Iga inimese tee muusikasse on erinev. Kuidas teie muusikasse tulite? No ma pean ütlema, et ikka kooli muusika kaudu. Koolis oli meil väga aktiivne muusika, tegevus oli, koor oli orkester, mängisin orkestris viiulit, et oli võrdlemisi huvitav repertuaar. Meil mäletan, et juba hommikul kell kaheksa läksime orkestri harjutusele, mängisime isegi supleja avamängu, mis oli viiulitele küllaltki keeruline. Kui hästi see välja tuli, kes seda nüüd praegu oskab täpselt ütelda, lapse kõrvaga oli see muidugi ülev ja tore. Õpetajaks oli mul Anton Kasemets väga tubli muusikamees kes andis õpilastele väga palju muusikateatris. Ma õppisin viiulit juba väikse poisikesena. Alguses oli minuõpet raja Krause, kes oli ühtlasi ka oma hariduselt helilooja ja kirjutanud ka kodavatoorium lõpetamiseks sümfoonia. Ja hiljem juba tõsisema õppimise ajal õppisin Rudolf Palmi juures viiulit, aga eks see muusikapisik sai alguse kodunt. Ega vanemad muusikaga ei olnud seotud? Ei, vanemad ei olnud muusikaga seotud, aga ema oli väga musikaalne ja kodus lauldi palju. Eks see oli üks põhjusi, miks ka nagu muusika hinge läks ja peab ütlema, et isa toetas ka muusika õppimist. Näiteks ta isegi keeldus raadio ostmisest, et siis kuulatakse ja ei, ei mängita kodus, selle asemel ostis klaveri ja teisi pille, et lapsed saaksid kodus õppida mängima pillide pääl. Laps jäi kodus siis mitmeid lapsi, oli jah peale minu veel kaks õde ja kõik õppisid natukene ka muusikat, aga muusika teile nad ei läinud, ei peale minu ei läinudki. Kuidas see viiulimängija siis koorijuhtimise töö peale sattus? Muidugi, koorilaul oli minule avaldanud juba lapsepõlvest peale väga suurt mõju, aga sattusin ma ja tõepoolest juhuslikult asutati riiklik akadeemiline meeskoor 1944 ja olles siis tol ajal õpilasena viiuliklassis, parandasime sõjahaavu, panime klaase Suvorovi õppehoonele ja sinna ruumi tuli ka hääli proovima riikliku akadeemilise meeskoori vastu võtma uusi lauljaid, Gustav Ernesaks. Kuna mina seisin ka seal samas ruumis, siis mõtles ta, et nähtavasti ka oleneks sisse astu eest, proovis mu häält ja tegi ettepaneku kooriastumiseks. Nii sattusin ma lauljanna riikliku akadeemilise meeskoori tema asutamise esimesest päevast. Hiljem aga 1946 tegi Gustav Ernesaks mulle ettepaneku juba minna õppima terrigeerimistema klass. Nii et te olete seiskustega saksa õpilasi kuidas maestro pedagoogina tundus? Need õpilased, kes laulsid ühtlasi meeskooris, need said muidugi temalt väga palju. See kaks tundi, mis oli konservatooriumis, see oli sageli jäänud asjade algus, aga põhitöö ja tema nii oskusi nägime praktilise töö juures just kooriproovides. Nii et meie tunnid, kes sind iga nädal seitse päeva, aga mitte kaks-kolm tundi nagu üldiselt teistele õpilastele ja nii me olime muidugi väga õnnelikus olukorras, saime oma professorilt väga palju. Ja millal te esimest korda kooriette saite? Nugurjete sain ma esimest korda juba 1946. aastal. Siis oli võrdlemisi palju Tallinnas väikese koore, minu esimene koor oli Tallinna heakorratrusti segakoor. Kuid varsti hakkasin maga hääli õpetama ka juba riiklikus akadeemilises meeskooris, nii et ma täitsin seal juba varsti ka koormeistriülesandeid. Hiljem tulid veel väikesed koorid, tuli kirjastuskeskuse