Käesoleva kuu lõpul tähistatakse Nõukogude liidus 260 aasta möödumist Peterburi linna asutamisest. Uue pealinna rajamine kujutas endast osa neist laiaulatuslike reformidest, mida Peeter esimene 18. sajandi algusest peale teostas kogu Vene riigis. Loomulikult avaldas uue suurlinna tekkimine tunduvat mõju selle vahetus läheduses asuva tulevase Eesti territooriumi majanduslikule ning kultuurilisele arengule. Eestis oli kõrgemat haridust võimalik omandada ainult Tartu Ülikoolis kuid muusika ja kujutava kunsti alal tuli teadmisi omandama, siirduda mujale. Ja kõige lähem võimalus selleks olid Peterburis. Juba 1887. aastal on seda Neevalinna positiivset osa meie rahva ajaloolises arenemiskäigus tabavalt iseloomustanud luuletaja Jakob Tamm kirjutades Peeter esimese pioneeritegevusele mõeldes järgmised värsid. Linn, mis ta loonud, võimul vahval eta akent õue avada, kust voolaks valgust vene rahval. See linn on eesti aknaks ka. Nüüd sellest aknast välja vaatab nii vene kui ka eesti vaim. Kiiresine meile õnne saadab, sest ühine ta meie aim Järgnevaga vaadelgem põgusalt omaaegse Peterburi osatähtsust eesti rahvusliku kultuuri kaadri ettevalmistamisel. Eriti olulist osa etendas meie kunstnike vanema sugupõlve kasvatamisel Peterburi kunstide akadeemia. Siin õppis aastatel 1848 kuni 1857 meie maalikunsti rajaja Johann Köler, kes hiljem kujunes Eesti rahvusliku liikumise demokraatliku leeri üheks juhtivamaks tegelaseks. Köleri ka peaaegu ühel ajal õppis akadeemias tema kaasaegne maastikumaalija Karl Maiba. Aastail 1865 kuni 1870 õppis ja töötas Peterburis esimene eesti skulptor August Weitzenbergi, kes pärast oma vahepealset Rooma perioodi asus sajandi lõpul uuesti Peterburis elama. 1878. aastal lõpetas kunstide akadeemia ka teine vanema põlve nimeka skulptor professor Amandus Adamson, kes töötas seejärel Peterburis õppejõuna ja vabakutselisena kokku 40 aastat. Möödunud sajandi lõpul õppis siinses akadeemias üks meie omapärasemaid kunstnikke ja Kalevipoja illustreerimise algataja Kristjan raud. Käesoleva sajandi algul astus meie kunstielu areenile terve uus põlvkond noori talente nagu Jaan Koort, Konrad Mägi, August Jansen ja Nikolai Triik. Kelledest igaühe nimi tähendab eesti kujutava kunsti arenemisteel tervet omaette epohhi. Kõigi nimetatute õpiaastad on olulisel määral seotud Peterburiga. Vähemate tee kaaslastena, kes omandasid hariduse samuti Peterburis. Liitusid nendega veel Aleksander uurits, Aleksander Promet, romanni man, Gustav moodse ja mitmed teised. Praegu Nõukogude Eestis aktiivselt loomingulist tegevust jätkavatest kunstnikest on Peterburi akadeemia kasvandik vanameister Karl Burman. Professor Günther Rein Torphaga omandas kunstilise hariduse Peterburis stiiglitzi kunstikoolis. Kui möödunud sügisel tähistati pidulikult Leningradi konservatooriumi sajandat aastapäeva, siis märgiti õigusega, et seda õppeasutust võib nimetada eesti professionaalse helikunsti hälliks. Esimese eestlasena lõpetas 1881. aasta kevadel Peterburi konservatooriumi helilooja Johannes Kappel. Temale järgnesid Miina Härma, Artur Kapp, Rudolf Tobias, Mihkel Lüdig ja Artur Lemba, kes kõik kuuluvad meie rahvusliku heliloomingu peamiste rajajate hulka. Kunagistest Peterburi konservatooriumi kasvandikest jätkab Nõukogude Eestis veel kõrges eas oma viljakat tegevust koori- ja soololaulude loojana professor Mart