Selle ilusa lauluga Paistu kihelkonnast alustasime oma selle aasta viimast saadet Maalt pärime Laulult. Tänases saates räägime Saaremaast, Muhumaast ja selle mandriosa lauludest mis jääd Matsalu ja Pärnu lahe vahele. Andrei osa on üsnagi tundmatuks jäänud viimasel ajal. Kuigi kunagi oli seal Matsalu lahe ääres üks õige kuulus linn Lihula linn, mida nimetatakse õige paljudes lauludes. Ometigi on ajalookäik nõnda läinud, et tähtsamateks sadamalinnadeks said Haapsalu ja Pärnu. Ja Lihula linn on jäänud unustusse. Küllap see on ka hea. Sest tänu sellele on säilinud paljude rändlindude peatuspaik Matsalu lahel ja see on jäänud looduslikuks. Ometigi kahju on ehk sellest, et see kolmnurk, mis sinna jääd, kuna ta on nüüd jagatud ära Läänemaa ja Pärnumaa vahel siis on ta kaotanud üsnagi palju oma kunagisest hiilgusest ja särast ainult laulude, siis me võime selle piirkonna veel ära tunda ja leida sealtki kolm paaris kihelkonda. Esimeseks ehk olekski siis Lihula ja kunagine kuulus soon tagana kihelkond hilisema nimega Mihkli kihelkond kihel Mihkli kihelkond on eriti õnnetu sellepärast et Läänemaa ja Pärnumaapiir lähedusele kihelkonna keskeltläbi, nii et kihelkond on kaheks pooleks jagatud. Ja Lihula näiteks üks mardilaul oli ju nõnda, et meie Eestimaal on mardipäev olnud samuti seotud aastavahetuse laulude tsükliga. Ja see mardilaul on kirja pandud 1934. aastal ja laulja Marta Vahar on sündinud Lihula kihelkonnas Lihula vallas. Rebeere naisega klaaskemardi siis tulla mardi, küüned külmetavad, sõrmeotsad sõitele, vaat mar titulnud taevasta Tiinas tehtud, Teeda ta tagul, las ta körendaid. Teine paaris kihelkond on muistse nimega kõrve. Hiljem on kumbki kihelkonnapaar oma nime saanud, need on siis Vigala ja Pärnu-Jaagupi ja samuti on need mõlemad pooled jäänud siis erinevatesse maadesse Vigala, Läänemaale ja Pärnu-Jaagupi Pärnumaale. Sellest vanast kõrve paaris kihelkonnast ja tema Pärnu-Jaagupi poolsest osast on pärit üks huvitav ja vanapärane viis. Ja selle lauljaks on olnud Katariina loo enge vallas. Liiri-lõõri oke nädi rive Ribe suke, kus sugul Sakke neemetsas märja Männa Saskus märga mändon nõudva samma haara ei olnud, kus Eva anamnees on jäänud, vanamees on Razur, kus vanamees on aetud pika põllupeenar esse, kus põllupeenar, jää, nuut, mustad järiaadeeenn, ragin, kus need mustad härjad nud kaaru murdnud mustade err jätkus ega rooli nud k ruubil hooguley kusseril iroogonie, nõudvikad, pilliroo nii nud, kus vikati nuut kõva asi vikati kuulutanud, kus, ega siis ei jää ka natsi klinzonnikus see, kus need ka nadi see ja nuud kull Win ka Nato laeval. Kolmed käi Elle Kull otsima. Mei Emet Saueerijaks jaga rikku kaitse jaak. Üks ja kolmas kihelkonnapaar on siis Audru ja Tõstamaa. Heinrich Laakman on omal ajal arvanud, et see kihelkonnapaar võis kunagi kanda nime sarve kodase sarve Kotso nimelt on niisugust kihelkonnapaari nimetatud vanades lepingutes ja ürikutes. Hiljem on otsitud kuskohal, ta võiks olla mitmed teadlased on püüdnud seda paigutada karusesse. Kuid Heinrich Lagman arvas, et see võiks olla seal. Ja tõepoolest me võime Tõstamaalt mererannast leida sarve küla ja samuti mandri poolt suure soo äärest leiame kodavas maa küla. Võib-olla siis need on kunagi andnud sellele paikkonnalega oma nime. Igatahes me teame nii Audru kui ka Tõstamaa on hästi tuntud regilaulualana ja kuulamegi sealt. Hendrik Janssoni ja Liisu oriku laule kõige pealses Liisoorikul. Meie koplis kolmi paisati, üks oli bee põisteeni