Algavas saates riigita rahvas räägib Andrus Mölder ro hingedest, kes elavad peamiselt Kagu-Aasia riigis Birmas. Bru hingad on rahvas, kes. Kevadel sattusid ka Eesti uudistesse nimelt ilmnes siis, et Kagu-Aasias on lahvatanud tohutu ulatusega paadipõgenike probleem. Tuhanded rohingijad proovisid Birmast meritsi põgeneda taisse Indoneesiasse ja Malaisiasse. Kogu maailmas rohingasid umbes kaks miljonit, neist umbes üks miljon, elab Birmas, ilmselt vähemasti pool miljonit elav Bangladeshis umbes 200000 Pakistanis. Agara hingasid, elab ka Tais, Saudi Araabias ja mitmel pool mujal Aasias. Birma on riik Kagu-Aasias pindalaga umbes 677000 ruutkilomeetrit ja seal elab umbes 52 miljonit inimest. Läänepoolsete naabritega võrreldes on Birma rahvastiku keskmine asustustihedus suhteliselt väike. See on umbes 80 inimest ruutkilomeetri kohta. Naabruses, Bangladeshis ja Indias on see näitaja kordades kõrgem. Birma on paljurahvuseline maa. Seal elab tänapäeval enam kui 100-st rahvusest inimesi. Näiteks räägitakse Birmas täna kuude keelkonda kõnelevaid keeli. Birma elanikest umbes kaks kolmandikku moodustavad Birmalased. See on siis Birma suurim rahvas, keda rahvusvaheliselt nimetatakse sageli Omariteks. Selle termini Pamarit kasutamine on selles mõttes hea, et aitab eristada Birmalasi laias tähenduses, milleks on siis Birma kõik elanikud ja firmalasi kitsas tähenduses, milleks on siis see konkreetne firmaalaste rahvusvõi, seetõttu ka meie tänases saates nimetame Birmalaste põhirahvust Omariteks. Birma keskvõim suhtub erinevatesse rahvastesse, sealhulgas erinevates uskudes väga erinevalt. Kõige paremini on Birma keskvõim juba aastakümneid suhtunud Pamaritesse. Mõnevõrra halvemini on suhtutud Pamaritele lähedastesse, sugulusrahvastesse ja hoopis halvemini nendesse rahvastesse, kes Pamaritega suguluses ei ole. Aga täpselt samasugune lugu on ka uskudega. Birma on nimelt valdavalt budistliku elanikkonnaga maa. 1961. aastal nimetati budism seal lausa riigiusuks. Ent Birmas elab ka teiste uskude järgijaid. Ja Birma keskvõim suhtub suhteliselt hästi budistidesse aga väga halvasti islami usulistesse. Ja nüüd rohingadel on Birmas elades Birma keskvõimu suhtumisest tulenevalt kaks probleemi. Esiteks, rohingijad ei ole Pamaritele lähedane sugulusrahvas, rohingijad on indoiraani rahvas, aga on ka teine probleem, rohingad, nimelt islamiusuline rahvas, valdavalt sunniitlik rahvas ja isse Musulistesse suhtub firma keskvõim samuti väga halvasti ja seetõttu ei ole üldse imekspandav, et mitmete rahvusvaheliste inimõigusorganisatsioonide andmetel või pro hingasid täna pidada kogu maailmas kõige enam tagakiusatud rahvaks. Või vähemasti kuuluvad nad enam tagakiusatud rahvaste hulka. Ja tänu sellele pikaajalisele tagakiusamisele seal Birmas ongi rohingijad paljud aastakümnete jooksul proovinud põgeneda naaberriikidesse. Birma üheks läänepoolseks naabriks on Bangladesh, Bangladesh on aga väga vaene maa sisse bangladeshi põgenemine ei ole rohingadele nagu midagi juurde andnud, see ei ole nende elu oluliselt paremaks muutunud. Ja seetõttu siis rohingijad viimase mõne aasta jooksul on püüdnud mitte maismaad mööda põgeneda, Bangladeshi aga võtnud mereteekonna ja püüdnud siis Birmast liikuda taisse Malaisiasse ja Indoneesiasse. Enamus rohingeasid, kes Birmas elavad asuvat täna Birma lääneosas. Seal vaikne Barakani osariik. Aragoni osariik on oma nime saanud Arakani rahvuse järgi. Arakanid on selle osariigi kõige suurem rahvusrühm ja Arakanid on budistlik rahvas. Rohingijad elavad osariigi põhjaosas. Arakanid elavad osariigi lõunaosas, osariigi keskosas on aga piirkondi, kus Arakanid ja rohingijad elavad läbisegi. Osariigi põhjaosas on selliseid alasid, kus rohingijad moodustavad koguni enam kui 98 protsenti elanikkonnast. Samas Birmas elab ka täna enam kui 100000 rohingijad põgenikelaagrites ja sinna põgenikelaagritesse on nad sunnitud asuma Birmas valitsevate tõsiste rahvuskonfliktide tõttu. Ja mis on väga oluline, et üldiselt Birma keskvõim ei luba ilma loata rohingadel nendest põgenikelaagritest lahkuda. Ro hingede konfliktile on veel üks oluline tagama. Ja see on nimelt erinevate rahvaste erinevad teadmised ajaloost. Me teame, et maailmas on küllalt palju konflikte, mis