Saar. Tema eakaaslane professor August Stockmann aga on teatri- ja muusikamuuseumi jaoks paberile pannud rohkesti huvitavaid mälestusi enda ja oma kolleegide Peterburi päevilt, milles palusime tal ka meie kuulajatele rääkida. Sõitsin Peterburi konservatooriumi muusikat õppima. Kui see õppeasutus oli 36 aastat tegutsenud, olin tol ajal 16 aastane. Õppisin orelit professor Loui Humiiniuse juures, kes oli lõpmata hea ja hoolitsev inimene ning tunnustatud pedagoog. Mentatsiooni õpetaja, professor Tolonov, üks õilsamaid ja hääsedamlised kumaid inimesi püüdis kõigiti õpilastes aine vastu huvi äratada. Õpetajatest on meeles alaliseks eeskujuks jäänud Rimski kors. Kui inimene ja pedagoog Pääle otsese õppetöö huvitasid mind ka teised muusikalised üritused. Käisin õpilas õhtutel kontsertidel. Sümfooniaorkestrit võib veel, mis toimusid kaks korda nädalas, kolm tundi korraga. Peterburis elasid tol ajal umbes 40000 eestlast. Tegutses mitu organisatsiooni nagu kooliselts, kes pidas üleval mitut algkooli. Hääde käib selts, käsitööliste vastase haviandmise selts karskuse selts ja teised. Küllalt arvukas laulukoor tegutses Kappeli juhatusel, samuti laulukoor Rudolf Tobiase juhatusel. Sisuliselt käsitööliste seltsi uurija, veel mõni väike koor, eesti seltside piduõhtuid, korraldati võrdlemisi tihedalt keskuse selts, ustavus, tutvusin tolleaegsete üliõpilastega ja laulsin nende kahekordses meeskvartetis kaasa täis tenorit. See üliõpilaste kahekordne kvartett käis kord ühe tähtpäeva puhul lauluga tervitamas Eesti kujurit. Weitzenbergi. Weitzenbergi tutvustas meid oma töödega temas suures ateljees. Täitsenberkoligaasi armastaja helilooja. Laulsime emale muuseas laulude hulgas cadema loodud laulu leidsin lille lepikusta. Majanduslikult ei olnud Peterburis õppimine mitte kerge. Majanduslik seisukord isa majandusseisukohalt olid küllalt kitsas ja ka vanem vend õpetaja Tallinnas ei saanud mind omast palgast aidata. Sain venna vastutusel mõningat laenu ning kujunes ka mõningaid juhustike teenimise võimalusi. Eestlastest, kellega ma tookord Peterburis kokku puutusin, oli Artur minu konservatooriumi õppides orelikulsuse juba lõpetanud ja töötas Rimski korskovi juures edasi praktilise kompositsioonis. Oreliklassis õppis tookord Mihkel lüüdis. Ta juhatas Peterburi eesti käsitööliste seltsi koori. Ja kui ta selle kurijuhatamisest loobus, võtsin selle koori juhatamise oma peale. Kaasõpilaseks oreliklassis oli Narvast tulnud Peetrus. Benno. Ta oli juba oma kodulinnas koolijuhina tegutsenud. Peterburis lõi tema küllalt suure meeskoori, millega ta edukalt esines kontserdil Peetri kooli saalis. Veel olid kaasõpilased oreliklassis Mart Saar ja Peeter süda, kes Tallinna konservatooriumis oli esimene oreli ja kompositsiooniõpetaja. Mul oli klassi õpilane Samuel Lindpere, kes omal Peterburis leiva teenis pedagoogina. Krumm Nonii klassis õppis Raimund Kull, kes olid tulnud Narva muusikakoolist kull oli haruldane, sealt painduv ja muusikaline ühe orkestri instrumendi käsitust ära õppida. Ei maksnud temal mingit vaeva. Nende heliloojate kõrval on arvukas ka see eesti rahvusest interpreetide hulk, kes enne suurt sotsialistlikku oktoobrirevolutsiooni siin õppisid või lõpetasid Peterburi konservatooriumi. Mainige meist siin ainult viiulikunstniku Edvard sõrmust. Kui siirdume kirjanduse alale, tuleb eelkõige märkida, et Carl