35 filmirolli põlvkond kolm starti, öö lõpp, tuhke teemantrong, meil ka salapärane reisija. Tütarlaps pangast, kuidas olla armastatud? Lahutusi ei tule. Salto sarakassast leitud käsikiri. Idealist romantik. Pisut nagu närviline. Tumedate klaasidega prillid. Jah, sõbulski. Astunud endale elukutse valiku teelahkmel Krakowi ülikooli ajakirjandust õppima loobus ta sellest õige pea ning läks üle teatrikooli. Avanssina andekuse eest anti talle võimalus valida kõikide Poola parimate teatrite vahel tavalise eksperimentaalse kallakuga nõndanimetatud rannikuteatri tõnias. Samas sai temast üliõpilasteatri bimbom asutaja, režissöör ja näitleja. Viimastel aastatel viis teatritee taga Varssavi parimaiks, kümnete rollide hulgast jäid osatäitmised näidendis vabaduse esimene päev, kübar täis vihma ja kahekesi kiigel. Laval leidis Pulskama väljendusvahendid. Tormilised lõikavalt teravad ja iroonilised, samuti oma lemmikud sügavalt kõike läbi elavad, närvilised ja sisemiselt vastuolulised inimesed. 1955.-st aastast alates jagab tsa vulski oma talenti teatri ja kinokunsti vahel. Esimestele proovivõtetel tabas teda täielik ebaõnnestumine. See jätkus järgmise kuuegi filmi juures siis mängist ühes, mis ei saanud valmis. Siis sai ta pisiosa teise, kuid filmima teerimise ajal lõigati tema episood välja. Tema suurte püüdiks sai režissöör Vaida film põlvkond praktiliselt tähistesse film kahe uue tähe esimesi samme. Ka Vaida oli tollal oma suure tee algul. Siis aga tuli rida filme, mis möödusid suhteliselt märkamatult üldsuse huvi objektist kuni 1958. aastani. Well film, tuhk ja teemant toob mõlemale maailmakuulsuse. Ma olin veendunud, et Matsak ei ole bandiit, vaid inimene, keda iseloomustab tüüpiliselt poolalik tihtipeale mõttetu romantism matsekile nagu mingi nälg, alateadlik soov vahetada sõjaromantism, mis tol ajal oli omandanud juba idiootliku mässuvormid, rahu ja oma kodumaa ühiskonna heaks töötamise romantismi vastu. 1945. aastal tundis kogu meie ühiskond niisugust nälga. Selles näen üht põhjust, miks maatsek muutus vaatajatele lähedaseks. Minumaatsekest on hästi palju kirjutatud ja ka sellest, et miks ma olen Texastes ja matkasaabastes ning küsitud, mis puutub siia Tšaims liin. Väike vahemärkus. Jamstiin oli Ameerika näitleja, kes 50.-te aastate alguses mängis paaris filmis ja hukkus 24 aastaselt autoõnnetusel. Teda peetakse uue psühhol loogilise koolkonna näitlejate eelkäijaks. Tema mõju oli märgatav Permondo, Peloni ja teistegi noorte näitlejate mängu maneeris. Cheimiside Hyndai ekraanile seesmise ja välise dünaamika peene ühenduse. Tema kangelased olid elust rahuldamatud ideaalideta, noored viha ja väljapääsmatusse tunne sünnitavad neis eesmärgitu, mässulisuse. See ja pedagoogika üldse on mind alati huvitanud. Eriti need probleemid, mille esitas Makarenko. Kui ma veel assistendina töötasin, lugesin modema pedagoogilist poeemi. Seoses sellega me püüdsime inimesi jälgida, vaadata, kuidas nad käituvad erinevates situatsioonides. Kord istusin ma koos lõngustega loosi miilitsajaoskonnas meelega, et asjasse nii-öelda sisse elada. Üsna tihti seisin ma tundide viisi kaubamaja sissekäigu juures. See oli tol ajal omamoodi huvitav koht. Veel ei olnud ilmunud filmetšeimise teeniga, kuid maailmas olid juba olemas noormehed, kes seisid tegevusetult päevade kaupa. Jah, lihtsalt seisid suitsetasid. Vahetasin nendega üksikuid repliike. Kui küsisin, mida nad siin teevad, vastasid nad niisama ootama. Mida te ootate? Mida? Võib-olla, et juhtub midagi. Varsti ilmus kirjandus neist, kes ootavad. Mina ka juba tundsin neid, olin õppinud neid tundma veel enne, kui esimest korda nägin stiini ja filmis öö lõpp, kus mängisin autojuhti, kasutasin oma tähelepanekuid. Tõsi, siis oli käigus ainult väline võttel füüsiline külg kuid kunstis saab üsna sageli selle juurest edasi minna psühholoogia juurde. Aastaid hiljem, siis, kui tutvusin liiniga, mõistsin, et ka tema on nende hulgast, kes ootavad, et midagi juhtuks. Mind kutsuti filmi tuhk ja teemantseen tualettruumis. Kohe