suuresti seisnevad erinevate rahvaste erinevas ajaloo teadmises. Oleme omagi saadetes sellistest konfliktidest rääkinud, võib-olla tuntuim nendest on nosseetide ja grusiinide vastasseis, mis paljuski baseerub just sellel, et need kaks rahvast teavad ja mäletavad ajalugu erinevalt. Aga küllalt samalaadne on olukord Caro hingedega. Nimelt rohingijad väidavad, et nad on tänapäeva Birma Arakani osariigi aladel elanud mitu 1000 aastat. Samas Birma keskvõim ja Birma budistlikud rahvad väidavad, et rohingijad on tänapäeva Arakani osariigi aladele tulnud elama küllalt viimasel ajal põhiliselt 19. sajandil, veelgi enam aga 20. sajandi teisel poolel. Ja see erinev ajalooteadmine tähendab seda tro hinge tunnevad, et nad on seal Arakane osariigis täieõiguslikud elanikud. Samas keskvõim suhtub nendesse kui migrantidesse või veelgi enam keskvõim sisuliselt ei pea, hingasid seal üldse inimesteks. Üks selline huvitav näide. 2014. aastal toimus Birmas rahvaloendus, see oli rahvaloendus üle õige mitmekümne aasta. Ja selle rahvaloendusel rohingasid inimeste sekka ei loetud. Esimese küsimusena küsiti rahvust ja kui inimene väitis selleks rahvuseks olevat rohing ja siis rohkem küsimusi ei esitatud. Nii et see ametliku rahvaloendusel saadud rahvahulk ei sisalda tegelikult rohingast rohingade varajasest ajaloost, on väga vähe teada. Ajaloolaste hinnangul on Arakani osariigi põhjaosas moslemeid elanud ammusest ajast kuid nende arv on täpsemalt teadmata. Samuti ei ole teada see, kui paljusid neist võib pidada rohingijad esivanemateks. 15. sajandi keskpaigas oli praeguse Birma Arakani osariigi territoorium islamiusulise valitseja kontrolli all, Pole aga teada, kas see valitseja oli bengali rahvusest, sest selle piirkonna naabriteks oli suur bengali rahvas. Või oli see valitseja hoopis rohingijad esivanem. Küll on aga teada, et Arakanis valitsenud islamiusulised valitsejad olid lühiajaliselt naabruses asuva bengali islamiriigi vasallid. Aastal 1437 vallutas Aga Arakani piirkonna islamiusuline valitseja tänapäeva Bangladeshi kaguosa kusjuures islamiusulised Arakanis olid suutnud jõudu nii palju koguda, et see tänapäeva Bangladeshi kaguosa jäi nende kontrolli alla koguni kuni 1666. aastani välja ehk enam kui kaheks sajandiks. Barakani piirkonna naabruses elavad Birmalased ehk Pamarid püüdsid ärakani alasid vallutada 18. sajandi viimasel veerandil. Nende vallutussõdade tulemusel põgenes 1799. aastal Arakani aladelt enam kui 30000 inimest naaberaladele. Täpsemalt siis tänapäeva mõistes bangladeshi, mis tol ajal oli inglaste poolt valitsetud Briti India osa kusjuures nende põgenejate seas oli tõenäoliselt Niro, hingede esivanemaid kui ka Arakane ehk piirkonna suuremat budistlikku rahvast. Seejuures on huvitav, et Arakanid, kes olid vägagi lähedane sugulusrahvas Pamaritele põgenesid oma lähedase sugulasrahva eest sisuliselt vaenlaste hulka. Arakanid olid naabruses elanud islami rahvaid kogu aeg pidanud vaenlasteks. Nad tundsid ennast islami rahvaste poolt ohustatuna. Aga see Pamarite pealetung oli nii karm, et Arakanid olid sunnitud abi paluma sisuliselt vaenlaste käest ja põgenesidki vaenlaste ehk naabruses elanud islami rahvaste sekka. Birma riigi hävitustöö vallutatud Arakani aladel oli 19. sajandi alguses väga ränk. Paljud piirkonna elanikud nii Arakaniku, iga rohingijad tapeti või asustati ümber Birma keskosasse. Ja kõige selle tulemusena jäi Arakani piirkond vägagi inimtühjaks. 1826. aastal sattusid tänapäeva Birma Aragoni osariigi alad peiti võimu all. Britid leidsid, et tarakan on piirkond, kus maa on küllaltki viljakas. Seetõttu neil oli huvi seal põllumajandust hoogsalt arendada. Paraku ei olnud aga Ta inimesi, kellega seda põllumajandust seal arendada sest Birma võimude varasemate tegude tulemusena oli piirkonnad jäänud inimtühjaks. Inglased hakkasid piirkonda inimesi juurde tooma naabruses asuvast piirkonnast sellelt alalt, mis on tänapäeva bangladeshi osa. Ja need inimesed, kes sinna toodi, olid väga valdavalt islamiusulised. Küllalt suur osa nendest inimestest, kes ümber asustati, olid rohingijad, aga oli ka teiste islamiusuliste rahvaste esindajaid. Ja kõige selle tulemusena hakkas Arakani piirkonna rahvastiku koosseis kiiresti