Mitu elukutset on teil elu jooksul olnud nii, nüüd kõike nüüd hakata kokku võtma, et ühe korra lugesin, siis tuli vist midagi neliteistkümmend välja, nii pikkamööda alatas kraavihallist ja lõpetades kooliõpetajana ja pataljoniülemana. Lukusseppade alati tule kõike meelde nendest ametitest, missugust peate kõige südamelähedasemaks kõige südamelähedasem on alati kooli. Ta on, et see langus, sa noorsugu oma käe järgi kasvab. Aga siis on, on väga südamelähedane mul näiteks lugusid, Kaalud midagi ja mind alati huvitab seda iseäranis lõbusalt olla. Töötab teras, Puusepp ei meeldi mulle nii palju selle pärast puud saab vormida väga kergesti, aga teraski vormida see nõuab täpsust ja osa sellest, missugune oli teie esimene amet elus üldse. Esimene tuli kast vaheliselt koos käisime veel? Jah, ja sellest on jäänudki merearmastus saab see kala algus jäänud tänapäevani sisse. Kus te sündisite? Sündisin Viimsis. Väikesel nooruslik seal oli. Merise puges hinge, ei ole midagi teha. Järgnev kõnelus mehega ja mehest. Elu on oma ajastu peegel kelle tööd-tegemised seotud rahvaga. Nii nagu veetilgast peegeldub meri. Tema nimi on Johannes Soorand. Alustan saadet sarjast, mees mitme tahuga. Vast alustame merest. Sest see on esimene. Meri on alati olnud südamelähedane ja sellega seoses ka ütleme, naerus põlves, isegi korra pagesin kodunt ära ja kuni Belgiasse sain, seal võeti kinni. Noh, mul ei olnud viitkümmet Franki Käsmu laevaga, sinna läksin, mida rohkem ta seal töötasid. Muidugi nars süüepa tugevasti, kui vana te olite, siis olin siis midagi 16, aasta. Jätsi pidin kommertskooli pooleli jätma, panin ajama ja pärast saadeti. Kuidagi saime sealt kolmemehed, saime nii-öelda põgenema. Eesti konsul saatis meid nagu postipakki pagunitest saadist sinna ja mis kodu juhtus, see asi ei kuulu praegu siia. Isa maksis 30 krooni ja ma ikka ikka paar päeva ei saanud istuda kõva tooli peale. Töösattusite sinna siis kaevandustesse, nagu te ütlesite. Jah, seal on niisugune asi, kui saaled sadamast läks piirkonnast läksid välja ja liikana tranki sulle ette olnud näidata see, mis tuli nii nagu elatisraha. Siis mobiliseeriti sind söekaevandus, kui sa oled 50 franki, oled tasa teenida, et sa saad elatisraha ja siis võid võidelda sadamas nagu meremees ütleb, läbi otsida. Kas te teenisite see 50 franki ära? Ei, mitte kunagi, ega ma ei olekski võib-olla sinna tänapäevane, seal ma poleks kunagi jõudnud, sest söögi ja riiete eest ja tööriistad eest arvestati kaasama. Nii et kui ma päevas seal kümme-viisteist franki teenisin, siis vähemalt sellest luba loeti seal üks, üks no 20 franki oli juba sulteesi kulutusi ette tekkinud, nii et see nagu kasvas progressiivselt ikka suuremaks suuremaks, nii et oleks võlgi õieti põlge. Teie aja tuli nagu tuleks võlgu juurde kui kaudu õlite. Ma olin poolteist kuud. Nii et ma jäin, kui sügisel pöörasin, siis olid koolid juba Aleksei juulikuu seas oma sünnipäevalt läksin ära juulikuu sees ja septembri kuulas, kui koolid olid alanud. Need kaks nädalat panin kooli hiljaks ja peale seda, kui ma tulin tagasi siis mul oli mõni aasta hiljem käisin heeringalaevastikuga Islandis. Siis juba mitte salaja. Ei, siis mitte salaja, siis ma olin ikka juba tööline ja töömees ja heeringa peida ja ja pärast seda, kui ma tagasi tulin, siis iga kord, kui ma läksin Pirita mereranda silma, elasin juba Pirital mehel. Läksin Pirita mere äärde, vaatasin, laevad läksid ja tundsin, kuidas niikaua kui laeva suitsu veel näha oli. Hing oli ikka seal. See on juba sündimisest saadik. Ma olin vist kuueaastane, tegin oma esimese merereisi. Ja see oli siis sarnaned. Ilusad oli rannas kevadine aeg, ilus jää oli, uusid