Täna oleme jõudnud meie saates maaltarina laulud läbi käia Eestimaa viis erinevat osa, need olid siis Kirde-Eesti ja Loode-Eesti ja saarte eesti ja jõgede-Eesti ja Lõuna-Eesti. Ja täna oleme taas Lõuna-Eestis. Me oleme setomaal, seto keel on üsna samasugune nagu mulgi keelgi või nagu Guandy keel või nagu võru keel. Ja ometigi on setomaa samasugune nagu Eestimaa ja ka erinev eestimaast. Setomaa on nagu omapärane sild Eestimaalt edasi kõigi nende rahvaste juurde, kes elavad Euroopas pohh teiste jõgede juures. Mordvalased, marid, udmurdid, Teide komide võib olla kas siis antide ja on leitud setol laulust ka ühisjooni kaukaasia mitme häälsete lauludega. Ühelt poolt on setu muinasjuttudes motiive, mis meid taas ühendavad indiaanirahvastega nii et olles keset setomaad, me oleme nagu imelise silla peal. Ühendab mitmeid erinevaid ja väga kütkestavad maailmu. Setomaal enam ei ole kihelkondi, nii nagu eestimaal. Kõige laiemas joones eristatakse rannarahvast. Need, kes elavad Peipsi kaldal ja maarahvast on laule, kus kohal hoiatatakse tütarlapsi, et need ei läheks randa mehele. Sest rannarahva elu arvatakse olevat raskem kui põllumehe elu. Ja tänases saates vaatamegi just rannarahvalaule. Peale selle on setomaad jagatud nolk kadeks. Nolk on siis kant või nurk. Ja setod ise teavad seda üsna hästi, kust nurgast keegi pärit on. Ja see oli väga oluline abiellumisel, millisest nurgast endale naine kositi. Kuid tänapäevaks ei ole kahjuks seda keegi veel põhjalikumalt uurinud. Võib-olla on setomaanurkades mingi seos ka Eestimaa kihelkondade, ega seda paraku ei tea. Kuid täna teeme siis tutvust kahe rannarahva laulikuga. Need on Anne, Vabarna ja Veera pärnapuu. Ja nii nagu öeldud, et setomaa seob meid väga suurte ja erinevate maailmadega ning nende maailmadega saab laps kõigepealt tuttavaks oma ema kaudu sest tema on kõige vahetum sidemaast inimeseni. Ema piimaga tuleb koos ka keeleoskus. Ja kui kõht on täis, siis uinutab ema oma lauluga lapse magama ja kuulamegi Anne Vabarna lapse Äiutus laulu. Kui me kuulame setu laulu, siis mõistame, et meil pole võimalik neid panna täpselt nooti, kirja, nende rütm on kummaline ja omapärane. Ma olen ise püüdnud seto laule järgi laulda õige pikka aega ja võin öelda, et siiamaani ei ole see rikk mulle nii omaseks saanud, nagu ta on Zetodele. Selles rütmis on midagi puudu õõtsumisega, tuules, midagi merelainest, võib-olla ka Peipsi järvelaine, sest ja kuulake kõiki järgmiseid laule, selle kõrvaga. Püüdke tabada seda imelist looduse, rütmilainete rütmi, mis on igas üksikus laulus nõnda ka järgmises laulus, mida siis Veera pärnapuu põrsakülast on laulnud, son, tere, tere. Detre parmu matused. Andke voolu vaga lubaga piid, piibuvarrega varrega vaena kiika säärega sääre k Nuur kiki nokiga nokiga ei keera äär sarvega sarvega lammast lääba jalaga jalaga. Nagu kuulsime, on parmulõige palju vaenlasi. Kui lapsele nõndamoodi loetakse, eks ta siis ehk mõtled ka nõnda, et kõigi elamiste ja suremist üle veidike, kelle järgi. Ja samasugune üleminek ühest olukorrast teise väljendub ka ahellaulus Handlaks aita ja seda loeb või laulab Anne Vabarna. Siin oli nüüd küll terve hulk sõnumis, ilmselt kuulajale arusaamatuks jäid. Siin oli setu lastekeelseid sõnu. Ja