muutuma. Birma keskvõim tarakanid püüavad seda numbrit näidata võimalikult suurena. Nad püüavad näidata, et inglased tõepoolest asustasid Arakani väga palju inimesi, väga palju islamiusulisi inimesi ja nendest islamiusulistest inimestest, siis kujuneski justkui välja see hinge rahvus. Aga rohingijad ütlevad, et tegelikult need ümberasustatud inimesi väga palju ei olnud. Et Arakanis oli siiski juba varasemalt küllalt palju rohingasid? No nii või teisiti see inglaste poolne inimeste ümberasustamine tänapäeva Birma aladele kestis pikki aastakümneid. See jätkus isegi 20. sajandi esimestel aastakümnetel. Ja on arvatud, et 20. sajandil oli korduvalt aastaid, kus Briti Indiast Birma aladele asustati ümber umbes veerand miljonit inimest ja arvatakse, et näiteks 1927. aastal asustati ümber koguni 480000 inimest. See ei tähendanud sugugi, niisiis küll mitte seda, et need inimesed asustati kõik sinna Arakani maa-aladele vaid need asustati ümber laiemalt Birmasse ja muuhulgas siis arvatakse, et 1927. aastal Birma kuulus linn Jang on, mida me vanasti tundsime eesti keeles ranguuni nime all. Et see linn oli tol ajal maailma kõige suurem immigrante vastu võttev sadamalinn, et sellesse linna saabunud immigrantide arv ületas isegi tol ajal New York saabunud immigrantide arvu, kusjuures Birmasse ümberasujate seas oli nii briti indie moslemeid kui ka hindusid. Ja, ja loomulikult selline massiline ümberasumine muutis oluliselt nii konkreetsete rahvaste asualafirmas kui ka erinevate uskude leviala. Inglaste võimu all toimunud massiline migratsioon pani tänapäeva Birma aladel elavaid budiste inglasi vihkama. Budistid nimelt kartsid, et kui see migratsioon sellise massilise hooga jätkub, siis ühel hetkel jäävad budistid piirkonnas, mis väga pikka aega oli olnud budistlik. Siis jäävad budistid seal lihtsalt vähemusse. See pahameelavaldus hiljem ka täiesti konkreetsetes tegudes. Nimelt teise maailmasõja ajal sattusid tänapäeva Birma alad Jaapani kontrolli alla, sealhulgas Jaapani kontrolli alla sattus karakani piirkond enne inglaste lõplikku lahkumist jaapanlaste saabumist. Se Arakani piirkond muutus sisuliselt eikellegimaaks, seal tekkis teatav võimuvaakum ja kohalikud elanikud asusid seda ära kasutama. See tähendas, et Arakani piirkonna moslemitest rohingijad ja budistide tarakanid asusid omavahel võitlema kusjuures piirkonna budistlikud rahvad üldiselt tervitasid jaapani võimude saabumist samas kui piirkonna islamiusulised rahvad pigem hoidsid ennast inglaste poolele. Ja see inglaste poolele hoidmine tähendas ka seda, et inglased püüdsid kasutada näiteks ro hingasid võitluses jaapanlaste vastu. Ja väidetavalt olid inglased Caro hingedele lubanud, et kui rohingijad neid aitavad, siis inglased tulevikus moodustavad sinna Aragoni aladele sellise eraldi islamiusuliste rahvaste piirkonna. Ent hoopis rohkem kui sõdimisest. Inglaste jaapanlastega olid rohingijad ja tarakanid huvitatud omavahelisest vastasseisust. Näiteks rohingijad asusid hävitama Arakanide kloostreid, asusid hävitama Arakanide külasid ja 1942. aastal küllalt lühikese aja jooksul Arakani osariigi põhjaosas tapeti hingede poolt umbes 20000 tarakanid. Vastutasuks tapsid aga Arakanide mõned teised piirkonna budistlikud rahvad, umbes 5000 rohingijad. Sellesse vastasseisu sekkusid küllalt selgelt ka jaapanlased. Jaapanlased suhtusid suure empaatiaga budistlikesse rahvastesse. Samas vihkasid nad moslemitest rahvaid, sealhulgas hingasid. Jaapanlased tapsid, piinasid ja vägistasid oma küllalt lühikese võimuperioodil, hulgaliselt hingasid. Enam kui 20000 rohingat põgenes aga jaapanlaste eest naabruses olevasse Priit Indiasse. See tähendab siis aladele, mis olid jätkuvalt inglaste võimu all. 1940.