ilust. Poiss läks siis jäätüki peale ja andis meestel kaluritel parastada paati, nõndanimetatud puustatud jääpallis paati läbi raiuda, et mind üks kolmgi loomata maad Tallinna lahed tuua tagasi. Aga ma ise ei teadnudki. Jätsi saadik võis katki minna või? Tore oli vaadata, kui sa viitsid oma laeva. Ja hiljem, kui te nüüd juba suure laevaga merel sõitsite Norras Rootsis, Malmös, Rootsis, Põhja-Norras ilusamaid kohti kui Põhja-Norra, ma ei oskagi ette kujutada, ei, on väga ilus kohmani teksid või eksin seda ilusamat kohta kõige ilusam koht on siiski, mida ma olen sõitnud Jenissei sügisel Jenissei mööda alla sõita, muidugi, seda sõitsin turistina ja see ei lähe meelest ära, aga muidu põõsa narraja pärast Islandi salvest käisin Islandiga üksikutes niisugus Jordi tippudes ja seal jälle tunnetad, kui pisikene inimene olla ilmad selle suure looduse kõrval. Kuigi ise loete ennast looduse kuningaks, aga niisuguses olukorras, et Allan see toimetava õõtsa Ookia ja need suured suured kaljurahnud ja tsiklite juures sõdurist ma olen haiglas. Sigrid purde juures on huvitav, kui kunagi on olnud see suur maavärisemine ja tule purskama Islandi õieti seal ei olnud mitte tulla. Puu saab nii palju, muidu tulemägesid, seal on. Ja neid kevadeallikaid keeserid, neid on, aga seal on väga huvitav on vaadata, kuidas maapind ühe, 20 kilomeetri pikkuselt on lõhestanud sündivat Sycledwerid joonud. Mis seal õieti? Üks nagu tulemäed oleks ennast lõhki kiskunud ja kraatorid on näha, kuidas kraatrid lähvad alla. Olen käinud Põhja-Koreani Olfiiris Tuneesias töötasin tol ajal siis kooliõpetajana kalanduskooliõpetajana töötasin veel tulla. Ja siis kevadel, kui kool lõppes, muidugi keegi palka ei maksta, selle eest söökoli pri, aga palkama küll selle eest, et see oligi mulle esimest korda nii-öelda Vahemeres lõue sinna lõunasse minna. Ja mina ütlen küll, et kui meilt võtta kasvõi sind Kresuli saar või mõni niisugune, see on paradiis selle Malta saare kõrval, muud sa ei näe, kui pruun, must, hall, kivikalju ja väiksed nisukesed, käevarre jämedused, Kepressid, tolm. Ja muidugi ärme nüüd kahte asja sealt mitte unustamisega lõuna naiseksatsioon itaalia sinine taevas ja ka veel siniseni. Kellega te olete kohtunud, kui te merd sõitsite? Väga sügava mulje jättis minule, kuna islandi heeringapüügil olin, siis kohtasin ma Evald Tammlaane tolleaegse jänki mehega vanema sõna järgi tundsime, et me oleme ühises keskkonnas, päritab kuivime sõna- kommunist, tarvitanud kumbki veer, aga paistuliselt tundsime, tuli teatud niisugune mõtete ja vaadeta kõike. Ühtsus, mida temal naerastigi. Tema tuli kaasa, nii kui ta ütles, et lõunasse saata, igal ajal sõita ja on võimalik sõita, aga heeringalaevastiku põhja minna, et seda juhtub väga harva, et töötas müügimehena ma muidugi umbes sarnaselt ning mina olin seal küll täiesti palgaline, aga tema oli umbes nagu mina käisin Käsmu laevades. Jah, aga töötas väga ja väga hästi töötas ja väga niisugune kuidas öelda, väga seltsimehelik ja samal ajal väga lõbus. Väga lugu mul ei lähe kunagi, ei lähe meelest ära. Kui üks on ikka seal, oli üks Soone filmi operaatoriks. Armas Irunen vist, kui ma ei eksi. Tema hirmul on tegija sellest heeringapüügist filmi. Aga meil oli aja lehitaks hommiku, kui Natšering parve seal. Meie siis õngitsesin, tõuske käsiõngega. Eks Hirvonen oli saanud Eesti, arendas üks, 18 20 kilu, tursk niisukesed nappudil näinudki. Ja nüüd läks oma filmiaparaadi järgi, et nüüd seda turska filmida, mõttetusest teha, haruldane asi. Ja jänkimees tuleb, vaatab niisugune ilus tõrs tekil. Võttis selle tursa. Peabki Tiinale, läks kööki kokale, ütles tee valmis, hirmunud tuleb vaates ka ei ole. Ei