algab võte. Aga mina ei tea, mida teha. Kuidas olla. Erutatuna, toetusin vastu ust masinlikult võtsin sama poosi, mis oli alateadvusse jäänud rollist filmis lõpp. Aga võib-olla, et ka mälestustest neist, kes ootavad. Nii ma siis seisin ja õõtsuda sinust see käexus tasakesi. Ja äkki kuuleme Paidet hüüdmas, nii, just nii ongi vaja. Kuidas nii? Küsisin taipamata, milles on lood nii kõikudes kai tõelises mõttes. Muidugi ei saa end kõigutada läbi filmi, kuid selles rahutuses nagu millegi ootuses kõikumisest peab olema antud kuju, psühholoogiline joonis. Matsak on inimene, kes on sattunud kahe erineva epohhi vahele. Me mõistsime teineteist momentaanselt. Pidin viivitamatult leidma vastuse, kuid ei suutnud leida. Siit siis ka psühholoogiline ja ideeline konflikt. Tšaimstiinil ja minu matsekel oli üks ja sama nimetaja. Nad on inimesed, kes on nagu jäänud rippuma kahe ajastu vahele. Siin on juhtunud midagi taolist, nagu üsna sageli juhtub leiutistega, mida on tehtud üheaegselt mitmel ja üksteisest kaugel maal. Nii võivad ka kunstis tekkida psühholoogiliselt sarnased karakterid. Nojaa, aga miks siiski teksased ja matkasaapad? Kunst nõuab mõningates tiliseerimist. Kujutage endale ette vanamoodsalt riietatud ja te hakkate naerma, kuidas veenda vaatajat, et kõik ekraanil toimuv on väga tähtis ja puudutab otseselt teda vaatajat? Kunst elab seda kauem, mida rohkem ta puudutab inimesi kuju, mõistmine, interpretatsioon sünnivad üsna sageli just sellistest mõtetest. Arutlust. Pärast filmi tuhk ja teemant teatab ajakirjandus uue tragöödia näitleja sünnist. See vulski järgmine roll filmis vapruse rist aga paneb, ütled kergelt kohmetuma. Sobuski loodud tegelaskujus domineerib koomika. Arvatakse, et küll aeg kõik asjad jälle oma õigele kohale tagasi asetab. Endei järgnevad osad, mille psühholoog loogiline nüanssi rikkus, omapäraselt põimunud traagika ja koomika sunnivad kriitikuid otsima uut võtit vulski näitleja tee lahtimõtestamiseks. Kui pilk hetkeks taas tagasi maatseke rollile heita siis märkame ehk nüüd selleski koomilisi jooni. Ja alles hiljem jõuti arusaamisele, et just nimelt selles seisnebki näitlejameisterlikkus olemus. Et just selles seisnevadki need uued toonid, mida ta tõi filmikunsti. Tumedates prillides närviline noormees. Jah, Maali, muutunud ajalooga arveteklaarimise omapäraseks sümboliks. Sajad noormehed hakkasid kandma tumedaid prille, mingit tunnusmärki. Vaadake, meie oleme tema loodud kangelaste põlvkond. Filmi järgnes filmile. Kõik vulski loodu jäi mällu ja kõik loodu nagu sarnanes üksteisega. Minu kangelaste ühiseks jooneks oli mäss mäss esinevate elunormide vastu, kättemaks purustatud lootuste eest. Tüüp, mida ma püüdsin luua, tekkisid nende kujude olemusest. Ma ei ole kunagi püüdnud endale kunstlikult mängumaneeri otsida. Aga ma helistan, kinnistada ja püsivalt korrata teatud individuaalseid jooni. See tähendab luua tüüpi. See ei tähenda, et ma ümberkehastumise meetodi täiesti välistaksin. Kunstis on kõik seotud vaatajaga. Kõik on rajatud kunstniku tähelepanekutele, tema vahetutel, kohtumistel. Muidugi võib ju luua kand ümbritsevast isoleerides, kuid mitte igavesti. Kord saabub hetk, mil lõpeb nii isiklikeks. Kui ka teistelt laenatud muljete pagas sebib katastroofini Filmikunsti maagia millesse tuleb, see tekib vaid siis, kui ekraanil tegutsev inimene ületab piiri astub ekraanilt otse ellu enesesse. Siis kaob filmi lummus ja algab elu. Filmis rong sõidan ma jänest ja muide pool oma elu veedan rongides sõites ning kartuli mulkonduktorile teatada, et ma sõidan piletita, deme avastab. Kuulge ööd. Mängige siin oma filme, siin pole kino, vaid elu. Ei uskunudki, et mul tõepoolest pole piletit. Kord jälle juhtus niisugune lugu. Tänaval möödusid minust kaks ohvitseri ja hetk hiljem kuulen neist üht ütlevat. Nägid jälle üks idioot mängib sibulskit. Olin rõõmus. Iga film peaks ju olema inimeste juurdetulek mitega, nende juurest pagemine. Meie elukutse ülesandeks on inimestele lähenemine. See aga tähendab tunda tohutut vastutust kõige