Kuula. Rändajat. Tere kuulajatele, rändaja tere stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna nome, jätkame oma teekonda lõuna Ameerikas, Peruus ja paigas, mis üksnes ei hämmastavaid tegelikult viska vapustab huvilisi muuhulgas ka kõige sellega, mis puudutab muistsete inkade elu-olu ja maailmavaadet seal ja tänase rännu kohta Öelda, et viibime nii orus kui mäel, eks. Inkade püha Horus ja Motšubitšool linnas, mis on tipus. See oli nüüd üks üks vanarahvatantsulugu ja niisugust lugu, et tänapäeva andides tihti ketša külades kuulda. Ja eelmises saates me teadsime inkade pealinnas muistses pealinnas kuuskos ja täna läheme sealt edasi. Põhimõtteliselt on niimoodi, et see legendaarne matšubitsu asub pühaoru ühes otsas ja Cuzco linn asub teises otsas, nii et see kõik kokku ongi nagu ütleme, inkade impeeriumi ja ala ja pühaoru teises otsas asuv legendaarne linn, matšubitsu. No see on nagu Peruusse minnes lausa kohustuslik paik. Ja kindlasti seda võib pidada üheks Lõuna-Ameerika kõige ilusamaks mõistatuslikumaks ja kuulsamaks mussex linnaks. Ja ma tean inimesi, kes näiteks tahavad Peruusse minna ainult sellepärast, et näha oma silmaga matšubitšut. Ja ma mäletan ammu, kui Peruu pilte sai vaadatud kusagilt albumidest, siis seal oli alatise matši vitsu niukene tavapärane küngaste otsas tohutu varemetealamäetipud mähitud uduloori kõrgCandida, niisugune suurejooneline maastik ja meeleolu. Ja siis muidugi mõtlesid, et noh, et ega noh, mina seda kunagi ei näe. Ja nüüd järsku oli minek käes. Ja noh, sinna minnakse tavaliselt niimoodi, et kus kool linnast sõidetakse pühast orust läbi ligi nahks 80 kilomeetrit. Ja sealt edasi võib siis minna mitut moodi, aga üks väga popule, Aarne minek on siis niimoodi, et viimased 33 kilomeetrit minnakse jala ja seda nimetatakse inka kaks ja seal õigustatud nimi, sellepärast et see kulgebki vanal inkade teel. Ja, ja selleks, et seda kolmekümmet kolme kilomeetrit läbida, tuleb ikka neli päeva rühkida ja higistada seal. Aga tõsiselt ja seda rada meie läbi ei käinud, aga me käisime küll nende linkadeedel päris palju seal matšubiczu ümber. Ja no nendest peab ikka omaette rääkima, nagu sa oled nüüd seal inka teel, see on niisugune tegelikult hästi lai jalgratas. Ta võib olla niisugune. Meeter-poolteist on dalai ja mägedes on näha, et on hullu vaeva nähtud, et seda rajada, seal on sillutatud mõnikord siis, kui tõus on kole järsk, siis on trepid tehtud, siis üle 500 aasta vanused trepid püsinud briljantsed tänased päevani. Ja uskumatu küll, selliste teedevõrk läbis kogu muistset inkade impeeriumit. See on praegu kokku rehkendatud seal umbes 30000 kilomeetrit. Ja inka impeeriumile oli see muidugi väga tähtis, see oli niisugune arter, see ei olnud kõigi jaoks, lihtinimene ei võinud sinna oma jalga tõsta, see oli niimoodi, et kui siis ülikud läksid teele, siis nad liikusid seda teed mööda, siis sõjavägi võis seda teed mööda liikuda ja kullerid võisid seda teed mööda liikuda. Muidugi ülikut, kui nad liikusid, siis nemad olid toolis ja neid kanti seal, aga mingeid sõidukeid seal nagu ei olnud ja sellepärast nagu jalgrada lai jalgrada kullerite süsteem, no see on seal eriline täiuseni viidud niukene sõnumi viimise süsteem, mis inkade riigis välja arendati. Et see oli siis niimoodi, et neid kullerit koolitati juba poisist saadik, nad pidid olema ka heade jalgadega ja väga hea peaga. Ja, ja kui ta oli siis täiskasvanu, siis ta sai selle tööülesande, et ta oli kusagil seal tee ääres ootamas kogu aeg olid sa keegi kuller ootamas, et järsku tuleb sõnumitooja ja üks sõnumitooja jooksis läbi viis kilomeetrit. Siis ta jõudis selle kohani, kus järgmine ootas neid paiku nimetas tee Tombadeks ja, ja sealt hamba juures, siis ta jooksis algul selle teise kulleriga kõrvuti ja suusõnaliselt ütles talle selle sõnumi edasi ja teine kordas seda niikaua, kuni oli selge, et ta selle veatult pähe õppinud nii kaua jooksid