Leointevski põiktänav kuus on Moskvas aadress, mis asjasse pühendatud teatrikunsti austajaid külmaks ei jäta. Siin elas oma elu viimased 17 aastat lavastaja, näitleja ning maailmakuulus teatri reformaator Konstantin Stanislavski. Hilisklassitsistlikus stiilis kahvatukollast. Maja peetakse lisaks seotusele legendaarse nimega veel tähelepanu väärseks sellegipoolest et on suurepärane mälestusmärk vene ehituskunstile. Teatriteadlane näitab Tšinikova on täna see inimene, keda võib nimetada Stanislavski majamuuseumi direktor naiseks ja kes mõne aja eest olles samas Leontovski põiktänavas ka siinkõneleja lahkelt vastu võttis. Et avada nii mõnigi uks tolles unikaalses kodus, kus elu tähendas teatrit ja teater tähendas elu. Kõik, millest me ana eitov vabaga tol pärastlõunal rääkisime, jõuab alanud tunni jooksul ka teieni. Saate kujundusmuusikaks on aga kuulus Scobelevi marss Tšehhovi kolmest õest, millega Stanislavski 1900. aastal kunstiteatris lavale tõi. Ja Haldi Normet-Saarna soovib siinkohal head kuulamist. Toitja näid Occzynikova jutuajamist alustasime heegeni saalist paigast, mis hilisema vestluse käigus korduvalt kõne alla tuleb. Küsisin hakatuseks muuseumi perenaiselt, ta näitab Tshnikovalt, kas ta mäletab, mis tunne oli tal kunagi esimest korda üle selle maja läve astuda. Et oma tuumamuljed on nii liigsneid, Uncal täitsin seal kitsede Usaskutada. No see oli ikka üpris ammu, olin siis alles teatriinstituudi kuulsa Kitise tudeng, teadsin muidugi, et see maja on seotud Kareni Slovskiga. Nojah, eks ma mõnevõrra kõrgendatud meeleolus mõistagi olin muide ka see ema ja iseenesest väärib täit austust, sest on üks vanemaid hooneid Moskvas üldse, aastaid on tal üle 300, kindlasti. Paraku ei ole see Konstantin Sergejevitš isiklik. Nimetatud tõsiasi polegi nii üldtuntud, kui mõelda võiks. Ikka arvatakse, et siin elasta sünnist saati ei, tema isiklik maja oli hoopis Moskvas seesuguses kohas, mil nimeks karjet märjad. Ja see maja on alles praegugi. 1921. aastal jäi kuulus teatrimees majast ilma Nõukogude võimureid pidasid vajalikuks teha sinna autobaas, sest eeldused olid head. Enne revolutsiooni olid maja ümber ehitatud spetsiaalsed platsid, kus hoiti kaarikuid. Mis aga villas endasse puutub, siis oli ta tõeliselt suur kolmekümnetoaline. Astu sahistanis lovskite pere siis selles majas, kus me teiega praegu viibime, teise korruse koos nelja toaga. Nii et kontrast oli märkimisväärne. Laastus võib öelda, et ta elas lihtsalt tohutus ühiskorteris. Kolmandal korrusel ja esimesel korrusel elasid teised inimesed ning viimati mainitud korrusel elati muide 1977. aastani. Kui Stanislavski 1900. 21. aastal siia kolis, oli tal enne siiski võimalus vaadata ja valida ning kuna tema kinnisideeks oli leida korraliku akustikaga kontsertsaal siis lõpuks jäigi ta pidama just sellele majale ja seda tänu saalile, kus me teiega praegu istume, Padžimuslikeslovski balt tänu soodistub, toodi, tegi muusikaline seda. Tahamegi. Ratšidki Birdsi peakapsas Oslo, miks Stanislavski seadis tingimuseks, et tal peab olema kindlasti kontsertsaal. On täiesti tavaline, et Slovskiga on harjutud seostama eelkõige kuulsaid sõnalavastusi, kunsti, teatri loomist ja nõnda edasi ning üsna vähe levinud on fakt. Režissöör ja näitleja tegeles väga põhjalikult ka muusikaga. Asi sai alguse varasest lapsepõlvest, kui