ole, ei ole. No siis hakkas küll üks kole tagaajamine mööda tekkinud küll aitas. Aga kokku oli jõudnud see aeg juba tursafileed. Ironenud, jäigi filmimata tema kõige suurem tokskümmendada püsti. Kas te nägite, kuidas jänkimees kirjutas ta laevas? Laeva laevas kirjutas väite nähtav kirjutas masinale. Ja seda pean ütlema, et nii palju võisid istuda, teine pool, temal oli tyyp suus ja kui tema sai omal nii-öelda soone peale siis temal või minu pärast Kulast laev põrganud pasta jäämäge, ega tema poleks ennem lõpetanud, kui temal on, artikkel valmib jalt, teist korda tema seda läbi ei lugenud. See tuli. Millal teie meremehe elu lõppes? Järsku lõppema ei saanudki talle teha, lõpes kalanduskuul, tegin ühe reisi jälle nendega kaasa, vaatasin natukene nagu öelda ilma väga huvitav on ikka, kui sa oma silmaga oled näinud ja siis sa võid ka oma õpilastele näidata geograafia tundi. Modeadus tundi sa võisid rääkida nats, Ma rääkisin Islandist või? No vahetunnid läksid ka öelda tagantjärgi keegi ei tahtnud tunnist lahkuda ja nüüd nõel oleks võinud ka maha kukkuda, võib anda edasi ja kummardas kaks aastat näiteks Islandi raamatust õppinud. No veerandit ma ka ei anna. Seal sa võid iga kaluri ja Islandi kaluri või või Islandi uhke rahvarõivakais uhked rahvarõivad, haruldaselt ilusad, rahvarõivad, ainult mustad toonid. Aga väga ilusad, neid sa võisid, ütleme, iga nõelapistet või siis lapsele jutustada. Millal te merele päris selja keerasite või te pole siiamaani pööranud? Ei kuu aja pärast tahan minna Prangli saarele ja see kuu aega, mida ma seal olen. Merino Meri elama mujale seisaga, muidugi seoses lõikega haugipüük, gaasi on üks inimese nõrkustest. 35 aastat olen ma kõiga ja iga suvel püüan ikka väikest viisi omal ajal oli, ta ikka on, minu haugipüük on olnud ikkagi Eesti rekord. Hommikupoole viiest õhta poole kaheksani, 192 kilo haugi ehk 44 üksust, sellest üks oli meriforell. Üks ahven. No mis te selle suure kuhjaga tegite? Tulin siis õhta randa, kui nüüd Prangli rahva kuulas. Naised tulid, täheldasid, ütlesid nii nagu ikka. Oi, Essoke ei teadnudki, et meiega meres Jeesugust kallevam. Igaüks sai ka proovi, et missugune nende rannakala siis välja näeb. Prangli mehed, üks vanamees oli seal. Okuks kutsuti teda ja Uku ütleb mulle, vaatas Mouspiningud. Uitas, sir, sakste rublane piis, sa lähed nüüd Merdes soojaks piitsutama. Ja kui ma tulin siis tagasi, siis vana kutsus mind ilusti kõrvale, ütles. Kuule, Juhan, müü mulle siia piid särama, annan sullegi 10 kuldrubla. Ei? Näe. Õpetajaametit, te pidasite siis üksteistkümnenda aastani ja õpetasite, kus koolis ja mis aineid? Lelle-Kalandus kooli õpetajaks ja, ja sealt siis kool likvideeriti, likvideeriti Käsmu merekool ja ühtlasi likvideeriti siis pärast ta Harjumaa kala asendust täienduskool. Töötasin mõni aasta Nabalas Tallinna ligidal kuid puudus meri, määrati Sis Aegna saare kodukooli juhatajaks ja mul oli siis 32 õpilast, isegi tütarlaste käsitöö tuli mul kõik endale saanud. Kõik need ained kuus klassi. Tänapäeval ei tule vist kõne allagi, et üks õpetaja annaks kõiki aineid. Põhiliselt on minu näiteks pärast kui ma läksin Nabalas edasi, siis minul oli eesti keel bioloogia, matemaatika, kolulainet. Aga seal tuli Ta bioloogia ja see on mind väga huvitavat. Loodus huvitab alati ja see vist ongi see kõikide õpetajate, nii palju, kui me kokku puutunud. Kas on siis selles, et talv läbi oled sa igatahes suures saginas siis esimene asi, kui sina, sead puhkuse, lähed kuhugile looduses ja mina olen teinud isegi sarnasena. Võtan, istun bussi peal, annan bussijuhile, võtame nüüd, no näiteks viis rubla, ütlen liigemi nii kaugele ja siis kui see