-te aastate algul tugevnes Bricky Indias niinimetatud Pakistani liikumine. See liikumine seadis eesmärgiks Briti, India islamiusuliste piirkondade iseseisvumise ühtse islamiusulise riigina. Pakistani liikumine avaldas tugevat mõju ka islamiusulistele rohingadele Birmas. Nimelt rohingijad rajasid enda rahvusliku liikumise ja selle rahvusliku liikumise eesmärgiks seati ühinemine tulevikus iseseisva Pakistani riigiga. Muuhulgas pöördusid rohingade rahvusliku liikumise liidrid ka Pakistani liikumise liidri poole palvega võtta taro hingade ala vastu ise seisuga Pakistani koosseisu. Paraku ei õnnestunud Rahingade ala Pakistaniga liita ja see tähendas, et rohingijad olid sunnitud oma eesmärgid ümber vaatama. Ja nüüd seati eesmärgiks luua Arakani aladel pool iseseisev moslemite riik. Firma iseseisvus 1948. aastal. Rohingijad jätkasid tegevust autonoomse piirkonna saavutamiseks Birma iseseisvumist. Kuna Birma keeldus islamiusulistele eraldi autonoomse piirkonna loomisest, kuulutasid rohingade mõned aktivistid välja püha sõja Birma vastu. Esialgu saavutasid pro hingedevõitlejad küllalt suurt edu. Palju tarakanid aeti nende küladest minema ning juuniks 1949 kontrollisid rohingijad peaaegu kogu põhjapoolset Arakani. Ainult üks piirkonna linn oli jäänud Birma valitsuse kontrolli all. Samas 1948. aasta novembris oli Birma keskvõim kuulutanud välja sõjaseisukorra. Birma võimude andmetel jätkus ka peale firmaiseseisvumist naabruses asuvast Pakistan idaosast ehk kaasaja mõttes Bangladeshist migrantide tulv Birmasse. Kusjuures tulijad olid paljuski need, kes nüüd nimetavad rohingijad. Eks seda migratsiooni PEAB Birma illegaalseks. Rohingijad ise aga ütlevad, et peale firmaiseseisvumist muutus naabrusest Birmasse tulevate inimeste hulk väga väikeseks sest Birma võimud lihtsalt ei lasknud inimesi üle piiri. Aastatel 1950 kuni 54 korraldas Birma sõjavägi hinge võitlejate vastu mitmeid suuri sõjalisi operatsioone kusjuures selle tulemusena sai firma keskvõim enamuse Arakani osariigi territooriumist enda kontrolli alla. 1961. aasta lõpuks oli rohingadest võitlejate vastupanu aga praktiliselt igal pool Arakanis lõpetatud. 1961. aastal kuulutati Birmas riigiusuks budism. See oli väga tõsine löökro hingedele, sest pro hingad olid islamiusuline rahvas ja see budismi riigiusuks kuulutamine tähendas rohingade jaoks vägagi palju erinevaid keelde erinevaid piiranguid oma usutalituste läbiviimisel. 62. aastal tuli Birmas võimule vasakpoolne sõjaväe hunta. See sõjaväe hunta kasutas algusest peale vägagi räiget terrorit ja tänu sellele terrorile oli tro hingad kiiresti sunnitud oma tegevuse rahvuslike õiguste juurde saamisel sisuliselt lõpetama. Kohe võimule tulemisest alates hakkas Birma sõjaväe hunta korraldama Birma moslemite aladel regulaarseid reide ja viis läbi ka karistusoperatsioone kusjuures neid karistusoperatsioone viidi läbi kõikvõimalike erinevate ettekäänete alusel. Selle tulemusel paljud islamiusulised Birma elanikud, sealhulgas rohingijad, olid sunnitud põgenema Pakistani idaosasse mis hiljem iseseisvus bangladeshi na. Bangladeshi iseseisvumine toimus 1971. aastal ja samal aastal oli ka Bangladeshis peaaegu üheksa kuud väldanud iseseisvussõda. Selle sõja tulemusena põgenes Bangladeshist naabermaadesse üle 10 miljoni inimese. Väga paljud neist põgenesid Indiasse ja need Indiasse. Põgenenud olid valdavalt hindud, aga küllalt palju inimesi põgenes Birmasse ja Birmasse põgenes siis muuhulgas islamiusulisi rohingasid neid, kes olid elanud Bangladeshi kaguosas selles piirkonnas, mis piirnes firmaga. 1974. aastal moodustati Birmas ametlikult Arakani osariik. See tähendas, et sel ajal loodi erinevatele Birma suurematele rahvusvähemustele justkui sellised poolautonoomsed osariigid. Tegelikkuses nende osariikidele siiski mitte mingisugust autonoomset võimu ei antud. Terves riigis valitses sõjaväe hunta. See osariikide loomine oli puhtalt näilise võimu andmine kohalikele piirkondadele. Aastatel 1971 kuni 1978 korraldasid Birma Arakani osariigi budistlikud mungad massiliselt näljastreike. Nende neljast riikide eesmärgiks oli juhtida Birma võimude tähelepanu jätkuvale massimigratsioonile, mis ähvardas Birma etnilist koosseisu väga oluliselt muuta. Eeskätt ähvardas muuta siis Arakani osariigi etnilist koosseisu. Nimelt siis munkade väitel naabruses asuvast Bangladeshist jätkus islamiusuliste inimeste migratsioon Birmasse. Birma võimud võtsid protestijaid kuulda ja 1978. aastal saadeti umbes 250000 põgenikku tagasi Bangladeshi. See tagasi saatmine oli küllalt jõhker operatsioon. Selle vastu astus avalik üldsus mitmel pool maailmas ja algasid ÜRO poolt vahendatud läbirääkimised, mille tulemusena Birma aastatel 1978 kuni 79 oli sunnitud enamuse nendest 250-st 1000-st inimesest, kes olid välja saadetud tagasi võtma, kusjuures need tagasi võetud inimesed asustati Arakani osariiki. Rohingade vähene sõjaline vastu Aragoni osariigis kestis läbi 70.