kõrvuti, kaua jooksid kõrvuti. See sõnum oli šifreeritud. Ja teistpidi oli ta riimis ühe sõnakese freeritud, sellepärast et kullerid ei seisaks kellelegi. Saladus reeta, mida seal inkad omavahel jagavad, aga riimitud sellepärast, et siis jääb paremini meelde. Ja meil mõni nuriseb, et salmi pähe diivanile osutades õppides Jah, aga see salm oli ilmselt äärmiselt hämara sisuga selle jaoks, kes pidi selle jooksu pealt pähe õppima jooksu pealt. Aga nii ta tegi ja, ja siis niimoodi iga viie kilomeetri järel kullerid vahetades saadi siis selline kiirus, et mägedes või ükskõik millisel maastikul oli päevas 250 kilomeetrit jõudis see sõnum edasi, aga ta liikus ühtlase kiirusega pikemad maid, nii et siis näiteks 1000 kilomeetrit seal nelja päevaga ja nii edasi. Tõesti mõelda isegi tänapäeval val kõlab päris päris hästi ikkagi, et mingi sõnum läheb nelja päevaga 1000 kilomeetrit ja ta on kohal kindla peale. Ja kindlasti oli hea stiimul nendel kullerite selle sõnumi väga täpseks pähe õppimiseks see, et kui ta seal midagi sassi ajas mõne sõna, siis oli ainult üks karistus, see oli surmanuhtlus. Ja naljakas on see tänapäeval minna matšovičule siis seal noored ketša poisid, teades seda vana kollarit süsteemi on leiutanud uue rahateenimisviisi sellega. Ja see käib niimoodi, et me tulime kahekesi matsu vitsu väga kõrge mäe otsast alla. Me keeldusime bussiga sõitmast ja see oli väga huvitav, muidu buss läheb serpentiini mööda, aga jalgratta tuleb otse, lõikab serpentiini ja, ja see on vana inkade vahepeal on siuksed, väga järsud trepid ja nii edasi ja siis me liikusime sealt oma meelest päris kiiresti sealt alla sealt mäe otsast. Ja järsku kuuleme selja tagant nihukest, skandaalide klõbinat ja, ja kemiste puhkemist tööks niuke 12 aastane poisike jookstes treppidest alla ja siis me muidugi andsime talle pidulikult see, et tal oli niisugune ilus puuvillane valge tuunika seljas vöö peal ja mõned suled olid peas ja mõned keed olid, elas ja, ja need poisid siis ühesõnaga mängivad mustreid, kullareid kogu mängu ilu seisab selles, et kui ta lõikab selle serpentiini läbi kogu aeg siis ta vaatab juba ülevalt seal matšibitsi otsast, kui üks turistibuss hakkab tulema, siis ta kõigepealt lehvitab meele, hõikab midagi Keitso keeles. Ja siis ta tormab, lõikab selle serpentiini läbi niimoodi kaelamurdva jooksuga treppidest alla ja kui buss tuleb nurga tagant välja, siis seesama nägu tervitab uuesti ja niimoodi tervitatakse siin umbes 20 korda. Niisugune vana inkade traditsioon, turistidel on lõbu laialt, turistidel on lõbu laialt, teiega poisse siis taskurahast ilma tõesti lõpuks ei jää, et et see meeldib kõigile. Aga matsu pitsu ise on siis niisugune esimene asi, mis seal juba sinna minnes silma hakkab, et need mäed on väga erilised, nad näevad välja nagu rohelised tornid, ühesõnaga nad on hästi järsud, hästi kõrgusse küündivad ja nende küljed on kaetud džungli ka, nii et niisugune üsna niuke muinasjutuline pilt on tegelikult. Ja kui sa siis sinna üles jõuad, sa näed, igal pool oled matšubitsu linn asub ise nii-öelda rohelise hiigeltorni tipus, aga seal ümberringi on siis näha samasuguseid ja vahepeal on tohutult sügavad orud. Ja see muidugi ongi siis see põhjus ka, miks matši vitsu jäi väga kauaks saladuseks valge inimese jaoks, kas sinna ei ole lihtsalt võimalik pääseda sinna ei olnud võimalik pääseda sinna pidi väga hästi teadma, et kuhu sa lähed, et muidu polnud ju mõtet ronida, lihtsalt mäest kaela murdus järsust mäest üles, kus ühtegi ideed ei ole. Ja hispaanlastel jäigi vitsu leidmata tegelikult et see oli siis alles aastal 1911, kui USA ajaloo professor Bingham suutis matšubitsu välja peilida nendest mägedest. Ja tegelikult ta oli ka otsinud aastaid seda salajast linna, ta oli kindel, et seal peab olemas, oli täielik kinnismõte, tal seal kuskil peab olema. Ja tema aastad olid läinud, täiesti tühja, tulutult midagi leidnud. Ja nagu ta oma