viierublalist jätkub ja siis laske, laske mind maha, üks pood, missugune maastik seal ja tala hakkan tagasi tulema. No see on nüüd juba, eks ole, ja need väljakujunenud harjumused juba ja ja tahtmised sadanud agaade õpetajaametit pidasid. Kunni isamaasõjapäevadeni. Esimene siis isamaasõjapäevast tähendab, ühes algas järgmine hommiku, läksin vabatahtlikult Arrina parteikomiteesse. Astusin Harjumaa hävituspataljoni Harjumaa hävituspataljonis, seal siis kuni kuni ühe korra. See oli siis. Sõja lõppu ma teinud läbi ma sain kaks korda niivõrd raskelt haavata, et siis olid juba teised, siis läksin juba ja see kalatööstuse Rahvakomissariaati õige osakonna juhataja, kas te siis olite juba kokku puutunud töölisliikumisega ja kommunistliku maailmavaatega ja ma pean ütlema seda? Olin kuulnud Lauristini, Johannes Lauristini, siis pean ütlema ka väga suurt teed, näitas mulle Nigol Andresen ja sealt siis võib-olla koorus välja juba see põhiline kommunistlik maailmavaade. Noorsotsialistide ühingus, selles ma natuke ka tegelesin, Tõnismäenoored, meil oli ju Nõukogude võim juba juba kaunis ligi aasta juba olnud. Jah, ja siis oli juba nii-öelda välja kristalliseerunud, teatud sihtet on muud, mis on. No endist aega ma enam tagasi ei taha. Siis oli noortel ja kõik olid manisega noor veel siis oli nagu tulevik oli hoopis helge, sinine nagu öeldakse ja aga kui tagasi vaadata, siis nii kui mõni langeva äikesepilve peale vaatad seda kodandlist korda, kui mina pidin kodanlase korra olles ka koolijuhataja pidi istuma ka meie haridusministeeriumis istuma kolm-neli tundi kusagil ukse taga, kui sind sumatsiti, võta jutule ja ma ei läinud seda mitte endale, nii ütleme kerjama. Ma tahtsin kooli remonti saada, ma tahtsin võib-olla õppevahendeid saada, siis vaadati selle peale, ärge tüüdake, meil on teejoomise aeg praegu umbes midagi sarnast. Aga need nõukogu aastad, need sul tuldi ja pakuti, kas te ei tahaks nii muid teha, kas ta ei tahaks niimoodi teha? Juba ise see muidugi vaatamata veel vaatamata selle peale, missugust perspektiivi ta pakkus, meie tule noortele ja ühtlase. Ja ma olen ikka nii enesekasupüüdlik ka minu endale ka ma olen seekord näeme seal mittetäieliku keskkooli juhatajaks. Ja kui sõda algas võtsin seal oma aktiivi kaasa ja olime gaamiku Harjumaa parteikomitees. Sai siis mõndagi kibedat päiline. Et hävituspataljonlehe esimeseks ülesandeks oli dieedi, sildade, nii ütleme ühiskondlikku hoonet, nende hulgas iseääranis, vallamajade nii-öelda kaitse kui ka nii valvega. Me teame, tekkisid väga rasked momendid, väga rasked ajad. Sakslane tungis võrdlemisi suurte jõududega edasi. Ja Meil olime sunnitud taanduma, ega seal midagi teha ei olnud. Saksa oligi siiski väga tugev ja ütlen ka seda, et kui möga ütleme talle kahju, selliseid, teine, siis peame seda arvestavat, meie lõime tugevad vaenlast, mitte nõrka vaenlast ja panebki imestama, et meie oma relvastusega meie oma strateegilised taktiliste teadmistega jõudsime. Jõudsime isegi nii palju seda pidurdada. Kus olid eelkõige ägedam lahing? Kõige raskemaks olukorras kogu mu isamaasõja perioodil oli kiviga, Peril on lahing, aga see oli juba Tallinna tükipolgu koosseis. Päeval formeeriti siis meest Tallinna kütipolk varustati siis relvadega augustikuus 18. augustil vist, kui ma ei eksi ja hommikuks läksime siis tulepositsioonile. Kunna Kivila Perila, selles liinil oli siis sakslaste regulaar see juba nähtud. Muidugi ma pean ütlema, aga siis Tallinna kütipolk ei olnud üksi, seal oli siis ka juba lätlasi oli, kes olid võideldes tulnud Lätti Läti territooriumilt juba meile, need olid juba meiega võrreldes vanad sõjamehed nende käest. Nii hästi-halvasti, kuidas