Tol õhtul istus varieteeteatri ees lavaloosis naine kes oli kuulus oma ilupeene maitse ja tema peale kulutatud varanduse poolest. Daami nimi oli Alfons Sinclessi. Kuid ta eelistas end nimetada Mariidiplessiks. Ükski naine selles teatrisaalis ei suutnud temaga võistelda. Suursuguses. Rõhutame seda seepärast, et kõik tema esivanemad välja arvatud üks vanaema, kes pärines põlisest normandi aadlisoost ent oli siiski abiellunud alamast seisusest mehega. Tulnud sulased ja taluteenijad. Alfons siini sünniaastaks märgiti 1824. Räägitakse, et kui ta olnud viie või kuueteistkümnene müünud isa, see tige mees, keda külas nõiaks peetud oma tütre mustlastele kes viinud ta Pariisi ja andnud modisti juurde õpilaseks. Kriset, kelle vaimseks toiduks olid pooldekoki romaanid tantsis üliõpilastega Pariisi lokaalides ja lugesin pühapäeviti meelitada varjurikastele pargiradadele. Seda tütarlast hakkasid tähele panema Pariisi kõige lihvitumadki mehed. Nendega tegelemine kujundas tema neere ja andis talle meeldiva, kuigi pealiskaudse hariduse. Kui noor tüma temaga 20 aastase veetlevusega tutvus leedus tema raamatukapis juba isegi Rabli moli ääri Walter Scotti teoseid. Ta tundis suurepäraselt kirjandust ja armastas luulet. Ta oli õppinud klaverimängu ja esitas hästi tundeküllaseid parkaroolejevalisse. Lühidalt Ta oli peadpööritava kiirusega hea maitse ja rikkuse redeli ülemisele pulgale saanud. Ta avaldas kõigile sügavat muljet ja kutsus esile imetlust, mis oli segatud aususe ja kaastundega sest ta oli oma ametist igati üle. Te küsite, miks te siis seda pidas? Aga lihtsalt. Ta oli harjunud kulutama 100000 kuld franki aastas. Ja sellepärast, et kergesti erutu haige ja iseenesega riius otsis ta naudingutest unustust. Tol õhtul istus varieteeteatriloosis tema kõrval nõrk rauk endine saadik krahv von Stackelberg. Hiljem ütles Mariidi maale, et see veider hall habe pidas teda ülal sellepärast, et ta meenutas vanakesele tema kadunud tütart. Vaatamata oma kõrgele eale ei otsinud krahv Mariin tsüklis siis mitte antiigonnet nagu Oidipus vaipa, Tseebat nagu Taavet. Grafüüristele korterimad lääni bulvaril kinkis sinise tõlla ja kaks puhast tõugu hobust. Grafie teised austajad hoolitsesid selle eest, et nende jumaldatud buduaar oleks alati tulvil lilledest. Marii pelgas vaid roose, sest nende aroom ajas tal pea pööritama. Aroomitega meelia taga meeldisid talle kõige enam. Seda arvestasid tema austajad ja nad sulgesid taga meelijatest kindlusesse. Tol õhtul viipas Marju Maaloosist ühele tüsedele daamile klemanspraale pisut modistile, kuid peamiselt kupeldajale. Kedega tüma tundis. Mari lahkus teatrist enne etenduse lõppu, istus tõlda ja sõitis koju. Mõni aeg hiljem peatus üüritõld klemanspra ukse ees ja küllast väljusin tüma endise švei kuulsa näitlejanna poeg jõgle majansbro ning jäid ootama sündmuste edasist käiku. Varsti süüdiski marjuma aknast klemasi ja palus teda ning tema külalisi tulla enda poole. Et pääseda ühest ebameeldivast grafist. Nii sai alguse Mariin tüpressiil ja Aleksandr tümaa noorema tutvus. Tüma tundis hinges nukrust, kuigi ta imetles seda naist. Temal oli valus vaadata, kuidas see ülev olevus liiga palju joob. Räägib äkki nagu voorimees ja naerab seda meelsamini, mida pikantsemadon naljad. Õhtusöögi lõpul haaras naist köhahoog ja ta jooksis lauast minema. Tüma läks naise juurde. Ta lamas sohval kõrval hõbedane kausike milles veri. Tüma võttis ta käe. Õige vähe. Ma olen selle kõigega juba harjunud. Te tapate enese. Ma tahaksin olla