maailmakuulus reformaati taroli neljane isa oli talle siis ühel ilusal päeval öelnud, et nii nüüd oled sa juba suur poiss ja homme võtame su kaasa suurde teatrisse. Olgu öeldud, et jõuka perekonnal olid oma loosid nii Moskva suures kui väikeses teatris, samuti Peterburis ja mujalgi. Aga jah, mis puutub isa sõnadesse tol ilusal päeval, siis nende mõju oli ettearvamatu ja seda juba enne, kui üle peaminekuks läks. Laps ei maganud terve öö ja järgmisel hommikul hakkas ta varakult nõudma frakkija kindaid. Muide, need kindlad on meil praegugi muuseumis alles, märkis Intaktsiinikova. Niisiis neljaaastane poiss oli äärmiselt erutatud ja murelik, et teda näiteks kogemata kodunt väljudes maha ei unustataks. Rekese inimesega oli toimunud omas midagi fenomenaalset, mis pärast kolmetunnise ooperi vaata ütlemist kuulamist võttis veel suuremad mõõtmed. Taas oli järgnenud unetu öö ning sellejärgsel hommikul oli Konstantin ilmunud isa palgete uudisega, et temast saab ooperilaulja. Edasi on teada, et mõne aasta möödudes rääkis ta vanematele augu pähe korraldada talle eratunnid tollase kalleima ooperipedagoogi Fjodor komissar žeski juures kes oli legendaarse näitlejanna Veera komissar žeskaja isa. Nõnda siis sai visa ja sihikindel poiss need tunnid end parandada, oli tal 14 aastaselt häälemurre ja see tõmbas ooperilauljakarjäärile kriipsu peale. Ent suur armastus ooperi- ja balleti vastu saadab Stanislavski elu ning seetõttu, kui 1009. 19. aastal tõusis suures teatris päevakorda näitlejameisterlikkuse stuudio vajadus ooperilauljatele tehti ettepanek Stanislavski-le asi käsile võtta, sest tema oli mees, kes tundis nii muusika kui sõnateatrina ta kogusama lauljad kokku ja hakkas nendega tegelema. Kõigepealt oma vanas hiigelvillas ja hiljem siin, kus ta lõpuks leidis, et see saal on nähtute hulgas parim olevat astunud siit uksest sisse, teinud veidi hääleproovi, öelnud, et just siin hakkavad elu sisse saama. On Eigini kangelased. Nimelt lavastas oma stuudioga tol hetkel suures teatris ooperit Jevgeni Oneginit ja see saal jäigi oneegini saaliks. Legend räägib, nagu oleks pärisorjadest ehitusmehed paigutanud laelaudadesse kindla nurga alla spetsiaalset pudelit, mis heli tekkides lihtsalt kaasa võnguvad. Tekib resonants ja see on ka ruumi suurepärase akustika kindlaid põhjusi. Kontrollinud me seda siiski pole, sest ei hakka ju unikaalsete maalingutega 1803. aastal kaunistatud lage seepärast lõhkuma. Moskvas on aga üleüldse säilinud kõigest kaks taolistele maalingutega maja, üks neist Tanist laskja, teine Puškini muuseum. Nõnda siis, nagu öeldud, praegu oleme teiega oneegini saalis siinsamas kõrval on prooviruum ja need mõlemad kuulusid ooperi- ja draamastuudiole. Stanislavski isiklikeks ruumideks olid kabineti magamist, tuba tema näitlejannast, naise Maria liilina käsutuses oli samuti kaks tuba. Nii siin elatigi. Aga siinkohal võtavad meie saate taaskord marsi helid kolme õe neljandast vaatusest tükist, mis Stanislavski lavastuses möödunud sajandi algul. Edasi tundsin huvi, mida siis ikkagi geniaalse teatrimehe naabritsiellyontovski põiktänava majas endast kujutasid. Izlovski algselt elasid nii esimesel kui kolmandal korrusel inimesed, kel polnud teatriga kohe üldse mingit pistmist. Olid sellised kaltsak proletaarlased peaaegu et pahvatas emotsionaalne direktriss tänagi nördinult, jätkas. Eks