me üksteisest aru saime, aga lahing, kogemusi? Seal Laine hakkasid seal siis meestele rääkima, chisse tuleb kaevu, pinnas oli kõva labidaid ka õieti olnud seal ja mõni puges võsaga mätta. Tahad, võttis omale epa lehti, pani ette ka, ootasime sakslast. Aga sakslaste asemele, kus kohas nad olid, igatahes saime esimese sammuna saime saksa Nendest miinipildujatest. Vot siis need said alles aru, mis tähendab harjumine. Mina ei tea, mismoodi küll, aga umbes poole tunni jooksul kaevuse olid mehed sisse kaevuda, nii et ninaots paistis üle selle mullavalli välja, mismoodi kaevata, tänapäevane jääb, läheb mulle andeks, aga emake maa, muld oli nii armas. Päev pidasime seal, vastas kaks tule, niukene Saina õhta, sakslane kordas öösse hakkas sadama ka. 22 meest mul oli. Mul langes välja umbes üks üheksa meest, küllalt liiga suur protsent, oleks, oleme seal lahing, kogemusi olnud meestel ja eesotsas muidugi komandöri lendab siis võib-olla see ei oleks nii. Kuid ma mäletan, väga tublid mehed olid, lamp man, Jägala puupapivabrikust. Lamp sai surma, siis saivad, seal sai teel surma kolm noort poissi. Kahjuks ma nime ei mäleta. Ja hommikupoole siis läini vaiksemas saime käsu tõmbuda tagasi. Matsime metsa alla, tõmbasime siis ütleme, üks kilomeeter maad, tõmbasime tagasi sinna lähedusse, kus Raasiku tee pealt muide sõitnud olete, sate Raasiku tee pealt keerab pikavere peale, keerab sinnasamasse teelahkmel. Oodatoliigojekte, sakslase ütleme suuremat peale. Tund osa raamatuid olid veel mändide all. Ja sakslanna andis uuesti need haavatute pihta kadule löögi sai käsu võtta nii palju, kui mul järgi oli, 10 meestest oli järgi isadel XI võtta nii-öelda pikavere Raasiku nõrgale, kus praegu seisab mälestuskivi sinna Vetta sisse. Mida ta küll muidugi hakkab meelde tuletama tunnet, praegu kannab kõrvis pigistaks midagi. Ja ta on mälestus, mis ei nagu ei tahaks kuidagi kustuda. Jah, ja siis maskeerisime, kallike, tulid ennem valmis ja, ja jäime sinna siis külmamehega. Lihtsalt varitsus oli, tulid. Mööda teed tulivad mootorratturid. 100 ümber neid ei olnud saator valetama, aga igatahes lugeda meie neid ei jõudnud, sest osa oli veel selle käänaku tagaosa tuli aga nii palju. Me saime, saime teha, et me saaksime metsavahi talu seal ligi ja saime sae. Ta meie saagisime enne seda on meil üks, kolm tundi, olen ettevalmistust oli aega, enne kui me teadsime, et nad tulevad. Pärast haavatuid. Läks kõige aja läks just seltsi pärast sõstramets või praegune kuuskil. Ela kuuskil, tema organiseeris seda avatud tõved ja Me saagisime need männid ja kaks pikka kuuske saagisin alt läbi. Toetasime natuke telefonitraatidega, meil ei olnudki pärast see ei olnud mitte minu enda mõtte, vaid see oli üks. Kahjuks ma ta nimi, olen jälle unustanud üks komnoor, ta oli väga suureks abiks, oli vangeskaa küll seal. Ja, ja tema mõte oli särandajat. Töötame need kuused ära pole, muutub ja seda traat lahti, kui tulevad, laseme tee peale risti ette, pool on olemas seesugune kännustik ja põsa, sealt nad mootorratastega läbi ei lähe. Kui muud, siis meie need blokeerina pikavere tee kasvõi niikaua kui haavatud saavad ära. Muidugi, kas vaevalt isegi mõtlesin, anname sealt ise tagasi, tuleb. Seal õnnestus kuni 50 meetri peale laske tulla siis granaatidega ja, ja siis kaks seda püstolkuulipildujad olid meil ja puud, puud langesid ette, üsseebi astes meid, sakslane võttis esimesed mootorpataljoni laskjad lasteni kolm, kolm tükki, esimene rivilaskine ette ja siis laskjad liugu, kukkusid puudust nende rataste, nendele nad nii ruttu pidurdada. Tugi siis sellega, mis meil oli, tegime oma töö, aga sinna jäid siis kama neli neli-viis meest. Arakas