootab? Kui ma tagasi lähen, on meil kohe Figaro pulm, siis ma olen kohe Austria top modelli finaali žüriis oma teen aeg-ajalt ka niisuguseid põnevaid üritusi kaasa, et mind valiti sinna žüriisse hindeid andma. Ja ma küsisin, et mida ma siis nagu peaks hindavat kunstilist poolt, ma hakkasin kõva häälega naerma modellide poolt. No vaatame, mida nad siis pakuvad ja 29 ooperiball ja 31 visale pulm ja esimene veebruar suur pall Hosburgises vini kõige suuremas lossis ja ma laulan seal selle avamise, mida lauljale enne kontserti soovitakse toithi. Ainus nii ja ainult nii, et okas kurku saab natuke põnevamalt. Aga istet hoida ei tohi. Seda ma teile siis soovin. Persona. Personal. Persoone saate külaline oli Viini Volksooperisolist Annely Peebo. Teda usutles Marje Lenk.