memuaarides kirjeldab, et kui ta sinna mäe otsa hakkas minema, siis ta vaatas, et see on ikka nii värske ja oli nii tüdinud ja väsinud ja näljas. Et mõtlesin, pööraks tagasi, aga ta ikkagi läks edasi veelt. Kui tema pilti vaadata, siis aimad ka, et siin on tegemist ikka väga sitke mehega, on niisugune hästi pikk ja peenike, pikkade jalgadega nihukese kondise näoga suurte põlevate silmadega mees. Ja sealt ta selle siis leidis, millest ta oli unistanud ja tema esimene kirjeldus oli siis selline. Seisin silmitsi müüridega, mis osaliselt olid kaetud puude, sambla ja taimedega. Need olid ehitatud inkade parimatest müürikividest. Nurga taga avanes ootamatu vaate trepilt nägime pikki Rodusid oivaliselt laotud kividest terrasse. Ja no see oli siis ka nüüd see seletus, üks põhjus, miks seda paika ei leitud, ta oli üleni džunglisse kasvanud ja seda ei olnud isegi 100 meetri pealt võimalik näha veel, sa pidid sinna sisse minema ideaalselt maskeeritud linn ja aga maskeerinud oli ta muidugi loodus, sest ta oli nüüd seisnud siis ligi 500 aastat lihtsalt omapead ja tühjana. Ja džungel oli lihtsalt kinni kasvatanud ja ära peitnud. Aga no tegelikult seal kohapeal me kuulsime ja ma usun ka seda, et muidugi ümbruse inimesed teadsid seda salajast linna küll. Ja seal oli isegi keegisugune, mees oli elanud seal natukene põldu pidanud vahepeal aga noh, see info ei levinud edasi sealt. Siis ikkagi väike linnakene oli ta, kui ta mäenõlval oli. Jah, ta on nagu mitmemäenõlval kahe niisuguse tipu vahel niuke sadulas siis nõlvade peal laiali, noh, ta on esimene mulje kui näiteks Pompei peale mõelda, sest ta pumpeiga umbes võib olla sama suur, need tõesti ikkagi väike linn, pisike linn. Ja seal on praegusel ajal on üsna selgelt välja rehkendatud ka, et kui palju seal inimesi võis olla, seal ei olnud tuhandeid inimesi, seal oli sadu inimesi selles linnas. Aga elu käis täiega, karjatati loomi, olid põllupidajad, kõik toimus. Ja no tegelikult oli ikkagi linn ja selles mõttes see oli ka saladus, et, et mis linn see oli, mida seal tehti. Iram Bingham ise oli veendunud, et ta on avastanud linna, mille nimi on vanades ürikutes vilka Bamba vilkab hamba, on siis olnud nagu kõikides nendes Hispaania kroonikates nimetatud selle linnana, kuhu viimane incad taganes, kui kus kohal ei langenud ja ta peitis ennast selles viimases inkade pealinnas palju aastakümneid tegelikult ja seda ei olnud leitud. Ja nüüd oli see hirm, Bingham kindel, et ta leidis selle inkade salajase muistse pealinna. Praegu me teame, et ta eksis, tegelikult aga ta ise muidugi väga vaimustatud tunult asus seda linna siis uurima, seda võsast puhastama. Ta sai muidugi palju abiraha ja abitöölisi. Ja see oli tegelikult tema elutöö. Et ta puhastas selle linnapeaaegu selliseks, nagu teda praegu inimesed näevad, kes sinna lähevad. Ja noh, tegelikult oli ta ka kunagi, kui inimesed seal elasid, ikkagi ilma metsata. Loomulikult. Ja see linn, võib-olla tema, noh, kui sa sinna lähed, mida sa näed, sa näed, lõputud Guard, Tal olid kivimüüre siis niisugusi, tänavaid, mis on vahel kohe kividega sillutatud. Siis sa näed mingisuguseid plite jäänuseid, mingisuguste paleede jäänuseid, vastab tõele, et seal oli observatoorium ja seda nimetatakse päikesetempliks, seal me käisime kaasa, niisugune ümarvõimas ehitis ja selle trapetsikujulised aknad olid suunatud ümbritsevatele mägedele niisuguse mõttega, et suvine ja talvine pööri päev oli sellest trapetsikujulisest aknast teatud mäed tipus täpselt ära määratav. Et kui päike tõusis pööripäeval ja selle järgi sotsis preestrid ennustada ja ja see oli kohutavalt tähtis, inkad olid ju päikesejumala usku. Ja siis on, on tegelikult noh, terve see linn võib olla praeguse teadmiste järgi jagunes ikkagi täiesti niisugusteks linnaosadeks. Et seal on siis üks majanduse osa, kus elasid käsitöölised ja nemad tegid siis noh, põhiliselt ülikute jaoks siis igasuguseid. Anu Ma ei tea