segakoor, tuli Eedeegaavelli keskuse segakoor ja kommunisti klubi segakoor, need on siis väiksemad koorid, millega ma olen siis ka veel tegelenud. Oma üliõpilaspõlves. Aga olles rammis lauljana saiti palees garammi juhatada Jah, sain küll, täpselt, ma isegi praegu ei mäleta, millal oli see esimene kord. Aga see oli juba varsti kas teise või kolmanda kursuse üliõpilasena. Konservatoorium sai läbi 1952. aastal ja kuhu siis tööle sai mindud? Minu suunamine läks võrdlemisi kaugele, mina palusin ennast suunata Kiirovi oblastisse ja seal töötasin neli aastat, seal oli mul töö väga pingerikas. Kuna meie eriala inimesi oli seal vähe kõrgema haridusega koorijuhte, siis isegi kujunes vahel muusikakoolis, kus ma töötasin, koormus väga suureks, samuti oli terve rida aga isetegevuskoore. Eriti loen edukaks just oma tolleaegse perioodi tööd esimese mai nimelise masinaid tehase segakooriga millega siis 1956. aasta üleliidulisel isetegevuskollektiivide ülevaatusel saime seal esikoha ja preemiaks sõidu Moskvasse. Moskvas toimusid siis esinemised klubides ja ka üleliidulises raadios. Kiirabis te püüdsite ka paika panna meie eesti traditsiooni laulupeo näol. Jah, juhatasin seal esimest ja teist Kirovi linna laulupidu, muidugi see ei olnud niisuguse mastaabiga laulupidu, nagu on ta siin, meil seal lauljad ei ole mitte tuhandetes, vaid olid sadades. Aga siiski see oli esimene, niisugune huvitav üritus toimus staadionil ja sellest võtsid osa nii kõik linna kui ka siis ametiühingu juhtivad tegelased. Laulurõõm oli palju ja koorid valmistusid hästi. Selleks peoks toimus ka rongkäik, nagu meil siin. Ja see oli muidugi ülev, tore ja leidis sooja vastuvõtu ka teised linna elanikel. Kas sidemeid Kirovi ja kirev oblastiga on säilinud ka tänaseni? On ikka säilinud, sest et mul on ju seal palju õpilasi ligi paarkümmend, kes lõpetasid muusikakooli ja neist on praegu mitmed kaasajal juba nii kogenud koorijuhid ja kultuuritegelast. 1956. aastal kutsus Ernesaks mind tagasi meeskoori ja siis tulingi. Alguses olin laulja kohal ja 1957.-st aastast alustasin juba tegevust. RAMi dirigendina. Olles dirigendina lauljanna rammis, olete te ilgelt palju reisinud terve nõukogude maa, mis läbi käidud. Ja näinud olen ma palju ja kuulnud olen ma palju kollektiive. Olen näinud väga palju huvitavaid muusikuid. Olen külastanud peaaegu kõiki Nõukogude Liidu konservatooriumi ja peab ütlema, et need sõidud olid väga huvitavad ja rikastasid mind. Palju ja siis tuli kutse võtta vastu Estonia teatri koormeistrikoht. Ja see oli 1963. aastal, kui olime riikliku akadeemilise meeskooriga Tartus ringreisil, siis ühel hommikul helistati Kultuuriministeeriumist, telefoni juures oli tolleaegne kultuuriminister seltsimees Ansberk ja ta tegi mulle ettepaneku asuda Estonia teatri peakoormeistri kohale. Võtsin ükspäev mõtlemisaega, järgmisel päeval andsingi jaatava vastuse. Muidugi ei läinud ma mitte sinna kohe, vaid veel mõni kuu töötasin ma riiklikus akadeemilises meeskooris, tegin veel ühe sõidu mööda nõukogude liitu. Huvitav kokkusattumus on selles mõttes, et viimane kontsert rikuga akadeemilise meeskooriga toimus mul Kiirovi linnas peamine põhjus muidugi tulekuks teatris oli muidugi see, et eks ju, iga koorijuht tahab