Treener lugu peeti igas maja kaadriiderra meistrid, sellid, õpipoisid, kaadriiderra auga halliks minna võisid kaadriinila kaariga öise töö juures tööde kallale. Restööde kallale. Selles vanas laulus on juttu õige paljudest tublidest meistrimeestest. Aga meie valisime tänase saate motoks salmi, kus öeldakse, kinksepp tegi paari kingi, vaatas uhkelt, ümberringi. Meistrid sellid, õpipoisid A terra auga halliks minna võisid kaadri Ra kaariga tööde kallale, kääri, käised, tööde kallale. Kui vana on kingsepaamet ja kes oli maailma esimene kingsepp, seda ei mõista küll keegi öelda. Kindel on aga niipalju, et kahel jalal käima hakkasid inimese esivanemad kunagi paljasjalgse heina. Ja nii palju ka, et kingsepatöö vanus on üle 5000 aasta. Nagu paljud muudki targad leiutised on Euroopasse tulnud hommikumaadelt, nii arvatakse ka jalatsite algkoduks Egiptus ja teised Lähis-Ida maad. Juba vanimad arheoloogide leitud jalavarjud on üsna erineva tegumoega. Egiptuses kerge kõrkjaist punutud ja painutatud ninaga tald paari rihmaga. Muide ainult vaarao ja tema ülikute luksusese Assüüria sandaalidele tehti samal ajal tugevat kinnised kannad. Pärsia skandaal oli juba pahkluuni ulatuv kerge saabas. Need viimased polnud enam luksusasjad, vaid päris asjalikud jalatsid. Aga muidugi ka mitte igaühele, vaid eeskätt sõja pealikutele. Laulu meil nendest antiiksetest saabast eelkäijatest teadagi ei ole. Kuulume siis laulu kaasaegsetes sõduri saabastest, mille tähtsust oskab hinnata igaüks, kellel rasked rännuteed selja taga. Aga tants läks lahti. Polkasamm jaka? J. Arstid propageerivad paljajalu käimist kui kasulikku ja tervislikku nähtust. Ja kes meist seda vahel liiva või muru peal meeleldi ei teeks. Vahepalana. Aga vanad kreeklased olid vist küll viimased meie tsivilisatsiooni pidevuses, kes paljajalu seltskonda ilmumist sündsaks pidasid. Roomlastest alates nõudi seadu on juba gängitsetud jalgu. Meie päevilgi moodsad sandaalid on üsna rooma lõikelisid. Ei ole muidugi põhjust arvata, et teised rahvad oleksid pidanud seni kõik paljajalu käima, kuni Rooma vallutused nendeni jõudsid või jõudmata jäid kussiga külmtallad kibedaks tegi, mõeldi kaitseks jalavarjud välja. Põhjarahvaste põdranahkse tundad oma praktilisuses on juba väga ammu kasutusele võetud jalatsid. Samuti karjakasvatajate nahk, pastlad ja metsast alade asukate viisud. Ja lihtrahva jala katetena on nende ajalugu pikem kui mistahes moevoolust ajendatud jalatsite. Iialgi on olnud. Kes meist poleks õrnas eas maadelnud ühe ülesaamatult raske näiva ülesandega panev väike inimene kingi jalga, ikka on millegipärast king õige jalg vale, või vastupidi. Aga see on alles mõne sajandivanune mure. Kreeklastel roomlastel olid küll jalatsit parema ja vasaku jala jaoks eraldi. Siis unustati see mood enam kui 1000-ks aastaks. Jänes prantsuse luide hiilgavates õukondades hakati jälle parema ja vasaku jalatsi vahel vahet tegema. Heinid nurgas seistamalda rõõmsad kingad, puust nurgas seista valda, rõõmsad kingad, puusad sest debatti hoida, tantsida rõõmsalt hingatavas Emando kogu rõõmsat hingad. Tõmba tüdruk kingad jalga, rõõmsad kingad, lambatüdruk kingad jalga, rõõmsat hinda kuust jookse peole taktsiooniga rõõmsad kingad, tõmba jalga. Saapaid saavad tiivad rõõmsad puusad saavad tiivad, rõõmsad kingad. Koos rõiva moodidega on jalatsidki läbi teinud peadpööritav vaid moeuperpalle. Vagatseval varasel keskajal kohmakad puud Aldadega kotad. Ristisõdade ajal ajasid nii naised kui ka mehed jalga, pehmed nahk, taldadega säärised nagu sukad. Aga kellel rohkem rikkust, see tahtis aastasel ju ka välja paista. Nii ilmusid ülikute kingadele tikandid ja pärlid, kalliskivid ja karusnahad. Moodi tulid terava ninaga kingad ja iga moega on kerge liiale minna. Siis laskis mõni keskaegne keigar oma kinganina tervelt 70 sentimeetrit varvastest edasi venitada. Niisuguste suuskadega poleks saanud enam ringi kõndida, appi tuli siis ketike, mis selle londi graatsiliselt üles pööras ja jalavõru abil pahkluu külge kinnitas. Aga niisugust ilu võisid endale lubada muidugi ainult kõige kõrgemast seisusest moemehed Neist pisut madalamal astmel, seisvatel biidolema, pisut lühemad kinganinad ja nii edasi, kuni lihtrahvani välja, kellel vastavalt tiitli puudumisele ja rahakoti kõhnusele pidid ka kinganinad olema varvastega tasa. Muide, ajalugu räägib ka niisugust juttu, et pika ninaga jalatsite moealgataja olnud üks vigaste jalgadega krahv, kes teinud endale häda sunnil veidrat saapad. Aga suurmeeste veidrused on ju mujalgi moeks saanud. Oli ta ka jalatsite ja nende kandjate vahekorrad