Nad tulid pärast revolutsiooni küladest linnatehastesse ja vabrikutesse tööle. Seinad teadnud, mis on klaver, mis on kultuur, mis on teater või kes on Stanislavski ja kurva tõsiasjana olevat Stanislavski olemasolu neid lausa segama hakanud. No muidugi, pidevalt kõlas siin muusika, küll toimusid ooperiproovid, küll sõnalavastuste proovid. Maja elanikud hakkasid saatma kaebekirju, kuhu vaja ja keegi ei tea, kas selsamal või mingil muul põhjusel. Veel, aga aastal 1922 Stanislavski arreteeriti ja toimetati lubja Ankale NKVD hoole alla, täpsustas. Ma pean ennast muidugi lastide seal päeva pärast tulema, sest häält tõstsid nii korki Nimirovitš, Tantženko kui ka Romero, Laan ja tegelikult veel terve hulk asjamehi üle terve maailma. Nõuti sajandi teatrimehe viivitamatut vabastamist ja see mõjus. Ning lõppude lõpuks oli nõukogude võim lihtsalt sunnitud aktsepteerima oma teatri suurkuju. Vastasel juhul oleks maailm ikka tõesti tagajalgadele tõusnud. Pealegi sai see võim tänu suurmehele kaks fantastilist teatrit, Moskva kunsti teatri, mis asutati 1898 ja siit sammast ooperi- ja draamastuudiost võrsunud Stanislavski ja Nimiroovitš Tantženko nimelise muusika teatri sünniaastaga 1926. Muide, pärast revolutsiooni pakuti Konstantin Sergejevitš võimalus tükkis oma kunstiteatriga jääda küll Ameerikasse, küll Saksamaale, küll Prantsusmaale, tulgu ainult, ent vene teatrilegend soovis elada ning luua ikka ja ainult oma sünnimaal. Vaatamata kõigele, mis seal toimus ja toimunud oli aga näitavadžinikovoli püsti tõusnud, et näidata järgmisi ruume, kus suur teatrimees oli kunagi liikunud, töötanud, rõõmustanud ja muretsenud triibitatsiooni. Mini teises turniiri pitsid, tsisternis laoskav ja tuhustu. Prints või printsess, see on siis ruum, kus toimusid need kuulsad lugemisproovid. Koos Stanislavski ja tema süsteemi tulekuga maailma teatriareenile nägi ilmavalgust lauatagune lugemisprooviperiood. Siin tehti endale kõigepealt põhjalikult selgeks, milles seisneb rolliva ja teine plaan ja alles seejärel mindi siia samasse kõrvale väikesele lavale, kus algas, mis seal stseenidega. Nõnda rääkis ja näitas Stanislavski muuseumi direktor siin kõnelejaga viis jutu vahelduseks mööblile, mis oma pähklipruuni värvusega suursugune. Heather lib ju ooteruumis kaalikad, see kõik pärineb tema enne revolutsiooni aegsest uhkest elamisest karjetneriaadis. Need võimsad kapid on pärit Stanislavski lapsepõlvest ja tema vanemate muretsetud sotsiaalse tellimuse järgi. Mõistagi. Muide, kuna suurt teatrimeest tõmbas lapsest saadik keskaegsete relvade poole ja neid talle ka muretseti. Hiljem hankis ta neid ise mõistagi vaid huvist ajaloo vastu. Siis neid vääriskividega kaunistatud uunikumesin kappides hoida riigi ja võeti kasutusele kunstiteatri etendustes, ehkki mõnevõrra nii-öelda nüristatud kujule näitlejad enestele jumala pärast viga ei teeks. Aga kunstiteatri esimene tel aastatel oli Stanislavski surmkindel, et kui kostüüm on tõeliselt ehe, mitte järele tehtud, siis aitab see näitlejatel paremini rolli sisse elada. Nõnda polnud mingi ime, et näitlejad pidid mängima näiteks 30 kilostes raud röödes Stanislavski ise, kaasa arvatud. Puurinatenis laske tibubli kasutusse. Meenutagem Lev Tolstoi pimeduse võimu, üht paremat kunsti, teatri, lavastust, seal oli laval päris hobune, näiteks teatritele töökodades