riideid. Siis oli ülikute linnaosa, siis oli niisuguste religioossete inimeste linnaosa, kus olid siis usujuhid ja näiteks päikeseneitsid päikeseneitsid olid selles vanas, inkade usus jälle väga tähtsad tegelased, nad pühendas ennast täielikult pea Inkale ja päikesele. Ja siis oli seal veel ka põllumajandusosa, kus siis vot need on need terrassid, kus siis kasutati kartulit, maisikokalt ja muud, et saadi nagu ise oma varal nagu toime. Ja kindlasti seal keskväljakul peeti ka noh, rituaale, religioosseid rituaale, aga kogu see ehitus on ikka niivõrd peenelt viimistletud. Kogu see linn ei ole kahtlust, et, et ta on olnud ülikute jaoks tehtud linn ja praegusel ajal on suhteliselt, ollakse kindlad selles, et see oligi niisugune kuusko, linna ülikute suveresidents, tegelikult. Et nad siis elasid seal väga pikki aegu, mõnikord aastaid, mõnikord, kuid, ja enamik sellest inimestest, kes seal elasid, tegelesid nende teenindamiseks. Nii et, et see oli niisugune esinduslik, väga valitud inimeste varjatud linn. Ja see on ka üks põhjusi, miks matšibitsioni kaua leidmata jäi, sest sellest linnast ei teatud isegi inkade impeeriumis enamik inimesi ei teadnudki sellest midagi, sina esid, salajased teed. Ja nüüd, kui siis hispaanlased tulid ja põrmustasid tervedele selle inka riigi, siis juhtus muidugi see, et need vähesed, kes teadsid, need ei rääkinud ja ülejäänud ei osanud rääkida sellest midagi. Nii et see oli sisuliselt inkade viimane tugi kohtse matšubitsu. Ta tegelikult selle üle on, kas on väga hämarse tema hääbumine. Praegu räägitakse ka sellest, et ta võib olla hääbus juba enne hispaanlaste tulekut. Et seal oli mingisugune inkade riik, nagu me eelmine kord rääkisime, hakkas enne lõppu ikka tõsiselt nõrgenema, seal olid kodusõjad, haigused ja muud. Ta jäeti vist maha mõnikümmend aastat enne seda, kui hispaanlased üldse tulid. Nii et üks aastaarv, mis on välja käidud kuni 1572. aastani, see on ka siis ilmselt vaieldav, kus on öeldud, et see oli just selle ajani inkade viimane tugi. Jah, see on üks üks variante tegelikult, aga ja võib päris kindlasti öelda, et ega tänase päevani selle matsu vitsu saladused ei ole üldse lõpuni lahendatud ja ei olegi tegelikult täpselt teada ikkagi kes seal olid, mida nad seal tegid väga täpselt siis ka seda, et miks ta maha jäeti ja mis otstarve tal üldse oli. Aga, aga igal juhul on kindel, et see on nüüd kõige paremini säilinud muistse linna tervik kogu Lõuna-Ameerikas. Vot see on kindel, sest stay nagu konserveeritud olekusse, eks ole, sest lihtsalt teda ei saadud purustada, sest temast ei teatud midagi ja see on, see on väärtus. Aga see legendaarne Ilkka Bamba, mida nüüd tegelikult Iraan Bingham otsis ja ei leidnud, tegelikult see linn leiti alles 1965. aastal, see on ka umbes samasuguses paigas, aga ta on palju kõrvalisemas paigas kujutleda. Ta leiti 1965. Praegu on sellest möödas aastakümneid. See on täiesti lahti avamata see Lindan džunglis siiamaani. Ja sinna minekuks tuleb tänapäeval jala ikka matkata väga rasket rada päevade kaupa. Ah, nii, et, et tegelikult on leitud ja see on kindel, et ta oli, see seal on see linn on palju suurem ja võimsam isegi, aga lihtsalt Peruus on niivõrd palju selle muistse aja mälestisi, et viru riik ei jõua lihtsalt nendega tegeleda. Ja noh, teisest küljest on see muidugi ka natukene siis niimoodi, et et jälle matšubitsioon saanud ikka meeletuks turistide magnet, eks. Ja kui sa ise seal oletutelda siis sind häirib, et sinusuguseid on seal nii palju. See on ikka pöörane, seal on, ütleme parematel päevadel eksis, tipphooajal on, on päevas 2500 inimest liigub kogu aeg mõjus sipelgate meri seal ümberringi ja ausalt võrreldes meie kõige paremad hetked tulid ainult seletatud, et me olime kaks päevasel matšubitsiaal ja, ja nüüd meil oli võimalus sellel esimesel päeval olla matsu pitsi veel ka siis, kui teised olid läinud ja turistid olid lahkunud ja siis me lihtsalt