ju oma kollektiivi. Ja kui niisugune võimalus oli, siis vaevalt küll, jätab ükski koorijuht seda kasutamata. Ta oli küll teistmoodi, kuid varsti hakkas ta mõjuma väga huvitavalt. See töö sellepärast et Estonia teater on täis suurt muusikat ja minu esimene ooper oli Carmen. Nii et. Ma sattusin just niisukese ooperi pääle, mis on üks maailmaliteratuuri pärli ja muidugi see oli väga huvitav seda teha. Ja seda tuli kiiresti teha. Aga see sai valmis vist ühe kuuga. Kas teatris koormeister etendustel ka mingil määral osaleb või koormeister valmistab ainult koori ette? Üldiselt muidugi peab koor, mis seal kõige jälgima etenduse taset, sest on ju vaja proovide käigus vahel mõnda kohta parandada, mis on juba natukene käest ära läinud. Nii et üldiselt siiski on vajalik oma etenduse ajal olla õhtul väljas ja jälgida, mis laval toimub, kuidas etendus läheb? Teatritöö on selline, et juhtub igasuguseid äpardusi, aga publik ei toida märgata. Võib-olla on teil ka mingi selline juhtum meeles? Nojah, eks pika aja peale juhtub, väga palju, on ka niisuguseid imelikke juhtumisi olnud või isegi naljakaid. No ma ei räägi sellest üksi, et vahel on kiiruga ette pandud vuntsid ära tulnud või, või habe lahti läinud. Aga üks tõsiselt niisugune imelik juhtum juhtus, kui toimus nõidkütti üks etendusi, seal oli keset lava tehtud auk, kust tuleb remiit, tõuseb üles, laulab seal. Ja see on kõigile tuntud kooriajal ja kui siis mehed peavad marssima sealt lavasügavusest ette, siis neid hoiatati, et nad peavad jälgima seda, et nad ei kukuks sinna auku. Aga tõepoolest juhtus ühe etenduse ajal, et üks mees julge sammuga läks. Ja kui hakkas parajaste refrään, siis seda meest enam ei olnud, minule muidugi, alguses tekkis väga suur ehmatus, sest et seal oli küllaltki sügav see lava sügavus, seal aga õnneks midagi halba ei juhtunud, aga mees oli järsku lavalt kadunud. Teatris juhtub ka nii, et tuleb. Ükskord oli küll niisugune juhus, kus ma pidin tõesti ilma proovita asuma juhatama Rossini, türklane Itaalias, noh, üldiselt oli muusikatuttav. Ja muidugi tuli mul teha eeltööd natukene Kalindiga, ent meelde tuletada kõiki neid kohti, mis ei puudutanud koori. Kuid etendus siiski toimus ja need olid minu ja esimesed niisugused ristsed ooperi juhatamisel pärast sai veel paar korda seda ooperit juhatada kaua, kuni dirigendid paranesid kasvandis. Teine tunne, kui koos kooriga on ees ka orkester ja solistid, kahtlemata. Kuid peab ütlema, et teadvus juhatada raskem, seal on kõik natukene kaugemal. Kontsertsaalis on, on kontakt lähem nii solistidega kui ka kooriga, enesetunne on kindlam, teatris on see kõik väga kauge, nähtavasti see tahab suuremat harjumust ainult paar korda juhatada. Etendust on muidugi ikka hirmuga pooleks, kas ikka kõik läheb hästi ja kas kõik läheb kokku? Estonia teatrikooril on veel selline omapära, et mitmed meie tänased tuntud solistid on võrsunud koori ridadest. See on tõesti niisugune omapära, mis on äratanud omamoodi imestust ja ja ka tunnustust üleliidulises ulatuses, sest tavaliselt on nii, et solistivõimelised inimesed enam koori ei lähe, meil on aga olnud asi vastupidi ja solistid on kasvanud välja nii-ütelda koorist muidugi see on andnud neile väga palju juurde hea