valmistati aga seesugust vahvat pori mis näitlejate trampimise peale vabalt esimestesse ridadesse lendas. Kõik pidi olema absoluutselt ehe, see oli Stanislavski täielik veendumus kunsti teatri algusaegadel, mis muidugi aja möödudes tasapisi muutus ja suur lavastaja hakkas aktsepteerima ka lavakujunduse tinglikust markeeringuid. Ehkki väga natuuri lähedasi mõistagi. Aga mis siin toas olevatesse kappidesse veel puud astub, siis on see vaid väike valik noist, mis Stanislavski õnnestus oma eelmisest kodusisustusest siia toimetada. Kuna ruumi oli ju endise elamisega võrreldes kordades vähem. Need kapid on suurepäraste mööblimeistrite tehtud. Ja neis hoiti lisaks keskaegsele relvakogule ka tekstiraamatuid proovide tarbeks ning Stanislavski oli veendunud, et ilusas ümbruses ja selliste fantastiliste kappide ligiduses edenevad ka proovid paremini. Loomulikult on see vana prooviruum ka tänasel päeval näitlejate käsutuses asudes kohe oneegini saali kõrval on ta igati sobilik ette valmistada siin lavale minekuks teha grimmi, vahetada kostüüme ja nõnda edasi. Mis tähendab Stanislavski majamuuseumi oneegini saalis toimub ka nüüdsel ajal kõik võimalik. Kasutades trandamise Tiisud, võtke Grassiivas, kui äsja olime teiega ooper ja draamastuudio territooriumil oneegini saalis ning kuulsas punases prooviruumis siis nüüd liigume Stanislavski isiklikes, see eluruumidesse ja alustame kabinetist. Nagu näete, on see mööbliga kaheks jaotatud Stanislavski kuulus nende inimeste hulka, kes ilmselt hetkekski end oma tööst välja ei lülitanud. Seetõttu palust antud kabinetigi sisse seada just teatritegemist silmas pidades. Väikese ümmarguse laua taha kogunes samuti aeg-ajalt pisem grupp näit LED, et teha lugemisproovi. Muide, kui siinkõneleja jäi imetlema ruudulist ja väga siledaks triigitud laudlina siis selgus, et seegi on Stanislavski aegadest ehk siis rohkem kui seitsme. Aga see kaheks jaotatud ruum tähendas siis lõppkokkuvõttes seda, et kui näitleja oli lauataguse perioodi järel valmis väikeseks pillimänguks siis tinglik lava asuski toa teises pooles just seal, kus siinkõneleja oma vestluskaaslasega seisis ja seal veidi artist, oma õpetaja ning lavastaja karmi pilgu all demonstreerima kõike seda, milles ta laua taga oli väitnud end aru saavat. Nii et tegelikult polnud Stanislavski elamises ruumi, mis poleks olnud teatritegemisega seotud. Ehk siis lisaks ooperi ja draamastuudio käsutuses olevatele oneegini saalile ja prooviruumile oli üritusse kaasatud ka kabinet ning isegi magamistuba, millest varsti lähemalt räägime, märkis muuseumi direktriss näitav Tšinikova ning jätkas. Tänasel päeval oleme siia kabinetti, et üles seadnud näituse, mille koondnimetus on, kes kiisidest ja makettidest, kostüümide ja dekoratsioonide. Nii. Sest Stanislavski oli teatavasti maailma teatripraktikas esimene, kes leidis, et võiksid eraldi olla kostüümikunstnikud eraldi dekoratsiooni kunstnikud. 18.-st sajandist pärineva muinasjutulise troonid, õiega vene teatrilegend kaasa Veneetsiast siis, kui lavastas Moskva kunsti ja kirjandusühingu draamatrupiga Tšellot. Nüüd aga taas tilluke marssi kunsti teatri kolmest tõest. Isabel padurne infarkt, jätkame ringkäiku Stanislavski majamuuseumis, täpsemalt öeldes siis sealsel teisel korrusel, kus vene teatrilegend elas ja töötas alates 1921.