selle eest, mida me teeme. Nii nagu heliloojad, skulptorid, kunstnikud. Kui kunstnik maalib unistate oma maalinäitamisest näitusel Meiegi, näitame oma töid vaatajale. Näitame mitte ainult häid ja väga häid, vaid ka halbu. Kokkupõrge on paratamatu. Me teame, et meil hinnatakse ja hinnatakse karmilt vahel isegi õelalt. Niisugune on kord juba elu. Ja just see kutsub esile suure vastutustunde. Ning seda enam, kui tegemist on suurt humanistliku ideed kandva mängufilmiga. Ainult selline film erutab inimest on talle südamelähedane. Käisin Bulgaarias kaasas kaks filmi, tuhk ja teemant ning kuidas olla armastatud. Tagasiteel püüdsime tutvuda nende kohtadega, mis Bulgaariat kõige enam iseloomustavad. Sõitsime mööda künkliku mägiteed. Külake, tahtsime juua, tulime autost välja, leidsime allika, jõime. Ja äkki tundsin, et keegi puudutab mind õlast. Pöördusin ja nägin umbes seitsmeteistkümnenda aastast tütarlast, kes vaatab teraselt ja küsib sibulski. Olin jahmunud. Mis see siis on? Kas tõesti on siin taas tegemist naljaga? Mõni minu sõpradest tahab mulle demonstreerida minu populaarsust juhatab. Tütarlapselt filmidest muidugi vastas tema ja lisas kiirustades ei, kinos ma ei ole käinud, aga ma tellin ajakirja ekraan. Me alustasime juttu Poola filmikunstist ja ma tunnistan, ma olin jahmunud. Tuli välja, et meie Poola filmikunsti tundsin mina vaid veidi veidi paremini kui see tütarlaps mägikülast. Pealegi Poolast vaid Bulgaariast. See avastus hämmastas liigutes. Televisioon ma austan seda, sest see kuulub ju meie sajandi suurimate saavutuste hulka, kuid mulle ei meeldi olla kutsumata külaline prantsuse näitleja Jean poolbel, Mondo. Meil on nii keegi teine, seal teispool leotab jalgu ja siis äkki vajutab nupule ja kohtubki minuga. Ei. Ma eelistan olla oodatud. Ma tahan, et inimesed tulevad minu juurde minu majja, minu koju. Minu maja, minu kodu on kino. Ja see panna inimesi tulema enda juurde. On väga tähtis moment mõistmaks vaatajatega kontakti loomise psühholoogiat. Miks May mängib teatris? Ma armastan meeletult proove, teatris ja esimesi, ütleme, kolmekümmet etendust, see on aeg, mil ma nagu küpsem otsin, leian midagi uut. Kui ma mängin iga päev näiteks kaks aastat järjest siis saabub hetk, mil ma näiteks armastusstseeni ajal mõtlen, mida ma täna õhtul seen. Ja siis tunnen ma end petisena publiku ees. Filmitöös tuleb meil iga päev välja mõelda midagi uut. Kogu aeg on sinu ees, uued küsimärgid tuleb pidevalt kontrollida, kas mitte seda, mida eile või üleeile välja mõtlesid, ei oleks täna vaja parandada igavene silt mõistatus, mis on su ees niikaua kuni kestavad võtted. Filminäitleja elukutse on ka minu vaimulaadile lähedasem ja ta on minu jaoks mehisem. Pealegi peidab film endas midagi ohtlikku. On nagu omamoodi sport. Näitleja peab tihti riskeerima, ta on üsna sageli liigagi lähedal õnnetusjuhtumile. Film on nagu narkootikum, mis hoiab minu psüühikat meie elukutsele vajaliku emotsionaalse pinge all. Noormees ei, pigem mees hüppab rongile sõitvale rongile. See ei ole lihtsalt sõit ühest paigast teise. See sõit märgib valikut. Ja kuigi ei tea, kas põgenemine läheb korda, kas valik end õigustab, jääb ometi lootus. Niisugune on üks seen uues filmis. Näitleja hüppab. Näitleja, eriti muidugi filminäitleja peab tihti riskeerima. Ta on üsna sageli liigagi lähedal õnnetusjuhtumile. Hüppe uue filmi võtteplatsil õnnestus kuid hüpe mõni aeg hiljem ei õnnestunud. Poole oma elust olen ma pidanud sõitma rongides küll ühelt võttelt teisele, küll ühelt kohtumiselt teisele. Ja 1967. aasta Kaheksanda jaanuari hommikul protslemi. Brotzlovi vaksalis. Jälle ma tõttasin rongile. Seekord et mitte hilineda proovile teises linnas. 35 filmirolli põlvkond kolm starti, öölõpp, tuhke teemantrong, meil ka salapärane reisija. Tütarlaps pangast, kuidas olla armastatud? Lahutusi ei tule. Salto sarakassast leitud käsikiri. Idealist romantik. Pisut nagu närviline. Tumedate klaasidega prillid. Jah, Sobulski. Saate seadis luule saavoromac, kujundas Silja Vahuri, luges Tõnu Mikiver.