-te ja 80.-te aastate 20. sajandil. Rohingad moodustasid sel ajal mitmeid väikeseid vastupanuorganisatsioone. Need organisatsioonid võitlesid relvastatult Birma keskvõimu vastu. Aga need organisatsioonid saavutanud kunagi erilist edu, sest nende liikmeskond oli üldjuhul väga väike. Tavaliselt kuulus sellistesse liikumistesse vähem kui 200 inimest. 1982. aastal võeti Birmas vastu uus kodakondsusseadus. Seadus puudutas väga oluliselt rohingasid, sest selle uue kodakondsusseaduse alusel võeti rohingadel kodakondsus ära ja hingadele ei tohtinud kodakondsust anda. Rohingasid hakati nimetama islami usulisteks pensioniteks ja neisse hakati suhtuma kui välismaalastesse. Siin on üks huvitav moment. Birma keskvõim nimetas rohingasid pensioniteks, kuid tegelikult see ala, kus rohingijad olid naabruses Bangladeshis pikka aega elanud. See oli Alagus endale sisuliselt ei elanud. Nüüd see, miks nimetas Birma keskvõim rohingasid just islami usulisteks Bengaliteks, tuleneb asjaolust, et bengali rahvas, kellest natukene enam kui poole moodustavad islamiusulised Bengalid enam siis need, kes elavad Bangladeshis aga peaaegu poole moodustavad hindu istlikud Bengalid. Need on siis need, kes elavad Indias lääne bengali osariigis. 1988. aastal toimus kogu Birmas mitmeid väga aktiivseid väljaastumisi sõjaväe hunta võimu vastu. Selle tulemusena kuulutas hunta 1989. aastal kogu Birmas välja sõjaseisukorra ja repressioonid, mis olid niigi aastakümneid kestnud, muutusid veelgi jõhkram mateks. 1991. ja 92. aastal viisid Birma sõjaväelased Arakani osariigi põhjaosas läbi mitmeid etnilise puhastuse operatsioone. Neid operatsioone viidi läbi siis aladel, kus rohingijad moodustasid enamuse. Nendelt aladelt aeti hingad välja ja ei lubatud neile enam sinna tagasi pöörduda. Birma keskvõimu repressioonide tulemusena juba 1900 kaheksakümnendatel aastatel hakkasid osad rohingijad otsima võimalust Birmast lahkumiseks. Püüti põgeneda eeskätt Arakani osariigi naabruses paiknevasse Bangladeshi. Paraku Panlades väga vaesemaana ei suutnud sinna saabuvatele hingedele mingeid erilisi tingimusi pakkuda ja ka kaasajal küllalt paljud Bangladeshis elavad rohingijad elavad jätkuvalt põgenikelaagrites kusjuures põgenikelaagrites väga viletsate tingimustes. Viimase, umbes 25 aasta jooksul on rohingijad püüdnud ennast rahvusvaheliselt paremini organiseerida. Mitmel pool maailmas on loodud rohingade organisatsioone ja nende organisatsioonide peamine eesmärk on olnud juhtida maailma tähelepanu Crochingade väga tõsistele probleemidele Birmas. Aga lisaks on rohingad organisatsioonid püüdnud maailmas ka levitada aru saama, mille kohaselt hingede esivanemad on praeguse Arakani osariigi aladel elanud enam kui 1000 aastat või isegi mitu 1000 aastat. Viimase enam kui 10 aasta jooksul on Birma keskvõim korduvalt aga püüdnud maailmale ka omapoolset propagandat teha. Ja eeskätt on Birma keskvõim püüdnud väita, et rohingijad teevad aktiivsed koostööd al-Quaedaga, Talibani, ka muude organisatsioonidega, mis paistavad silma vägivallaga. Ja sellise sildistamise eesmärk on väga selgelt olnud vähendada maailma poolehoidu rohingadele, vähendada maailma katseid rohingade probleeme lahendada. Sõjaväe hunta võim lõppes Birmas 2011. aastal. 2012. aastal toimunud parlamendivalimistel võitsid demokraatlikud jõud Birma Parlamendi 45-st kohast aga koguni 43. Paraku parlamendivalimised ei lõpetanud kõrgete sõjaväelaste võimu täielikult. Ka praegu on sõjaväehulka endised juhid tegevad paljudel kõrgetel ametipostidel Birmas ja tsiviilvõim, mis on seal mõned aastad suutnud valitseda, ei ole demokraatlikke reforme suutnud kuigi suures ulatuses käivitada. 2012.-st aastast on oluline, et Arakani osariigis puhkesid vägivaldsed kokkupõrked rohingade ja Arakanide vahel. See konflikt algas sellest, et kusagil ühes külas oli väidet tuttavalt vägistatud budistlik karakani. Naine ja Arakonid arvasid, et vägistajateks olid olnud islamiusulised mehed, täpsemalt rohingijad. See tekitas pahameelt, see tekitas veelgi suuremat viha ro hingede vastu ja nii siis asusi tarakanid rohingasid kõikjal Aragoni osariigi territooriumil. Ründama läks lahti täielik relvastatud vastasseis mille tulemusena hukkus, kus peaaegu 200 inimest ja peaaegu 140000 inimest olid sunnitud kodudest lahkuma. 