oma pead seal olime ja siis sa lihtsalt lihtsalt oled. Ja siis on nagu, tunned kuidagi selle koha tegelikult väge ja tõesti niisugust erilist jõudu ja, ja sa ei räägi midagi, vaid sa lihtsalt oled seal ja, ja sealt sai selle tegeliku tunde kätte. Mõtlesin seda võib arvata, et kui on suured turistide massid, siis see tunne saab igati segatud, aga ma lugesin, et eriliselt imekspandavad on need tohutud kogukad Ameerika turistid, kes on võtnud vaevaks sinna üles ronida. Ei, see seal on fantastilisi kujusid, muidugi noortest pidi on ju ka tõsi, et sinna saab bussiga matšubitsu väravatele välja, aga seal ma nägin ikka ikka uskumatuid tüsedaid inimesi, uskumatuid vanu inimesi ja kujutlen, kuidas täna lõpuks ometi, eks ole, jõuab siia välja, et mida ta tunneb tegelikult, et need elamused on muidugi inimestele väga võimsad. Aga kindel on ka see, et matsu vitsu ise tegelikult selle tohutu massi all kannatab. Taanlaste uurimus tekitas ikka Peruu riigiisade seas tõsist hirmu, kui jaapanlased uurisid välja, et üks matšubitsu serv vajub mingi kuus sentimeetrit, et aastas et see võib-olla mitte võib-olla inimeste massist, vaid sellest, et see maalihe tasapisi hakkab seal arenema. Aga igal juhul need inimesed on tallanud näit treppe noh, palju rohkem jõudnud kulutada, kui inkad iialgi oma eluajal. Ja praegu väga tõsiselt räägiti sellest et tuleb ikkagi teha mingi mingi piir, kui palju inimesi siis sinna ühel päeval võib lubada, praegu sellest piiri seal ei ole. Et niisugune noh, võib-olla Peruu kõige kuulsam vaatamisväärsus tegelikult ja näiteks see on huvitav, et seal näiteks voolab tänavate ääres kivistes Renides kristallselge allikavesi ja see on vesi, süsteem, mis on inkad ajast sinna käima pandud ja ta käib siiamaani. Ja, ja sa võid seda vett juua, sealt selle esion säilitanud oma puhtuse läbi aastasadade ja just ja seda vett siis kasutati muidugi nii joogiks niisutuseks kui ka enesepesemiseks, nii et, et see, seda vett on seal hästi palju ja see on nagu noh, ei ole veepuudust kunagisel mägedes, et see on üks suur väärtus. Ja kindlasti on see linn kunagi nende preestrite poolt ülitäpselt paika pandud, et sa pead selle mäe otsas olema, et sealt saab määrata siis seda suvist ja talvist pööripäeva ja see maastikke, niisugune müütiline ja maagiline mõju, see oli inkade usundis kohutavalt. Et seal oli kindlasti ka palju niisugusi põhjusi, miks matsu vitsu sinna rajati, mis läks hauda sinkadega ja mida me ei tea tegelikult? Jah, selline siis see peidetud linn on ja, ja, ja seal olles muidugi me mõtlesin selle üle ja ja, ja tegelikult on hiljaaegu tuli uudistes jälle järjekordne teade Peruust On leitud peidetud linn. Et tegelikult võib neid inkade linnu olla veel siiamaani avastamata. Nad on just selle andide poolse Amazonase poolses osas, kus mägesid katab džungel ja noh, seda on võimatu näha enne, kui sa oled ninapidi seal vastus, nii et kes teab, palju need džunglis Enda seal linna peidavad, jah, just nimelt, et neid neid peidetud linn. Et seda on põnev mõelda. Aga no meie reis läks siis niimoodi, et järgmistel päevadel me olime siis selles pühas orus inkade püha Orgna, no mida see tähendab, see tähendab ja et kuna ta asus pealinna lähedal oli väga viljakas maa, seal oli väga tihe külade võrk ja on ka praegu ja need toitsid hästi palju inimesi ära ja seal oli pööraselt palju inkade pühapaiku selles pühas orus, et selle sellest see nimi ja seal on tänapäevalgi väga palju inkade ehitiste varemeid järel ja, ja neid külasid. Ja neid pühapaiku nimetatakse Huakadega üks ja neid on seal ikka sadade kaupa. Ja, ja nüüd nendest suurtest küladest, mis seal on olnud põliselt ja mis on tänapäevani minule jättis kõige sügavama ehedama mulje Hollantajad, Tambovi küla ja selle kohta öeldakse niimoodi, et see on siis 13. sajandi inkade küla, mis on säilitanud oma välisilme täpselt saarlasena siiamaani. Ja veelgi enam, sealsed majad on, on samasugused