jutt oli sellest, kuidas Ann läks. Ta andis mulle saia, ma andsin saia rehele ja Rehe tare andis mulle õlgima. Andsin õled valgele lehmale, see andis mulle piima. Ma andsin piima kassipojale, see andis mulle poja, ma andsin poja rebasele. Rebane andis mulle osjasid, andsin osjad seale. Siga andis mulle külje ja siis tuleb üks hästi ilus ja põnev lõik, mis on ka ühes Setumaal populaarses laulus valgejänes sees ja mis viib meid kokku kui Siberi rahvast ja indiaanirahvaste vana kombega. Et kui jahiloom oli ära söödud, siis korjati ta luud viimse tükini hoolega, kuhu pandi siis kas valge räti sisse või siidiräti sisse ja viidi metsa ja pandi kännu otsa. Ja nendes luudest rahva uskumise järgi tuli uuesti tagasi terve loom. See tähendas seda, et me ei tohtinud ühestki olendist maailmas mõelda. Hoolimatult pidime hoolima ka siis, kui me olime ta ära söönud, aga ometigi pidime temast lugu pidama, et maailm vähemalt mõttes tervikuna säiliks. Ja kui laps on nüüd nõndamoodi üles kasvanud siis jõuamegi ka aastaajas edasi kevadesse, sest kevad on kasvamise ja võrsumise aeg. Ja kevade tähtsamaid pühasid Setumaal olla. Lihavõttepüha lihavõttepühadeks ehitati suured kiiged ja kiiguti nende peal. Kiikumine on õige paljudel rahvastel seotud, samuti olnud surmast elluäratamiseks. Setomaal olid kiigu ehitajateks nagu eestimaalane, kuigi poisid ja kiikujateks põhiliselt tüdrukud kiige peal ka lauldi. Ja siis, kui lauldi, siis kiikus kiik hästi vaikselt ja kuulamegi Veera pärnapuu, Eesti ütleme seal ühte lihavõtteaegset kiigelaulu. Helgeid hästi kõrgele ja kiikujad tänavad helli tegijat. Ja kui need laps nõndamoodi kasvab ja kuuled pidevalt enda ümber neid laule, neid viise. Ja alati on viisil nõndamoodi, et viisi Laule juba ise harjutama ja parajaks üksinda laulmise kohaks oligi karjapõli siis, kui karjas käidi. Karja metsasaatmine algas nõnda, et perenaised ajasid kõik oma lehmad kokku küla keskele karja Vainule ja sealt karja minema. Saates kõlas samuti laul. Niisuguste pidulike helide saatel läksis kari metsakarjamaale. Ja seal oli karjalaps juba üksinda. Eks need päevad Tundusid muidugi pikad ja siis püüti seda päeva teha lühemaks ja igavust peletada ka kõneldes kõigega, mis ümberringi oli oma karjaga, päikesega, tuulega, pilvedega, kõigega, mis ümberringi oli ja nii nagu karjalaps üksinda laulis, oma laulmist harjutas. Seda kuuleme, et Veera pärnapuult. Jooksma ta küüneõli ja seal ta aks, ma juttu. Toi, vilgaar ja nii ka Doha ja kirjad, myy kaado ja edge Rääde neegrimiga, keel pääveebeli vaiks myybeve kivil vaja reo tuuleeks kui PV ju ka linnuliigi ja õun. Keeleegmiidoy Ivil kaadoomiin, kirjaks, myygodo, ilge Rääde, Koto oma kuur ja nii ja naa, see liiga meel haava lell. No pid, jääksin jälbida Mäbingibela Vaivanialvid. Köik vajab varraks, kui saame, siis ta teeb ja kui sa siis sood karjaks, kääne keel kiire kee hoogsa meeli reaga koduks me ei tooda ja tiimeegeeniga ei meed kalli kaasmado selliks tuhigaria Miigado ja kirjaks viil koodo viiger. Karjaksuaneelo küür koorielu, mõned omero ta jeee, kaari ta küll vaja kiida, liigineedeeley mäeni külveeri, kliima, nii-öelda see külg näoga karja, keegi nad ka laabeli orja Ignad aaa. Ole hea meel, kui laadatarre jootreti ta endo