2012. aasta juunis kuulutas kesk kui maratoni osariigis välja eriolukorra ja andis sõjaväele laialdased volitused olukorra rahustamiseks. Paraku sõjavägi oli väga selgelt Arakanide poolel. Tegutses hingede vastu ja Viisra hingede suhtes läbiga küllalt tõsiseid repressioone. Organisatsiooni piirideta arstid, esindajad väitsid aga tol ajal isegi seda, et Arakani osariigis elanud budistid ähvardasid arste ja teisi abiandjaid et juhul, kui nad ravivad või aitavad moslemeid, võidakse nad tappa. Ja seetõttu olid paljud rahvusvaheliste abiorganisatsioonide töötajad sunnitud Arakanist lahkuma või vähemasti olid sunnitud lahkuma osariigi põhjaosast, kus elasid peamiselt rohingijad. 2012. aasta augustis kuulutasid rohingijad emigratsioonis olevat organisatsioonid välja Rahmanima islamivabariigi. Selle väljakuulutamise kohaselt peaks riik hõlmama tänapäeva Arakani osariigi põhjaosa ja selle pealinnaks peaks olema Arakani osariigi praegune pealinn. Selle riigi aladel moodustavad rohingijad umbes 60 protsenti elanikkonnast. Umbes 30 protsenti on seal Arakane, aga lisaks elab seal piirkonnas ka mitmeid teisi rahvaid. 2014. aasta märtsis keelasid Birma võimud uuesti Birmas sõnaro, hinga kasutamise keskvõim nõudis jälle. Etro hingasid, nimetatakse islamiusulistest pensioniteks ja seda nõuti ka rahvusvahelisel tasandil. Ja nii ongi viimase mõne aasta jooksul paljudes rahvusvahelistes uudistes räägitud laiemalt Islamiusuliste rahvaste probleemist Birmas ja on jäetud kasutamata sõna- rohinge. 2015. aasta algul hakkasid rohingalt massiliselt põgenema andamani mere kaudu paatidega lõuna poole. Nad püüdsid jõuda taisse Malaisiasse või Indoneesiasse. Mõnedel andmetel võis paadipõgenikke olla enam kui 25000. Täna arvatakse, et küllalt paljud nendest põgenikest ei olnud tegelikult rohingijad vaid olid hoopis naabruses Bangladeshis elanud erinevate rahvaste esindajad, kes püüdsid olukorda ära kasutada. Nimelt, kui nad said teada, et Birmast põgenevad inimesed paatidega lõuna poole siis hakkasid seda ka nemad tegema. Nad püüdsid väita, et ka nemad rohingijad, kuigi tegelikult nad ei põgenenud kaugeltki mitte tagakiusamise eest vaid nad põgenesid lihtsalt selleks, et saada paremat elu. See probleem on ju täpselt samasugune nagu praegune põgenike probleeme Euroopas. Tegelik kodumaal kannatajaid on vaid väike osa, kus aga väga paljud põgenikud on hoopis majanduspõgenikud, kes lihtsalt parema elu lootuses püüavad väita, et neid kodumaal taga kiusatakse. Ja seal, Kagu-Aasias oli see probleem täpselt samasugune. Ja oluline on ka see, et mitte kusagil neid paadipõgenikke seal vastu võtta ei tahetud. Neid ei tahtnud vastu võtta ei tai, ei Indoneesia, ei Malaisia. Kusjuures Indoneesias on huvitav see, et esimene piirkond, kuhu need paadipõgenikud sattusid, orjaatse Atjeede ala, selle rahvaala, kellest me oleme oma saates kunagi rääkinud. Aga Atjedel on niigi Aatšehhis palju probleeme. Atied niigi kardavad, et nende osatähtsus Saloachis pidevalt kahaneb. Ja loomulikult Atjeed absoluutselt ei olnud huvitatud täiendavate põgenikke täiendavate migrantide vastuvõtmisest. Aga rahvusvahelise surve tulemusena olid nii Tai, Malaisia kui Indoneesia siiski sunnitud osaliselt neid paadipõgenikke vastu võtma lootuses siiski need inimesed tulevikus Birmasse tagasi saata. Rääkides konkreetsetest nendest repressioonidest, mida Birmas võimude poolt ro hingede vastu ette võetakse, siis see nimekiri on küllalt lai. No näiteks ei ole enamikel rohingijad lubatud Birmas ilma võimude eriloata reisida. Nad peavad elama kindlas piirkonnas, sellest piirkonnast lahkuda nad ei tohi ja ka näiteks Arakani osariigist väljapoole võivad nad minna üksnes võimude eriloal. Osa rohingadest on aga firma võimude poolt ümberasustatud sunniviisiliselt kusjuures need sunniviisiliselt ümberasustamise on olnud just sellised, kus hingad on ümber asustatud Birma keskosasse Arakani osariigist küllaltki kaugele eesmärgiga rohingijad tulevikus täielikult siis budistlikke