ja majade sisemus on samasugune, nii et me saime käia seal ühes elamises, kus oli siis väga lähedane nisugune sisustus, nagu see oli enne hispaanlaste tulekut. No esimene mulje oli, oli sellest vanast keetša maja sisemusest umbes niisugune, et nagu oleks astunud, ütleme, eesti rehealusesse sihuke tohutu suur hämar ruum, ilma akendeta kivised, seinad, niuksed nagu mingid suured puulatid käisid laekohalt läbi, seal rippus igasugust kuivatatud kala, kuivatatud liha, maisi, mingit ravimtaimi ja põrandal jooksid rõõmsalt ringi merisead teadagi milleks. Ja siis ühes nurgas seal siis elatada tehti ja söödi ja magati ja siis ühes nurgas oli, oli siis palju niisugusi, imelikke esemeid, noh, mingi Gondori tiib, mingisugune sõjanui, paar küünalt põlesid seal ja see oli siis keetsevate pühanurk. Ja kõige rohkem minule avaldas mõju seal, et seal oli ka siis kolm kolpa ühes nišis sees. Ja see muidugi tähendab seda. Selles inkade-aegses Peruus oli see usk, et esivanemad Nende säilmed annavad elavatele jõudu ja see inimene sugulane, kui ta maha maeti, siis ta algul maeti maha, ta oli mitukümmend aastat maetuna, siis kaevati need säilmed üles ja, ja toodi siis oma majasse pühasse nurka, et nad on nagu lähedal nad annavad jõudu, elavad talle, niisugune maagiline usk oli ja, ja see veelgi võimsamalt peegeldus ju inkade valitsejate juures inkade valitsejad, kui nad surid, siis nad Mommifitseeriti ja neid hoiti vaat sealsamas kuusko peatemplis, päikesetemplis nad olid ühes ruumis, kus keskel oli üleni kullast päikeseketas ja seal seina ääres muumiad olid kõik rivis. Ja siis, kui olid tähtsad tähtpäevad, siis nad võeti toolile kanti rahvast läbi, neile pakuti süüa juua, oldi kindlalt veendunud, et nad on elus, kui nende eest hoolitseda ja nemad omakorda oma suure käega aitavad siis nagu sellel riigil püsida. Et see oli jälle üks väga omapärane, aga kindel joon inkade riigis. See on seesugune kombestik ja sellised rituaalid, millest on ka filme tehtud ja arvan, et ma olen näinud mõnel Geographicu või reisikanalil. Ja tuleb väga tuttav ette jah, et veendumus, et, et surnu säilmed säilitavad tema väe ja aitavad sind elada, et see oli väga-väga kindel veendumus. Aga sellessamas Ollatajatambo linnas oli või külas või mis ta nüüd siis on, ta niisugune tänavad on hästi kitsad, nad on noh, nii et kaks inimest mahub vaevu kõrvuti kõndima ja mõlemal pool servades on meeletutes kiviplokkidest majade ja aedade seinad, et need on kõik tegelikult inkade ajast säilinud, need mitmetahulised kivid, mis on ilma mördita pandud omavahel oskuslikult kokku. Ja seal oli näiteks niisugune pilt, mis mulle sööbisika mällu küll, et seal keset tänavat sillutatud tänav selle külatänaval voolab jälle kivises rennis, niisugune kristallselge vesi ja seal punastes riietes sketše naised, punased jakid, seljas, punased seelikud, seljas loputavad alpaka lõnga, mis on kärtspunast värvi ja lihtsalt loputavad neid seal. Ja ma teadsin, värv on jälle, vot see on selle taga on see lugu, et keedživad valdasid niisugust kunsti, et punt ja kaktuse peal elab parasiit, kelle nimi on kaktuse täis ja kui selle kaktuse täi seest saadakse punast värvi ja seda nad kasutasid, keetsevad jaan tänaseni kasutanud on värv, mis püsib sajandeid täiesti plehkimata ja kui hispaanlased seda nägid, muidugi neil vajus suu lahti ja nad tegelikult õppisid keetševate käest selle oskuse ja viisid sellega Euroopasse. Euroopas hakati ka siis seal 16. sajandil kasvatama isegi punt ja kaktused selleks et saada seda kaktusetäid, kellest saab niisugust väärt punast värvi. Et see on jälle sealt pärit, tegelikult nuia Hollatajat hambus, me siis läksime ka kohaliku külakõrtsi. See oli jälle omaette juba kas või sellepärast elamused. Tegelikult ei oskaks seda kõrts üles leida, kui sul ei oleks kohaliku tee, et see on siis niimoodi tõest kivise värava kohal. Nisugune puust nui ja puust nuia otsas on niisugune