põõsas, wowzkee põlgas kolmas kullake, rooli. Teema Väini moonad moonetud, hakkas poegi hauduma, säilippoojad haudu, onu vaatasid, heidab kasvatava KSH käevagangud. Sairide poojad kasvatavad, hakkas neid Apiirlama päevast peale, ilmad teevad kuuks Daewoodi, kolmandad Liiviks põllu peal. Jõuluaja järel tõuseb päike pimedusest, nii nagu see imeline kirju lind tõusis merest ja sellest kasvab ülesse uus maailm. Jõulude aeg oli ka pulmade pidamise ajaks ja siis pandi alus uuele elule. Järgnevalt kuuleme, kuidas Hendrik Jantson Tõstamaalt koos Liisoorikuga laulab üsna anal kombel, kuidas peigmehe pruudipoolsed pulmalised vastastikku laulsid. Keetaku seal kiita ka, keda muud. Giid, hoidke kõrvapotisärgi. Jõulude ajal ja pulmade ajal pannakse siis alus uuele aastale. Vaadatakse, milline aasta on tulemas ja nüüd suveajast ja samal ajal siis ka tõstama. Paaris kihelkonnas teises poolest Audru kihelkonnast on järgmine laul, mida on laulnud kunagi mari sutt Soomra külas võlla vallas. Nüüd kuuleme seda laulu muusikamaja laste esituses. Õhtu ilu. Pealtonni luusla. Aga? Ta on nii ilus lauda, aga. Teada on ka nii-öelda? Ka raske ka aga aga on, ei saa ta ka. Õhtu oli ta siis ka. Ta Veebee ta tee häälega. Käega on kauge. Ka kanna kaugele maale ega. Aga ta ei ole ega alga ma ta ka. Üle Läänemere üle need ka. Eile näita aga Läänemeremeeste kätte ka. HPV needee käpp käega. Olevana poiste käed. Ka skeem. Vanaemale paid kätega. Ergeenaadi kui käed ka Keeva kee tüdruku käe käega. Kui nüüd läheme edasi lääne poole siis jõuame sellele alale, kus kohal on tugevalt nii laulu kui ka kombestikku mõjutanud Muhumaa. Nimelt me võime Muhumaale iseloomulikke viise leida nii Saaremaa idarannalt, Pöide ja Jaani kihelkonnast, aga samuti mandri läänerannalt sealtsamast Matsalu ja Pärnu lahe vahelt. Varbla hanila ja karuse kihelkondades. Ja Karuse kihelkonnast on siis niisugune kena lapse hüpitamise laul. Kasva kasva, Jukuk ei kasva ikka kange makse, raasukeine, raske makse, tangu käine, targe emakse eidele heina niita Jakse taadile, tammeraiuja õõva puugöölista Jakse õõva puugöölista Jakse. Selle laulu laulis Aadu Aumann Paatsalu vallas loo külas 1933. aastal ja kirja on selle pannud Herbert Tampere ja lähemegi nüüd üle lahe päris Muhumaale. Ja sealt kuuleme laulu, laulan meremaaks ehk laulu võim. Kui mina hakkan laule, ma ei. Kui mina hakkan laule mai laule Emajõe laske mai laoleva Jõelake Ma ei ööbi. See ma laulan akti merega, igatgaaria. Mina võtan luige suusalaadmine, avad luigeluust ta latika Niinad, laoloodlateegaaninata, viideeki, ta keelejalda Veebeebki häälda. Ja teisena kuuleme Pauline happeri esituses laulu sirise Sirbikene. Sellega ennustati sügisel viljalõikuse lõpul. Milline tulevik, tuled, kelle sirp jõuab ette, see pidi siis kõige rutem mehele saama. Ja olemegi nüüd päral Saaremaal Pöide kihelkonnas, Pöide Jaani kihelkonnad on see osa Saaremaast koos Muhu maagagi, kus kohal osatakse õ tähte veel öelda. Riidest on üks niisugune kena lastelaul pandud kirja, mille nimi on kadakakai. Kadakakai on nimelt üks niisugune pisikene lepatriinutaoline putukas, aga ta ei ole mitte punane ja must, vaid ta on roheline ja kollane. Ja lepatriinu Ki ise on väga huvitav putukas, sest kriinu tähendab Katarinat. Ja mida siis lepatriinu, see tähendab punast Katarinat. Võib-olla on see pisikene kena putukas seotud ka ühe teise kena asjaga taevas nimelt sõela tähtkujuga, sõela tähtkuju on nimetatud ka kadrisõelaks. Ehk siis Triinu sõelaks. Ja on