elanikke sisse assimileerida. Rohingadel ei tohi Birmas olla üle kahe lapse. Seda nõuet on rangelt järgitud ja probleemiks on ka see. Paljud hingad on vähemalt ühe päeva nädalas sunnitud tegema sunnitööd. See tähendab, et ühel päeval nädalas hingemehed on sunnid tasuta või üliväikese tasu eest tegema tööd Birma sõjaväe või Birma valitsuse heaks. Birma valitsuse heaks on eeskätt pandud siis rohingasid ehitama teid. Aga lisaks paljudel meestel on ka kohustus ühel ööl nädalas olla valvurid või teha nii-öelda tunnimehe tööd. Sunnitöö see ei ole siiski suunatud mitte ainult ro hingede vastu, vaid tegelikult ka palju tarakanid on sunnitud seda sunnitööd tegema. Tõsiseks probleemiks on piirkonnas ka see, paljudel tro hingedelt on võimud väevõimuga enamuse maast ära võtnud. Kusjuures ära võetud maa on antud kohalikele budistlikele elanikele. Firma keskvõim, Egaga Arakani osariigi võimud ei taha tegelikult üldse, et rohingijad Birmas elaksid. Birma on väga vaene maa ja selle vaesuse taustal on täiesti loomulik, et sealsed haridusolud on väga kesised. Birmas on väga palju kirjaoskamatuid ja Arakani osariigis, samamoodi on kirjaoskamatud osatähtsus väga kõrge. Suur osa rohingadest jaga Arakaanidest on kirjaoskamatud. Väljaspool osariigi pealinna on koolide võrk ülimalt hõre. Väga paljud lapsed ei saa kogu elu jooksul mitte mingisugust kooliharidust vilets, seal tasemel on ka meditsiin. Ka see probleem on iseloomulik Birmale kui tervikule. On arvatud, et sõjaväe hunta aastatel suunas hunta tervishoiule vähem kui ühe protsendi sisemajanduse kogutoodangust. Noh, see näitaja on kogu maailma mastaabis madalamate seas. Isegi Aafrikas on väga vähe riike, kus nii vähe sisemajanduse kogutoodangust meditsiinile suunatakse. Arakani osariigis on tervishoid aga eriti viletsalt tasemel. Kogu osariigis on vaid üks 200 kohaline erialaste spetsialistidega. Haigla Aragoni osariigi pindala on umbes 37000 ruutkilomeetrit ja seal elab enam kui 3,1 miljonit inimest. Aga selles osariigis on ainult üks 200 kohaline haigla, kus on olemas ka erialased spetsialistid. Lisaks on siis osariigis veel vähem kui 600 haigla kohta. Haiglaga sarnanevates asutustes, kus on olemas ainult üldarstid kusega puuduvad kitsamate meditsiinivaldkondade spetsialistid. Aragoni osariigi elanikud, sealhulgas rohingijad, tegelevad peamiselt riisikasvatamisega. Riisi all on osariigis koguni umbes 85 protsenti haritavast maast. Aragoni osariik asub mere ääres ja tulenevalt merelisest asendist on osariigis küllalt tähtsal kohal kalapüük. Aga see väljapüütud kala müüakse suures osas Birma pealinna ja osa sellest kalast ka eksporditakse. Arvatakse, et Arakani osariigi aladel on küllaltki arvestatavad nafta ja maagaasi varud kuid need varud on seni veel täpsemalt läbi uurimata. Aragoni osariigi majanduse arengut pidurdab ühest küljest haritud inimeste vähesus aga teisest küljest väga selgelt pidurdab seda arengut ka elektrienergianappus. Näiteks 2009. aastal kasutati kogu Arakanis ainult umbes 30 megavatti elektrienergiat. Võrdluseks. Eestis on ainuüksi Eesti soojuselektrijaama elektritootmise võimsuseks enam kui 1600 megavatti elektrienergiat. Ja kuigi viimastel aastatel on Oracani juurde ehitatud mitmeid hüdroelektrijaamu siis siiski see elektrini, kus on seal väga tõsine ja tõepoolest väga oluline arengut piirav faktor. Birmas ja Bangladeshis, kus kõige rohkem rohingasid elab, seal ei ole võimalik rohingija keelt koolides õppida. Aga alates 2013.-st aastast on rohingja keelt võimalik õppida Malaisias ühes koolis ja samuti alates 2013.-st aastast on rohinga keelt näiteks võimalik õppida Kanadas. Aga jah, paraku nendes kohtades, kus hingasid, elab rohkem seal. Seda keelt ei ole koolides võimalik õppida. Kogu kooli õppe, mis seal üldse olemas on, toimub firma keeles ja Bangladeshis bengali keeles. Rohindia keel kuulub indoiraani keelte hulka täpsemalt india keelte idarühma bengali Assami keelte harusse. Tuntumatest keeltest on rohinga keelele suhteliselt lähedased suguluskeeled, bengali keel ja Assami keel. Rohindjo keel on läbi viimaste sajandite kasutanud mitmeid erinevaid tähemärgisüsteeme. Näiteks on kasutatud araabia kirja niinimetatud Haniifi kirja aga uuemal ajal ka ro hingekirja, mis baseerub ladina kirjal. Esimesed rohinga keelset märkmed, mis on kirja pandud araabia kirjas, on teadaolevalt enam kui 200 aastat vanad aga mõnedel andmetel on olemas ka enam kui 500 aastat vanu kirjutisi. Inglise koloniaalvõimu all elades kasutasid rohingijad kirjakeelena peamiselt inglise keelt või urdu keelt. Vahel kasutati Caro hingekeelt, mis oli kirja pandud araabia kirja urdu versioonis. Alates Birma iseseisvumisest 1948. aastal sai Birmas ainsaks ametlikuks keeleks Birma keel ning rohingijad olid sunnitud kirjakeelena kasutama Birma kirjakeelt Birma kirjas. Alates 20. sajandi 60.