Robert Jakobson kujunes eesti kirjameheks alles Peterburis. Seda peamiselt professor Köleri ümber koondunud Rahva sõprade niinimetatud Peterburi patriootide mõjul. See pealinna eesti patriootide ring, kuhu kuulusid veel väljapaistvad arstid doktor Philipp Karell ja doktor Gustav Hirsch, majandusteadlane doktor Jacob Jonson, hantlik kunstnik, Rudolf veerenud How ja mitmed teised haritlased toetas varem ka Kreutzwaldi Kalevipoja väljaandmist. Doktor Jakob Hurt organiseeris oma 1888. aastal alustatud massilise suuratsiooni Eesti rahvaluule kogumiseks samuti just Peterburis. Siia kogunesid tema töökabinetivaikusesse kogu Eestist tuhanded rahvaluulesaadetised, mida kohtadel kirja panid sajad usinad kaastöölised rahva hulgast. Majanduslikku toetust. Oma kogumistööks sai Hurt muuseas ka vene geograafiaseltsilt, mille liige ta oli. Meie kaasaegsetest kirjanikest õppis esimese maailmasõja eel Peterburi Ülikoolis Johannes Semper Felix Kotta ja Eduard Päll aga lõpetasid 1900 kolmekümnendatel aastatel Leningradi Herzeni nimelise Pedagoogilise Instituudi põline Leningrad lane oli oma päritolult ka hiljuti surnud Hans leederist, kes oma viimases romaanis Vassarite paleed asetas omaaegsetele Peterburi eestlastele jäädava mälestusmärgi. Teadusalast kaadrit saime Tartu Ülikooli kõrval ka Peterburi ülikoolist, seda eriti käesolevast sajandist. Alates sajandi algul leidus siin Eesti üliõpilasi niivõrd rohkesti, et nende huvide rahuldamiseks asutati Peterburi Eesti üliõpilaste selts, mis andis välja äsi tules nimelisi aastaraamatuid. Peterburi Ülikooli kasvandik eks olid ka Eesti Töötava Rahva väljapaistvat juhid Viktor Kingissepp ja Jaan Anvelt. Tsaariaegses Peterburis ettevalmistuse saanud teadlastest nimetagem siin rahvusvahelise kuulsusega neuroloogi professor Ludvig Puusepa matemaatikut professor Jaan Depmanni füüsikud professor Jaan viilipit. Tähtsa eesti kultuurikeskusena küsis Peterburi ka pärast oktoobrirevolutsiooni kandes 1924.-st aastast alates juba Leningradi nime. Üle aastakümne tegutses siin eesti kirjastus külvaja, mida kuni oma surmani juhtis luuletaja Juhan Lilliampa. Külva ja kirjastusel ilmus tähelepandav hulk eestikeelset kirjandust. Suure isamaasõja-aastail oli Leningrad üheks keskuseks, mille kaudu tõesõna ulatus fašistide poolt okupeeritud Eestisse. Leningradi raadio eestikeelseid saateid milledes tihti esinesid ka kirjanikud. Kuulati tollal salaja kogu Eestis. Sõja lõppjärgus lõid luuletajad Jaan Kärner, Johannes Barbarus, Debora Vaarandi ja teised kangelaslinna Leningradi auks mitmeid õnnestunud värss pühendusi, mis kuuluvad meie isamaasõjaaegse luule paremikku. Kuigi sõjajärgsetel aastatel on kõrgemate õppeasutuste võrk Eestis tunduvalt laienenud, leidub ka praegu arvukalt eesti noori, kes õpivad Leningradi riiklikus ülikoolis, metsa tehnilises akadeemias, elektrotehnika instituudis, peenmehaanika ja optikainstituudis, tekstiiliinstituudis, avioaparaadiehituse instituudis ja teistes sealsetes kõrgemates õppeasutustes, mis aitavad Waba riiki varustada kõrge kvalifikatsiooniga eriteadlastega. Üle veerand aastatuhande vanuse Leningradi positiivne mõju meie kultuurielu arengule ei ole sugugi kahanemas, vaid vastupidi see osutab tänapäevalgi jõudsat kasvutendentsi ning eestlased kasutavad hea meelega neid suurepäraseid õppimisvõimalusi, mida pakuvad miljonilinna hiigelvõimalused.