jälle seal Jägala Puubapist, siis jäi üks noor noor poiss, see, see tulid selle Tallinna kõiki polguga koos ja tuli ise minu juurde, kui ma ütlesin, mina ei ta kuhugi minna, aga lahingusse minna tahan tema nime. Kahjuks ei tea. Tänapäeval. Blokeerisid tee kindlustasid, teed haavatud ära viidi ja sealt enam mootorratturid Seašistlikud, mootorratturid edasi ei pääsenud. Ei pääse nad tõmbasid siiski momendiks tagasi ja ma armastan öelda seda alati, et Eesti kommunistlik noor oma rinnaga palja peaga palja käega ikkagi tõkestas saksa kuulsa raud raudse masina sõjamasina. Selle peale ma olen uhke, olen uhke oma poiste peale, mis minu osa oli seal väikene, olen uhkama poiste pale ja alati mõtlen, tead pisaraga silmis, kui ma mõtlen neid noori, kes oleks võinud elada, aga nad teadsid, mida nad läks, siis meid oli viis, oli veel järgi. Ja kõik see, millest te rääkisite, juhtus peaaegu terve inimpõlv tagasi. Jah. Siis olid teil haavatasaamised, paranemised, uuesti, rinne jälle tagala, Eesti korpus. Siis tulid uuesti Narva rindele Narva rindelt olin siis juba nii kaua olid, hakkasin organiseerima Narva rindel esimest narra kalakombinaati. Seda peab ütlema, et Narvas jõgi, no kui öeldakse, et on palju siin, rohkem oli seal miinisi, kui männikus. Siin. Ja ja sealt siis, kui Tallinna vabastamine oli, muidugi me kõik ootasime, teised olid juba tagastanud kaks päeva hiljem, 24 tundi aega hiljem jõudsime ka Tallina. Muidugi meie, mis vaatepilti ta pakkus. Õe korteri asemel leidsin Anu, põlenud ukse. Kivi tripinak nimetatakse, see oli kõik. Ja Tallinna vabastamine, nagu teada, oli ju nüüd sel sügisel veerand sajandit tagasi Jah, 25 aastat on nii mööda läinud, et kiiresti läheb aeg. Väga kiiresti läheb aeg, väga palju muutuvad ja muutuvad, inimesed muutuvad inimeste näod. Aastad aga ise ei tunnegi, et sa vanaks hakkad jääma. Vaat see on see kõige hullem asi, ainult näed, kuidas noorpõlv kasvab peale sellest ainult võitjal. Aga hing on veel niisugune, et eel jookseks 40 kilomeetrit päevas maha, kuigi jalad vast üles ütlevad, aga istu ja puhka, jooksjale. Missuguseid ameteid teie pärast sõda olete pidanud? Peale seda kalatööstuse peavalitsuse stuudioosakonna juhatajana mõni aeg selgesti kalulide juhatuse esimees. Eksperimente, baasi direktor, kuid sealt ma tulin tervislikel põhjustel ära. See praktika, noh see aeg andis ennast tunda, haavabantsevad tunda, see ei ole direktor, kes ei saa enam merele minna. Edasi Tallinna aedvilja. Ma läksin kalandusele, murdsin truudust ja võib-olla sellepärast on saated põhjeletkemini. Töötasin Tallinna aedviljakombinaadi direktorina. Kujutage ette, Kalamees läks aedviljaga asjad umbes kits Kärneriks. Siis olen olnud, läksin Pole tööle, läksin lõks, paks kahara, mida ma kunagi varem tuunitasin, et ta mulle meeldib just seda, et sa võid seda vastu punnivad metalli, sa võid siiski oma tahtmise järgi painutada, nagu ma teada. Millal tekkis teil huvi puutöömetallid vaipade vastu seal on, mis on teil praegu kodus igapäevaseks tegevusalaks? Praegu pean ütlema seda, et ei saa ju öelda vaated tänasest päevast kell kolm hakkas nüüd minul huvi selle vastu vaid kusagil pidi olema ta hingepõhjas kaasasündinud, juba isa oli mul, nagu öeldakse, kuldsete kätega meistrimees oli tema kalur oli tema mõisas epoli, tema masinist oli tema seda kõige emale okei valmis ja kui oli tarvis, tegi ka sarnaselt. Nii võttis pintsli ja keegi ka inimesel. Küllap siis isalt on päritud ka teie loendamatult huviala. No võib-olla ka isalt, aga emaga sellest ilma süüta ei olnud, see, tema oli kunst, Kangur nagu nimetatakse Soomes õppinud omal ajal ka natukene Üsna harva näeb seda, et mehed tegelevad