-st aastast. Ja jääme seisma magamistoale. Kui enne oli juttu, et tõepoolest iga viimne kui nurk selles elamises oli muuhulgas ka teatritööteenistuses, siis käis ka magamistoa kohta. Ja seda alates 1927.-st aastast, mil suur mees raskelt haigestus ja otse lavalt arstide hoole alla toimetati. Südamehaigele Stanislavski keelati, mängimine keelati lavastamine ja kästi vaguralt voodis lesida. See oli aga meistrile liig mis liig ning ta üritas leiutada kõik võimalik mooduseid oma töö mingiks jätkamiseks sest ilma teatritada elada ei osanud. Nõnda pärineb sellest 100-st üks tõestisündinud kurb totter juhtum, kus tollane noor ja hiljem kuulus kunstiteatri näitleja Boriss Ivanov tuli Stanislavski juurde koju et saada näpunäiteid Nasdrjovi rolli tarbeks. Gogoli surnud hingedes. Noormeeste isikust kaugemale ei lastud ja öeldi. Heal juhul võib ta hiljem üksnes maestro-le helistada, et tervise järele pärida. Mõne aja möödudes nii läkski ja siis olla Stanislavski palunud nii oma naisel kui ka tohtril magamistoast lahkuda, öeldes, et tahab rahulikult kolleegiga oma tervisest rääkida. Abikaasa koos arstiga olidki pahaaimamatult toast lahkunud. Ent kui kõne oli kestnud juba üle poole tunni, muutus Maria liilina murelikuks natsikuningad kõvetud viri. Orkestris läkski, ta avas tasakesi magamistoa ukse ja ei näinud esimese hooga oma meest. Üldse. Taipas proua, et tema geniaalne abikaasa oli end paksu tekiga üleni kinni katnud ja telefoniga kaasa haaranud ning jagas selliselt positsioonilt on maa lavastaja juhtnööre näitleja livanovile. Ettevaatusabinõud olid end ära tasunud ja Stanislavski sai tükk aega segamatult tegutseda, enne kui ta avastati. Nali naljaks, muigas muuseumi direktor. Aga te mõelge ise, kui fantastiline peab olema kuulmine. Et lihtsalt kõrva järgi ja näitlejat nägemata kindlaks teha, kas ta mängib õigesti või mitte. Muidugi pärast tema telefoniproovide avastamist keelas arst Need otsustavalt ära, sest suur mees, nagu öeldud, ajas rahu ja veelkord rahu. Ning siinsamas magamistoas hakkas Stanislavski seejärel kirjutama oma surematut, raamatut näitleja töö endaga, raamatut, mis avab tema kuulsa süsteemi iga väikseimgi tahu ja näitab, kuidas teadlikult toime tulla alateadvusega. Just siinsamas voodis lamades ta selle teatrikunsti piibli valmis kirjutaski. Muide viipas mu vestluskaaslane kena sinise portselanvaasi suunas. Sellega seoses meenub üks tähelepanuväärne lugu veel. Rostovi see kaunis portselan Vaasa naisa toora, Dancani kingitus. Stanislavski oli Dancani suur austaja ja tantsijanna imetles teatrimeest. Muide, äsja toora puhul olevat tegu olnud siiski lausa armumisega elegantses vene teatriga kanti kusjuures igas mõttes giganti. Konstantin Stanislavski oli lisaks muudele väärt omadustele ligi kahe meetri pikkune silmatorkavalt kena härrasmees. Nõnda olevat legendaarne tantsijanna Stanislavski kord oma armastuse avaldusega tõsiselt ehmatanud, aga kuulus lavastaja olevatelt kiiresti kogunud ja öelnud temagi armastab silmapaistvat naist, kuid siiski üksnes kui kunstniku Stanislavski oli elu lõpuni võlutud oma abikaasast väga andekas näitlejatar ist Maria liilinest. Nõnda siis oleme selle kodu naiste poole peale jõudnud, naeris vestluskaaslane. Anaiitke jätkas siin elaski Stanislavski abikaasa Mariaga Petrovna liimina. Seinad on täis tema fotosid, proua suri 1944. aastal. Maria liininal polnud