ansamblitunnetuse lavalist vilumust. Ja kui nad tulevad siis juba solistina laulma, siis on meil palju kindlam tunne laulda, kui neil kahtlemata, kes asuvad laval esmakordselt juba ainult solisti rollis, minu ajal laulis näiteks Anu Kaal. Neli aastat tol ajal ei teadnud, et kasvab välja sealt nii suur solist, Nõukogude Liidu rahvakunstnik, aga meid, solist on seal väga palju olnud. Me teame, ka Hendrik Krumm on väga pikka aega laulnud, tema laulis küll enne mind. Aga kõigist on saanud hääd solistid ja võib siiski kindlalt öelda, et koor siiski head lauljat ära ei riku ja millised etendused on kõige rohkem meelde jäänud? No ma juba nimetasin Carmen, ent see on tõesti jätnud jälje ja see on juba mul teha tulnud juba teistkordselt. Kahtlemata väga huvitav oli teha Eino Tambergi raudselt kodu. Egaade statistikaga piht pole tegelenud, palju neid oopereid kokku on? Ei, praegu ei ole veel kokku võtnud, aga kui nüüd aega ja mahti on, kui kõik juubelid mööda lähevad, arv on, siis on üks kord vaja kokku võtta, aga neid tuleb ikka päris mitu kümmet. Teid on võrreldud usina sipelkaga, kelti tasapisi oma tööd ja olete mitmekordset koormat vedanud. Kõik oma tööaastad teatrite kõrvalt olitega pedagoog. Ma juba nimetasin, algasin oma pedagoogitegevust Kiirovi muusikakoolis ja hiljem jätkasin seda Tallinna muusikakoolis ja ma pean olema selles mõttes õnnelik, et ma olen saanud töötada koos väga toredate pedagoogidega, nagu Arvo Ratassepp oli tol ajal õppealajuhataja Kuno areng ja terve rida teisi kori juhte. Muidugi kõige olulisem see, et ma olen saanud olla niisuguse inimese õpilane ja kolleeg nagu Gustav Ernesaks, sellepärast et see on kahtlemata rikastanud, andnud pagasi kaasa ka endale, kuid tulevasele õpetajale, keda te oma õpilastest võiksite nagu ära märkida, kes on südamelähedasemad olnud ja raske on nüüd ütelda, südamelähedased on nad kõik olnud. Aga kes on nüüd võib-olla natukene, kui ma olin jõudnud, no siin on praegu Tarmo leinata Vanemuise peakoormeister siis on valli Ilvik, kes on praegu EPA segakoori dirigent, saavutanud ka juba häid tulemusi ja Tartu muusikakooli pedagoog. Alles hiljuti lõpetanud Kaarin hernekoos oma kolleegiga saavutas TRÜ kammerkooriga käesoleval aastal kammerkooride võistlusel esikoha. Nii et need üliõpilased on saanud juba ennast näidata üheks. Teie pedagoogide tahuks on poistelaulu taaselustamine meie vabariigis. Poistega ma töötasin 19 aastat ja Ma läksin sinna vist nähtavasti sellepärast, et oli lihtsalt tarvis minna. Kuna raske oli leida lauljaid rammi, siis paljud olid sõja tõttu kas lahkunud või surnud. Ja tundus nii meil Gustav Ernesaksaga vahel vesteldes, et on tarvis tingimata asuda järjekindlamalt välja õpetama noormehi ja poisse et saada järelkasvu, meie meeslauljad, tele ja see nähtavasti oligi see mõte, mis viis mind poistekoorijuurt. Kui tehti mulle ettepanek 56. aastal asuda poistekoori dirigendi kohale, siis võtsime ka selle vastu, et ega mul nisukest Oskust alguses ei olnud just väikeste lastega töötamiseks, sest olid ju kõik minu õpilast olnud juba ikka vanemad ja täiskasvanud. Aga eks inimene õpib ju pikkamööda kõigest ja, ja harjub kõigega. Ja peab ütlema, et me saime poistega päris hästi läbi ja mul oli seal ka tublisi