Tere, hea muusikahuviline on käima läinud 13-st saade sarjast originaal ja koopia MINA OLEN Jaanelgule Neile, kes kuulevad sellest saatest esmakordselt nii palju, et saate 52 minutit on enamalt jaolt täis muusikat ja tsipakene ka informatsiooni. Saates kõlavad kunagised eestikeelsed menulood ning sinna järele nende lugude originaalesitused. Läheme kohe asja juurde. Järgmise muusikalise kangelase loomingut on tutvustanud eesti publikule VLÜ untsakad, Matvere ja Tätte ning vähesel määral ka ansambel peoleo ning Lindpriid. Ta sündis 12. märtsil 1890. aastal Rootsis Jöteboris. Ta nimi on Ewert Aksel toob oma lapsepõlve veetis Ewert vinge saare peale, kus tema merekaptenist isa oma vanaduspäevi veetis majakavahina. Tema ema nimi oli Julie Sophie Jacobstotter. Nagu isa ees, nõnda poeka järele said emastki meremees. Ta on rännanud maailma meredel üle kogu maakera. Merel olles hakkas ta koguma vanu meremeestelaule ning neid ise ka jõudumööda kirjutama. Jõuluõhtul 1908. aastal astus ta Norra aurulaeval Bergen üles oma esimese tõelise meremeestelauluga tuur Allarii. Seda eestistanud meie oma peoleo ning ka väliseesti kollektiiv nimega Hämarik. Siis viis merede Evertoobi Argentiinasse, kus ta veetis viis aastat. Ta töötas seal pampades hobuse ajajana ja veel ka kanalitega tabamise juures tööde ülevaatajana, Argentiinas, tutvusta Ladina-Ameerika muusika ning tangoga. Nii sai temast tangomaaletooja Rootsis. Need mõlemad muusikastiilid avaldasid ka tema hilisemas loomingus. Teda mitmel korral autasustatud Rootsi riigi kõrgete autasudega ning 1960. aastal omistati talle jätebury Ülikooli audoktori nimetus. Jutt on pikalt juba olnud, kuulame nüüd muusikat kõigepealt siis VLÜ ja miljoneer ning seepeale originaal. Ewert toob ning Fridtjof Arkadi. Oi kui ümbrikaadi kohale sai kirja Londonis, kus saate teada mu tädil peda maid. Oh kallis, hädime ikka. Laeval fännin, laevateki pindala lendavat ei ela v? Meile panetseti võlad loomalt näevad, piinas. Ja neid on Fooglev, Klettur java tehtimpaakad, linnad ja vile, Tiinan ideede juurde. Jade Õiegi etena pude järgifoorenson vihita moon, pojeng, Ensklorofil, anekdorgaanen, fännibio umbes noorel oh relva ja Ken neelamiinitell juurde Talsi kolleegium brika olla Ohmil maa druga viin ja saatele ratturi Lofiikiableeslitseeennaakinud liik. Memo meede Elleti 10. Ja käes on seal Francisco saaremehena äärselt lehtriaak, sõbra härgi. Dmitri siin Havjevitš Dionkin on järgmise originaali koopia, autoriks. Ta sündis 10. mail 1894. aastal Ukrainas. Kremli Keys sai muusikalise hariduse Peterburi konservatooriumis, kus tema õpetajateks olid näiteks Felix Bluntheld ja Aleksander glasunov. Hiljem siirdus Dionkin koos ema-isaga edasi õppima Berliini konservatooriumisse ning 1925. aastal viis elutee ta ka USAsse, kus lõi ta enamalt jaolt läbi filmi heliloojana. Selle töö eest on ta pälvinud neli Oscarit. Ta suri 80 500-lt Londonis 11. novembril 1907 üheksandal aastal ning on maetud forest loomemoori paaki Californias. Siit nüüd siis üks näide tema surematust filmimuusika loomingust. See laul on pärit Hollywoodis 1952. aastal vändatud vesternist Hay nuul. Kuslik kaasa sellised filmi superstaarid Garry Cooper ja Crais Kelly. Film võitis neli Oscarit, millest kaks läks miitritionkkynile parima filmimuusika ja parima filmist pärineva laulu eest. Mida ma nüüd kohe kuulama hakkamegi kõigepealt originaal tonatvorzaipi omandaaming ja teks Ritter ning seejärel koopia Georg Ots ja laul nimega preerias. Nii malla epo. Oo sa. Ning vaikus pilt mällu. Ja kes võib ja kes võib külge ja ta meeles? Osta koosu munal vaevalt veel praegu. Ootamas kergelt Marrik. On tal. Olen. Sind. Järgmise laulu paari taga on üliandekas Hollandi laulukirjutaja ja ka esitaja ning produtsent George päiker. See on mees, kes on Hollandi legend. Ta on kirjutanud üle 600 laulu ning on müünud üle 20 miljoni plaadi. Väga paljud lood on ka Eesti muusikasõpradele