algselt mingit kavatsust end teatriga siduda. Ta lõpetas kuldmedaliga suursuguste tütarlasteinstituudi ja jäi sinnasamasse klassijuhatajana tööle. Kuid ükskord pidi ta sama instituudi näiteringi etenduses oma haigestunud kaaslast. Ta olevat teinud seda nii võimsalt, et uudis vapustavast taidlus näitlejannast levinud kulutulena Moskva teatriringkondades ja mitte ainult. Unikaalne juhtum, nagu räägiti Moskva ja Peterburg, olid 19. sajandi lõpus üldse teatrimekad. Siia sõitsid kohale tugevamad tegijad üle kogu maailma. Ja et üks ise tegevuslane selles seltskonnas endast nii jõulise mulje jätab, oli tõeline ime. Paraku maksis seesugune tähelepanu neiu marjale töökoha, sest ta hakkas kaasa lööma, aga tollases kunsti ja kirjandusühingu draamatrupis ja seda tema instituudis juba alla neelata ei suudetud. Noh, et ontlikkust klassijuhataja pärast korraga näitlejannake sai. Ent elu läks oma Dormelisel moel edasi. Tolles samas draamatrupis kohtus vastne lava tähtsustanislovskiga, kes pakkus talle kohe Luisa rolli Schilleri salakavalus. Asi armastuses. Suur lavastaja ja näitleja mängis ise Ferdinandi ja väidetavalt sündis just seda etendust tehes Nende endi liit terveks eluks. Marja Liili näitas ihu ja hingega kaasa kunstiteatri loomisele kus sugugi mitte vähetähtsat rolli mänginud käsitööoskused. Näiteks oli terve hulk esimeste etenduste kostüüme Maria Petrovna enese kätega õmmeldud. Kas või anna Kareeninas Bronski ema rollis, kus ta kandis kleiti, mille oli oma ema ballikleidist ümber teinud. Aga kleidid, kleidid? Eks tasapisi kujunes Maria liilinast välja. Tšehhovi lemmiknäitleja. Tšehhov pidas alailma proovidel vajalikuks teha märkusi kõigile Stanislavski Meyerholdini välja. Ent meie kangelanna kohta olevat. Isegi Tšehhov liilinale kuningliku kingituse, mis tähendas, et kõikides järgnevates näidendites pühendab ta ühe rolli, Maria Petrovna lähtub. Aga me räägime onu paaniast kolmest õest kirsiaiast. See olevat olnud midagi sellist, mis Tšehhovi abiga näitlejanna klipper Tšehhovi eriti pähe ei mahtunud, naeris minu vestluskaaslane. Ja viitas toanurgas olevale grimmi lauakesele, mis pärast Marja liiline surma kunstiteatrist muuseumisse toimetati. Peab ütlema, et see lauakenegi välja täpselt nii, nagu oleks primadonna äsja selja tagant püsti tõusnud. Viimastel eluaastatel tegeles Marja liilina siinsamas kodus kunsti teatri näitlejatari tega, kellele andis üle oma rolle ja töötas nendega rangelt Stanislavski süsteemi järgi. Maria liilina, nagu juba mainisin, lahkus siit ilmast 1944. aastal elades oma mehest Konstantin Stanislavski kuus aastat kauem. Tänaseks on elavate kirjas veel vaid Pariisis elav Stanislavski pojad kes on jätkuvalt ametis vene keelest prantsuse keelde tõlkimisega. Kis, näitab Tšinikova ja teatas lõpetuseks. Meie muuseumi tänane missioon on eelkõige väsimatult teadvustada, kes oli ja mida tegi Stanislavski ja mitte ainult välismaalastele, vaid mõnikord ka näiteks meie enda teatritudengitele kes on vahetevahel suutnud silma paista uskumatu õiglikkusega. Kahju. Veel toimuvad oneegini saalis tänagi väikesed kontserdid, kirjandusõhtud ja muu taoline. Elu keeb täistuuridel. Stanislavski jääks loodetavasti. Konstantin Stanislavski majamuuseumi direktor Jana aitacczynikovaga kohtus Moskvas Haldi Normet-Saarna. Saate helioperaator oli Maristomba kuulmiseni.