abistajaid lastevanemate näol, kes väga aktiivselt võtsid osa lastevanemate komitee tööst. Samuti Tombi kultuuripalee juhtkond, eriti Linda Teder, kes oli seal direktor asetäitja. Tema väga palju aitas kaasa poistekoori tööle, samuti minu abilised dirigendid Aita Teder ja kadunud Gunnar klas kui varade postilade tegelemist, et me võtsime vastu juba kuskilt viie-kuueaastasel ettevalmistuskoor ja praktiliselt niisuguses kontsertkooris poisid saavad laulda üks, kolm-neli aastat täie pingega, siis hakkab juba hääl murduma ja, ja ta peab juba kurss lahkuma ja kogunes neid juba suur hulk poisse, siis me moodustasime sellest puhkpilliorkestri. Ja see Tombi kultuuri puhkpilliorkester töötab tänaseni ja väga edukast. Nende aastate jooksul on ilmselt teie käed läbi käinud sadu poisse, nüüd on ikka päris suur hulk ja eriti hea meel on praegu, et tihtipeale mõnes kooris võid kohata jällegi oma vana laulupoissi. Ja kindlasti on mõni ka niisugune laulja, kes on niivõrd muutunud, et ei tunnegi ära näidanud, tihtipeale tulnud ka tänaval vastu, kes lihtsalt tutvustab ennast kasson, koorist võrsunud ka instrumentaalmuusika harrastajaid on küll, võib nimetada siin Urmas Vulpi viiuldajad, kes laulis nii väga mitmed aastad kooris siis Sulev ja Olev, Aino mäed. Juba meie praegused tublid puhkpilli mängijad siis Toivo Unt kontrabassimängija ja neid terve rida, aga peab ütlema, et mitte üksi pillimehi terve rida aga on meie reast sattunud teatriteele. Jüri Krjukov, Lauri Nebel Priit Pedajas, Aare Laanemets. Kõik on omaaegsel poistekoori väga tublid lauljad olnud. Eks poistega said ka rännuteed jalge alla võetud. Kuhu kaugemal reisid visid, poistega sai sõidetud väga palju üle 40000 kilomeetri. Et need sõidud olid üsnagi huvitavad ja küllaltki vastutusrikkad, sest et mitmel korral võttis poistekoor osa Eesti kultuuripäevadest teistes vabariikides, no ma nimetaksin siin Irkutskis Taškendis. Peale selle on muidugi poistekoor laulnud ka Moskvas väga vastutusrikastel lavadel nagu konservatooriumi suur saal kongressile palee isegi sõit läks väljaspool Nõukogude Liidu piire ja toimus Ungaris Üheteist lastekoorifestival Budapestis. See oli üsna huvitav üritus ja poisid tulid ka sealt tagasi aukirjaga ja toredate mälestustega. Eriti jäi rahule Ungari raadio, kus me lindistasime väga lühikese ajaga terve rida asja sisse. Enne seda olid üht kodused kogemused juba olemas, Eesti raadiole hulganisti lindistanud. Jah, on tulnud lindistada ja on tulnud ka plaadistada, nii et eks need kogemust olid juba olemas, mingil määral. Kõik laulupeod pärast sõda olete te ilmselt kaasa leidnud algul lauljale ja pärast juba laulupeojuhina. Laulupeojuhiks mind kutsuti just kõigepealt poistekooride juurde, sest olin ju mina üks neid väheseid tolleaegseid koorijuhte, kes tegelesid poistekooridega. See oli päris pikka aega ja viimased aastad on mulle juba usaldatud riigi vene kooride juhatamine ja suure koori kõla laululavalt jälle on jälle midagi muud ja ekse kuidagi ülendab ka juhti ja siiski annab kordumatu elamuse, nii nagu ta annab seda kuulajatele, nii annab seda koorijuhile. Mitmeid kordi. Olete seal olnud 65.