jõudnud. Kes siis ei teaks lauluuna Paloma, Blanca või vitamiini pühapäev, kauge aeg või siis näiteks samofalovi laulduna ameeri läind. Tuletame meelde veel ühe tema poolt loodud laulu kõigepealt siis koopia vitamiin kroonimata anne eeslauljaks, Raul Sepp per ning siis originaal Jutifylous ja George päiker sellection. Nüüd aga ühe minu lemmiku juurde nimelt selle loo originaali olen ma otsinud juba üle aasta. Kõige kurvem asja juures oli see, et seda ei mäletanud laulu eestistanud karavani tegelased ka mitte. Karl Madis mäletas, et kunagi tõi selle loo ühel kassetil. Kas nende tollane mänedžer Toivo Lend või Agu Tammeorg, kes on esitaja, ta ei teadnud, aga loo pealkiri võis olla UM nael miitiue. GM omale on meelde jäänud, et 80.-te algusaastatel mängiti seda originaali diskosaalides ohtrasti. Kes esitas, ei tea. Hakkasingi siis dollastel diskuritelt uurima, ehk on neil meeles. Lugu oli meeles küll, aga esitajat mitte. Küsisin Osolinilt pihlamäelt kapilt roosilehelt rannamäelt, isegi toonased diskurilt praeguselt ilukirurgi Peep reelt küsisin. Mitte tuhkagi. Siis läks natuke aega, sest igal asjal on vaja natukene settimist, kuni tuli meelde, et tol ajal tegid Tartust diskosid ja teeb siiani ole Vulp. Paar nädalat tagasi kurtsin oma muretolule ja varsti helistaski ta tagasi, et leidsin ühelt lindijupilt selle loo. Vahva nüüd siis selle loo juurde, mida teavad vist küll kõik eestlased, kõigepealt karavan ja pärlipüüdja ja siis originaal One hittu vander, itaalia poiste duo numera Uuno ja laul pealkirjaga I-XII ägenud. Järgmise originaali ning koopia autoriteks on kaks poobia, üks reet, Voob kruvi poob, kaudio ja eestikeelse teksti on kirjutanud Reet Linna. Laul nimega kaante ikka aeg-ajalt ju on kirjutatud 1967. aastal ja esmaesitajaks oli Franki väli. Lugu ongi Franki suurim hitt, mis maandus samal aastal Billboardi edetabeli 100 parima loo hulgas teisele kohale. See laul on mingilgi moel kõlanud üheksas filmis ja seda on kaverdanud, tehke järele teinud. Ja vot nüüd tuleb pikk nimekiri, kuid mittetäielik järgmised tegelased Frank Sinatra, Vicky kaar, Kiki Dee Engel Bert Hamperding, Kim Ross kilors Männars ja kristlik rokkgrupp Daniel Eimas. Eesti keeles on aga selle laulu imeilusti salvestanud Mart Mardisalu. Las kõlada kõigepealt originaalkaant lõikama ja Franki väli ning seejärel Mart Mardisalu ja ei saa silmi su pealt. Et. Ei puutu, kuna see On valus. Ja kui me ei saa öelda et olen aidanud mul lahkuda, oli ilus maa. Ei saa ära. Oled. Mulle. Tuled? Põleks. Nüüd lühidalt, muidu jõuab viimast lugu väga vähe mängida. Kukerpillide eelne folkmuusikaansambel nimetas end peole jooks. Nad tegid jõudumööda ise lugusid, aga ei põlanud ära ka laenulugusid Evertovi Jump. Vallariid sai juba nimetatud saate alguses, nüüd aga siis lugu traavivõistlusel või traavivõistlus mida laulab külalisena peoleo juures Tiina Talvik. Siis aga originaal. Pieter pool on meri ja Stou pool. Tõmbangi selle koha peal 13.-le saatele sarjas originaal ja koopiajoone alla. Nii palju saatefännidele, keda polegi nii vähe. Et sarja eelmised saated on järelkuulatavad vikerraadio kodulehel ja Orkuti inter, meetrikeskkonnas on olemas eesti muusika kommuun ning selle kommuuni foorumis algatasin teema originaal ja koopia kellel tuleb mõni huvitav laulu paar meelde, siis saab jätta sinna natuke sellest või saab ka mulle otse teate, jäta meiliaadressile nüüd aga viimase paari juurde seitsmekümnendatel tegi muusikataevas ilma tõeline ime, Stevie Wonder. Tema hilisem telefonile helistamise lugu polegi nii hea, kui need varasemad 70.-te teosed. Vanderi ühe loo kaver on mind lummanud lapsest saati. Ei tea, miks paari saatetagune külaline Els Himma ise selle saatest välja jättis. Aga nüüd kasutan ära juhuse ning panen loo saatesse. Els Himma ja maestro ning Stevie Wonder ja Söör Chuck. Kõike kaunist ja kohtume kunagi tulevikus saategi Jaanelguna. Seal ei lippa loolejaxeevee.