punane niisugune noh, nagu nagu jämedam niukene nuiapea ja see tähendab, et siin on kõrts, ühtegi kirja ei ole, sa lähed sinna sisse, seal sees oli niisugune suur avar õu ja pingid ja, ja siis pakuti seal maisiõlut ja maasikaõlut. Maasikaellu ja maasikaõlu oli roosat värvi. Maitse maitse ausalt öeldes ei olnud maitsev, ta ta oli, noh, ta oli õlu kindlasti, ta oli kääritatud maasikatest kääritatud, vaht oli ka, aga ta oli niukene, magus, natukene. Ja noh, ei vastanud minu kujutlusele õllest. Aga arvata võib jah. Aga see, see maisiõlu, see on, see on väga-väga kuulus jook, seda nimetatakse Tshab üks ja see oli inkade ajal ka kuulusi ookeanud, selle maitse oli nüüd nagu, ütleme meie koduõllel sihuke pruuni värvi hägune jook. Ja seda inkade ajal kasutati põhiliselt rituaali joogina. Aga praegu Keitsvad väga palju, seda tubades on nendel tõesti väga armastatud joon. Ja vot selles samas kõrtsis oli seina peal üks niisugune asi. Kui ma seda nägin, siis ma silmapilkselt palusin, et kas seda on võimalik osta, see oligi võimalik osta, see oli ikkagi just nende jaoks, kes seda osta tahavad. Ega ma võtsingi täna kaasa, Ani ja siin ta nüüd siis on. Ma näen ühte värviliste nööride. Pundar on selle kohta nüüd aga labaselt öeldud. See on ikkagi tegelikult näeb välja nagu kaelaehe. Jah, peaaegu et ühe suure nööri otsast ripub alla värvilisi nööre ja millel on palju sõlmi. Ja see on inkade kiri. Seda nimetatakse kipuks ja selles praegu siin on mingi umbes võib-olla 30 eri värvinööri Sõlmedega see vastab umbes võib-olla mingile, ma kujutan mingile viiele leheküljele tihedalt täiskirjutatud paberilehele ja siin on siis midagi kirjas. Aga kaelas kantakse ka või ei, seda ei kanta kaelas, seda, seda peetakse. Kas rumala valge inimese arvamus meenutab? Meenuta ühtegi maailma kirja te kuidagiviisi siis siis tõesti tegelikult peeti neid näiteks kas kusagil peidikutes või siis näiteks ülikutel oli terve ruum neid täis näiteks kuusko linnas oli raamatukogu, mis koosnes üleni pükstest, nööri, pundardest, ja siin on muidugi see, et kõige suurem kippu, mis on leitud kaalus kuus kilo. Et need on erineva suurusega Ja see kuuekilone, ma arvan, et see on niisugune mitmeköiteline entsüklopeedia ilmselt. Ja nüüd on nagu selle kummalise inkade kirja puhul on hirmus palju mõistatusi, hirmus palju saladusi. Ja mõnikord ka näiteks kullerid toimetasid just sellised, noh, kuidas nüüd öelda siis mingisugused puuvilla Kubusid edasi, nad ei osanud neid ise lugeda, aga neid oskasidki lugeda ainult valitud inimesed inka riigis. Nii et igas külas pidi olema viis kippu kirjaoskajat ja ülejäänud ei teadnud sellest mitte midagi. Ja selle oskus pärandati põlvest põlve isalt pojale, see oli ilmselt väga keeruline. Seda õpetati aastate kaupa, pane niimoodi hommikust õhtuni isalt pojale ja kippu lugejad olid siis eriti hinnas seal inkade riigis. Ja nüüd Isalt pojale pojalt pojapojale naised sellesse tärkusesse pühendatud. See oli ainult jah, me meeste oskus ja kõige salapärasemaks muudab selle loo see, et ka tänapäeval mitte kõige targem ajaloolane ei oska seda lugeda. Et, et on küll, noh, neid on sadu alles jäänud aga kippu lugejad, Need, kes seda oskasid, need hävisid väga kiiresti pärast hispaanlaste tulek. Ja nüüd on siis noh, tehtud hirmsate pingutustega mõnda asja selgeks, et kui vaadata kas või sedasama nööripundart, siis, siis nende sõlmede kuju on vähe erinev ja et siin need väiksemad sõlmed, need seal oli mingi kümned süsteem ja need väiksemad sõlmed olid siis näiteks tähendasid võib-olla ühte või kümmet, aga need suured puntra siin tagapool noh, see näiteks siin see võis olla mingi 1000 või või isegi 10000. Ja nüüd need värvid teatakse ka, et need tähendasid erinevaid esemeid, et, et noh, et oli näiteks kas kollane oli kuldnäiteks, hõbe oli valget värvi ja nii edasi ja, ja sellega põhiliselt anti edasi siis niisugusi, teadmisi, fakte, mida sai esitada arvude keeles. Ja