kangakudumisega. Aga teil on ju kangasteljed praegu siin toas üleval. No ei tea, ma soovitaksin kõikidele meestele iseäranis, kes on närvilised ja ütled, et närvid on, rikud, võtku, tehku üks riiuvaip valmis ja see on palju parem, kui olla kuu aega sanatooriumis. See nõuab täpsust, silma, see nõuab täpsust, silma see nõuab võib-olla kuusk ja aga ikka sõlmida näitas, et mul on praegu vaid 42800 sõlme. Muidugi ta võtab oma kuu või muu aja, võtab aega ma seda vaipa kesin, mida ta praegu näete, hakkasin tegema seal üheksandal juunil. Ja nüüd on varsti juba üheksas juuli, tähendab kuu aega olen teinud veel tuleb 1400 sõlme sõlme teha, siis, siis on ta valmis kah. Kas te iga päev olete selle vaiba kalal tegevustes? No kui olid ilusad ilmad olid siin, siis, siis ma armastan ikkagi päikest. Kui päikene on, siis ma võtan jälle oma kepikese kaasa. Võtan tööriistad kaasa, istun päikese käes ja arvutan siis nokitsen jälle pida kallal ja tihtipeale satub vahest selle kepi nokitsesime nii hasarti, et unustad, et päike ikka kõrvetab ka ja oligi niisugune asi, et ega siin õlgade peale pool kummargil päikese käes õlgade peale enam nahka ei olnudki. Keppidest ongi meil täna rääkimata Dylan nurgas kümmekond kepi, igaüks isemoodi ja need ei ole mitte harilikud jalutuskepid, need on rohkem suveniirkepid ja mitte ka niisugused nagu paljud-paljud. Meie vabariigi inimesed on Lätist kaasa toonud. Sarnaselt Sigulda kepiga ma nüüd Eestis ei võrdle. Ma võtan siis kasvõi sellegi Kerti, näete vana kalur, eks ole, Jaagalude mingi ringi kajakas ka. Jälle meri nüüd välja. Aga kepi ma võin öelda niimoodi, et ma armastan matkata. Jaa, juustuta tule lõkke ääres istuda, aga lõket ei tohi vägapalju valvata. Maga päeva ja siis pole lõket aga öösel lõkke ääres istuda ja võtad siis metsas ikka tule juures. Teed kujuneb iseenesest välja, muidugi mõnikord mõtled, oh madin selle, aga tuleb hoopis midagi muud. Kukud esile ja siia, ma pole öelnud, et kõige halvemad on välja tulnud. Kepid on teil kõik väga hoolsalt tehtud, täis nikerdusi kujukesi ja näib nagu iga kepp on teil ise mõttega valmistatud. Igal kepil on oma sisu. Jah, minul need kepid on peaaegu iga iga see koht, kus ma olen olnud masinad, toon kaasada. Ja paratamatult, eks ümbrus mõjutab ja mul on küsitud müüge mõni kepp ära, aga mitte oma lapsi ma pole veel kellelegi müünud, kinkinud, olen müünud, ma ei ole ühtegi. Missugune nendest keppidest siin teile endale kõige rohkem rõõmu teeb? On muidugi, Sarana, mida ma siia siis panin kokku, see on siis suveniir, mida ma endale ise lubasin jüriööl. Muidugi, ta on võib-olla natukene liiga üleküllastatud, mis ma siin võiksin nüüd ordu rüütel infisiitoriga ja sealjuures rõõmsa ilme ilmes Repapiga võngaga nimetama. Padise kloostrist algas sisendi stiliseeritud Padise kloostri eeslöökidega. Järgmisena näete legendaarne tasuja öid tõrvikuga tõrvikuga ja siis Eesti. Nii et talupojad oma tolleaegses sõjarõivastuses kogusid. Taotlesime ajaloolist seda aspekti kinni pidada, rõivastuses sõjariistad, muidugi sile. Me teame, kuidas ta siis lõppes. See tahaksid kujutada manna tar. Nagu öelda, tammepärg pandi nende haudadel niisama lõppakordina edasi. Tõotab hauale kylge. Kui kaua te seda keppi valmistasite? See on vist nii nokitseda, võib öelda ikka kuuaegade lakkas ära, muidugi seda tööd ei tee, mitte niimoodi, et ma käin üks viis-kuus tundi järgi mööda mega kaasa kaks-kolm tundi. Kust on pärit keppide materjal? Maad ei ole kunagi lubanud endale seda maa ühte ajad, kadakad kasvavad, ilusad kadakad, lõikan väga palju keti materjali saateid, kus on praegu Miloratsioon, tööd tehakse, näed läbi soode ja rabade ja seal võetakse