nõnda, et talve ajal on sõel väga hoolega jälgitud olnud. Nii saarlastel kui ka Mandri-Eestis järgi vaadati, millal kevad tuleb. Taevasõel taevast ära kaob, ehk siis kriinu sõelselt seitsme täpiline taevast ära kaob, siis tuled maast kusagilt välja punane triinu punane seitsmetäpiga pisikene putukas. Ja see laul räägibki nendest kahest putukas, lepa Tiiust ja kadaka Kaiest. Ei luuley luu, lepaadi ju kassa Ki kadakaga ei, Kai läks metsamaad, Aru. Ma ta aru, Rotsiku koer oli kõrva sänd, oli rõõm ka tubakakott. Ta oli koera. Ta. Ja nüüd tulles siis päris Saaremaale on seal kolm niisugust kena kihelkonnapaari, esimene on siis Valjala ja karja valjalast, lisaks on tulnud veel püha kihelkond. Kuid keset Saaremaalt Saaremaa südames on Kärla ja Kaarma kihelkonnapaar. Jõuluaegseks mänguks mujalgi Eestis oli hobusemäng ja Kaarma kihelkonnast on pandud kirja. Selline mäng käis siis nõnda. Mängijad, tüdrukud käivad sõõris laulavad, sõõri sees on noormees, kes mängib piire andise tähendab hobus ning püüab kogu aja üle teiste käte sõõrist välja hüpata mida ka need püüavad takistada. Kui hobune suudab aiast välja hüpata, on ta võitnud ja saab tüdrukuid kaeru. See on 1888 kirja pandud Vaivere külas Kaarma-Suure vallas ja Kaarma kihelkonnas. Ja laul käis siis nõnda. Irnu irnu Iru valli katsu aeda, kas saad välja, kui saad välja, siis saad kaeru, kui siis siis jääd nälga. Seda mängu koos paljude teiste jõulumängudega ja lauludega, mis sellesse piirkonda jäävad. Laulame üheskoos kodulinna majas pühapäeval selle aasta viimasel päeval kahe ja kella viie vahel, siis kui rahvamuusika pärastlõuna ja samuti ka Kaarma kihelkonnast on eks töölaul lindistatud Sõõrus hõõru sõrga jalga, nõndamoodi lauluga. Aidati kaasa, et oleks side inimeste ja loomade vahel. Ja nii on see jõuluajalgi olnud oluline, et inimesed on omavahel kõik võlad tasandanud ja samuti viidi leiba loomadele lautagi, et kõik elusolendid oleksid liidetud sel ajal ühte. Sõõrusõõruse ärga jalga, anna piima, Angus sarve, mul on perepiima tahtmas võõraste pöidlad astmes. Mehed tulevad metsast koju, poisid puid raiumas. Lapsed laastu noppimas, tüdrukud tuleb töölt koju. Nõnda laulis Helmi ots Kaarmalt ja nüüd jõuame Eestimaa kõige läänepoolsesse serva Saaremaa läänerannakihelkondade juurde, seal on siis Kihelkonna kihelkond Mustjala need on seal põhja pool ja siis lõuna pool on Jämaja ja Anseküla nendest kihelkondades kõige kuulsam ehk Mustjala oma pulmalauludega teiselt polka, Sõrulased oma tempudega ja nõidustega. Kuulame sellest piirkonnast Maria koertilt laste laulu pisiiri, kus sa lähed? Beebi iri kursaalne häbi piiri, kus Saaremaale metsa palki räim omale metsa palki raiuma missa selle palgiga tiir. Selle lauluga jõuamegi oma saate lõppu ja samuti ka aasta lõppu järgmisel aastal jaanuarikuu lõpus vaatame siis vahe Eesti ehk selle pika maa laulusid, mis jäävad Pärnu ja Peipsi vahele, kust kunagi on läinud PT ja suur kaubatee, mille ääres on õige rikkaid maid ja asulaid olnud. Ja veebruarikuus vaatame siis Lõuna-Eesti kolme osa Mulgimaad, Oandit ja siis Võrumaad või valgepalu. Aga tänase saate lõpuks on sealsamas kõige läänepoolsemas otsas Mustjalast laul. Laul sai otsa ja selle lauluga kutsun siis veelkord kõiki kodulinna majja aastavahetust veetma aasta viimase päeva pärastlõunat. Laul sai otsa, laks läks metsa suure lai ja lepaotsa k jalgse ka see otsa agujalgse kuu. Sa sealt tema tuule tagasi ja laksu jälle edasi, sealt tema tuuled tagasi ja laksu jälle edasi.