-test aastatest hakkasid haritumad rohingijad rääkima avalikumalt sellest etro hingekeel vajab oma kirja, mis vastaks täpselt rohinga keele vajadustele. 1900 seitsmekümnendatel aastatel võeti rohingija keele jaoks kasutusele modifitseeritud araabia kiri ning araabia kirja urdu versiooni modifitseeritud variant. Kumbki kiri ei rahuldanud siiski tavalise hinge vajadusi sest mõlemad olid kiireks õppimiseks liiga keerulised. 1983. aastal loodi aga niinimetatud Hanifi kiri. See kiri on oma nime saanud looja perekonnanime järgi ja ka seda kirja kirjutatakse paremalt vasakule nagu araabia kirja. See kiri baseerub valdavalt araabiakirjal, kuid sellele kirjale on lisatud ka mõned tähemärgid Birma kirjast ja ladinakirjast. Üldiselt peetakse ka seda kirja liiga keeruliseks. 2000. aastal loodi Row hinge keele jaoks ladina kirjal baseeruv kiri. Selles kirjas on 28 tähemärki. Ja seda kirja on hakatud järjest enam kasutama. Sellel kirjal on mitmeid eeliseid võrreldes teiste kirjadega. Esiteks selles kirjas pannakse hinga, keel kirja täpselt nii, nagu hääldatakse. Teiseks on seda kirja küllalt lihtne kasutada internetis sest selle kirja väga enamus tähemärkidest on täiesti tavalised ladina kirjamärgid, mis on olemas näiteks inglise keeles ja kasutusele on ainult kaks niinimetatud lisamärki. Loomulikult ei ilmu Birmas mitte ühtegi rohinga keelsed jätkuväljaannet, ei ajalehte, ei ajakirja rohing ja keel on väga vähesel määral jõudnud internetti. On olemas mõned küllalt algelised sõnastikud keeleõppematerjalid. Neid tuleb tasapisi juurde, aga siiski see juurdetulemise tempo on seni veel küllalt aeglane. Ja loomulikult mitte ühtegi rohinga keelset artiklit ei ole olemas, vikipeedias rohing ja keelt ei ole, ei Birmasega Bangladeshis võimalik kasutada ametlikus asjaajamises. Veelgi enam, eriti Birmas võidaks inimesi avalikus kohas ära hinga keele kasutamise eest võimude poolt isegi karistada. Aga sellest hoolimata. Ta isegi enam kui 95 protsenti rohingadest kasutab täna Birmas omavahelises suhtluses just nimelt Rahinge keelt. Et rohingade seas ei ole zero hingaagee välja surnud. Kui nüüd mõelda hingede tuleviku peale, siis mulle tundub, et ega see väga roosiline ei ole. Isegi täna, kus firmas on ju sisuliselt võimul tsiviilvalitsus kus võimud püüavad astuda samme demokraatlikul arenguteel puudub sellel valitsusel soov rohingadele vastu tulla. Sellel valitsusel puudub soov rohingasid Birma kodanikeks pidada Birma täieõiguslikeks elanikeks pidada ka selle demokraatliku valitsuse esindajad erinevates rahvusvahelistes organisatsioonides. Püüavad pidevalt väita, et rohingijad on firma jaoks ebaseaduslikud sissetungijad. Ja sellises olukorras on küll väga raske näha, et hingad seal mingisuguseid õigusi juurde saaks. Maailmale ei ole tänaga selliseid häid hoobasid, millega Birmad sundida seda tegema. See riik on nagunii väga vaene, selle riigi elanikud on vaesusega harjunud. Põhimõtteliselt võiks olla võimalik siduda firmale anud Ta abi sellega, et Birmas elavad erinevad vähemusrahvad mitte ainult rohingijad vaid ka paljud teised rahvad saaksid tulevikus elada paremates tingimustes saaksid omale mingi autonoomia. Aga täna on firma sellises olukorras, kus keskvõim ei ole nõus sellega, et õigustes saadakse vastu näiteks rahalist abi pro hingade püsimajäämine lähematel aastakümnetel on siiski ilmselt üsna tõenäoline sest nii Birmas kui ka Bangladeshis elavad rohingijad küllalt kompaktsel asualal ja on vägagi hästi suutnud säilitada oma põhilise rahvustunnuse, milleks on rohingija keel. Kuulsite saadet riigita rahvas Birmas elavatest hingedest, rääkis Andrus Mölder.