Tere hommikust, Helene, Vannari ja palju õnne juubelipäevaks. Suur tänu. Kas. Teie oletegi kevade laps, sest teatavasti ju kevade algus on meil ka selline liikuv päev, praegugi on näiteks ju veel talv, õhtul alles algab kevad. Tean, et taeva suhtes ma sündisin küll sel päeval, kui kevad algas, ma tean ka, et kordan ta 20. 21. märtsil, kevade alguses, kellaajaliselt ma kahjuks ei tea. Ja mul ei ole kahjuks kelleltki enam järele küsida. Mul on vanemad surnud ja ka minu vanem õde, kellelt ma võiks seda teada veel saada. Mis kell ma sündisin, ühesõnaga. Igal juhul olete kevade lapseks ennast pidanud. Nii et ei maksagi vist küsida, et on kevad, ka teie lemmik aastaaeg. On küll kevad, aga on ka suvi. Ja mida te armastate kõige rohkem kevadel ja suvel teha? Suvel armastan puhata, sõna otseses mõttes päevitada. Supelda, ujumiseks ei saa seda nimetada, mida ma oskan vees teha ja ja, ja reisida. No kevadel on ka väga kena looduses viibida. Ja teie olete üks neid õnnelikke näitlejaid, kes aastate edenedes on muutunud ikka aina üha säravamaks ja küpsemaks. Kui palju teie arvates üldse näitleja saatus sõltub, ütleme siis välistest teguritest, juhusest, heast režissöörist ja kui palju näiteks näitlejast, iseendast, andekusest või ka kasvõi läbilöögivõimest. Ma olen alati arvanud, et minul on küll õnnelik juhus olnud määrav, millegipärast ma olen küll nii arvanud ja ma ei tea, kas võib seda saatuseks siis nimetada või sest et iga kord, kui ma olen juba peaaegu sellest tööst ilma jäämas, on keegi sõber ulatanud käe niimoodi. Et, et olen rasked hetked selles mõttes. Ma olen saanud elada, et et olen siiani ikka veel teatrisse jäänud. Ja võib-olla räägime natuke lapsepõlvest ja üsna tavaline küsimus, et kas te teie, ka juba lapsena armastasite või unistasite näitlejakutsest. Mina olen jah, see, kes unistasin, külgus, maakas jõudsin ülesse Tartus ja eks mingi Vanemuise etendus oli, mis mind siis mõjutas nii? Teatri suunas edasi mõtlema. Sest et ma vähemalt esimesest klassist peale juba tean ennast ikka alati koolipidudel deklamatsioone lugemas ja ja, ja 16 aastaselt läksin Vanemuise stuudiosse ja 18 aastaselt teatriga kooli ja nagu ei olnud mingit muud tahtmist, kui ikka teatrisse näitlejaks saada. Ja kõik kujunes siis esialgu vähemalt üsna valutult. Te rääkisite juhustest, võib-olla räägiksite ehk neist lähemalt, millised need juhused olid? No näiteks oli niisugune juhused pärast kooli lõpetamist, mind suunati Viljandisse, kus ma neli aastat töötasin. Aga siis nagu kuidagi sai, sai aeg täis seal Viljandis, niisugune tunne oli, et et edasi seal olla ei tahtnud, mitte mingil juhul, tulin Tallinnasse ja mul ei olnud kohta, esialgu olingi kaks aastat üldse kodune, ei töötanud kuskil ja võib-olla oleks olnud päris raske. Millal ma mäletan pealinnas teatrisse saada, kui poleks seal olnudki minu kursusekaaslast? Kaarel Kilvet? Kes, kellega ma tõesti noh, küsisin talt kuulja, alul sain sinna noorsooteatrisse inspitsendiks ja tema oli see mees, kes usaldas mulle esimese lavastusega esimese osa tähendab oma lavastuses mille nimeks oli, kes ma olen. Ja nüüd ma küsingi siiamaani ikka veel, kes ma olen? Millal te ise tundsite siis lõpuks, et te olete. Näitleja ei tea, kas seda saabki päris tundeks, kahtlused ja kõhklused on kogu aeg. See kartused, kordad ennast ja ei ole enam suuteline midagi uut pakkuma ja need igasugused vaevad ja asjad käivad selle töö juurde lihtsalt, kui oleks päris enesekindel, siis tuleks jälle mõnes mõttes halvernest. Siis oleks vist ei oleks nagu arenguruumi, sest samas ma nagu usun millegipärast, et, et äkki ma ikka veel saan millegagi üllatada või äkki mu veel ka kuhugile kanti veel arenen edasi. No teil enamasti on see ka õnnestunud, mida te ise peate enda jaoks selliseks osaks, millega te rahul ei saa kunagi päris olla, aga mis on teile nagu kõige rohkem rõõmu ja rahuldust pakkunud? No vot nüüd enne juubelit ongi siin Andoldes küll aegadel on meenutanud mitut vana tüki läbi mängitud osa ja ikka visse marošeki tango vanaema on üks kõige suurem lemmik nendest kõigist Dorpat, et mul on hea meel, et ma olen linnateatris. Mulle istus ka noorsooteater, kui ma sinna sattusin. Aga ma leian, et praegu meie Meie Linnateater on küll huvitav ja tore teatri perspektiivika teater just eriti meie peanäitejuhti silmas pidades ja kõik, aga aga isiklik mure on see, et ma ei tea muidugi kui vajalik konkreetselt mina selles teatris olemisest nüüd antud momendil on küll küllalt vähevõitu või noh, niisugust kusagilt ma arvan noh, nihukest juhusliku kohatäidet või mitte, mitte seda, et, et keegi näeks just seal mulle mingit rolli või ülesannet, seda momendil ma ei saa. Ei saa öelda, tööd on, ma võin, momendil on, mul on, on repertuaaris ühesõnaga kaks tükki ja nendes mõlemates imepisikesed ülesanded. Egas muidu on teil koostöö nooremate kolleegidega hästi sujunud, ei ole põlvkondadevahelisi probleeme. Ei ole, meil on niivõrd armsad noored inimesed seal teatris, et nad nagu igati püüavad seda põlvkondade vahet olematuks teha. Nad tõesti. Tõmbavad meid kaasa kõigisse oma ettevõtmistesse ja, ja ei jäta kunagi kedagi kuhugi, kus see ja ja tõesti suhtuvad kõigisse nagu omavanustes. Meil on väga meeldiv kollektiiv. Tänan, kevade alguse päev, tänan. Teie juubelipäev. Mida see tänane päev teel teile konkreetselt toob? Palju igasuguseid ettevõtmisüritusi. Kuna ma oma nõndede juubelit pean homme meie linnateatris, siis on see päev mõnevõrra rahulikum, kui ta mul tavaliselt on olnud, ma ikka tavaliselt olen alati külalisi koju kutsunud ja siis olen käinud ja püüdnud midagi siin kangesti valmistada ja teha. Ma ei ole vist eriti osav seal alati mul niimoodi küllaltki mind närvi ajanud, kas ma ikka hilinen suudan kõik tehtud ja kas või kas saad tasemel olemas, siis ma, seekord on mul õnneks nii palju abilisi olnud. Teatris pidu toimub homme, nii et ma arvan, et tänane päev on rahulikum, on aega endale ka pisut mõtiskleda. Läinud aastate üle. Nii et palju jõudu ja edu ja loomulikult ka, et palju tööd oleks.