see oli nüüd just see, mida inkade riik vajas, neil oli vaja andmeid oma alamate kohta, kui palju neil on vara, kui palju nad suudavad töötada, kui palju nad suudavad anda, mitte anda. Ja selle kohta oligi inkadel üli lausa pedantne arvestus selles hiigelriigis, mis oli 5000 kilomeetri pikkune. Ja kogu see arvepidamine käis nende kippude abil. Ja ükskord hispaanlased olid täielikus hämmelduses, kui kord oli niisugune lugu, et hispaanlased otsustasid suuremeelselt inkadele nagu nende nahk kahjustatud vara, nagu kuidagi kinni maksta, oli üks niisugune juhtum ja nad arvasid, et me annaksime nii palju siis inkad esitasid pedantse loetelu, kui palju neil kahjusid on seal täiesti arusaamatu, kuidas nii täpselt on võimalik arvet pidada, aga see oli just nende kipud abil oli neil see pilt kogu aeg seal ees. Ja mingid suguste arvamuste järgi võis selles kipu keeles ka edasi anda või selles nöör keeles näiteks ka ütleme seadusi või ka siis näiteks mingeid õpetusi. Aga need värvitzi, mis ma näen, kollane, roheline, lilla, roosa, selline punakasoranž neil värvidel on mõistagi ka oma tähendus. Igalühel on tähendus. Ei ole juhuslikult. Et need on kõik on tähendusega ja ja see, et, et nööride värvid siis nende harunemine, sõlmede suurus on kokku arvutatud, et selleks saab edasi anda kolm miljardit erinevat sõnumit, et põhimõtteliselt see võimaldab kõik noh, ta on natuke isegi, võib-olla mõne arvutimees isegi ütleks, et siin on midagi digitaalset selles süsteemis. Et, et see on tõesti niisugune lõputu võimalus, rohkus ole, aga mees ja loe välja. Aga jah, ei ole, et nii ei ole ja ajaloolased noh, neid on, neid sadu kippusid, on, on küll leitud ja nende muuseumides kusagil see, mis siin on, on loomulikult järgi tehtud. See on nüüd siis muuseuminöör kirja pealt lihtsalt järgida ja ega see kõrdsemadki ei teadnud, mis seal täpselt on kirjutatud. Aga noh, omamoodi kummaline mõelda, et, et mingisugune maailmakultuur on ka leiutanud sellise kirja üldse, sest kui mõelda, noh, laiemalt kuskil vanad Lähis-Ida savitahvlid, eks ole, egiptuse kivi näiteks kus kirjutas digimillele iganes puule, nahale popüürusele, palmilehtedele on maailma kultuurid oma kirju kirjutanud, aga vot sellist kirja ei ole teistel. Minu teada meie graafik Tõnis Vint on uurinud neid sõnumeid sona Ornomentidesse peidetud ja jõudnud ka Eesti rahvuslike nii-öelda eesti rahvuslike, kes teab, kust nad tulnud on, eks ole, ornamentide nii-öelda nüüd on need vöökirjad, mõistatamiseni. Ja see on, see on nagu jah, meie, meie pärimuse lugu ja ilmselt meie pärimuses on neil ka tõesti nendel värvidele mustritele kujunditele oma tähendus. Aga ilmselt see on ikkagi niisuguse totalitaarse riigi Ülida, pane kirjapidamine tegelikult, mis siin nagu peegeldub, mõnes mõttes on see värviline kubu tegelikult erakordselt kuiv tekst tõenäoliselt, aga no mida, me ei tea, seda me ei tea. Ja inkade kultuur nii nagu kippu lugemise oskus on siis nagu hävinud. Jällegi tänapäeval, kui jälle seal pühas orus ja ükskõik kuskohas endisel inkade maal ringi liikuda, siis keedžoad on igal pool ja nende värvilised riided ja nende ilusad viisid. Ja huvitav keel, see on tegelikult siis võiks öelda inkade riigi talupojakultuur oli sel ajal just nende kanda nende talupoegadest ketšadeganud ja vot see on säilinud tegelikult, et seda ei, ei hävitanud Eincad hispaanlast aga mõlemad jätsid kultuuri oma jälje jäätisest tänapäeval ongi, seal, on natukene tänapäeva sinna minnes on seal siis näpuotsatäis seda vana inka kultuuri päris palju, viimase 500 aasta hispaanlaste kultuuri kokku on ta ikkagi äärmiselt omanäoline. Peruu kultuur ja selle lõpetuseks kuulame siia Kus siis jälle seda hoogsat ketšova tantsuviisi? Tänane saade inkade pühast orust ja matšubitšov linnakesest, millest tuleb juttu. Järgmises läheme Amazonase džunglisse. Stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast. Kuula. Rändajad. Rändajat.