signoosi käär ja ma ta meeli Maarjaga. Varsti kaar ja nii ka too ja kirjeks myygodo jääl keerajad. Karjaks kiire geeni, meeliimaar jaagu. Kuule, eks ju Kotoosmi uiguvad ta ei läheks nii pool ta ju käigumeede jääks. Juugo, too good to tasa, Mariani marjad, meid Ma jäägi veel majani. Meeks Nuugodoagaria Neil Meeks nuuma ja määr jäägu räägi, räägi, räägi kaasavalt lämar kodu. Maal on nõnda, et veel kuuekümnendatel aastatel tulid naised suveõhtuti kokku, et lihtsalt laulda, laulda enda rõõmuks ja teha õhtule ilu. Samamoodi oli kuuekümnendatel aastatel ka veel Mordva maal, kus lauldi pikki-pikki jutustavaid laule päikeseloojangul. Selline ühes Laulmine andis inimestele jõudu, et vastu pidada raskes igapäevases töös. Sest sedasama Laul liitis neid loodusega, liitis kõige sellega, kus nad taevas taeva pidid viibima. Et nad olid ühe osana sellest. Natuke kurb on mõelda meie tänapäevale, kus kohal me selle võimaluse heliseva maa oleme unustanud. Ja üks selline suveõhtune laul on imeline koda, kus lauldakse koidueelsest hämarikust, kus võib inimene kohata igasuguseid imelisi asju. Kullad. Ja nii jõudiski laulik imelise maja juurde. Väga pikalt kirjeldatud teed mööda, mis oli küll Dynane küll raudne, mida valgustasid tema helmed ja. Õdede sõsarates oled samasugune imeline maja on tuntud ka mujalt Eesti lauludest, kuid setomaal on see teema arendatud edasi. Seal on imeline kolmenurkne ja neljakandiline maja kus on sinine tuli, kus on senise tule peal sinine pada, seal on sinine vesi sees. Seal keedetakse sinistelt lammastelt aetud villa ja sellest villast kootakse jumalale joonik särk ja Maarjale maani säär. Ehk teistmoodi siis kogu meie sinine taevalaotus. See, mis vastlapäevast sellest peale, kui kangast kuduma hakatakse, aina kasvab ja kasvav taevas sügisel lõikuse ajal taas kahanema hakkab. Jaga lõikuse ajal on ikka laul selleks, mis annab inimestele jõudu. Nad nagu elavadki ühe jalaga siin ilmas ja teise jalaga lauluilmas ja kuulame lõikus laulu. Aita jumalakene Anne Vabarna esituses. Seda laulu on päris keeruline järgi laulda, kuid kui ta lõpuks kätte saab, siis ei saa sellest viisist enam kuidagimoodi lahti. Setudel on säilinud ka komme kõnelda surnutega. Nii võib oma valu ja pinget leevendada. Ja imeilusaid emale on lindistatud anne Vabarnalt. Nii on Anne Vabarna ema sõnad lõppenud ja ta on. Te ei laula enam, kuid olud on ometigi elamas ja otsivad neid. Samamoodi leidis ka Veera pärnapuu mitmetes lauludest vaid kaks-kolm rida ja need arendas ta uuesti välja pikkadeks pikkadeks lauludeks. Praegu ei ole ka Veera pärnapuud enam, eelmise aasta oktoobrikuus läks temagi manalateele. Nõudis jätta oma rahvale mitmed laulud mis on tuntuks saanud üle setomaa ja üks nendest on laul refrääniga, seda seto Laalu. See ei ole pühendatud ainult tema emale, see on pühendatud kõigile emadele, kelle kaudu me maa laulu oleme pärinud. Tänu kahele setu rannarahvalaulu emale ja neid saatvatele kooridele on need laulud nüüd meieni jõudnud. Meie. Saade maalt pärine laulud jätkub veel aprillikuus ja maikuus ja aprillikuus vaatame üle selle maa laulud, mis jääb Vahe-Eesti metsavööndist ida poole. Ja maikuus lõpuks siis lääne poole jäävate Loode-Eesti ja saarte laulud jälle kuulmiseni.