-st aastast pääle kõik üldlaulupeod ja vahepealsed. Laste ja koolinoorte laulupeod on ju nii, et ega Tööteie tööks on muusika ei täida inimese kogu elu. Et on ka veel muid huvialasid, millega teie veel peale muusika tegemisi tegelete? Kui ma ütleksin, et minu põhitöö oli näiteks riiklik akadeemiline meeskoor või teater siis ma ütleksin, minu huvialaks olid poisid või vastupidi. Mõni teine koor, sest et praktiliselt aega palju sealt üle ei jäänud. Ma võin ütelda, et selle 19 aasta jooksul ei olnud minul peaaegu ühtegi pühapäeva. Suurema osa suve puhkustest tuli anda ka poistele, olles nendega koos laagris. Nii et eks ta kujunes nii rohkem ikkagi huvialaks. Kas oma perekonnaliikmetest ka keegi on muusikateele sattunud? Jah, muusikaga on nad tegelenud kõik. Ja praegu üks tütar töötab Eesti raadio ja televisiooni estraadiorkestris poega ka Estonia teatri ooperikooris. Üks on lõpetanud Tallinna muusikakooli, teine, No praegu olete juba varajaga seisuses mitmekordne vanaisad, olete juba viiekordne. Kas lapselapsed ka poistekooris kaasa löövad? On teil poisse ka veel? Tüdrukud? Poisse küll on? Jah, aga veel kaasalööjat ei ole vegan veel väga väikesed. Selle suure töökoorma kõrval olete pidanud ka palju ühiskondlik ameteid. Igal juhul need komisjonid ja kunstinõukogude. Selleks küll aega jätkunud, kogu see minu teatri tööaeg, see oli seotud ka Estonia teatri kunstinõukoguga. Olen olnud ka riikliku filharmoonia kunstnõukogu liige, praegu olen Tallinna riiklik konservatoorium, metoodikanõukogu esimees, loomulikult kateedri juhatajana ta konservatooriumi nõukogu liige, samuti on terve rida ülesandeid koori ühingu liinis olles seal kooriühingu presiidiumi liige, koori sektsioonide nõukogu aseesimees ja venekordseks jooni. Esimees on muidugi tööd ohtrasti. Peale selle veel ka tuleb sageli olla laulupeo peakomisjoni istungitel mille liigema samuti olen laulupidudeeelsed aegadel veel ka linna laulupeokomisjoni liikmena on tulnud ühte või teist küsimust aidata lahendada. Noh ja omal ajal veel teatriühingu juhatuse liikmena olin ka ligi 10 aastat. No laulupeo ettevalmistusperioodil tuleb palju ringi reite kohalike koore kontrollida ja eelproove läbi viia. Need olid väga pingelised perioodid ja loomulikult sellepärast, et juba oma kodulinnaski tööd on palju. Ja ära sõites muidugi siis kuhjub seda tööd kokku ja hiljem ei ole nii lihtne kõiki neid sõlme, mis on tekkinud sirgeks ajada kuid peab ütlema, et eks see ole väga huvitav töö kohtuda kooridega eelproovides ja anda neile juhiseid. Kes laulavad väga hea meelega ja väga väljenduslikult nendega töötada, on alati rõõm. Millised on plaanid enne järgmist juubelit? Raske on praegu plaane teha. Tahaks ikkagi edasi töötada veel niikaua, kui tervist on ja tahaks aidata lahendada rohkem muusikat, õpiksid just poisslaps. Hiljuti, tehes statistika muusikakoolide kohta. Selgus, et poiss õpib ainult kolmandik või isegi vähem. On vaja tingimata, et lähematel aastatel poisslapsi õpiks rohkem muusikakoolides, et meil siiski jätkuks. Nii pillim mängijaid, poisse kui lauljaid, mehi rohkem, sest nendest on meil praegu tõepoolest natuke puudus, nii et siis palve emadele laulge lastele alge, poiste leed, hel muusika jääks hinge kõlama ja vanemad, pange poisid ka pilli õppima ja muusikakoolide õpetajad, võtke vastu rohkem poiss. No.