kõik täpsete reeglitega määratud. Siis ei saanud kink sepa ametiski enam ilma kindla organisatsioonita hakkama. Tekkisid Kingissepa tsunftid, kus skra pani ranged piirid meistriselli ja õpipoisiõigustele ja kohustustele. Ning käsitööliste linnajagudes ilmusid jalavarjukujulised rippsildid. Kes need Seda veel ei tea kes neid kanti. Et sellele, kes, Tõuseb meister. Nii nagu mure kui neis kingades Mul jätkub kõigi aga. Tihti. Pilk tõuseb. Ja siis poiss, kui meeldiv oleks see, kui nad keerleks tantsu kiiresti mõeldud. Paki teeb. Ise, ütleb nii. Hoiakut kõigi. Umbes samast lokk hingedeajastust pärinevad ka kalossid eelkäijad. Muidugi polnud need kummikalossid, sest ameerika koos kautšuubiga oli veel avastamata. Aga keskaegsete linna tänavate porijõgedest aitasid pehmest nahast kingade omanikke üle kõrged nikerdatud puutallad, mis kinnitati rihmadega jala alla. Sellest samm tagasi ajalukku on antiik-kreeka teatrist kasutatud koturnid kõrge tallaga sandaalid mis tegid näitleja pikemaks ja paremini nähtavaks. Ja samm edasi ajalukku. Eks need ole meie päevade ülikõrget platvormi perroonid võib panna toonid, mis teevad kandja muidugi ka paremini nähtavaks. Et renessansiajastul oli üldine, püüa loomulikkuse ja vabaduse poole, siis pidid ka kingad olema laiad, avarad ja mugavad järsult lõigatud nina ja ribadeks hakitud pealsed. See võrdlemisi otstarbekohasena tunduv mood ei rahuldanud enam seitsmeteistkümnenda sajandi versai õukonda. Pompöösset seosed, pandad ja kõrged kontsad läksid moodi ka meeste-naiste kingad tehti blokaadist ja ülikõrgete krookel kontsadega. Välja minnes kinnitati neilegi alles spetsiaalsed tallad. Aga liikumine oli selle kaadervärgi peal nii ebakindel, et daamid pidid appi võtma jalutuskepi. Eriti noobliks peeti punaseid kontsi. See oli aadlike eesõigus ja lihtrahvale seadusega keelatud. Prantsuse revolutsiooni päevil aga piisas punastest kontsadest ja kinga pannadest et vangi või võlasattuda. See oli nii kindel kõrgaadi tunnus. Territooriumi ajal tulid aga moodi naistel nii õhkõrnad, siid, kingakesed, mis meenutasid lausa haldjasusse. Pehmed, kontsata ja tikanditega. Selles laulus ei olnud otse küll kingadest juttu aga selles muinasjutus on kesksel kohal just kuld, kingakesed, mille järgi prints pidi Tuhkatriinu ära tundma. Ja on veel muinasjutus saapad saabastega kassi omad. Piltide peal kujutatakse neid enamasti ikka nagu laiade lehter säärtega, musketäri saapaid. Ja on ju veel ühed üldtuntud muinasjutte jalatsid, seitsmepenikoormasaapad ammune unistus, mille meie ajal on teoks teinud küll mittekingsepad, vaid teised sepad. Osta. Möödunud sajandil hakkasid jalatsid muutuma üha asjalikumaks. Naistel tulid moodi pärlmutternööpidega ja kontsadega säärsaapad. Meestel jälle madala kontsaga ja otsekui kraega poolsaapad, millele samuti võis ohtralt nööpe peale laduda. Nuttis õnnetu Yorkhaadniel kiir ennast oma saapanööpidega kõigi lugejate mällu. Suured uuendused tõi möödunud sajand ka kingsepp meistrite ellu. Varem oli see puhtalt käsitööliist ja haamer, puutikud ja pigitraat ning lõputu õmblemine. Aga 1833. aasta andis tikutamis masina 1845. aastakingsepa õmblusmasina ja läks lahti jalatsite tööstuslik tootmine. Ilmusid peokingad ja peosaapad, mida meie küladeski noored hakkasid tasapisi küla kingsepa tehtuid eelistama. Meil. On? Olla. Tantse. Ikka hooga nimi kanti. Ja hüppadele sale väina ööga. Ega mul ei olnud. No ma loodan Et. Ta. Ulgu kingavabrikuid kuitahes palju ja materjalid kui tugevad tähes kingsepatöö, moderniseeritud ja mehhaniseeritud, kõige kõrgem kem astmeni. Aga ilma päris traditsioonilise king sepata ikka vist nii kaua toime ei tule. Kui jalatsikandmise mood püsib? Kes siis aitab, kui kontsaplekk ära tuleb? Rihm kuskilt katki, pakatab terav nael varvast torgib ikka seesama haamri ja liistude juures, istu kingseppmeister. Väheks jääb neid meistreid. Amet pole praegu popp, aga vajalik. Seda kinnitavad pikad järjekorrad igas kingaparanduspunktis. Moed muutuvad kõiges, muutub kingamood ja muutuvad ka moeametid. Äkki saab kingsepaametki jälle popiks? Sest narr lugu küll, kui just selle koha pealt king pigistab. Ega ilmaaegu voorisilmadega saada meili järgi vaata ela toidupoekett ja need korjata. Eks. Laps aga pea nägigi välja katvat suud, nagu märkad, proovigu parklas. Õiged annata ehk siis. Teised, et sportlane ja nii meie mehepojad, küla vahel hinnad kõrgemad, tüdrukud vaatavad, seisatavad, jäävad siduvad point arremmaid. Meie põhjareostus. Ega meie poleeduludeiskedel kaela endale aega raiskama aega ja meie tulime, võiksime leida endale noorikud.