teie sõber, teie sugulane, et takistada teid endale liiga tegemast. Nii et olete teiegi minusse armunud. Öelge otse välja, nii on palju lihtsam. Võib-olla ütlen seda teile ühel päeval. On parem kui teie seda mulle mitte iialgi. Ütle. Miks. Sellepärast, et siis jääb ainult kaks võimalust. Kui ma ei nõustu, saate minu peale pahaseks. Ja kui ma nõustun, saate endale nukra armukese närvilise haiglase kurvameelse verd köhima. Ja pealegi raiskab ta aastas 100000 franki. See variant sobib põhjatu rikkale raugale. Kuid on vägagi tüütu teiesugusele noorele mehele. Ja siiski saida tüma armukeseks miks tema oli vaene ja tuliseid armuavaldusi kuulisse naine niigi 10 korda päevas. Kuid see lõbususe, kurbuse, siiruse ja müüdevuse segu ja isegi tema haigus, mis tegi ta kergesti erutuvaks ja ülitundlikuks. See kõik kokku äratas tümas kirglikku iha. Noorele tümaale polnud võõrad üllameelsed tunded. Armastus ema vastu oli sisendanud temasse kaastunde kõigi nende naiste vastu kes olid ebaõiglaselt ühiskonnast välja heidetud. Ta tundis kaasa nende meeleheidetele ja oskas nende teeseldud lõbususe maski all tõelisi pisaraid näha. Ta oli kurtisanide vastu piiritult leebe ega pidanud neid süüdlasteks, vaid Ki ohvriteks. Ja pole kahtlust, et just seedima rin tüplesii tema juurde. Ühel päeval ütles Mariid Ümale. Kui te lasete mulle sõna lausumata teha kõik, mis ma tahan ega esita mingeid küsimusi. Siis ma hakkan teid armastama. Missugune 20 aastane noormees poleks nõus andma niisugust lubadust, mida on võimatu pidada? Marii jättis mõneks ajaks maha peaaegu et kõik oma rikka taustajad selle tõsise ja võluva baasi pärast. Marile pakkus lõbu olla taas kriset. Sageli ei saanud mari uinuda. Ta tõusis valge villane hommikumantel paljal ihul istus kaminate vaibale ja silmitses kurval ilmel leekide mängu. Selliste silmapilkude armastust ümardada meeletult. Muul ajal aga painas teda mõtet Mariidale valetab. Kord, kui Marii käest küsiti, miks ta armastab nii palju valetada vastas ta. Vale teeb hambad valgeks. Ta püüdis kokku sobitada äri ja armastust. Paa tundis end heitlevad armastuse ja au vahel. Tema kohtumised mariga jäid harvemaks. Miks sa mulle endast midagi ei teata? Ma mõtlen, et sa võiksid mind kohelda kui sõpra. Loodan, et sa mulle vastad ja suudlen sind õrnalt nagu armuke või sõber. Nii kuidas soovid. Mis ka ei juhtuks, jään alati sulle ustavaks. Mari. Tüma vastas. Mu kallis mari. Ma pole küllalt rikas, et armastada teid nii nagu mina seda tahaksin. Ja mitte küllalt vaene, et lasta ennast armastada nii, nagu teie seda tahaksite. Unustagem siis mõlemad Teie nimi, mis teid peaaegu ükskõikseks jätab. Mina õnne, mis jääb mulle kättesaamatuks. 30. augustil keskööl. Oma Madridist saadetud kirjale ei saanud noor tüma avastust. Marii polnud iialgi soovinud temaga suhteid katkestada. Kuid olles alati kogenud, et kõik tema kiindumusest purunevad ja ta peab leppima põgusate sidemetega ja libisema ühest armastusest teise. Kolida kõigi vastu ükskõikseks muutunud. Kurdistani kohus oli meelitada juurde rikkaid armukesi Chris ette, kuid siis südamesõpra. Marii kri seti hing püüdis ennast asjatult kokku sobitada kurti saanikehaga. Kui ma riiuli 25 aastane tutvusta Franz listiga. Preili tüplesii, tahab teid vallutada, öeldi Virtoosile. Üldiselt ei pooldama naisi nagu monoomlescu ent ütles, see on täielik erand. Tal on üllas süda, ütles ist. Ju ometi nõustunute siduma oma elu kauni kurdi saaniga ning ütles ära reisist idamaale, mida Marii soovis temaga koos