laiad sihid, võetakse maha ja kasvavas kadakas ei saagi kasvanud kadakas läheb lõhki, siis tuleb teda ennem töötada, seal soolvees leotada ja siis kuivatada ja kõik need, sa vaatad ühe täis orgis, muidugi kepimaterjali saab, aga seal, kui ta on seisnud näiteks möödunud sügisel võeti maha siia tross sisse, kust tulevad kraavid ja selle trassi pealt maha raiutud ja ta on ilmastikumõjudele juba vastupidavam, paha pole enam nagu öeldakse, elus puu ja temast võib teha juba kõik. Muidugi kui nüüd ikka metsa kuivas teed, seda pealsin kauges tulevikus, kui keegi soovib seda tegema, metsakuivad, siis ikka ennem hakkad tegema, juba tõmmatakse koore maha tõmmata, siis on ikka keerata märja ajalehe paberi sisse ja siis pikkamööda keldrites laskuda, vähemalt üks aasta seisad puivad, nii ma muidugi on maha visatud töö ja vaev. Siin on üks väga huvitav kepp, see kepp on olnud 40 aastat maa sees. Kadakas muidugi siin näete, siin ei ole enam, jälgis jõun kõik liivaga pestud maha. Pealt ta oli ennem üks, kuus sentimeetrit orgiami aga peamine kordadel täiesti mädanenud. Aga südamik on väga lame, aga muidugi on nii, kui elemendi luu kuivstiižidega hakkad lõikamise lõika täpselt nagu luud. Ja nii neid keppe otsides kaobki aeg. Vahest küsitakse Johann, et sa oled nüüd pensionil, et nüüd sul on aega. Aga ma pean ütlema, et nüüd ma leian, et mul on palju vähem aega kui varem. Kaks huvialakangakudumine puutöökeppide meisterdamine ei ole ju ainukesed, nagu eespool juttu oli, metalli vastu tunnete väga palju huvi. Jah, olen teinud mõned niisugused küünlajala, nagu te ise näete siin vastavalt Riisakesele, eks ole, võiksid ahenrikesed ja alasid ja tinaalasid pigialasid, need on olemas oma kätetöö, kõik oma kätetöö. Siit rändab mul pilkugi lantide kollektsioonile ka oma kätetöö ja seda pean ütlema, et nende peale võin uhke olla. Lontuna hoian teda kui Regöökivad ja silmadele silma, Vera. See on lihtne lant, taotletud roostevaba terasest. Sedasama kandiga sain ma 192 kilo. Auge. Tema annab Miri kanade selle püüdke tiheduse edasi. Väga huvitav on haugi jälgida. Aukonteiner pool kivi kivi on, ütleme pool meetrit virnas kõrgel, lai kaks, kolm meetrit, tema ei näe lant tuleb hoopis teine poolt kiri. Ja ta võtab niisuguse uue, ta viskab ennast ülikivi ja haarab landi. Mina näen teda abi eest ja ma näen võib-olla mind ka. Aga tema läheb selle lindi. Peale teil on raadio peal nikerdatud meremehe või õieti kalurikuju puust mereteema, kuni siiamaani ei ole kadunud teie toast üldse ei kao. Ma tahakski teada selle kuju, kalurikuju sünnilugu. Saare Bakali päras Mõttes mõlkus kalurikujul kalurikuju just selle tõttu, et see on nii-öelda vana kalur, nagu oli kunagi meie rannikul leidma ja rannikul enam kalurid kui sarnast ei näe, kes seisab, aerud aerud on nagu mõistu. Aga seisab, aerud ja võrgupundar käes, vaatab, missugune ilm tuleb. Kuhu kaarte ma neid sisse lasen, kas tuleb vesikaarest või tuleb lõuna ja nüüd olen siis võtnud ka seda, et ma tahan kinkida selle meremuuseumile. Las ta olla suure kalaga. Katsun ka veel kunagi välja nikerdada ja lasta vaatab eemalt seda suurt kala. Kunagi katsetasin luuletada, võiksin teile. Öelda ühe ühe väikse troofi selles, temaga kokku on kasvanud elu temata ette ei kujuta end Jaagumust lahku, siis seda valu võrrelda võikski variseks. Sven sinu lainetas, teadma, kallis armasta, ärge jõuab kord vanadus, subõue, siis uinun siis vaikselt, kui laps ema süles advuse kivile paigutan. Pea mõnigi laine tahaks tõsta mind üles. Las ma uinunud sind nõnda ja tunnen, kuis jälle võttis mind vastu sõber, kes laulu veeretasid, kui sündisin ilmale ära, nüüd astub vastama vele, laula veelkordse viis.