ette võtta. Vaar perre Kuu palus Marju ootamatult hoopis ühele teisele reisile. Ta võttis Marii endaga kaasa Londonisse, kus marist sai krahvinnat Rõngu. Mõnda aega tagasi Pariisi andsid nad vastastikusel nõusolekul teineteisele taas tagasi vabaduse. Milleks siis olid vajalikud need formaalsused? Võib-olla lootis perre kuusel teel Mariid endaga tugevamini siduda. Võib-olla tahtis ta täita juba surmale määratud naise viimast soovi Mariibades õitsvat tuberkuloosi ja teadis, et tema päevad on loetud. Igatahes võimaldas see abielu lasta maalida oma tõllaustele aadlivapid. Märi haigus süvenes. Ta ei suutnud enam olla ei abielunaine ega armuke. Saabus päev, mil Marie ei suutnud enam lahkuda oma korterist mad. Kulvaril. Õhtuti valges. Rikku mantlis pea punasesse kašmiirsalli mässitud nõiatuste aknalauale ja vaatles, kuidas seltskond pärast teatrietendust õhtust sööma sõitis. Kolmandal veebruaril 1847. aastal. Natuke aega enne vastlapäeva. Kui Pariis tormilise lõbususega karnevali kõrgpunktis tiirutas suri. Märindupgressi jättis endast järele kaks käevõru korallprossi ratsapiitsad ja kaks väikest püstolit. Paar päeva hiljem saatis salk uudishimulike valgete härgadega kaetud surnuvankrit. Sel ööl mürtsusid Pariisis vastlapidustuste lõppakordina sajad orkestrile. Nurduma, kes oli sel ajal Alžeerias, Tuneesias, ei teadnud midagi Marii pikaldasist ja vaevarikas Tagooniast. Tagasiteel Prantsusmaale mõtesta palju Marii tüklissile sellele ebatavalisele naisele keda ta iialgi polnud lakanud armastamast. Kui ta Pariisi jõudis, luges ta kuulutust, milles teatati oksjonist mad lääni Pulveril majas number 11. Maaküttes sinna ja nägi taas roosipuust, mööblit mis kunagi oli olnud tema lühikese õnne tunnistajaks. Kord jalutades üksinda mööda vaikset pargiteed meenustele taas mari tüplissi miinuspäev, mil tema tüma oli metsas ratsutanud. Ja siis pärast seda varietee teatrisse läinud. Tol õhtul istus ees laval loosis naine kes oli kuulus oma ilupeene maitse ja tema peale kulutatud varanduse poolest. Daami nimi oli Alfons saiamplissi. Kuid ta eelistas end nimetada Mariin tüplissiks. Maailm aga sai temast teada, kui margarita kotiist. Kameelia daamist. Tüma üüris endale toa valge hobuse võõrastemajja luges palavikuliselt kiirusega läbi kõik Marii kirjad. Istus laua taha. Õige pea valmis romaan pealkirjaga Camelia, ta. Tema teos pole autobiograafiline ehkki selle aluseks on tema suhted marini ples siiga. Maa oli algusest peale loobunud patustaja õigele teele pööramisest. Nagu romaanis üritab seda Armo ja isand hüvaali osa, tema sekkumine Margarid, kutsi, ellumaid, eriti otsus müüa ära oma hobused ja ehted, et armastusega lunastada oma patud. Kurtisaan kangelaslik eneseohverdus, et mitte kahjustada meest, keda ta armastab. See kõik on tema poolt välja mõeldud. Samuti nagu hüljatud laostunud ja sureva Margareti südantlõhestavad kirjad. Ei ole kujuteldav, et tegelikus elus võinuks tümaa isa korraldada selliseid stseene. Tal oli kombeks pigem kurtisaan vallutada, kui nende voorust kaitsta. Tüma noorena ei kavatsenud öelda tõtt kurti saanidele ei kavatsenud neid kaitsta ega kallale tungida. Tookord oli ta lihtsalt sügavalt masindatud hurmava ja kaitsetu olendi surmast. Romaanil oli tohutu menu. Mõni päev pärast teose ilmumist kohtas tüma vodevill ist rõdeni kes temalt küsis. Kas ta ei mõtle romaani dramatiseerida. Noordi maasitis. Ta lootis, et tema isa tümaa vanemat draamadele järgneb nüüd diaatristoriti laval tema Camelia, ta. Ei ütles Aleksander esimene, see tähendab tüma vanem kindlalt. Meelia daami süžee lihtsalt ei kõlba teatrisse. Ma ei saaks seda kuidagi lavastada. Ent sei murdnud tümaa noorima vaimustust. Noormehel polnud isegi aega paberit ostma minna. Näidend jäädvustati igasugustele Etti juhtuvatele paberi lipakatele. Töö lõpetanud, tõttas poeg taas isa ette. Too endiselt veendunud poja kavatsuse sõgeduses. Nõustus vaid isa armastusele toetudes oma poja loo ära kuulama. Pärast esimest vaatust ütles ta väga hea pärast teist vaatust. Mu kallis poiss. Sinu näidend on diaatristo rikkis, vastu võetud. Kuid selle teatripäevad olid loetud. Prantsusmaa lähenes palju reaalsemale draamale, kui suutis pakkuda näidendi kangelanna. 1850. aasta kevadel jalutas tüma noorem Pulveril. Ja möödudes ühest kohvikust märkas ta Bufeed. Üht neist teatridirektorist, kelle puhul ei miljonäriks saaminega põhja kõrbemine põrmugi ei üllata. Te olete omaga meeledamist suurepärase näidendi teinud. Ma saan teagivodevilli direktoriks, hoidke oma näidendit minu jaoks. Jõudis kätte aeg, mil teatri uus direktor ja autor hakkasid otsima Margareti osa jaoks näitlejannat. Lõpuks seisneb peatuma teatri publikut vaimustanud prouad Ufeele sellele aristokraadid näitlejatarile kes oli endale soetanud suurepärase raamatukogu ja abistanud sageli ka kitsikusse sattunud kolleege. Kuulanud ära näidendi aplodeerida provodoff ja pakkis kohe oma kohvrid. Nende entusiasmi segas vaid tsensuur. Ainuke, kes sellest koledasti kohkuma ei löönud, oli näitlejatar Londonis tutvusta luinopuljooniga ja tema uue siseministriga. Ning kui luinapolioom kuulutas end eluaegseks presidendiks ja seejärel keisriks, oli näidenudki lavale lubatud. Menu oli rabav. Lõpuks sai Mariin tüplesii endale mälestussamba, mida me nõudsime. Poeet võttis endale skulptori ülesande ja meile antikeha asemel hing millele prouad off omakorda andis surmava kehastuse. Nii kõlas üks väljavõte tolleaegsest kriitikast. Õnnest joobunud tümaa Telegrafeeris isale, kes viibis Brüsselis. Suur suur menu. Nii suur, et mulle tundus, nagu viibiks siin ma mõne sinu teose esietendusel. Isa vastas. Minu parim teos oled sina, mu kallis poiss. Tol õhtul, mil Pariisis esietendus Camelia daam istus saalis helilooja Giuseppe Verdi. Tähelepanelik vaataja võinuks märgata tema näoilmes midagi mis lubas oletada, et meistril mingi tähtis idee peas oli. Ja ka meeliedamis zürii pidi saama tema uue ooperi aluseks. 1853. aasta märtsis. Läbikukkumine oli kolossaalne. Kui noordi maa oli lausa värisenud kaastundest prototüübi vastu ega mõistnud kohut ei kangelanna ega teda ümbritseva üle siis Verdi oli astunud sammu edasi. Ta oli spetsiaalselt rõhutanud seda, mida märkis ooperi pealkirigi. Travjaata. Itaalia keeles tähendab see langenud eksinud ega jätnud kahe silma vahele veoletati ümbritsevat seltskonda. Elu. Ja mitte ainult oma säracia kauniduses oli ooperilavale pandud ning see oligi lõhkunutavaks saanu ja põhjustanud ooperi läbikukkumise. Aasta hiljem toodi Veneetsias taas Travjaata lavale ja nüüd saatis seda enneolematu menu. Selle lavastuse jaoks oli Verdi nõustunud loobuma oma ajastu kostüümidest. Tegevus oli viidud kaugemasse minevikku. See võimaldas teha näo, nagu poleks midagi taolist nende ajal juhtunud. Tüma ütles pärast Travjaatega tutvumist. 50 aasta pärast poleks keegi meenutanudki minuga meelia daami. Verdi muutis minu daami surematuks. Saate seadis Marvi taga luges Ita Ever, laulis Margarita Voites. Operaator, kujundaja olid Johanson ja toimetaja. Heledam.